4.Määrata kindlaks hageja menetluskulude rahaline suurus ning mõista kostjalt P R`lt välja hageja OÜ Silveraare kasuks menetluskulud summas 1020 eurot (üks tuhat kakskümmend eurot).
5.Käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal P R`l tasuda hagejale OÜ Silveraare hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1020 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
6.OÜ Silveraare esitas 30.12.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 2100,00 euro saamiseks. Kohus tegi 06.01.2021 võlgnikule makseettepaneku, mis on kätte toimetatud 11.01.2021 e-toimiku menetlemise infosüsteemi kaudu. Võlgnik P R esitas 11.01.2021 nõudele vastuväite. Nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
7.Hageja esitas 17.02.2021 hagi kostja vastu intresside võlgnevuse nõudes summas 2100 eurot.
8.Hagiavalduse kohaselt kostja ja Xxx Xxx OÜ vahel sõlmiti 04.08.2015 laenuleping, mille alusel andis Xxx Xxx OÜ kostjale laenu summas 14 000 eurot intressiga 5% aastas. Kostja kohustus laenu Xxx Xxx OÜ-le tagastama hiljemalt 31.12.2020 ning laenu intresse kohustus kostja tasuma iga aasta 31 detsembriks. Viivise määraks lepiti kokku 0,03% päevas.
9.Xxx Xxx OÜ loovutas 11.03.2019 kõik laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu Yyy OÜ-le. Yyy OÜ loovutas omakorda 08.07.2019 kõik Laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale.
10.Kostja tagastas laenu 14 000 eurot 21.08.2020 Xxx Xxx OÜ-le. Kostja ei tasunud laenuandjale (Xxx Xxx OÜ) ega uuele võlausaldajale laenu intresse, mistõttu esitas hageja korduvalt kostjale nõudeid kohustuste täitmiseks, millest viimane nõue esitati kostjale 22.12.2020.
12.Käesoleva hagiga nõuab hageja kostjalt laenulepingust tuleneva 2017.a., 2018.a. ja 2019.a. intressi võlgnevuse tasumist kokku summas 2100 eurot (700*3).
Kostja seisukoht
13.Kostja hagi õigeks ei võta ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole nõudeõigust kostja vastu. Hageja ei ole kostja võlausaldaja, kostjale ei ole teadet nõude loovutamisest saadetud. Kostja keeldub kohustuse täitmisest kuna kostjale ei ole antud kirjalikku loovutamisdokumenti. Juhul kui kostjal siiski on lepingust tulenev kohustus hageja ees, tasaarvestab kostja oma kahjuhüvitamise nõude hageja nõudega.
14.Hagiavalduse kohaselt on laenulepingust tulenevaid nõudeid väidetavalt kaks korda loovutatud – esmalt 11.03.2019 laenuandjalt Yyy OÜ-le ja seejärel 08.07.2019 Yyy OÜ-lt hagejale Silveraare OÜ. Kumbki varasem võlausaldaja ei ole kostjale nõude loovutamisest teatanud ega esitanud ühtki dokumenti nõude loovutamise kohta. Hagiavaldusele lisatud nõude loovutamise teateid ei ole kostjale saadetud ega kostja neid kätte saanud.
15.Kostja vaidlustab hagile lisatud nõude loovutamise teadete ehtsuse. Ei ole teada, kelle poolt ja millal on nõude loovutamise teated koostatud ja allkirjastatud. Kostja on arvamusel, et loovutamisteated on loodud vahetult enne hagi esitamist hageja nõude põhjendamiseks. Neid ei ole loodud väidetava loovutamise toimumise ajal. See põhjendab ka seda, miks neid kostjale saadetud ei ole.
16.Algne võlausaldaja, kellel on seadusest tulenev kohustus nõude loovutamisest teatada, pole kostjale nõude loovutamisest teatanud. Vahepealne võlausaldaja, kellel pidi olema huvi saadud loovutuse teemal kostjaga suhelda ja võlga nõuda, pole kostjaga suhelnud ega teavitanud kostjat saadud loovutusest ega hilisemast edasiloovutusest.
17.Esimese teate nõude loovutamise kohta, milleks oli hageja poolt hagile lisana 4 lisatud hageja enda 22.12.2020 kohustuse täitmise nõue, sai kostja kohtutäituri poolt kättetoimetatuna kätte 04.01.2021. Selles dokumendis nõudis hageja intresse 3085,75 eurot, nimetades, et laenulepingust tulenevad nõuded on loovutatud OÜ-le Silveraare, kuid ei avaldanud hagis kirjeldatud loovutuste ahelat ega esitanud nõude loovutamise kohta tõendeid, ka mitte originaaldokumente nõude loovutamise kohta.
18.Kostja ei aktsepteeri hageja teadet nõude loovutamise kohta ja keeldub kohustuse täitmisest, kuni kostjale ei ole antud igakordse võlausaldaja kirjalikku loovutamisteadet. Kostja vastas hageja 22.12.2020 nõudele keeldumisega 06.01.2021, selgitades, et varasemad võlausaldajad pole loovutamisest teatanud ja hageja pole kostja võlausaldaja ning et kostja ei tunnista võlanõuet.
19.Hagi on ebausaldusväärne, sest hageja ei ole oma nõuetes järjepidev. Kui hagile lisana 4 lisatud 22.12.2020 nõudes nõudis hageja 3085,75 eurot, siis hagis 2100 eurot.
20.Kostja möönab, et kostja ja Xxx Xxx OÜ vahel sõlmiti 04.08.2015 hagile lisana 1 lisatud laenuleping, mille alusel kostja sai laenu 14000 eurot. Lepingus sätestati intressimääraks 5 % aastas ja kohustus tasuda intressi iga aasta 31. detsembriks. Kostja tagastas saadud laenu laenuandjale 21.08.2020. Sellega on kostja laenulepingust tulenev kohustus täidetud.
21.Kostja on seisukohal, et tal ei ole kohustust intressi tasuda. Laenuleping on sõlmitud juriidilise isiku ja füüsilise isiku ehk tarbija vahel. Lepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Laenuandja sõlmis kostjaga laenulepingu oma lepingueelseid kohustusi rikkudes. Laenuandja ei teavitanud kostjat lepingu sõlmimisega võetavate kohustuste olemusest, kaasnevast riskist ega lepingu võimaliku rikkumisega seotud tagajärgedest. Samuti ei kontrollinud laenuandja kostja võimet lepingust tulenevaid kohustusi täita. Kostjal ei olnud lepingu sõlmimise ajal sellist sissetulekut, mille arvelt oleks ta saanud lepingust tulenevaid kohustusi täita. Kostjal oli raske finantsolukord. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 4032 kohaselt pidi laenuandja järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet, selle täitmiseks koguma ja kontrollima asjatundjale kohase hoolega laenusaaja maksevõimet puudutavaid andmeid sissetuleku, maksehäirete jm asjassepuutuva kohta. Laenuandja seda ei teinud, millega rikkus vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Nõuetekohase teavitamise korral ei oleks kostja laenulepingut sõlminud ja kahju oleks jäänud tekkimata.
22.Juhul kui kohus tuvastab, et hagejal on nõue kostja vastu, tekib kostjal õigus tasaarvestada laenulepingu sõlmimisega tekkinud kahju (nt hageja poolt nõutav intress, aga ka viivis, leppetrahv, vara vähenemine jms) hageja nõudega. Kohtuotsuse põhjendused
23.Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt TsMS § 405 lg-le 1. TsMS § 637 lg 21 kohaselt võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus ei anna luba edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).
24.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada.
25.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et: 1) Xxx Xxx OÜ ja kostja sõlmisid 04.08.2015 laenulepingu, mille alusel andis Xxx Xxx OÜ kostjale laenu 14 000 eurot intressiga 5% aastas; kohustus tasuda intressi iga aasta 31. detsembriks. Kostja kohustus laenu Xxx Xxx OÜ-le tagastama hiljemalt 31.12.2020; 2) Kostja on laenu 14 000 eurot tagastanud 21.08.2020 Xxx Xxx OÜ-le.
26.Kostja ei eita, et kostja on jätnud laenulepingust tulenevad intressid tasumata. Kostja on esitanud järgmised vastuväited: 1) Hageja ei ole kostja võlausaldaja, kostjale ei ole teadet nõude loovutamisest saadetud; 2) Kostja vaidlustab nõude loovutamise teadete ehtsuse; 3) Laenulepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga; 4) Laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet;
5) Kostja soovib võla tasaarvestada hageja nõudega.
27.Esmalt käsitleb kohus lühidalt kostja üldiseid vastuväiteid nõudele (I), seejärel nõude põhjendatust ja suurust (II) ning viimasena jaotab kohus menetluskulud (III). (I)
28.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
29.Vaidlus puudub, et kostja sõlmis 04.08.2015 laenuandjaga (Xxx Xxx OÜ) laenulepingu, mille alusel anti kostjale laenu summas 14 000 eurot, intressimääraga 5% aastas, millise laenu kohustus kostja tagastama hiljemalt 31.12.2020 ja tasuma laenult intresse iga aasta 31. detsembriks (vt hagi lisa 1 laenuleping).
30.Vaidlust ei ole ka selles, et kostja on laenu 14 000 eurot laenuandjale tasunud. Algne võlausaldaja (Xxx Xxx OÜ) on hagejale kinnitanud, et kostja on Xxx Xxx OÜ-le tõepoolest 21.08.2020 tasunud 14 000 eurot laenu tagastusena (vt hageja 10.05.2021 vastuse punkt 2.3.).
31.Hageja heidab kostjale ette, et kostja on rikkunud laenulepingust tulenevat intressi tasumise kohustust.
32.Kostja leiab, et tal on õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, sest hageja ei ole kostja võlausaldajaks, kuna kostjale ei ole esitatud igakordse võlausaldaja kirjalikku loovutamisteadet.
33.Hagile lisatud laenulepingu punkti 5.1. kohaselt peavad lepingu alusel teisele lepingupoolele esitatavad teated olema kirjalikus vormis. Punkti 5.3. kohaselt loetakse teade poole poolt kättesaaduks, kui see on üle antud allkirja vastu. Kostja on seisukohal, et nõude loovutamisest ei ole kostjat nõuetekohaselt teavitatud ja kostjal on õigus kuni nõuetekohase loovutamise kirjaliku teate saamiseni keelduda nõude täitmisest. VÕS § 172 kohaselt võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Riigikohus on 06.06.2007 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07 punktis 12 leidnud: „Kuid VÕS § 172 järgi võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud“. Eeltoodu põhjal keeldub kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmisest hagejale.
34.Kohus kontrollib, kas nõue on kehtivalt hagejale loovutatud. VÕS § 164 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 järgi astub loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude
loovutamise põhiline õiguslik tagajärg on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele. Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule seadus ei sätesta (kokkuvõtvalt Riigikohtu 29.11.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-13381, p 11). VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek loovutamisega või seaduse alusel selle n-ö identiteeti, s.t nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on (vt Riigikohtu 22.02.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 11). Viidatud sätete järgi astub võlausaldajalt nõude omandanud kolmas isik endise võlausaldaja asemele (nõude omandaja saab nõude esialgse omaniku õigusliku positsiooni), nõude olemus sellest ei muutu (vt Riigikohtu 22.04.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-19-19561, p 13). Nõude loovutamise korral astub uus võlausaldaja võlasuhtesse eelmise asemele samadel tingimustel, s.t nõude omandajale lähevad üle kõik lepingus sisalduvad nõude loovutaja õigused ja kohustused.
35.Praegusel juhul tõendab hagi lisa 2, et Xxx Xxx OÜ loovutas 11.03.2019 nõude P R vastu tulenevalt 04.08.2015 sõlmitud laenulepingust Yyy OÜ-le. Hagi lisa 3 tõendab, et Yyy OÜ loovutas omakorda 08.07.2019 kõik nõuded P R vastu, mis tulenevad võlgniku ja Xxx Xxx OÜ vahel 04.08.2015 sõlmitud laenulepingust. Kuivõrd hageja on nõude omandanud loovutamisel teel ning asunud VÕS § 164 lg 2 järgi senise võlausaldaja, s.o Yyy OÜ asemele, on kohtu hinnangul hagejal õigus kostja vastu nõuet esitada.
36.Hageja rõhutab, et hageja on alates nõude talle loovutamisest (08.07.2019) teavitanud kostjat nõude loovutamisest korduvalt nii kirjalikult kui e-posti teel, nõudes laenulepingust tuleneva intressi võlgnevuse endale tasumist, samas on kostja teadlikult hoidunud kinnitamast hageja poolsete eelviidatud teadete kättesaamist.
37.VÕS § 172 kohaselt võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kostja toetub kohustuse täitmisest keeldumisel nimetatud sättele.
38.Kohus leiab, et kostja on jätnud tähelepanuta enda poolt viidatud Riigikohtu seisukohale, kes on selles osas mh märkinud (vt lahendit nr 3-2-1-62-07 p 12 viimane lõik), et „Hagi rahuldamist ei välista iseenesest see, kui kostjatele teatati võlanõude loovutamisest pärast hagiavalduse esitamist.“ Kohus tuvastas, et praegusel juhul on kostjale antud nii algse võlausaldaja (Xxx Xxx OÜ) kui vahepealse võlausaldaja (Yyy OÜ) poolt väljastatud dokument nõude loovutamise kohta, millised dokumendid on kostja kätte saanud hagimaterjale kätte saades. Avaliku e-toimiku kaudu on kostja hagimaterjalid koos nõude loovutamise teatistega kätte saanud hiljemalt 18.03.2021 kl 12:26, seega puudub kostjal alus keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale (so hagejale).
39.Kostja kahtleb nõude loovutamise teadete ehtsuses. Kohus tutvunud nõude loovutamise teadetega ja kostja vastustega, leiab, et kostja ei ole tõendanud oma paljasõnalist ja ebaõiget väidet, nagu ei oleks teada, kelle poolt ja millal on nõude loovutamise teatised allkirjastatud – see asjaolu nähtub üheselt hagi lisana nr 2 ja 3 esitatud nõuete loovutamise teatistest.
40.Kostja väidab, et laenulepingu näol on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 tähenduses, mistõttu kohaldub laenulepingule tarbijakrediidilepingu sätted. Kostja toob esile, et laenuandja ei teavitanud kostjat lepingu sõlmimisega võetavate kohustuste olemusest, kaasnevast riskist ega lepingu võimaliku rikkumisega seotud tagajärgedest. Samuti ei kontrollinud laenuandja kostja võimet lepingust tulenevaid kohustusi täita. Kostjal ei olnud lepingu sõlmimise ajal sellist sissetulekut, mille arvelt oleks ta saanud lepingust tulenevaid kohustusi täita. Kostjal oli raske finantsolukord. Nõuetekohase teavitamise korral ei oleks kostja Laenulepingut sõlminud ja sellest tulenevad kohustused oleks jäänud tekkimata.
41.Hageja on seisukohal, et laenulepingu puhul ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga, kuna laenuandja ei vasta VÕS § 402 lg 1 tunnustele.
42.VÕS § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohus tuvastas kõigile kätte saadavas avalikus interneti keskkonnas (vt xxx), et Xxx Xxx OÜ peamiseks tegevusalaks on xxx teenuste osutamine, so võlgnevuste sissenõudmine mitte laenude andmine, seega ei ole Xxx Xxx OÜ näol tegemist VÕS § 402 lg 1 kohase krediidiandjaga.
43.Samuti ei saa kostjat pidada VÕS § 402 lg 1 mõistes tarbijaks, arvestades asjaolu, et kostja enda väitel oli tema näol tegemist Xxx Xxx OÜ juhiga. Hageja on eeltoodud väite tõendamiseks esitanud 10.05.2021 menetlusdokumendi lisana järgmised tõendid: 1) 30.09.2019 kohtuistungi protokoll tsiviilasjas nr 2-17-12709; 2) kostja poolt allkirjastatud laenulepingud; 3) väljavõte kinnistusraamatust kinnistute kohta, kuhu on kostja kasuks seatud hüpoteegid; 4) väljavõte kinnistusraamatust kostjale kuuluvast kinnisvarast
44.Kostja esitas vastuväite hageja poolt maakohtus esitatud dokumentaalsete tõendite lubatavuse kohta. Kostja hinnangul on tsiviilasja 2-17-12709 protokoll ja tõendina esitatud laenulepingud saadud ebaseaduslikult ja ei ole seetõttu tõenditena lubatud.
45.TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks TsMS § 232 lg 2 kohaselt ette kindlaksmääratud jõudu.
46.Maakohus on kohtumenetluse käigus tuvastanud, et kostjat ei saa käsitleda VÕS § 402 lg 1 mõistes tarbijaks ja allolevaid tõendeid käsitleb kohus TsMS § 272 mõttes dokumentaalsete tõenditena: a. 30.09.2019 kohtuistungi protokoll tsiviilasjas nr 2-17-12709 lk 11, 01:25:02 esitati P Rle küsimus: „Milline oli teie roll Xxx Xxxs, kas olite palgatöötaja?“ P R vastab: „Lihtsalt palgatöötaja ma ei olnud, pigem olin partner ja firma juht.“ Seega kostja enda väitel oli tema näol tegemist Xxx Xxx OÜ juhiga. Riigikohtu praktika kohaselt äriühingu juhatuse liikmele (seega ka juhtivtöötajatele/partnerile) ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Samuti on Riigikohus rõhutanud, et töötaja ei ole töölepingulises suhtes tarbija VÕS § 1 lg 5 mõttes (vt lahendit tsiviilasjas nr 3‐2‐1‐178‐16 p 13). b. Kostjat ei saa VÕS § 1 lg 5 kohaselt käsitleda tarbijana ka sel põhjusel, et laenuleping on sõlmitud seoses kostja majandustegevusega. Nimelt tegeles/tegeleb kostja ka ise aktiivselt kolmandatele isikutele laenude andmisega ja sellest tulu teenimisega. Hageja on tõenditena esitanud laenulepingud (vt hageja 10.05.2021 arvamuse lisad nr 2.1-2.6.), seega saab eeldada, et kostja kasutas laenu summat selle kolmandatele isikutele edasi laenamiseks/investeerimiseks (et teenida sellelt tulu), mida tõendab mh asjaolu, et selliste kostja väljastatud laenude tagatiseks on kostja kasuks seatud hüpoteegid 23-le kinnistule. Hageja on tõendina esitanud kinnistusraamatu väljavõtte kinnistutest, milledes on seatud hüpoteegid kostja kasuks (vt hageja 10.05.2021 arvamuse lisa nr 3). c. VÕS § 403 lg 3 p 3 kohaselt (so tarbijakrediidileping ja sellega seotud lepingud) sätestatut ei kohaldata krediidilepingule ja krediidivahenduslepingule, mille tööandja sõlmib kõrvaltegevusena töötajaga, intressivabalt või turu keskmisest madalama krediidi kulukuse määraga ja kui sellise lepingu sõlmimist ei pakuta kolmandatele isikutele. Kostja näol oli tegemist Xxx Xxx OÜ töötajaga, kellele pakuti laenu turu keskmisest madalama intressi määraga (so kõigest 5% aastas, samas kui laenulepingu sõlmimise ajal oli tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 26,57%, vt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/979/r/2273), mida ei pakutud kolmandatele isikutele, seega ei kohaldu laenulepingu osas tarbijakrediidilepingu sätted, kostja ei ole vastupidist tõendanud.
47.Kohus leiab, et esitatud tõendite põhjal (30.09.2019 kohtuistungi protokoll, laenulepingud, kinnistusraamatu väljavõte) ei vasta laenuleping tarbijakrediidilepingu tunnustele VÕS § 402 lg 1 järgi. Kuna tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, ei olnud laenuandjal kohustust täita tarbijakrediidilepingu puhul nõutud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kostja väited, nagu oleks tal olnud raske finantsolukord, on enam kui kummalised ja väärad, arvestades kohtule esitatud tõendeid, et kostja on ise väljastanud suurel hulgal laenusid
kolmandatele isikutele ja et kostjale kuulub 5 kinnisasja (vt tõend: hageja 10.05.2021 arvamuse lisa nr 4 kinnistute nimekiri) ning, et kostja on kogu laenusumma ennetähtaegselt tagastanud. (II)
48.Järgevalt hindab kohus hageja nõude põhjendatust ja suurust. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja on rikkunud oma lepingust tulenevat kohustust. Kostja ei tasunud laenuandjale (Xxx Xxx OÜ) ega uuele võlausaldajale laenu intresse. Väär on kostja väide, et kostjal ei tekkinud kohustust intressi maksta. Kostja kohustus tuleneb 04.08.2015 laenulepingust, milles pooled leppisid kokku, et Xxx Xxx OÜ kostjale laenu summas 14 000 eurot (vt Laenulepingu p 1.1., milline laenusumma kanti kostja pangakontole) intressiga 5% aastas (vt Laenulepingu p 3). Kostja kohustus laenu Xxx Xxx OÜ-le tagastama hiljemalt 31.12.2020 (vt Laenulepingu p 2) ning laenu intresse kohustus kostja tasuma iga aasta 31 detsembriks (vt Laenulepingu p 3).
49.VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
50.Hageja nõuab kostjalt laenulepingust tuleneva intressi võlgnevuse väljamõistmist summas 2100 eurot (so 2017.a., 2018.a. ja 2019.a. intressid iga-aastaselt summas 700 eurot, vt hagi p 2.6.).
51.Laenulepingus kokkulepitud intressi näol on tegemist lepingujärgse tasuga laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Selle aja eest, mil kostjal oli laenulepingu järgi õigus laenatud raha kasutada (s.o 31.12.2020), on põhjendatud kostjalt hageja kasuks laenulepingus kokkulepitud intressi välja mõista. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise arvestamine või laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 17).
52.Kohus leiab, et hageja on õigustatud esitama hagi kostja vastu laenulepingust tulenevas intressi nõudes, hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Arvestades, et kostja tagastas laenu 21.08.2020, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intressi võlgnevus summas 2100 eurot (3 x 700 eurot, so 2017.a., 2018.a. ja 2019.a. intressid).
53.Kostja vastuväite kohaselt on tal hageja tegevuse tulemusel tekkinud kahju, mille kostja tasaarvestab hageja nõudega, kui kohus peaks hageja nõudeid põhjendatuks pidama. Kohtu hinnangul ei ole täidetud tasaarvestuse õiguse tekkimise eeldused VÕS § 197 lg 1 järgi. Kohus tuvastas, et hagejal on sissenõutavaks muutunud nõue kostja
vastu, kuid tõendamist ei ole leidnud hagejapoolne laenulepingu rikkumine, mistõttu ei ole kostjal tekkinud kahju hüvitamise nõuet hageja vastu. Kohtu hinnangul puudub kostjal seega õigus keelduda lepingujärgse intressi võlgnevuse täitmisest.
(III)
54.Kuna kohus rahuldab hagi, siis TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
55.Hageja on kohtule esitanud 24.01.2022 menetluskulude nimekirja. Kohus on andnud kostjale võimaluse esitada vastuväiteid hageja menetluskuludele.
56.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
57.Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt Riigikohtu 3. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785/114, p 31.3; Riigikohtu 27. mai 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-16812/57, p 19.2).
58.Tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.05.2020 kohtumäärusest (p.15) kohtuasjas nr 2-18-7550 on menetluskulude nimekirja ja avalduse koostamise ning nende dokumentide esitamise kulud, samuti vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha koostamise ning esitamise kulud (s.o. menetluskulude kindlaksmääramise toimingute kulud) TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud kulud.
59.Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on hageja kandnud järgnevaid menetluskulusid: hagiavalduselt makstud riigilõiv 250 eurot ja kulud õigusabile 770 eurot (ilma käibemaksuta).
60.Hageja kohtukuluks on maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv 63 eurot ja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 187 eurot. Riigilõivu tasumine on olnud seadusest tulenevalt vajalik ja arvestades hagihinda põhjendatud. Kohus määrab kindlaks hageja menetluskuluna riigilõivu 250 eurot.
61.24.01.2022 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid järgnevate õigusabi toimingute eest:
-
30.12.2020 – maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamine maksumusega 20 eurot; 17.02.2021 – hagi koostamine, ajakuluga 2h 30 min, tunnitasuga 100 eurot tunnis (summa ilma käibemaksuta), so 250 eurot; 10.05.2021 – tutvumine hagi vastusega, hageja arvamuse koostamine ajakuluga 2h, tunnitasuga 100 eurot tunnis (summa ilma käibemaksuta), so 200 eurot; 07.01.2022 – menetluskulude nimekirja koostamine ajakuluga 30 min, tunnitasuga 100 eurot tunnis (summa ilma käibemaksuta), so 50 eurot; 24.01.2022 – tutvumine kostja 17.01.2022 seisukoha, menetluskulude nimekirja ja vastuväitega, kohtule arvamuse koostamine ajakuluga 2h 30 min, tunnitasuga 100 eurot tunnis (summa ilma käibemaksuta), so 250 eurot.
63.Järgnevalt hindab kohus hageja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust TsMS § 175 lg 1 alusel.
63.1.Hageja väljatoodud kulu seoses maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamine maksumusega 20 eurot. Maksekäsu kiirmenetluse kulude katteks 20 eurot vastab TsMS §-le 48422 ning on põhjendatud kulu.
63.2.Hageja väljatoodud kulu seoses 17.02.2021 hagi koostamisega. Kostja esitas maksekäsu kiirmenetluses nõudele vastuväite ning nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Kohus kohustas hagejat esitama nõuetekohane hagiavaldus. Hageja esitas 17.02.2021 Harju Maakohtule hagiavalduse, mille kohus võttis menetlusse 02.03.2021 kohtumäärusega. Esmased toimingud menetluses võivad olla ajakulukamad, et kujundada õiguslik positsioon ning arvestades kostja vastuväidet ja hagiavalduse sisu ja mahtu koos 5 lisaga, siis on kohtu hinnangul teenusele osutatud aeg 2h 30 min mõistlik ja usutav.
63.3.Hageja välja toodud kulu – tutvumine hagivastusega, hageja 10.05.2021 arvamuse koostamine. Kostja esitas 23.03.2021 vastuse hagile (5 lk koos 2 lisaga). Vastusega tutvumist ei saa pidada ebavajalikuks. Hageja esitas 10.05.2021 arvamuse kostja vastusele. Arvestades tsiviilasja keerukusega (tegemist ei olnud keskmiselt keerukama tsiviilasjaga) ning hageja arvamuse sisu ja mahuga (5 lk koos 4 lisaga), siis peab kohus põhjendatud ajakuluks osutatud toimingutele (s.o tutvumine kostja 23.03.2021 vastusega ja 10.05.2021 arvamuse koostamine) 2,0 tundi.
63.4.Hageja väljatoodud kulu 07.01.2022 menetluskulude nimekirja koostamine. Tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.05.2020 kohtumäärusest (p.15) kohtuasjas nr 2-18-7550 on menetluskulude nimekirja ja avalduse koostamise ning nende dokumentide esitamise kulud, samuti vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha koostamise ning esitamise kulud (s.o. menetluskulude kindlaksmääramise toimingute kulud) TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud kulud. Kohus loeb põhjendatud kuluks 30 min.
63.5.Hageja väljatoodud kulu - tutvumine kostja 17.01.2022 seisukohaga, menetluskulude nimekirja ja vastuväitega, kohtule 24.01.2022 arvamuse koostamine. Kostja esitas kohtule 17.01.2022 kaks dokumenti: menetluskulude nimekirja ning vastuväited hageja menetluskuludele. Vastaspoole menetluskuludega ja vastuväidetega tutvumist ei saa menetluses pidada ebavajalikuks edasiste tegevuste planeerimiseks ja oma seisukohtade väljendamiseks. Hageja esitas 24.01.2022 arvamuse kostja menetluskuludele ja vastuväidetele. Arvestades esitatud dokumentide sisu ja mahtu loeb kohus põhjendatud ajakuluks osutatud toimingutele (s.o tutvumine kostja 17.01.2022 menetluskuludega ja kostja 17.01.2022 vastuväidetega ning hageja 24.02.2022 esitatud arvamus) loeb kohus põhjendatud kuluks 2h 30 min.
64.Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et arvestades käesoleva kohtuvaidluse keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga, on hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud ja vajalik kokku 7,5 tundi.
65.Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määraks oli 100 eurot (ilma käibemaksuta). Riigikohtu tsiviilkolleegium on 11.02.2015 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 punktis 12 asunud seisukohale, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Tunnitasu hindamisel saab lähtuda tsiviilasja keerukusest ja mahukusest, arvestades seejuures eelkõige asjas esitatud tõenditega, kuivõrd tõendite esitamine on erinevalt õiguslikust kvalifitseerimisest ainult poole ülesanne, samuti menetluse kestusest ja esindaja kvalifikatsioonist. Kohus leiab, et 100 euro suurust tunnihinda (ilma käibemaksuta) saab pidada igati mõistlikuks ja on kooskõlas kohtupraktikaga (vt ka Riigikohtu kohtuotsus 03.01.2022 tsiviilasjas nr 2-28-10175 punkt 12).
66.Seega on põhjendatud lepingulise esindaja tasu suuruseks 770 eurot (7 h 30 min x 100 eurot + 20 eur maksekäsuavaldus), millele lisandub riigilõiv 250 eurot, kokku 1020 eurot.
67.Hageja lepinguline esindaja vastab tsiviilkohtumenetluse seadustikus lepingulisele esindajale sätestatud nõuetele (TsMS § 218 lg 1 p 1 sätestatud nõuetele). Hageja kinnitab, et on käibemaksukohuslane, mistõttu taotleb hageja õigusabikulude hüvitamist ilma käibemaksuta.
68.Tuginedes ülaltoodule leiab kohus, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb välja mõista menetluskulud summas 1020 eurot.
69.TsMS § 177 lg 4 alusel kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni
tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1020 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
70.TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Fred Fisker Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.