Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Kostjad hagile ei vastanud. Vastavalt TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 407 lg 1 teisele lausele loetakse hagile vastamata jätmisel hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohtuotsuse põhjendused Kostja I vastu esitatud nõuded VÕS (võlaõigusseadus) § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 208 lg 4 kohaselt tarbijalemüük on asja müük müügilepingu alusel, mille puhul tarbijale müüb vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Hagis esitatu kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 31.08.2020 müügilepingu, tegemist oli tarbijalemüügiga. Hageja tasus kostjale I müügilepingu sõlmimisel ostuhinna 3 199 eurot ning tegi 2020.a. septembris sõiduki hooldamiseks ja selle selle seisundi selgitamiseks kulutusi vastavalt 620 eurot (hooldusteenus) ja 95,36 eurot (diagnostika), so kokku 715,36 eurot. 11.09.2020 sai hageja teada, et müüdud asjal ei ole kokkulepitud omadust – sõiduk ei olnud sõidukorras, sõidukorda viimiseks tulnuks remontida käigukasti. Asi ei vastanud seega lepingutingimustele (VÕS § 217 lg 2 p 1). Tulenevalt kehtinud VÕS § 218 lg 1 II lausest tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks, kehtinud VÕS § 218 lg 2 järgi tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Hageja pöördus seoses ilmnenud puudusega 11.09.2020 kostja I poole, kes sõiduki tagasi võtmisest või asendamisest keeldus. Kehtinud VÕS § 223 lg 1 järgi müüjat loetakse müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist; kehtinud VÕS § 223 lg 3 kohaselt käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhul ei pea ostja määrama müüjale tema kohustuse täitmiseks käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda. Hageja taganes müügilepingust 11.09.2020. VÕS § 189 lg 1 I lause kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kohus rahuldab hageja nõude kostja I vastu lepingu alusel saadu tagastamiseks ning mõistab kostjalt I hageja kasuks VÕS § 189 lg 1 alusel välja 3 199 eurot. VÕS § 191 lg 2 järgi kui lepingupool tagastab eseme, hüvitab selle väärtuse või kui väärtuse hüvitamise kohustus on vastavalt käesoleva seaduse § 190 lõike 1 punktile 1 või 2 välistatud, peab teine lepingupool hüvitama esemele tehtud vajalikud kulutused. Muud kulutused tuleb lepingupoolele hüvitada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui teine lepingupool on kulutuste läbi alusetult rikastunud. Kohus leiab, et hooldusteenus on säilitamiseks vajalik kulutus. Kohus rahuldab hageja nõude kostja I vastu kulutuste hüvitamiseks seoses hooldusteenusega ning mõistab kostjalt I hageja kasuks VÕS § 191 lg 2 alusel välja 620 eurot.

VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 128 lg 3 järgi otsene varaline kahju hõlmab mh mõistlikud kulud kahju kindlaks tegemiseks. Kohus rahuldab hageja nõude kostja I vastu kahju hüvitamiseks seoses kahju kindlaks tegemisega ning mõistab kostjalt I hageja kasuks VÕS § 115 lg 1 alusel välja 95,36 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus rahuldab hagi ka osas, milles hageja on taotlenud viivise välja mõistmist kostjalt I välja mõistetud põhivõlgnevustelt alates hagi esitamisest kuni põhikohustuste täitmiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud ulatuses. Kostja II vastu esitatud nõuded VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi on kahju tekitamine õigusvastane mh siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Hageja heidab kostjale II ette, et kostja II on tegutsedes kostja I juhatuse liikmena käsutanud kostja I vara selliselt, et kostja I muutus varatuks, eesmärgiga, et hageja ei saaks oma nõudeid kostja I vastu maksma panna. See on heade kommete vastane tahtlik käitumine ning hageja kahju vastab ulatusele, milles kostjal I puudub vara hageja nõuete täitmiseks. Kohus selgitas 22.06.2021 määruses, et hagejal tuleb mh välja tuua asjaolud seoses heade kommete vastase käitumisega, sh mis vara, millal ja kellele kostja II nö kantis. Hageja oma faktiväiteid vastavalt ei konkretiseerinud. Kohus leiab, et asjaolud, et kostja I on varatu või et kostja II on talle kuulunud kostja I osa pärast vaidluse tekkimist hagejaga võõrandanud, ei seondu sellega, kas kostja II on teinud kostja I esindajana tehinguid kostja I varatuks muutmise eesmärgil. Hageja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu selle kohta, et kostja I majanduslik seisund oleks kostja II tegevuse tulemusel halvenenud. Ainsa konkreetse tehinguna on hageja nimetanud kostja II osaluse müügi Centerfors OÜ-le, kuid nimetatu ei seondu kostjale I kuuluva vara käsutamisega. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud faktiväited ei ole piisavad, et nende õigsuse eeldamisel saaks kostja II käitumist hinnata heade kommete vastaseks. Hageja muud etteheited kostjale II ei ole esitatud nõuete kontekstis asjassepuutuvad. Kostja II ei vastuta kostja I müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Kuidas kostja II reageeris kostja I esindajana hageja nõuetele ning väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos. Kohus jätab hagi kostja II vastu esitatud nõuetes rahuldamata.

Menetluskulud Juhindudes TsMS § 162 lg 1 jäävad hageja menetluskulud kostja I kanda, kostja II menetluskulud hageja kanda ning kostja I menetluskulud tema enda kanda.

Kostjad I ja II menetluses avaldusi teinud ei ole, st neil menetluskulusid ei saa olla tekkinud. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt tekkis hagejal kulu riigilõivule 350 eurot ja lepingulisele esindajale 1 500 eurot (15h x 100 eurot). Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on riigilõiv 350 eurot tasutud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et märgitud aega hagi koostamiseks koos seonduvate toimingutega (sh puuduste kõrvaldamine, menetluskulude nimekirja koostamine) puudub põhjus pidada ilmselgelt ülemääraseks. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostjalt I hageja kasuks välja menetluskulu 1 850 eurot. Kostjale II hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Laura-Liis Sarapuu kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.