Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
16. juuni 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-15286
Tsiviilasi
Artjom Suvorovi hagi Erik mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3500 eurot
Vastuapellatsioonkaebuse hind
Kalinini
vastu
0 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 25. mai 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Artjom Suvorvi apellatsioonkaebus Erik Kalinini vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/vastustaja II/hageja: Artjom Suvorov (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Robert Sarv ja advokaat Katrin Paulus Vastustaja I/vastuapellant/kostja: Erik Kalinin (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Karin Ploom
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 25. mai 2021. a otsus muutmata.
2.Jätta Artjom Suvorovi apellatsioonkaebus ja Erik Kalinini vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Artjom Suvorov (hageja) esitas 19. oktoobril 2020 Harju Maakohtule hagi Erik Kalinini (kostja) vastu, milles palus kohtu äranägemisel kostjalt hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju ja viivise mittevaralise kahju hüvitiselt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt esitati hagejale 18. oktoobril 2017 kahtlustus altkäemaksu võtmises. Samal päeval pidas prokuratuur pressikonverentsi, kus teavitas kahtlustuse esitamisest. Tartu Maakohtu 23. märtsi 2019 otsusega ja Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2019 otsusega mõisteti hageja kriminaalasjas õigeks, otsused on jõustunud. Kohus tuvastas, et hageja ei ole altkäemaksu võtnud. Kostja avaldas 18. oktoobril 2017 hageja abikaasale K.S. Facebooki vestluses hageja kohta ebakohased väärtushinnangud: „Eestimaa häbiplekk“; „See on putsis. Terve elu vihkasin äraostetavaid värdjaid. Loodan, et pimedal tänaval keegi annab talle vastu lõusta selle eest“. Hageja leidis, et kostja soovis sellega tekitada hagejale raskeid hingelisi üleelamisi ning meelestada hageja abikaasat hageja vastu. Kostja väited suurendasid oluliselt hageja üleelamisi. Hagejal tekkis raske depressioon ning ärevus- ja söömishäired. Hageja ei soovinud isegi poodi minekuks kodust väljuda, sest kostja tegevuse tõttu jäi talle mulje, et teised isikud vaatavad teda kui korruptanti. Kostja ähvardused peksmise kohta tekitasid hagejas reaalse hirmu, et need võivad üks hetk ootamatult tõeks osutuda. Hageja soovis asja kohtuväliselt lahendada, kuid kostja ei nõustunud kompromissiga ning väitis, et hageja on „kloun“ ja „kerjus“. Kostja on avaldanud ebakohaseid väärtushinnanguid. Kostja väited on täielikult põhjendamatud. Kostja on eksinud käibekohustuse vastu mitte rikkuda hageja head nime hagejast ebaõige mulje loomise teel või hageja ebakohase sildistamise kaudu. Kostja ei olnud hageja abikaasaga Facebookis kordagi varem rääkinud ning tegemist ei saa olla kontekstist välja rebitud lausetega. Hageja nõudis kostjalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 4 alusel mittevaralise kahju hüvitamist ning VÕS § 113 lg 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel viivist. Kui hageja isiklikke õiguseid on rikutud ning hageja nõuab selle eest hüvitist, siis tuleb hüvitis igal juhul välja mõista. Hageja hinnangul on õiglane mittevaralise kahju hüvitis 1000 eurot. VÕS § 1046 kuulub kohaldamisele, kuna kostja (esimene isik) avaldas hageja (teise isiku) kohta andmeid hageja abikaasale (kolmandale isikule).
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt oli tegemist eraviisilise vestlusega hageja abikaasa ja kostja vahel, mis ei olnud kolmandatele isikutele nähtav ega muul viisil kättesaadav. Suhtlusportaalis Facebook privaatsõnumi saatmist hageja abikaasale ei saa lugeda väärtushinnangu avaldamiseks kolmandatele isikutele, s.o VÕS § 1046 lg 1 tähenduses. Selle sätte kohaldamiseks peab tegemist olema mingil viisil andmete kättesaadavaks tegemisega laiemale isikute ringile (üldsusele). Lisaks on äärmiselt ebausutav, et kõnealusel kirjal oli hageja jaoks hageja kirjeldatud mõju. Kostjale etteheidetava vestluse tõttu ei saanud halveneda hageja maine, kuivõrd maine on üldiselt levinud hinnang kellegi kohta. Maine halvenemist ei saa kaasa
tuua väärtushinnangu avaldamine eravestluses. Lisaks nähtub hageja esitatud tõendist, et hageja maine ei langenud ka tema abikaasa silmis. Tõendamata on hageja väited, et suhtlusportaalis kirjutatu on esitatud hageja kohta ning et tegemist on ebakohase väärtushinnanguga. Kostja ei nimeta kordagi hagejat. Ei saa väita, et negatiivne väärtushinnang on ilmselgelt meelevaldne või tugineb ebaõigetele faktidele, kuna kostja väidetav väärtushinnang tugines avalikkusele esitatud informatsioonile kriminaalmenetluse algatamise kohta. Kostja kasutatud väljendid ei ole ebatsensuursed. Tekst oli avaldatud sotsiaalvõrgustikus, kus isikute kõnepruuk on vaba ja n-ö igapäevasem. Asjakohane ei ole kahjuhüvitise välja mõistmine rahas ning õiglaseks hüvitiseks saab pidada kahju hüvitamist vabandamise teel.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus jättis 25. mai 2021 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus märkis, et poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: hagejale esitati
18.oktoobril 2017 kahtlustus altkäemaksu võtmises. Samal päeval pidas prokuratuur pressikonverentsi, kus teavitas kahtlustuse esitamisest; kostja kirjutas 18. oktoobril 2017 hageja abikaasale K.S. Facebooki vestluses järgmised laused: „Kas on abi vaja kuivikuid korjata? Eestimaa häbiplekk“; „See on putsis. Terve elu vihkasin äraostetavaid värdjaid. Loodan, et pimedal tänaval keegi annab talle vastu lõusta selle eest“; Tartu Maakohtu 23. märtsi 2019 otsusega ja Tartu Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2019 otsusega mõisteti hageja kriminaalasjas õigeks, otsused on jõustunud. Maakohus tuvastas, et hageja ei ole altkäemaksu võtnud. Hageja nõuab kostjalt hüvitise väljamõistmist VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 4 alusel. Lisaks nõuab hageja kostjalt viiviseid. Hageja leiab, et tema au on teotatud ebakohase väärtushinnanguga. Maakohus luges hageja esitatud Facebooki Messengeri väljavõttega tõendatuks, et kostja kirjutatud arvamusavaldus käis hageja kohta. Kostja on kirja postitanud 18. oktoobril 2017, s.o pärast prokuratuuri pressikonverentsi. Kuivõrd kiri on saadetud hageja abikaasale K.S., ei ole kahtlust, et kostja on kirjaga silmas pidanud hagejat. Maakohus leidis, et oma sisult on viited sellele, et hageja on „Eestimaa häbiplekk“ ning „äraostetav värdjas“ väärtushinnangud, millega hagejat halvustatakse. Õigusteooria kohaselt tähendab au teotamine isiku maine kahjustamist. Faktiväidete või väärtushinnangute avaldamise all mõeldakse nende kolmandatele isikutele teatavaks tegemist (Riigikohtu 25. septembri 2013 otsuse nr 3-2-1-80-13 p 40). Eesti kohtupraktikas on avaldamisena käsitletud väärtushinnangute edasi andmist laiemale isikute ringile. Isegi kui väärtushinnang esitati ainult ühele isikule, on tegemist olnud ajakirjanikuga ning väärtushinnangu või faktiväite esitamise eesmärgiks on ikkagi selle levitamine (nt Riigikohtu
9.jaanuari 2013 otsus nr 3-2-1-166-12). Väärtushinnangu avaldamist juriidilisele isikule ei saa samastada avaldamisega ühele isikule, kuna juriidilise isikuga (eriti meediaväljaandega) on tavapäraselt seotud laiem isikute ring. Õigusalases kirjanduses on avaldamisena käsitletud Facebooki „seinale“ postitamist, kus postitust saavad lugeda tulenevalt postitaja seatud piirangutest vähemalt kõik need, kes on märgitud postitaja sõpradeks (M. Pild. Võlaõiguslike õiguskaitsevahendite kohaldamine au teotamisel sotsiaalmeedias Facebooki näide. – Juridica 2016, nr 5, lk 303-312). Samas erineb „seinale“ postitamine kirja saatmisest Facebooki Messengeri kaudu, kuna Messengeri kaudu kirja saatmine tähendab antud juhul kirja saatmist ühele konkreetsele isikule. Eesti ega Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendistest ei nähtu praktikat, kus kohus oleks sekkunud kahe eraisiku kirjavahetusse. EIÕK on selgitanud, et demokraatlikku ühiskonda iseloomustab
pluralism, sallivus ja avar mõtteviis. Sõnavabaduse piiramine on lubatav vaid veenvate argumentide olemasolu korral (Euroopa Inimõiguste Kohtu 05.03.2012 otsus nr 34472/07: Gasior vs Poola). Maakohus asus seisukohale, et VÕS § 1046 eesmärgiks ei saa olla Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 45 sätestatud sõnavabaduse piiramine nii, et see ulatuks ka kahe eraisiku vaheliste vestluste või kirjavahetuse piiramiseni. Kahe isiku vaheline suhtlus ei saa tavapäraselt kaasa tuua sellist kolmanda isiku maine kahjustamist, mis õigustaks sekkumist isiku põhiõigustesse. Ei ole mõeldav, et kahe eraisiku privaatne vestlus (s.h kõikvõimalike emotsioonide välja elamine) mööduks nii, et kõik inimesed pidevalt oma väljendeid ja sõnavara kontrolliks. Samuti ei ole maakohtu arvates mõeldav, et privaatselt ühele isikule väljendatud emotsioon toob alati kaasa kellegi teise kahju hüvitamise nõude. Hageja on ise kinnitanud, et tema maine abikaasa silmis ei muutunud. Maakohus leidis, et kostja ei ole toime pannud õigusvastast tegu ja seega ei ole vaja analüüsida ülejäänud kahju hüvitamise eelduseid. Maakohus jättis eeltoodu alusel hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 162 lg 4). Maakohus leidis, et tulenevalt kohtupraktika puudumisest ning sellest, et hageja on proovinud vaidlust lahendada enne kohtusse pöördumist, oleks ebaõiglane jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohus on tuvastanud, et kostja on saatnud hageja abikaasale hageja kohta sõnumeid. Lisaks on maakohus asunud seisukohale, et kostja esitatud väärtushinnangud on oma sisult hagejat halvustavad. Kostja pidi hageja 17. oktoobri 2020 kirjaga seoses arvestama, et hageja võib pöörduda kohtusse ning tal oli võimalus lahendada olukord vabandusega. Seega jättis maakohus poolte menetluskulud nende endi kanda.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja (apellant) esitas 25. juunil 2021 apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu 25. mai 2021 otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 1046 lg-t 1, kui leidis, et kostja ei avaldanud hageja au teotavaid väärtushinnanguid. Kostja tegu vastab avaldamise tunnustele, sest kostja avaldas hageja au teotanud väited vähemalt ühele inimesele. Hageja pöördus kohtusse enda subjektiivsete õiguste kaitseks. Kuna maakohus tuvastas, et kostja edastas hageja abikaasale hageja au teotavad väited, siis ei olnud maakohtul vaja analüüsida kohtu õigust sekkumiseks. Kahju hüvitise välja mõistmine ei eelda vältimatult maine muutumist kolmandate isikute silmis, sest kellegi solvamine on iseenesest võetuna õigusvastane ja kannatanule tekib kahju läbi kannatanu üleelamise ja väärikuse kahjustamise. Sellisel juhul on igal juhul tegemist kannatanu õiguste rikkumisega, lihtsalt kahju ulatus on erinev võrreldes nt internetis laiema üldsuse ees avaldatud laimuga. Maakohus kohaldas vääralt PS § 45, kui leidis, et kahe inimese vahelises vestluses tuleb eelistada sõnavabadust. VÕS § 1046 ja PS § 17 näevad ette kannatanu isiklike õiguste kaitse ka olukordades, kus rikkumise raskus ei ole sama raske nagu avalikult isiklike õiguste rikkumise korral. Sõnavabadus ei anna kellelegi – ka eravestluses – õigust kolmandat isikut mõnitada või halvustada. Sõnavabadus ei võta õigust nõuda kahju hüvitamist olukorras, kus rikkumine ei ole sama suur võrreldes teiste au ja väärikuse teotamise juhtumitega. Maakohus ei arvestanud otsuse tegemisel, et kostja jätkas hageja väärikuse alandamist läbi hageja klouniks ja kerjuseks sõimamise ka hiljem, kui hageja tegi kostjale kohtuvälise kompromissettepaneku. Järelikult esineb vajadus mõjutada kostjat lõpetama hageja väärikuse alandamisest läbi mittevaralise kahju hüvitise. Hageja nõude rahuldamiseks piisab sellest, kui kohus tugineb hageja väärikuse teotamisele.
Hageja on juba hagiavalduse punktis 40 toonud välja, et igal juhul viib praeguse kaasuse analüüs selleni, et kostja rikkus hageja isiklikke õigusi ning vastutab õigusvastase kahju tekitamise eest. See, kas kostja rikkus hageja PS §-s 10 või PS §-s 17 sätestatud õigusi, on õiguse kohaldamise küsimus. Hageja hinnangul ei ole kostja tegevusele ühtegi mõistlikku põhjendust. Kostja tegevus on VÕS § 1045 lg 1 p-de 4 ja 8 kohaselt õigusvastane. Hageja palub, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks VÕS § 1043 alusel välja hüvitise tekitatud kahju eest.
5.Kostja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja nõustub, et asjakohane õigusnorm, mida kohus antud juhul kohaldama peab, on VÕS § 1046, kuid leiab, et maakohus pole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude pinnalt ei ole olukorda, kus hageja kohta käivat (avalikku) arvamust on kostja mõjutanud. See ongi oluline nüanss ja erinevus, miks ei saa käsitleda eravestluses esitatud arvamust au teotamisena VÕS § 1046 lg 1 tähenduses. Kostja on selgelt ja eesmärgipäraselt valinud privaatse vestluse K. S.(oma sõbraga), mitte hagejaga või avalikkust kaasaval viisil. Kostja ei nõustu, et igal juhul tuleb lugeda (väidetavalt) ebakohased väärtushinnangud õigusvastaseks ja küsimus on üksnes kahju ulatuses. Olukorras, kus prokuratuur tuleb avalikkuse ette kahtlustuse ja hinnanguga, et hageja näol on tegemist „äraostetavaga“, tuleb ilmselgelt arvestada konteksti, milles kostja on oma arvamuse edastanud – tegemist ei olnud kostja pahatahtliku rünnakuga hageja aadressil, vaid kostja reageeris olukorrale, mille oli üldsusele teatavaks teinud prokuratuur. Sealjuures ei suhelnud kostja kordagi hagejaga, mis tähendab et kostja eesmärgiks pole kunagi olnud hageja enesetunnet halvendada. Hageja on apellatsioonkaebuses leidnud, et lisaks au teotamisele on kostja toime pannud hageja väärikuse tahtliku alandamise. Sellise väite on hageja esmakordselt esitanud alles apellatsioonkaebuses. Menetluse esemeks ei olnud kaebaja inimväärikuse alandamine, mis on eraldiseisev isiklik õigus ja põhiõigusena sätestatud PS §-s 10. Kui ringkonnakohus siiski leiab, et hageja väiteid väärikuse alandamise kohta tuleb siiski ka sisuliselt hinnata, esitab kostja oma vastuväited.
6.Kostja (vastuapellant) esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada menetluskulude poolte endi kanda jätmise osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta menetluskulud hageja kanda ja määrata kindlaks menetluskulude suurus. Maakohus ei ole põhjendanud, milles seisneb menetluskulude hageja kanda jätmise äärmine ebaõiglus või ebamõistlikkus. Üksnes viide sellele, et pooled ei saavutanud kohtuvälist kokkulepet vabandamise teel kahju hüvitamiseks ja varasem kohtupraktika puudus, ei muuda menetluskulude tavapärast jaotust äärmiselt ebaõiglaseks. Ka see, et hageja on saanud teadlikuks privaatse vestluse sisust (kostja tahte vastaselt) ja heidab kostjale ette tema isiklikku arvamust, mis oli avaldatud eravestluses, ei ole äärmine ebaõiglus hageja suhtes. Vastupidiselt – see on äärmine ebaõiglus kostja suhtes, kes on sunnitud kandma menetluskulusid. Kostja ei põhjustanud kohtumenetlust. Hageja esitas kohtueelse nõude, milles nõudis 500 euro tasumist. Olukord oleks teisiti, kui hageja oleks pöördunud vabandamise nõudega, soovinud selgitusi jne. Kostja oli valmis vabandama ja avaldas seda kohtumenetluses.
7.Hageja (vastustaja II) palub jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
Kui kostja oleks tõsimeeli oma eksimust mõistnud ning kahetsenud, siis oleks ta hageja ees vabandanud kohtueelselt. Kostja otsustas aga hagejat täiendavalt mõnitada, mistõttu on ilmne, et kostjal puudus igasugune soov asja kohtuväliselt lahendada. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kostja tegevus ei ole käsitletav „avaldamisena“ võlaõigusseaduse mõistes (millega hageja ei nõustu), siis on kostja sellegipoolest käitunud heade kommete vastaselt ning põhjustanud sellega kohtuvaidluse. Seega on kostja menetluskulude tema enda kanda jätmine põhjendatud. TsMS § 162 lg 4 rakendamise näol on tegemist kohtu diskretsiooniotsusega. Praegusel juhul ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud, mistõttu on kostja vastuapellatsioonkaebus põhjendamatu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus, leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 järgi jätta muutmata ja apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
9.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on kohustatud Facebookis hageja abikaasale privaatses kirjas esitatud väärtushinnangutega hagejale tekitatud kahju hüvitama. Maakohus tuvastas õigesti, et kostjale etteheidetavas venekeelses kirjas, mis on tõlgitud järgmiselt: „Eestimaa häbiplekk“; „See on putsis. Terve elu vihkasin äraostetavaid värdjaid. Loodan, et pimedal tänaval keegi annab talle vastu lõusta selle eest“ pidas kostja hagejat silmas ja suures osas käis tekstis väljendatud meelepaha hageja kohta.
10.Esmaseks eelduseks hageja kahju nõudele on kostja poolt hageja au teotavate, mh ebakohaste väärtushinnangute avaldamine. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja privaatne kiri, mis oli saadetud ühele isikule (hageja abikaasale), kes oli Facebookis kostja sõber, ei ole avaldamine kolmandatele isikutele VÕS § 1047 tähenduses ja jättis selle tõttu põhjendatult hagi rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid käesolevas otsuses (TsMS § 654 lg 6).
11.Ringkonnakohus märgib alternatiivselt, et kui kahe eraisiku vahelises vestluses (suhtluses, kirjavahetuses) esitatut lugeda avaldamiseks, siis tuleb kontrollida kas kostja esitatut saab pidada ebasündsaks ja vulgaarseks, st ebakohaseks ja põhjendamatuks väärtushinnanguks.
12.Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 1046 tulenevalt ei ole mitte igasugune solvamine alati au teotamine. Tegemist peab olema sellise ebakohase väärtushinnangu avaldamisega, millel ei ole VÕS § 1046 lg 2 tulenevalt õigustust. Ebakohasuse tuvastamiseks ei ole piisav, et tegemist on üksnes ebasündsa ja vulgaarse avaldusega, vaid tegemist peab olema ka põhjendamatu väärtushinnanguga. Käesoleval juhul saab faktilisi asjaolusid hinnates pigem asuda seisukohale, et kostja avaldatut saab lugeda ebasündsaid sõnu kasutavaks solvanguks, kuid tegemist ei olnud hageja au teotamisega ega põhjendamatu väärtushinnangu avaldamisega.
13.VÕS § 1046 lg 2 kohaselt isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Lisaks ebakohasusele peab õigusvastasuse teise eeldusena olema see ka õigustamatu. VÕS § 1046 lõike 1 teisest lausest ja lõikest 2 lähtuv ebakohase väärtushinnangu õigustamatuse
tuvastamiseks on kohtul kohustus kaaluda vastanduvaid põhiõigusi: põhiseaduse §-s 45 sätestatud õigust väljendusvabadusele ja põhiseaduse §-s 17 sätestatud põhiõigust sellele, et au ja head nime ei teotataks.
14.Kostja teo õigusvastasuse hindamisel tuleb arvestada järgmiste asjaoludega. Esiteks peab ringkonnakohus käesoleva vaidluse juures oluliseks seda, et kostja saatis kirja samal päeval (18. oktoober 2017), kui prokuratuur pidas pressikonverentsi ja teavitas üldsust, et hagejale on esitatud kahtlustus altkäemaksu võtmises. Hageja suhtes tehtud õigeksmõistev otsus jõustus 25. oktoobril 2019, s.o aasta enne hagi esitamist (19. oktoober 2020). Teiseks, õigusvastane, ebakohane ehk au teotamine on vulgaarne ja põhjendamatu väärtushinnang, mille avaldamist ei saa õigustada vastanduvate põhiõiguste kaalumise teel. Käesoleval juhul avaldas kostja oma väärtushinnangu heauskselt, kuna tugines hagejale kahtlustuses ette heidetavate tegude osas avalikule informatsioonile. Hagejale kahtlustuses etteheidetavad teod on ühiskonnas vastuvõetamatud ja korruptsioon ning altkäemaks kõrge ametniku ja avaliku elu tegelase poolt peabki kaasa tooma ühiskonna liikmete pahameele. Kolmandaks, kostja väljendas oma isiklikku seisukohta ja halvakspanu üksnes hageja abikaasale vahetult pärast hagejale kahtlustuse esitamist. Asjas ei ole esitatud asjaolusid, mis annaks aluse tuvastada, et kostja ainus eesmärk oli hagejat solvata ja konkreetselt tema inimväärikust alandada. Kostja kirjutas emakeeles (vene keeles) oma tuttavale privaatselt sotsiaalvõrgustikus emotsionaalse ja vulgaarse, hageja tegudele hävitava hinnangu andva kirja. Asjas ei ole esile toodud, et kostja eesmärk oli, et tema kirja hakatakse jagama sotsiaalmeedias ja ta soovis hagejale ebameeldivaid üleelamisi. Hageja väited, et kostja jätkas hageja solvamist ei ole õiged. Asja materjalidest nähtub, et hageja pöördus 17. oktoobril 2020 kostja poole kirjaga, milles mh teatas, et täpselt 3 aastat tagasi saatsite minu abikaasale sõnumi. Me valmistame tsiviilhagi teie vastu ja kui te ei maksa 500 eurot, pöördume kohtusse „ja ma annan oma intsidendile kõlapinda. Antud küsimuses mind esindab advokaat Robert Sarv“ (tlk 8). Kostja reageeris kirjale sõnadega „kloun“, „kerjus“, vastusena hageja rahalise kompensatsiooni küsimisele. Eeltoodud konteksti arvestades ei ole kostja väljendatud sõnad sedavõrd solvavad ja põhjendamatud, et neid saaks õigusvastaseks lugeda ja hageja saaks nendele tugineda kahju nõudes. Kostja käitumine ei olnud suunatud hageja nime kahjustamisele või hageja maine kahjustamisele avalikkuse ees. Neljandaks, asjas ei ole vaidlust, et hageja oli erakonna (Keskerakonna) liige, Tartu abilinnapea, kellele oli esitatud kahtlustus korruptsioonikuritegudes. Avalikult meedias kajastatud kahtlustuse kohaselt võttis hageja pikema aja jooksul korduvalt altkäemaksu mitmele organisatsioonile toetussummade eraldamise eest. Hageja oli avaliku elu tegelasena suurema avalikkuse tähelepanu all ning pidi seetõttu arvestama ka suurema kriitikaga (sh põhjendamatuga). Seda enam, et hageja kahtlustus oli saanud meediakajastust, pidi hageja paratamatult kriminaalasja menetlusega kaasneva mõjuga arvestama. Kostja saatis oma kirja samal päeval kui ilmus prokuratuuri pressiteade, st reageeris emotsionaalselt ja vahetult. Viiendaks, kostja ei saanud ega pidanud arvestama, et kahtlustus võib osutuda põhjendamatuks, et kriminaalmenetlus võib lõppeda õigeksmõistmisega.
15.Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja kasutas eneseväljenduseks vahetut ja piiratud levikuga kanalit (Facebookis hageja abikaasa kontole saadetud privaatne kiri), et väljendada ebasobivas vormis oma õigustatud meelepaha, siis eelnevalt esitatud asjaolusid arvestades tuleb VÕS § 1046 lg 2 alusel tuvastada, et hageja isikliku õiguse rikkumine ei olnud õigusvastane ja rikkumine oli õigustatud.
16.Ringkonnakohus ei analüüsi õigusvastasuse puudumise tõttu kahjunõude teisi eeldusi, kuid märgib siiski, et kostja postitusega tekkinud solvumine tõenäoliselt ei tekitanud hagejale
selliseid üleelamisi, mida hageja kirjeldab ja mis annaksid aluse kahju hüvitada VÕS § 134 lg 2 alusel. Hageja väide, et kostja kirja tõttu tekkisid tal tervise- ja unehäired ning just kirja tõttu hakati teda korruptandiks pidama, ei ole usutav.
17.Ringkonnakohus ei pea vastuapellatsioonis esitatud seisukohti põhjendatuks ning jätab kostja kaebuse rahuldamata. Kostja väide, et maakohus ei põhjendanud TsMS § 162 lg 4 alusel menetluskulude poolte endi kanda jätmist, ei ole õige. Maakohus märkis, et avaldamise tuvastamata jätmise tõttu hagi rahuldamata jätmise osas puudub menetluskulude osas kohtupraktika. Samuti seda, et hageja ei proovinud leida mõistlikku kohtuvälist lahendust, samas kostja väärtushinnangud olid hagejat halvustavad. Ringkonnakohus nõustub sellega, et kostja kiri hageja abikaasale ei olnud parim lahendus oma pahameele väljendamiseks. Kostja oleks pidanud oma kirja adresseerima hagejale, mitte tema abikaasale ning omi mõtteid saanuks kostja väljendada sama intensiivselt ka sündsamaid väljendeid kasutades. Olukorras, kus kostja solvas hagejat, kuid see ei ole piisav hageja nõude rahuldamiseks, on menetluskulude väljamõistmine hagejalt ebamõistlik.
18.Ringkonnakohus jätab nii apellatsioon- kui vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.