X hagi Eesti Vabariigi vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10. märtsi 2022. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja riigi esindajad ringkonnakohtus õigusabi korras advokaat Robert Sprengk Kostja (vastustaja) Eesti Vabariik (Tallinna Vangla ja Tartu Vangla kaudu), lepingulised esindajad Monika Raiendik ja Tiiu Miller Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde kostja esitatud dr PK 18.05.2022 selgitus.
2.Jätta Harju Maakohtu 10. märtsi 2022. a kohtuotsus muutmata ja X apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused
1(9)
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
1.X (hageja) esitas 17.07.2018 Tartu Maakohtule hagiavalduse Eesti Vabariigi (kostja) vastu raviteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju 1,5 milj eurot nõudes. Tartu Maakohus edastas hagi kohtualluvuse järgi Harju Maakohtule. Hageja tugines järgmistele asjaoludele: - hagejale kannab karistusena vabaduskaotust 07.04.2013 – 15.07.2022, seejuures esmalt Tallinna Vanglas ja alates 06.04.2016 Tartu Vanglas; - 14.05.2015 diagnoositi hagejal vanglas C-hepatiit, 09.07.2015 kooniline C-hepatiit ja 10.09.2015 kõrge vireemia ja võimalik maksafibroos; - hageja soovis 10.09.2015 C-hepatiidi ravi alustamist; - 01.10.2015 vastuses teatas vangla, et hagejale on määratud 2016 jaanuariks kontrollanalüüsid ning C-hepatiidi ravi alustamiseks vajalikud täiendavad uuringud; - 21.01.2016 esitas hageja vanglale päringu, miks C-hepatiiti ei ravita; - hagejale selgitati, et arst hindab riski autoimmuunhaiguse ja C-hepatiidi vahel; - 04.02.2016 otsustas vangla arst, et hageja tuleb saata FibroScan uuringule ja 22.02.2016 tuvastati hagejal autoimmuunse hepatiidi puudumine; - 18.02.2016 otsustas vangla psühhiaater, et hagejal ei ole vastunäidustusi infektsionisti raviks; - Tartu Vanglale oli teada kogu informatsioon eelmises kinnipidamiskohas hagejale osutatud tervishoiuteenuse kohta; - 30.10.2017 kirjaga teatas vangla hagejale, et hageja on lisatud C hepatiidi ravijärjekorda ja ravi saab alustada, kui järjekord on jõudnud hagejani ja komisjon on hinnanud hageja sobilikkust raviks; - Tartu Vangla teatas, et hageja maksafunktsiooni kontrollitakse regulaarselt ja ravijärjekorra liikumine sõltub eelarvelistest vahenditest; - 06.11.2017 tuvastati hagejal maksafibroosi F4 staadium (maksatsirroos); - C-hepatiidi ravi alustati 15.01.2018; - hagejale ei ole vanglates korraldatud dieeti, mistõttu hageja tervis halvenes veelgi. C-hepatiidi puhul võib iga isik ravist abi saada ning juhul, kui ravi on näidustatud, on oluline alustada seda nii vara kui võimalik, sest ravi aitab vältida maksakahjustust ja suurendab tervenemise võimalust. C-hepatiidi ravijuhendite kohaselt tuleb raviga muuhulgas viivitamatult alustada, kui on tuvastatud metaviirskoor vähemalt F2. Hagejal teostati FibroScanni uuring alles novembris 2017 ning tuvastati skoor F4, samas vastava uuringu vajadus on tuvastatud 04.02.2016. 2(9)
Raske haiguse raviks vajaliku uuringu tegemine ühe aasta ja üheksa kuu möödumisest uuringu vajaduse tuvastamisest ja ravi alustamine alles 2 aastat ja 8 kuud pärast haiguse tuvastamist ei ole õigeaegne ravi teostamine. Selline viivitus ei ole mõistlik ja ei vasta arstiteaduse üldisele tasemele. Kostja jättis tegemata vajalikud uuringud ja viivitas õige raviga, see on raviviga ja kostja vastutab selle eest (VÕS § 770 lg 1). Kostja poolt osutatud tervishoiuteenus ei vastanud VÕS §-s 762 ette nähtud arstiteaduse üldisele tasemele. Kostja tegevusetus on põhjuslikus seoses hagejale tekkinud ravimatu haigusega, mis võib põhjustada surma. Kostja tegevus on süüline, kuna kostja sai mõjutada hageja ravi. Üle kahe aastane ravijärjekord pole põhjendatud ja eelarve puudumine aktsepteeritav. Arstiabi kinnipidamisasutustes peab olema kohane ja võrreldav ravi kvaliteediga, mida riigivõimud pakuvad kogu elanikkonnale. Hagejal on ravimatu haigusega tekkinud elukvaliteedi langus. Hagejal on tekkinud maksatsirroos ning suur oht haigestuda maksavähki, mis on ravimatu ja põhjustab isiku surma. Õigeaegse raviga olek see olnud välditav. Hageja on noor mees. Ta on pidanud elama pidevas stressis ja hirmus oma tervise pärast ning võtma aastaid ravimeid, mis ainult toetavad maksafunktsiooni, kuid ei ravi C-hepatiiti. Tervishoiuteenuse osutamise leping on suunatud mittevaralise huvi järgimisele ja kostja pidi aru saama, et selle rikkumine põhjustab hagejale mittevaralist kahju. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Lõpliku nõudena palus hageja mõista välja hüvitise vastavalt kohtu äranägemisele. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata, tuginedes Tallinna vangla osas peamiselt järgmistele vastuväidetele: a) kostja ei ole tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud, kuna on hageja tervislikku seisundit pidevalt jälginud ja teda võimaluste piires ravinud: - 19.04.2013 avaldas hageja tervisekontrolli käigus, et C hepatiiti ei põe, kuid tarvitab alates 16. eluaastast alkoholi; - 29.04.2014 oli hageja C-hepatiidi antikehade (anti HCV) analüüs positiivne, kuid ei näidanud haiguse kandjaks olemist ega haigestumist C-viirushepatiiti. b) kui hagejal tuvastati antikehade olemasolu, toimus edasine jälgimine vastavalt tolleaegsele ravijuhisele ja -praktikale. Kostja tõi esile, millised uuringud ja analüüsid hagejale perioodil 14.05.2015 – 21.01.2016 tehti ja selgitas, et: - alates 11.12.2015 oli hageja ravi ootejärjekorras; - 04.02.2016 määras infektsionist hagejale FibroScan uuringu ja C-viirushepatiidi ravi juhul, kui on välistatud autoimmuunne hepatiit; - 22.02.2016 diagnoositi hagejal C-hepatiidi järgne maksatsirroos;
3(9)
- vanglas teostati FibroScan uuringuid 2016 augustis, vastavat seadet vanglal endal ei olnud, kuid 06.04.2016 viidi hageja Tartu Vanglasse enne vastava uuringu toimumist; - enne ravi alustamist vajalik maksa fibroosiastme määramine (FibroScan uuring) tehti hagejale 02.11.2017 Tartu Vanglas ja ei ole võimalik väita, et maksafibroos kujunes kinnipidamisel viibimise ajal; c) hagejal võis juba vanglasse saabumisel esineda maksafibroosi ja ei saa väita, et hagejal tekkis haigus kostja tegevuse tulemusel; d) hagejale ei määratud dieettoitlustamine, kuid selle määramata jätmine pole ka põhjuslikus seoses hageja raviga ega tervise halvenemisega; 22.04.2013 kande järgi määrati hagejale kõrvetiste tõttu leiva asemel sai karistuse lõpuni.
3.Tartu Vangla tugines peamiselt järgmistele vastuväidetele: a) kostja ei ole tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud, kuna on hageja tervislikku seisundit pidevalt jälginud ja teda ravinud: - kroonilise C-hepatiidi ravi alustati 15.01.2018 ; - vanglate vahetumisel jätkatakse varem määratud raviga; - 05.04.2016 tõendist ei nähtunud soovitusi kroonilise C-hepatiidi ravi alustamise või selle alustamiseks vajalike uuringutega tegemisega seonduvalt; - hageja registreeriti vanglasse saabudes kohe perearsti ja infektsionisti vastuvõtule, viimane toimus 18.05.2016; - seoses ravi toksilisusega tehti täiendavad analüüsid, sh kõhukoopa ultraheliuuring; - 21.09.2016 avaldas hageja esmakordselt, et soovib HCV ravi ja hageja lisati ravijärjekorda, mida peab iga vangla eraldi ja hageja oli selles 17. kohal; b) hagejal ei olnud erakorralist vältimatut abi osutamist vajav terviserike ja kostja ei pidanud alustama raviga koheselt; - kostja jälgis kuni järjekorra hagejani jõudmist pidevalt ja regulaarselt hageja terviseseisundit vastavalt ravijuhenditele, määras talle toetava ravi maksa tugevdamiseks (Essentiale forte); - ravi oli edukas ja ravitulemus positiivne; c) kostja tegevuse või tegevusetuse tagajärjel ei ole hagejal maksatsirroosi tekkinud, kuna tegemist on pikaajaliselt ja pigem aastatega kujuneva haigusega; d) hagejale näidustati Tartu Vanglasse saabumisel dieet ja võimaldati seda alates 11.04.2016. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tuvastas ekspert BM 04.10.2019 esitatud ekspertiisakti ja 08.06.2021 kohtuistungil antud ütluste alusel järgmised asjaolud: - patsiendil võis olla maksatsirroos juba C-hepatiidi nakkuse tuvastamise ajal (2015. a); - arstid jälgisid ja uurisid hagejat korrektselt, tuvastati hageja ravisobivus ja ta võeti C-hepatiidi ravi ootejärjekorda; - hageja suhtes ei ole olnud tahtlikku arstlikku venitamist patsiendi viirusevastase ravi alustamiseks;
4(9)
- patsiendi seisund püsis kõnesoleva perioodi jooksul (2015-2018) suhteliselt stabiilsena, oluliste muutusteta – seisundi halvenemist ei toimunud, tsirroosi dekompenseerumist ei toimunud; - hagejale vanglates osutatud C-hepatiidi ravi vastab kõnesoleva perioodi ajal kehtinud arstiteaduse üldisele tasemele, see ei erine tavapärasest C-hepatiidiga patsiendi ravist väljaspool kinnipidamisasutusi antud perioodil; - hagejal oli C-hepatiidi tõttu kujunenud maksatsirroos juba tõenäoliselt diagnoosi püstitamise momendil; - maksetsirroos on väga pika kuluga haigus ning ei ole võimalik, et see kujuneks välja 1,5 aastaga ning isegi, kui ravi oleks alustatud pool aastat või aasta varem, siis ilmselt olulist vahet ei oleks olnud - hageja näitajad olid koguaeg stabiilsed, tsirroos ei olnud dekompenseeruda jõudnud; - ei ole teadaolevat eridieeti, mis suudaks mõjutada C-hepatiiti või sellega seoses tekkida võivaid muutusi maksas. Maakohus viitas Riigikohtu praktikale tsiviilasjades nr 3-2-1-171-10 ja nr 2-15-8533 ja leidis, et kostjad ei ole lepingut rikkunud (VÕS § 100 ja § 770 lg 1 mõttes), st ei ole tahtlikult viivitanud hageja haiguse diagnoosimise, jälgimise ja ravivõtete rakendamisega. Üldteada on asjaolu, et ravi uuringute järjekorrad ja ka eriarstide vastuvõttude järjekorrad on pikad mitte ainult kinnipidamisasutustes viibivatele patsientidele vaid ka vabaduses viibivatele isikutele. Seetõttu ei saa isiku viibimine kinnipidamisasutuses panna teda privilegeeritumasse olukorda võrreldes tavapatsientidega. Käesoleval juhul ei ole leidnud tõendamist, et hagejale osutatud ravi oleks erinenud tavapärasest C-hepatiidiga patsiendi käsitlusest väljaspool kinnipidamisasutusi antud perioodil. Eeltoodud põhjustel jäi hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, teha uus hagi rahuldav otsus ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus ei arvestanud asjaoluga, et hageja ravi pikenes just seetõttu, et teda viidi üle ühest haiglast teise. Hageja ravi ei saa hinnata eraldi Tartu vanglas ja Tallinna vanglas, vaid seda tuleb hinnata ühtse ravina. Kostja vastutust ei saa välistada sellega, et hageja viidi Tallinna vanglast üle Tartu vanglasse ning seetõttu ravi ootejärjekord pikenes. Ühest vanglast teise üleviimisel ei olnud ega saanud olla ühtegi takistust, et temale oleks kehtinud ravijärjekord, mis pandi paika Tallinn vanglas. Kostja lihtsalt tühistas hageja esialgse ravijärjekorra ja seetõttu hagejale ravi osutamine venis. Kostja kohustuseks hagejale ravi osutamisel oli ka vajaduse korral hageja suunamine ravile asjakohase eriarsti juurde. Kostja sai seega hageja igal ajal suunata FibroScani uuringtele erialaarsti juurde. Asjas on tõendatud, et hageja oli ravijärjekorras kaks korda - kõigepealt Tallinna vanglas ja siis Tartu vanglas, mis iseenesest kinnitab seda, et hagejale ravi osutamise algusega viivitati ülemäära. Arvestades, et hageja oli ravijärjekorras 2 korda, siis ühe ravijärjekorra aja jagu ravi alustamisega viivitati ning ravi algus oli seega 2 korda pikem kui oleks pidanud olema. Nimetatud viivitus oli tervishoiuteenuse rikkumine. Kohus pole hageja vastavate väidete osas seisukohta esitanud ja jätnud ülemäära pika raviperioodi käsitlemata ja vastava asjaolu hindamata.
5(9)
Eksperdiarvamuses on esitatud, et hagejal võis olla maksatsirroos juba C-hepatiidi nakkuse tuvastamise ajal (2015). See väide on eksperdi poolt esitatud hinnangulisena ja oletuslikus vormis. Eksperdiarvamuse hinnangulise väite tõttu pole ümber lükatud hageja väide, et maksatsirroos tekkis seetõttu, et hageja ravi alustamisega viivitati. Eksperdiarvamuse ja eksperdi ütluste kohaselt on selge, et C-hepatiit põhjustab maksatsirroosi ja makstsirroos põhjustab maksvähki. Hageja puhul ei ole teada ühtegi muud asjaolu, mis võis temal maksatsirroosi põhjustada. Järelikult põhjustas selle C-hepatiit. Kuna C-hepatiit tuvastati mais 2015, siis järelikult kujunes maksatsirroos pärast seda. Kuna hageja oli C-hepatiidi ravi alustamise järjekorras 2 korda, ehk kaks korda kauem, kui tavapäraselt järjekorras ollakse, siis järelikult põhjustas ravi õigeaegne alustamata jätmine maksatsirroosi. Seega esineb põhjuslik seos tervishoiuteenuse rikkumise ja tekkinud kahju vahel – kostja viivitus õige ravi alustamisega põhjustas hagejal maksatsirroosi ja võib põhjustada edaspidi maksvähi. Kui kostja oleks osutanud hagejale õigeaegset ravi, poleks hagejal tekkinud maksatsirroosi. Maakohus on hageja vastavad väited jätnud käsitlemata. Maakohus järeldas ekspertarvamuse ja eksperdi poolt kohtuistungil antud ütlustele tuginedes, et kostjad ei ole tervishoiuteenuse lepingut tahtlikult rikkunud. VÕS § 770 lg 1 räägib süülisest rikkumisest, aga süü vormid võivad olla hooletus või raske hooletus. Tervishoiuteenuse osutaja vastutus tekib ka tervishoiuteenuse lepingu rikkumisel hooletuse ja raske hooletuse tõttu, mitte ainult tahtliku rikkumise korral. Maakohus ei ole lepingu rikkumist hooletuse või rakse hooletuse tõttu hinnanud ja kohtuotsus ei ole seega põhjendatud ega seaduslik. Kostja tegevus hageja ühe ravijärjekorra katkestamisel ja hagejale uue ravijärjekorra määramisel ehk ravi venitamine, on käsitletav vähemalt hooletusena. Hooletus on piisav süü vorm, mille alusel tervishoiuteenuse osutaja vastutab tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral. Hagejal tekkis maksatsirroosi näol tervisekahjustus ja tema elukvaliteet on seetõttu halvenenud. Tehtud on oluline raviviga. Kostja on oluliselt halvendanud hageja elukvaliteeti, mis seisneb surmaga lõppeva haiguse tekkimises (hageja tervist on jäädavalt kahjustatud). Hageja on selle asemel, et saada viivitamatut C-hepatiidi ravi, pidanud elama pidevas stressis ja hirmus oma tervise pärast. See on tekitanud hagejale mittevaralise kahju. Vastus apellatsioonkaebusele
6.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
8.Ringkonnakohus mõistab apellatsioonkaebust viisil, et hageja heidab kostjale ette vastava erialaarsti juurde FibroScan uuringuks piisavalt vara suunamata jätmist ja ravi alustamisega venitamist.
9.Iseenesest on taunitav olukord, kui kinnipeetava ravijärjekord lükkub edasi tema ühest vanglast teise viimise tagajärjel. Seda põhjusel, et erinevalt vabaduses viibivast patsiendist, ei ole
6(9)
kinnipeetaval võimalik endale raviasutust valida ega seda ka vahetada. Seetõttu on põhjendatud hageja seisukoht, et kostja vastutust ei saa välistada sellega, et hageja viidi Tallinna vanglast üle Tartu vanglasse, kui seetõttu ravi ootejärjekord pikenes. Nimetatud seisukohta aga maakohtu lahendist ei tulene.
10.Pooled ei vaidle asjas hageja terviseandmeid ja -uuringuid kajastavate asjaolude üle. Poolte esile toodust nähtuvalt suunas Tallinna vangla arst hageja FibroScan uuringule 04.02.2016 ja patsient jäi uuringut ootama. Enne uuringu toimumist viidi hageja üle Tartu vanglasse (06.04.2016), kus uuring tehti 06.11.2017. Kostja on esile toonud, et vastava uuringu tegemiseks vajalikku aparatuuri oleks Tallinna Vangla saanud laenata augustis 2016, seega eelduslikult oleks hagejale saanud teha uuringu juba augustis 2016. Samas ei järeldu sellest, et hageja raviga oleks saanud alustada Tallinna Vanglas varem kui seda tehti Tartu Vanglas.
11.Praegusel juhul pole aga hageja esile toonud ega tõendanud, et FibroScan uuringu augustis 2016 tegemata jätmise või ühest vanglast teise üleviimise tõttu tema ravijärjekord pikenes. Ringkonnakohus andis pooltele võimaluse selles osas oma seisukohti täpsustada.
11.1.Hageja selgitas, et talle ei ole teada konkreetsed asjaolud, millest tulenevalt saab järeldada, et Tallinna vanglas oleks ravijärjekord jõudnud hagejani varem kui seda juhtus Tartu vanglas. Hageja on seisukohal, et Tartu vanglas alustati diagnoosimist ja ravi eelduseks olevaid uuringuid algusest peale uuesti, kuigi osa nendest oli Tallinna vanglas juba tehtud. Kui Tartu vanglas oleks arvestatud juba Tallinna vanglas tehtud uuringuid, oleks Tartu vanglas saanud ravi varem alustada.
11.2.Kostja selgitas, et keskmine C-viirushepatiidi ravijärjekord oli hageja Tartu Vanglasse saabumisel (hagi asjaolude kohaselt 06.04.2016) kuni kaks aastat, kuid samas tulenevalt patsiendi kliinilisest seisundist alustati ravi ettevalmistavate toimingutega 21.09.2017, 23.11.2017 saadi FibroScan-uuringu vastus ja peale ravi lubavate uuringutulemuste saamist alustati 11.01.2018 patsiendi kaksikraviga. Samamoodi oleks hageja tervise dünaamikat jooksvalt hinnatud ka Tallinna Vanglas ja on usutav, et ka seal viibides oleks sündmused toimunud samas tempos.
11.3.C-hepatiidi ravijärjekorra ja hageja ravijärjekorra asjaolude kohta Tartu Vanglas esitas kostja perearst dr Kooli selgituse, mille kohaselt oli 2017 C-hepatiidi ravijärjekord 2 aastat, kuid lisaks ajalisele faktorile arvestatakse ravijärjekorra määramisel ka patsiendi kliinilise seisundi, fibroosi astme ja maksa analüüside olukorraga. Kui patsiendi seisund seda nõuab, siis tõstab raviarst kiiremat ravi vajava patsiendi ravijärjekorras ette. Nii toimus ka hagejaga 2017. aastal. Hagejale tehtud uuringute ja analüüside alusel (fibroosi staadium F4, kliinilised vaevused, maksa analüüsid halvad) oli vajadus ta ravijärjekorras ettepoole tõsta. Kuigi hageja lisati Tartu Vanglasse saabudes algselt ravijärjekorra lõppu, siis tema tervislikku seisundit arvestades tõsteti ta järjekorras ettepoole, arvestades tema tervisekaebusi ja analüüside vastuseid. Hageja ei vaielnud tõendi apellatsioonimenetluses asja juurde võtmise juurde, kuid juhtis tähelepanu tõendis ja 15.12.2017 vastuses antud selgituste vastuolule. Samuti leidis hageja, et tõendist nähtuvalt alustatu ravi ainult 3 kuud enne seda, kui hageja oleks Tartu Vanglas viibinud 2 aastat.
11.4.Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tõendist ei nähtu asjaolu, kas hageja raviga oleks saanud alustada Tartu Vanglas juba varem, kuid peab tõendit siiski asjakohaseks ja võtab selle asja juurde. Nimelt nähtub tõendist, et kuigi hageja sattus ravijärjekorra lõppu, arvestati tema kliinilise seisundiga ja tõsteti järjekorras ettepoole. Kuigi ravijärjekord oli 2 aastat, alustati hageja raviga
7(9)
arvates Tartu Vanglasse saabumisest 06.04.2016 mitte kahe aasta möödumisel, vaid 15.01.2018 ehk veidi rohkem kui 1 aasta 9 kuu pärast.
12.Pooled ei vaidle selle üle, et enne ravi alustamist oli vajalik maksa fibroosiastme määramine FibroScan uuringuga. Eeldades, et Tallinna Vanglas oleks ravi alustamise võimalikkuse kontrollimiseks vajaliku FibroScan uuringu järjekord saabunud augustis 2016, oleks seal 2-aastase ravijärjekorra korral saanud hageja raviga alustada augustis 2018, v.a kui hageja poleks samuti järjekorras ettepoole tõstetud. Raviga alustati reaalselt 15.01.2018. Seega ei tähendanud kinnipeetava ühest vanglast teise ümberpaigutamine tingimata seda, et tema raviga alustati põhjendamatu viivitusega või ravi osutamine venis ning oli kaks korda pikem kui pidanuks olema. Eeltoodud põhjusel ei saa viivitust ravi alustamisega käsitada tervishoiuteenuse rikkumisena. Kuna tervishoiuteenuse rikkumist ei esine, puudub vajadus hinnata, mis süü vormis kostja lepingut rikkus (VÕS § 770 lg 1).
13.Apellant tugineb apellatsioonkaebuses asjaolule, et kostja oleks saanud hageja suunata vajaduse korral asjakohase eriarsti juurde. Ringkonnakohus mõistab seda väidet viisil, et kostja oleks saanud suunata hageja väljaspool vanglat tegutseva erialaarsti juurde. See asjaolu on esitatud esmakordselt apellatsioonimenetluses, mistõttu jätab ringkonnakohus selle tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4).
14.Hageja leiab, et ekspert on esitanud arvamuse hagejal maksatsirroosi olemasolu kohta hinnangulisena ja oletuslikus vormis, mistõttu ei ole ekspertarvamusega ümber lükatud hageja väide ravi hilise alustamise kohta. Ringkonnakohus nimetatud väitega ei nõustu.
14.1.Riigikohus on märkinud, asjatundja arvamus põhineb tihti subjektiivsetel hinnangutel ja prognoosidel. Asjatundjad peavad rakendama oma kutsealal oodatavat hoolsust ja kasutatavat metoodikat, et anda arvamus oma parimate teadmiste kohaselt (vt RKTKo nr 3-2-1-100-15, p 29). Ekspertarvamuse kohaselt ei saa tõestada asjaolu, kas võimalik nakatumine toimus 1992, kuid retrospektiivselt hinnates võis maksatsirroos olla hagejal juba C-hepatiidi nakkuse tuvastamise järgselt (2015). Arvestades asjaolu, et ekspertarvamuse andnud dr BM on Ida-Tallina Keskhaigla 28-aastase staažiga gastroenteroloog-juhtivarst (I kd, tl 124 ja 187 pöördel), ei ole kolleegiumil alust kahelda ekspertarvamuse õiges hinnangus. Lisaks on ekspert kohtuistungil üle kuulatud ja ta on selgitanud (I kd, tl 188), et haigus ei kujunenud kindlasti välja hagis toodud ajavahemikul (veebruaris 2016 kuni ravi alustamiseni) ja kõik kaudsed tunnused viitavad sellele, et tsirroos oli juba varem välja kujunenud; kuigi täpselt ei saa määratleda, kuidas haigus on saadud, võib arvata, et nakatumine võis aset leida tätoveeringuid tehes 1992. a.; seetõttu oli 2015-2016 möödunud piisavalt aega selleks, et tsirroos oli jõudnud välja kujuneda (kujuneb 20-25 aasta jooksul); maksatsirroos on väga pika kuluga haigus ja see ei saa välja kujuneda 1,5 aastaga.
14.2.Eelnevast tulenevalt on põhjendamatu ka apellandi seisukoht, et tema puhul ei ole teada ühtegi muud asjaolu, mis temal võis maksatsirroosi põhjustada. Ekspertarvamuse kohaselt võis hageja nakatuda tätoveeringute tegemisel ja haigus kujuneda välja 20-25 aasta jooksul.
14.3.Seega, isegi kui ravi alustamisega oleks viivitatud, ei esine põhjuslikku seost tervishoiuteenuse rikkumise ja maksatsirroosi väljakujunemise vahel. Kostja ei ole põhjustanud hagejale maksatsirroosi, millest edaspidi võib kujuneda maksavähk. Kuigi see ei oma iseenesest tähendust asja lahendamisel, viitab ringkonnakohus eksperdi kohtuistungil antud ütlustele, et maksatsirroosi tõttu võib (kuid ei pruugi) hagejal välja kujuneda maksvähk. Arvestades patsientide jälgimisele jäämist ja nendele pooleaastase intervalliga
8(9)
tehtavaid uuringuid, on maksavähki võimalik avastada sellises faasis, millal seda on võimalik juba eos välja ravida (I kd, tl 189).
15.Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Seoses sellega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.