Võlaõigus › Võõrandamislepingud

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue, põhjendused (05.08.20, 09.09.20, 13.04.21, 24.08.21, 30.09.21) UAB IVILTRA (edaspidi hageja) ja LMB Trade OÜ (edaspidi kostja) sõlmisid 30.10.18 päevalille ja rapsiõli müügilepingu. Lepingu p 1.2 kohaselt kohustus kostja müüma hagejale päevalille- ja rapsiõli toodangut. Lepingu p 1.3 kohaselt kohustusid pooled iga tellimuse tingimused, hinna ja koha leppima kokku eraldi lepingu lisas. 07.01.2019 sõlmisid hageja ja kostja sõlmitud lepingu lisa nr 4 (hagiavalduse lisa 1, lk 10-11), mille p 1 kohaselt oli kostja kohustatud hagejale tarnima kolm tsisternveoauto rafineerimata päevalilleõli (edaspidi kaup) hinnaga 610 eurot/tonn (75 tonni). 09.01.2019 tasus hageja kooskõlas lepingu lisa nr 4 p-ga 81 (hagiavalduse lisa 1, lk 10-11) kostja proforma-arve nr K001/19-12 (lisa 2 – arve) alusel ettemaksu summas 43 920 eurot (hagiavalduse lisa 3 – maksekorraldus). Lepingu lisa nr 4 p 62 (hagiavalduse lisa 1, lk 10) kohaselt kohustus kostja tarnima kauba laadimiskohta hiljemalt 14.01.2019. Kostja ei tarninud kaupa kokkulepitud ajaks. Kostja ei ole hagiavalduse esitamise seisuga lepingu lisast nr 4 tulenevaid kohustusi täitnud. 19.03.2019 esitas hageja kostjale pretensiooni selle kohta, et kostja ei tarninud kaupa õigeaegselt ning hagejale tekkis kostja kohustuste rikkumise tõttu kahju. Hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist ning ettemaksu tagastamist hiljemalt 21.03.2019 (hagiavalduse lisa 4 – pretensioon). 29.10.2019 esitas hageja kostjale pankrotihoiatuse, milles andis kostjale kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja. Hageja nõudis kostjalt ettemaksu summas 43 920 eurot tagastamist hiljemalt 10.11.2019 (hagiavalduse lisa 5 - pankrotihoiatus). Kostja ei ole hageja pretensioonile ega pankrotihoiatusele vastanud. Samuti ei ole kostja täitnud oma kohustusi hageja ees ega tagastanud hageja poolt tasutud ettemaksu. Kostja on rikkunud oma lepingu lisa nr 4 p-st 6 tulenevat kohustust. Kostja ei tarninud tellitud kaupa õigeaegselt. Kuna kostja on oma lepingust tulenevat kohustust rikkunud, on hagejal õigus nõuda tasutud ettemaksu summas 43 920 eurot tagastamist. 19.03.2019 esitas hageja kostjale pretensiooni, milles palus kostjal täita kohustused, sh tagastada hagejale hageja poolt tasutud ettemaks, hiljemalt 21.03.2019. Hagejal tekkis kahju. Hagi esitamise aja 05.08.2020 seisuga on põhinõudelt 43 920 eurot sissenõutavaks muutunud viivis VÕS § 113 lg 1 järgi perioodi 22.03.2019-05.08.2020 eest 4836,30 eurot hagiavalduse (hagiavalduse lisa 6 – sissenõutavaks muutunud viivis). Kooskõlas TsMS §-ga 367 nõuab hageja kostjalt ka viivise, mis ei ole hagi esitamise seisuga veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest summas 43 920 eurot. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks 1) põhivõlana 43920 eurot; 2 (9)

2) viivist 4836,30 € ja alates hagi esitamisest võlalt viivist kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras; 3) jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Hageja leidis, et asjas kohaldub Eesti võlaõigusseadus vastavalt poolte kokkuleppele. Kostja vastuväited (26.10.20, 22.02.21, 09.08.21) Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata, kulud hageja kanda. Hageja nõuab ettemaksu tagasi, kuid tegelikult oli veel 3 tarnet lepingu lisade 1,2,3 järgi. 10.12.2018 oli hagejal võlg kostja ees 3123,85 eurot (kontrollakt IVI –LBM 30-10/2018). Seda ei ole hageja kustutanud. Ebaselge, miks hageja nõuab pretensioonis tagasi ettemaksu vaid summas 4261,35 €. Hageja esitatud lepingust nähtub, et sellel on 4 lisa: lisa 1 summas 36 300 eurot, lisa 2 summas 39 984 eurot, 66,4 tonni eest, lisa 3 summas 29 760 eurot, 48 tonni eest, lisa 4 summas 43 920 eurot. Kostja täitis hageja ees oma kohustused. Hagejale oli saadetud kaupa järgmiselt: o lepingu lisa 2 alusel 66,64 tonni (vagun nr 51341238) - 21.11.2018 faktuurarve nr 240 alusel; o lepingu lisa nr 3 alusel 17.12.2018 - faktuurarve nr 258 alusel (24,0 tonni, transpordivahend AP 2154-7/A8901 B -7) ja faktuurarve nr 259 alusel (24,0 tonni, transpordivahend AE3394-7/A0849 B -7). o lepingu lisa nr 4 alusel 18.12.2018 - faktuurarve nr 265 alusel (24,0 tonni, transpordivahend AP 7250-7/A3495 B-7) ja faktuurarve nr 266 alusel (24,0 tonni, transpordivahend AP 1964 -7/A 3384 B -7). Hageja sai kauba kätte tootjalt Ukraina Eraaktsiaseltsilt Nižõni Rasvakombinaat. Kaup laaditi/vormistati otse hageja nimele ja hageja oli isiklikult kauba saajaks; kõik vajalikud dokumendid saadeti hagejale ja kostjal neid pole. Lepingu lisade järgi pidi hageja, kes on kauba saaja ise laadima kauba peale ja toimetama kauba kohale teatud kuupäevaks. Pretensioone sai hageja kui ostja esitada kooskõlas lepingu p 3.3 10 päeva jooksul tarnimise hetkest, seda pole hageja tõendanud, et oleks esitanud pretensioone. Hageja korraldas ise kauba laadimise 000 MKT-Auto poolt, mida kinnitavad tõendid: CMR saatelehed nr 001069, nr 001067, nr 001068, nr 001087. Lisaks pidi hageja esitama kostjale/müüjale raudteetranspordi saatelehed. Kaubaga on kaasas dokumendid. Lepingu lisast 3, 4 nähtub, et ostja ehk hageja pidi toimetama kauba tsisternautodega hiljemalt 18.12.10 ja 14.01.19 kaubasaatja aadressile, Storites g 65, LT-21366. Vievis, Leedu. Kaubaga peavad olema lepingu järgi kaasas dokumendid, transpordi saatelehed, faktuurarved, tehase sertifikaadid tollideklaratsioonid, päritolu sertifikaadi originaal, mille on kaubandustööstuskoda väljastanud, kõik muud dokumendid, mis on vajalikud EL territooriumil tollimiseks. Osa kaupa tarniti raudteel, osa tsisternautodega.

3 (9)

Hageja esitas kohtule pretensiooni, millest on näha, et hageja nõuab kostjalt ettemaksu 4261,35 eurot, samas korraldas kostja kogu kaubaveo hagejale. Hagejal oli võlg kostja ees summas 3123,85 €. Seega võib kostjal olla hageja ees võlg vaid 1137,50 eurot (4261,35 – 3123,85 = 1137,50), aga mitte 43 920 eurot, nagu hageja kostjalt nõuab. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendit, mis kinnitab, et kostja e-postile on saadetud nimetatud pretensioon, nagu seda nõuab leping, samuti puudub pretensioonil kostja allkiri (lepingu 5.3). Tõendamata on, et kostjale oleks saadetud pankrotihoiatus. Viivis ei saa olla suurem kui 2196 €, kuna lepingu järgi on viivis 0,02% tarnimata kauba kogumaksumusest iga viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 5% tarnimata kauba kogumaksumusest (5% nõutavast summast 43920 eurot). Seega leiab kostja, et viivisenõue 3513,60 eurot ja edasine viivis on alusetu. Kostja leidis, et asjas kohaldub ÜRO konventsioon kaupade müügi kohta. Kohtu põhjendused Vaidlustamata asjaolud Pooled sõlmisid 30.10.18 päevalille ja rapsiõli müügilepingu (hagi lisa 1, lk 3). Lepingu p 1.2 kohaselt kohustus kostja müüma hagejale päevalille- ja rapsiõli toodangut. Lepingu p 1.3 kohaselt kohustusid pooled iga tellimuse tingimused, hinna ja koha leppima kokku eraldi lepingu lisas. 07.01.2019 sõlmisid hageja ja kostja lepingu lisa nr 4 (hagiavalduse lisa 1, toimiku lk 7p), mille p 1 kohaselt oli kostja kohustatud hagejale tarnima rafineerimata päevalilleõli 72 tonni (t) hinnaga 610 eurot/tonn, kokku hinnaga 43920 €. 09.01.2019 tasus hageja kostja esitatud proforma-arve nr K001/19-12 alusel ettemaksu summas 43920 € (lk 10, 11, hagi lisa 2,3, väljavõte maksedokumendist, arve K001/19-12). Hageja on saanud kauba kätte sama lepingu lisade 1, 2, 3 järgi (lepingu lisa 1 toimiku lk 4p, lisa 2 koos selle koguse ja hinna muudatusega toimiku lk 5p ja 8p, lisa 3 toimiku lk 6p). Hageja võlgnes kostjale 10.12.2018 koostatud kahepoolse akti järgi 3123,85 € ja oli saanud kostjalt kätte kauba 7623,85 € eest, tasudes 72900 € (akti p 1, 2, 3, lk 9). Kohus küsis pooltelt arvamust kohalduva õiguse kohta. Hageja leidis, et kohaldub Eesti õigus, kostja leidis, et võib kohalduda ÜRO konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügilepingu konventsioon (vastu võetud 10.04.1980, CISG ). Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohalduva õiguse kohta (Rooma I määruse) art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse lepingust tulenevale võlasuhtele lepingupoolte valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või nähtuma selgelt lepingutingimustest. Rahvusvahelise eraõiguse (REÕS) § 32 lg 1 kohaselt kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises on pooled kokku leppinud. 4 (9)

Lepingu p 4.5 on nähtuvalt on pooled kokku leppinud, et lepingus tulenevates vaidlustes kohaldatakse kostja asukoha järgse riigi õigust. Kostja asukoht on käesolevas vaidluses Eesti, seega kohaldub vaidluses Eesti õigus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 järgi kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 209 lg 1 sätestab, et kui asi tuleb ostjale üle anda määratud kohas, peab müüja asja määratud kohas ostja käsutusse andmiseks valmis panema ja ostjale valmispanekust teatama. Kui lepingu esemeks on liigitunnustega asjad, ei loeta neid ostja käsutusse andmiseks valmispanduks enne, kuni neid ei ole lepingu järgi üleandmiseks tähistusega, veodokumentidega või muul viisil selgelt eristatud. Hinnates vaidlustamata asjaolusid, leiab kohus, et poolte vahel on sõlmitud kauba (õli) müügileping VÕS § 208 lg 1 järgi. Vaidlus Kohustus tuleb täita vaastavalt lepingule, seadusele VÕS § 76 lg 1, 2 järgi. Kohustuse rikkumine on kohustuse täitmata jätmine, täitmisega viivitamine VÕS § 100 järgi ning võlausaldaja saab kohustuse rikkumised korral nõuda võlgnikult VÕS § 101 lg 1 p 3, 6, § 113 lg 1, § 115 lg 1, 127 lg 1, 3, § 128 lg 2, 3 järgi kahju hüvitamist, viivist. Vaidlus on selle üle, kas kostja tarnis hagejale kaupa lepingu lisa 4 järgi 72 t kokku summas 43920 € ja kas hageja on saanud kauba kätte ja milline on viivis. Esmalt märgib kohus järgnevat. Vaidlus puudus selles, et lepingu lisade 1, 2, 3 järgi on hageja kauba kätte saanud. Seega tuleb kontrollida, kuidas pidi tarnimine lepingu järgi toimuma. Nendest samadest lepingu lisadest 1, 2 nähtuvalt on pooled kokku leppinud lisade p-s 7, et kauba saaja, kelleks on hageja ja kes on ka lepingu ja vastavate lisade 1, 2 järgi ka kauba ostja, pidi ise laadima kauba raudteetsisternidesse ja need kohale toimetama raudteejaama Gudogai kuni 09.11.18 (kaasa arvatud). Sama lepingu lisa 3 p 6 sätestab, et ostja kohustub kauba kohale toimetama tsisternautodega hiljemalt 18.12.19 kaubasaatja aadressile Stoties 65, Vievis, Leedu. Lepingu lisa 4 p 6 sätestab (lk 7p), et ostja kohustub kauba kohale toimetama tsisternautodega hiljemalt 14.01.19. Ka nendes lepingu lisades on kauba ostjaks ja saajaks hageja. Seega nõustub kohus kostjaga, et pooled on lepingu lisades kokku leppinud konkreetselt, kuidas toimub kauba kättetoimetamine, tarnimine ja omandi üleandmine VÕS § 208 lg 1 järgi ehk nii, et hageja ostjana peab ise korraldama ostetava kauba kohaletoimetamise ehk kauba veo lepingu lisades märgitud aadressidele ja et kaup peab olema tehases tema jaoks valmis üleandmiseks talle vedamiseks ja kohale toimetamiseks VÕS § 209 lg 1 järgi. Lepingu lisa 4 järgi pidi hageja seega ise kaubale järgi minema ja toimetama selle Stoties 65, Vievis, Leedu ning kaupa pidi veetama tsisternautodega. Kostja esitas faktuurarve (ka edaspidi arve) 240 21.11.18 66,64 tonni (t) kauba kohta, kauba kvaliteeditõendi nr 382 (lk 55, 67p-69). Arvel on saajaks märgitud hageja ja märge on 5 (9)

raudteejaama kohta, kus on peale laadimise koht Ukrainas ja mahalaadimise koht Vievises. Selle kauba kohta on kvaliteeditõend nr 382 (lk 70). Lisaks esitas kostja faktuurarve 258 17.12.18 24 t kauba kohta autotsisternis vedamiseks, saajaks hageja, aadress Stoties 65, Vievis, Leedu ning ka autotranspordi saatelehe nr 001069 (lk 72). Arve lisaks on kvaliteeditõend nr 452 (lk 57-58, 7174p). Veel esitas hageja faktuurarve nr 259, mille lisaks on kvaliteeditõend. Arvest nähtavalt on see antud sama kauba kohta (24 t), vedamiseks autotsisternidega, saajaks on hageja, aadress Stoties 65, Vievis, Leedu, saatelehe nr 001087. Tolle arve lisaks on kvaliteeditõend nr 453 (lk 28p-59p, 75-78p). Kuigi faktuurarvetel on tehasest tootja andmed, on nende alusel võimalik järeldada, et pooltevahelise lepingu lisade 2- 3 järgi on tegemist sama kaubaga, mida kostja müüs hagejale ja mille tootjaks oli Ukraina tehas. Kogused, mis tarniti nende järgi, on vastavalt 66,64 t +24 t +24 t ehk vastavad lepingu lisades 2-3 märgitud kogustele. Nimelt tuli lisa 2 järgi tarnida 66,64 t õli (lisa 2 muudatus on toimiku lk 8, algselt pidi olema tarnekogus 60 t), lisa 3 järgi tuli tarnida 48 t. Seega vastavad faktuurarvetes nr 240, 259, 258 märgitud kauba kogused poolte vahel lepingu lisades 23 märgitud kogustele ja nende üle vaidlust polnud, et need on hageja ka saanud kätte. Vaidlust polnud ka selles, et lepingu lisa 1 järgi sai hageja kauba kätte, mis nähtub omakorda ka lepingu lisaks olevast aktist (hagiavalduse lisa, toimiku lk 9) ning mille kohaselt sai hageja kätte kauba 59,57 t. Nimetatud kauba kogus omakorda vastab lepingu lisas 1 kokkulepitud tarnekogusele (hagiavalduse lisa, toimiku lk 4p). Seega asub kohus järeldusele, et pooled käitusidki vastavalt lepingu lisades kokkulepitule ehk et hageja võttis tootja tehasest tellitud kauba vastu hiljemalt lepingu lisades märgitud tähtaegadel ja pidi selle toimetama endale kohale. Kostja esitas kohtule faktuurarved nr 265, nr 266, mis kannavad sama moodi tootjatehase andmeid, lisaks esitas kauba kvaliteeditõendid nr 462 ja nr 431 (lk 60-63p,79-85, sh transpordi saatelehed), milledest nähtuvalt on kauba kogusteks 24 t ja 24 t (kokku 48 t), saajaks hageja, autotranspordivahenditeks on AP7250-7/A 3495 B-7 ning AP 1964-7/A, 3384 B- 7, peale laadimise koht on Nižin, Ukraina ja mahalaadimise koht Stoties 65, Vievis, Leedu. Lisaks on esitatud ka saatelehed nr 001067, nr 001068 (lk 79p, 83), millest nähtuvad samad transpordivahendite andmed AP7250-7/A 3495 B-7 ning AP 1964-7/A, 3384 B-7 ning samad kaubakogused ehk 24 t ja 24 t, kokku 48 t. Saatelehtedelt on näha ka kauba peale laadimise koht Nižin, Ukraina. Eelmainitud tõendeid hinnates asub kohus järeldusele, et kostja on tõendanud, et ta on ka lepingu lisas 4 oleva kauba kättesaamist hagejale võimaldanud tehase aadressilt ning hageja on kaubal järgi ka käinud või võtnud selle vedamiseks kooskõlas lepingu lisa 4 p 6 (mille kohaselt oli see hageja enda kohustus). Viidatud faktuurarved nr 265, nr 266 ning eelmainitud saatelehed kinnitavad, et hageja on kauba kätte saanud 18.12.18 ehk varem kui pooled 09.01.21 lepingu lisa 4 sõlmisid. Kohtu hinnangul ei ole sellel tähendust, sest mingeid asjaolusid, mis viitaksid, et vaidlusalusel lepingul oleks veel täiendavaid lisasid, mille järgi pidi kostja hagejale kaupa müüma, ei ole. Seda pole hageja ka väitnud. Kohus tuvastas, et lepingu lisade 1 - 3 järgi oli hagejal kaup käes (seda pole hageja ka vaidlustanud). Seega jäi järgi vaidlus lepingu lisas 4 märgitud 72 t kauba kättesaamise üle. Kohus leiab, et kostja faktuurarvete 265, nr 266 ja nende lisaks olevate dokumentidega (kvaliteedi tõendid jms) ning saatelehtedega nr 001067, nr 001068, on tõendatud, et hageja on kätte saanud lepingu lisas 4 oleva kauba osaliselt kooskõlas VÕS § 208 lg 1, § 209 lg 1. Rohkem tõendeid kauba saamise või tehaselt nende vastuvõtmise kohta ei ole kostja esitanud. Samas tugines kostja hageja pretensioonile 19.03.19 (hagiavalduse lisas 4, lk 12,12p), milles on hageja ise väitnud, et soovib tagasi ettemaksu 4261,35 €, mitte 43920 €, nagu ta oli proforma arve järgi kostjale lisas 4 märgitud kauba eest ette tasunud. Seega ei kinnita märgitud pretensioon seda, et kõik lisas 4 märgitud kaup oleks justkui saamata; vastasel korral ei 6 (9)

oleks ettemaks, mida hageja oma pretensioonis kostjalt nõudis 4261,35 €, vaid oleks olnud 43920 € (kogu 72 t kauba eest). Nii asub kohus järeldusele, et asjas ei ole tõendatud hageja väide, et ta pole saanud lepingu lisas 4 märgitud kogu kaupa kätte, kuid samas ei ole tõendatud kostja väide, et hageja oleks lepingu lisas 4 märgitud kogu kauba 72 tonni ulatuses siiski VÕS § 208 lg 1, § 209 lg 1 järgi kätte saanud. Kohus asub hageja esitatud pretensiooni, kostja faktuurarveid nr 265, nr 266 ja nende lisasid (kvaliteedi tõendid jms, saatelehti nr 001067, nr 001068, lepingu lisasid 1-3, akti 10.12.2018 (lk 9), kostja esitatud faktuurarveid nr 240, nr 258, nr 259 ja nende lisasid, kogumis hinnates järeldusele, et asjas on tõendatud hageja väide selles, et hageja ei ole saanud VÕS § 208 lg 1, § 209 lg 1 järgi kaupa kätte ulatuses, mis vastab pretensioonis märgitud summale 4261,35 €. Nimelt ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus hagejal oli väidatavalt lisa 4 järgi kogu kaup (43920 €) 14.01.19 seisuga saamata, et siis 19.03.19 kostjale pretensiooni esitades, poleks ta nõudnud kostjalt ka kogu kauba väärtuses ettemaksu 43920 € tagastamist. Seega pidi olema hageja kauba kätte saanud enamas ulatuses, sest pretensioonis esitatud nõue on vaid 4261,35 €. Kumbki pool pole väitnud, et nad sooviksid lepingu täitmist (kostja sooviks võimaldada hagejal vastu võtta tehasest kaupa ja hageja sooviks seda kaupa saada). Kuna kostja pole tõendanud, et hageja oleks kauba 4261,35 € ulatuses kätte saanud, siis on kostja rikkunud VÕS § 208 lg 1 tulenevat kauba müügi ja selle omandi üleandmise kohustust sellega, et hageja ei ole saanud kaupa tehasest vastu võtta. Seega on kostja VÕS § 100 mõttes ülalmärgitud kohustuse rikkumises. Kuna hageja on selles ulatuses kauba eest tasunud aga ei ole kaupa saanud ega nõua ka kauba ülendamist (lepingu täitmist), on kohtu hinnangul selle summa võrra hageja varanduslik olukord vähenenud. Tegemist on kohtu hinnangul hageja kahjuga, kuna tal ei ole vastavas väärtuses kaupa, kuid on selle eest kostjale tasunud. Kuna kostja ei ole müügilepingut täitnud märgitud ulatuses, siis on hagejal tekkinud VÕS § 128 lg 2, 3 järgi varaline kahju 4261,35 €, mis on põhjuslikus seoses kostja kohustuse rikkumisega. Nii on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 3, § 115 lg 1, § 127 lg 1, 3, § 128 lg 2, 3 järgi varalise kahju hüvitamist kohustuse täitmise asemel 4261,35 € ulatuses. Mis puudutab kostja väidet, et hageja võlgnes kostjale 10.12.2018 koostatud kahepoolse akti järgi 3123,85 € ja oli saanud kostjalt kätte kauba 7623,85 € eest, olles tasunud 72900 € (akti p 1, 2, 3, toimiku lk 9), on õige, ent ei tähenda, et kostja võlgneks hagejale 1137,5 € (4261,353123,85). Kohus märgib, et mitte kuskilt ei nähtu, et kostja oleks teinud või teeks tasaarvestuse hageja nõudega. Eeltoodu alusel on hageja nõue põhivõla nõudes osaliselt tõendatud, põhjendatud ja kuulub 4261,35 € ulatuses rahuldamisele kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p 3, § 115 lg 1, § 127 lg 1, 3, § 128 lg 2, 3. Hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmisega viivitamise eest (sest kostja pole väitnud, et summas oleks tasutud, seega on kostja rikkumises VÕS 100 mõttes) viivist vastavalt lepingu p 4.3 ja lisa 4 p 10 järgi, mis on 0,02% päevas tarnimata kauba summalt, kuid mitte enam kui 5% tarnimata kauba summalt kooskõlas VÕS 76 lg 1, 2, § 113 lg 1. Vaidlusalune kostja kohustus muutus sissenõutavaks hiljemalt 14.01.19 (lepingu lisa 4), st kaup pidi olema valmis vedamiseks nii, et hageja saaks selle toimetada õigesse kohta. Seda kuupäeva pole kostja sisuliselt vaidlustanud. Hageja nõuab viivist alates 22.03.19, sest pretensioonis oli antud tähtaeg tasumiseks 21.03.19. Seega on viivis perioodi 22.03.19- 05.08.20 (hagi esitamise aeg) eest võlalt 4261,35 eurolt kokku 428,69 eurot. 5 % summast 4261,35 € on 213,06 €. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist kooskõlas lepingu p 4.3 ja lisa 4 p 10 kokku 213,06 €. Eeltoodu alusel on põhjendatud kostja väide, 7 (9)

et viivise ulatus on piiratud ning seega ei saa hageja nõuda TsMS §-st 367 järgi viivist edaspidiselt kuni kohustuse täimiseni protsendina võlast. Seega ei saa hageja nõuda edaspidist viivist võlalt kuni selle tasumiseni. Kostja väitis, et pole pretensiooni saanud ja sellele pole kostja allkirja. Lepingust ei nähtu, et sellised pretensioonid tuleks saata tähitult, seega pole ka usutav, et sellist kirja pole kostjale saadetud. Samas ei ole sellel ka tähtsust, sest hageja ei ole arvestanud viivist alates 15.01.19 ehk järgmisel päeval pärast lepingu lisas 4 märgitud tähtaega. Kohtu hinnangul ei tulene ka lepingu p 5.3, et pretensioon peaks olema allkirjastatud kostja poolt. Lepingu p 5.3 räägib lepingu muudatustest ehk kui pooled midagi kokku lepivad, peavad olema need dokumendid poolte poolt allkirjastatud. Mis puudutab kostja väidet, et pretensioon puuduoleva kauba kohta tuleb esitada 10 päeva jooksul, siis on märgitud väide õige, kuna tuleb lepingu p 3.3, kuid lepingus pole kokku lepitud, et kui pretensioon ei ole tähtaegselt esitaud, et siis ei saaks hageja oma nõudeid maksma panna. Samas ei ole hageja ju viivist ka varem nõudnud, nagu kohus märkis. Hageja pankrotihoiatusel ei ole üldse vaidluse seisukohalt tähtsust, sest hageja ei esitanud kohtule avaldust kostja pankroti väljakuulutamiseks. Kuna kostja pole senini hagejale midagi tasunud, siis on ta seni kahju hüvitamise kohustuse rikkumises ehk viivituses VÕS § 100 järgi ja hagejal on õigus nõuda kahju hüvitiselt viivist VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1, § 76 lg 1, 2 järgi 213,06 €. Hageja viivisenõue on seega osaliselt põhjendatud, tõendatud. Hagi kuulub osalisele rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlga 4261,35 € ja viivist 213,06 €. Kostja esitas tõendina lepingu, mis on sõlmitud Ukrainas asuva tootjatehasega (lk 63). Lepingust nähtuvalt on kauba saajaks hageja (p 4), kuid sellel lepingul ei ole olulist tähtsust pooltevahelises õigussuhtes. Seetõttu ei analüüsi kohus seda tõendit. Menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kand alusel jäävad menetluskulud selle poole kanda, kelle kahjuks teeb kohus otsuse. Hageja soovis saada 48756,3 € (see on põhivõla nõue pluss hagi esitamise ajaks arvutatud viivis), kuid kohus mõistis välja kostjalt 4474,41 €. Seega kuulub hagi osalisele rahuldamisele ümardatult 9 %. Kooskõlas TsMS § 163 lg 1 jäävad kostja menetluskulud 91% hageja kanda ja hageja menetluskulud 9 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 163 lg 1 lause viimase osa järgi jäävad kohtukutse ja kohtu 11.05.22 tõlke kulud, mille riik on kandnud, täies ulatuses hageja kanda, kuna selle asjaolu, et kutse ja kiri tuli hagejale tõlkida leedu keelde on põhjustanud hageja poolt. TsMS § 177 lg 1 p 2 sätestab, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. 8 (9)

Kohus määrab kulude suuruse kindlaks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist TsMS § 177 lg 1 p 2 järgi. (digitaalne allkiri) Kohtunik

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.