Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-19-103625 kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest 28.06.2022.a. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse esitamise järel seisukoha selle lubatavuse osas ning võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil (TsMS § 637 lg 21). Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-19-103625 Vastavalt lepingu punktile 3.2 leppisid pooled kokku, et lepingu esemeks olev sõiduk jääb laenuandja omandisse kuni kõigi lepingujärgsete maksete täieliku tasumiseni. Lepingu punktist 3.8 tulenes laenuandjal õigus laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumisel sõiduk realiseerida. Laenuandja kasutas oma lepingust tulenevat õigust ning võõrandas novembris 2018.a. Laenusaaja laenulepinguliste kohustuste täitmiseks sõiduki X X X, registrimärk xxx, mille arvelt vähenes laenusaaja põhikohustus laenuandja ees 2928 euro võrra. Lepingu punkt 3.8 sätestab, et juhul, kui sõiduki realiseerimise tagajärjel ei õnnestu laenuandjal täita kõiki laenusaaja rahalisi kohustusi laenuandja ees, lasub laenusaajal kohustus kõik võlgnevusse jäänud summad laenuandjale hüvitada. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 1074 eurot, intressi 313 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 440,99 eurot ning viivise põhinõudelt seadusjärgses määras alates 09.05.2019.a kuni kohustuse kohase täitmiseni.

2-19-103625 on sõlminud 07.12.2017.a hagejaga järelmaksulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 4140 eurot sõiduki xxx ostmiseks, on tegelikuks laenusaajaks hoopis xxx OÜ. Asjaolu, et hageja tasus sõiduki eest laenu summa ulatuses otse sõiduki müüjale xxx OÜ, ei muuda õigussuhte pooli. Vastavas laenu andmise viisis on hageja ja kostja omavahelise lepingu p-s 2.8 kokku leppinud. Seega on kostja vastuväide, et temale otseselt ei ole autoostu raha laekunud, ainetu ning asjas ebaoluline. Lähtuvalt kostja vastusest on ka kostja ise saanud aru lepingute sisust, mistõttu jääb kostja sellekohane vastuväide arusaamatuks. Vaidlust ei ole, et hageja on oma lepingulise kohustuse kostja ees nõuetekohaselt täitnud. Asjaolude selguse huvides märgib hageja, et kostja ei pöördunud auto omandamiseks esmalt mitte xxx OÜ poole, vaid auto oli algselt üldse füüsilise isiku omanduses, kellelt xxx OÜ selle vahetult enne müügilepingu alusel omandas just konkreetse ostja huvides. Kostja isa A G oli tuttav sõiduki esialgse omaniku M R läbi ühise tuttava A H, kes aitas leida sobivat lahendust välja valitud sõiduki soetamiseks. Kuivõrd auto ostja soovis kasutada krediiti, leiti lahendus xxx OÜ kaudu, kes ostis sõiduki esialgselt omanikult ostjale finantseeringu võimaldamiseks, nagu nähtub ka pooltevahelisest laenulepingust. Lisaks on hageja seisukohal, et kostjale anti sõiduk üle. Kostja söandab kohtule esitada valeväite, märkides, nagu ei oleks ta müüja poolt lepingu esemeks olnud sõidukit xxx enda valdusesse saanud. Auto anti üle xxx OÜ-s xxx, millist asjaolu saavad kinnitada tunnistajad H V ja A H. Hageja taotleb eeltoodust lähtuvalt kuulata tunnistajatena üle H V (isikukood xxx) ja A H (isikukood xxx). Erinevalt kostja valeväidetest, oli vaidlusalune sõiduk ostu- ja üleandmishetkel korras ja anti üle xxx OÜ müügiplatsil. Sõidukil tekkis tõepoolest kaks nädalat pärast kostjale sõiduki üleandmist tehniline rike, milles ei ole kasutatud asja puhul midagi tavapäratut ega eriskummalist. Rikkest teadasaamisel korraldati auto selle algse omaniku kaasabil kostja käest ülevaatamiseks tagasi ning sellel lasuvate rikke põhjuste väljaselgitamiseks ning kõrvaldamiseks toimetati sõiduk remonditöökotta aadressil xxx. Müüja korraldas rikke kõrvaldamiseks vajalike varuosade ostmise ning puuduse kõrvaldamine võttis aega ligikaudu kuu, pärast mida teavitati kostjale, et sõiduk on valmis ja sellele võib järgi tulla. Kostja ei tulnud peale sõidukil olevate puuduste kõrvaldamisest teadasaamist sõidukile järgi, mistõttu seisis sõiduk mitu kuud tõepoolest xxx aadressil remonditöökoja hoovi peal, nagu kostja väidab. Kostja on ise ka kirjalikult kinnitanud, et laenulepingu esemeks olev sõiduk oli 2018 jaanuari lõpu seisuga korras ja seega talle taas üleandmiseks valmis pandud, märkides seda oma vastusele lisatud 16.03.2018.a avalduses Politsei- ja Piirivalveametile (vt kostja vastuse lisa 1). Viidatud avaldus on küll üldjoontes fiktsioon, kuid valetamisel paljastab tihtilugu valeväidete paljususes ka killuke tõtt. Nimelt kirjutab avalduses kostja, et paar päeva peale seda tehti xxx lõpuks korda umbes jaanuari lõpus (vt kostja vastuse lisa 1, lk 3). Kostja oli seega täielikult kursis asjaoluga, et remont on lõppenud ja autole võib järele tulla. Hageja saab auto remonti ning üleandmisest valmisolekut ja teavitamist kinnitada täiendavalt juba taotletud tunnistaja A H (isikukood xxx), ütlustega. Sellegipoolest ei tulnud kostja ega kostja isa sõidukile järgi, rikkudes üht kostja lepingulist põhikohustust, tulenevalt VÕS § 208 lg-st 1, võtta asi vastu. Eelnev kummutab kostja väited, et talle pole kunagi lepingu esemeks olevat autot üle antud või üleandmist võimaldatud. Remondiga seotud kulud kandis müüja xxx OÜ, soetades puuduste kõrvaldamiseks selleks vajalikud varuosad, mis nähtuvad 22.01.2018 arvest. Asjaolu, et varuosad, mille eest nimetatud arve on esitatud, kuuluvad ja sobituvad tõepoolest vaidlusaluse sõidukile xxx, nähtub väljavõttelt auto varuosade veebilehelt arvel oleva tootekoodi xxx otsingutulemusest. Nimelt on tegemist varuosaga, mis sobitub vaid kahele xxx mudelile, sh xxx. Perioodi eest, mil auto oli remondis, kandis laenumakse kostja eest krediidiandjale müüja ehk xxx OÜ oma

2-19-103625 esindaja H V kaudu. Esialgse omaniku poolt laenulepingu makse tegemist puuduste likvideerimise kestel on kinnitanud ka kostja avalduses ise. Kostja on väitnud, et hageja käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kuivõrd kostja väited, millel kostja hinnangul hageja hea usu põhimõttega vastuolus käitumine rajaneb, on käesoleva menetlusdokumendi eelnevates punktides ümber lükatud, ei ole kostja sellekohane väide põhjendatud. Vastupidi, hageja hinnangul on hageja ja xxx OÜ kaasatud kostjapoolsetesse skeemidesse, mida tõenäoliselt initsieerib kostja isa, A G. Hageja möönab, et tegemist on spekulatsiooniga ning käesoleva vaidluse kontekstis ei oma ka tehingute sõlmimise tagamaad tähtsust, kuid kostja pingutus tõrjuda oma vastutust ilma sisuliste vastuväideteta ja sarnaste olukordade kordumine, annavad alust sellistele kahtlustele. Nimelt on kostja asunud väitma justkui oleks sõiduk xxx antud justkui asendusena teises võlasuhtes omandatud sõiduki asemel, kuigi see ei vasta absoluutselt tõele. Kostja ei ole seni üheski laenusuhtes oma lepingulisi kohustusi täitnud. Seevastu kostja isa, kellele kostja viitab kui sõidukitega tihedalt seotud huvitatud isikule, on varasemalt ka meedias kajastust leidnud seoses temale esitatud süüdistusega miljonipettuses, mis viitab tema vildakale suhtumisele õigusriigis aktsepteeritud käitumisnormide suhtes. Kõike eeltoodut arvestades on hageja seisukohal, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Asjas puuduvad tõendid, et müüja või hageja oleks rikkunud õigustamatult oma lepingulisi kohustusi.

KOHTU PÕHJENDUSED JA JÄRELDUSED

Kohus menetleb käesoleva tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405. TsMS § 444 lg-st 2 tuleneb, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Siiski peab kohus vajalikuks põhjalikumalt käsitleda järgnevat.

2-19-103625 Seega ei saa kostja poolt viidatud lepingu p 2.8 alusel kostjale soodsat järeldust teha, kuna kõnesolev lepingusäte on laenusaaja (kostja) käsundiks teha rahaline makse sõiduki müüjale xxx OÜ-le.

2-19-103625 1 mõistes. Eeltoodust lähtuvalt võiks hageja nõue kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 ja § 361 lg 1 koosmõju alusel. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et võlausaldaja võib raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgniku poolt (VÕS § 100) nõuda kohustuse täitmist. Hageja nõude rahuldamise eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks.

Kostja on oma vastuses ja menetluses läbivalt tuginenud sellele, et kostjale ei ole sõidukit, s.o lepingu eset X X X üle antud ning lepingu ese ei vastanud tehniliste probleemide tõttu lepingu tingimustele.

2-19-103625 ostjale finantseeringu võimaldamiseks. Seega ei saa asuda seisukohale, et nagu oleks liisingueseme või selle müüja valinud liisinguandja X X X OÜ. Samuti ei ole kostja esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse kohaldada VÕS § 362 lg 2 p 2. Kohtule nähtub asjaoludest, et liisinguandjal puudusid igasugused objektiivsed võimalused sõiduki X X X tehnilist seisukorda hinnata. Kohus asub kokkuvõtvalt seisukohale, et X X X OÜ ei vastuta kostja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest. Riigikohus on samuti selgitanud, et liisinguandja on krediteerija rollis ega pea üldjuhul kandma liisingulepingu eseme ebakvaliteetsuse riski. Seda kinnitab juba liisingulepingu kui eri tüüpi lepingu eriregulatsioon võlaõigusseaduses. Lisaks kinnitab seda nt VÕS § 401 lg 2, mille järgi on liisinguleping ühtlasi krediidilepinguks (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi lahend asjas 3-2-1-12-12, p 11). Kolleegium on eelnimetatud lahendi lisanud, et liisinguvõtja huvide tasakaalustamiseks näeb VÕS § 365 erandina ette võimaluse, et liisinguvõtja saab otse oma nimel esitada müüja vastu (liisinguandjale kuuluvaid) müügilepingu rikkumisest tekkinud nõudeid (vt ka Riigikohtu 13. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-04, p-d 2527). Seega võinuks kostja esitada lepingu rikkumisest tulenevad hüvitusnõuded sõiduauto liisinguandjale müünud isiku vastu. Kokkuvõtvalt – antud juhul ei saa pidada asjakohaseks kostja sellekohaseid väiteid nagu välistaks sõidukil puuduste esinemine käesoleva hagi rahuldamise.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Lepingule nr xxx kohalduvate üldtingimuste p 9.1 järgi on laenuandjal õigus leping erakorraliselt ilma etteteatamistähtajata üles öelda, st lugeda kogu tagastamata laenu tagastamise, intressi tasumise ja lepingust tulenevate muude maksete täitmise tähtpäevad saabunuks ja nõuda laenusaajalt kõigi lepingust tulenevate kohustuste täitmist laenuandja kasuks tema poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. Lepingu nr xxx p 3.8 näeb muu hulgas ette, et lepingust tulenevate kohustuste rikkumine laenusaaja poolt annab lisaks seaduses sätestatud õiguskaitsevahenditele laenuandjale õiguse sõiduk realiseerida. Sõiduki realiseerimisel kaetakse laenuandja nõuded laenusaaja vastu sõiduki realiseerimisest saadud rahaliste vahendite abil. Juhul, kui sõiduki realiseerimise tagajärjel ei õnnestu laenuandjal täita kõiki laenusaaja rahalisi kohustusi laenuandja ees, lasub laenusaajal kohustus kõik võlgnevusse jäänud summad laenuandjale hüvitada. Kohtu hinnangul on hagis esitatud põhivõlgnevuse nõue põhjendatud ning hagi kuulub rahuldamisele. Asjaoludest nähtuvalt on esialgne võlausaldaja andnud 10.07.2018.a ülesütlemisavaldusega kostjale kahenädalase täiendava tähtaja ning luges lepingu 02.08.2018.a ülesöelduks. Kostja kohustus seoses lepingu lõppemisega tagastama laenuandjale laenu summas 4002 eurot. Kuivõrd laenuandja võõrandas peale lepingu

2-19-103625 lõppemist laenulepingu esemeks oleva sõiduki 2928 euro eest (lepingu nr xxx p 3.8 alusel), siis vähenes laenusaaja laenu põhiosas nimetatud summa võrra. Hageja palub kostjalt põhivõlgnevusena välja mõista 1074 eurot. Lähtudes eeltoodust tuleb kostjalt VÕS § 76 lg 1, § 108 lg 1, lepingu nr xxx p 3.8 ja lepingule kohalduvate üldtingimuste p 9.1 koosmõju alusel hageja kasuks põhivõlgnevusena välja mõista 1074 eurot.

Lisaks on hageja palunud kostjalt välja mõista intressi 313 eurot. Esialgne võlausaldaja on esitanud nõude intressi saamiseks kuni lepingu ülesütlemiseni. Kostjal oli lepingu ülesütlemise seisuga tasumata nelja kuu intress summas 313 eurot. VÕS § 397 lg 1 teise lause kohaselt tuleb muu kui majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Esialgne võlausaldaja ja kostja on lepingu p-s 2.9 intressimääraks kokku leppinud 24% aastas. Kohus leiab, et hageja intressinõue on põhjendatud ning hagi kuulub selles osas rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks VÕS 397 lg 1 ning lepingu nr xxx p 2.9 koosmõju alusel välja mõista intress 313 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista viivise summas 440,99 eurot. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 415 lg 1 näeb ette, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Samas on Riigikohus oma lahendis asunud seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 14.01.2009.a lahend asjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Kolleegium on selgitanud, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Pooled on lepingu p-s 2.13 kokku leppinud, et juhul kui laenusaaja jätab tähtaegselt tasumata või tasub mittetäielikult lepingust tulenevad maksed, kohustub ta maksma laenuandjale viivist arvestusega 0,066% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas (s.o 24% aastas). Hageja palub kostjalt välja mõista viivise ajavahemiku 16.03.2018.a kuni 08.05.2019.a eest summas 440,99 eurot (vt ka viivise arvestuse tabel hagi lisa nr 5). Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud – kostjalt kuulub VÕS § 113 lg 1 ja lepingu nr xxx p 2.13 koosmõju alusel välja mõistmisele viivis 440,99 eurot.

TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

2-19-103625 põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja taotleb, et kohus mõistaks kostjalt välja viivise summalt 1074 eurot määras 0,066% päevas, alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni. Kohtu hinnangul on hageja nõue põhjendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks VÕS § 101 lg 1 p 6, TsMS § 367 ning lepingu nr xxx p 2.13 koosmõju alusel välja mõista lisanduv viivis alates 09.05.2019.a kuni põhinõude 1074 euro täitmiseni määraga 0,066% päevas.

Käesolevas alapunktis määrab kohus kindlaks tsiviilasja menetluskulude jaotuse ning nende hüvitamise ulatuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 175 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on 13.06.2022.a esitanud endapoolse menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv maksekäsu kiirmenetluses 61,57 eurot ja riigilõiv hagi esitamisel hagimenetluses 188,43 eurot. Lisaks on hagejale osutatud õigusabiteenust järgmiselt:  08.05.2019.a hagi koostamine, tõendite komplekteerimine, esitamine 5 h;  20.02.2020.a kostja hagi vastusega tutvumine, sellele vastuse koostamine 4 h;  14.03.2022.a tutvumine kohtu 28.02.2022.a selgitusega, kostja 20.02.2022.a vastusega ning lähtuvalt sellest hageja seisukoha koostamine 1,5 h;  06.06.2022.a tutvumine kohtu 03.06.2022.a nõudega, hageja 06.06.2022 päring kohtule seoses hageja tunnistaja taotlusega 0,3 h  13.06.2022.a hageja menetluskulude nimekirja koostamine, esitamine 0,5 h. Kokku on hagejale osutatud õigusabiteenust 11,3 h tasumääraga 100 eurot tund (ilma käibemaksuta) summas 1130 eurot. Hageja kinnitab lähtuvalt TsMS § 176 lg-st 5, et hüvitamiseks esitatud kulud on seotud kohtumenetlusega. Kohus on hageja menetluskulude nimekirja edastanud kostjale ning teatanud, et kosjal on õigus esitada endapoolseid vastuväiteid hiljemalt 22.06.2022.a. Kohtukiri on kostjale kätte toimetatud 16.06.2022.a, kuid kostja ei ole vastuväiteid esitanud. Riigikohus on märkinud, et kohtul on diskretsiooniõigus lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt nr Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 27.02.2012.a lahendit asjas nr 3-2-1-143-11, p 13). Kohus leiab, et hageja kulutused ei ole esindajakulude osas täies ulatuses põhjendatud. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud hagi koostamisele, tõendite komplekteerimisele ja esitamisele kulunud aeg 5 tundi. Võttes arvesse, et õigusvaidluse keerukust ning asjaolu, et hagiavalduse sisu koosneb kolmest leheküljest sisutekstist, loeb kohus põhjendatud ajakuluks siinkohal 3 tundi. Samas leiab kohus, et mõistlik on hageja õigusabikulude tunnihind 100 eurot (käibemaksuta). Kokku määrab kohus hageja esindajakuludena kindlaks 930 eurot, s.o põhjendatud ajakulu 9,3 tunni eest. Maksekäsu kiirmenetluse avalduselt ja hagiavalduselt tasutud riigilõiv summas 250 eurot on tuvastatud toimiku materjalide ja

2-19-103625 kohtute infosüsteemi põhjal. Kostjalt tuleb hageja kasuks TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskuludena välja mõista riigilõiv summas 250 eurot ja esindajakulud 930 euro (käibemaksuta) ulatuses. Kohus märgib hageja taotlusel lahendisse, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Haide Rimmel kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.