2-21-138500/26 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja - lahend.ee

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja J.O ja Placet Group OÜ 11.11.2019 laenulepingu nr KK3477619 ja 11.12.2019 laenulepingu nr SR3491573. Kuna kostja oma laenulepingulisi kohustusi korrapäraselt ei täitnud, ütles Placet Group OÜ 26.04.2020 lepingu KK3477619 üles. Placet Group OÜ loovutas 28.04.2020 kostja vastase nõude Aktiva Finants OÜ-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. 11.11.2019 sõlmisid Placet Group OÜ ja kostja krediidikonto lepingu nr KK3477619, mille alusel on kostjale väljastatud krediit summas kokku 3100,00 eurot (1000 + 1000 + 1100). 11.12.2019 sõlmisid Placet Group OÜ ja kostja laenulepingu nr SR3491573, mille alusel on kostjale väljastatud laen summas kokku 800,00 eurot. Kostja kohustus krediiti tagastama kokku lepitud maksegraafikute alusel. Laenulepingule nr KK3477619 ei ole kostja väljamakseid teinud, seega on põhiosa võlgnevus summas 3100,00 eurot. Vastavalt sõlmitud lepingule nr SR3491573 on kostja laenuandjale põhiosa katteks tasunud kokku 24,15 eurot, seega on põhiosa võlgnevus summas 775,85 eurot (500,00 – 24,15). Seega on lepingute nr KK3477619 ja nr SR3491573 põhiosa võlgnevus kokku summas 3875,85 eurot (3100 + 775,85). Laenulepingus nr KK3477619 leppisid pooled intressimääraks 39,99% aastas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 1. osamaksest, s.o alates 10.02.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud osamakseni 10.04.2020 summas 294,03 eurot. Laenulepingus nr SR3491573 leppisid pooled intressimääraks 39,73% aastas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 3. osamaksest, s.o alates 09.02.2021 kuni ülesütlemisele eelnenud osamakseni 09.04.2020 summas 77,03 eurot (26,09 + 25,68 + 25,26). Seega on intressi võlgnevus summas kokku 371,06 eurot (294,03 + 77,03). Hageja nõuab viivist põhivõla summalt 3875,85 eurot lepingu ülesütlemise järgnevast päevast alates, s.o 26.04.2020 kuni hagi esitamiseni 15.02.2022 kostjale kasulikumal moel lepingus SR3491573 kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 39,73% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 2785,77 eurot. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 2785,77 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt 3875,85 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 16.02.2022 laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 39,73% aastas. Arvestatuna ühe aasta kohta moodustub viivise summa järgmiselt: põhivõlg 3875,85 eurot x 39,73 % = 1539,87 eurot. Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas

Kostja tunnistab põhinõude ja intressinõude olemasolu, kuid ei tunnista hagis esitatud kujul viivise määra ja nõutud viivise summat. Hageja nõuab kostjalt viivismäära, mis ületab seadusjärgset viivisemäära üle 1,6 korra. Hageja poolt nõutav viivisintressi määr ei ole seadusega kooskõlas ja on ebamõistlikult suur. Seadusest tulenevalt on kostjale esitatav maksimaalne nõutav viivise summa (maksimaalse viivisemääraga 24%) 1682,82 eurot põhivõla summalt 3875,85 eurot, lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates (s.o 26.04.2020 kuni hagi esitamiseni 15.02.2022) kuna seadusejärgne viivisintressi määr on 8% aastas ehk 0,02% päevas ning lubatud maksimummäär Riigikohtu praktika kohaselt on 0,06% päevas ehk 24% aastas, kui tasumisega on viivitatud. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 01. jaanuari ja 01. juulit (referentsintressimäär), millega tuleb viivist nõudes arvestada. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud 10.05.2016. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 küsimust tarbijaga sõlmitud lepingus sisalduva tüüptingimuse kehtivusest, mis näeb ette seaduses sätestatust oluliselt kõrgema viivisemäära. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kinnitusel tuleb eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Seaduses sätestatud kuni kolmekordselt ületav lepinguline viivisemäär täidab oma eesmärgi ning ei kahjusta tarbijat ebamõistlikult. Tühise tüüptingimuse korral on võlausaldajal võimalik nõuda viivist seaduses ette nähtud määras. Seega on hageja poolt edastatud lepinguline kokkulepe mõlemas laenulepingus laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 39,73% laenulepingu tingimusena tühine. Kostja on nõus kompromissina tasuma põhivõla 3875,85 eurot, intressid 371,06 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisintressi summa osamaksetena OÜ Aktiva Finants arveldusarvele

Hageja selgitab, et nõuab viivist lepingus SR3491573 kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 39,73%, kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 7.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja on seisukohal, et hagis nõutud viivisemäär 39,73% ei saa olla liiga suur ja viivisekokkulepe tüüptingimusena kostjat kahjustava iseloomu tõttu tühine kuna viivis on kooskõlas VÕS § 113 lg 1 3. lausega sama suur kui laenulepingus kokkulepitud laenuintress. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on tühine tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Riigikohus on 10.05.2016 kohtumääruses 3-2-1-25-16 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Riigikohtu seisukohast tuleneb, et viivise mõistliku määra hindamisel tuleb eelkõige hinnata iga tehingu konkreetseid asjaolusid. Järgnevalt selgitab hageja asjaolusid, mida tuleb käesolevas asjas viivise mõisliku määra hindamisel muuhulgas arvestada ja mis välistavad viivise ebamõistliku suuruse ja sellest tulenevalt viivisekokkuleppe tühisuse. Hageja esitatud hagi aluseks on laenuleping, mille alusel laenuandja andis kostja kasutusse laenusumma intressi eest, s.t. raha anti kostja kasutusse kokkulepitud hinnaga. Laenuandja ja kostja vahel sõlmitud lepingus leppisid pooled kokku laenu eest tasumisele kuuluva intressimäära 39,73% aastas. Laenu tagastamise tingimused on sätestatud laenulepingus ning selle üldtingimustes. Laenulepingu alusel kohustus kostja saadud laenu tagastama igakuiselt osamaksena vastavalt laenulepingu maksegraafikule. Lepingu sõlmimisel ei olnud vastastikuste kohustuste tasakaal kostja jaoks oluline. Kostja oleks võinud võtta laenu ka mõnelt teiselt laenuandjalt, kuid kostja pidas laenu võtmisel oluliseks protsessi lihtsust ja kiirust. Lepingu sõlmimisel kinnitas kostja, et ta on teadlik, millised juriidilised tagajärjed järgnevad siis, kui ta ei täida laenulepingut nõuetekohaselt. Seega on kostja teadlik, et laenu tähtajaks tagastamata jätmise korral on kostja laenusaajana kohustatud hüvitama laenuandjale ka võla menetlemisega seotud sissenõudekulud lähtuvalt lepingu üldtingimustele. Kuna kostja rikkus jämedalt lepingust tulenevat maksekohustust, ütles laenuandja laenulepingu nr KK3477619 ja laenulepingu nr SR3491573 üles. Kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Seaduse alusel on hageja õigustatud viivist nõudma VÕS § 113 lg1 kolmanda lause alusel sama suure viivisemäära alusel, nagu oli laenulepingus kokkulepitud intressimäär ehk ikkagi 39,73% aastas. VÕS § 113 lg 1 kolmas lause sätestab: kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kokkulepitud intressimääraga võrdne viivisemäär on kooskõlas seaduse ja viivise eesmärgiga. Viivise eesmärgiks on makseviivitusega võlausaldajale tekitatud kahju hüvitamine ja võlgniku kohustuse täitmisele sundimine. Viivise eesmärgiga läheks vastuollu selline tõlgendus, kus olukorras, kui võlgnikupoolne kohustuse rikkumine on olnud sedavõrd raske, et võlausaldaja otsustab lepingu üles öelda, on tagajärjeks viivise määra vähenemine seadusjärgse viivisemäärani. Selline tõlgendus motiveeriks võlgnikku oma kohustust võimalikult rohkem rikkuma, et saavutada sanktsiooni leevenemine. Täiesti ebaloomulik oleks, kui kohustuse rikkumisel järgneb kohustust rikkunud lepingupoolele tagajärg, mis on soodsam, kui kohustuse

kohane täitmine. Selline viivisemäär lausa kutsuks kohustatud lepingupoolt üles kohustust rikkuma. Seetõttu leiab hageja, et kokkulepitud intressimäärast väiksem viivisemäär ei täidaks viivise eesmärki. Viivis on õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, mille eesmärk on lisaks kahju hüvitamisele ka võlgniku kohustuse täitmisele sundimine. Viivist ei ole lepingus kokku lepitud kindlaksmääratud suuruses, kindlaks on määratud vaid viivise määr ehk viivise arvestamise alus. Riigikohus on 14.06.2005 kohtuotsuses tsiviilasjas 3-2-1-66-05 öelnud, et viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Sellistele seisukohtadele jõudis Riigikohus ka oma 22. oktoobri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 (RT III 2002, 27, 305). Kohustust täitva võlglase suhtes viivist ei rakendata, kohustuse rikkumise korral sõltub tasumisele kuuluv viivise summa otseselt võlglase tegudest, sellest millise summa ulatuses ja kui pikaajaliselt võlglane oma kohustust rikub. Juhul, kui pooled poleks lepingus viivise maksmises või viivise määras kokku leppinud või viivisekokkulepe oleks tühine, oleks hagejal ikka VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt õigus nõuda kostjalt viivist lepingus kokkulepitud intressimääras ehk 39,73% aastas. Hageja leiab, et hagiavalduses esitatud viivisenõue lepingus kokkulepitud intressimäära järgi on mõistlik ja seadusega kooskõlas, mistõttu puudub alus viivisemäära vähendamiseks. VÕS § 415 lg 1 ega VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ei sea ühtegi piirmäära sellele, kui suur võib olla lepingus kokku lepitud intressimäär, mida viivisemäärana kohaldada. Ainus VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest tulenev nõue on see, et lepingus kokku lepitud intressimäär peab olema kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast. Niisiis on seadusandja ise ette näinud, et kohaldada võib seadusjärgsest viivisest ka kordades kõrgemat määra. Kohtupraktika, mis limiteerib seadusest otsesõnu tulenevat õigust kohaldada viivisemäärana lepingus kokku lepitud intressimäära, on meelevaldne ja läheb kaugemale seadusandja poolt ettenähtust. Seadusandja ei ole tegelikult ette näinud, et lepingus kokkulepitav intressimäär või viivisemäär peaks väljendama „kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes“, nagu sellele on viidanud Riigikohus kohtuasjas nr 3-2-1-25-16. Siinjuures on oluline tähele panna, et VÕS § 415 lg 1 ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Sellise kahjuga seoses on aga Riigikohus tsiviilasja nr 3-2-1-120-08 punktis 6 märkinud, et eelkõige võib kahjuks pidada saamata jäänud intressi. Ka siit nähtub, tarbijalt nõutavad summad on seotud lepingus kokku lepitud intressimääraga, mitte näiteks seadusjärgse viivisemääraga. Ühtlasi läheks Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 esitatud seisukohtadest lähtumine vastuollu viivise eesmärgiga. Kui kohustuse rikkumise korral kohalduv viivisemäär oleks madalam kui lepingus kokku lepitud intressimäär, oleks võlgnikul soodsam lepingut rikkuda ja maksta intressist kordades madalamat viivist, kui oma kohustusi täita ja maksta kokku lepitud intressi (näiteks leppides kokku tähtaja pikendamise, kui tähtajaks ei suuda laenu tagastada). Selline tagajärg oleks õiguskorda kahjustav. Viivisel on ja peab olema lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile (vt nt RKTKo 3-2-166-05, p 24) ka sanktsiooniline eesmärk (vt nt RKHKo 3-3-1-83- 10, p 22). Juhul, kui jaatada Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 esitatud seisukohtade universaalset kohaldumist, tähendaks see, et sageli tuleks tarbijal tasuda oma kohustuste rikkumisel lepingujärgsest intressist kordades madalamat viivist ning seega ei oleks viivis eesmärgipärane ega kallutaks võlgnikku oma kohustusi täitma. Lisaks leiab hageja, et viivise mõistlikkus tuleb kindlaks teha, arvestades konkreetse olukorra asjaolusid, mistõttu ei ole võimalik etteulatuvalt määrata kindlaks universaalset „mõistlikku viivisemäära“, nagu seda on üritanud teha Riigikohus asjas 3-2-1-25-16. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule ehk vastavalt leppetrahvi vähendamise regulatsioonile. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kohus võib juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Niisiis on seadusandja ette näinud, et juhul, kui võlgnik seda taotleb, on kohtul kohustus hinnata, milline viivis on kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit arvestades mõistlik. Viivise mõistlikkus on vajalik kindlaks teha just

arvestades konkreetse üksikjuhtumi konkreetseid asjaolusid. Seadusandja ei ole näinud ette, et kohtul oleks võimalik omaalgatuslikult ja etteulatuvalt kindlaks määrata üks „mõistlik“ viivisemäär. Samuti peaks viivise vähendamine avalduma väljamõistetava summa vähendamises, mitte viivisemäära kärpimises. Arvesse tuleb ka võtta, et kohtupraktikast tulenevalt on viivisenõue juba põhimõtteliselt piiratud maksimaalselt põhinõude suurusega. Selliselt on kohtud juba varasema kohtupraktika kaudu taganud viivise mõistlikkuse. Juhul, kui viivisenõue on suurem kui sissenõutav põhivõlg, peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (nt RKTKo 3-2-1-66-05, p 18, 19; 3-2- 1-78-05, p 21, 24). Seda silmas pidades ei ole millegagi põhjendatud võlgniku n-ö kahekordne kaitse ja viivise piiramine nii viivisemäära kui ka kogu sissenõutava viivise summa osas. Viivisemäära selline meelevaldne piiramine kohtu poolt rikub ettevõtete PS § 31 järgset ettevõtlusvabadust, mille alla kuulub muu hulgas ettevõtete õigus kujundada oma hinnapoliitikat, raha kasutamise tasu kujundamist ja viiviste suuruse määramist. Riigikohtu seisukoht, et igal juhul ei saa mõistlikuks pidada üle kolmekordse seadusjärgse viivisemäära ulatuvat viivisemäära, on kohtuasjas 3-2-1-25-16 täielikult põhjendamata. Tegemist on Riigikohtu hinnangulise arvamusega, mis ei ole põhistatud ega tugine statistilistele näitajatele või muudele objektiivsetele eeldusele. Selleks, et kohtul oleks olnud võimalik hinnata viivisemäära universaalset ehk n-ö iga kord kohalduvat mõistlikkust, oleks kohus pidanud analüüsima, millised on Eestis vabal turul kujunenud viivisemäärad, milline on tavapärane keskmine viivisemäär ja millist viivisemäära on sellisest statistikast tulenevalt võimalik pidada universaalselt mõistlikuks, samuti pidanuks seisukohaga kaasnema selgitus, milliste turutingimuste muutumisel see seisukoht kaotab rakendatavuse. Arvestades et Riigikohus sellist analüüsi läbi ei viinud ega põhjendanud ka muul viisil oma hinnangut, et viivisemäär, mis ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on tühine, tuleb järeldada, et Riigikohtu vastav hinnang sai olla kohane üksnes vastavas kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 ja sellist Riigikohtu seisukohta ei ole võimalik rakendada käesolevas kohtuasjas ega universaalselt teistele tarbijaga sõlmitud krediidilepingutele. Seaduses sätestatud viivise määr (VÕS § 113 lg 1 3. lause) ei saa olla liiga suur, võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ega tühine. VÕS § 42 lg 2 kohaselt tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset (laenatud raha hind) või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Neil asjaoludel leiab hageja, et viivise nõudmine laenulepingujärgse intressimääraga võrdse viivisemäära alusel on põhjendatud ja õige, samuti peab hageja seda mõistlikuks ja isegi hädavajalikuks.

8.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõutav viivise määr on seadusega kooskõlas või mitte. Viivise osas on Riigikohus oma lahendis asjas nr 3-2-1-25-16 öelnud, et kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ületav viivisekokkulepe on eelduslikult igal juhul tühine. Hageja aga leiab, et Riigikohtu seisukoht, et igal juhul ei saa mõistlikuks pidada üle kolmekordse seadusjärgse viivisemäära ulatuvat viivisemäära, on viidatud kohtuasjas täielikult põhjendamata. Tegemist on Riigikohtu hinnangulise arvamusega, mis ei ole põhistatud ega tugine statistilistele näitajatele või muudele objektiivsetele eeldusele. Selleks, et kohtul oleks olnud võimalik hinnata viivisemäära universaalset ehk n-ö iga kord kohalduvat mõistlikkust, oleks kohus pidanud analüüsima, millised on Eestis vabal turul kujunenud viivisemäärad, milline on tavapärane keskmine viivisemäär ja millist viivisemäära on sellisest statistikast tulenevalt võimalik pidada universaalselt mõistlikuks, samuti pidanuks seisukohaga kaasnema selgitus, milliste turutingimuste muutumisel see seisukoht kaotab rakendatavuse. Arvestades et Riigikohus sellist analüüsi läbi ei viinud ega põhjendanud ka muul viisil oma hinnangut, et viivisemäär, mis ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on tühine, tuleb järeldada, et Riigikohtu vastav hinnang sai olla kohane üksnes vastavas kohtuasjas nr 3-2-125-16 ja sellist Riigikohtu seisukohta ei ole võimalik rakendada käesolevas kohtuasjas ega universaalselt teistele tarbijaga sõlmitud krediidilepingutele. Hageja väidab ka seda, et kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Kohus ei nõustu siin hageja väidetega ja leiab, et kokkuleppe paiknemise asukoht laenulepingu põhitingimustes ei muuda seda mitte-tüüptingimuseks, kui see olemuslikult seda on. Kohus märgib ka seda, et laenulepingu põhitingimustes on kokku lepitud vaid intressi määr, viivise määra rakendamine samas määras kui kokkulepitud intressimäär on sätestatud laenulepingu üldtingimustes. Lisaks sätestab VÕS § 35 lõige 2, et tüüptingimust iseloomustab see, et seda ei ole eraldi läbi räägitud. Riigikohus on oma lahendis asjas nr 3-2-1-39-11 öelnud, et tingimuse kasutaja peab tõendama, et pooled rääkisid lepingutingimused eraldi läbi ja poolel, kelle suhtes tingimusi kasutati, oli võimalik nende sisu mõjutada. Hageja on hagiavalduse lisana esitanud e-kirja, kus on saatnud kostjale laenulepingu põhitingimused ja üldtingimused aktsepteerimiseks, mingeid läbirääkimistega e-kirju hageja ei ole esitanud. Seega järeldab kohus, et laenulepingu puhul oli kostja ainus võimalus leping sõlmida või sõlmimata jätta, muutusi lepingutingimustes tal teha ei olnud võimalik ning intressi- ja viivise määrade üle eraldi läbi ei räägitud. Niisiis on tegu tüüptingimustega VÕS § 35 mõistes ja tuleb analüüsida, kas tüüptingimus on VÕS § 42 lg 3 punkti 5 alusel tühine. Hageja väidab, et viivise kahekordne piiramine (maksimaalne viivisesumma ja viivisemäär) on ülemäärane ja rikub ettevõtete põhiseaduse §-i 31 järgset ettevõtlusvabadust, mille alla kuulub muu hulgas ettevõtete õigus kujundada oma hinnapoliitikat, raha kasutamise tasu kujundamist ja viiviste suuruse määramist. Viivisel on ja peab olema lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka sanktsiooniline eesmärk. Hageja toob ka esile, et VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule ehk vastavalt leppetrahvi vähendamise regulatsioonile. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kohus võib juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Niisiis on seadusandja ette näinud, et juhul, kui võlgnik seda taotleb, on kohtul kohustus hinnata, milline viivis on kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit arvestades mõistlik. Leppetrahvi suuruse ebamõistlikkust tuleb hinnata lähtuvalt sellest, milline on konkreetses lepingus leppetrahvi funktsioon, kas eelkõige kompenseerida kahju või sanktsioneerida rikkumist. Praegusel

juhul ei ole hageja täiendavalt kahju kandnud, kuna kostja tunnistab oma võlga ja on nõus selle tasuma, samuti on kostja nõus tasuma võla väljanõudmisega kantud kulutused. Seega ole kohane kostjat viivisega n-ö karistada, kuna hageja ei ole põhistanud, et kostja käitunuks juba laenu võttes pahatahtlikult, kavatsemata seda tagasi maksta – vastupidi, kostja püüdis kohtumenetluse ajal leida hagejaga kompromissi, et oma kohustus tasuda. Kohus leiab, et tarbijakrediidi suuremad riskid võrreldes näiteks hüpoteeklaenude või muude tagatud kohustustega on kaetud nende suuremate intressimääradega ja seega ei ole karistusliku olemusega viivis täiendavalt vajalik. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-67-08 leidnud, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Kohus leiab, et praegusel juhul on lepingus sätestatud intressimäära alusel arvestatud viivis kostja suhtes ebaproportsionaalselt suur, tüüptingimus seetõttu tühine ja tuleb kohaldada seadusjärgset viivise määra ehk 8% aastas. Kohus märgib, et tüüptingimuse tühisuse tuvastamise korral ei pea kohus enam analüüsima poolte huvidega arvestamist, aga nimetab siiski lühidalt, et sellise määra rakendamisel on kohaselt arvestatud nii hageja kui ka kostja huvidega. Hageja ei jää madalama viivisemäära rakendamisel ilma selle n-ö survefunktsioonist, mis mõjutab teist poolt kohustuse rikkumisest hoiduma. Kohus mõistab kostjalt seega välja viivise seadusjärgses määras ehk 8% aastas ning arvutab selle kuni hagiavalduse esitamiseni nõude sissenõutavaks muutumisest välja viivisekalkulaatoriga. Võlgnik on viivituses olnud perioodil 26.04.2020–16.05.2022 ehk 751 päeva, mis teeb põhinõudest 3875,85 eurost 637,40 eurot, mis on põhjendatud kostjalt välja mõista. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt 3875,85 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest, s.o alates 17.06.2022 kuni põhinõude 3875,85 euro täitmiseni.

13.TsMS § 163 lõike 1 kohaselt kannavad poole hagi osalise rahuldamise puhul menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd hageja siiski pidi oma nõude sissenõudmiseks kohtusse pöörduma ja on teinud selleks kulutusi nii riigilõivu kui esindajatasu näol, on kohtu hinnangul õiglane jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõuda umbes 60% ulatuses (täpset proportsiooni takistab määramast asjaolu, et otsuse tegemise kuupäevast edasi on välja mõistetud viivis vastavalt TsMS §-le 367 põhinõudelt 3875,85 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisest, s.o alates 17.05.2022 kuni põhinõude 3875,85 euro täitmiseni ehk protsendina, mitte täpse summana). Kostja taotles menetluskulude jätmist poolte endi kanda ega nõudnud enda kulude välja mõistmist. TsMS § 177 lg 1 punkti 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et taotlus on põhjendatud. Hageja on teinud vajaliku kulutuse maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõivu 192 eurot ja hagiavalduse esitamiselt tasutud riigilõivu näol 308 eurot, kokku 500 eurot. Hageja taotles õigusabikulu summas 780 eurot 6,5 tunni eest määraga 120 eurot tund käibemaksuta. Kostja ei ole esitanud vastuväited hageja õigusabi mahu ega hinna osas. 15 min. Kohus leiab, et hageja tunnitasu määr ei ole ülemäärane ning esitatud menetlusdokumentide mahtu arvestades ei ole esitatud ajakulu üle paisutatud. Kokku on hageja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks seega 1280 eurot. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, on põhjendatud sellest kostjalt välja mõista seega 60% ehk 768 eurot. Kostja ei ole menetluskulude nõuet esitanud.