Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin
Otsuse tegemise koht ja aeg
30. mai 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-10859
Tsiviilasi
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi Kristel Koppeli vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 1. detsembri 2021. a tagaseljaotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806), lepinguline esindaja Jekaterina Morozova Vastustaja (kostja): Kristel Koppel (isikukood
XXXXXXXXXXXX)
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Lahendada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus TsMS § 646 alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 1. detsembri 2021. a otsus tervikuna ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 9. juulil 2021 Tartu Maakohtule hagi Kristel Koppeli (kostja) vastu põhivõla 3486 euro 54 sendi, intressi 144 euro 87 sendi, müügikulu 430 euro 50 sendi, sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 2. aprill 2020 kuni 9. juuli 2021 eest 1236 euro 57 sendi, sissenõudekulude 35 euro ja alates 10. juulist 2021 viivise määras 27,96% põhivõlalt aastas väljamõistmiseks. Hageja nõue tuleneb Mogo OÜ (kreeditor) ja kostja 30. mail 2019 sõlmitud laenu- ja tagatisomandamise lepingust nr L30052019/0019, mille alusel liisis kreeditor sõiduki kapitalirendi vormis kostjale ning lepingu kohaselt võimaldati kostjale kokku 5250 eurot. Kostja kohustus sõiduki omandamise eest tasuma kreeditorile maksegraafiku alusel igakuiselt väljaostu- ja intressimakseid. Sõiduki omand pidi kostjale üle minema liisingulepingust tulenevate kostja kõigi kohustuste nõuetekohase täitmise korral. Kuna kostja oma kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud, öeldi leping(ud) erakorraliselt üles 1. aprillil 2020 ning nõue loovutati
25.jaanuaril 2021 hagejale. Hageja on üritanud võlga kostjalt sisse nõuda ka kohtuväliselt.
2.Kostja hagiavaldusele ei vastanud.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus rahuldas 1. detsembri 2021. a tagaseljaotsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse kokku 4450 eurot 91 senti (põhivõlg 3486 eurot 54 senti, intress 144 eurot 87 senti, müügikulu 430 eurot 50 senti, perioodi eest 2. aprill 2020 kuni 9. juuli 2021 sissenõutavaks muutunud viivised (8% aastas põhinõudelt) 354 eurot ja sissenõudekulud 35 eurot) ning viivise põhivõlalt (3486 eurot 54 senti) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10. juulist 2021 kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte enam kui põhinõude suuruses. Kohus jättis rahuldamata sissenõutavaks muutunud viiviste nõude perioodi 2. aprill 2020 kuni 9. juuli 2021 eest summas 882 eurot 57 senti ja viivise nõude 27,96% aastas tasumata põhivõlgnevuselt alates 10. juulist 2021. Maakohus jättis menetluskulud 83% ulatuses kostja kanda ning 17% ulatuses hageja kanda, määras kindlaks hageja menetluskulud 650 eurot ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 83% ulatuses, s.o kokku 539 eurot 50 senti, sh riigilõiv 373 eurot 50 senti ja õigusabikulud 166 eurot. Kostja peab hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid mitte enam kui 539 eurot 50 senti. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Maakohus tegi otsuse TsMS § 444 lg 3 alusel kirjeldava ja põhjendava osata, kuid selgitas viivisenõude osalist rahuldamist. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse ning saatis hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse kostjale hagis märgitud aadressile XXXXXXXXXXXX vald, X maakond, mis on ühtlasi kostja elukoha aadressiks rahvastikuregistri kohaselt. Kohus üritas 24. augustil 2021 dokumente kostjale kätte toimetada ka politsei kaasabil, kust dokumendid tagastati, kuna kostja viibimiskoht ei ole teada. Kuna dokumente ei õnnestunud kostjale kätte toimetada ning kohtule on ka varasematest menetlustest teada kostjale dokumentide kättetoimetamise võimatusest, toimetas kohus hageja taotlusel hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjale kätte avalikult
6.oktoobril 2021. Kostjale loetakse dokumendid kätte toimetatuks hiljemalt 21. oktoobril 2021 (15 päeva). Kostja ei ole kohtule vastanud. Kohus selgitas, et vastavalt Riigikohtu praktikale on ka lepingutes kasutatavale viivisemäärale seatud maksimumpiir – viivisenõue, mis on suurem kui 24% aastas, st suurem kui kolmekordne seadusjärgne määr, on ebaseaduslik. Nimelt on Riigikohus leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RK 3-2-1-25-16, p 13 ja 3-2-1-118-16, p 17). Seadusejärgse viivisemäära sätestab VÕS § 113 lg 1 teine lause, mille kohaselt viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Eesti Panga andmetel on võlasuhete intressimääraks (VÕS § 94 lõike 1 kohaselt ja Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimäärad) alates 1. jaanuarist 2020 kuni käesoleva ajani 0,00%. Seega on vähemalt eelduslikult tühine viivisekokkulepe, mille kohaselt täitmise tagamiseks kohaldatava viivisemäär on suurem kui 24% aastas (s.o 0,066% päevas), st suurem kui kolmekordne seadusjärgne määr (s.o 8% aastas ehk 0,022% päevas). Maksimaalne kehtiv ühe päeva viivis saab tarbijalepingutes järelikult üldjuhul olla 0,066%. Käesoleval juhul on viivisemäär 27,96% aastas (u 0,078% päevas), mis on eeltoodud määrast kõrgem. Kostja on vaidlusaluses lepingulises suhtes tarbija ning kohus luges seetõttu lepingus ette nähtud intressimäära kostjat kui tarbijat kahjustavaks. Seetõttu kuulub käesoleval juhul hagi lahendamisel kohaldamisele seadusjärgne viivisemäär 0,022% päevas (s.o 8% aastas). Maakohus rahuldas viivisenõude osaliselt, sh jaotas menetluskulud ja määras kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse.
APELLATSIOONKAEBUS
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist hagi rahuldamata jätmise osas ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda. Riigikohus on VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a lahend tsiviilasjas
nr 3-2-1- 120-08, p 12). Lepingu põhitingimuste kohaselt on intressimäär 27,96% aastas. Sellist viivise kokkulepet ei saa pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 406 2 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohi ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostja on sõlminud 30. mail 2019 lepingu krediidikulukuse määraga 34,28% aastas. Alates 30. novembrist 2018 oli Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,01% (20,01% x 3 = 60,03%). Eeltoodust tulenevalt ei ületanud lepingu sõlmimise hetkel krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda (34,28% < 60,03%). Seega ei ületa krediidikulukuse määr lubatavat määra.
5.Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb lahendada TsMS § 646 ja § 656 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel üksnes kaebuse põhjal. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse TsMS § 656 lg 4 alusel sõltumata kaebuse piiridest tervikuna ja saadab asja täies ulatuses maakohtule uueks läbivaatamiseks.
7.Ringkonnakohus võib TsMS § 646 alusel otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 646 kohaldamisel küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (TsMS § 641 lg 1) ega analüüsima ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (Riigikohtu 24. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole toimetanud nõuetekohaselt kostjale kätte hagi ja selle menetlusse võtmise määrust, mille tulemusena ei olnud maakohtu menetluses tagatud kostja õigus olla ära kuulatud. Samuti tehti otsus kostja kohta olukorras, kus kostjat ei olnud menetlusse nõuetekohaselt kaasatud. Tegemist on TsMS § 656 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel menetlusõiguse normide olulise rikkumisega, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise sõltumata apellatsioonkaebuse väidetest. Kuivõrd rikkumise tulemusena ei ole kostja menetlusest tervikuna teadlik, tuleb TsMS § 656 lg 4 alusel maakohtu otsus sõltumata apellatsiooni piiridest tervikuna tühistada. Otsuse kehtimajäämist isiku kohta, keda ei ole menetlusse kaasatud, ei saa õigustada apellatsioonipiiridega, kuivõrd kostjal ei ole maakohtu rikkumisest tulenevalt olnud võimalust omapoolselt kaebust lahendi kohta esitada. Seda kinnitab ka see, et tegemist on TsMS § 702 lg 2 p 2 järgi asjaoluga, mis õigustab juba jõustunud lahendi tühistamist teistmismenetluses.
8.Maakohus on toimetanud hagi kostjale kätte avalikult. Ringkonnakohus leiab, et TsMS §-s 317 sätestatud eeldused menetlusdokumendi avalikuks kättetoimetamiseks ei olnud asja materjalidest nähtuvalt täidetud. Maakohus märkis otsuses, et saatis hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse kostjale hagis märgitud aadressile XXXXXXXXXXXX vald, X maakond, mis on ühtlasi ka kostja elukoha aadressiks rahvastikuregistri kohaselt. Maakohus üritas 24. augustil 2021 dokumente kostjale samal aadressil kätte toimetada ka politsei kaasabil, kust dokumendid tagastati. Kuna dokumente ei õnnestunud kostjale kätte toimetada ning kohtule oli ka varasematest menetlustest teada kostjale dokumentide kättetoimetamise
võimatusest, toimetas maakohus hageja taotlusel hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu 6. oktoobril 2021. TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul TsMS 6. osas sätestatud viisil. Kohus peab TsMS § 317 lg 2 kolmanda lause järgi vajadusel tegema järelepärimisi kostja aadressi väljaselgitamiseks. Kohtudokumentide avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded ei ole optimaalne viis anda füüsilisest isikust menetlusosalisele teada temale saadetud dokumentidest, mistõttu võib menetlusdokumendi avalikult kätte toimetada alles siis, kui kõik teised võimalikud kätteandmise viisid ei ole tulemust andnud. Sealjuures peab kohus tegema kõik mõistlikult võimaliku, et kostja aadress välja selgitada ja hagi kätte toimetada (vt nt Riigikohtu
29.märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-10, p 9; 3. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-7-09, p-d 10-11; 7. jaanuari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-3-14, p 7). Maakohus ei kasutanud enne hagi avalikku kättetoimetamist teisi mõistlikke võimalusi hagimaterjalide kättetoimetamiseks. Rääkimata järelpärimiste tegemisest kostja kontaktandmete väljaselgitamiseks, ei ole maakohus kasutanud isegi neid kontaktandmeid, mis nähtuvad hagiavaldusest. Hageja on hagiavalduses märkinud kostja kontaktandmetena lisaks postiaadressile ka e-posti aadressi XXXXXXXXXXXX ja kostja telefoninumbri XXXXXXXXXXXXX. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks proovinud hagimaterjale kätte toimetada kostja e-posti aadressil, mis on ringkonnakohtu hinnangul tavapärane ja lihtne kohtudokumentide kättetoimetamise viis. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks üritanud kostja kontaktandmeid, kuhu oleks võimalik menetlusdokumente saata, saada maakohtule teadaoleva kostja telefoninumbri kaudu. Välistatud ei ole võimalus, et sel teel oleks kohus saanud andmeid kostja tegeliku viibimiskoha kohta. Seega ei kasutanud maakohus talle teadaolevate andmete alusel ära kõiki mõistlikke võimalusi hagimaterjalide kättetoimetamiseks. Seetõttu ei olnud alust kohaldada TsMS § 317 lg-t 1. Kuna kostjale ei olnud seaduse kohaselt hagiavaldust kätte toimetatud, st kostjat ei ole menetlusse kaasatud, ei olnud kohtul õigust teha tagaseljaotsust.
9.Kuigi maakohtu otsus tühistatakse üksnes eeltoodud menetlusnormide rikkumise tõttu, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohus jättis hageja viivisenõuet lahendades põhjendamatult tähelepanuta, et tarbijakrediidilepingule kohalduvat viivisemäära reguleeriv VÕS § 415 lg 1 viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks (vt Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Ringkonnakohus märgib samuti, et TsMS § 407 lg 1 kohaselt saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes õiguslikult põhjendatud ulatuses. Praeguses asjas ei ole hageja põhivõla nõue hagis toodud asjaoludel õiguslikult põhjendatud. Nimelt hageja on esitanud kostja vastu liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva nõude. Hagist nähtuvalt jäi liisinguese pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale ning liisinguandja müüs selle maha. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleks hageja nõudest maha arvata liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Selle väärtuse pidanuks hageja hagis välja tooma ja enda põhivõla nõudest lahutama. Hageja ei ole seda teinud. Hageja on enda põhinõudest lahutanud üksnes liisingueseme hilisema müügihinna,
kuid seda ei saa samastada selle väärtusega tagastamise hetkel (vt nt Riigikohtu 3. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-17, p 23.1).
10.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
/digitaalselt allkirjastatud/
/digitaalselt allkirjastatud/
/digitaalselt allkirjastatud/
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.