X ja Y hagi C ja W vastu seltsinguvara jagamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18. jaanuari 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X ja Y 17. veebruari 2021. a apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja I X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindajad ringkonnakohtus esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper Hageja II Y (isikukood XXXXXXXXXXX), erieestkostja Q (isikukood XXXXXXXXXXX) ja riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Deivi Vaht Kostja I C (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II W (isikukood XXXXXXXXXX) Kostjate lepingulised esindajad vandeadvokaat Ott Saame ja advokaat Helen Hääl Asja menetlemine
Kohtuistungil 9. mail 2022
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 18. jaanuari 2021. a otsuslõppjärelduses muutmata, muutes osaliselt selle põhjendusi.
Ringkonnakohtu menetluskulud jätta X kanda, v.a Y-le riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusabikulu, mis jääb riigi kanda.
4.Ringkonnakohus kuulutab otsuse TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kinniseks X ja C eraelu kaitseks, kuid määrab, et avaldada tuleb otsuse õiguslik põhjendus, st otsuse p-d 11 – 20.1., 22.1., 23, 24.1., 24.3., 24.4., 24.7.-24.9., 28.1., 28.2., 30, 31, 34.3.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
I
11.Esmalt hindab ringkonnakohus poolte väiteid selle kohta, kas seltsingulepingu sõlmimine alaealiste laste ja nende vanemate vahel oli õiguslikult võimalik.
11.1.Hagejad leiavad apellatsioonkaebuses, et maakohus jõudis väärale järeldusele, et kehtivat seltsingulepingut ei saanud üldse sõlmida. Hagejate hinnangul ei ole vanemate poolt lapse nimel seltsingulepingu sõlmimine PKS § 120 lg 6 ja § 180 lg 1 p 1 järgi välistatud, sest seltsingulepingust ei tulenenud alaealistele lastele otseseid tsiviilkohustusi. Lisaks heidavad hagejad maakohtule ette seda, et kohus ei hinnanud hagejate väidet, et seltsingulepingu sõlmimine võis toimuda 2014. aastal, mil perekonnas toimusid suured ümberkorraldused ja mil ükski seltsingu liige ei olnud noorem kui 7-aastane, mistõttu puudusid TsÜS § 12 lg-st 2 tulenevad takistused lepingu sõlmimiseks (apellatsioonkaebuse p-d 2.7 ja 2.8).
11.2.Asja materjalidest nähtuvalt on hagejad nii maakohtu menetluses kui ka apellatsioonkaebuses väitnud, et seltsingu tegevuse alguseks saab lugeda 2007. aastat, mil algas perekonnaliikmete eesmärgistatud tegevus antud spordialal tippu jõudmiseks (hagiavalduse p 1.1.4; apellatsioonkaebuse p 2.3). Samas on hagejad selgitanud, et 2014. aastal, mil hageja I tuli ära igapäevatöölt ja asus põhikohaga tegutsema seltsingu eesmärkide täitmise nimel, otsustati tiimi tegevus viia järgmisele tasemele, kus lisaks kogu sporditegevuse finantseerimisele pidi pere põhilise sissetuleku andma just tiimi ühine tegevus. Sellega seoses toimus 2014. a uute kokkulepete sõlmimine ja varasemate kinnitamine (hagejate väide 28.12.2020 menetlusdokumendi p 5.1). Eelnevast nähtuvalt on hagejad juba maakohtus tuginenud seltsingulepingu sõlmimise ajahetke osas kahele alternatiivsele ajale, s.o 2007. aasta (hageja II osas 2008. aasta) või hiljemalt 2014. aasta.
12.Maakohus ei ole hinnanud lepingu sõlmimist 2014. aastal, aga selle menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus kõrvaldada. Seetõttu hindab ringkonnakohus seltsingulepingu sõlmimise võimalikkust aastatel 2007–2008 ja aastal 2014 eraldi. Esmalt käsitleb kolleegium seltsingulepingu sõlmimise võimalikkust alaealiste laste (hageja II ja kostja I) enda poolt ning seejärel alaealiste laste nimel nende vanemate (hageja I ja kostja II) poolt.
12.1.Pooled ei vaidle selle üle, et väidetava seltsingulepingu sõlmimise ajal 2007. aastal oli kostja I 5-aastane ning hageja II oli väidetava seltsingulepinguga liitumisel 2008. aastal 2 või 3 aastane. TsÜS § 12 lg 2 kohaselt on alla 7-aastase alaealise tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui alaealine täitis tehingu vahenditega, mille andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik. Praeguses asjas ei ole sellise olukorraga tegemist, mistõttu kostja I ja hageja II ei saanud iseseisvalt vastavalt aastatel 2007 ja 2008 sõlmida oma vanematega kehtivat seltsingulepingut.
12.2.Pooled ei vaidle selle üle, et aastal 2014 olid nii kostja I kui ka hageja II vähemalt 7aastased. Seega ei kohaldu eespool viidatud TsÜS § 12, vaid selle asemel kohaldub § 11. 2(10)
13.TsÜS § 11 lg 1 kohaselt on piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Kui isik on muutunud pärast tehingu tegemist teovõimeliseks, võib ta tehingu ise heaks kiita. Lõige 3 näeb ette, et piiratud teovõimega isiku tehtud tehing, mille see isik on teinud seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta või hilisema heakskiiduta, kehtib, kui tehingust ei teki isikule otseseid tsiviilkohustusi (p 1) või kui isik täitis tehingu vahenditega, mille andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik (p 2). Praegusel juhul ei ole tegemist TsÜS § 11 lg 3 p-s 2 nimetatud juhuga. Samuti nähtub asjas esitatust, et kostja I ei ole pärast täisealiseks saamist väidetava seltsingulepingu sõlmimist ise heaks kiitnud. Seega võiks tehing kehtida juhul, kui selle on heaks kiitnud kostja I ja hageja II seaduslik esindaja või kui tehingust ei tekkinud alaealistele lastele otseseid tsiviilkohustusi (§ 11 lg 3 p 1).
14.Kolleegium on seisukohal, et tegemist ei ole TsÜS § 11 lg 3 p-s 1 sätestatud erandi alla langeva olukorraga, kuna seltsingulepingust tuleneb selle pooltele otseseid tsiviilkohustusi.
14.1.TsÜS § 11 lg 3 p-s 1 on mõeldud tehinguid, mis on igal juhul piiratud teovõimega isikule kasulikud. Nõusoleku vajadus on seotud eelkõige sellega, et vältida piiratud teovõimega isikute jaoks tehingust, mille tähendusest nad ise aru ei saa või ei pruugi saada, tulenevaid võimalikke kahjulikke tagajärgi. Eelkõige saab tegemist olla kinkelepinguga, kus piiratud teovõimega isik on kingisaaja, v.a juhul, kui kingisaajale on lepinguga ette nähtud koormisi või kohustusi (VÕS § 265). Kohustustehingust ei või tuleneda, et piiratud teovõimega isik on millekski kohustatud. Seltsingulepingust aga tuleneb seltsinglastele kohustusi.
14.2.Eelkõige tuleb seltsinglastele seltsingulepingust kaasaaitamiskohustus (VÕS § 580 lg 1), mille osaks on ka seltsinglaste poolt panuste tegemine (§ 581), ja lojaalsuskohustus mille raames kohustuvad seltsinglased mh kaitsma seltsingut kahju tekkimise eest (§ 580 lg 2). Riigikohtu praktikas on leitud, et seltsingulepingust tulenevad seltsinglastele kohustused seltsingu vastu, millest keskseteks on kaasaaitamiskohustus (VÕS § 580 lg 1) ja lojaalsuskohustus (VÕS § 580 lg 2) (vt RKTKo nr 3-2-1-36-07 p-s 11). Riigikohus selgitas, et seltsingulepingust tulenevate kohustuste mittenõuetekohasel täitmisel on kohaldatavad võlaõigusseaduse üldosa vastavad normid, arvestades seltsingulepingust tulenevaid erisusi. Juhul, kui seltsinglane ei aita kokkulepitud viisil kaasa ühise eesmärgi saavutamisele või ei täida lojaalsuskohustust, võib sellega kaasneda kohustust rikkunud seltsinglase vastutus seltsingu ees, eelkõige täitmata kohustuse täitmisele sundimine ja kohustus hüvitada tekitatud kahju. Kui seltsinglane ei ole andnud oma panust, on seltsingul vastava kohustuse täitmata jätnud seltsinglase vastu nõude esitamise õigus. VÕS § 580 eesmärgist tuleneb, et igal üksikul seltsinglasel on seltsingu huvides nõudeõigus kohustust rikkunud seltsinglase vastu. Seltsinglased, kes nõuavad kohustust rikkunud seltsinglaselt kohustuse täitmist, on rikkunud seltsinglase suhtes ühisvõlausaldajad (VÕS § 72). Ringkonnakohus märgib, et lisaks eelnevale on seltsinglastel kohustus osaleda seltsingu juhtimises (§ 582) või kui seltsingu igapäevane juhtimine on ühele seltsinglasele üle antud, seltsingu igapäevase tegevuse raamest väljuvate tehingute tegemise otsustamisel (VÕS § 587), ning seltsingu lõppemisel selle likvideerimisele kaasaaitamise kohustus (VÕS § 600 lg 1 ja § 601 lg 1). Lisaks seltsinglase VÕS § 581 lg-st 3 tulenevale vastutusele panuste tegemise kohustuse täitmata jätmise või nõuetekohase täitmata jätmise korral eeldatakse, et seltsingu poolt kolmanda isiku ees võetud kohustuste eest vastutavad seltsinglased solidaarselt (§ 595). Kui seltsingu likvideerimisel ei piisa seltsinguvarast seltsingu kohustuste täitmiseks ja/või kõigi seltsinglaste panuste tagastamiseks, vastutavad seltsinglased puudu olevate summade või panuste eest vastavalt nende osadele
3(10)
kahjumi katmises, kandes seega isiklikku vastutust nii seltsingu kohustuste täitmise eest kolmandate isikute ees kui ka teiste seltsinglaste ees (§ 602 lg 2, § 603 lg 4).
15.Seoses vanemate võimaliku nõusoleku või heakskiiduga väidetava tehingu tegemiseks märgib kolleegium, et PKS § 131 lg 1 teise lause kohaselt ei või vanem kohtu nõusolekuta kiita heaks tehinguid, mille tegemiseks lapse nimel ta vajab kohtu nõusolekut. Lapse nimel iseendaga tehingu tegemiseks ei vaja vanem küll kohtu nõusolekut, aga PKS § 120 lg 6 ja § 180 lg 1 p 1 koostoimes ei või vanem last sellises tehingus esindada. Enne 01.07.2010 kehtinud PKS-s tulenes see § 100 lg-test 1 ja 2. Kolleegium leiab, et sama piirang kohaldub ka vanema poolt lapsele tehingu tegemiseks nõusoleku andmisele või selle tagantjärgi heakskiitmisele. Praktikas ei ole vahet, kas vanem teeb esindajana tehingu lapse nimel ise või annab lapsele nõusoleku sama tehingu tegemiseks. Seega, isegi kui vanemad olid andnud kostjale I ja hagejale II 2014. aastal nõusoleku omavahel ja vanematega seltsingulepingu sõlmimiseks või selle tagantjärgi heaks kiitnud, oleks sel viisil sõlmitud tehing tühine või tühistatav.
16.Järgnevalt hindab kolleegium, kas on õiguslikult võimalik see, et kostjat I ja hagejat II esindasid seltsingulepingu sõlmimisel nende vanemad, sõlmides vastava lepingu oma laste nimel iseendaga. Järgnevalt hindab kohus sellise kokkuleppe lubatavust ja kehtivust.
16.1.PKS § 210 lg 1 kohaselt laieneb kõnealune seadus kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti. Lõige 2 sätestab, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seega tuleb hagejate ja kostjate vahel väidetavalt aastatel 2007 ja 2008 sõlmitud kokkulepete lubatavust perekonnaõiguslikust aspektist hinnata 01.01.1995 jõustunud PKS kohaselt selle 26.05.2006–31.12.2009 kehtinud redaktsioonis (edaspidi PKS (1995)).
16.2.PKS (1995) § 50 lg 2 teise lause kohaselt on vanem lapse seaduslik esindaja. Lõike 4 kohaselt ei või vanem teostada vanema õigusi vastuolus lapse huvidega. PKS § 50 lg 2 kolmanda lause kohaselt on vanemal seadusliku esindajana eestkostja volitus. PKS §-d 99 ja 100 sätestasid eestkostja tehingute tegemise piirangud ja keelatud tehingud, mida § 99 lg 3 ja § 100 lg 4 kohaselt kohaldati ka vanema ja lapse suhtes. PKS (1995) § 100 lg 1 kohaselt oli eestkostjal keelatud teha tehingut eestkostetavaga, välja arvatud juhul, kui tehingust ei teki eestkostetavale tsiviilkohustusi. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt ei võinud eestkostja teha eestkostetava nimel tehingut oma abikaasa, alanejate ja ülenejate sugulaste ja õdede ja vendadega. Eelnevast tuleneb, et PKS (1995) kohaselt oli vanemal keelatud teha lapse nimel tehinguid vanema endaga, kui tehingust tekkis lapsele tsiviilkohustusi, ning igal juhul ei tohtinud vanem teha lapse nimel tehingut lapse õdede-vendade kui vanema alanejate sugulastega. Praeguses asjas oli väidetava seltsingulepingu näol tegemist tehinguga, millest tekib lapsele tsiviilkohustusi (vt põhjendused käesoleva otsuse p-s 14.2.). Järelikult keelasid PKS (1995) § 100 lg-d 1 ja 2 sellise tehingu tegemise vanemate poolt lapse nimel nii vanemate enda kui ka lapse õe-vennaga.
16.3.Sarnaselt PKS-ga (1995) näeb ka 01.07.2010 jõustunud PKS ette piirangud vanema poolt lapse nimel tehingute tegemisele. Aastal 2014 kehtis kaks PKS redaktsiooni (07.07.2012– 08.07.2014 ja 09.07.2014–31.12.2014 kehtinud redaktsioonid), mis asjassepuutuvate sätete sisu osas oluliselt ei erinenud. PKS § 120 lg 1 esimese lause kohaselt on hooldusõiguslik vanem lapse seaduslik esindaja. Sama sätte teise lause kohaselt on ühist hooldusõigust omavatel vanematel ühine esindusõigus. Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et hageja I ja kostja II
4(10)
omasid asjassepuutuval ajal hageja II ja kostja I suhtes ühist hooldusõigust. PKS näeb ette, et teatud tehingute tegemiseks lapse nimel peab vanematel olema kohtu nõusolek (sh § 131 lg 1, mis viitab § 187 ja § 188 lg 1 p-des 1–3, 5 ja 7–11 nimetatud tehingutele, samuti § 131 lg 3) ning teatud tehingute tegemine lapse nimel on vanematele keelatud (§ 120 lg 6).
16.4.PKS § 120 lg 6 kohaselt ei või vanemad last esindada juhtudel, kui see on keelatud eestkostjal PKS § 180 kohaselt. PKS § 180 lg 1 p 1 redaktsiooni kohaselt, mis kehtis 07.07.2012–08.07.2014, ei saanud eestkostja eestkostetavat esindada tehingutes, mille üks pool on eestkostetav ja teine pool eestkostja, eestkostja abikaasa, eestkostja otsejoones sugulane, õde või vend, välja arvatud juhul, kui tehing seisneb eranditult kohustuse täitmises eestkostetava suhtes. Alates 09.07.2014 kehtib säte sõnastuses, mille kohaselt ei saa eestkostja eestkostetavat nimetatud tehingutes esindada, välja arvatud juhul, kui tehingust ei teki eestkostetavale otseseid tsiviilkohustusi. Seega, PKS § 120 lg 6 ja § 180 lg 1 p 1 koosmõjus ei võinud vanemad ka 2014. aastal teha lapse nimel tehinguid vanema endaga ega lapse õe-venna kui vanema alaneja sugulasega, kui tehing ei seisnenud eranditult kohustuse täitmises eestkostetava suhtes (07.07.2012–08.07.2014 kehtinud redaktsioonis) või kui tehingust tekkis lapsele otseseid tsiviilkohustusi (alates 09.07.2014 kehtiv redaktsioon). Nagu kolleegium eelnevalt selgitas, on seltsingulepingu näol tegemist tehinguga, millest tekib lapsele tsiviilkohustusi (vt põhjendused käesoleva otsuse p-s 14.2.) ning mis seega ei seisne ka eranditult kohustuse täitmises lapse suhtes. Kolleegium nõustub kostjatega, et niisugused lepingud ei ole PKS § 180 lg 1 p 1 järgse erandi mõtteks (vt apellatsioonkaebuse vastuse p 2.7). Järelikult keelasid PKS § 120 lg 6 ja § 180 lg 1 p 1 nii 2014. aastal kui ka järgnevatel aastatel kehtinud redaktsioonides sellise tehingu tegemise vanemate poolt lapse nimel. Nimetatut ei muuda hageja II seisukoht, et seltsingulepinguga võtsid lapsed endale mittetäieliku kohustuse treenida. Küsimus ei ole selles, millised kohustused lapsed endale võisid võtta, vaid selles, millised kohustused võivad neil seltsingulepingu täitmisel või lõppemisel tekkida.
17.Järgnevalt analüüsib kolleegium, millised tagajärjed on PKS-s sätestatud keelu rikkumisel. Täpsemalt tuleb vastata küsimusele, kas vanemate poolt lapse nimel PKS (1995) § 100 lg-tes 1 ja 2 või PKS § 180 lg 1 p-s 1 nimetatud keeldu rikkudes tehtud tehing on tühine või tühistatav.
17.1.TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Maakohus leidis, et isegi kui hagejate väidetud seltsinguleping vanemate ja nende 2–5-aastaste laste vahel oleks sõlmitud, siis olnuks selline tehing tühine (maakohtu otsuse p-d 73 ja 74). TsÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kolleegiumi hinnangul maakohus eksis, leides et vaidlusalune seltsinguleping oleks PKS § 120 lg-s 6 ja § 180 lg 1 p-s 1 sätestatud keelu rikkumise tõttu tühine. 17.2.PKS (1995) ei täpsustanud keelatud tehingu tegemise tagajärge. Kehtiv PKS täpsustab keelu rikkumise tagajärge. PKS § 180 lg 2 kohaselt kohaldatakse lg-st 1 tuleneva keelu rikkumise korral TsÜS § 131. TsÜS § 131 lg 1 sätestab, et esindatav võib tühistada esindaja poolt tehtud tehingu, mille tegemisel esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi ja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega, kui teine pool kohustuste rikkumisest teadis või pidi teadma. Kui esindaja tegutses ühtlasi teise poole esindajana või kui esindaja tegi tehingu iseendaga, eeldatakse, et esindaja rikkus tehingu tegemisel esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi. Eelnevast nähtub, et PKS § 180 lg 2 kohaselt tuleb olukorda, kus vanem teeb lapse nimel § 180 lg-s 1 nimetatud keeluga vastuolus oleva tehingu, käsitada mitte esindusõiguse puudumisena või esindusõiguse
5(10)
piiridest väljumisena (millisel juhul oleks tehing TsÜS § 129 järgi tühine), vaid esinduse aluseks olevast sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena esindatava ees (millisel juhul on tehing TsÜS § 131 järgi tühistatav).
17.3.TsÜS § 131 lg 3 kohaselt võib esindatav tehingu tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada asjaoludest, mis annavad õiguse tehing vastavalt lg-le 1 tühistada. Tehingut ei või tühistada pärast kolme aasta möödumist tehingu tegemisest. Ehkki tühistamise tähtaegade osas sisaldab TsÜS § 131 lg 3 erisätet § 99 suhtes, saab osas, mida § 131 lg 3 ei reguleeri, kolleegiumi hinnangul kohaldada TsÜS §-s 99 sätestatut. Muu hulgas reguleerib TsÜS § 99 lg 3 tühistamise tähtaja peatumist, nähes ette, et see peatub mh TsÜS §-s 165 nimetatud alusel ja tähtajaks. TsÜS § 165 reguleerib aegumise peatumist piiratud teovõimega isiku puhul. Selle lg 1 sätestab, et kui piiratud teovõimega isikul ei ole seaduslikku esindajat, peatub tema nõuete aegumine kuni isiku teovõimeliseks saamiseni või talle seadusliku esindaja määramiseni. Lõike 2 kohaselt ei aegu nõuded enne kuue kuu möödumist ajast, mil isik saab teovõimeliseks või talle määratakse seaduslik esindaja. Kolleegiumi hinnangul on olukord, kus piiratud teovõimega alaealise seaduslikud esindajad (hooldusõigusega vanemad) on ise teinud isiku nimel tühistatava tehingu, võrreldav olukorraga, kus piiratud teovõimega isikul ei ole seaduslikku esindajat, kes saaks tema nimel tehingu tühistada. Seega tuleneb TsÜS § 99 lg-st 3 ja §-st 165, et PKS § 120 lg-st 6 ja § 180 lg 1 p-st 1 tulenevate esindaja kohustuste rikkumise korral on TsÜS § 131 lg-s 3 sätestatud tehingu tühistamise tähtajad peatunud kuni alaealise täisealiseks saamiseni ega lõpe enne kuue kuu möödumist ajast, mil ta saab täisealiseks.
17.4.Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see TsÜS § 90 lg 1 kolmanda lause kohaselt algusest peale kehtetu. TsÜS § 90 lg 2 kohaselt tuleb tühistatud tehingu järgi saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Alusetu rikastumise sätete kohaldamise vajadus tuleneb rikutud normi kaitseeesmärgist (nt piiratud teovõimega isiku tahteavaldus, mis on tehtud ilma seadusliku esindaja nõusolekuta või mida seaduslik esindaja hiljem heaks ei kiida). Samuti ei saa seltsingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olemasolule tugineda omavahelistes suhetes seltsingulepingu osapooled juhul, kui seltsingu eesmärk on vastuolus seadusega (TsÜS § 87), heade kommete või avaliku korraga (TsÜS § 86).
18.Kostjad palusid maakohtus kohtul hinnata hagejate väidetud kokkuleppe kooskõla heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 järgi (05.10.2020 hagi vastuse p 1.21). Hagejad leiavad, et põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, mille kohaselt vanemate poolt otsuse tegemine, et perekond pühendub tippspordile, on ebaeetiline (apellatsioonkaebuse p 2.4).
18.1.Kolleegium nõustub hagejatega selles, et ebaeetiline ei ole tippspordi harrastamine; see, kui tippsporti harrastavad alaealised; alaealise treeneriks olemine ega see, kui alaealise treeneriks või mänedžeriks on lapse vanem; samuti alaealiste laste toetamine nende teel spordiala tippu (apellatsioonkaebuse p 2.4). Samuti ei ole kolleegiumi hinnangul iseenesest heade kommetega vastuolus see, kui mitu inimest moodustavad seltsingu, et tegeleda professionaalsel tasemel sporditegevusega, otsustades seda teha seltsingu põhimõtete alusel. Samuti see, kui vanem pühendub koos lapsega tippspordile kui tööle, mis toob perekonnale elamiseks vajaliku sissetuleku ja kui see on vajalik eesmärkide saavutamiseks.
18.2.Praegusel juhul tuleneb kostjate viidatud heade kommete vastasus kolleegiumi hinnangul eelkõige sellest, et väidetav seltsinguleping sõlmiti alaealiste laste ja nende vanemate vahel. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS-i tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige §-d 92, 94, 96 ja 96) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla
6(10)
paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib Riigikohtu hinnangul esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86 (vt RKTKo 3-1-1-22-17 p 54; RKTKo nr 3-2-1-140-07 p 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et asjaolu, et väidetava seltsingulepingu sõlmisid vanemad laste nimel iseendaga, ei ole aluseks tehingu tühisusele vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 86 järgi, vaid see võib anda aluse tehing tühistada TsÜS § 131 järgi.
19.Kolleegium on seisukohal, et väidetav seltsinguleping ei oleks tühine vorminõuete järgimata jätmise tõttu.
19.1.Seltsingulepinguga sõlmitud kokkuleppe alusel võib omandada ka kinnisasja (vt RKTKo nr 2-14-61664/48, p 15). Üldiselt ei ole seltsingulepingule ette nähtud kohustuslikke vorminõudeid, mis tähendab, et selle võib sõlmida kas otseste tahteavaldustega, sh suuliselt, või kaudsete tahteavaldustega nii, et kokkuleppe sõlmimine ilmneb poolte käitumisest. Kui aga seltsinglaste eesmärk on eseme omandamine seltsinglaste ühisomandisse ning selle eseme omandamise aluseks oleva tehingu osas on seadusega kehtestatud kohustuslik vorminõue, peab Riigikohtu senise praktika kohaselt olema ka seltsinguleping vastavas vormis (vt RKTKo nr 32-1-142-05). Nii peab seltsinguleping, millega lepitakse kokku kinnisasja omandamine seltsinglaste ühisomandisse, olema notariaalselt tõestatud (vt RKTKo nr 2-14-61664, p 15).
19.2.Praeguses asjas ei ole hagejad väitnud, et kinnisasja omandamine oli seltsinglaste eesmärk, st et seltsing sõlmiti kinnisasja omandamiseks. Pigem nähtub asjaoludest, et kinnisasi omandati seltsingu tulude eest, kuna tulud seda võimaldasid. VÕS § 589 lg 1 järgi lähevad seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). Lõike 2 kohaselt kuulub seltsinguvarasse ka vara, mis omandatakse seltsinguvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena seltsinguvarasse kuuluva eseme hävimise, rikkumise või äravõtmise eest. Seega tuleneb lõikest 2 nn surrogatsioonipõhimõte, mille kohaselt seltsinguvara arvel omandatud vara kuulub samuti seltsinguvara hulka. Kolleegiumi hinnangul võiks praeguses asjas juhul, kui seltsingulepingu sõlmimine leiaks tuvastamist, olla kinnisasja näol tegemist seltsingu tulu arvel omandatud varaga, mis sel juhul kuuluks seltsinguvara hulka. Kuna aga kinnisasja omandamine ei olnud väidetava seltsingu eesmärk, ei oleks asjaolu, et hiljem omandati seltsinguvara arvel ka kinnisasi, toonud kaasa vajadust sõlmida seltsinguleping notariaalselt tõestatud vormis.
20.Kolleegium leiab, et kui väidetav seltsinguleping sõlmiti aastal 2014, on see tühine vastuolu tõttu PKS § 131 lg-ga 3.
20.1.01.07.2010 jõustunud PKS § 131 lg 3 kohaselt ei või vanemad kohtu nõusolekuta alustada lapse nimel uut majandustegevust. PKS § 131 lg 5 ja § 189 lg 1 koosmõjus leiab kolleegium, et selline kohtu eelneva nõusolekuta tehtud tehing, millega alustatakse lapse nimel uut majandustegevust, on tühine, kui kohus ei kiida tehingut hiljem heaks. Sama tuleb ka TsÜS §st 129, kuna tegemist on vanema esindusõiguse piiridest väljuva tehinguga.
22.1.Seltsingulepingu sätete kohaldamise eelduseks on poolte ühise eesmärgi tuvastamine (RKTKo nr 3-2-1-51-15 p 14; nr 3-2-1-69-12 p 15; nr 3-2-1-116-06, p 11). Kui selline ühine eesmärk, millele poolte tahe oleks olnud suunatud, ei ole tuvastatav, ei ole alust rääkida seltsingulepingust. Seejuures võib ühiseks eesmärgiks olla nii konkreetse tulemuse saavutamine kui ka kestva või korduva iseloomuga toimingud (vt ka VÕS komm, § 580, p 3.7.1, lk 642). Kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud
7(10)
kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592) (vt Riigikohtu 03.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 14).
23.Lisaks sellele, et panused peavad olema tehtud ühise eesmärgi nimel, peavad need olema seltsinglase poolt tehtud konkreetselt seltsingusse. Panusena ei ole käsitatav seltsinglase poolt seltsingulepingu välise õigussuhte alusel tehtav sooritus (VÕS II komm, § 581, p 3.1, lk 649). Samuti peavad panused olema rahaliselt mõõdetavad (vt RKTKo nr 3-2-1-36-07, p 11). Seega on asjakohane hinnata, kas pooled on teinud rahaliselt hinnatavaid panuseid ning kas nad on teinud neid ühise majandusliku eesmärgi nimel väidetava seltsingusuhte raames või on need tehtud mõne muu õigussuhte alusel.
24.1.Sisuliselt väidavad hagejad seega, et hageja I panus seisnes seltsingule teenuse osutamises. Põhimõtteliselt võib seltsinglase poolt tehtavaks panuseks olla ka seltsinglase poolt teatud teenuse osutamine seltsingule. Riigikohus on selgitanud, et teenuse all tuleb silmas pidada eelkõige seltsinglase poolt seltsingu juhtimis- ja organiseerimistööd jms tegevust (16.05.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-07, p 16). Õiguskirjanduses on seatud kahtluse alla, kas seltsinglase poolt isikliku töö tegemist ühise eesmärgi nimel saab lugeda seltsingule teenuse osutamiseks, arvestades, et VÕS § 603 lg 3 kohaselt on välistatud seltsingu likvideerimisel teistsuguse kokkuleppe puudumisel hüvitise maksmine seltsinglasele, kelle poolt tehtud panus seisnes seltsingule teenuse osutamises (vt VÕS II komm, § 581, p 3.1.3, lk 650). Samuti on rõhutatud, et seltsingule osutatud teenus on käsitatav panusena eelkõige juhul, kui see on rahaliselt mõõdetav ja selle tulemusel on seltsinguvara väärtus suurenenud (VÕS II komm, § 603, p 3.2, lk 698).
24.3.PKS § 116 lg 2 esimese lause kohaselt on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus), mis hõlmab nii õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) kui ka õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju.
24.4.PKS §-s 124 sätestatud isikuhooldusõigus tähendab vanema jaoks nii õigust kui ka kohustust teha kõik, et tagada lapse heaolu ja tema nii füüsiline kui ka psüühiline areng (vt perekonnaseaduse eelnõu seletuskiri 23.10.2006 (edaspidi PKS seletuskiri), lk 33). See hõlmab nii faktilist hoolitsust ja eluvajaduste katmist kui ka kasvatamist, sh lapsele hariduse andmise küsimusi (§ 125). Kolleegium nõustub hagejatega, et PKS kohane isikuhooldusõigus ei kohusta vanemat võimaldama lapsel teha tipptasemel sporti ja pühenduma sellele. Samas ei tulene PKS §-st 124 mitte üksnes vanema kohustused lapse kasvatamisel, vaid ka õigused nt juhul, kui ta leiab, et lapsel on mingil spordialal head eeldused ja nende maksimaalne realiseerimine on lapse huvides.
24.7.PKS § 116 lg 2 kohaselt hõlmab vanema hooldusõigus ka varahooldust, mis § 127 kohaselt hõlmab õigust ja kohustust valitseda lapse vara, muu hulgas last esindada. Selle vajalikkust tuleneb asjaolust, et kuna laps on õigusvõimeline, võib talle kuuluda vara, kuid oma piiratud teovõime tõttu ei saa ta seda käsutada (TsÜS § 129 järgi oleksid lapse mitmepoolsed
8(10)
tehingud üldjuhul tühised). Kolleegiumi hinnangul seonduvad hageja I viidatud tegevused kostja I kui tema lapse vara valitsemisega, olles seega hõlmatud vanema PKS järgse varahooldusega.
24.8.Kolleegium selgitab, et PKS kohaselt on vanemal kohustus käia lapse varaga ümber heaperemehelikult, säilitada vara olemasolev väärtus ning võimaluse korral seda suurendada. Lapse vara kasutamisel kehtib eeldus, et üldreeglina ei või vanemad vara ära kulutada, vaid seda tuleb püüda lapse jaoks säilitada ning anda lapsele täisealiseks saamisel üle (vt PKS seletuskiri, lk 34). Eelkõige võib kasutada lapse varalt saadavat kasu (n-ö tuumik tuleks säilitada), mida võib kasutada lapse ülalpidamiskulude katteks. Lubatavaks saab pidada lapse vara kasutamist (kulutamist) lapse enda huvides (tema kasvatamise kuludeks) (vt PKS seletuskiri, lk 34). Lapse varalt saadavat kasu (s.o mitte vara n-ö tuumikut) võivad vanemad kasutada enda ja lapse alaealiste õdede-vendade ülalpidamiseks juhul, kui puuduvad muud asjakohased vahendid nimetatud isikute ülalpidamiskulude katteks (§ 132 lg 2). Eelnevast tuleneb, et asjaolu, et alaealisel lapsel on endal vara, ei vähenda vanemate ülalpidamiskohustust lapse suhtes, samuti ei või vanemad üldjuhul kasutada lapse vara perekonna ülalpidamiseks. Lapsele kuuluva raha, mida ei tule kasutada tema ülalpidamiskulude katteks, peavad vanemad paigutatama vara heaperemeheliku valitsemise põhimõtete kohaselt (§ 130), nt usaldusväärsesse krediidiasutusse. Vanemate vastutus lapse esindajana on ette nähtud PKS §-s
133.Viidatud paragrahvi 1. lõike kohaselt peavad vanemad lapse varahooldusõigust teostades ilmutama samasugust hoolt nagu nad tavaliselt rakendavad oma asjades. Lõige 2 näeb ette, et kui lapsele kahju tekkimise on põhjustanud mõlemad vanemad, vastutavad nad solidaarvõlgnikena.
24.9.Kuna praeguses asjas ei kuulu lahendamisele kostja I nõuded vanemate vastu seoses tema vara valitsemisega, ei hinda kolleegium seda, kas vanemate poolt kostja I vara kasutamine on vastanud eeltoodud põhimõtetele. Siiski tuleneb eelnevast, et lapse vara valitsemine, sh kasutamine vanema poolt toimub perekonnaõiguse reeglite järgi, mitte seltsingulepingu sätete alusel.
28.1.Seoses kostja II ja hageja I vahelise suhtega möönab kolleegium, et ei ole välistatud seltsingulepingu regulatsiooni kohaldamine ka abieluvälise kooselu poolte vahel (vt ka Riigikohtu 03.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 16), kuid see eeldab poolte käitumises ühise eesmärgi tuvastatavust ja sellele vastavate panuste tegemist. Kolleegiumi hinnangul on maja korrashoidmine jms osa vabaabielus elavate isikute ühise majapidamise korraldamisest. Riigikohus on leidnud, et mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (vt RKTKo nr 3-2-1-129-16 p 21; nr 3-2-1-109-14 pd 13-15). Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes, ning sellise kooselu puhul ei ole vähemast eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma (vt RKTKo nr 3-2-1-109-04 p 14). Samuti ei õigusta seltsingulepingu sätete kohaldamist ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise, kuna ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-109-14 p 15; nr 3-2-1-129-16 p 22; nr 2-16-12328/138 p 12). Riigikohus on pidanud seltsingu sätete kohaldamist abieluvälise kooselu poolte vahel võimalikuks eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil
9(10)
mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine (vt RKTKo nr 3-21-109-14 p 19).
28.2.Seoses kostja II ja laste (hageja II ja kostja I) vahelise suhtega märgib kolleegium, et kostja II oli vanemana kohustatud teostama laste isikuhooldusõigust, mis hõlmab vanema kohustust tagada lapse heaolu, hõlmates nii faktilist hoolitsust ja eluvajaduste katmist kui ka kasvatamist. Kolleegiumi hinnangul on kostja II väidetav panus seltsingusse käsitatav laste tavapärase kasvatamisena. Ka selle õigussuhte puhul ei saa kolleegiumi arvates eeldada, et poolte tahteks on kasvatada lapsi seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. III
30.TsÜS § 4 sätestab, et õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldatakse sätete, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile.
31.Riigikohus on leidnud, et seltsingu sätteid saab kohaldada abieluväliste kooselu poolte vahel eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Eelkõige saab seltsingu likvideerimise sätteid kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes) ning pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-109-14 p 19; nr 3-2-1-129-16 p 22; nr 2-16-12328/138 p 12). Seejuures on aga Riigikohus leidnud, et seltsingulepingu sätete kohaldamist ei õigusta ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise (vt samas). Eelnevast nähtub, et seltsingu likvideerimise sätete analoogia korras kohaldamise eelduseks on eelkõige rahaliselt hinnatavate panuste tegemine ning ühine eesmärk ja tahe luua ühist (kestvat) varalist väärtust.
34.3.Kolleegiumi hinnangul ei pea vanem täitma treeneri rolli tasuta, vaid PKS-s sätestatud piiranguid järgides on võimalik sõlmida treenimise ja mänedžeri rolli täitmise aluseks olev leping ka alaealise lapse ja tema treenerist vanema vahel. Samuti võib seaduses ettenähtud tingimustel olla hagejal I kostja I vastu käsundita asjaajamisest tulenev nõue. Kui aga vastavat lepingut sõlmitud ei ole, millest nähtuks poolte soov kohaldada vanema ja lapse vahelisele õigussuhtele lepinguõiguse sätteid, ei saa sellise õigussuhte olemasolu ja lapse poolt vanemale tasu maksmise kohustust eeldada, vaid eeldada tuleb seda, et vanema panus lapse arendamisesse on toimunud vanema ja lapse perekonnaõigusliku suhte raames.
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.