Võlaõigus › Kompromissilepingud

2-21-15165

EDASIKAEBAMISE KORD

Hageja võib esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Viru Maakohtu kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD

2-21-15165 Hageja arvestas viivist alates kostja lepingu lõpetamise päevast kuni hagiavalduse esitamiseni ning nõuab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist 0,06% põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni (3901,12 x 0,06 % päevas x 365 päeva = 854,35 eurot). Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista - 05.09.2018. a lepingust 24699125 tuleneva võlgnevuse kompromissisummas 5803,56 eurot (s.h põhinõue 3901,12 eurot, enne 05.09.2018 sissenõutavaks muutunud viivised 1902,44 eurot), viivised põhinõudelt 3901,12 eurolt alates 26.11.2020 kuni 27.09.2021 summas 716,25 eurot ja sissenõudekulu 35 eurot; - hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 3901,12 eurolt alates 28.09.2021 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses; - menetluskulud: 475 eurot riigilõivu ja 420 eurot õigusabikulu; - väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt; Kostja vastus hagiavaldusele Kostja palus jätta hagiavalduse vastuses jätta hagi läbi vaatamata. Juhul kui kohus ei jäta hagi läbivaatamata, palus kostja jätta hagi rahuldamata. Hagi läbivaatamata jätmise alused Kostja leiab, et esinevad alused hagi läbi vaatamata jätmiseks. TsMS § 423 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Õiguskirjanduse kohaselt on hagi läbivaatamata jätmine TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel põhjendatud, kui kohtusse on pöördunud hagi esitamiseks õigust mitteomav isik1. Kostja leiab, et hageja ei ole õigustatud hagis esitatud nõuet kostja vastu esitama, s.o hagejal puudub nõudeõigus, mistõttu tuleb jätta hagi läbi vaatamata. Nõudeõiguse põhjendamiseks viitas hageja nõude loovutamisele Swedbank AS poolt. Siinjuures ei ole hageja esitanud nõude loovutamise lepingut ega muud loovutamist tõendavat dokumenti, mille alusel võib hageja nõude olemasolu kontrollida. Hagis märkis hageja, et esialgne nõue tuleneb krediitkardi kasutamisest. Seega võib nõue tuleneda tarbijakrediidilepingust. VÕS § 412 lg 1 lähtudes kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude, tuleb tarbijat nõude loovutamisest teavitada, välja arvatud juhul, kui krediidiandja jääb kokkuleppel uue võlausaldajaga tarbija suhtes edasi võlausaldajaks. Kostja ei ole krediidiandjalt vastavat teatist saanud. Kostja hinnangul esineb alus kahelda nõude loovutamise lepingu kehtivuses. Kostja arvates esmalt tuleb hagejal tõendada nõudeõiguse olemasolu. VÕS § 171 lg 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Kostja leiab, et hagejal tuleb täpsustada ja tõendada võlgnevuse kujundamise asjaolusid, s.h esitada alusdokumendid võlgnevuse olemasolu kontrollimiseks.

2-21-15165 Juhul kui kohus leiab, et puuduvad alused hagi läbi vaatamata jätmiseks, palub siis kostja jätta hagi allpool esitatud põhjusel rahuldamata. Kostja sisulised vastuväited Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta see täies ulatuses rahuldamata. Kostja leiab, et hagi ei ole põhjendatud. Kostja arvates on kompromissileping, millele tugineb hageja on tühine heade kommetega vastuolu tõttu. Kostja juhib kohtu tähelepanu, et kompromissi sõlmimise ainsaks eesmärgiks oli võlgnevuse tasumise tähtaja ajatamine ja kohtumenetluse ennetamine, mitte aga kohustuse muutmine ega ümberkujundamine. Sisuliselt oli tegemist krediidilepingu muutmisega, mitte kompromissilepingu VÕS § 578 tähenduses sõlmimisega. VÕS § 578 lg 1 ls 1 järgi kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepinguga anti kostjale võimalus võlgnevuse kustutamiseks igakuuliste osamaksetena ja vähendati viivist 318,44 euro võrra, mis küll võib hinnata järeleandmisena, kuid samaaegselt suurendati kostja põhivõlgnevus 5348,44 eurost kuni 7250,88 euroni, arvates põhivõlgnevuse sisse ka 1902,44 viivist, kusjuures viivist 0,060% päevas tuli tasuda juba kogu ümberkujundatud kompromissisummalt, s.h viiviselt. Kostja arvates ei saa lugeda kompromissilepinguks lepingut, mis suurendab osapoole kohustusi võrreldes aluskohustustega. Kompromiss ei tohi olla vastuolus heade kommete ja seadusega. VÕS § 415 lg 1 järgi ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 415 lg-s 1 sätestatust tarbija kahjuks kõrvale kalduv kokkulepe on tühine (VÕS § 421 ls 1). Seega on kompromissileping tühine ka põhjusel, et selles sätestatud viivis on kõrgem kui seadusega lubatud. Kostja arvates kompromisslepingu puhul on tegemist tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 mõttes, kuna kostjaga ei olnud selle tingimusi eraldi läbi räägitud ja kostjal puudus võimalus tingimuse sisu mõjutada. Kostja leiab, et igal juhul tüüptingimused, mis puudutavad summat, viivist ja aegumise pikendamist on VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. Nimetatud sätte tulenevalt on tüüptingimus tühine, kui see kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Hageja arvates väljendub antud juhul seadusest oluline kõrvalekaldumine põhivõla suurendamises, viiviselt viivise arvestamises, liiga suures viivise määras ja aegumistähtaja pikendamises. Kompromissi tingimused olid nn „võta või jäta“. Hageja oli kompromissi koostaja ja kompromissi tingimusi ei olnud eraldi läbi räägitud. VÕS § 35 lg 1 võimaldab lugeda tüüptingimuseks igasuguseid tingimusi, mille sisu ei ole teine lepingupool võimeline mõjutama, sõltumata selle põhjusest. VÕS § 35 lg-st 2 sätestab tingimuse eraldi läbirääkimise võimaluse puudumise eelduse. Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada, eriti eelnevalt koostatud tüüplepingute puhul. Võimalus lepingutingimuste üle läbirääkimisi pidada ja nende sisu mõjutada peab olema kindlalt ja kahtluseta tõendatud tingimuse kasutaja poolt. Antud põhimõte tuleneb Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes art 3 p-st 2. Kostja leiab, et kompromissileping on tühine TsÜS § 86 lg 2 ja 3 alusel vastuolu tõttu heade kommetega. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus mh juhul, kui pool teab või

2-21-15165 peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralistest vajadustest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui TSÜS § 86 lg 2 p 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tavakäibes ei ole tarbijal üldjuhul võimalik arvestada sellise ohuga, et kokkulepe näeb ette tarbijakrediidi ümberkorraldamist selliselt, et viivised muudavad põhivõlaks, viivise määr suureneb ja aegumine pikeneb. Kostja ei pidanud suutma seda ette näha. Kompromissist arusaamist võlgnevuse ümberkujundamise ja viivise kohaldumise osas mõjutas kompromissi raskesti arusaadav sõnastus. Kostja ei ole teatiseid võlgnevuse kohta kätte saanud. Hageja ei ole nende kättetoimetamist tõendanud. Seega ei ole põhjendatud ka sissenõudmiskulu väljamõistmist. Kostja arvates olukorras, kus kompromissileping on tühine, võib hageja nõue olla aegunud. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Võlatunnistus on tehtud 05.09.2018. Seega pidi hageja esitama oma nõuded, juhul kui ta tõendab nõude loovutamist, hiljemalt 04.09.2021. Hageja esitas hagi 27.09.2020, seega hilinenult. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes TsÜS §-st 143, taotleb kostja kohtul aegumise kohaldamist ja hagi rahuldamata jätmist. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt võib viivist nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Juhul kui põhinõue on aegunud, puudub järelikult ka alus viivisenõude ja sissenõudmiskulude nõude (VÕS § 1131) rahuldamiseks.

Hageja seisukoht kostja vastusele Hageja kostja vastuses esitatud seisukohtadega ei nõustu ja palub jätta need tähelepanuta, lähtudes järgmistest asjaoludest. Hageja selgitab siinjuures järgmist. Kohtule esitatud 05.09.2018. a kompromisslepingul ja võlatunnistusel nr 24699125 on deklaratiivse võlatunnistuse tunnuseid (VÕS § 30). Kostja kinnitab kokkuleppe punktis 2.2, et tal on varasemast krediidilepingust tulenevad võlgnevused - põhivõlgnevus 5348,44 eurot ja 2250,88 eurot viivised. VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Nimetatud sättest tuleneb, et kui võlatunnistuse eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine (mitte uue kohustuse loomine), on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 2-14-58735 p-st 11.1, kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 20 ja 21). Järelikult on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Hagejal võlausaldajana ei ole vaja võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Seega, kui kostja ei ole võlaga nõus, on tema esmaseks kohustuseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud.

2-21-15165 Lähtuvalt eeltoodust on hageja arvamusel, et kostja peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal võlatunnistusega tunnistatud võlga ei ole või see on lõppenud ning hagejal ei ole vaja võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Riigikohus on tsiviilasja nr 2-19-5601 kohtuotsuse punktis 16.4 täpsustanud varasemaid seisukohti deklaratiivse võlatunnistuse õigusliku tähenduse kohta. Varasema praktika kohaselt ei ole deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kolleegium täpsustab oma varasemat praktikat selles osas ja leiab, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises. Hageja märgib, et hageja ja kostja vahel sõlmitud 05.09.2018. a kompromissilepingu ja võlatunnistuse nr 24699125 punktis 2.1 tunnistas kostja võlasuhet ning kohustus tasuma võlgnevuse vastavalt lepingule. Seega ei ole kostjal õigust vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada (RKTKo nr 2-19-5601 p 16.4). Eeltoodust tulenevalt jääb hageja hagiavalduses esitatud nõuete juurde. Vastuväide loovutusele Kostja vaidleb vastu, et hageja on Swedbank AS-i nõude omandaja, kuid ei ole esitanud nõude loovutamise lepingut. Hageja kostja sellekohase käsitlusega ei nõustu. Kompromissilepingu p-s 1.1 on fikseeritud, et hagejal on kostja vastu nõue, mille hageja on omandanud vastava loovutuslepinguga esialgselt võlausaldajalt Swedbank AS-ilt tulenevalt nõudest krediitkaardi nr 18-057079-KX, 28.06.2016 alusel. Hageja on seisukohal, et kostja sai hiljemalt kompromissilepingu allkirjastades teada, et kõnesoleva nõude omanikuks on hageja. Tühine tehing Kostja väidab, et hageja ja kostja vahel sõlmitud 05.09.2018. a kompromissileping ja võlatunnistus nr 24699125 võib olla tühine, sest on vastuolus heade kommetega. Hageja ei ole ülalnimetatud kostja seisukohaga nõus. VÕS § 11 lg 4 järgi kirjalik leping loetakse sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Kostja ja hageja on kompromissilepingu allkirjastanud. Seega loetakse leping nr 24699125, 05.09.2018. a sõlmituks. TsÜS § 98 lg 1 kohaselt tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt tehingu võib tühistada pettuse või eksimuse korral – kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Seega kostja väited lepingu tühisuse kohta tuleb jätta tähelepanuta, sest kostja ei ole välja toonud, milles seisnes tema erakorraline vajadus või muud sellised asjaolud koostoimes TsÜS § 86 lg 2 p-ga Hageja märgib, et kui kostja soovib esitada hageja vastu nõudeid, tuleb kostjal esitada vastuhagi.

2-21-15165 Hageja selgitab, et kuna tehingu tühistamise õigus on tehingu teinud isiku kujundusõigus, siis ei ole kohtul ühelgi juhul võimalik eelviidatud kostja taotlust rahuldada. Kohus ei saa tehingu poolte eest tehinguid tühistada, mistõttu sellist nõuet ei saa ka vastuhagi korras esitada. Läbirääkimised Hageja ja kostja kirjavahetus ning läbirääkimised kompromissileping ja võlatunnistus tingimuste osas. 05.09.2018 toimusid kostja hageja esindaja vahel läbirääkimised kohustuse täitmise osas maksegraafiku alusel. 05.09.2018 koostas hageja vastavalt kostja võimalustele ja soovidele kompromissilepingu, milles vähendas oma nõuet ning loobus osaliselt 348,44 euro viiviste nõuetest. Kokku pakkus hageja tasuda kostjal 7250,88 eurot maksegraafiku alusel vastavalt kostja pakkumisele ja hageja nõustumisele, sest kokkuleppeid saab sõlmida üksnes oferdi ja aktsepti teel. Seetõttu on hageja arvamusel, et tegemist on läbiräägitavate tingimustega ning viiviste vähendamisega ja osamaksetega tasumisega vastavalt kostja võimalustele. Nimetatud summa pakkus hageja tasuda kostjal graafiku järgi igakuiste osamaksetena 64 kuu jooksul. Hageja nõude aluseks on võlatasumise kokkulepe ning tegemist on esialgse laenulepingu alusel saadud vahendite ajatamise võimaldamisega. Seega tuli hageja kostjale vastu, sest antud kokkuleppega osutati kostjale muuhulgas teenust – vähendati tema viivise kohustuse suurust ning võimaldati tal tasuda võlgnevus osamaksetega. Tüüptingimustega leping Leping sõlmiti 06.09.2018 kell 17:10. Leping edastati kostjale 05.09.2018 kell 19:22. Seega oli kostjal võimalik 22 tundi lepinguga tutvuda ja sellest mitte arusaamisel esitada küsimusi või teha ettepanekuid. Kokkuleppeid saab sõlmida üksnes oferdi ja aktsepti teel, seega oli kostjal piisavalt aega lepingu ja tingimustega tutvuda ning nendest mitte arusaamisel esitada küsimusi või kasutada professionaali abi. Lisaks eeltoodule kirjeldas kostja ise oma võimalusi lepingut täita. Seega saab üheselt väita, et pooltel oli pakkumine ja nõustumine, mis eeldas läbirääkimisi nii maksegraafiku, kui ka tingimuste osas. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Lõike 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lg 6 sätestab, et lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Vastuväide viiviste osas Kostja väidab, et viivise nõue võib olla osaliselt tühine ja alusetu. Hageja ei ole ülalnimetatud kostja seisukohaga nõus, sest hageja on viiviste arvestamisel lähtunud poolte vahel sõlmitud kompromissilepingus sätestatust. VÕS § 11 lg 4 järgi loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid

2-21-15165 või kirjad. Kostja on kompromissilepingu allkirjastanud. Seega loetakse kompromissileping sõlmituks. Kompromissilepingu p 3.2 alusel nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma hagejale viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Lisaks tuleb märkida, et nimetatud määr ei ületa seaduses toodud määra kolmekordselt. Viivist hakatakse arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Lepingu allkirjastamisega kinnitas kostja, et viivise määr on temaga läbi räägitud, ta on selgitustest aru saanud ning tema hinnangul on see mõistlikus suuruses. Kostja on kompromissilepingut rikkunud ja hageja on arvestanud viivist maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast, s.o alates 25.11.2020 ning kompromissilepingus märgitud, kuid tasutama jäänud, põhinõudelt. Eeltoodust tulenevalt on viivise arvutamine õiguspärane. Vastuväide sissenõudmiskulude osas Kostja väidab, et hageja sissenõudmiskulu nõue ei ole tõendatud ja on põhjendamatu, sest hageja ei ole nende kättetoimetamist tõendanud. Hageja kostja seisukohaga ei nõustu. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist hagejale teadaolevale kostja aadressile Viru puiestee 21-108 40233 Sillamäe linn. Teenuse eest on teenuse osutaja esitanud hagejale arve 35,00 € suuruses ulatuses. Seega on hageja kandnud otseseid kulutusi võlateatiste kostjale edastamiselt. Seega on hageja kandnud võlgnevuse sissenõudmiselt reaalseid kulusid ning jääb hagiavalduses esitatud sissenõudekulude nõude juurde. Lisaks saab hageja vajadusel esitada mahuka e-kirjavahetuse kostjaga, kus kostja kinnitab kirjade kättesaamist ja vastab neile, et teostab tasumisi vastavalt võimalustele. Aegumine Kostja tasus enda kontolt kasutades talle antud viitenumbrit 24699125, mida teadis vaid kostja. Kostja tasus alates 23.01.2019 kuni 22.09.2021. Lisaks on keegi kolmas isik nimega O P teostanud tasumisi kostjale omistatud viitenumbriga 24699125 alates 26.09.2018 kuni 05.06.2019 (lisa 2.2). Seega on aegumine peatunud koostoimes TsÜS § 158 lg 1-ga.

Hageja seisukoht kostja kompromissi ettepanekule Hageja on seisukohal, et kostja vastuväited on asjakohatud ja tuleb jätta tähelepanuta. Tulenevalt VÕS § 6 lg 1 ja § 23 lg 2 pidanuks kostja hea usu põhimõttest tulenevalt näitama ka ise huvi oma kohustuse täitmise suhtes võlausaldaja ees. Hageja püüdis kostjaga korduvalt jõuda kohtuvälisele kokkuleppele, kuid kuna kostja ei ole olnud koostööaldis, siis pidi hageja oma õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole, millega kaasnesid täiendavad kulutused riigilõivu ja õigusabi kulutuste näol ning seetõttu ei näe hageja ka võimalust sõlmida tsiviilasjas kompromissilepingut kostja märgitud tingimustel. Hageja teeb omapoolse ettepaneku menetluse lõpetamiseks. Kompromissi sõlmimisel tasub kostja tasumata kompromissisumma 5803,56 eurot (s.h põhinõue 3901,12 eurot, enne 05.09.2018 sissenõutavaks muutunud viivised 1902,44 eurot), viivised põhinõudelt 3901,12 eurot alates 26.11.2020 kuni 27.09.2021 summas 716,25 € ja sissenõudekulu 35 €, riigilõivu 1⁄2 määras 237,50 eurot ja lepingulise esindaja kulud 420 eurot, kokku 7212,31 eurot. Nõutud summat saab kostja tasuda igakuiselt maksegraafiku järgi 12 kuu jooksul ning igakuiseks summaks kujuneb ca 600 eurot, alates 15.11.2021. Kui kostja jätab maksegraafikust tuleneva makse õigeaegselt tasumata, on hagejal õigus pöörata kogu tasumata nõude jääk sundtäitmisele ning kostja kohustub tasuma viivist 0,06% päevas kuni nõude põhisumma täieliku tasumiseni.

2-21-15165 Hageja jääb hagiavalduse ja käesolevas vastuses esitatud seisukohtade juurde, ja leiab, et nõue kostja vastu on tõenditega tõendatud ning tuleb rahuldada hagiavalduse resolutsiooni esitatud nõuete ulatuses.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada, lähtudes järgmistest asjaoludest. Poolte vahel pole vaidlust selles, et nad sõlmisid 05.09.2018 kompromissilepingu ja võlatunnistuse nr 24699125. Hagejal oli võlgniku vastu krediitkaardist nr 18-057079-KX, 28.06.2016 tulenev nõue, mille alusel kostja võlgnes hagejale 5348,44 eurot ja viiviseid 2250,88 eurot. Kuna kostja võlga kogu ulatuses tasuda ei suutnud, sõlmisid pooled kompromissilepingu ja võlatunnistuse, millega hageja loobus viivistest 348,44 euro osas ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetega ja kompromissina 7250,88 eurot (5348,44 + 1902,44). Sellele lisandus lepingu punktis 5.1. kirjeldatud lepingu sõlmimise tasu 30 eurot. Kostja tasus nõudest 1477,32 eurot, millest 30,00 eurot arvestati lepingu punktis 5.1. kirjeldatud lepingu sõlmimise tasu 30 euro katteks ning 1447,32 eurot kompromissisummas sisalduva põhivõla katteks. Seega on kostjal tasumata kompromissisummas sisalduv põhivõlg 3901,12 eurot ja viivised 1902,44 eurot. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hagi tuleks jätta läbivaatamata. Poolte vahel sõlmitud kompromissilepingu p- 1.1 kohaselt on hagejal on kostja vastu nõue, mille hageja omandas loovutuslepinguga esialgselt võlausaldajalt Swedbank AS-ilt tulenevalt nõudest krediitkaardi nr 18-057079KX, 28.06.2016 alusel. Kostja ei ole vaidlustanud, et ta Swedbanki viidatud krediitkaarti kasutus. Hiljemalt kompromissilepingust pidi kostja teada saama, et kõnesoleva nõude omanikuks on hageja. Kohus nõustub hagejaga, et 05.09.2018. a kompromissleping ja võlatunnistus nr 24699125 on deklaratiivse võlatunnistus VÕS § 30 mõttes. Kostja kinnitab kokkuleppe punktis 2.2 varasemast krediidilepingust tulenevad võlgnevusi - põhivõlgnevut 5348,44 eurot ja 2250,88 eurot viivised. VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Nimetatud sättest tuleneb, et kui võlatunnistuse eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine (mitte uue kohustuse loomine), on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus ei nõustu kostja käsitlusega poolte vahel sõlmitud kompromissi olemusest. Kostja väidab, et kompromissilepinguga anti kostjale võimalus võlgnevuse kustutamiseks igakuuliste osamaksetena ja vähendati viivist 318,44 euro võrra, mis küll võib hinnata järeleandmisena, kuid samaaegselt suurendati kostja põhivõlgnevus 5348,44 eurost kuni 7250,88 euroni, arvates põhivõlgnevuse sisse ka 1902,44 viivist, kusjuures viivist 0,060% päevas tuli tasuda juba kogu ümberkujundatud kompromissisummalt, s.h viiviselt. Kostja arvates ei saa lugeda kompromissilepinguks lepingut, mis suurendab osapoole kohustusi võrreldes aluskohustustega. Kompromiss ei tohi olla vastuolus heade kommete ja seadusega. Kohus hinnangul tuleb järeleandmistena tuleb hinnata mitte ainult võla võimalikku vähendamist, vaid ka leevendust tasumise tähtaegades ja perioodsuses, mida ka kostja antud juhul järeleandmisena. Kostjal oli võimalus kompromisslepingu allakirjutamisel esitada eelnevalt hagejale küsimusi, konsulteerida ja ka allakirjutamisest keelduda. Kostja on kompromisslepingu allkirjastanud ehk allakirjutamisega tunnistanud võimalust seda täita, sealhulgas ka viiviste osas. Hageja esitatud arvestusi kostja ei vaidlustanud.

2-21-15165 VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenuandja andma laenusaajale laenu, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. VÕS § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 8 lg-st 2 tulenevalt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita õigele isikule nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kohustuse täitmata jätmisega rikkus kostja poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS-e §-i 100 mõttes. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis VÕS § 100 loeb kohustuste mittekohase täitmise ja täitmisega viivitamise kohustuste rikkumiseks, mille puhul üheks õiguskaitsevahendiks on VÕS § 101 lõike 1 p 6 alusel võlausaldaja õigus nõuda rahalise kohustuste täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. VÕS § 101 lõike 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 101 lõike 1 p 6, § 113 lõike 1 ja § 94 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral seadusega ette nähtud ulatuses viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingujärgsete maksete tasumisega viivitamise tõttu on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist lepingus sätestatud määras. VÕS § 101 ja TsMS § 367 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjatelt viivist kuni põhikohustuse kohase täitmiseni.

Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi, seetõttu jäävad menetluskulud kostja kanda. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.

(digitaalallkiri) Andres Hallmägi kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.