Menetlusosalised ja nende Hageja (vastustaja) OÜ Silveraare (registrikood 11232713), esindajad ringkonnakohtus lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Kostja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline esindaja Alar Liivamägi Kohtuistungi toimumise aeg
6. juuni 2022
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 03.02.2022 otsuse lõppjäreldus muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta X kanda.
4.Määrata OÜ Silveraare menetluskulude vajalikuks ja põhjendatud suuruseks 585 eurot ja mõista see välja X-lt OÜ Silveraare kasuks.
5.Väljamõistetud menetluskuludelt on X kohustatud tasuma OÜ-le Silveraare viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
1(8)
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Silveraare (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu. Kuna kostja esitas vastuväite, lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Harju Maakohtule hagimenetluses menetlemiseks. Hageja esitas 17. veebruaril 2021 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt välja intressivõlgnevuse 2100 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid CONDOR INKASSO OÜ (edaspidi laenuandja) ja kostja
4.augustil 2015 laenulepingu, mille alusel andis laenuandja kostjale laenu 14 000 eurot intressiga 5% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama hiljemalt 31. detsembril 2020 ning laenu intresse kohustus kostja tasuma iga aasta 31. detsembriks. Laenuandja loovutas 11. märtsil 2019 kõik laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu Tuulemeelne OÜ-le, kes loovutas 8. juulil 2019 kõik laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Kostja ei tasunud laenuandjale ega uuele võlausaldajale laenu intresse, mistõttu esitas hageja korduvalt kostjale nõudeid kohustuste täitmiseks, millest viimane nõue esitati kostjale 22. detsembril 2020, mille kostja sai kätte 4. jaanuaril 2021. Kostja ei ole ei varasematele võlausaldajatele laenu tagastanud ega laenu intresse tasunud. Laenulepingust tulenev kostja põhivõlgnevus hageja ees on 14 000 eurot ja intresside võlgnevus 3785,75 eurot (2015. aasta intressid 285,75 eurot, 2016. aasta intressid 700 eurot, 2017. aasta intressid 700 eurot, 2018. aasta intressid 700 eurot, 2019. aasta intressid 700 eurot, 2020. aasta intressid 700 eurot), millele lisandub alates 1. jaanuarist 2021 viivis arvestusega 0,03% päevas. Praeguses menetluses nõuab hageja kostjalt laenulepingust tuleneva 2017., 2018. ja 2019. aasta intressi võlgnevuse tasumist summas 2100 eurot (700*3). Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
3.1.Hagejal ei ole nõudeõigust kostja vastu: - hageja ei ole kostja võlausaldaja; - kostjale ei ole saadetud teadet nõude loovutamise kohta; - laenulepingust ei tekkinud kostjale kohustust intressi maksta; - juhul, kui lepingust tulenev kohustus hageja ees on olemas, siis tasaarvestab kostja oma kahju hüvitamise nõude hageja nõudega.
2(8)
Kostja vaidlustab nõude loovutamise teadete ehtsuse. Loovutamisteated on loodud vahetult enne hagi esitamist hageja nõude põhjendamiseks. Hageja ei teavitanud loovutusest 1,5 aasta jooksul. Nõude loovutamise usaldusväärseks teavituseks saab lugeda ainult nõude igakordse loovutaja originaaldokumendina kirjalikku ja võlgnikule allkirja vastu kätte antud teadet nõude loovutamise kohta uuele võlausaldajale (laenulepingu p 5.1.). Teade loetakse poole poolt kätte saaduks, kui see on üle antud allkirja vastu (samas p 5.3). Sama kehtib ka lepingust tuleneva nõude loovutamisest teatamise kohta. Nõude loovutamisest ei ole kostjat nõuetekohaselt teavitatud ja kostja on õigustatud kuni nõuetekohase loovutamise kirjaliku teate saamiseni keelduma nõude täitmisest.
3.2.Kostja tagastas saadud laenu laenuandjale 21. augustil 2020 ja täitis laenulepingust tuleneva kohustuse. Intressi tasumise kohustust kostjal ei ole. Tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Lepingus puuduvad kohustuslikud andmed, sh andmed krediidi kulukuse määra ja kõigi tarbija poolt krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta. Nende andmete puudumise tõttu kuulub VÕS § 408 lg 4 alusel lepingule kohaldamisele VÕS §94 sätestatud intressimäär, mis on Eesti Panga avaldatud andmetel vaidlusalusel perioodil 0% aastas.
3.3.Laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja sõlmis kostjaga laenulepingu oma lepingueelseid kohustusi rikkudes. Laenuandja ei teavitanud kostjat lepingu sõlmimisega võetavate kohustuste olemusest, kaasnevast riskist ega lepingu võimaliku rikkumisega seotud tagajärgedest ega kontrollinud kostja võimet lepingust tulenevaid kohustusi täita. Kostjal ei olnud lepingu sõlmimise ajal sellist sissetulekut, mille arvelt oleks ta saanud lepingust tulenevaid kohustusi täita. Kostjal oli raske finantsolukord. Nõuetekohase teavitamise korral ei oleks kostja laenulepingut sõlminud ja sellest tulenevad kohustused, mida kostja peab oma kahjuks, oleks jäänud tekkimata. Kostja peab põhisummat ületavat nõudeosa, sh intressi oma kahjuks ning tasaarvestab kõik oma kahju hüvitamise nõuded hageja nõuetega kostja vastu. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 3. veebruari 2022. a otsusega hagiavalduse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2100 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja 1020 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
4.1.Maakohus märkis, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et laenuandja ja kostja sõlmisid 4. augustil 2015 laenulepingu, mille alusel andis laenuandja kostjale laenu 14 000 eurot intressiga 5% aastas ja kostja kohustus intressi tasuma iga aasta 31. detsembriks. Kostja kohustus laenu laenuandjale tagastama hiljemalt 31. detsembril 2020. Kostja on laenu 14 000 eurot laenuandjale tagastanud 21. augustil 2020. Kostja on jätnud laenulepingust tulenevad intressid tasumata.
4.2.Maakohus tuvastas, et hageja on tõendanud, et laenuandja loovutas 11. märtsil 2019 laenulepingust tuleneva nõude kostja vastu Tuulemeelne OÜ-le ning Tuulemeelne OÜ loovutas omakorda 8. juulil 2019 kõik 4. augusti 2015 laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu (maakohus viitas hagi lisadele nr 2 ja 3). Hageja on nõude omandanud loovutamisel teel ning asunud VÕS § 164 lg 2 järgi senise võlausaldaja, s.o Tuulemeelne OÜ asemele. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus kostja vastu nõue esitada. Maakohus tuvastas, et kostjale on antud nii algse võlausaldaja kui ka vahepealse võlausaldaja (Tuulemeelne OÜ) poolt väljastatud dokument
3(8)
nõude loovutamise kohta ning need dokumendid on kostja kätte saanud hagimaterjalidega hiljemalt 18. märtsil 2021. Seega puudub kostjal alus keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale ehk hagejale. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, nagu ei oleks teada, kelle poolt ja millal on nõude loovutamise teatised allkirjastatud, need asjaolud nähtuvad nõuete loovutamise teatistest. Laenuandja ei ole VÕS § 402 lg 1 kohane krediidiandja, sest tema peamiseks tegevusalaks on inkassoteenuste osutamine, s.o võlgnevuste sissenõudmine, mitte laenude andmine. Laenuleping ei vasta tarbijakrediidilepingu tunnustele, mistõttu ei olnud laenuandjal kohustust täita vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kostja väide, nagu oleks tal olnud raske finantsolukord, on ebaõige, sest kostja on ise väljastanud suurel hulgal laenusid kolmandatele isikutele ja kostjale kuulub 5 kinnisasja ning kostja on kogu laenusumma ennetähtaegselt tagastanud. Kostjat ei saa pidada VÕS § 402 lg 1 mõistes tarbijaks, arvestades seda, et kostja enda väitel oli tema puhul tegemist laenuandja juhiga. Kostjat ei saa käsitleda tarbijana ka põhjusel, et laenuleping on sõlmitud seoses kostja majandustegevusega. Nimelt tegeles kostja ka ise aktiivselt kolmandatele isikutele laenude andmisega ja sellest tulu teenimisega. Saab eeldada, et kostja kasutas laenusummat selle kolmandatele isikutele edasi laenamiseks (et teenida sellelt tulu), mida tõendab ka see, et selliste kostja väljastatud laenude tagatiseks on kostja kasuks seatud hüpoteegid 23-le kinnistule. Kostja näol oli tegemist laenuandja töötajaga, kellele pakuti laenu turu keskmisest madalama intressimääraga (s.o kõigest 5% aastas, samas kui laenulepingu sõlmimise ajal oli tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 26,57%), mida ei pakutud kolmandatele isikutele, seega ei kohaldu laenulepingu osas tarbijakrediidilepingu sätted. Maakohus viitas VÕS § 403 lg 3 p-le
4.3.Maakohus leidis, et hageja intressinõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostja sai laenu 14 000 eurot intressiga 5% aastas. Arvestades, et kostja tagastas laenu 21. augustil 2020, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress 2100 eurot (3x700 eurot, so 2017.a., 2018.a. ja 2019.a. intressid).
4.4.Maakohus leidis, et kostja tasaarvestuse õiguse tekkimise eeldused ei ole täidetud VÕS § 197 lg 1 järgi. Hagejal on sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu, kuid tõendamist ei ole leidnud hagejapoolne laenulepingu rikkumine, mistõttu ei ole kostjal tekkinud kahju hüvitamise nõuet hageja vastu. Seega puudub kostjal õigus keelduda lepingujärgse intressi võlgnevuse täitmisest. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda.
5.1.Kostjale ei ole esitatud võlausaldaja kirjalikku teadet nõude loovutamise kohta. Tuulemeelne OÜ ei ole andnud kostjale kirjalikus vormis nõude loovutamise teadet. Hageja esitas maakohtule
24.jaanuaril 2022 kirjalikule vorminõudele vastavad digitaalselt allkirjastatud teated nõude loovutamisest algselt võlausaldajalt vahepealsele võlausaldajale (Tuulemeelne OÜ-le) ja Tuulemeelne OÜ nimel kehtetuna 23. jaanuaril 2022 allkirjastatud teate nõude loovutamisest hagejale. Tuulemeelne OÜ kustutati äriregistrist 27.08.2019 ning ei omanud enam õigusvõimet, et teateid väljastada. Endisel juhatuse liikmel ei ole volitust registrist kustutatud äriühingu nimel tahteavaldusi teha.
4(8)
Koopiana esitatud loovutamise teated ei vasta kirjalikule vorminõudele ning kostjale ei antud loovutamise teateid allkirja vastu kätte (kostja viitab lepingu p-dele 5.1 ja 5.3). Kostja leiab, et hagiga esitatud nõude loovutamise teated on koostatud tagantjärele ning ajal, mil Tuulemeelne OÜ oli juba registrist kustutatud ja ei saanud enam tahteavaldusi teha. See selgitab ka seda, miks teavitati kostjat loovutamisest alles detsembris 2020, mitte väidetavate loovutuste toimumise ajal. Hageja ei ole tõendanud seda, et ta on alates nõude talle loovutamisest (08.07.2019) teavitanud kostjat korduvalt nõude loovutamisest nii kirjalikult kui ka e-posti teel, nõudes laenulepingust tuleneva intressi võlgnevuse endale tasumist ning et kostja on teadlikult hoidunud kinnitamast hageja teadete kättesaamist. Hageja 24. jaanuaril 2022 kohtule esitatud kirja ja selle lisasid ei ole kostja kätte saanud.
5.2.Kostja on seisukohal, et kostjaga sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping. Laenuandja on suhetes kostjaga krediidiandja ja talle kohalduvad kõik krediidiandjat puudutavad nõuded. Laenuandja on äriühing, mistõttu on kogu tema tegevus suunatud kasumi teenimisele oma teenuste pakkumise kaudu. Põhitegevusala ei välista teenuste osutamist ka muudel tegevusaladel. Laenuandja on hagi aluseks oleva laenulepingu sõlminud teenusena kasumi teenimiseks. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostjat ei saa pidada tarbijaks. Kostja sõlmis laenulepingu väljaspool oma majandus- ja kutsetegevust. Maakohus on ekslikult tuginenud eeldusele, et kostja kasutas laenusummat edasi laenamiseks või investeerimiseks. Krediidiandja kostja krediidivõimet enne lepingu sõlmimist ei analüüsinud ja rikkus sellega oma lepingueelset kohustust. Tähendust ei oma, et kostjale kuulus või kuulub kinnisvara. Kostja ei saa talle kuuluva kinnisvara arvelt vaidlusalust laenulepingut täita. Samuti ei saa laenu ennetähtaegsest tagastamisest (5-aastane laen tagastati 4 kuud enne tähtaega) tuletada kostja krediidivõimet laenulepingu sõlmimise ajal. Sellest tulenevalt oleks tulnud tuvastada laenuandja poolt vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumine ja aktsepteerida kostja tasaarvestuse avaldust ja jätta hagi rahuldamata. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja näol oli tegemist laenuandja juhiga. Kostja oli töölepinguline töötaja, kes ei ole kunagi olnud laenuandja juhatuse liige ega kuulunud juhtimisorganisse. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 403 lg 3 p-i 3, kui jättis sellel alusel tarbijakrediidi sätted kohaldamata. Ekslik on kohtu seisukoht, et kostja oleks pidanud selles osas midagi tõendama. Vastavas osas ei ole kohus ka selgitamiskohustust täitnud. Hageja ei ole tõendanud, et laen on kostjale antud turu keskmisest madalama krediidi kulukuse määraga. Kohus on ebaõigesti hageja vastava seisukohaga nõustunud. Hageja on ebaõigesti samastanud intressimäära ja krediidi kulukuse määra, sest need ei ole kattuvad mõisted. Laenulepingu krediidi kulukuse määra hageja ei esitanud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et sarnastel tingimustel lepingut ei sõlmita kolmandate isikutega. Hageja väide, et sarnastel tingimustel lepinguid ei pakutud laenuandja poolt kolmandatele isikutele, ei vasta tõele. Hageja oma väidet ei tõendanud. Kostja soovib seda ise tõendada ja esitab ringkonnakohtule tõenina laenuandja ja Q vahel 09. oktoobril 2015 sõlmitud analoogse laenulepingu. Samuti kinnitab see seda, et laenulepingute sõlmimine ja nendelt intressi teenimine oli laenuandja tavapärane majandustegevus, mistõttu on laenuandja näol tegemist tavapärase krediidiandjaga.
5(8)
Maakohus pidi VÕS § 408 lg 4 alusel kohaldama lepingule VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Hageja poolt nõutud perioodil oli intressimäär 0% aastas. Seega ei olnud kostjal kohustust intressi maksta ja maakohus on kostjalt intressi välja mõistes eksinud. Hagi tulnuks jätta rahuldamata. Vastus apellatsioonkaebusele
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, aga osaliselt tuleb muuta selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus võtab aluseks maakohtu poolt praeguse otsuse p-s 4.1. tuvastatud asjaolud, kuna pooled ei vaidle nende üle apellatsioonimenetluses.
8.Ringkonnakohus leiab, et nõue on kehtivalt loovutatud.
8.1.Iseenesest piisab, kui loovutamisteated toimetatakse kätte kohtumenetluses. Kohtupraktika kohaselt on nõude loovutamiseks piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe ning nõue loovutatakse sõltumata võlgniku tahtest (RKTKo 3-2-1-62-07 p 12). Kostja on vaidlustanud nõude loovutamise kirjade ehtsuse. Kostja peab silmas dokumendi ehtsusega eelkõige seda, et nõude loovutamise teatised on vormistatud tagantjärgi, st tegemist on intellektuaalse võltsimisega. Dokumendi intellektuaalse võltsituse väite puhul kontrollitakse sisuliselt dokumendi koostaja usaldusväärsust ning kõrvutatakse dokumendist tulenevat teavet muude tõenditega. Hageja on menetluses esitanud digiallkirjaga kinnitused loovutamise toimumise kohta (dtl 121123), millest nähtub, et Tuulemeelne OÜ juhatuse liige C on allkirjastanud kinnituse nõude loovutamise kohta ajal, kui Tuulemeelne OÜ oli juba registrist kustutatud ja juhatuse liikme volitused enam ei kehtinud. Ringkonnakohus leiab, et C võis sellise kinnituse anda ka peale seda, kui tal enam volitusi Tuulemeelne OÜ esindamiseks ei olnud (füüsilise isikuna). Oluline on, et nõue ise loovutati ajal, kui C-l vastavad volitused Tuulemeelne OÜ-u esindamiseks olid. Hageja on esitanud 13.08.2020 e-kirja (dtl 124-125), et hageja on saatnud kostjale intresside tasumise nõude ja informeerinud ka sellest, et nõue on loovutatud talle. Kuigi asjas puuduvad tõendid, et kostja oleks sellise kirja kätte saanud (kirja jõudmise kohta kostja serverisse), tõendab e-kiri hageja poolt kirja saatmist. Kostja põhistused tehingu võltsitusest (nõude loovutusest teatati 1,5 aastat hiljem) ei ole piisavad, et lugeda nõude loovutamise tehingut intellektuaalselt võltsituks ja koostatuks ajal, mil Tuulemeelne OÜ oli registrist kustutatud. Samuti leiab kostja, et hageja on nõude loovutamise kirja ka tehniliselt võltsinud, st need ise koostanud ja allkirjastanud (dtl 104). Nimetatud väidet ei ole kostja tõendanud.
8.2.Kolleegium leiab, et nõude loovutamise teated on kostjale kätte toimetatud.
8.2.1.Pooled vaidlevad selle üle, mida tähendab laenulepingus kokkulepitud klausel „kirjalikus vormis“ ja „kättetoimetamine allkirja vastu“. Kolleegiumi hinnangul pole tegemist kirjalikult taasesitatava vormiga (TsÜS § 78 lg 3 mõttes). Küsimus on selles, kas koopia vormis esitatud
6(8)
teated vastavad kirjalikule vorminõudele ja kas loovutamisteade peab lepingu kohaselt olema originaalallkirjaga.
8.2.2.Kui pooled on teinud tehingu teatud vormis või on tehingu vormis kokku leppinud, siis eeldatakse, et kehtivad selle vormi kohta seaduses sätestatud nõuded (TsÜS § 77 lg 2). Allkirja mehhaanilisel teel jäljendamine loetakse omakäelise allkirjaga võrdseks üksnes juhul, kui selle kasutamine on käibes tavaline ja teine pool viivitamata ei nõua omakäelist allkirja (TsÜS § 78 lg 2). Allkirja mehhaanilise jäljendamise alla kuulub ka koopia tegemine. Pooled ei ole esile toonud, et koopia esitamine olnuks laenuandja ja kostja vahel käibes tavaline. Siiski kõrvaldas hageja vormipuuduse sellega, et esitas kostjale ringkonnakohtu istungil tutvumiseks nõude loovutamise teadete originaalid. Nimetatuga on täidetud kirjalikus vormis teate edastamise nõue. Allkirja vastu kättetoimetamine on täidetud hagimaterjalide kättetoimetamisega kostjale.
8.3.Kolleegium leiab, et vaidlusaluse laenulepingu näol ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1mõttes.
8.3.1.Õige on apellatsioonkaebuse seisukoht, et kuigi laenuandja on inkassoteenust osutav ettevõtte, ei ole välistatud tema poolt majandus- ja kutsetegevuses kõrvaltegevusena laenuandmine. Nimetatu on tõendatud ka laenulepinguga, millega laenuandja on andnud laenu Qle (dtl 152 – 153).
8.3.2.Põhjendatud on ka apellandi seisukoht, et kostja ei kuulunud äriühingu juhatusse ja teda tuleb käsitada laenuandja töötajana. Nimetatu ei muuda aga ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust.
8.3.3.Maakohus ei ole aga ebaõigesti kohaldanud VÕS § 403 lg 3 p-s 3 sätestatut, mille kohaselt ei kohaldata tarbijakrediidilepingute sätteid lepingule, mille tööandja sõlmib kõrvaltegevusena töötajaga, intressivabalt või turu keskmisest madalama krediidi kulukuse määraga ja kui sellise lepingu sõlmimist ei pakuta kolmandatele isikutele. Krediidikulukuse määr on avalik info, mille Eesti Pank avaldab oma koduleheküljel aadressiga https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102. Krediidikulukuse määra turu keskmine protsent vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal oli 26,57%. Kolleegium andis kostjale võimaluse tõendada oma väidet, et hageja laenuandjana pakkus kostjale lepingut sellistel tingimustel, mida pakuti ka kolmandatele isikutele. Kostja seda ei tõendanud. Kuigi kostja ei toonud esile asjas esitatud lepingute krediidikulukuse määra, on ringkonnakohtu hinnangul juba ilmne kostjaga ja Q-ga sõlmitud laenulepingute intressimäärade võrdlemisest (vastavalt 5% ja 18%), et kostjale pakutud laenu tingimused on soodsamad ja sellistel tingimustel kolmandatele isikutele laenu andmine ei ole tõendatud. Seetõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et kostjaga sõlmitud leping on tarbijakrediidileping. Kohaldamisele ei kuulu VÕS § 408 lg 4. Puudub vajadus anda hinnang sellele, kas hageja täitis laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi ja milline oli kostja majanduslik olukord. Samuti ei oma tähendust, milleks kostja laenusummat kasutas. Vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Maakohus leidis lõpptulemusena õigesti, et kostjal tuleb tasuda laenuandjaga kokkulepitud intressi. Eelnevast tulenevalt jääb kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.
8.4.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
7(8)
Vastavalt TsMS § 174 lg 3 määrab ringkonnakohus kindlaks väljamõistetavad menetluskulud apellatsiooniastmes. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on õigusabi osutatud kliendile 4 h 30 min hinnaga 100 eurot (ilma käibemaksuta). Lisaks palus hageja arvestada kohtuistungi kuluga. Kohtuistung kestis protokolli kohaselt 1 h 21 min. Hageja esindajal kulus kostja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja sellele vastuse koostamiseks 3 h, kohtuistungiks ettevalmistumisele ja menetluskulude nimekirjade koostamisele 1 h 30 min. Arvestades apellatsioonkaebuse ja selle vastuse sisu ning mahtu, peab ringkonnakohus ajakulu toodud ulatuses 3 h + 1 h 30 min + 1 h 21 min = 5 h 51 min vajalikuks ja põhjendatuks. Tunnitasu määr 100 eurot ei ületa turuhinda selliste vaidluste puhul. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks 585 eurot apellatsioonimenetluse kuluna.
8.5.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
8.6.TsMS § 178 lg 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust ja väljamõistetavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati ja menetluskulud välja mõisteti, kui hüvitatavate menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.