AS Finora Capital hagi E. P. ja Perlanegra OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
10 612 eurot 26 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS Finora Capital (registrikood 12324050); hageja lepinguline esindaja A. K.; e-post: [email protected] Kostja I Perlanegra OÜ (registrikood 12442571); asukoht: Mingi tee 15, Reola küla, Kambja vald, Tartu maakond, 61707; e-post: [email protected] Kostja II E. P. (isikukood XXX); elukoht XXX; e-post: XXX
Asja läbivaatamine
eelistungil 25. mail 2022, edasi kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagiavaldus.
2.Välja mõista Perlanegra OÜ-lt ja E. P. lt solidaarselt AS Finora Capital kasuks põhivõlgnevus 4868 eurot 91 senti, intressid 384 eurot 93 senti, lepingutasu 100 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised 3686 eurot 73 senti, kokku 9004 eurot 57 senti, kuid E. P. lt mitte rohkem kui 6000 eurot.
3.Mõista Perlanegra OÜ-lt välja AS Finora Capital kasuks viivised põhinõudelt (4868 eurot 91 senti) alates 29. detsembrist 2021 määraga 0,12% tasumata põhisummalt päevas kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1182 eurot 18 senti.
Mõista E. P. lt välja AS Finora Capital kasuks viivised põhinõudelt (4868 eurot 91 senti) alates 29. detsembrist 2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
6.Mõista Perlanegra OÜ-lt ja E. P. lt solidaarselt AS Finora Capital kasuks välja menetluskulud 1582 eurot 50 senti.
7.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
8.Menetluskulud tuleb tasuda Julianus Inkasso OÜ arveldusarvele nr XXX, viitenumbriga XXX.
9.Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue
1.Finora Capital OÜ (hageja) esitas 4. oktoobril 2021 maksekäsu kiirmenetluse avalduse Perlanegra OÜ (kostja I) ja E. P. (kostja II) vastu võlgnevuse nõudes. Kuivõrd kostjad esitasid makseettepanekule vastuväite, andis Pärnu Maakohus 6. detsembril 2021 nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks. Hageja esitas hagiavalduse 28. detsembril 2021.
1.1.Hageja ja kostja I sõlmisid XXX laenulepingu nr XXX. Laenulepingu kohaselt anti kostjale I laenu 6000 eurot. Laen tuli tagastada osamaksetena alates 5. novembrist 2019 kuni 5. aprillini 2020 ning laenu kasutamise eest tuli tasuda intressi 24% aastas. Laenulepingu p 5.1 järgi tasub laenusaaja hagejale laenu tagasimaksega viivitamisel viivist 0,12% päevas iga maksmisega viivitatud päeva eest. Lepingu sõlmimise tasu oli 100 eurot, mis lisati esimesele maksele. Laenulepingu lõpptähtaeg saabus 5. aprillil 2020, kuid kostja I ei olnud selleks ajaks kokkulepitud tingimustel laenulepingut täitnud, mistõttu edastas hageja 8. aprillil 2020 hoiatuse nii tavapostiga kui ka e-kirjaga, kus teavitas, et võlgnevus hageja ees 8. aprilli 2020 seisuga on 5748 eurot 93 senti: tasumata põhisumma 4868 eurot 91 senti, tasumata intress 384 eurot 93 senti, tasumata viivis 395 eurot 9 senti ning lepingutasu ning muud kulud 100 eurot. Laenulepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks 6. aprillil 2020.
2-21-130787
1.2.Hageja ja kostja II sõlmisid 15. oktoobril 2019 käenduslepingu, millega kostja II kohustus käendama hageja ja kostja I vahel sõlmitud eelmärgitud laenulepingust tulenevat laenusaaja kohustuste kohast ja täielikku täitmist solidaarselt laenusaajaga. Käendatavaks summaks on 6000 eurot, mis on käendaja suurim võimalik vastutus laenuandja ees. Kui laenuandja nõuab kohustuse täitmist käendajalt on käendaja kohustatud tasuma laenuandjale laenulepingu alusel tasumisele kuuluvad, kuid tasumata summad (laenu põhiosa, intressid, viivised ja muud laenuandja tasud ja kulud) 14 kalendripäeva jooksul arvates laenuandja sellekohase kirjaliku teate kättesaamisest. Hageja edastas 8. aprillil 2020 kostjale II e-kirja teel käenduslepingus toodu e-posti aadressile [email protected] teatise laenulepingu täitmata jätmise kohta ja nõude käendajale käendavate summade tasumiseks. Hageja teavitas, et kostja II tagatava laenulepingu alusel on kostjal I hageja ees võlgnevus 5748 eurot 93 senti. Hageja edastas käenduskohustuse täitmise nõude ka tähitud kirjaga 4. juunil 2020 ning käenduslepingu p 7 kohaselt loetakse tähitud kiri käenduskohustuse nõude kohta kätte saaduks 5 kalendripäeva möödumisel postitamisest, so 10. juunil 2020 ning käenduskohustus tuli täita 14 kalendripäeva jooksul so hiljemalt 24. juuniks 2020. Hageja teatas, et kostjal II kui käendajal tuleb tasuda AS-le Finora Capital laenulepingust tulenev võlgnevus 5748 eurot 93 senti.
1.3.Laenulepingu katteks on tasutud kokku 1131 eurot 9 senti, mille hageja on arvestanud põhiosa võlgnevuse katteks. Kostjatel on tasumata kõik maksegraafiku järgsed intressimaksed. Intressi on arvestatud maksegraafikujärgselt põhiosamakselt 24% aastas so 0,0667% päevas. Intressi on tasumata alates 5. novembrist 2019 kuni 5. aprillini 2020 summas 348 eurot 93 senti.
1.4.Tulenevalt laenulepingu p-st 5.1 juhul kui kostja I ei tasu tähtaegselt lepingujärgselt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid, siis on hagejal õigus nõuda viivist 0,12% võlgu olevast summast iga viivitatud päeva eest. Hageja arvestas viiviste suuruseks alates laenulepingu lõpptähtajale järgnevast päevas so 6. aprillist 2020 kuni hagiavalduse koostamiseni 28. detsembril 2021 3686 eurot 73 senti. Hageja palub välja mõista kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt viivis summas 3686 eurot 73 senti, kuid kostjalt II mitte rohkem kui 682 eurot 16 senti (et kostja I kohustused ei ületaks käenduskohustuse maksimummäära 6000 eurot).
1.5.Hageja palub kostjalt I solidaarselt kostjaga II välja mõista viivised alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast so 29. detsembrist 2021 kuni põhinõude 4868 euro 91 sendi täitmiseni lepingujärgse viivisemääraga 0,12% päevas, kuid mitte rohkem kui 1182 eurot 18 senti.
1.6.Tulenevalt hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingust, ei ole pooled kokku leppinud viivisemääras, kui kostja rikub käenduskohustuse täitmist, mistõttu kohaldub kostja II osas VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär. Hageja palub kostjalt II välja mõista viivised alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast so 29. detsembrist 2021 kuni põhinõude 4868 euro 91 sendi täitmiseni VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja vastus hagiavaldusele
2.Kostjad on seisukohal, et hageja ei oleks tohtinud üldse kostjale I laenu anda, sest sel ühingul puudus krediidivõimekus. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud krediidiasutuste seaduse § 83 lg-s 3. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kostjatele teadaolevalt olid mõlemal kostjal laenuandmise ajal juba oluline maksuvõlgnevus.
2-21-130787 Kostjad on seisukohal, et hageja on andnud krediiti vastutustundetult, teavitamata neid sellega seotud riskidest. Kõiki eelnevaid vastuväited on õigus esitada käendajal, kuna käendajal on seaduse kohaselt õigus esitada samu vastuväiteid, mis põhivõlgnikul. Kostjad on seisukohal, et hageja on tekitanud neile kahju vähemalt 6000 eurot, mille kostjad tasaarvestavad käesolevaga hageja nõudega kostjate vastu. Peale tasaarvestuse toimumist ei ole hagejal enam nõudeid kostja II vastu. Kostjad ei andnud nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Hageja seisukoht kostja vastusele
3.Kostjad pole esitanud tõendeid enda maksejõuetuse kohta või kahju tekkimisest. Kostjad olid laenu andmisel igati maksevõimelised, mida hageja on ka laenu taotluse rahuldamisel ka arvestanud. Laenuleping sõlmiti 15. oktoobril 2019 ning selleks hetkeks oli kostja I esitanud 2018. aasta majandusaasta aruande. Majandusaasta aruande kohaselt, mis oli esitatud
12.septembril 2019 oli kostja I teeninud 2018 aastal tulu 112 258 eurot ja jaotamata kasum oli 37 902 eurot ning aruande kohaselt kasumit ei jaotatud. Kostja I kohta esitas hageja väljavõtte www.taust.ee keskkonnast ning sellest väljavõttest nähtub, et 2019. aastal oli kostja käive kokku 428 000 eurot st 4 korda suurem võrreldes 2018. aastaga. Kostja I võttis laenu peale kolmandat kvartalit ja selleks ajaks oli kostja käive üle 309 000 euro. Kostja on esitanud laenutaotluse 11. oktoobril 2019. a e-kirja teel kuhu on lisatud kostja I kasumiaruanne ja bilanss 31. augusti 2019 seisuga. Hageja on laenuotsust tehes nimetatud kostja I majandusnäitajaid ja kostja II majanduslikku seisu hinnanud, mille alusel osaliselt ka laenu taotluse rahuldamise otsus ka tugineb ning seega ei saa asuda seisukohale, et kostjatel puudus krediidivõimekus. Kostja I maksuvõlg ca 29 000 eurot on alates 2019 keskpaigast püsinud muutumatuna, kuid arvestades kostja I käivet 2018-2019 aastal ning ka jaotamata kasumit, on maksuvõlg äärmiselt väike võrreldes 2019. aasta käibega 428 000 euroga. Nimetatud maksuvõlg ei tee kostjat maksejõuetuks.
3.1.Kostja I kohta on tehtud kustutamishoiatus 25. oktoobril 2021, kuna kostja I ei ole esitanud 2019 majandusaasta aruannet. Kostja II kui juhatuse liige on jätnud oma äriseadustikust tulenevad kohustused täitmata. Kostja I on teeninud märkimisväärset tulu ning üritab võlgade tasumisest kõrvale hoiduda, lootes, et kostja I äriregistrist kustutatakse ning kostja II üritab vabaneda ka käenduskohustusest. Kui kostjad leiavad, et kostjad olid juba 2019. aastal laenu saamisel maksejõuetud oli kostjatel kohustus esitada vähemalt kostja I pankrotiavaldus.
3.2.Kostjad ei ole tõendanud, et kostjad oleksid laenu võtmisel 15. oktoobril 2019 olnud makseraskustes või et kostjatel puudus krediidivõime vms. Hageja märgib, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Kuivõrd kostjad on võtnud krediiti oma majandustegevuses, ei kohaldu vastutustundliku laenamise põhimõtete sätted (VÕS §-d § 4031 ja 4034), mistõttu ei saa kostjatel olla hageja suhtes ka tasaarvestatavat kahju hüvitamise nõuet. Isegi kui kostjad oleksid tarbijad, saaksid nad nõuda hagejalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest (vt ka Riigikohtu lahendeid nr 32-1-136-12, p 25, 2-14-21710, p 45). Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Seega saaks kahjuks olla vaid lepingu sõlmimise tasu ja intressid, mis ületavad seadusejärgset määra, mitte summas mille kostjad vastuses välja tõi. Hageja on seisukohal, et kostjal ei saa kahjunõuet olla, kuna kostjatele ei kohaldu vastutustundliku laenamise põhimõtte sätted ning kostjate kahjunõue on täielikult tõendamata Kohtu eelmenetlus
2-21-130787
4.Kohus korraldas 25. mail 2022 eelistungi, millele ei ilmunud kostjad. Kostja II andis kohtule päev varem teada, et ta ei ilmu istungile ja andis nõusoleku kirjalikuks menetluseks. Hageja selgitas istungil, et jääb esitatud haginõude ja seisukohtade juurde, aga täpsustab intressi summat, hagiavalduses oli märgitud intressiks 348 eurot 93 senti kuid õige summa on 384 eurot 93 senti. Kohus 25. mai 2022. a kirjaga selgitas kostjatele menetluslikku olukorda ja asja lahendamise õiguslikke aluseid. Kohus teatas ka lahendi tegemise aja.
MAAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja tuleb täies ulatuses rahuldada.
6.Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise (TsMS § 4 lg 2). TsMS § 5 lg 2 teise lause järgi määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seega on tsiviilkohtumenetluses üksnes poolel õigus määrata, mis asjaolud ta kohtu ette toob ja millise TsMS §-s 229 nimetatud tõendiga ta millist asjaolu vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
7.Hageja nõuab kostjatelt kostjaga I sõlmitud laenulepingust nr XXX ja kostjaga II sõlmitud käenduslepingust tulenevat põhivõlgnevust 4868 eurot 91 senti, intresse 384 eurot 93 senti, lepingutasu 100 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised 3686 eurot 73 senti, kokku 9004 eurot 57 senti, kuid E. P. lt mitte rohkem kui 6000 eurot. Samuti kostjalt I viiviseid põhinõudelt (4868 eurot 91 senti) alates 29. detsembrist 2021 määraga 0,12% tasumata põhisummalt päevas kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1182 eurot 18 senti ja kostjalt II viivised põhinõudelt (4868 eurot 91 senti) alates 29. detsembrist 2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
8.Kohus võtab esmalt seisukoha kostjate tasaarvestuse vastuväite suhtes (I), siis põhivõlgnevuse nõude kohta (II), seejärel käsitleb kohus intressiga seonduvat (III), lepingutasu (IV) ja viivist (V), viimaseks jagab kohus menetluskulud (VI). I
9.Hageja ja kostja I sõlmisid XXX laenulepingu nr XXX (dtl 57-62). Laenulepingu lõpptähtaeg saabus 5. aprillil 2020, kuid kostjad ei olnud selleks ajaks kokkulepitud tingimustel laenulepingut täitnud, mistõttu laenulepingust nr XXX tulenevad nõuded muutusid 6. aprillil 2020 täies ulatuses sissenõutavaks.
10.Hageja ja kostja II sõlmisid XXX käenduslepingu (dtl 63-64), millega kostja II kohustus käendajana vastutama hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenevate laenusaaja kohustuste kohase ja täieliku täitmise eest. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik tarbijakäendusleping. Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas (VÕS § 143 lg 2). Hageja ja kostja II leppisid käenduslepingus kokku, et kostja II vastutuse rahaline maksimumsumma on 6000 eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et käendusleping on sõlmitud ja kehtiv.
2-21-130787
11.Kostjad on esitanud oma vastuses nö protsessuaalse tasaarvestuse avalduse, seoses sellega, et hageja on väidetavalt laenu andmisega kostjatele tekitanud kahju 6000 eurot.
12.VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Riigikohus on 1. detsembri 2012. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-148-11 asunud seisukohale, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks osanikuks või aktsionäriks. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Seega on Riigikohus leidnud, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Kuna kostja II on kostja I juhatuse liige ning osanik siis tegutses kostja II ajendatuna huvist kostja I majandustegevuse vastu. Kostja II on tegutsenud käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades majandus- või kutsetegevuses. Kostjal II on isiklik seotus kostjaga I ja omas käendajana vahetut majanduslikku huvi põhilepingu täitmise ja kostja I majandustegevuse vastu.
13.Laenuvõtja (kostja I) oli juriidiline isik, kes võttis laenu oma kutse-ja majandustegevuses. Kostjad laiendavad tarbijakrediidile kohaldatavaid tingimusi ekslikult juriidilise isiku laenulepingule. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks siduda vastutustundliku laenamise printsiipi juriidiliste isikutega (ettevõtjatega). Erandina on VÕS § 403 lg 2 kohaselt laiendatud tarbijakrediidilepingutele kohaldatavaid nõudeid ka füüsilistele isikutele, kes võtavad laenu iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks. Seaduse eesmärk on kaitsta tarbijat ja erandina ka iseseisvat majandustegevust alustavat isikut krediidi võtmisel samal viisil kui tarbijat. Kostja I ei ole tarbija ning talle ei kohaldu ka VÕS § 403 lg 2 regulatsioon. Kostjatel ei saa kahjunõuet olla, kuna kostjatele ei kohaldu vastutustundliku laenamise põhimõtte sätted ning kostjate kahjunõue on täielikult tõendamata.
14.VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult ligilähendale olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kostjad on toonud välja, et kostjatele teadaolevalt oli mõlemal kostjal laenu andmise ajal juba oluline maksuvõlgnevus. Kostjad on seisukohal, et hageja on andnud krediiti vastutustundetult, teavitamata sellega seotud riskidest. Kostjad ei ole esitanud tõendeid nende krediidivõimekuse osas, tõendamaks oma väidet, et nad ei olnud laenu saamise hetkel krediidivõimelised. Kohtu hinnangul on laenu andmisega seotud riskid käsitletud hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingus. Selliseks riskiks on kohtu hinnangul põhiselt risk maksta tähtaegselt tasumata laenu tagasimaksete pealt viivist, mis on nimetatud laenulepingu põhitingimuste p-s 5 ja üldtingimuste p-s 7 (dtl 58-59).
15.Hageja tõi vastuses kostjatele välja, et laenulepingu sõlmimiseks XXX oli kostja I esitanud 2018. aasta majandusaasta aruande. Majandusaasta aruande kohaselt, mis oli esitatud 12. septembril 2019 oli kostja I teeninud 2018 aastal tulu 112 258 eurot ja jaotamata kasum oli 37 902 eurot ning aruande kohaselt kasumit ei jaotatud. Kostja I kohta esitas hageja väljavõtte www.taust.ee keskkonnast ning sellest väljavõttest nähtub, et 2019. aastal oli kostja käive kokku 428 000 eurot st 4 korda suurem võrreldes 2018. aastaga. Kostja I võttis laenu peale
2-21-130787 kolmandat kvartalit ja selleks ajaks oli kostja käive üle 309 000 euro. Kostja on esitanud laenutaotluse 11. oktoobril 2019. a e-kirja teel kuhu on lisatud kostja I kasumiaruanne ja bilanss
31.augusti 2019 seisuga. Hageja on laenuotsust tehes nimetatud kostja I majandusnäitajaid ja kostja II majanduslikku seisu hinnanud, mille alusel osaliselt ka laenu taotluse rahuldamise otsus ka tugineb ning seega ei saa asuda seisukohale, et kostjatel puudus krediidivõimekus. Kostja I maksuvõlg ca 29 000 eurot on alates 2019 keskpaigast püsinud muutumatuna, kuid arvestades kostja I käivet 2018-2019 aastal ning ka jaotamata kasumit, on maksuvõlg äärmiselt väike võrreldes 2019. aasta käibega 428 000 euroga. Nimetatud maksuvõlg ei tee kostjat maksejõuetuks. Kohus on hageja väljatoodust tulenevalt seisukohal, et hageja kontrollis seaduses ettenähtud ulatuses kostja krediidivõimekust.
16.Nagu eelpool on hageja märkinud ja tõendanud siis kostja I on võtnud laenu majandus-ja kutsetegevuses ning ka käendaja ehk kostja II ei ole tegutsenud käenduslepingu sõlmimisel tarbijana. Kostjad on välja toonud, et krediidiasutustele on krediidi andmisel tulenevalt krediidiasutuste seaduse § 83 lg-st 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus, kuid ei ole toonud veenvalt välja, kuidas on hageja nimetatud kohustust rikkunud. Hageja on tõendanud, et kontrollis enne laenu andmist kostja I krediidivõimekust ning laenu suurus ei olnud arvestades hagejale nähtunud kostja I krediidi tagasimaksmise võimekust ülemäärane. Kostjad ei ole põhistanud ega tõendanud neile kahju tekkimist, mistõttu kostjate väide neile kahju tekkimisest on sisutu ja tuleb jätta arvestamata. Kostjad ei saa seega tasaarvestada hageja nõuet kostjate vastu, sest kostjatel puudub hageja vastu tasaarvestatav nõue. II
17.Laenulepingu p 1.1. alusel ja nähtuvalt hageja esitatud maksekorraldusest (dtl 65) andis hageja kostjale I laenu 6000 eurot. Laenulepingu katteks on tasutud 1131 eurot 9 senti, mis on arvestatud põhiosa võlgnevuse katteks. Tasumata põhivõlgnevuse suurus on järelikult 4868 eurot 91 senti. Poolte vahel ei ole vaidlust väljastatud laenu suuruse ega hagejale tehtud tagasimaksete suuruse osas.
18.Vastavalt VÕS § 8 lg-le 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi hageja ees nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Seega on hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 ja § 108 lg-le 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Laenulepingu lõpptähtaeg saabus 5. aprillil 2020, kuid kostjad ei olnud selleks ajaks kokkulepitud tingimustel laenulepingut täitnud, mistõttu laenulepingust nr L00193759 tulenevad nõuded muutusid
6.aprillil 2020 täies ulatuses sissenõutavaks. Poolte vahel ei ole vaidlust põhivõlgnevuse suuruse osas, seega tuleb põhivõlgnevus 4868 eurot 91 senti kostjatelt hageja kasuks välja mõista.
19.Kohus rahuldab hageja nõuda ning mõistab kostjatelt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 4868 eurot 91 senti.
2-21-130787 III
20.Vastavalt VÕS § 397 lg-le 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Laenulepingu p-s 4.1.1. on kokku lepitud intressimääras 24%. Hageja arvestas kostja I tehtud maksed põhivõlgnevuse katteks, mistõttu kostjatel on tasumata kõik laenulepingu lisas 1 (dtl 61) kokku lepitud maksegraafiku järgsed intressimaksed. Kokku on tasumata intressi suurus 384 eurot 93 senti. Poolte vahel ei ole vaidlust intressi suuruse osas. Kohus on juba eelpool leidnud, et laenulepingust nr XXX tulenevad nõuded muutusid 6. aprillil 2020 täies ulatuses sissenõutavaks. Kohtu hinnangul on nõutava intressi suurus põhjendatud ja tõendatud ning tuleb kostjatelt täies ulatuses solidaarselt välja mõista. Hagiavaldus on seega põhjendatud intressinõude 384 euro 93 sendi osas. IV
21.Hageja nõuab kostjalt lepingutasu 100 euro väljamõistmist. Hageja on arvestanud kõik kostja I teostatud maksed kostjatele soodsamal viisil põhivõlgnevuse katteks, mistõttu on kostjatel tasumata lepingutasu 100 eurot. Laenulepingu nr L00193759 lisast 1 (dtl 61) tulenevalt on hageja ja kostja I vahel kokku lepitud lepingutasu 100 euro tasumises. Kostjad ei ole lepingutasu suurusele vastuväiteid esitanud. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kostjad ei ole lepingutasu 100 eurot hagejale tasunud, seega tuleb lepingutasu 100 eurot hageja kasuks kostjatelt solidaarselt välja mõista. V
22.Hageja on esitanud kostja vastu viivisenõuded nii hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist suhtes kui ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate viiviste osas. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS §-s 5 sätestatud seaduse dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt võib VÕS-is sätestatust lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Tulenevalt laenulepingu põhitingimuste p-st 5.1 ja lisast 1 on hagejal õigus nõuda viivist 0,12% võlgu olevast summast iga viivitatud päeva eest kui kostja I ei tasu tähtaegselt lepingujärgselt hagejale tasumisele kuuluvaid summasid. Hageja nõuab kostjatelt viivised alates laenulepingu lõpptähtajale järgnevast päevas so 6. aprillist 2020 kuni hagiavalduse koostamiseni 28. detsember 2021. Vastava perioodi viivised on 3686 eurot 73 senti, mida hageja nõuab kostjatelt solidaarselt, kuid kostjalt II mitte rohkem kui 682 eurot 16 senti, et laenulepingust tulenev nõue ei ületaks kostjale II käenduslepingus kokkulepitud maksimummäära 6000 eurot.
23.Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda kostjatelt viivist laenulepingus sätestatud määras. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal on õigus kostjatelt nõuda alates 6. aprillist 2020 kuni 28. detsembrini 2021 (631 päeva) viivist põhivõlgnevuselt (4868 eurot 91 senti)
2-21-130787 viivisemääraga 0,12% aastas, mis on 3686 eurot 73 senti. Kostja II puhul tuleb arvestada, et laenulepingust tulenevad nõuded kokku ei või ületada temaga käenduslepingus kokku lepitud maksimummäära 6000 eurot, mistõttu kostjalt II tuleb välja mõista solidaarselt kostjaga I viivised 682 eurot 16 senti. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel välja mõista hagi esitamise, s.o 28. detsembri 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 3686 eurot 73 senti, kuid kostjalt II mitte rohkem kui 682 eurot 16 senti.
24.Hageja nõuab kostjatelt ka hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutumata viiviste väljamõistmist. Hageja palub kostjalt I välja mõista viivised alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast so 29. detsembrist 2021. a kuni põhinõude 4868 euro 91 sendi täitmiseni lepingujärgse viivisemääraga 0,12% päevas, kuid mitte rohkem kui 1182 eurot 18 senti, s.t mitte rohkem kui põhivõlgnevuse ulatuses.
25.TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et hageja viivisenõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele ning kostjalt I tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt (4868 eurot 91 senti) määraga 0,12% päevas alates 29. detsembrist kuni põhinõude täitmiseni, kuid vastavalt hageja nõudele mitte suuremas osas kui põhinõue. Antud juhul on kohus hageja kasuks juba välja mõistnud viivised summas 3686 eurot 73 senti, seega ei tohi täiendavad viivised ületada 1182 eurot 18 senti.
26.Hageja palub kostjalt II välja mõista viivised alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast so 29. detsembrist 2021. a kuni põhinõude 4868 euro 91 sendi täitmiseni VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Riigikohus on selgitanud, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15). Kui käenduslepingus on kokku lepitud käendaja vastutuse piirmääras, siis võlausaldaja ei saa nõuda käendajalt põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt viivist, mis ületab kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäära. Küll aga on võlausaldajal õigus nõuda käendajalt sõltumata kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäärast viivist, mis tuleneb käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest. Võlausaldaja õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist tuleneb VÕS §-st 113, st kui pooled ei ole lepingus viivise määras kokku leppinud, kohaldub seadusjärgne viivise määr.
27.Tulenevalt hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingust, ei ole pooled kokku leppinud viivisemääras, kui kostja II rikub käenduskohustuse täitmist, mistõttu kohaldub kostja osas VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue kostja II suhtes põhjendatud ning mõistab kostjalt II välja hageja kasuks viivise alates 29. detsembrist 2021 põhinõude (4868 euro 91 sendi) täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2-21-130787 V
28.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 esimene lause sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Kuivõrd kohus rahuldas hagi solidaarvõlgnikest kostjate vastu täies ulatuses, siis jäävad menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
29.Hageja esitas oma menetluskulude nimekirja 25. mail 2022. Kostjad vastuväited menetluskulude nimekirjas väljatoodud kuludele ei esitanud. Hageja menetluskulud moodustuvad 600 euro suurusest hagiavalduselt tasutud riigilõivust ja esindajatasust summas 982 eurot 50 senti. Hageja on käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu nõudis esindajatasu hüvitamist ilma käibemaksuta. Riigilõivu maksmise kohustus ja suurus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud menetluskuluga, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
30.TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
31.Riigikohus on leidnud, et põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust (vt Riigikohtu 14. aprilli 2021. määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324, p 19). Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule.
32.Hageja lepinguline esindaja A. K. osutas hagejale õigusabi tunnihinnaga 110 eurot, lisaks palub hageja TsMS § 4842 alusel maksekäsu kiirmenetluse koostamise kulu hüvitamist summas 20 eurot. Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasja ajamisega. Hageja palub kohtul määrata, et hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja tunnihind 110 eurot on põhjendatud. Samuti on põhjendatud õigusabi osutamisele kulunud aeg 8 tundi 45 minutit. Õigusabikulu suurus vastab tervikuna käesoleva tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule.
2-21-130787
33.Kostjatelt tuleb seega hageja kasuks solidaarselt välja mõista õigusabikulud 982 eurot 50 senti (ilma käibemaksuta). Kokku on hageja põhjendatud menetluskuludeks järelikult 1582 eurot 50 senti (õigusabikulud 982 eurot 50 senti + riigilõiv 600 eurot).
34.Kooskõlas hageja taotlusega ning vastavuses TsMS § 177 lõikega 4 tuleb kostjatelt välja mõista viivis menetluskuludelt 1582 eurolt 50 sendilt alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
35.Tulenevalt TsMS § 445 lg-st 1 võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Hageja esitas menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduses taotluse, et menetluskulud kantaks Julianus Inkasso OÜ arveldusarvele nr XXX, viitenumbriga XXX.
36.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.