Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja nõude aluseks olevad asjaolud

liiklisregistris arvele võtta, sest sõidukil ei ole Eesti nõuetele vastavaid tulesid. Samal ajal oli kostja valmis aitama kostjat sõiduki arvele saamisel. Kostja heitis hagejale ette seda, et hageja ei esitanud kostjale ühtegi täpsustavat küsimust sõiduki arvele võtmise kohta, mistõttu jäi kostjale mulje, et hageja on sõiduki arvele võtmise asjaoludega kursis ning tal ei ole mistahes abi ja selgitusi. Kostja hinnangul oleks hageja saanud sõiduki kohta teavet, sh teavet selle kohta, et sõiduk on läbinud registreerimiseelse kontrolli ja see ei vastanud nõuetele ning sõidukil puudub kehtiv tehnoülevaatus, liiklusregistrist, mis on avalik andmekogu. Samuti ei soovinud hageja enne tehingut kasutada võimalust sõiduki broneerida ja käia sellega kontrollis, mida kostja seda hagejale pakkus. Kostja arvates on hageja ise jätnud oma hoolsuskohustuse selles osas täitmata. Pärast lepingu sõlmimist, kui hageja kostja poole pöördus, pakkus hageja koheselt võimalust, et aitab hagejal aut arvele võtta. Hageja aga keeldus pakkumisest ja soovis asja lahendada tarbijakaitses või kohtus. Sama andis kostja teada ka hageja lepingulisele esindajale, kes kostjaga ühendust võttis. Kostja hinnangul ei ole hagejal kunagi olnud soovi sõiduki nõuetele vastavusse viimine, vaid üksnessõiduki tagastamine, sest hageja on muutnud oma meelt ega soovi lihtsalt enam soetatud sõidukit, kuna sai teada, et kostja oli selle odavamalt ostnud. Portaalis „Auto24“ avaldatud müügikuulutuses osas märkis kostja, et kuulutuses on avaldatud, et „Auto on valmis ARK ette näitamiseks.“ Seega ei vasta tõele hageja väide, et kostja on müügikuulutuses avaldanud, et sõiduk on valmis arvele võtmiseks. Aval, kui müügikuulutus avaldatu, ei olnud kostjale endalegi veel teada, et sõidukit ei ole selliselt võimalik arvele võtta (kuna tuled ei vasta Euroopa standarditele). See asjaolu sai kostjale teatavaks alles pärast müügikuulutuse avaldamist. Samuti leidis kostja, et müügikuulutus ja müügileping on kaks erinevat asja ning ei saa eeldada, et müügikuulutuses avaldatud tingimused kohalduksid automaatselt poolte vahel sõlmitud lepingule. Samuti asus kostja seisukohale, et lepingust taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused ei ole täidetud. Hageja ei ole kostjale lepingust taganemise avaldust esitanud, sest kostja poolt lepingust taganemisena käsitletud pretensioon ei ole hageja poolt selgelt väljendatud ega kostjale arusaadavalt tehtud ning on hoopis käsitletav hagejapoolse arusaamatu käitumisena. Kostja ei saanud aru ega pidanudki aru saama, et hageja esitas sellega lepingust taganemise avalduse. Kostja märkis, et juhul, kui kohus käsitleb hageja pretensiooni kui lepingust taganemise avaldust, siis hagejal ei ole täidetud ka lepingust taganemise materiaalsed eeldused ja lepingust taganemine ei ole põhjendatud, sest isegi kui kostja vastutaks talle etteheidetud rikkumise eest, ei oleks tegemist olulise lepingurikkumisega kuna hageja ei ole kostjale andnud täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused

sooritushagi näol tegemist sama hagiga samade poolte vahel. Kui hageja on niisuguse tuvastusnõude esitanud ja kohus on selle menetlusse võtnud, peab kohus jätma selle nõude TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata (vt RKTKo 17.12.2012, nr 3-2-1-157-12, p 14). Sama põhimõte kohaldub ka olukorras, kus hageja on esitanud lisaks kujundushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb teha otsustus kujundushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes. Tuginedes eeltoodule jätab kohus hageja müügilepingust taganemise tuvastamise nõude tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

müüja avaldas internetiportaalis „Auto24.ee“ kuulutuse, mille kohaselt müüja müüb xxx i F10 3,5 R6 N55 225Kw ning kuulutuse muu informatsiooni all oli muu hulgas kirjas, et sõiduk on toodud Jaapanist, tehniliselt kontrollitud ja hooldatud ning väga heas korras ja sõiduk on valmis ARK ette näitamiseks;



hageja ja kostja sõlmisid 22.06.2020 ostu-müügilepingu, kostja andis hagejale sõiduki üle ja kostja tasus 16 500 eurot;



sõiduki tuled ei vastanud Euroopa standarditele.

Pooled vaidlevad selle üle, kas: 

kostja teavitas hagejat müügilepingu sõlmimisel, et sõiduki tuled ei vasta Euroopa standarditele ja vajavad vahetust enne sõiduki liiklusregistrisse kandmist;



tulede mittevastavus nõuetele on oluline lepingu rikkumine;



hageja esitas müügilepingust taganemise avalduse.

Seega vaidluse lahendamise keskseks küsimuseks on, kas müüdud ese vastas lepingutingimustele, kas ostja teadis või pidi teadma lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mitte vastavusest (VÕS § 218 lg 4) ning kui ei teadnud ega pidanudki teadma, siis kas tegemist oli olulise lepingu rikkumisega ja kas hageja kohustus andma kostjale puuduse kõrvaldamiseks täiendava tähtaja. Alles seejärel võtab kohus seisukoha, kas hageja esitatud pretensiooni saab käsitleda lepingust taganemise avaldusena ja kas lepingust taganemine on kehtiv.

Puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal (VÕS § 218 lg 1); Puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3); Ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4); Sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2); Ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 221 lg 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2).

5.1 Poolte vahel puudub vaidlus, et vaidlusaluse sõiduki üleandmise ajal ei vastanud sõiduki tuled Euroopa standarditele ning see puudus ei tulenenud kostjast, mistõttu oli puudus olemas riisiko ülemineku ajal ostjale. 5.2 Hageja on menetluses tuginenud sellele, et kuna vaidlusaluse sõiduki müügikuulutuses on müüja kinnitanud, et sõidu on valmis ARK-s ette näitamiseks, siis saab ta sõiduki ilma lisakulutusteta liiklusregistrisse kanda (tlk 82). Kostja on leidnud, et müügikuulutuses ta ei kinnitanud, et sõiduk on valmis arvele võtmiseks, sest üksnes Transpordiamet on asjas pädev isik, kellel on omad toimingud nõuetelevastavuse hindamiseks ning õiguslikud alused sõiduki arvele võtmiseks. Samuti märkis kostja, et müügikuulutuse ajal ei olnud ka kostja veel teadlik, et sõidukit ei ole võimalik sellisena arvele võtta. Muu hulgas lisas kostja, et müügikuulutus ja müügileping on erinevad asjad ning ei saa eeldada, et müügikuulutuses avaldatud tingimused kohalduksid automaatselt poolte vahel sõlmitud lepingule (tlk 95 pöördel). Kohus ei nõustu kostjaga, et sõiduki müügikuulutuses sõiduki kohta avaldatu ei kujuta endast asja kokkulepitud tingimust ega või saada müügilepingu osaks. Ka Riigikohus on 30.05.2017 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17 märkinud, et kolleegiumi arvates võib ka müügikuulutuses esitatud teave kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes. Kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada.

Tutvudes vaidlusaluse sõiduki müügikuulutusega, siis kohus nõustub kostjaga selles, et müügikuulutuses ei ole kostja otseselt kinnitanud, et sõiduk oma valmis liiklusregistrisse kandmiseks, kuid siiski tuleb avaldatut tõlgendada mõistliku isiku positsioonist lähtuvalt (VÕS § 29 lg 4). Hageja on 01.06.2022 istungil selgitanud, et hageja sai aru, et auto on korras, et registreerida ARK-s ja takistusi selleks ei ole. Hageja hinnangul on auto arvele võtmine mõttelt sama, mis auto ARK-s ettenäitamine, tavainimene sai sellest nii aru (tlk 125 01:13:33). Kohus asub seisukohale, nõustudes seejuures hagejaga, et hagejaga sarnane mõistlik isik oleks mõistnud kostja avaldatut selliselt, et sõiduki liiklusregistrisse kandmisega probleeme ei ole, s.t sõiduk vastab registreerimiseks nõutavatele nõuetele. Teistsugusel tõlgendusel tekib kohtu hinnangul küsimus, et miks seda üldse muu informatsiooni all sel juhul välja tuua, sest sõiduki ettenäitamise eesmärgiks on sõiduki siiski liiklusregistrisse kandmine. Kostja on märkinud, et kostja ka ise ei teadnud kuulutuse avaldamise hetkel, et sõiduki ei ole võimalik sellisena arvele võtta. Sellest võib järeldada, et kostja ka ise kuulutuse avaldamise ajal pidas avaldatu all silmas seda, et sõiduk vastab nõuetele ja ettenäitamisel sõiduk kantakse registrisse. Kostja sai sõiduki mittevastavusest teada hiljemalt 05.06.2020 (tlk 13, 13pöördel), kuid ei muutnud oma müügikuulutust. Seega, tuginedes eeltoodule leiab kohus, et kostja avaldas portaalis „Auto24.ee“ müügikuulutuses, et sõiduk vastab nõuetele, sh tulede osas, et see ARK-s ette näidata, millele järgneb registrisse kandmine. Järgmisena tuvastab kohus, kas kostja teavitas hagejat, et enne sõiduki registrisse kandmist, tuleb sõiduk viia nõuetele vastavasse seisukorda (vahetada tuleb tuled) ja hageja seda asjaolu lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Hageja on tuginenud menetluses järjepidevalt sellele, et hageja eeldas, et sõiduk on liiklusregistrisse kandmiseks vastavas seisukorras ning sai tulede vahetamise vajadusest teada alles ise Transpordiameti poole pöördudes. Kostja väitis menetluses, et teavitas hagejat enne lepingu sõlmimist, et sõidukil tuleb tuled ära vahetada. Kohus kuulas tunnistajatena ära A R (kostja tunnistaja) ja R L (hageja tunnistaja), kes mõlemad olid väidetavalt tehingu juures. Hageja tunnistaja väitis, et oli juures kui hagejale sõidukit näidati ja registrisse kandmisega seonduvast kostja hagejale ei rääkinud (tlk 124, 124pöördel). Kostja tunnistaja A R rääkis, et tunnistaja R L ei viibinud kogu aeg tehingu juures ning ta viidi teise sõiduki juurde tagasi pärast raha automaadist välja võtmist ning tunnistaja garaaži juurde sõideti juba kolmekesi (A R, hageja ja kostja) ja garaažide juures räägiti tuledest. Tunnistaja kinnitas vande all, et hageja tunnistaja ei olnud juures, kui tuledest räägiti. (tlk 124pöördel, 125). Seega tunnistajate ütlustest nähtub, et hageja tunnistaja ei olnud juures kui kostja olevat sõiduki tulede vahetamisest ja registrisse kandmisest hagejale rääkinud. Samal ajal kõrvutades kostja tunnistaja ütlusi hageja poolt kostjale saadetud sõnumitega (tlk 26), siis sõnumitest nähtub, et hageja ei teadnud, et sõidukit ei saa tulede Euroopa standarditele vastavate nõuetele mittevastavuse tõttu registrisse kanda. Juhul, kui hagejale müügilepingu sõlmimisel sellest korduvalt räägiti, ei oleks hageja kostjale sellises sõnastuses sõnumeid saatnud. Samuti on kohtu hinnangul oluline ka see, kuidas kostja hageja sõnumitele vastab. Kostja oma vastussõnumis ei maini kordagi, et hageja oleks pidanud tuledega seonduvast juba teadma, sest sellest räägiti talle tehingu eelselt. Kostja vastussõnumitest nähtub pigem, et kostja on valmis hagejat aitama sõidukit registrisse kandmisel. Lisaks, kuigi müügilepingu sõlmimise ajaks oli kostjal olemas juba registrieelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli akti xxx (tlk 13), ei andnud

kostja nimetatud dokumenti kostjale koos teiste (tlk 125pöördel, 9, 10, 12) sõidukiga seotud dokumentidega kaasa. Kostja väitele, et hageja on ise rikkunud oma hoolsuskohustust, kui ei lasknud sõidukit eelnevalt kontrollida ega tutvunud liiklusregistris olevate andmetega, märgib kohus, et ostetud asja ülevaatamise, sh lepingu eelne ülevaatamise kohustus on VÕS § 219 järgi üksnes isikul, kes sõlmib müügilepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Samuti leiab kohus, et kuna sõidukit ei oldud liiklusregistrisse kantud ja see asjaolu oli hagejale teada ja selle üle poolte vahel vaidlus puudub, siis ei saa mõistlikult eeldada, et ostja oleks pidanud teadma, et liiklusregistris võib olla teavet (nt registrieelse tehnonõuetele mittevastavuse kohta) sõiduki puuduste kohta tulede mittesobivuse näol. Tuginedes eeltoodule on seega kohtu ette toodud tõendid vastuolulised (kostja tunnistaja ütlus vs hageja e-kirjad kostjale) ja kohtul ei ole võimalik tuvastada, kas kostja kui müüja teavitas ostjat (hagejat) asjaolust, et enne sõiduki liiklusregistrisse kandmist tuleb sõidukil tuled ära vahetada ja viia vastavusse Euroopa standarditega. Kuna kostja kui müüja kohustus on tõendada nimetatud asjaolu, on kostja tuledest teavitamine tõendamata. 5.3 Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, et hageja ja kostja oleksid sõlminud müüja vastutust piiravat kokkulepet, mistõttu ei olnud kostja vastutus vastava kokkuleppe alusel piiratud. 5.4 Asja materjalidest nähtub, et hageja teavitas kostjat puudusest vähemalt hiljemalt 03.08.2020 (tlk 26). Kostja ei esitanud vastuväidet selle kohta, et hageja ei teavitanud teda puudusest mõistliku aja jooksul, mistõttu loeb kohus hageja puudustest teavitamise esitatuks mõistliku aja jooksul (VÕS § 220 lg 1). 5.5 Kokkuvõtvalt, võttes arvesse, et kohus tuvastas, et portaalis Auto24.ee avaldatud kuulutuses avaldatud teave sõiduki valmisoleku kohta registrisse kandmisel kujutab endast müügieseme kokkulepitud omadusi ja kostja ei ole tõendanud, et teavitas kostjat tulede mittevastavusest müügilepingu sõlmimisel, mille tõttu ei ole võimalik sõidukit ilma tulede vahetamist registrisse kanda, kuid eeldama peab, et sõiduk ostetakse siiski kasutamiseks (seda enam, et sõiduki ostuks oli eelnevalt laenu võetud, tlk 87-89pöördel), ei vastanud 22.06.2020 müügilepingu esemeks olnud sõiduk seega lepingutingimustele ja kostja vastutab sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse eest.

Kui müüdud asi ei vasta lepingutingimustele ja müüja selle eest vastutab, saab ostja kasutada müüja vastu lepingutingimustele mittevastava asja üleandmisel kohaldatavaid õiguskaitsevahendeid. Üldjuhul on lepingulise kohustuse rikkumise puhul kohaldatavate õiguskaitsevahendite kohaldamise eeldused ning õiguskaitsevahendite sisu reguleeritud VÕS üldosa §-s 108jj. Müügilepingu peatükk kehtestab nimetatud üldistele sätetest siiski olulisi erinorme. Hageja on menetluses väitnud, et esitas kostjale taganemisavalduse/pretensiooni 07.09.2020 (tlk 83, 14, 84-86). VÕS § 116 lg 1 sätestab, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Olulise lepingurikkumisega on VÕS § 116 lg 2 kohaselt eelkõige tegemist, kui: 1) kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud; 2) rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli

lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; 3) kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu; 4) kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi; 5) teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust VÕS §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida. Sama paragrahvi lõike 3 järgi ei ole lepingust taganemine kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida. Seega võib ostja müügilepingust VÕS §-s 116 sätestatud eeldustel taganeda, kui lepingutingimustele mittevastavus kujutab endast olulist lepingurikkumist VÕS § 116 lg 2 tähenduses. Üldjuhul peab ostja selleks andma müüjale täiendava tähtaja, mille kestel on võimalik lepingutingimustele mittevastavus asja parandamise või asendamise läbi heastama. VÕS § 223 loetleb täiendavad olulise lepingurikkumise alused juhuks, kui müüdud asi ei vasta lepingutingimustele. Müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 223 lg-te 1-3 kohaselt loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist (lg 1). Tarbijalemüügi puhul loetakse müüja oluliseks lepingurikkumiseks ka asja parandamise või asendamisega ostjale põhjendamatute ebamugavuste tekitamist (lg 2). VÕS § 223 lg-tes 1 ja 2 nimetatud juhul ei pea ostja määrama müüjale tema kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda. Järgmisena tuvastab kohus, kas tegemist oli müügilepingu olulise rikkumisega, kontrollides esmalt olulise lepingurikkumise olemasolu VÕS § 223 alusel ja seejärel VÕS § 116 lg 2 alusel. Vaidlusalune sõiduk ei vastanud lepingutingimustele, kuna sõiduk oli toodud Jaapanist ja seetõttu ei vastanud sõiduki tuled Euroopa standarditele. Muus osas vastas sõiduk lepingutingimustele. Pooled ei vaidle selle üle, et ostja teadis, et sõiduk on toodud Jaapanist ja ei ole müügilepingu sõlmimise ajal liiklusregistrisse kantud. Vaidlus puudub ka selles, et hageja kirjutas kostjale 03.08.2020 (tlk 26) „tervist käisin autoga kontrollis ja sellega kõik ok aga nüüd probleem nende tuledega ikka ja veel. Kui kolme päeva jooksul te mingit lahendust välja ei paku, pöördun tarbija kaitsesse. Head õhtu jätku?“ Kostja vastas hagejale samal päeval „Aitame arvele saada nagu kokku leppisime. Lepime aja kokku ja saab korda.“ Ka 17.09.2020 e-kirjas on kostja kinnitanud, et pakkus korduvalt, et hageja tooks auto tagasi ja kostja võtab sõiduki ise arvele likvideerides puudused (tlk 27). Seega ei ole kostja keeldunud puuduse kõrvaldamisest, mistõttu ei esine kohtu hinnangul müügilepingu olulise lepingurikkumise eelduseid VÕS § 223 alusel. Kuna lepingust taganemine ilma VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata on muu hulgas lubatud üksnes siis kui rikuti VÕS § 116 lg 2 p-s 2 nimetatud kohustust, kontrollib kohus, kas kostja rikkus kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Kohus asub seisukohale, et kostja ei rikkunud kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt hageja huvi

püsimise eelduseks kohustuse täitmise vastu. Kohus põhjendab oma sellekohast seisukohta järgnevaga. Kuigi sõiduki ostmisel võib lugeda enesestmõistetavaks, et sõidukit peab saama kasutada, s.o võimalik ohutult teeliikluses kasutada, siis käesolevas kaasuses teadis hageja, et ostetud sõiduk ei ole liiklusregistrisse kantud. Samuti, kuigi ilma registreerimismärgita sõidukiga (sh mootor- või maastikusõiduki) liiklemine ei ole lubatud, võis vaidlusaluse sõidukiga siiski teatud tingimustel liigelda, sest sõidukil olid müügilepingu sõlmimise hetkel teisaldatav registreerimismärk (PROOV-märk), mis on mõeldud Eestisse toodud või Eestis valmistatud liiklusregistrisse kandmata sõiduki piiratud kasutamise võimaldamiseks. Seega vaidlusaluse sõiduki kasutamise võimalus ei olnud täielikult välistatud, vaid üksnes piiratud. Siinkohal on kohtu hinnangul oluline ka see, et kui müügileping sõlmiti 22.06.2020, siis hageja võttis kostjaga ühendust alles 03.08.2020, s.o enam kui kuu pärast müügilepingu sõlmimist. Sellest võib järeldada, et sõiduki registreerimine ei olnud hageja jaoks sedavõrd prioriteetne, et kohese registrisse kandmise võimatuse korral oleks hageja kaotanud huvi lepingu täitmise vastu. Seda enam, et sõiduki kasutamine liikluses ei olnud absoluutselt välistatud. Seetõttu leiab kohus, et tegemist ei olnud olulise lepingurikkumisega, mille puhul puudus kohustus puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja määramiseks. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, et hageja oleks kostjale puuduste kõrvaldamiseks täiendava tähtaja andnud ning kostja oleks antud tähtaja jooksul puuduste kõrvaldamisest keeldunud. Samuti ei ole kohus tuvastanud, et kostja oleks kuidagigi mõista andnud, et kostja ei täidaks kohustust ka edaspidi. Otse vastupidi, asjas esitatud tõenditest nähtub, et kostja on olnud igati valmis puudused likvideerima, et hageja omandatud sõiduk saaks liiklusregistrisse kantud. Seega ei ole materiaalsed eeldused hageja lepingust taganemiseks täidetud. Kuna õiguskaitsevahendi efektiivse kasutamise tingimus on, et täidetud oleksid materiaalsed eeldused selle õiguskaitsevahendi rakendamiseks ning järgitud oleks taganemise formaalsed eeldused, kuid kohus ei tuvastanud materiaalsete eelduste esinemist, puudub käesolevalt vajadus hinnata, kas hageja järgis lepingust taganemise formaalseid eelduseid.

Kokkuvõtvalt, tuginedes eeltoodule tuleb jätta hagiavaldus rahuldamata, sest kuigi kohus tuvastas, et kostja rikkus müügilepingut ning vastutas rikkumise eest, ei ole hageja valitud õiguskaitsevahendi lepingus taganemise näol efektiivse kasutamise tingimused täidetud. Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis hagiavalduse rahuldamata. Tuginedes eeltoodule jätab kohus TsMS § 162 lg 1 järgi menetluskulud hageja kanda. Kostja on välja toonud, et õigusabile kulus kokku 18 tundi (tlk 130). Kohus peab kostjale osutatud õigusabi põhjendatuks ja mõistlikuks osaliselt. Kohus ei pea põhjendatuks järgmistele õigustoimingutele kulunud aega: -

Hagiavalduse ja selle lisadega tutvumine kokku 1 tund ja 15 minutit. Võttes arvesse, et hagiavaldus on sisult üksnes 1,5 lk pikk ja lisasin ei ole samuti palju, peab kohus

mõistlikuks hagiavalduse ja selle lisadega tutvumise ajakuluks mitte enam kui 30 minutit. -

Tutvumine hagiavaldusele vastuse koostamiseks kulud ajakulu kokku 5 tundi ja 15 minutit. Arvestades, et hagiavaldus oli üksnes ca 1,5 lk pikk ning eelnevalt kulus analüüsile 1 tund ja 45 eurot ning võttes arvesse kostja vastuse sisulise osa mahtu, peab kohus mõistlikuks ja põhjendatud vastusele kulunud ajakuluks mitte enam kui 3 tundi.

-

Samuti ei pea kohus põhjendatuks 04.04.2022 kui ka 01.06.2022 istungiks ettevalmistuseks kulunud ajakulu, sest nt 26.04.2021 istungiks valmistumine võttis aega vaid 15 minutit. Seega loeb kohus põhjendatud 04.04.2022 ja 01.06.2022 istungiks ettevalmistust kokku ühe (1) tunni (2x30) ulatuses.

Kohus leiab, et käesolevas menetluses on kostjale osutatud põhjendatud ja vajalikku õigusabi 14 tundi ja 15 minutit. Kostja esindaja ühe töötunni hind on 120 eurot käibemaksuga. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot tund käibemaksuga, ei pea kohus antud juhul põhjendatuks. Kostja lepinguline esindaja ei ole advokaat. Tallinna Ringkonnakohus on 14.11.2018 otsuse 2-1510824 punktis 40 leidnud, et mitteadvokaadist lepingulise esindaja puhul on põhjendatud tunnitasuks 100 eurot käibemaksuga. Eelnevat arvestades loeb kohus lepingulise esindaja mõistlikuks tunnitasu määraks käesolevas asjas 100 eurot tund käibemaksuga. Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulud 1 425 (14 tundi ja 15 minuti x 100) eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja mõista 1 425 eurot ning menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Kohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kädi Sacik-Korn kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.