Hageja: Ferratum Bank p.l.c (välismaakood: C-56251, aadress: ST Business Centre, 120 The Strand, 1027, MALTA, Malta) Hageja lepinguline esindaja: A-L V (e-post: xxx) Kostja: V U (isikukood: xxx) Poolte nõusolekul kirjalikus menetluses
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt V U hageja Ferratum Bank p.l.c. kasuks põhivõlg 1816,45 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 156,70 eurot.
3.Jätta rahuldamata hageja nõue põhivõla osas summas 1182,62 eurot, intressi, seaduses sätestatud määra ületava viivise osas. Menetluskulud
1.Jätta menetluskulud lähtuvalt hagi rahuldamise ulatusest 43,85% ulatuses kostja ja 56,15% ulatuses hageja kanda.
2.Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lõikele 2. Kostja võib soovi korral esitada enda täieliku menetluskulude nimekirja kohtule 7 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
1.Ferratum Bank p.l.c esitas 06.09.2021 Harju Maakohtule hagi V Ui vastu võla nõudes. Harju Maakohus võttis hagiavalduse 08.09.2021 määrusega menetlusse.
2.Hageja palub kostjalt V U hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 2 999,07 eurot, intress summas 446,29 eurot ja viivis summas 1 054,64 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja tõi hagiavalduses välja järgmised asjaolud: Tutvunud laenuandja üldtingimustega, Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehega ja hinnakirjaga on V U kasutanud laenuandja Ferratum Bank p.l.c poolt võimaldatud laenulimiiti. Kostja sai enda kasutusse laenulimiidi järgnevalt: 26.03.2019 summas 1 500 eurot; 30.04.2019 summas 75 eurot; 16.07.2019 summas 550 eurot; 19.07.2019 summas 200 eurot; 24.07.2019 summas 50 eurot; 25.07.2019 summas 32 eurot; 24.11.2019 summas 97 eurot; 14.12.2019 summas 400 eurot; 17.12.2019 summas 300 eurot. Leping on sõlmitud määramata ajaks ning tasumisele kuulus 15 päeva jooksul arve väljastamisest miinimummakse. Kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes kehtib Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt intressimäär 49,09 % aastas ja krediidikulukuse määraks 61,79 % aastas. Viivisemäär on võrdne intressimääraaga, s.o 49,09 % aastas. Hoolimata vastavasisulistest teadetest kostja omapoolset kohustust ei täitnud ning jättis osamaksed tasumata. Vastusena kostja hagivastusele, tõi hageja 11.11.2021 välja järgmist: Hageja kostja vastuväidetega ei nõustu. Kostja poolt taotluses märgitud info kohaselt saab kostja sissetuleku näol 1 000 eurot ning tema kuludeks on 350 eurot. Krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt VÕS § 4034 lg 3 ls 2 peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kui tarbija on seda kohustust rikkunud ning krediidiandja on seetõttu hinnanud tarbija krediidivõimelisust ebaõigesti, siis krediidiandja selle eest ei vastuta ning VÕS § 4034 lg 7 sätestatud tagajärg (intressimäära vähendamine seadusjärgse määrani) ei rakendu. Võttes arvesse asjaolu, et kostja on järk-järgult kasutanud temale võimaldatud krediidilimiiti, seda ka tagasi maksnud, siis puudusid alused eeldada, et ta ei ole võimeline saadud kohustust teenindama. Lisaks on kostja tasunud igakuist määratud miinimumsummat, mis on olnud varieeruv ning sõltuvalt kasutusse võetud krediidilimiidi suurusest 70-100 eurot, seega isegi kui lähtuda kostja märgitud sissetuleku andmetest oleks kohustuse täitmine tema poolt olnud võimalik. Võttes arvesse antud laenukohustuse protsessi, siis on ilmne järeldada, et kostja poolt väidetud vastutustundliku laenamise põhimõtet on järgitud ning võlausaldaja on teinud mõistlike pingutusi krediidivõime hindamisel. Viivisemäär on võrdne intressimääraga, s.o 49,09 % aastas tulenevalt lepingu hinnakirjast. Antud asjas on tulenevalt lepingu hinnakirjast kokkulepitud, et viivisemäär on võrdne intressimääraga, s.o 49,09 % aastas, seega kuulub kohustus ka kostja poolt täitmisele. (Tartu Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-20-103014, p 8)
3.Kostja esitas 29.10.2021 ning digitaalselt allkirjastatuna 02.11.2021 vastuse hagiavaldusele, milles ei tunnista hagis esitatud nõuet ja vaidleb sellele vastu. Kostja tõi hagivastuses esile järgmised vastuväited:
2-21-13917 Ferratum Bank p.l.C sõlmis Kostjaga Tarbijakrediidilepingu 26.03.2020a., kontrollimata kliendi sissetulekut ja olemasolevaid finantskohustusi. Kostja ei saanud tasuda võetud kohustusi, kuna tema sissetulek ei võimaldanud juurde võtta uusi laenukohustusi, samuti kontoväljavõttes oli näha, et võetud kohustused olid kasutused teiste laenukohustuste tasumiseks, mis näitab selgelt, et laenusaaja on ülekoormatud laenukohustustega ning uut laenu ei saa talle väljastada. Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja nõustub põhiosa jäägiga summas 2 397,44 eurot, kuid ei nõustu viivisemääraga 0,136% päevas, mis ületab peaaegu viiekordselt seadusjärgset viivisemäära ning mis tuleb tunnistada tühiseks. Kostja võtab õigeks viivise summas 354,27 eurot perioodi 17.12.201925.10.2021 eest määras 0,0219% päevas. 05.12.2021 esitas kostja seisukoha, tuues välja järgmist: Hageja pole põhjendanud ega toonud konkreetselt välja, kuidas Krediidiandja on kontrollinud taotluses märgitud info õigsust ning laenusaaja finantsolukorda. Kostja oli juba enne laenu saamist makseraskustes ning laenulepingu sõlmimise ajal oli kostja tööl katseajaga. Krediidiandja on eiranud seaduse poolt ettenähtud toiminguid ja ajanud tarbijat suurtesse võlgadesse. Kui Krediidiandja hoolega oleks kontrollinud kliendi konto väljavõtted siis koheselt näeks, et krediidi võimaldamist ja lisalaenu antud kliendile ei tohtinud väljastada. Hageja pole esitanud Tarbijakrediidilepingut. Kostja tunnistab võlgnevust kokku summas 2 883,75 eurot ehk siis põhivõlgnevust summas 2397,44 eurot, 1/2 riigilõivust 162,50 eur ja viivised kokku summas 323,81 eurot.
4.Kohus täitis 16.05.2021 kohtu kirjas selgituskohust ning andis pooltele lõplikud tähtajad. Kohus teatas, et teeb otsuse avalikult teatavaks E-Toimiku kaudu 17.06.2022.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega ja hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
6.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
7.TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste
2-21-13917 asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks TsMS § 232 lg 2 kohaselt ette kindlaksmääratud jõudu.
8.Poolte vahel puudub vaidlus järgnevate asjaolude üle: Ferratum Bank p.l.C sõlmis Kostjaga Tarbijakrediidilepingu 26.03.2020.a. ning ütles selle üles 08.08.2020, kuivõrd kostja oli viivituses kolme osamaksega ning ei tasunud võlgnevust täiendava tähtaja jooksul. Kostja sai enda kasutusse laenulimiidi järgnevalt: 26.03.2019 summas 1 500 eurot; 30.04.2019 summas 75 eurot; 16.07.2019 summas 550 eurot; 19.07.2019 summas 200 eurot; 24.07.2019 summas 50 eurot; 25.07.2019 summas 32 eurot; 24.11.2019 summas 97 eurot; 14.12.2019 summas 400 eurot; 17.12.2019 summas 300 eurot. Lepingus leppisid pooled kokku, et kostja kasutusse antavale laenulimiidile kohaldub intressimäär 49,09 % aastas, krediidikulukuse määr 61,79 % aastas ja viivisemäär on võrdne intressimääraaga, s.o 49,09 % aastas.
9.Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille katteks on võlausaldaja laekumised arvestanud ning kas käesolevas asjas on põhjendatud kohaldada lepingujärgset viivisemäära. Vastustundliku laenamise põhimõte
10.Kostja esitas vastuväite, millest lähtuvalt ei ole hageja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd kostja oli juba enne hagejalt laenu saamist makseraskustes, mis oleks nähtunud ka kostja arvelduskonto väljavõttest ning kostja oli lepingu sõlmimise ajal tööl katseajaga. Hageja vaidleb kostjale vastu, tuues välja, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni ning kui tarbija on seda kohustust rikkunud ning krediidiandja on seetõttu hinnanud tarbija krediidivõimelisust ebaõigesti, siis krediidiandja selle eest ei vastuta ning VÕS § 4034 lg 7 sätestatud tagajärg (intressimäära vähendamine seadusjärgse määrani) ei rakendu. Hagejal puudusid alused eeldada, et kostja ei ole võimeline saadud kohustust teenindama. Isegi kui lähtuda kostja märgitud sissetuleku andmetest oleks kohustuse täitmine tema poolt olnud võimalik. Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud ning võlausaldaja on teinud mõistlike pingutusi krediidivõime hindamisel, viidates, et hageja ei väljasta laene ilma Krediidiinfo andmebaasi kontrollimata, võttes arvesse laenutaotluses märgitut.
11.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg 1 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 järgi krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 4 kohaselt teavitab tarbija
2-21-13917 krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks krediidiandja tarbijat, missuguse antud paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lõigetele 3 ja 4. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. KAVS § 50 lg 3 ja 4 kohaselt krediidiandja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
12.Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 13 oli hageja kohustus esitada kohtule asjaolud ja tõendada, et kostjale laenu andmisel täideti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas kohtule vastuseks küll omapoolse seisukoha ja kirjelduse laenutaotluse protsessist, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ei ole tõendanud, sh on hageja viidanud, et ei väljasta laene ilma Krediidiinfo andmebaasist kontrollimata, võttes arvesse laenutaotluses märgitud, kuid ka antud toimingut hageja tõendanud ei ole.
13.Hageja tõi välja, et kostja esitas laenulimiidi taotluse hageja kodulehekülje kaudu, märkides taotlusesse, et tema igakuine sissetulek oli 1000 eurot ning tema igakuisteks kuludeks oli 350 eurot. Menetluses on kostja läbivalt olnud seisukohal, et oli maksejõuetu juba laenutaotluse esitamisel ning hageja poleks tohtinud kostjale laenulimiiti avada. Kohtu hinnangul ei ole võimalik pelgalt esitatud andmete põhjal asuda üheselt seisukohale, et kostja ei oleks võimeline teenindama laenulimiiti üheski suuruses ning kostja oleks makseraskustes. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et oleks andnud laenulimiidi lepingu sõlmimisel laenuandjale teavet oma mitmetest varasematest laenukohustustest ja/või raskustest neid teenindada. Samuti ei ole kostja tõendanud, et oleks seda teinud pooltevahelise lepingu kehtivuse ajal täiendavatele limiiditaotlustele eelnevalt.
14.VÕS § 4034 lg 7 kohaselt kui krediidiandja rikub antud paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks võlaõigusseaduse seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Viidatud lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt antud paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.
15.Eeltoodust lähtuvalt asub kohus seisukohale, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, jättes ammendavalt täitmata VÕS § 4034 sätestatud kohustused tarbija krediidivõime kontrollimisel ja hindamisel. Samuti on kostja rikkunud VÕS § 4034 lõikes 3 sätestatud kohustust esitada krediidiandjale õige ja täielik teave, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kuivõrd kostja on ka omapoolselt kohustust rikkunud, ei kohaldu käesolevas asjas VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatud sanktsioon. Kohalduv intressimäär
16.Hageja tõi välja, et lepingus leppisid pooled kokku, et kostja kasutusse antavale laenulimiidile kohaldub intressimäär 49,09 % aastas, krediidikulukuse määr 61,79 % aastas ja viivisemäär on võrdne intressimääraga, s.o 49,09 % aastas. Kostja hinnangul on intressikokkulepe tarbijat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine.
17.VÕS § 4061 lõige 1 sätestab, et kui tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus. VÕS § 4061 lõige 2 sätestab, et kui tarbijakrediidileping
2-21-13917 võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja intressimääraga, mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma krediidi kasutusse võtmise viisi suhtes.
18.VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
19.Seega nõustub kohus kostjaga, et arvestades VÕS § 4061 lõikes 1 antud eeldust ja seda, et hageja poolt tõendina esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt on viivitamata ja täies mahus kasutusele võetud krediidi kulukuse määr 61,79%, ning see ületab seaduses lubatust kõrgemat krediidi kulukuse määra (lepingu sõlmimisel 58,11%).
20.VÕS § 4062 lg 3 kohaselt kui tarbijakrediidileping on VÕS § 4062 lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Tähtajatu tarbijakrediidilepingu alusel saadu tagasimaksmise tingimuste määratlemisel kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 4061 sätestatud eeldusi. Krediidiandja peab tagasimaksed ja tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.
21.Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping on tühine, kuna krediidi kulukuse määr ületab seaduses lubatud määra ning kostjal tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär on Eesti Panga andmetel alates 1. juulist 2016 0% aastas, mistõttu jätab kohus hageja intressinõude summas 446,29 eurot kostjalt välja mõistmata. Nõude suurus, viivis
22.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TSÜS) § 84 lg 1 teise lause kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1027 sätestab, et isik peab antud peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu.
23.Hageja poolt esitatud Ferratum Bank Laenulimiidi üldtingimuste punktis 10.6 on sätestatud järgmist: „Ebapiisavate maksesummade korral on nende kasutamise järjekord järgmine: (1) maksmisele kuuluvate summade sissenõudmiskulud; (2) Laen; (3) intress; (4) leppetrahvid, Teenustasu ja muud Kliendi poolt võlgnetavad summad.“ (tl 8), mis on kooskõlas VÕS § 415 lõikes 2 sätestatuga.
24.Kostja on kokku saanud enda kasutusse laenulimiidi perioodil 26.03.2019-17.12.2019 summas 3204 eurot (tl 1p). Hageja poolt kohtule esitatud tõenditest nähtub 1 tasulise meeldetuletuskirja kostjale edastamine summas 5 eurot (tl 19). Täiendavalt nähtub hageja poolt esitatud väljavõttest, et kostja on teinud hagejale tagasimakseid kokku summas 1382,25 eurot (tl 13-15). Eeltoodust, VÕS § 415 lõikes 2 lähtuvalt ja võttes arvesse laenulimiidi üldtingimuste punktis 10.6 sätestatut, on kostja põhivõlgnevus hageja ees 3204-5-1382,25=1816,45 eurot, mis tuleb kostjal hagejale tagastada.
25.Hageja nõuab kostjalt viivist võrdselt lepingus kokkulepitud intressimääraga ehk 49,09% aastas, viidates VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele, mille kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär ning Tartu Ringkonnakohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-20-103014. Kostja vaidleb hagejale vastu.
2-21-13917
26.Riigikohus on tsiviilasjas 3-2-1-25-16 10.05.2016 tehtud lahendis toonud välja järgmist:“/---/ Siiski tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24)./---/“
27.Tartu Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-20-103014 tehtud lahendis lähtunud seisukohast, et tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 puudus kokkulepe intressimäära kohta ja pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras, mistõttu ülenevalt VÕS § 415 lg-st 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest lähtuvalt on õigus tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär ja sellist viivisekokkulepet ei saa pidda VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.
28.VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
29.Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et laenulimiidi lepingus kokku lepitud krediidi kulukuse määr ületas seaduses lubatud määra ning kostjal tuli krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses, on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud viivise nõudmine määras 49,09% aastas ning kohaldada tuleb VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra, ehk viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.
30.Kohus arvestab viivist laenulimiidi lepingu lõppemisele (08.08.2020) järgnevast päevast ehk 09.08.2020 kuni hagiavalduse esitamiseni 06.09.2021 määraga 8% aastas ehk 156, 70 eurot.
31.Eeltoodust lähtuvalt rahuldab kohus hageja põhinõude osaliselt, summas 1816,45 euro, jätab hageja intressinõude rahuldamata ning rahuldab hageja nõude sissenõutavaks mattunud viivise osas osaliselt ehk summas 156,70 eurot. Menetluskulud
32.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.
33.TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi 43,85% ulatuses, tuleb menetluskulud jätta 43,85% ulatuses kostja ja 56,15% ulatuses hageja kanda.
34.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.
35.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
36.TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude
2-21-13917 rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Hageja võib soovi korral esitada enda täieliku menetluskulude nimekirja kohtule 7 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest.
37.Kohus leiab, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles pärast lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Hannes Olev Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.