Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1 (8)

I Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Ühisraha OÜ ja kostja 14.06.2019. a laenulepingu nr Y190612053, mille alusel võttis kostja laenu 2000 eurot intressiga 40.00% aastas ja 0.111% päevas, tagasimakseperioodiga 30 kuud, kohustusega tasuda alates 13.07.2019.a annuiteetgraafiku alusel iga kuu 13. kuupäevaks laenu põhiosast, intressist ja lepingu hooldustasust koosnevaid makseid summas 111,48 eurot. Laenulepingu alusel kohustus kostja saadud laenu tagastama hiljemalt 13.12.2021. a. Kokku kohustus kostja tasuma 3344,40 eurot (igakuised osamaksed 111,48 eurot x 30 kuud). Laenuleping sõlmiti internetiportaali vahendusel kirjalikult taasesitatavas vormis. Ühisraha OÜ maksis kostjale laenusumma välja 14.06.2019. a. Sellega said laenuandja kohustused täidetud ja kostjal tekkis kohustus laenulepingus sätestatud tingimusi täita ning igakuiseid ettenähtud makseid tähtaegselt laenulepingu põhitingimustes näidatud kontole tasuda. Kostja jättis täielikult tasumata laenulepingu osamaksed ning ei ole reageerinud Ühisraha OÜ poolt tehtud korduvatele meeldetuletustele ega täitnud oma kohustust ka temale antud täiendava tähtaja jooksul. Kostja rikkumise tõttu ütles laenuandja kostjaga sõlmitud lepingu üles alates 28.10.2019. a ning loovutas laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja taotleb hagiavalduses, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust tuleneva põhivõla summas 2000 eurot, intressi summas 286,97 eurot, lepingu hooldustasu summas 22,33 eurot, võla sissenõudmiskulu summas 30 eurot, 08.07.2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise põhivõlalt summas 1382,83 eurot ja alates 09.07.2021. a viivise 40% põhivõlalt aastas kuni nõude täitmiseni. II Kostja seisukoht ja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja väitel ei ole tema Ühisraha OÜ-lt laenu võtnud ega hagiavalduses nimetatud 14.06.2019.a laenulepingut nr Y 190612053 sõlminud. Kostja ei ole eelnimetatud laenulepingu sõlmimiseks esitanud hageja õiguseellasele kunagi ka laenutaotlust ega kinnitanud põhitingimustega ja üldtingimustega nõustumist, tal ei ole hageja õiguseellasega kunagi olnud vahetut isiklikku kontakti, sh ka telefoni teel. Kolmandaks isikuks, kes ilmselt on toime pannud kostja ID-kaardiga laenude võtmise paljudelt laenuandjatelt, on A. H. . Seotud võivad olla ka veel mitmed isikud. Kostja andis enda ID-kaardi ja identifitseerimisvahendid üle A. H. , eesmärgil kasutada neid osaühingu loomisel, kuna A. H. põhjendas kostjale, et tema ei saa ise omal nimel osaühingut teha, sest on kriminaalkorras karistatud isik. Hiljem on selgunud, et kostja ID-kaarti kasutades on võetud laenusid erinevatelt laenuandjatelt. Kostja on lõpetanud õpiraskustega põhikooli ning ei ole sellest tulenevalt olulistes küsimustes suutlik adekvaatselt orienteeruma ja tema teovõime võib olla piiratud. Kostja on hetkest, mil temale said teatavaks tema nimelt laenude ja maksekohustuste võtmised, pöördunud politseisse ja nende asjaolude uurimiseks on alustatud tema avalduse alusel kriminaalmenetlust. Tsiviilasjas nr x-xx-xxxxxx on uurimisasutuse uurija oma 28.01.2021. a vastuskirjas teatanud kohtule, et laenude vormistajaks olid hoopis kolmandad isikud, mitte A. H. . Seega on tegemist kostja identifitseerimisvahendite üleandmisega A. H. poolt kolmandatele isikutele. Kostja Swedbank`i konto väljavõte perioodi 01.06.2019 kuni 30.06.2019 kohta tõendab, et kostja arvele kantud laenurahad liikusid kiirelt edasi nii M. K. kui ka J. L. arveldusarvetele, mitte A. H. `i arveldusarvele. Kostja ei andnud A. H. sõnaselget ja üheselt mõistetavat volitust võtta tema nimelt laene või muid rahalisi kohustusi. Samuti ei andnud kostja A. H. edasivolitamise õigust. Kostja on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt ei saanud ei A. H. ega keegi võimalik kolmas isik, kellele A. H. kostja identifitseerimisvahendid ja koodid üle andis, sõlmida kostja nimel laenulepinguid. III Hageja seisukoht kostja vastuväidete kohta Hageja kostja vastuväidetega ei nõustunud ja jäi hagiavalduses esitatud nõude juurde.

2 (8)

Hageja leiab, et kostja väited selle kohta, et laenulepingu sõlmis tema ID-kaarti kasutades keegi kolmas isik, ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Hageja toob välja, et 26.08.2019. a teatises kriminaalmenetluse alustamise kohta kirjutab Kagu politseijaoskonna uurija, et PPA Lõuna prefektuuri Kagu politseijaoskonnas on registreeritud 16. augustil 2019. a E. K. teade selle kohta, et paar päeva enne

3 (8)

Hagi rahuldamise eelduseks on see, et hageja õiguseellase ja kostja vahel on laenulepingust tulenev võlasuhe ja kostja on lepingust tulenevat raha maksmise kohustust rikkunud ning kohustus on muutunud sissenõutavaks. Kostja vaidleb hagile vastu põhjusel, et tema ei ole hagi aluseks olevat laenulepingut sõlminud. Kostja väitel sõlmis hageja õiguseellasega kostja nimel lepingu kolmas isik kostja usaldust kuritarvitades. Arvestades kostja vastuväiteid, tuleb kohtul asja lahendamisel esmalt kindlaks teha lepingu sõlmimine hageja õiguseellase ja kostja vahel ning seejärel hinnata tehingu kehtivust, sh võimalikke tehingu tühisuse aluseid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-le 1 võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. TsÜS § 68 lg 2 kohaselt on otsene tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg ning TsÜS § 68 lg 3 kohaselt kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Laenulepingule ei ole seadusega ette nähtud kohustuslikku vorminõuet ja selle saab lugeda sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud VÕS § 9 lg 1 kohaselt poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. Lepingu jõustumiseks on olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused, mida võib teha sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Hageja väitel sõlmisid Ühisraha OÜ ja kostja internetiportaali vahendusel kirjalikult taasesitatavas vormis laenulepingu. Hageja on esitanud tõendina laenulepingu nr Y190612053 (tl 6) koos üldtingimustega (tl 9-10). Hageja on esitanud tõendina veel kostja poolt Ühisraha OÜ-le laenu taotlemise käigus esitatud kostja pangakonto väljavõtte 12.06.2019. a seisuga (tl 54-58). Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et tahteavaldus laenulepingu sõlmimiseks tehti kostja nimel tema ID-kaarti kasutades. Kohus on seisukohal, et asjaolusid arvestades saab lugeda, et kostja sõlmis Ühisraha OÜ-ga laenulepingu hageja poolt esitatud laenulepingus nr Y190612053 toodud tingimustel. Kostja väitel oli ta andnud isikule nimega A. H. oma ID-kaadri osaühingu asutamiseks vajalike toimingute teostamiseks, kuid A. H. või keegi tema kaaslastest täitis kostja teadmata tema IDkaarti kasutades veebikeskkonnas laenutaotluse. Riigikohus on 16.12.2019. a otsuses tsiviilasjas nr x-xx-xxxxxx (p-d 22-24) avaldanud seisukohta, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Kolleegiumi hinnangul peab isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. Riigikohus on korranud ka juba varasemas lahendis (21.12.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16) antud seisukohta, et olukorras, kus 4 (8)

isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (TsÜS §§-d 115, § 118 lg 1) ja juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (TsÜS § 131). Antud juhul ei ole vaidlust selle üle, et kostja andis oma ID-kaardi vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse. Kostja ei ole esitanud väiteid selle kohta, et kolmas isik sai nimetatud andmed kostja tahte vastaselt. Kui kostja andis vabatahtlikult kolmandale isikule oma ID-kaardi, selle PIN-koodid ja internetipanga kasutajatunnuse, siis pidi ta möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab kostja. Kui isik, kelle valdusesse kostja oma ID-kaardi, PIN koodid ja/või paroolid andis, tegi kostja nimel tehingu, mis on vastuolus kostja huvidega, rikkudes oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi kostja ees, ei too see kaasa selle isiku poolt kostja nimel hageja õiguseellasega tehtud tehingu tühisust. Eeltoodut arvestades on seisukohal, et kostja ei ole põhistanud Ühisraha OÜ-ga tehtud laenutehingu tühisuse aluseid ega ole põhistanud ka hagi rahuldamata jätmise eeldusi muul alusel. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vastavalt VÕS § 401 lg-le 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Antud juhul on Ühisraha OÜ laenuandjana tegutsenud oma majandustegevuses ning seda arvestades on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Lepingus (tl 6) on pooled kokku leppinud, et Ühisraha OÜ annab kostjale laenu 2000 eurot intressiga 40% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel võrdsete hooldustasu-, intressi- ja põhiosamaksetena summas 111,48 eurot. Laenu tagastamise lõpptähtaeg oli 13.12.2021. a. Laenu krediidikulukuse määr on 54,64%. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 4 kohaselt on võlausaldajal võlgniku poolse rikkumise korral õigus muu hulgas leping üles öelda. VÕS § 108 lg 1 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse raha maksmise kohustuse rikkumise korral õigus nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult ka viivitusintressi (viivist) alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Vaidlust ei ole selle üle, et Ühisraha OÜ on laenusumma kostja kontole kandnud, kuid kostja laenulepingust tulenevat raha maksmise kohustust täitnud ei ole. Seoses kostja rikkumisega on Ühisraha OÜ lepingu ennetähtaegselt üles öelnud ja loovutanud lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja nõuab kostjalt kohustuste täitmist ning lisaks kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis annaks talle alust laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest keelduda ja jätta hageja nõuded rahuldamata. Vastuväites hagile tugineb kostja sellele, et tema ei ole Ühisraha OÜga lepingut sõlminud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid laenulepingu tingimustele. Kuna tegemist on 5 (8)

tarbijakrediidilepinguga, siis on kohtul kohustus ka omal algatusel kontrollida nõude aluseks oleva lepingu ja selle tingimuste kehtivust olenemata sellest, et pooled ei ole sellele tuginenud. Kohus leiab, et esitatud asjaolude põhjal ei ole laenulepingu nr Y190612053 kui tarbijakrediidilepingu tühisus tuvastatav. Muu hulgas ei saa hinnata lepingus kokku lepitud laenu intressimäära üleliia kõrgeks ja lepingu krediidikulukuse määr ei ületa VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri, millisel juhul tuleb tarbijakrediidileping lugeda tühiseks. Hageja on esitanud kohtule tõendina kostja pangakonto väljavõtte perioodi kohta 19.12.201812.06.2019. a kohta (tl 53-59), kinnistu registriosa väljavõtte (tl 60) ja Creditinfo maksehäirete raporti (tl 61). Kohus leiab, et nimetatud tõendid tõendavad, et laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning piisava hoolsusega hinnanud kostja kui tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et põhjendatud on hageja laenu põhivõla nõue summas 2000 eurot, laenu kasutamise eest intressi nõue summas 286,97 eurot ning lepingu hooldustasu nõue summas 22,33 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja viivisenõue. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt viivist lepingus kokkulepitud viivisemääras 40% aastas. Hageja on arvestanud viivist sellises määras vastavalt iga maksegraafikujärgse osamakse sissenõutavaks muutumisest. Hagiavalduse esitamise, s.o 08.07.2021. a seisuga on hageja arvestanud sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks kokku 1382,83 eurot. Edasiulatuvalt nõuab hageja viivist protsendina põhinõudelt lepingujärgses määras 40% aastas kuni põhinõude täitmiseni. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja nõutavale viivise määrale ega viivise arvestusele. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. TsMS § 367 kohaselt arvestab kohus viivise välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Hagi esitamise seisuga, s.o 08.07.2021. a seisuga on hageja arvestanud sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 1382,83 eurot. Alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni perioodi eest 09.07.2021. a – 29.07.2022. a kujuneb 2000 euro suuruselt võlasummalt hageja nõutud määras viivise suuruseks 846,03 eurot. Seega kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis kokku 2 228,86 (1382,83 + 846,03) eurot. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, st võlausaldaja peab tõendama suurema kahju olemasolu (vt ka Riigikohtu 26.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 32-1-87-10, p 12). Hageja ei ole vastavat kahju tõendanud, seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks viivise välja põhivõlgnevuse ulatuses, st mitte üle põhivõla summa. Lisaks põhivõlale, intressile, lepingu hooldustasule ja viivisele nõuab hageja kostjalt ka võla sissenõudmiskulusid summas 30 eurot. Kohus leiab, et hageja võla sissenõudmiskulude nõue on põhjendatud. VÕS § 115 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev 6 (8)

võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja on esitanud tõenditena kostjale lepingu kehtivuse ajal 21.09.2019. a saadetud võlateatise, 28.09.2019. a saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuse ning 28.10.2019. a saadetud lepingu ülesütlemise teate (tl 11-13). Pärast lepingu ülesütlemist on hageja saatnud kostjale 10.01.2020. a teatise nõude loovutamise kohta (tl 14). Hageja on tõenditega tõendanud kostjale nii lepingu kehtivuse ajal kui ka pärast lepingu ülesütlemist kohustuse täitmiseks meeldetuletuskirjade saatmist. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg –s 1 ja VÕS § 1132 lg 2 p-s 3 lubatud ulatuses Kõike eeltoodut arvestades kohus rahuldab hagi. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 4339,30 eurot, millest 2000 eurot on laenu põhiosa võlgnevus, 286,97 eurot intress, 22,33 eurot lepingu hooldustasu, 30 eurot võla sissenõudmiskulu ja 2000 eurot kohtuotsuse tegemise aja, s.o 29.07.2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi, seega TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb jätta hageja menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud kokku 1660 eurot, sh 400 eurot riigilõiv hagilt ja 1260 eurot hageja lepingulise esindaja tasu. Kohus tegi kindlaks, et hageja on tasunud nõudelt riigilõivu 400 eurot. Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast, ning selle saab lugeda hüvitatavaks menetluskuluks. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tasu on põhjendatud osaliselt. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat esindas menetluses BIA Õigusbüroo OÜ jurist Inna Bodagovskaja, kes ei ole advokaat, kuid vastab TsMS § 218 lg 1 p-s 2 sätestatud haridusnõuetele ja võib olla kohtus lepinguliseks esindajaks. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindaja ajakulu olnud kokku 10 tundi ja 30 minutit. Hageja esindaja taotleb tehtud toimingute eest tasu määraga 120 eurot ühe tunni eest (ilma käibemaksuta), kokku 1260 eurot.

7 (8)

Kohtu hinnangul saab hageja esindaja taotletava tasumäära lugeda põhjendatuks, kuid kohus ei pea vajalikuks ja põhjendatuks esindaja ajakulu. Menetluskuludeks tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel. Eeltoodu alusel ei pea kohus põhjendatuks enne kohtule hagiavalduse esitamist tehtud õigusabitoiminguid (06.07.2021 vestlus kliendiga asjaolude selgitamiseks, tõendite tellimine, kogumine – 0,5h ja Riigikohtu praktika ja tõenditega tutvumine ja analüüs – 1h). Ülejäänud õigusabitoiminguid ja nende ajakulu kokku 9 tunni ulatuses peab kohus hageja õiguste kaitsmisel põhjendatuks ja vajalikuks. Seega saab lugeda hageja lepingulise esindaja tasu summas 1080 (9 x 120) eurot hageja põhjendatud menetluskuluks. Eeltoodu alusel loeb kohus vajalikuks ja põhjendatuks hageja menetluskulud summas 1480 eurot, sh 400 eurot riigilõiv ja 1080 eurot lepingulise esindaja kulud. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus menetluskulud summas 1480 eurot hageja kasuks välja kostjalt. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.