Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hageja nõue, põhjendused Kostja 1 ja M OÜ (ka kreeditor) sõlmisid kapitalirendilepingu ja kostja sai enda kasutusse sõiduki. Kreeditor sai sõiduki omanikuks, võimaldas kostjale krediiti 6184,50 €. Kostja kohustus sõiduki omandamise eest tasuma kreeditorile maksegraafiku alusel igakuiselt väljaostu- ja intressimakseid. Sõiduki omand pidi kostjale üle minema liisingulepingust tulenevate kostja kõigi kohustuste nõuetekohase täitmise korral. Kostja 1 kohustus tasuma maksegraafiku alusel 20.04.2019 esimese osamaksena 128,18 € ja edaspidi igas kuus tasuma võrdses summas osamakse 170,88 €, millest väljaostumakse osa igakuiselt suurenes ning intressimakse osa vastavalt vähenes. Kostja 1 ja kreeditor sõlmisid 16.08.2019 lepingu LISA nr xxx, mille kohaselt suurendati laenusummat 10 € võrra seoses sellega, et võlateatise tasu, mis oli sissenõutavaks muutunud ja laenusaaja poolt tasumata, lisandus laenu summale, mistõttu väljamakset eeltoodud summas laenusaajale ei tehtud. Vastavalt eeltoodule oli uus laenusumma 6096,29 €. Kostja 1 kohustus alates 16.09.2019 tasuma igas kuus võrdses summas osamakse 170,45 €, millest väljaostumakse osa igakuiselt suurenes ning intressimakse osa vastavalt vähenes. Liisingulepingu LISA nr xxx p 4.1 kohaselt kohustus kostja 1 tasuma perioodilisi väljaostumakseid vastavalt liisingulepingus kokkulepitud maksegraafikule. Maksegraafiku järgi pidi kostja 1 väljaostumaksed tasuma iga kuu 16-ndaks kuupäevaks. Kostja 1 jättis kreeditorile osaliselt tasumata osamakse nr 2 (maksetähtpäev 16.10.2019), tasudes ainult põhiosamakse 25,38 €, kuid jättes tasumata intressi osa 4,80 €. Kostja 1 võlgnevust ei tasunud ning jättis tasumata ka osamakse nr 3 põhisumma täies ulatuses summas 26,58 € ja ka osamakse nr 4 põhisummas 27,22 €. Kostja 1 rikkus lepingut, kuna ei tasunud maksegraafikujärgseid osamakseid ning 02.01.2020 esitas kreeditor kostjale 1 lepingu erakorralise ülesütlemisavalduse alates 02.01.2020, millega ütles lepingu erakorraliselt üles. Lisaks nõudis kostjalt 1 hiljemalt 2 tööpäeva jooksul lepingust tuleneva võlgnevuse tasumist ning kohest ja viivitamatut tagatise ehk sõiduki ja selle päraldiste viivitamatut

kreeditori otsesesse valdusse üleandmist kooskõlas lepingu tingimuste p 10.2.4 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 6 ja § 196 lg-te 1 ja 2. Seega jäid kostjal 1 tasumata põhisumma maksed 02.01.2020 seisuga summas 53,80 € + ülesütlemise hetkel järgmisena tasumisele kuuluv põhisumma osamakse 27,86 € ja lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutnud põhiosa jääk summas 5963,30 €, kokku 6044,96 €. Peale lepingu ülesütlemist võõrandas kreeditor sõiduki maksumusega 2970 €, mis arvestati maha kostja 1 põhiosa võlgnevuse jäägist ning peale sõiduki võõrandamist jäi kostjal 1 tasumata põhiosa võlgnevus summas 3074,96 €. Liisingulepingu LISA nr. xxx p 4.1 järgi kohustus kostja 1 lisaks väljaostumaksetele tasuma intressi ja seda määras 2,38% kuus, 28,56% aastas (lepingu tingimuste p 3). Intressi arvestamisel lähtuti tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360-päevasest aastast ning laenusumma kasutuses olemise päevast alates. Kreeditoril oli õigus nõuda kuni liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud intressi tasumist summas 372,65 €: Maksetähtaeg: Tasumata põhiosa: Tasumata intress: 16.10.2019 0.00 € 4.80 € 16.11.2019 26.58 € 143.87 € 16.12.2019 27.22 € 143.23 € 02.01.2020 5,991.16 € 80.75 € see on muutunud sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega Kokku 6,044.96€ 372.65 € VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama §-i lg 1 kolmas lause sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingust tulenevalt on viivisemäär võrdne intressimääraga 28,56 % aastas. 25.01.2021 a. loovutas kreeditor oma nõuded kostja 1 vastu hagejale. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Kostja 1 peab lepingut täitma hagejale. Hageja saatis kostjatele võlateatisi, kuid sellele ei reageeritud. Hageja leiab, et kostja 1 on oluliselt rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi, mistõttu on hagejal õigus esitada kostja 1 vastu nõudeid. Hageja arvestab viiviseid alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni, võttes aluseks lepingu p.5.3 sätestatud lepingulise aasta intressimäära ja viivise arvestus on järgnev: 3074,96 * 553 * 28,56% aastas perioodi eest 03.01.20-08.07.21 vastavalt 1328,14 €, hageja nõuab ka edaspidist viivist, kuid tegutsedes hea usus nõuab hageja viivist kuni põhivõla summani. Hagejal on õigus nõuda kostjalt 1 sõiduki müügikulusid. Lepingu lisa p 4.1.1 sätestab, et lisaks muudele lepingus sätestatud kohustustele, kohustus kostja 1 tasuma kõik kulud, mis on seotud lepingu täitmisega, mh sõiduki omandi üleandmise, registreerimise ja registriandmete muutmise, kindlustamise ja tehnoülevaatustega seotud kulud ja tasud, mh riigilõivud ja muud tasud, samuti sõiduki realiseerimisega seotud kulud (mh kulud otsese valduse saamiseks, hindamiseks ja võõrandamiseks, mh remondi- ja puhastuskulud, parkimiskulud ning müügiga seotud vahendus ja muud tasud) ja kohtukulud, mis on seotud vaidluste lahendamisega.

Liisinguandja (kreeditor) on kandnud kulusid, mis koosnevad sõiduki valduse taastamisega 180 €, sõiduki hoiustamisega 60 €. Vastavalt hinnakirjale on sõiduki hoiustamiskulud 60 € (auto tuli sisse 17.08.2020 ja müüdud sai 16.09.2020, kokku 30 päeva) ja müügihinna kulud on 3% ehk 89,10 € (3 % 2970 € -st). Kokku nõuab hageja müügikulude hüvitamist summas 329,10 € (180+60+89,10) VÕS § 367 lg 4 järgi. Vastavalt Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehele on hagejal õigus nõuda ja kostjal 1 lasub p. 4.3 kohaselt kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. Hageja leiab, et tal on õigus nõuda sissenõudekulusid VÕS § 1132 lg 2 p 3 järgi 35 € Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjatelt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist 02.02.2021, 02.03.20201, 31.05.2021 hagejale teadaolevale kostja 1 aadressitele ja kolm võlateatist 02.02.2021, 02.03.20201, 31.05.2021 hagejale teadaolevale kostja 2 aadressidele. Kostja 2 ja liisinguandja sõlmisid 16.06.16 käenduslepingu nr xxx, mille p 1 alusel vastutab käendaja võlausaldaja ees lepingus nr. xxx sätestatud ulatuses liisinguandja ning kostja 1 vahel sõlmitud lepingust tulenevate kostja 1 kohustuste eest. Käenduslepingu p 2.1 kohaselt on käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma 14311,19 €. Käenduslepingu p 3.1 kohaselt jõustus leping selle allkirjastamisest ja p 3.2 järgi kehtib käendusleping kuni 16.06.2018 või kuni laenulepingust tulenevate kõikide kohustuste nõuetekohase täitmiseni. Käenduslepingu p 6.1 sätestab, et käendaja vastutab liisinguandja ees lepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja võlgnevus 3074,96 €, müügikulu 329,10 €, intressid 372,65 €, viivised 1328,14 €, sissenõudekulud 35 €, hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viivise kuni põhinõude 3074,96 € jäägi täieliku tasumiseni, lugedes viivise määraks 28,56% aastas, alates 09.07.2021, kuid mitte üle põhivõla. Menetluskulud palub jätta kostjate kanda. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata. Kostjad väitsid, et kui sõiduk tagastati, oli sellel parandatud käigukast, uued piduriklotsid, uued talverehvid, auto oli korralik. Vahepeal toimus lepingu lõpetamine ja uue lepingu vormistamisel käenduslepingut ei sõlmitud. Auto müüdi 3-tuhande euroga, nõue on peaaegu 12000, mis ei ole põhjendatud. Kohtu põhjendused Hageja põhinõue on väiksem kui 3500 € ja kõrvalnõuded kokku on alla 3500 €. Seega on tegemist lihtmenetluse vaidlusega TsMS § 405 järgi. TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Eeltoodu alusel on otsuse põhjendav osa lihtsustatud vormis. Vaidlustamata asjaolud

M OÜ (kreeditor) ja kostja 1 sõlmisid 29.03.2019 lepingu nr xxx, mille järgi maksis M OÜ A OÜle 5890,00 € sõiduki eest Volkswagen Caddy Kombi 2009 (leping, hagi lisa 1) ning kostja 1 sai sõiduki valduse ning M andis kostjale 1 krediiti 6184,50 €. M OÜ sai lepingu alusel sõiduki omandi (lepingu p 1.1.). Kostja 1 kohustus sõiduki omandamise eest tasuma OÜ-le M maksegraafiku alusel igakuiselt väljaostu- ja intressimakseid. Sõiduki omand pidi kostjale 1 üle minema lepingust tulenevate kostja kõigi kohustuste nõuetekohase täitmise korral. Kostja 1 kohustus alates 20.04.2019 tasuma esimese osamaksena 128,18 € ja edaspidi igas kuus tasuma võrdses summas osamakse 170,88 €, millest väljaostumakse osa igakuiselt suurenes ning intressimakse osa vastavalt vähenes. Kostja 1 ja M OÜ sõlmisid 16.08.2019 lepingule lisa xxx (hagi lisa 1.2), mille kohaselt suurendati laenu summat 10 € võrra seoses sellega, et võlateatise tasu, mis oli sissenõutavaks muutunud ja laenusaaja poolt tasumata lisandus laenu summale, mistõttu väljamakset eeltoodud summas laenusaajale ei tehtud. Uus laenusumma oli 6096,29 €. Kostja 1 kohustus alates 16.09.2019 igas kuus tasuma võrdses summas osamakse 170,45 €, millest väljaostumakse osa igakuiselt suurenes ning intressimakse osa vastavalt vähenes. Lepingu p 3, 5.1, 5.3 järgi oli intressimäär 28,56% aastas ja viivis oli võrdne intressimääraga. Kostja 1 rikkus lepingust tulenevaid maksekohustusi: kostja 1 oli võlgnevuses järgmiste graafikujärgsete maksetega: 16.10.19 võlgnes intressi 4,8€, 16.11.19 võlgnes põhivõlga 26,58 € ja intressi 143,87 €, 16.12.19 võlgnes põhivõlga 27,22 € ja intressi 143,23 €. OÜ M ütles lepingu kostjale 1 üles 02.01.20 ja nõudis võla tasumist ning kohustas kostjat 1 tagastama sõiduki. Kostjal 1 oli tasumata 02.01.2020 seisuga 53,80 €, lisaks oli ülesütlemise hetkel tasumata järgmisena tasumisele kuuluv põhisumma osamakse 27,86 €, lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutnud põhiosa jääk 5963,30 €, kokku 6044,96 €. Lepingu ülesütlemise aja seisuga oli kostja 1 intressivõlg kokku 372,65 €. OÜ M võõrandas peale lepingu ülesütlemist sõiduki maksumusega 2970 €, mis arvestati maha kostja põhiosa võlgnevuse jäägist ning peale sõiduki võõrandamist jäi kostjal 1 tasumata põhiosa võlgnevus summas 3074,96 €. Võlgnetav viivis on perioodi eest 03.01.20 - 08.07.21 (hagi esitamise aeg) 1328,14 €. Sissenõudmiskulud on 35 €. OÜ M kandis sõiduki vara valduse taastamise kulusid 180 € (A G OÜ arve nr xxx, hagi lisa 2), sõiduki hoiustamiskulusid 60 € (sõiduk tuli sisse 17.08.2020 ja müüdi 16.09.2020, kokku 30 päeva, A I OÜ arve xxx 09.08.20, hagi lisa 2.1) ja müügihinna kulu on 89,10 € (hinnakiri, hagi lisa 1.4).

25.01.2021 loovutas M OÜ oma nõuded kostja 1 vastu PlusPlus Capital AS-ile. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat 1 kirjalikult (hagi lisa 4). VÕS (võlaõigusseadus) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Kuna vaidlust ei olnud selles, et OÜ M võimaldas kostjale 1 krediiti, omandas ülalmainitud sõiduki ja tasus selle eest lepingus märgitud summa A OÜ-le, kostja 1 sai sõiduki enda kasutusse, M OÜ võimaldas kostjal 1 sõidukit kasutada tasu eest ja kostja 1 pidi maksma makseid, sh intressi igakuiste maksetega, siis oli M OÜ ja kostja 1 vahel sõlmitud sõiduki suhtes liisingleping VÕS § 361 järgi. Eeltoodu alusel ei pea kohus sisuliselt hindama nende asjaolude kohta esitatud hageja tõendeid (sõiduki tagastamise kulu arve, hoiukulu arve, hinnakiri, nõude loovutamise leping, võla teated, liisingleping ja selle lisa). Käendusleping VÕS § 143 lg 1 järgi on tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik ning lg 2 sätestab, et tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. VÕS § 144 lg 2 sätestab, et tarbijakäenduslepingu puhul peab käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. Kohus kontrollib kas leping on kehtiv, sest tegemist on tarbijakäendusega, kuna kostja 2 on füüsiline isik Kostja 2 ja M sõlmisid 16.06.16 käenduslepingu nr xxx, mille p 1 alusel vastutab käendaja võlausaldaja ees lepingus nr xxx sätestatud ulatuses M OÜ ning kostja 1 vahel sõlmitud lepingust tulenevate kostja 1 kohustuste täitmise eest. Käenduslepingu p 2.1 kohaselt on käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma 14311,19 €. Käenduslepingu p 3.1 kohaselt jõustus leping selle allkirjastamisest ja p 3.2 järgi kehtib käendusleping kuni 20.03.26 või kuni kostjaga 1 sõlmitud lepingust tulenevate kõikide kohustuste nõuetekohase täitmiseni. Käenduslepingu p 6.1 sätestab, et käendaja vastutab liisinguandja ees tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga. Kohtule esitatud käenduslepingust (hagiavalduse lisa 1.1) nähtub, et see on kirjalik ja allkirjastatud kostja 2 poolt ning lepingu p 2 järgi on käendaja vastutuse maksimumsummas 14311,19 €. Seega on käenduseping kehtiv VÕS § 143 lg 1, 144 lg 2 järgi. Vaidlus VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lg 1, 2 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi ja kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis,

ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm (lg 2). VÕS § 13 lg 1 järgi võib lepingut muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel, lg 2 sätestab, et kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Kostjad väitsid, et kui sõiduk tagastati, oli sellel parandatud käigukast, uued piduriklotsid, uued talverehvid, auto oli korralik. Vahepeal toimus lepingu lõpetamine ja uue lepingu vormistamisel käenduslepingut ei sõlmitud. Auto müüdi 3 tuhande euroga, nõue on peaaegu 12 tuhat, mis ei ole põhjendatud. Kostjad ei ole täpsustanud oma väiteid ega tõendeid esitanud. Kostjad esitasid kohtule 17.02.20 dateeritud lepingu, millele ei ole poolte allkirju (vastuse lisa 1). Lisaks esitasid tõendid selle kohta, et hageja on alla kirjutanud 31.01.20 dateeritud lepingule (vastuse lisa 1, 6) xxx LISA nr. xxx, millest nähtuvalt soovis kostja 1 kui laenusaaja jätkata lepingu täitmist ja nagu oleks kokku lepitud uues maksegraafikus ja laenusuuruses 5991,16 €, ent sellele ei ole kostja 1 alla kirjutanud. Lisaks on nad esitanud 13.08.19 dateeritud lepingu (vastuse lisa 5), millel on M OÜ esindaja allkiri, kuid ei ole kostja 1 allkirja. Kõigist nendest dokumenditest nähtub, et leping jõustub siis, kui see on alla kirjutatud poolte poolt (peatükk Üldsätted, alapeatükk lõppsätted, p 3.1). Kostja esitatud lisast ehk kirjavahetusest M OÜ esindajaga V. J nähtub, et uue lepingu sõlmimise eelduseks oli ka võla ära tasumine, mida ei tehtud (vastuse lisa 2). Kuna 1) 17.02.20, 13.08.19, 31.01.21 dateeritud lepingutest nähtuvalt jõustuvad lepingud alla kirjutamisega poolte poolt, 2) 29.03.19 dateeritud lepingu nr L 29032019/0090 ja selle l6.08.19 muudatuste Lisa (hagi lisa 1 ja 1.2), mis on poolte poolt alla kirjutatud, tingimuste p 3.2 (peatükk Üldsätted, alapeatükk Lõppsätted) järgi saab lepingut muuta kirjalikus vormis. 3) kostjate poolt kohtule esitatud ja hageja poolt alla kirjutatud lepingutele, mis on dateeritud

Kostjad väitsid, et sõiduk oli korras ja sõiduki võõrandamise hind oli madal, ent ei ole oma väited tõendanud (kohtu kiri 07.03.22). Seega on tõendatud hageja väited, et sõiduk võõrandati parima hinnaga, arvestades sõiduki tagastamise ajale võimalikku turuväärtust 2970 € kooskõlas VÕS § 367 lg 3. Vaidlust polnud selles, et lepingu ülesütlemise ajaks oli kostjal 1 tasumata 53,80 €, ülesütlemise hetkel järgmisena tasumisele kuuluv sissenõutavaks muutnud põhisumma osamakse 27,86 €, lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutnud põhiosa jääk 5963,30 € ehk kokku 6044,96 €. Seega oli OÜ-l M kooskõlas VÕS § 367 lg 1, 2, 3 õigus arvestada põhiosa võlgnevuse jäägist maha 2970 €, ning seega jäi peale sõiduki võõrandamist kostjal 1 tasumata põhiosa võlgnevus 3074,96 €. Kokkuvõte Kuna vaidlust pole selles, et OÜ M kandis sõiduki vara valduse taastamise kulusid 180 € (A G OÜ arve nr xxx, hagi lisa 2), sõiduki hoiustamiskulud summas 60 € (sõiduk tuli sisse 17.08.2020 ja müüdi 16.09.2020, kokku 30 päeva, A I OÜ arve xxx 09.08.20, hagi lisa 2.1), et sõiduki müügikulude hüvitis on 89,10 €, siis on sellised kulud kooskõlas VÕS § 367 lg 4, mida kostja 1 peab kandma. Nii on tõendatud ja põhjendatud kulud 329,10 € (180+60+89,10), mida peab kostja 1 hüvitama ning see on kooskõlas lepingu tingimuste p 4.1.4. Viimase järgi on kostja 1 kohustus tasuda kõik kulud, mis on seotud lepingu täitmisega, mh sõiduki omandi üleandmise, registreerimise ja registriandmete muutmise, kindlustamise ja tehnoülevaatustega seotud kulud ja tasud, mh riigilõivud ja muud tasud, samuti sõiduki realiseerimisega seotud kulud (mh kulud otsese valduse saamiseks, selle hindamiseks ja võõrandamiseks, mh remondi- ja puhastuskulud, parkimiskulud ning müügiga seotud vahendus ja muud tasud) ja kohtukulud, mis on seotud vaidluste lahendamisega. Kuna kohus tuvastas, et sõiduki müügihind vastab turuväärtusele selle tagastamise ajal, sest kostjad oma väiteid, et sõiduki väärtus on suurem, ei tõendanud, siis võlgneb kostja 1 lepingu järgi 3074,96 €, mis tuleb kostjal 1 hüvitada VÕS § 367 lg 1-3 järgi. Vaidlus puudus selles, et kostja 1 jäi lepingu ülesütlemise ajaks võlgu intresse 372,65 €, mida ei katnud sõiduki müügist saadu. Kuna intress sisaldus igakuises maksegraafikus, siis võlgneb kostja 1 VÕS § 361 järgi osaliste võlgnetavate maksete näol intressi 372,65 €. Kohus tuvastas, et kostja 2 käendab liisinglepingust tulenevaid kohustusi ning käenduslepingu p 6.1 järgi vastutab kostja 2 solidaarselt kostjaga 1 liisinglepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. See on kooskõlas VÕS § 142 lg 1, § 145 lg 1, 2. Viimane sätestab, et käendaja vastutab kohustuse rikkumise korral solidaarselt põhivõlgnikiga nii rikkumiste tagajärgede eest, viiviste, kahjude, ja muude kulude eest, mis on seotud lepingu ülesütlemisega. VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita

kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale, lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Vaidlust polnud selles, et 25.01.2021 loovutas OÜ M oma nõuded kostja 1 vastu hagejale ja sellest on teatatud kostjaid kirjalikult. Seega on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist kostjatelt. Kostjad pole väitnud, et nad on hagetava võla ära tasunud. Seega rikub kostja 1 liisinglepingust tulenevaid kohustusi VÕS § 361, § 367 lg 1, 4, VÕS § 100 järgi ja kostja 2 käenduslepingust tulenevat kostja 1 kohustuste täitmise tagamise kohustust VÕS § 100 ja § 142 lg 1, 145 lg 1, 2 järgi. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Eeltoodu alusel on hagejal õigus nõuda kostjatelt solidaarselt VÕS § 65 lg 1, § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 361, § 367 lg 1, 4 järgi liisinglepingust tulenevate kohustuste täitmist, sj lepingu lõppemise ajaks sissenõutavaks muutnud ja võlgnetava intressi tasumist ning kulutuste hüvitamist ning lisaks VÕS § 113 lg 1, 101 lg 1 p 6 järgi lepingulist viivist. Viivis oli vaidlustamata asjaolude kohaselt lepingu ülesütlemise järgselt hagi esitamise seisuga (03.01.20-08.07.21) 1328,14 €. Hagejal on õigus nõuda edasiulatuvat viivist ka TsMS § 367 järgi 28,56% aastas põhivõlalt (3074,96 €) kuni selle tasumiseni, kuid selliselt, et väljamõistetav viivis ja edasine viivis kokku ei ületaks põhivõlga 3074,96 €. Vaidlust pole selles, et sissenõudmiskulud on 35 € ja kohus ei pea seetõttu nõudekirju sisuliselt hindama (hagi lisad 5). Hageja on viidanud oma hagiavalduses VÕS § 113.2 lg 2 p 3, mille kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 €, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 € ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 €, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 €. Samas ei ole kohus hageja õigusliku kvalifikatsiooniga seotud. Kostja 1 ei ole tarbija, kellega on sõlmitud vaidlusalune liisingleping. Seega kohaldub asjas VÕS 113.1 lg 1, mis sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja sissenõudmiskulude nõue on väiksem kui VÕS § 113.1 lg 1 sätestatu ja seega ei kahjusta esitatud nõue kostjate õigusi. Eeltoodu alusel kuulub hagi rahuldamisele ja kostjatelt tuleb solidaarselt välja mõista põhivõlga 3074,96 €, müügikulusid 329,10 €, intresse 372,65 €, viiviseid 1328,14 €, sissenõudekulusid 35 €, ning alates 09.07.21 viivist põhinõude 3074,96 € jäägilt selle täieliku tasumiseni, lugedes viivise määraks 28,56% aastas, kuid viivist kokku selliselt, et edasiulatuv viivis ja väljamõistetud viivis kokku ei ületaks põhivõlga 3074,96 eurot. Kooskõlas TsMS § 405 lg 1 p 10 kuulub otsus viivitamatule täitmisele. Kostjad esitasid kohtule ka nõudeavalduse (vastuse lisa 5), mis oli tehtud kostjale 1, millest nähtub nõutav võlg 11731,74 €, mis ei oma tähendust, sest hageja ei nõua hagis kostjatelt selles ulatuses

võla ja muude kulude tasumist. Lisaks esitasid nad nõude loovutamise teate, millel pole tähtsust, sest vaidlus selle üle puudus, et nõue on üle läinud hagejale. Samuti esitasid volikirja, mille M OÜ andis A G OÜ-le (vastuse lisa 4), kuid ka sellel ole tähendust, sest vaidlus vara tagastamise ja nende kulude üle, mille esitas A G OÜ tasumiseks M OÜ-le, ei olnud. Menetluskulude jaotus, rahaline suurus TsMS § 162 lg 1, 2 ja § 165 lg 3 järgi jäävad hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning kostjate kulud nende endi kanda. Menetluskuludeks on TsMS § 138 lg 1, 2, § 139 lg 1, § 144 p 1 järgi lõiv, esindaja tasu. Hageja menetluskuludeks on lõiv 450 € ja esindaja kulud 420 € 3,5 töötunni eest (arve xxx, 29.06.21), tasu määr on 100 €, millele lisandub käibemaks. Arvestades asja mahtu, hageja esitatud hagiavaldust, tõendeid, vastust kostja vastusele, leiab kohus, et esindaja kulud on TsMS 175 lg 1, § 144 p 1, § 139 lg 1 järgi tõendatud, vajalikud ja põhjendatud ning kooskõlas asja mahuga. Asja materjalidest nähtub, et hagiavalduselt on tasutud lõivu 450 €, seega on nimetatud kulu TsMS 138 lg 1, 2, 139 lg 1 järgi põhjendud. Eeltoodu alusel tuleb kostjatelt solidaarselt TsMS § 162 lg 1, 2, § 165 lg 3, § 138 lg 1, 2, § 139 lg 1, § 144 p 1, § 175 lg 1 järgi välja mõista menetluskulude katteks 870 €. Vastavalt hageja taotlusele, tuleb kostjatelt välja mõista solidaarselt TsMS § 177 lg 4 järgi alates kohtulahendi jõustumisest võlgnetavatelt kuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni kulude tasumiseni. Kohus ei määra kindlaks kostjate menetluskulude rahalist suurust nende puudumise tõttu. /digitaalselt allkirjastatud/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.