Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi XX vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 31. detsembri 2021. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
626,93 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), esindajad ringkonnakohtus lepinguline esindaja Jekaterina Morozova Kostja XX (isikukood xxxxxxxxxx) Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 31. detsembri 2021. a kohtuotsus osas, millega maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata viivise 228,13 eurot ületavas osas ja mõistis välja edasiulatuva viivise seadusjärgses määras. Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada.
2.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada. Kohtuotsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi XXi vastu tagaseljaotsusega.
1(5)
5.Välja mõista XXilt hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital kasuks Mogo OÜ ja XXi vahel 23.11.2018 sõlmitud lepingu nr. L27082018/0012 lisast nr. L27082018/0012-G1 tulenev võlgnevus 1796,76 eurot, intressid 108,83 eurot, viivised 855,06 eurot, sissenõudekulud 35 eurot.
6.Välja mõista XXilt hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital kasuks hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viivis põhinõudelt 1796,76 eurot määras 30% aastas alates 18.11.2021. a kuni põhinõude 1796,76 eurot täieliku tasumiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui välja mõistetud põhivõlgnevus, sh arvestades kohtuotsuse resolutiivosa punktis 5 väljamõistetud viivist.
7.Tunnistada maakohtu otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.
8.Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta XXi kanda.
9.Välja mõista XXilt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks maakohtu menetluskulud 493 eurot ja ringkonnakohtu menetluskulud 380 eurot, kokku 873 eurot.
10.Väljamõistetud menetluskuludelt on XX kohustatud tasuma hagejale Aktsiaseltsile PlusPlus Capital viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 17.11.2021 Pärnu Maakohtule hagiavalduse XXi (kostja) vastu võlgnevuse 1796,76 eurot, intresside 108,83 eurot, viiviste 855,06 eurot, sissenõudekulude 35 eurot nõudes ja menetluskulude väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Mogo OÜ (laenuandja) ja kostja 27.08.2018 lepingu, mille alusel liisis laenuandja sõiduki kapitalirendi vormis kostjale. Lepingu kohaselt võimaldas laenuandja kostjale kokku 2173,50 eurot intressimääraga 30% aastas. Kostja kohustus sõiduki omandamise eest tasuma laenuandjale maksegraafiku alusel igakuiselt väljaostu- ja intressimakseid. Sõiduki omand pidi kostjale üle minema lepingust tulenevate kostja kõigi kohustuste nõuetekohase täitmise korral. Maksegraafiku koostamise meetodina leppisid pooled kokku annuiteedi, s.o kostja kohustus tasuma 15.09.2018 osamakse 100,50 eurot ja alates 15.09.2018 igas kuus osamakse 121,53 eurot, millest väljaostumakse osa igakuiselt suurenes ning intressimakse osa vastavalt vähenes. 23.11.2018 suurendati poolte kokkuleppel laenusummat 1000,00 euro võrra. Lepingu lisa p 8 alusel on lisa sõlmisel tasutav lepingutasu 50,00 eurot, mis on lisatud laenule. Uus laenu põhisumma on vastavalt eeltoodule 3016,85 eurot. Kostja kohustus perioodil 15.12.2018-15.11.2021 igas kuus tasuma võrdses summas osamakse 128,07 eurot, millest väljaostumakse osa igakuiselt suurenes ning intressimakse osa vastavalt vähenes. Kostja rikkus lepingut ning laenuandja saatis kostjale 16.03.2020 teate, millega kohustas kostjat sõlmima kohustuslikku liikluskindlustust ja likvideerima võlgnevuse. Laenuandja hoiatas teates, et nimetatud kohustuse tähtaegselt täitmata jätmine on käsitletav lepingu olulise 2(5)
rikkumisena, mille alusel võib ta lepingu erakorraliselt viivitamatult üles öelda. Kuna kostja ei sõlminud kohustuslikku liikluskindlustust ega likvideerinud võlgnevust, ütles laenuandja 16.04.2020 lepingu erakorraliselt üles ja nõudis kostjalt hiljemalt 2 tööpäeva jooksul võlgnevuse tasumist. Kostja võlgnevust ei tasunud. 25.01.2021 loovutas laenuandja lepingust tulenevad nõuded hagejale, millest teavitati kostjat kirjalikult.
2.Kostja hagiavaldusele ei vastanud. Maakohtu otsus ja põhjendused
Hageja arvestab 23.11.2018 sõlmitud lepingu alusel viivist lepingu lisa üldsätete p 5.3 alusel intressiga võrdses määras, s.o 30% aastas. Üldsätete p 5.3 viivise kohta sätestatu puhul on tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimustega võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 mõttes. Maakohus viitas VÕS § 42 lg-s 1 ja lg 3 p-s 5 sätestatule. Viivisemäär, mis ületab seadusjärgset määra rohkem kui kolm korda, ei kajasta kohast proportsiooni seaduses sätestatud viivisemäära suhtes ja on tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Ebaproportsionaalselt suure viivise määramine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus sissenõutavaks muutunud viivise nõude võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäära järgi (8% aastas). Maakohus mõistis põhivõlalt 1796,76 eurot perioodi 17.04.2020 – 17.11.2021 eest välja viivise 228, 13 eurot ja edasi viivise seadusjärgses määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui põhivõlg. Ülejäänud osas rahuldas maakohus hageja nõude. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud palus hageja jätta täies ulatuses kostja kanda. Vaidlusalune leping on VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Riigikohus on VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Hagejal on seega õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (RKTKo nr 3-2-1-120-08, p 12). Lepingu põhitingimuste kohaselt on intressimäär 30,00% aastas. Lepingu tingimuste p 5.3 sätestab, et juhul, kui laenusaaja ei soorita mistahes maksmisele kuuluvaid makseid tähtaegselt,
3(5)
kohustub ta maksma võlgnetavalt summalt viivist määras, mis vastab laenule kohaldatavale intressimäärale. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 ei ole asjas kohaldatav, kuna tegemist ei olnud tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidlusega. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 406 2 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir. Kostja on sõlminud 27.08.2018 lepingu krediidikulukuse määraga 54,73% aastas ja 23.11.2018 lepingu lisa krediidikulukuse määraga 36,21% aastas. Alates 31.05.2018 Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 19,97% (19,97% x 3 = 59,91%). Eeltoodust tulenevalt ei ületanud lepingu sõlmimise hetkel krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda (19,97% < 59,91%). Seega ei ületa krediidikulukuse määr lubatavat määra. Seetõttu ei ole viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata viivise 228,13 eurot ületavas osas ja mõistis välja edasiulatuva viivise seadusjärgses määras. Ringkonnakohus teeb nimetatud osas asjas uue lahendi, millega rahuldab hageja nõude täies ulatuses. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
7.Kolleegiumi hinnangul eksis maakohus VÕS § 415 lg 1 kohaldamisel. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses sisalduv viide VÕS § 113 lg-le 1 hõlmab samas ka sätte kolmandat lauset. Seega on kooskõlas seadusega ja Riigikohtu praktikaga (RKTKo nr 3-2-1-120-08, p 12) apellandi seisukoht, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.
8.Praegusel juhul ei ole ka krediidi kulukuse määra suuruse tõttu tarbijakrediidileping tühine VÕS § 4062 lg 1 järgi.
4(5)
Krediidi andmise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud (31.05.2018) viimase kuue kuu keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 19,97% (kättesaadav Eesti Panga veebilehel https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102) ning pooltevahelises lepingus kokkulepitud kõrgeim krediidikulukuse määr aastas oli 54,73%. Seega ei ole kokkulepitud viivisemäär ebamõistlik tüüptingimus ning sellest saab lähtuda viivisenõude arvutamisel. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kohaldanud materiaalõiguse norme ebaõigesti. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus ei mõistnud hagiavalduse esitamiseni välja viivist seadusjärgset määra ületavas osas ja piiras 18. novembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni lisanduva viivise määra VÕS § 113 lg 1 teise lause määraga. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista viivis 855,06 eurot ja alates 18.11.2021 määraga 30%, kuid tingimusel, et viivis (sh võttes arvesse otsusega juba välja mõistetud summat) ei ületaks põhivõla summat.
9.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega jäävad ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1 alusel). Vastavalt TsMS § 174 lg 3 määrab ringkonnakohus kindlaks väljamõistetavad menetluskulud apellatsiooniastmes. Hageja on palunud välja mõista menetluskuludena riigilõivu 200 eurot ja esindajatasu 180 eurot (sisaldab käibemaksu). Hageja on selgitanud, et tal kulus apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks 1,5 tundi. Hageja tunnihind on seega 100 eurot, koos käibemaksuga 120 eurot. Kostja hageja menetluskulude taotlusele vastuväiteid ei esitanud. Arvestades apellatsioonkaebuse sisu ning mahtu peab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse koostamise ja edastamise ajakulu 1,5 h ulatuses vajalikuks ja põhjendatuks. Tunnihind 100 eurot, millele lisandub käibemaks, on asjaolusid arvestades mõistlik. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks apellatsioonimenetluse menetluskulu 200 + 180 = 380 eurot. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
10.TsMS § 178 lg 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust ja väljamõistetavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati ja menetluskulud välja mõisteti, kui hüvitatavate menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.