Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Hageja esitatud väited ja nõue

Kostja seisukohad

Kohus tuvastab, et Bigbank AS ja kostja sõlmisid 02.09.2020 tarbijakrediidilepingu nr. CL-EEC20015661, millega krediidiandja võimaldas kostjal kasutada krediiti 3 125 eurot intressiga 29,90% aastas ning kostja kohustus kasutatud krediidi tagastama igakuiste maksetena vastavalt maksegraafikule 48 kuu jooksul maksepäevaga iga kuu 15. kuupäeval. Lepingust nähtuvalt kohustus kostja tasuma igakuist lepingu haldustasu 1,50 eurot ja ühekordse maksena lepingu sõlmimise tasu 46,88 eurot. Lepingus märgitud krediidikulukuse määr oli 37,17% aastas, krediidi tagastamise lõpptähtpäevaks oli kokku lepitud 16.09.2024 (leping dtl 44, maksegraafik dtl 47-48).

Kohtule esitatud maksekorraldusest nähtuvalt on Bigbank AS 02.09.2020 kostja kontole kandnud 3 078,12 eurot selgitusega „/RFB//TXT/Bigbank AS CL-EE20015661“ (dtl 92). Nõude loovutamise teatisest (dtl 511) nähtuvalt on Bigbank AS loovutanud eespool nimetatud lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale 08.11.2021.

VÕS (võlaõigusseadus) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (3-21-32-06, p 14), mistõttu kontrollib kohus omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust. Tulenevalt VÕS § 4062 lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 02.09.2020 lepingu sõlmimise ajal 20,52%. Kohus leiab, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr 37,17% aastas vastab tegelikkusele ning vastav määr VÕS § 4062 lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.

VÕS § 4034 lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: - omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja - hindama tarbija krediidivõimelisust.

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed 3

majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 pd 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).

Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).

Hageja selgituste kohaselt hinnati kostja maksevõimelisust laenulepingu sõlmimisel kostja kontoväljavõtte, maksehäireregistri ja avalikest andmebaasidest saadud andmete alusel. Krediidiandja tuvastas kostja kontoväljavõtte alusel, et kostja keskmine töötasu laenu taotlemisele eelneval viiel kuul oli 1 236 eurot neto, kostjal oli 2 tööandjat - A Aktsiaselts ja B Eesti filiaal, kostja muud finantskohustused moodustasid 151 eurot kuus. Kogutud andmeid analüüsides jõudis krediidiandja järelduseni, et kostja koondreiting on aktsepteeritav, kostja on krediidivõimeline ja suuteline tasuma oma igakuisest sissetulekust kuumakseid 115,80 eurot. Kostja finantskohustused moodustasid pärast lepingu sõlmimist kokku 21,58% tema igakuisest sissetulekust.

Kohus leiab, et krediidiandja ei selgitanud 02.09.2020 lepingu sõlmimisel välja kostja muude kohustuste ulatust ega tuvastanud kostja tegelikke kulude suurust, sh igakuised vältimatud püsikulutused toidule, eluasemele jms. Hageja esitatud tõendist (dtl 62) nähtuvalt lõppes kostja töösuhe A Aktsiaseltsiga 06.03.2020. Kostja kontoväljavõttest (dtl 68-81) nähtuvad perioodil 01.03.2020 – 31.08.2020 laekumised (töötasu) B Eesti filiaalilt keskmiselt summas 1 377,25 eurot kuus. Lisaks nähtub 27.06.2020 laekumine Placet Group OÜ-lt summas 855 eurot selgitusega „Laen.ee – laenusumma 900 eurot, laenuperiood 720 päeva, laenu id - TL3573321“. Kostja kontoväljavõttest nähtuvad regulaarsed maksed AS-ile Inbank keskmiselt 95,87 eurot kuus ja ASile Bigbank keskmiselt 102,43 eurot kuus ning 27.07.2020 makse Placet Group OÜ-le summas 50,27 eurot, mis viitavad laenukohustusele AS-i Inbank, AS-i Bigbank ja Placet Group OÜ ees. Esitatust ei nähtu, et teavet oleks kogutud kostja olemasolevate kohustuste põhiosa ja intresside suuruse, lepingu(te) kestuse ning sellest tulenevalt ka kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kohta kostja maksevõimele. Laenutaotlusest (dtl 65-66) ei nähtu, et kostjalt oleks küsitud mistahes andmeid temal juba olemasolevate kohustuste kohta, sh millised on tema regulaarsed püsikulud esmavajalikule.

Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda 4

jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus 02.09.2020 lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohus leiab, et olukorras, kus krediidiandja ei ole kogunud andmeid kõigi laenutaotluses esitatud andmete kontrollimiseks ning on krediidivõimelisuse hindamiseks olulised andmed jätnud osaliselt ka kostjalt küsimata, ei ole krediidivõimelisuse võimalik valesti hindamine etteheidetav kostjale ning kohaldub VÕS § 4034 lg 7 I lauses sätestatud tagajärg.

VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Asjassepuutuva lepingu sõlmimise ajal on VÕS § 94-järgne intressimäär 0%.

VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Kohtule on esitatud tarbijakrediidilepingu ülesütlemise hoiatus (dtl 49), mille kohaselt on krediidiandja palunud kostjal tasuda seisuga 16.09.2021 tekkinud võlgnevuse ning on kostjat hoiatanud, et juhul kui kostja võlgnevust hiljemalt 03.10.2021 ei tasu, siis ütleb krediidiandja lepingu üles. Tarbijakrediidi ülesütlemise teate (dtl 50) kohaselt jättis kostja tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused täitmata ja krediidiandja ütles lepingu üles 01.11.2021. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et lepingu ülesütlemise hoiatus saadeti kostjale postiga aadressile xxx ja e-postiga aadressile xxx, mis on kostja kontaktaktaadressina märgitud lepingusse. Tõendeid ülesütlemisavalduse edastamise kohta ei posti ega e-posti teel hageja ei esitanud. Tarbijakrediidilepingus nr CL-EEC-20015661 (dtl 44) on kostja kontaktaadressiks märgitud xxx ja e-posti aadressiks xxx. Hageja ei ole tõendanud, et kostja teavitas krediidiandjat oma e-posti aadressi muutumisest. Samuti pole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja on lepingu ülesütlemise hoiatuse ja lepingu ülesütlemise teate kätte saanud. Hageja on hagiavalduse p-s 3 väitnud, et panga tingimuste p 5.1.1 teise lause järgi edastab pank kliendile õigussuhete kohta personaalseid teateid panga iseteeninduskeskkonnas, veebilehe, posti või muu sidevahendi (nt e-posti) teel ning panga tingimuste p 5.1.3 kohaselt loetakse personaalsed teated, mis pank on kliendile saatnud, kliendi poolt kättesaaduks, kui teate väljastamisest pangale teadaoleval kliendi või tema nimel teadet vastu võtma õigustatud isiku kontaktaadressil või numbril on möödunud ajavahemik, mis on tavaliselt vajalik teate edastamiseks vastava sidevahendi abil, kui lepingu üld- või põhitingimustes pole sätestatud selleks muud ajavahemikku. Hagiavaldusele on lisatud tarbijakrediidilepingu üldtingimused (dtl 45-46), milles puuduvad 5

punktid 5.1.1. ja 5.1.3, mille alusel saab hageja väidete kohaselt lepingu ülesütlemise hoiatuse ja lepingu ülesütlemise teate kostjale kättetoimetatuks lugeda. Tarbijakrediidilepingu üldtingimused ei sisalda ka ühtki muud punkti, mille alusel saaks lugeda lepingu ülesütlemise hoiatuse ja lepingu ülesütlemise teate kostjale kättetoimetatuks. Tulenevalt VÕS § 195 lg 1 on ülesütlemise eelduseks ülesütlemisavalduse tegemine teisele lepingupoolele, TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 69 lg 1 järgi kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kohus leiab, et tõendatud ei ole, et kostja oleks ülesütlemisavalduse kätte saanud.

Kohus määras hagejale 29.09.2025 tähtaja VÕS § 403 4 lg 7-järgse ümberarvestuse esitamiseks. Hageja ümberarvestust ei esitanud. Seoses sellega ei ole kohtul võimalik ka tuvastada, et kostja olnuks ülesütlemisavalduse tegemise seisuga viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Kohus asub seisukohale, et krediidiandja lepingut kehtivalt üles ei öelnud.

Esitatu kohaselt oli leping sõlmitud tähtajaga kuni 16.09.2024. Seega on alates 16.09.2024 lõppenud ka kostja õigus laenu kasutamiseks. Tulenevalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohtule esitatud tõendist (dtl 92) nähtuvalt on Bigbank AS tarbijakrediidi lepingu alusel 02.09.2020 kostja kontole kandnud 3 078,12 eurot. Hagiavalduse kohaselt on kostja tasunud osamaksed kuni 15.06.2021 osamakseni ning on võlgnevuses alates 15.07.2021 osamaksest. Tarbijakrediidilepingu maksegraafiku (dtl 47-48) on kostja ajavahemikul 15.10.2020 – 15.06.2021 tasunud krediidiandjale kokku 1 042,20 eurot (115,80 x 9), mis tuleb lugeda tasutuks põhivõla katteks. Seega on kostjal saadud laenust tagastamata 2 035,92 eurot (3 078,12 – 1 042,20). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata krediidisumma 2 035,92 eurot. Kuna VÕS § 94-järgne intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0, jääb nõue intressi välja mõistmiseks täies ulatuses rahuldamata.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja, vaatamata kohtu 29.09.2025 nõudele, ümberarvestust koos viivisearvestusega ümberarvestatud osamaksetelt ei esitanud. Kohus rahuldab hageja viivisenõude osas, milles hageja on taotlenud viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt 2 035,92 eurolt alates 17.09.2024 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni, so perioodi 17.09.2024 10.10.2025 eest 242,55 eurot ning alates 11.10.2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. 10.10.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise arvestus on järgmine:

Hageja on esitanud nõude kostjalt mh lepingu haldustasu väljamõistmiseks summas 6 eurot ja hüvitise välja mõistmiseks seoses meeldetuletuskirjade saatmisega summas 35 eurot. Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 403 4 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena; vastasel juhul võimaldaks 6

laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi (2-21-13098, p 24). Juhindudes nimetatud seisukohast jätab kohus nõude lepingu haldustasu väljamõistmiseks rahuldamata.

VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Hageja märkis seoses sissenõudmiskulude hüvitamise nõudega, et volitas PlusPlus Baltic OÜ-d võlgnevust sisse nõudma ning sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm tasulist meeldetuletuskirja kostja aadressile: 09.12.2021 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 25 eurot, 13.09.2022 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 5 eurot ja 12.03.2023 tasulise meeldetuletuskirja maksumusega 5 eurot. Kuna hageja ümberarvestust ei esitanud, ei ole kohtul võimalik ka tuvastada, et kostja olnuks maksete tasumise kohustust rikkunud vastavalt 09.12.2021, 13.09.2022 ja 12.03.2023 seisuga. Seoses sellega ei ole kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud ning kohus jätab hagi rahuldamata ka osas, milles hageja on taotlenud hüvitise väljamõistmist seoses sissenõudmiskuludega.

Menetluskulud

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt tekkis hagejal kulu 1599 eurot, mis koosneb riigilõivust 595 eurot ja lepingulise esindaja kulust 1 004 eurot. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on hageja tasunud 595 eurot riigilõivu.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja on välja toonud, et tema esindaja tegi järgmist: -

maksekäsu kiirmenetluse avalduste ettevalmistamise ja esitamise kulu - 20 eurot; dokumentide komplekteerimine ja analüüs (1,5 tundi) - 180 eurot; hagiavalduse koostamine ja esitamine (2 tundi) - 240 eurot; hageja 29.02.2024 menetlusdokumendi koostamine ja esitamine (3 tundi) - 360 eurot; menetluskulude nimekirja koostamine ja esitamine (0,5 tundi) - 60 eurot; hageja 10.10.2025 menetlusdokumendi koostamine - 124 eurot.

Kohus leiab, et kuivõrd tegemist on nn masshagejaga, kes esitab analoogsetel asjaoludel erinevate kostjate vastu hagisid, kasutades selleks ettevalmistatud sama dokumendipõhja, ei saanud hagi koostamisele koos seonduvate toimingutega kulude üle 1,5 tunni, sh maksekäsu kiirmenetluse vormi täitmine. 29.02.2024 menetlusdokumendi koostamise vajadus tulenes üksnes hagejast, sest hageja jättis oma nõude aluseks olevad asjaolud hagis ammendavalt välja toomata. 10.10.2025 menetlusdokumendi koostamisele võis selle sisu ja mahtu arvestades põhjendatult kuluda kuni tund. Vajalik ajakulu kokku oli seega kohtu hinnangul 3 tundi. Kohus leiab, et keskmine võrreldava õigusteenuse hind (mitteadvokaadist esindaja, nõuded tarbijakrediidilepingust) ei ületa 100 eurot tunnis. Põhjendatud kulu lepingulisele esindajale on kohtu hinnangul 300 eurot ning hageja menetluskulu seega koos riigilõivuga kokku 895 eurot. 7

Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, asja materjalidest ka ei nähtu, et kostjal oleks kulusid tekkinud. Kohus asub seisukohale, et kostjale hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.

Kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 381,63 eurot (895 x 42,64%).

TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Laura-Liis Sarapuu kohtunik

8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.