EMET TMV aktsiaseltsi hagi osaühing EVIKO EHITUS vastu võlgnevuse nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
hageja EMET TMV aktsiaselts (registrikood 10238808, asukoht Teaduspargi tn 9, Tallinn); hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo (Bjork Legal Advokaadibüroo, epost [email protected]); kostja EVIKO Ehitus osaühing (registrikood 11466472, asukoht Koidu tn 27-2, Tallinn); kostja seaduslik esindaja juhatuse liige Erik Liiv (isikukood xxx, e-post xxx).
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagiavaldus osaliselt.
2.Mõista kostjalt EVIKO Ehitus osaühingult (registrikood 11466472) hageja EMET TMV aktsiaseltsi (registrikood 10238808) kasuks välja põhivõlgnevus summas 8 317.20 eurot.
3.Rahuldada kostja EVIKO Ehitus osaühingu (registrikood 11466472) tasaarvestusavaldus hageja EMET TMV aktsiaseltsi (registrikood 10238808) vastu.
5.Mõista tasaarvestuse tulemusena kostjalt EVIKO Ehitus osaühing (registrikood 11466472) hageja EMET TMV aktsiaseltsi (registrikood 10238808) kasuks välja põhivõlgnevus summas 575.27 eurot.
6.Mõista kostjalt EVIKO Ehitus osaühing (registrikood 11466472) hageja EMET TMV aktsiaseltsi (registrikood 10238808) kasuks välja viivis protsendina tasaarvestuse tulemusena jäänud põhinõudelt (575.27 eurot) tasumata põhisumma jäägilt määras 0.1% päevas käesoleva otsuse jõustumisest kuni põhinõude (575.27 eurot) jäägi täieliku tasumiseni.
7.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel vastavalt TsMS § 632 lõikele 1 õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Otsuse peale esitatud kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. I Hageja nõue
1.27.11.2020 esitas hageja EMET TMV AS hagiavalduse kostja OÜ EVIKO Ehitus vastu võlgnevuse nõudes. Harju Maakohus võttis hagi 13.01.2021 kohtumäärusega menetlusse. Hagiavalduse kohaselt EMET TMV AS ja OÜ EVIKO Ehitus vahel on sõlmitud töövõtuleping nr 865-5. Lepingu eesmärgiks on tellija (kostja) kindlustamine tornkraanaga tõstetööde teenusega. Hageja on lepingu alusel tornkraana kasutamist kostjale võimaldanud vastavalt kostja tellimusele. Lepingu alusel on kostjale edastatud hageja teostatud teenuste eest arve nr 190806 summas 7 7 26.80 eurot ning arve nr 190812 summas 590.40 eurot. Kostja ei ole arved tähtaegselt ega hiljem ära tasunud. Hageja selgituste kohaselt kostja on 07.02.2020 ülalnimetatud arvete alusel tekkinud võlgnevuse summas 8 317.20 eurot kinnitanud saldokinnitusega. Viimati pöördus võlausaldaja nõudekirjaga võlgniku poolt 22.10.2020. Arvestades kostja käitumist on hagejal põhjendatud kahtlus, et kostja ei asu oma maksekohustusi täitma vabatahtlikult, seega oli hageja sunnitud pöörduma kohtu poole. Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevus summas 11 982.12 eurot, sh põhinõue summa 8317.20 eurot ja enne 23.11.2020 sissenõutavaks muutunud viivis summas 3 664.93 eurot; mõista kostjalt hageja kasuks viivis protsendina põhinõudelt (8317.20 eurot) tasumata põhisumma jäägilt määras 0.1% päevas alates 23.11.2020 kuni põhinõude (8317.20 eurot) jäägi täieliku tasumiseni; jätta kõik menetluskulud kostja kanda; välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulud ja kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täimiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-20-17541 II Kostja vastuväited
2.Kostja tunnistab hagi põhivõla osas summas 575.27 eurot (koos käibemaksuga) + kohtu poolt välja mõistetavad viivised ja kohtukulud. Ülejäänud osas kostja hageja nõuet ei tunnista. Kostja vastuse kohaselt vaidlust ei ole selle üle, et hageja on kostjale esitanud arve 190806 summas 7 726.80 eurot ja arve 190812 summas 590.40 eurot ning nimetatud arveid kostja seni tasunud ei ole. Hageja poolt hagiavalduse punktis 3 (hagiavalduse lisa 4) esitatud saldoteatises kinnitab kostja raamatupidaja arvete saamist, mitte aga nendega nõustumist võla tunnistamise mõttes. Sellist kinnitust ei saa kostja seisukohal raamatupidaja anda. Seega leiab kostja, et antud tõend pole asjakohane ja tuleb jätta tähelepanuta. Kostja seisukohal poolte vahel on tegemist pikaajalise lahendamata vaidlusega Tallinnas, xxx ehitusobjektil tornkraana töödega seonduvate kulude eest tasumise üle. Pooled sõlmisid 13.detsembril 2018 töövõtulepingu nr 865-5. Leping sõlmiti hageja tüüptingimustel, milliste üle eraldi läbi ei räägitud, kuna hageja oli käsitletaval lepinguperioodil ainus tornkraana teenuse võimalik osutaja ja omas monopoolset seisundit tornkraanade turul Tallinnas. Kostjale teadaolevalt lepingu sõlmimise nende asjaolude osas pooltel lahkarvamusi ei ole. Lepingus lepiti kokku, et kraana rent algab 01.12.2018 (s.o. juba tagasiulatuvalt enne lepingu allkirjastamist) ja kraana paigaldus algab 23.01.2019. Kostja nõustus tasuma perioodi 01.12.2018 kuni 23.01.2019 eest renditasu (lepingu punkt 8.1), mis oma olemuselt oli broneerimistasu tornkraana saamise võimaluse eest. Küll aga ei ole pooled kostja selgituste kohaselt kunagi kokku leppinud sellise tasu maksmises pikema aja kui perioodi 01.12.2018 kuni 22.01.2019 eest. Kui tornkraana montaaž mistahes põhjustel viibis, siis on see lepingu tingimuste kohaselt ilmselge hageja risk ja kostja ei pea seda riski kandma. Hageja pole tornkraana montaaži edasilükkumise osas kostjale mingeid pretensioone esitanud. Kostja vastuse kohaselt hageja on esitanud kostjale peale lepingu sõlmimist järgmised arved: a) arve 181220 kuurent detsember summas 6 000 eurot, mida kostja tunnistab ja mille eest on tasutud; b) arve 190113 summas 6 000 eurot, mida kostja tunnistab 22 päeva ulatuses ehk summas 4258.07 eurot (kuni 22.01.2019, sest 23.01.2019 pidi algama kraana montaaž), arve eest on tasutud täissummas; c) arve 190227 summas 14 100 eurot, milline on täissummas tasutud, kuid millest kostja tunnistab 8 100 eurot ja ei tunnista summat 6 000 eurot (kuurent veebruar), kuna selle aja eest ei pidanud kostja lepingu punktis 8.1. nimetatud kuurenti summas 5 000 eurot + km enam tasuma. Kostjal oli veebruaris 2019 kohustus tasuda ainult kraana montaaži eest. Hageja on kostjale esitanud arve 190334 ja töölehed summas 10 646.40 eurot, millest üheselt nähtub, et tegelik kraanatöö algas alles märtsis 2019. Kostja leiab, et hageja on lepingu tingimusi eirates või neid ebaõigesti tõlgendades esitanud kostjale tasumiseks kulusid, milliste eest tasumise kohustust kostjal ei olnud. Arve 190113 eest on kostja ekslikult hagejale liigselt tasutud 1 741.93 eurot ja arve 190227 eest 6 000 eurot, kokku 7 741.93 eurot, millise summa ulatuses on hageja alusetult rikastunud VÕS § 1027 mõttes. VÕS § 1028 lg 1 alusel taotleb kostja hagejalt alusetu rikastumise teel saadud summa 7 741.93 eurot tagastamist. Lähtudes Riigikohtu praktikast (vt näiteks asi 3-2-1-30-16, p.12 kirjeldatu) ei pea kostja vajalikuks selles osas vastuhagi esitamist vaid tegi menetlusliku tasaarvestuse, millega
2-20-17541 tasaarvestab hageja põhinõude summas 8 317.20 eurot alusetu rikastumise kaudu saadud summaga 7 741.93 eurot. Peale tasaarvestust jääb kostjal hagejale tasuda põhivõla võlgnevus 575.27 eurot. Hageja nõuab võlasummalt viivise 0,1 protsenti päevas tasumist. Viivise määra on pooled kokku lepitud lepingu punktis 9.2. Kuigi eraõiguslikes lepingustes seadusandja ei piira kokkuleppelist viivise määra, peab kostja sellist määra vastuolus olevaks Riigikohtu praktikaga, milles aktsepteeritavaks määraks on järjekindlalt loetud kuni 0.06 protsenti päevas. Seejuures tuleb arvesse võtta, et tegemist on tüüptingimusel sõlmitud lepinguga, mille tingimusi eraldi läbi ei räägitud. Kostja taotleb alternatiivselt, kui kohus ei nõustu menetlusliku tasaarvestusega, viivise määra vähendamist 0.06 protsendini päevas, kuna võla täissummalt arvestatav viivis on kostja hinnangul ebamõistlikult suur. Eeltoodust tulenevalt palub kostja jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda, välja arvatud menetlusliku tasaarvestuse tulemusena kostjale jääv põhivõla maksekohustus summas 575.27 eurot + viivis ja kohtukulud hagi rahuldamise ulatuses. Alternatiivselt, kui kohus ei nõustu menetlusliku tasaarvestusega, vähendada ebamõistlikult suurt viivise määra 0.06 protsendini päevas. III Kohtu põhjendused
3.Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: võlaõigusseadus (VÕS) § 635 lg 1 sätestab, et töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS 637 lg 3 kohaselt töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest. VÕS § 637 lg 4 kohaselt kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
4.Harju Maakohtu menetluses on EMET TMV AS hagi OÜ EVIKO Ehitus vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse kohaselt EMET TMV AS ja OÜ EVIKO Ehitus vahel on sõlmitud töövõtuleping nr 865-5. Lepingu eesmärgiks on tellija (kostja) kindlustamine tornkraanaga tõstetööde teenusega. Hageja on lepingu alusel tornkraana kasutamist kostjale võimaldanud vastavalt kostja tellimusele. Lepingu alusel on kostjale edastatud hageja teostatud teenuste eest arve nr 190806 summas 7 7 26.80 eurot ning arve nr 190812 summas 590.40 eurot. Kostja ei ole arveid tähtaegselt ega hiljem ära tasunud. Eeltoodust tulenevalt palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevus summas 11 982.12 eurot, sh põhinõue summa
2-20-17541 8317.20 eurot ja enne 23.11.2020 sissenõutavaks muutunud viivis summas 3 664.93 eurot; mõista kostjalt hageja kasuks viivis protsendina põhinõudelt (8317.20 eurot) tasumata põhisumma jäägilt määras 0.1% päevas alates 23.11.2020 kuni põhinõude (8317.20 eurot) jäägi täieliku tasumiseni; jätta kõik menetluskulud kostja kanda; välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulud ja kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täimiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja tunnistab hagi põhivõla osas summas 575.27 eurot (koos käibemaksuga) + kohtu poolt välja mõistetavad viivised ja kohtukulud. Ülejäänud osas kostja hageja nõuet ei tunnista. Kostja on seisukohal, et poolte vahel on tegemist pikaajalise lahendamata vaidlusega Tallinnas, xxx ehitusobjektil tornkraana töödega seonduvate kulude eest tasumise üle. Lepingus lepiti kokku, et kraana rent algab 01.12.2018 (s.o. juba tagasiulatuvalt enne lepingu allkirjastamist) ja kraana paigaldus algab 23.01.2019. Kostja nõustus tasuma perioodi 01.12.2018 kuni 23.01.2019 eest renditasu (lepingu punkt 8.1), mis oma olemuselt oli broneerimistasu tornkraana saamise võimaluse eest. Küll aga ei ole pooled kostja selgituste kohaselt kunagi kokku leppinud sellise tasu maksmises pikema aja kui perioodi 01.12.2018 kuni 22.01.2019 eest. Kui tornkraana montaaž mistahes põhjustel viibis, siis on see lepingu tingimuste kohaselt ilmselge hageja risk ja kostja ei pea seda riski kandma. Hageja pole tornkraana montaaži edasilükkumise osas kostjale mingeid pretensioone esitanud. Eeltoodust tulenevalt palub kostja jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda, välja arvatud menetlusliku tasaarvestuse tulemusena kostjale jääv põhivõla maksekohustus summas 575.27 eurot + viivis ja kohtukulud hagi rahuldamise ulatuses. Alternatiivselt, kui kohus ei nõustu menetlusliku tasaarvestusega, vähendada ebamõistlikult suurt viivise määra 0.06 protsendini päevas.
5.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et AS EMET TMV ja OÜ EVIKO Ehitus on 13.12.2018 sõlminud töövõtulepingu nr 865-5, mille objektiks oli tornkraana L290HC kohale vedu, montaaž, seadistamine, ekspluatatsioon ja demontaaž xxx, Tallinn ehitusobjektil (27.11.2020 hagiavalduse lisa 1). Poolte vahel puudub vaidlus, et lepingu alusel on kostjale edastatud hageja teostatud teenuste eest arve nr 190806 summas 7 7 26.80 eurot (27.22.2020 hagiavalduse lisa 2), ning arve nr 190812 summas 590.40 eurot (27.11.2020 hagiavalduse lisa 3). Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja ei ole arveid tasunud. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja raamatupidaja on 07.02.2020 ülalnimetatud arvete alusel tekkinud võlgnevuse summas 8 317.20 eurot kinnitanud saldokinnitusega (27.11.2020 hagiavalduse lisa 4).
6.Pooled vaidlevad selle üle, kas pooled olid lepingust tulenevalt kokku leppinud renditasu maksmises pikema aja kui perioodi 01.12.2018 kuni 22.01.2019 eest ning, kas hageja on lepingu tingimusi eirates või neid ebaõigesti tõlgendades esitanud kostjale tasumiseks kulusid, milliste eest tasumise kohustust kostjal ei olnud. Poolte vaheline vaidlus seisneb ka asjaolus, kas kostjal on õigus nõude hagejalt alusetu rikastumise teel saadud summa 7 741.93 euro tagastamist menetlusliku tasaarvestuse kaudu.
7.Kohus leiab, et hageja nõue on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osas, milles kostja seda tunnistab. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus
2-20-17541 täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
8.Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20.10.2010 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 p-s 14 seisukohal, et leping sõlmitakse teatud käitumisega väljendatud tahteavaldusega juhul, kui isikule on tema käitumise õiguslikud tagajärjed üheselt mõistetavalt teatavaks tehtud. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumusele nõustumuse andmisega on lõike 2 järgi leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja sai nõustumuse kätte. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, v.a juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest. VÕS § 16 lg 3 kohaselt loetakse ettepanekut, mis on suunatud kindlaks määramata isikutele ja mis seisneb reklaami, hinnakirjade, tariifide, näidiste, kataloogide ja muu sellise saatmises või kaubaväljapanekus, samuti kauba või teenuse konkreetsele isikule mittesuunatud pakkumist avalikus arvutivõrgus, ettepanekuks esitada pakkumus, kui ettepaneku tegija ei ole selgesti väljendanud, et tegemist on pakkumusega. Nõustumus (aktsept) on VÕS § 20 lg 1 järgi otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Vaikimine või tegevusetus loetakse sama paragrahvi teise lõike kohaselt nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. VÕS) § 635 lg 1 sätestab, et töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Kohus loeb tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud töövõtuleping, mille eesmärgiks on tellija (kostja) kindlustamine tornkraanaga tõstetööde teenusega. Hageja on lepingu alusel tornkraana kasutamist kostjale võimaldanud vastavalt kostja tellimusele.
9.Kohus on lähtuvalt eeltoodust seisukohal, et hageja esitas kostjale õigustatult arve nr 190806 summas 7 7 26.80 eurot ning arve nr 190812 summas 590.40 eurot, kokku 8 317.20 eurot. VÕS § 82 lõike 2 sätestab, et juhul, kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg, tuleb kohustus täita selle aja kestel. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kohtu hinnangul on arvetel toodud maksetähtaeg saabunud ning hageja nõuded on seega muutunud sissenõutavaks.
10.Hageja nõuab kostjalt täiendavalt viivise tasumist. VÕS § 113 lg 1 sätestab võlausaldaja õiguse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist.
2-20-17541 Poolte vahel sõlmitud lepingu punkti 9.2. kohaselt mitteõigeaegse tasumise korral arvestatakse viivist 0.1 protsenti tähtaegselt tasumata summalt päevas iga viivitatud päeva eest. Viivise arvestus on järgmine: - Arve nr 190806: võlasumma: 7 726.80 eurot; periood: 10.09.2019 kuni 23.11.2020; viivisemäär (päevas): 0.1%; perioodis viivitatud päevi kokku: 441; viivis perioodi lõpus: 3 407.52 eurot. - Arve nr 190812: võlasumma: 5 90.40 eurot; periood: 15.09.2019 kuni 23.11.2020; viivisemäär (päevas): 0.1%; perioodis viivitatud päevi kokku: 436; viivis perioodi lõpus: 257.41 eurot. Kohtu hinnangul ei ole viivisemäär ebamõistlikult kõrge arvestades, et vaidlusaluse lepingu puhul on tegemist kahe juriidilise isiku vahelise lepinguga. Riigikohtu tsiviilkolleegoim on 18.12.2018 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p-s 13 asunud seisukohale, et majandustegevuse raames sõlmitavate lepingute puhul on mõistlikuks viivisemääraks 0.2% päevas isegi siis, kui tegemist on tüüptingimusega. Arvestades Riigikohtu poolt avaldatud seisukohta ei ole võimalik pidada lepingus kokku lepitud viivismäära kostjat kahjustavaks. Seega on hageja lepingust tulenev viivisemäär ja selle alusel arvestatud viivisenõue seaduslik ning põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt on sissenõutavaks muutunud viivis hagi esitamise päeva seisuga summas 3 664.93 eurot (3 407.52 + 2 57.41). Kohus leiab, et eeltooduga on tõendatud kostja võlgnevus hageja ees hagiavalduse esitamise seisuga (ehk 23.11.2020) kokku põhivõlgnevus 8 317.20 + viivis 3 664.93 = 11 982.13 eurot.
11.Kohus leiab, et kostja vastuväited on osaliselt põhjendatud, kuid ei anna alust jätta hagi rahuldamata põhinõude summas 8 317.20 euro osas. Kostja leiab, et ta on hagejale liigselt tasunud 1 741.93 eurot arve 190113 eest ja 6 000 eurot arve 190227 eest ning taotleb alusetu rikastumise teel saadud summa 7 741.93 eurot tagastamist menetlusliku tasaarvestuse kaudu. Hageja on esitanud kostjale peale lepingu sõlmimist järgmised arved: a) arve 181220 kuurent detsember summas 6 000 eurot, mida kostja tunnistab ja mille eest on tasutud; b) arve 190113 summas 6 000 eurot, mida kostja tunnistab 22 päeva ulatuses ehk summas 4258.07 eurot (kuni 22.01.2019, sest 23.01.2019 pidi algama kraana montaaž), arve eest on tasutud täissummas; c) arve 190227 summas 14 100 eurot, milline on täissummas tasutud, kuid millest kostja tunnistab 8 100 eurot ja ei tunnista summat 6 000 eurot (kuurent veebruar), kuna selle aja eest ei pidanud kostja lepingu punktis 8.1. nimetatud kuurenti summas 5 000 eurot + km enam tasuma. Kostjal oli veebruaris 2019 kohustus tasuda ainult kraana montaaži eest. Kostja on seisukohal, et on ekslikult tasunud hagejale arve nr 190113 eest, tasudes liigselt 1 741.93 eurot, arve 190227 eest on kostja enda hinnangul tasunud liigselt 6 000 eurot, seega on kostja seisukohal, et on alusetult tasunud hagejale kokku 7 741.93 eurot, millise summa ulatuses on hageja alusetult rikastunud VÕS § 1027 mõttes.
2-20-17541 VÕS § 1028 lg 1 alusel taotleb kostja hagejalt alusetu rikastumise teel saadud summa 7 741.93 eurot tagastamist. Lähtudes Riigikohtu praktikast (vt näiteks asi 3-2-1-30-16, p.12 kirjeldatu) on kohus seisukohal, et kostja ei ole vastuväites toodud asjaolude osas kohustatud esitama vastuhagi vaid saab asjaolud esitada vastuväitena ja seetõttu saab kohus lahendada menetlusliku tasaarvestuse käesolevas otsuses.
12.Poolte vahel sõlmitud lepingu p-des 8.1. – 8.3. on sätestatud, et: „8.1. Tööde teostamise vahetähtajad: Kraana rent algab 01.12.2018 (5000 eur) Kraana paigaldus algab 23.01.2019
8.2.Lepinguliste tööde teostamise eest tasub TELLIJA TÖÖVÕTJALE alljärgnevalt: • Tornkraana montaaž: 6 000 EUR • Tornkraana demontaaž: 6 000 EUR • Kuurent töö ajal 7 500 EUR • Kraanajuhi töötund nädala sees (10 h/päev) 16 EUR/H • Kraanajuhi ülejäänud tunnid 20 EUR/H • Kraanapaigaldusprojekt 750 EUR
8.3.Eelpoolnimetatud hindadele lisandub käibemaks.“ Kohutule esitatud tõenditest nähtuvalt lepiti seega lepingus poolte vahel kokku, et kraana rentiperiood algab 01.12.2018 (s.o. juba tagasiulatuvalt enne lepingu allkirjastamist) ja kraana paigaldus algab 23.01.2019. Kostja nõustus tasuma perioodi 01.12.2018 kuni 23.01.2019 eest renditasu vastavalt lepingu punktile 8.1 summas 5 000 eurot, mis oma olemuselt on kohtu hinnangul käsitletav broneerimistasuna tornkraana kasutamise võimaluse eest. Lepingust nähtuvalt ei ole pooled kokku leppinud tasu maksmises pikema aja kui ajavahemiku 01.12.2018 kuni 22.01.2019 eest. Samuti ei ole lepingus sätestatud, kuidas lähtutakse kuurendi nõudest olukorras, kui tornkraana montaaž mistahes põhjustel viibib. Asjas kogutud tõenditest ja poolte seletustest nähtuvalt ei ole hageja tornkraana montaaži edasilükkumise osas kostjale mingeid pretensioone esitanud. Kohtu hinnangul nähtub vaidlusaluse lepingu sisust, et tegemist ei ole rendilepinguga, millega üks pool annab teisele poole käsutusse mingi vara või varalise õiguse. Leping on sõlmitud tornkraana teenuse osutamiseks, mille kohaselt üks pool tasub teisele poolele talle osutatud kraanatöö teenuse eest. Teenuse hind on lepingus jagatud püsi- ja muutuvkuludeks, kuid hinna komponendid on omavahel lahutamatult seotud. Pooled on lepingus kokku leppinud (lepingu punkt 8.1) perioodi, mille jooksul kostja tasub hagejale kraana nn „ooteloleku aja eest“, s.o. ajavahemiku 01.12.2018 – 23.01.2019 eest. Vaidlus puudub selles, et kostja on selle tasu hagejale maksnud. Edasi näeb leping ette kraana faktilise tööaja ja sellele lisanduva kuurendi üheaegset maksmist. Kuurendi tasumist näiteks kraana montaaži aja eest lepingus ette pole nähtud. Antud asjaolu avaldub ka hageja poolt kostjale esitatud arvetelt, kus eraldi on välja toodud kuurent, töö, ületunnid (näiteks arve 190334, kostja 22.02.2021 vastuse lisa 1). VÕS § 29 lg 1 alusel lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.
2-20-17541 VÕS § 29 lg 5 p 1-6 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada: lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; lepingu olemust ja eesmärki; vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Kohus leiab, et kuivõrd lepingust nähtuvalt ei ole pooled kokku leppinud tasu maksmises kuurendi näol 5000 eurot + käibemaks pikema aja kui perioodi 01.12.2018 kuni 22.01.2019 eest, ka ei ole lepingus sätestatud, kuidas lähtutakse kuurendi nõudest olukorras, kui tornkraana montaaž, mistahes põhjustel viibib, on põhjendatud kostja vastuväide ja menetluslik tasaarvestusavaldus. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodust tulenevalt hagejal põhjendatud nõuda viivist põhinõudelt summas 8 317.20 eurot.
13.VÕS § 197 lg 1 alusel kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Käesoleval juhul ei esine VÕS § 200-st tulenevaid tasaarvestuse piiranguid. Seega esineb nii hagejal kui kostjal teineteise vastus sissenõutavaks muutunud samaliigilised rahalised kohustused. Kohus leiab, et kostja nõue hageja vastu summas 7 741.93 eurot tuleb tasaarvestada hageja põhinõudega kostja vastu summas 8 317.20 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostja põhjendatult tasaarvestanud hageja põhinõude summas 8 317.20 eurot alusetu rikastumise kaudu saadud summaga 7 741.93 eurot. Peale tasaarvestust jääb kostjal hagejale tasuda põhivõlgnevus summas 575.27 eurot.
14.Eeltoodust lähtuvalt arvestades kostja menetluslikku tasaarvestusavaldust kuulub hagiavaldus rahuldamisele osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 8 317.20 eurot. Kohtu järeldusel tuleb rahuldada kostja tasaarvestusavaldus hageja vastu ning tasaarvestada kostja nõue summas 7 741.93 eurot hageja põhinõudega kostja vastu summas 8 317.20 eurot. Mõista tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks välja (8 317.20 – 7 741.93 = 575.27) 575.27 eurot ning mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis protsendina tasaarvestuse tulemusena jäänud põhinõudelt (575.27 eurot) tasumata põhisumma jäägilt määras 0.1% päevas käesoleva otsuse jõustumisest kuni põhinõude (575.27 eurot) jäägi täieliku tasumiseni. IV Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.
2-20-17541 TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2). Kohtu hinnangul tuleb, tulenevalt asjaolust, et kohus rahuldas hagiavalduse osaliselt ning tasaarvestuse tulemusena mõistis kostjalt hageja kasuks välja 575.27 eurot, jätta menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.