2.Välja mõista KxxxxxxxxKxxxxx SxxxxVxxxx kasuks 12 723,50 eurot, sh põhivõlg 7300 eurot, seisuga 14.04.2020. a sissenõutavaks muutunud viivis summas 4000 eurot ning viivis alates 22.01.2022. a kuni kohtuotsuse tegemiseni 10.06.2022. a määras 0,060% tasumata summalt päevas summas 1423,50 eurot.
3.Välja mõista Kxxxxxxx Kxxxxx Sxxx Vxxxx kasuks alates 11.06.2022. a viivis tasumata põhinõudelt (7300 eurot) määras 0,060% tasumata summalt päevas kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Menetluskulude jaotus
2.Välja mõista Kxxxxxxx Kxxxxx SxxxxVxxxx kasuks menetluskulud summas 1450 eurot.
3.Välja mõista KxxxxxxxxKxxxxx SxxxxVxxxx kasuks viivis punktis 2 välja mõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
1 (6)
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sxxx Vxxxx esitas 21.01.2022. a Tartu Maakohtule hagiavalduse (tl 2-3) Kxxxxxxx Kxxx vastu. Esitatu kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 14.04.2020. a võlatasumise kokkuleppe. Hageja omas kostja vastu nõuet laenulepingutest nr 001-02.05.2016. a ja nr 00224.05.2016. a ning 22.05.2017. a sõlmitud võlatunnistusest. Nimetatud dokumentide alusel võlgnes kostja hagejale 10 000 eurot põhinõudena ja 10 000 eurot viivistena. Kuna kostja ei suutnud võlgnevust korraga tasuda, sõlmisid pooled võlatasumise kokkuleppe, millega hageja loobus viivistest summas 6000 eurot ning võimaldas kostjal tasuda kohustus osamaksetega ja kompromissisummas 14 000 eurot. Kostja tasus 2020. a juunis 700 eurot, juulis 500 eurot, augustis 500 eurot, septembris 500 eurot ning oktoobris 500 eurot, kokku 2700 eurot. Hageja luges kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks muutunuks 20.07.2021. a osamakse tähtaja möödumisest alates. Viivist (0,060% päevas) hakati arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Viivis alates 21.07.2021. a kuni 21.01.2022. a on 810,30 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist põhinõudelt alates 22.01.2022. a kuni võlgnevuse tasumiseni määras 0,060% tasumata summalt päevas. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõude suurus: põhivõlgnevus 7300 eurot, võlatasumise viivised 4000 eurot, viivised 810,30 eurot. Menetluskuld jäta kostja kanda.
2.Tartu Maakohtu 02.02.2022. a määrusega (tl 20-21) võttis kohus hagi menetlusse ja kohustas kostjat hagile kirjalikult vastama.
3.Kostja kinnitas 07.02.2022. a menetlusdokumentide kättesaamist (tl 25) ning esitas vastuse hagiavaldusele 28.02.2022. a (tl 27). Kostja väljendas seisukohta, et on nõudega osaliselt nõus, viivised ja intress on liiga suured. Kostja soovib kompromissi sõlmida. Nõude suurus (sh põhinõue, intress ja viivised) võiks kokku olla 9000 eurot. Kostja esitas väiteid selle kohta, et hageja on kostjat ja tema lähedusi survestanud seoses tekkinud võlgnevusega. Kostja on vahelduva eduga võlgnevust tasunud.
4.Hageja esitas 03.03.2022. a kohtule tsiviilasjas nr 2-22-1132 seisukoha (tl 30). Hageja toob välja, et kostja on oma 28.02.2022. a vastuväites võlgnevust ja selle täitmist tunnistanud, mistõttu ei vaja asjaolu eraldi tõendamist. Kostja väited hageja rikkumisest on paljasõnalised ja tõendamata. Isegi olukorras, kus kostja suudaks oma väiteid tõendada, ei annaks see alust jätta hagi rahuldamata. Pooled on sõlminud kokkuleppe, millest tulenevalt omab hageja kostja vastu nõuet. Hageja võimaldas kostjal tasuda võlgnevust osamaksetega ning vähendas viiviste nõuet. Kokkulepe sätestab üheselt, et maksekohustuse rikkumisel nõustub võlgnik võlausaldajale tasuma viivist 0,060% päevas. Kostja rikkus kompromisslepingut. Hageja tegi kompromisspakkumise ning märkis, et olukorras, kus kostja kompromisspakkumisega ei nõustu, jääb hageja hagiavalduses esitatud seisukohtade juurde.
5.29.03.2022. a seisukohas (tl 34) selgitas kostja, et algselt hageja ei soovinud lepingut sõlmida, aga kui kostjal tekkisid makseraskused, siis hageja käskis kostjal allkirjastada lepingu, milles oli sätestatud meeletu intress. Seejuures hageja ähvardas kostjat.
6.Kohus selgitas 03.05.2022. a kirjaga (tl 36) pooltele tekkinud õiguslikku olukorda ning tegi ettepaneku kompromissläbirääkimisteks. Pooled kohtule kompromisslepingut esitanud ei ole.
2 (6)
7.Hageja esitas 06.06.2022. a kohtule menetluskulude nimekirja.
KOHTU SEISUKOHT
8.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud.
9.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 lg 1 sätestab, et kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Nimetatud sättest tuleneb, et kui võlatunnistuse eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine (mitte uue kohustuse loomine), on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. VÕS § 1 lg 2 järgi kui leping vastab kahe või enama seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele, kohaldatakse nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatut üheaegselt, välja arvatud sätted, mille üheaegne kohaldamine ei ole võimalik või mille kohaldamine oleks vastuolus lepingu olemuse või eesmärgiga. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja vahel on 14.04.2020. a sõlmitud võlatasumise kokkulepe, pealkirjaks “Kompromissileping“. Koostatud dokumendist nähtub, et võlausaldajal Sxxx Vxxxxx on nõue võlgniku Kxxxxxxx Kxxx vastu, nõue tuleneb laenulepingutest, millest kaks on sõlmitud maikuus 2016 ja üks sõlmitud maikuus 2017.a. Laenulepingutest tulenev võlgnevuse põhiosa on 10 000 eurot ja kõrvalnõuded (nimetatud viivitusintressinõudeks) 10 000 eurot. VÕS § 396 lg.1 sätestab: Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või ahendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 sätestab laenuintressi maksmise kohustuse kui see on lepingus kokku lepitud. Pooled ei ole leppinud kokku intressi maksmise kohustust. Hageja ei nõua kostjalt intressi maksmist. VÕS § 113 lg.1 näeb ette rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivise nõudmise õiguse, arvates kohustuse sissenõutavaks muutmisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse § -s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on poolte vahel laenulepingust tulenev õigussuhe, mille täitmise kohta on vormistatud 14.04.2020 kompromissileping. Kostja tunnistab hagejale võlgu olemist. Kohus leiab lähtuvalt asja materjalidest, et hageja ja kostja vahel 14.04.2020. a sõlmitud kokkuleppel on nii kompromisslepingu (VÕS § 578 lg 1) kui võlatunnistuse (VÕS § 30) tunnused. Lepingu punkti 2.1 kohasel on lepingu eesmärgiks nii võimalike vaidluste vältimine nõude osas kui ka vastastikuste järeleandmiste teel täiendava kindluse saavutamine selles osas, et võlgnik suudaks võetud kohustusi täita. Selleks loobus hageja lepingus toodud tingimustel edasisest viivisenõudest ja võla kohesest sissenõudmisest, kostja aga selgelt ja vaieldamatult tunnustas võlasuhet ning võttis kohustuse tasuda lepingujärgne võlg vastavalt lepingule. Lepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on lepinguga tutvunud ning selle tingimustega nõustunud.
3 (6)
Riigikohus on asunud seisukohale, et ka kompromisslepingus võib sisalduda üksnes deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist (RKTKo nr 3-2-1-87-07, p 17). Samuti on Riigikohus selgitanud (RKTKo nr 2-14-58735, p 11.1), et kui on antud kehtivalt deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (RKTKo nr 3-2-1-103-16, p-d 20, 21). Seega on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Poolte vahel 14.04.2020 sõlmitud kokkulepe on kehtiv võlatunnistus, samal kuupäeval on see nii hageja kui ka kostja poolt digitaalselt allkirjastatud. Kostja on 28.02.2022. a vastuväites märkinud, et ta on nõudega osaliselt nõus, kuid leiab et viivised ja intress on liiga suured. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning seda nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolsete kohustuste rikkumise korral nõuda muuseas kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Antud juhul on tuvastatav, et kostja võttis endale 14.04.2020. a kompromisslepinguga kohustuse tasuda hagejale 14 000 eurot (10 000 eurot põhinõue + 4000 eurot viivised). Kohtule esitatud vaidlustamata asjaoludest nähtub, et kostja tasus hagejale 2700 eurot (202. a juunis 700 eurot, juulis 500 eurot, augustis 500 eurot, septembris 500 eurot ja oktoobris 500 eurot). Edaspidi on kohtule tõendamata, et kostja oleks oma kohustusi täitnud, mistõttu muutus kogu kostja võlgnetav summa kooskõlas lepingu p-ga 3.1 koheselt sissenõutavaks. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks VÕS § 76 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel välja mõista põhivõlgnevus 7300 eurot ja enne 14.04.2020. a sissenõutavaks muutunud, kompromiss-võlatunnistuses kajastatud viivis 4000 eurot. Kohus märgib, et 14.04.2020.a sõlmitud dokumendist nähtub, et hageja on vähendanud viivist, mis esialgselt oli 10 000 eurot, viivist on vähendatud 4000 eurole ja samas summas on hageja viivisenõue ka hagiavalduse järgi. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kohase täitmiseni. Hageja on esitanud ka viivise nõude. Kompromissleping/võlatunnistuse punkt 3.2 alusel on hagejal õigus nõuda viivist 0,06% päevas tähtaegselt tasumata kompromissisummalt. Kohus märgib, et viivise mõistlik määr tuleb kõrgema kohtu praktika kohaselt sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt (RKTKo nr 3-2-1-25-16, p 13). Kohus nõustub hagejaga, et lepingus kokkulepitud viivisemäär ei ole ebamõistlik. Antud juhul ei ületa kokkulepitud viivisemäär kolmekordset seadusjärgset viivisemäära ning puudub ka muu mõjuv põhjus lepingus sätestatud määraga viivisesumma vähendamiseks. Seega on kohus seisukohal, et hagejal on õigus nõuda tasumata põhinõudelt viivist 14.04.2020. a lepingu p-s 3.2 sätestatud määras alates 20.07.2021. a osamakse tähtaja möödumisest viivisemääraga 0,06% päevas. Kohtuotsuse tegemise päevaks on perioodi eest 22.01.2022. a kuni 10.06.2022. a sissenõutavaks muutunud viivis 1423,50 eurot (810,30+613,20).
4 (6)
Hageja on TsMS § 367 alusel taotlenud mõista kostjalt välja ka jooksev viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni. Kohtu hinnangul puudub alus hageja vastava taotluse rahuldamata jätmiseks ning kostjalt tuleb hageja kasuks alates 11.06.2022. a kuni põhivõla tasumiseni välja mõista viivis tasumata põhinõudelt päevas VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. 10.Kostja vastuväited (28.02.2022 menetlusdokumendis) seoses hageja käitumisega (hageja on teavitanud kolmandaid isikuid, nõudnud nendelt kostja võla tasumist jm) ei muuda kostja kohustust laenulepingu järgi laenuks saadud summa tasuda, s.h. koos viivistega. Hageja laenulepingul põhinev nõue on põhjendatud ja seaduslik. Menetluskulude jaotus
11.Hageja esitas kohtule taotluse ka menetluskulude kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt koosnesid hageja menetluskulud kulust riigilõivule 910 eurot ja kulutustest õigusabile summas 840 eurot (käibemaksuga), seega on hageja kandnud tsiviilasjas menetluskulusid kokku summas 1750 eurot. Kostja ei ole menetluskulude osas oma seisukohta esitanud.
12.TsMS § 162 lõike 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jätab kohus menetluskulud kostja kanda.
13.Kohus leiab, et menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb siiski rahuldada osaliselt. Kuivõrd riigilõivu 910 euro tasumise kohustus tuleneb seadusest, on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. Samas on hageja õigusabikulud põhjendatud osaliselt. Nimelt peab TsMS § 175 lg 1 järgi kohus lepingulise esindaja kulud välja mõistma põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on märkinud oma tunnitasumääraks 100 eur/h. Kohtu hinnangul oleks hageja märgitud tasumäär põhjendatud advokaadist esindaja puhul. Nimelt on advokaadi tunnitasu kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitte-advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kuivõrd hageja esindaja ei ole advokaat, saab kohtu hinnangul pidada hageja esindaja põhjendatud tunnitasumääraks 90 eur/h. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse tüüpvormi ja asjaolu, et käesolev tsiviilasi ei olnud kohtu hinnangul tavapärasest oluliselt keerulisem, samuti ei olnud tõendite hulk ega menetluse kestus tavapärasest suurem ning nõue lahendati kohtuistungit pidamata, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks 5 tunni ulatuses õigusabi osutamist, summas 450 eurot (5 x 90), millele lisandub käibemaks 90 eurot. Kokku tuleb kostjal hagejale hüvitada menetluskulud summas 1450 eurot (910 + 540).
14.Hageja taotlusest ning TsMS § 177 lg-st 4 tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis väljamõistetud menetluskuludelt (1450 eurot) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
15.Kohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa
5 (6)
ületab 280 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.