OK Incure OÜ hagi X vastu võlgnevuse ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 17.01.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
5144,07 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja OK Incure OÜ (registrikood lepinguline esindaja Anu Volmer
11542046),
Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata X taotlus apellatsioonkaebusele lisatud dokumentide tõenditena vastuvõtmiseks (Pärnu Maakohtu 17.01.2022 otsus, 2016–2020. a pangakonto väljavõtted, ülevaade laenudest ja Yle tehtud maksetest; Harju Maakohtu 10.02.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-18595 ja koodväljavõte laenudest).
2.Pärnu Maakohtu 17.01.2022 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
Jätta apellatsioonimenetluse kulud X kanda. OK Incure OÜ-l ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-21-116493 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OK Incure OÜ (hageja) esitas 2.06.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X-lt (kostja) 5321,56 euro saamiseks. Kostja esitas avaldusele vastuväite. Kohus lõpetas 15.06.2021 maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 25.06.2021 oma nõude hagiavaldusele ettenähtud vormis ning palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 4308,34 eurot ja viivise 835,73 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja TF Bank AB (publ) Eesti filiaal (laenuandja) 9.01.2019 väikelaenu laenulepingu nr 700009978 (laenuleping), mille alusel andis laenuandja kostjale laenu 1700 eurot. Kostja kogu laenujääk laenuandja ees oli 4697,97 eurot. Kostja kohustus tagastama laenujäägi igakuiste maksetena pangakontole 84 kuu jooksul intressimääraga 18,90% aastas. Laenulepingu eritingimuste kohaselt oli viivise määraks 0,053% päevas.
2.2.Kostja tasus laenuandjale laenulepingu alusel laenu tagasimaksena 3713,43 eurot, millest 1368,95 eurot arvestati põhiosa katteks, 2205,30 eurot intressi katteks, 8,30 eurot meeldetuletuskirja katteks, 130,50 eurot laenuhaldustasu katteks ja 0,38 eurot viivise katteks.
2.3.Kostja ei tagastanud laenuandjale laenu. Laenulepingu rikkumise tõttu ütles laenuandja laenulepingu 23.06.2020 erakorraliselt üles ning palus kostjalt võlgnevuse kohest tasumist. Samuti teatas laenuandja kostjale, et loovutas tal kostja vastu olevad nõuded hagejale. Kostja ei ole võlgnevust tasunud.
3.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et menetlus kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX on lõpetatud. Seega on hagejal õigus esitada kostja vastu hagi. Kostja on digitaalselt allkirjastanud laenulepingu, kuid ei ole sellest tulenevaid kohustusi täitnud. Laenulepingut allkirjastades on kostja kinnitanud, et on laenulepinguga tutvunud ja nõustub sellega. Samuti on kostja laenulepingu allkirjastamisel kinnitanud, et talle on enne laenulepingu sõlmimist antud informatsioon laenule kohalduva intressimäära ja muude laenutingimuste, sh lepingueelse teabe kohta (Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht).
4.Hageja lõpliku seisukoha kohaselt hakkas kostja laenu kasutama 15.06.2016. Laenuandja on kostja pangakontole nr EE061010902021447002 kandnud laenuna 5300 eurot ning samalt kontolt tegi kostja ka laenu tagasimakseid. Laenulepingu katteks on kostja tasunud laenuandjale 3713,43 eurot, millest põhiosa on 1368,95 eurot, intress 2205,30 eurot, meeldetuletuskiri 8,30 eurot, laenuhaldustasu 130,50 eurot ja viivis 0,38 eurot. Kostja tasus igakuiseid laenumakseid nõuetekohaselt kuni 17.01.2020. Seejärel jättis kostja osaliselt tasumata kolm
2-21-116493 üksteisele järgnevat graafikujärgset osamakset, tasudes ettenähtud 104,13 euro asemel alates 10.03.2020 vaid 50 eurot. Juuni 2020 osamakse jättis kostja täies ulatuses tasumata. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.1.Kostja vastuväidete kohaselt võttis laenu tema endine elukaaslane Y kostja ID-kaarti ja pangakaarti kasutades. Kostja esitas avalduse politseisse (kriminaalasi nr XXXXXXXXXXXX), mis jäeti käiguta, kuna politsei hinnangul on tegemist tsiviilvaidlusega. Kostjal (menetlusdokumendis ekslikult märgitud hagejal – ringkonnakohtu märkus) puuduvad praegu vahendid, et esitada nõue endise elukaaslase vastu.
5.2.Kostja (menetlusdokumendis ekslikult märgitud hageja – ringkonnakohtu märkus) ei olnud laenulepingu tingimustega kursis, sealhulgas, et laenusumma 1700 euro asemel tuleb laenuandjale tagasi maksta 5321,56 eurot. See on liigkasu võtmine ja kostja (menetlusdokumendis ekslikult märgitud hageja – ringkonnakohtu märkus) ei ole sellist laenulepingut sõlminud. Kostja ei oska arvutit kasutada. Samuti ei tuvastanud laenuandja kostja isikut, kui laenulepingu sõlmis ja rikkus sellega vastutustundliku laenamise põhimõtet.
6.Kostja täiendavate vastuväidete kohaselt kinnitavad kostja pangakonto väljavõtted, et kostja ei ole laenuandjalt laenu võtnud. Kui laen kostja pangakontole laekus, kandis Y selle kohe enda pangakontole edasi. Kostja on esitanud tsiviilasjas nr 2-20-18595 Y vastu nõude. Kostja ei ole teinud tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks.
7.Kostja lõpliku seisukoha järgi ei ole kostja olnud vastutustundetu. Kui inimesed elavad koos, siis ei saa ette näha, et kostja oleks pidanud oma ID-kaarti peitma. Kostja pangakontot kasutas Y. Kui kõikide laenude jaoks raha ei jätkunud, kandis Y oma pangakontolt kostjale raha või võttis laenu juurde. Seejärel maksis Y osa laene tagasi ja ülejäänu kandis jälle endale. Selline skeem kestis viimased 3–4 aastat. Kostja kasutas pangakaarti ainult sularahaautomaadis. Kostja ei teadnud, kuidas kontoväljavõtteid vaadata ning ei oska internetipanka ega arvutit kasutada. Kostja ei saanud laenulepingu alusel väljamakstud raha. Kui kostja nägi sularahaautomaadi kaudu, et tema töötasuna saanud raha kontol ei ole, arvas ta, et elukaaslane võttis selle endale, et tasuda kõik arved korteri eest ning osta toit ja riided – nii nagu kostja ja Y kokku leppisid. Maakohtu otsus ja põhjendused
8.Pärnu Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 4308,34 eurot ja viivise perioodi 24.06.2020–25.06.2021 eest 835,73 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja menetluskuluna riigilõiv 425 eurot. Samuti tuleb kostjal hüvitatavalt menetluskulult tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni.
8.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled selle üle, kas kostja ja laenuandja vahel oli sõlmitud kehtiv laenuleping. Kostja väidete kohaselt allkirjastas laenulepingu kostja elukaaslane kostja ID-kaardiga, mistõttu ei ole kostja kohustatud laenu tagastama. Maakohus tuvastas, et kostja on laenulepingu allkirjastanud ID-kaardiga digitaalselt. Kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema
2-21-116493 valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt (Riigikohtu 16.12.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12445).
8.2.Kostja ei ole tõendanud, et tema isikut tõendav dokument koos PIN-koodidega oleksid läinud kolmanda isiku kätte tema tahte vastaselt. Menetlus kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Kohtule esitatud kostja seisukohtadest nähtub, et kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutas kostja elukaaslane, kes väidetavalt andis kostjana esinedes ka laenulepingu tekkimise eelduseks oleva tahteavalduse. Kostja 27.12.2021 selgituste kohaselt kestis selline praktika, kus kostja elukaaslane kasutas kostja ID-kaarti ja PIN-koode ning maksis arveid ja ostis toitu jms ning tegi vajalikke ülekandeid pangakontodelt, kostja ja tema elukaaslase vahel viimased 3–4 aastat. Sellest nähtub, et kostja andis oma isikut tõendava ning arvutivõrgus identimist võimaldavad dokumendid üle omal vabal tahtel või vähemalt oli teadlik nimetatud toimingutest. Kuna kostja ei ole tõendanud, et tema ID-kaart ja PIN-koodid oleksid läinud kolmandale isikule üle tema tahte vastaselt, saab lugeda laenulepingu kostja ja laenuandja vahel sõlmituks.
8.3.Laenulepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määr 22,69%. Eesti Panga poolt avaldatud keskmine eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2019. a jaanuaris oli 20,01%. Laenulepingu järgne krediidi kulukuse määr ei ületanud Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega on tarbijakrediidileping kehtiv.
8.4.Kuna kostja ei täitnud oma laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, on kostja laenulepingut rikkunud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 4308,34 eurot ja viivis 835,73 eurot perioodi 24.06.2020–25.06.2021 eest. Hageja arvestas viivise 366 hilinenud päeva eest viivisemääraga 0,053% päevas vastavalt laenulepingule. Kostja viivise perioodi ja summat ei vaidlustanud. Apellatsioonkaebus
9.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada.
9.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei arvestanud maakohus asjaoluga, et kostja pangakonto väljavõtte kohaselt kandis kostja endine elukaaslane Y alates 2016. aastast laenuna laekunud raha kohe enda kontole edasi. Kostja ID-kaart ja PIN-koodid olid kodus ning kostja ei osanud arvata, et Y kostja ID-kaarti kuritarvitab ja võtab kostja nimele laene ning kannab need siis enda kontole.
9.2.Politsei oleks pidanud Y suhtes algatama kriminaalmenetluse. Politsei ei küsinud kostjalt tema kontoväljavõtteid.
9.3.Maakohus on üksnes oletanud, et kostja andis oma isikut tõendava ja arvutivõrgus identimist võimaldavad dokumendid üle omal vabal tahtel. Seda oleks maakohus saanud tuvastada üksnes kostja vande all antava seletusega. Kostja andis Y-le üksnes volituse igapäevaste arvete tasumiseks. Volitus ei hõlmanud õigust võtta kostja nimele laene. Kostja on esitanud Y vastu nõude, mida menetletakse tsiviilasjas nr 2-20-18595.
9.4.Maakohus on jätnud arvestamata, et laenuandja ei täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja antud laenu põhiosa oli peaaegu sama suur, mis kostja töötasu. Samuti võttis kostja laenu korduvalt, varasemaid laene tagastamata, mis viitab kostja maksejõuetusele.
2-21-116493 Kui laenuandja ei oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, poleks kostjal võlgnevusi tekkinud. Vastustaja seisukoht
10.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ei täienda, nõustub ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.
12.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus jätnud arvestamata asjaoluga, et kostja endine elukaaslane Y kandis enamuse laenulepingu alusel saadud rahast kohe endale üle, kui laen oli kostja kontole laekunud.
12.1.Hagiavalduse lisana 1 esitatud tõendist nähtuvalt on 9.01.2019 sõlmitud laenuleping kostja poolt allkirjastatud ID-kaardiga digitaalselt. Maakohus tuvastas õigesti, et laenulepingu sõlmis kostja, viidates seejuures põhjendatult, et kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele ID-kaart ja PIN-koodid on väljastatud (vt Riigikohtu 16.12.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450, p 22). See eeldus tulnuks ümber lükata kostjal, mida kostja ei teinud. Kostja väitis ise, et tal oli endise elukaaslase Y-ga kokkulepe, et Y kasutab kostja ID-kaarti ja PIN-koode arvete maksmisel ja vajalike ostude tegemisel. See tähendab, et kostja andis talle väljastatud ID-kaardi ja PINkoodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse. Selle järelduse tegemiseks piisas eelnevalt viidatud kostja väitest ning kostja vande all ülekuulamine ei olnud vajalik.
12.2.Ringkonnakohus leiab, et ID-kaardi ja PIN-koodide andmine vabatahtlikult Y-le on analoogia korras käsitatav kostjalt Y-le üldvolituse andmisena tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 115 lg 1 ja § 118 lg 1 järgi ning täiendab öelduga maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi (vt ka Riigikohtu 16.12.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450, p 23 esimene lõik). Ka apellatsioonkaebuses on kostja toonud esile, et andis Y-le volituse enda ID-kaardi kasutamiseks. Apellatsioonkaebuse väide, et volitus oli antud üksnes igapäevaste arvete tasumiseks ega laienenud laenude võtmisele, on õiguslikult ebaoluline. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus (vt Riigikohtu 16.12.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450, p 23 teine lõik).
2-21-116493
12.3.Kuivõrd laenulepingu sõlmis kostja, ei olnud hagi lahendamise seisukohalt tähtsust sellel, mida laenulepingu alusel saadud rahaga edasi tehti. Hagi rahuldamine sõltus kehtiva laenulepingu olemasolust. Samuti ei ole tähtsust sellel, kas kostja oskab arvutit kasutada.
12.4.Kostja kui allkirjastamise vahendite üleandja ja Y kui nende vahendite saaja vahelise sisesuhte raames antud korralduste väidetav rikkumine ei ole siinse vaidluse esemeks.
13.See, kas ja milliseid toiminguid oleks menetleja pidanud tegema kriminaalasjas, ei puuduta hageja hagiavalduse lahendamist.
14.Kostja hinnangul jättis maakohus arvestamata ka sellega, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Apellatsioonkaebuses sisustab kostja nimetatud põhimõtte rikkumist sellega, et hagejale antud laenu põhiosa oli peaaegu sama suur, kui kostja töötasu, samuti kostja maksejõuetusega (kostja võttis laenu korduvalt, varasemaid laene tagastamata). Ringkonnakohus jätab nimetatud väited TsMS § 652 lg 4 teise lause alusel tähelepanuta, sest kostja ei ole neid maakohtu menetluses esitanud ega uue asjaolu lubatavust apellatsioonkaebuses põhjendanud. Maakohtu menetluses sisustas kostja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist laenuandja poolt üksnes sellega, et laenuandja ei tuvastanud laenulepingu sõlmimisel kostja isikut (sellele ei ole kostja apellatsioonkaebuses enam tuginenud). Vastavalt jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 teise lause alusel tähelepanuta ka hageja apellatsioonkaebuse vastuses esitatud väited, mis puudutavad kostja poolt laenu taotlemist.
15.Kostja on apellatsioonkaebusele lisanud järgmised dokumendid: apellatsioonkaebusega vaidlustatud maakohtu otsus, kostja pangakonto väljavõtted 2016–2020. a kohta, ülevaade laenudest ja Y-le tehtud maksetest, Harju Maakohtu 10.02.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-2018595 ja koodväljavõte laenudest. Tegemist on uute tõenditega, sh on uueks tõendiks kostja 2016–2020. a pangakonto väljavõtted, sest maakohtu menetluses kostja neid terviklikul kujul ei esitanud. 24.03.2022 kirjas palus ringkonnakohus kostjal täpsustada, kas tegemist on uute tõenditega ning kui on, siis põhjendada uute tõendite esitamise lubatavust ringkonnakohtus. Kostja ringkonnakohtu kirjale ei vastanud. Kuna kostja ei põhjendatud uute tõendite lubatavust, jätab ringkonnakohus tõendid TsMS § 652 lg 4 alusel vastu võtmata. Kuna dokumendid, mida ringkonnakohus vastu ei võta, on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada.
16.Hageja loobus 28.03.2022 menetlusdokumendis apellatsioonkaebuse vastusele lisatud taotlusest võtta tõendina vastu kostja suhtes tehtud krediidianalüüs. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul vajadust nimetatud taotlust lahendada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
17.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja on kinnitanud, et tal puuduvad apellatsioonimenetluses menetluskulud. (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.