2-20-11168 Estmak Capital OÜ hagi ITAN Cars OÜ vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
15 277,55 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Estmak Capital OÜ (registrikood: 11559160, asukoht Kai tn 1, 10111 Tallinn), lepingulised esindajad vandeadvokaat Anton Sigal ja vandeadvokaat Maria Teder (Ellex Raidla Advokaadibüroo, e-post: xxx, xxx) Kostja: ITAN Cars OÜ (registrikood: 12319758, asukoht Lõõtsa tn 2b, 11415 Tallinn, e-post: xxx), lepingulised esindajad vandeadvokaat Elmer Muna ja vandeadvokaat Evelin Prunt (Avokaadibüroo WALLESS, e-post: xxx, xxx)
Kohtuistung
01.04.2021
Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Anton Sigal Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Evelin Prunt
Kohtuotsuse resolutsioon
1.Jätta hageja Estmak Capital OÜ hagi kostja ITAN Cars OÜ vastu põhivõlgnevuse ja viiviste nõudes rahuldamata. Menetluskulude jaotus
2.Jätta menetluskulud hageja kanda.
3.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates
avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Hagi nõue ja asjaolud
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 07.09.2012 laenulepingu nr 1/2012, mille alusel hageja andis kostjale laenu 1 285 000 eurot. Laenulepingu punkte 3.1 järgi tuli 940 000 eurot laenusummast tagastada hiljemalt 31.12.2013. Laenulepingu punktide 3.1 ja 2.4 tuli ülejäänud osa laenusummast tagastada hiljemalt 30.09.2017. Laenulepingu punkt 4.1 kohaselt tuli laenusummalt tasuda intressi 5% aastas. Laenusumma väljamaksmine leidis aset järgmiselt: 500 000 eurot maksti 13.09.2012, 750 000 eurot maksti 12.11.2012 ja 35 000 eurot maksti 06.02.2013. Enne tähtaja saabumist 30.09.2017 tegi kostja põhisumma tagasimakseid kokku 1 133 394 euro ulatuses ning maksis 42 500 eurot intressi. Selle tulemusena oli laenulepingu tähtaja seisuga 30.09.2017 põhisumma jäägiks 151 606 eurot ning intressivõla jäägiks 23 429,84 eurot. 06.12.2017 maksis kostja hagejale 86 724 eurot, millest ei piisanud laenu tagastamiseks. Ülejäänud laenu kostja tagasi ei maksnud, hageja esitas avalduse nimetada kostjale ajutine haldur ning kuulutada välja kostja pankrot tsiviilasjas 2-19-3523. 24.04.2019 määrusega nimetas kohus kostjale ajutise halduri. Ajutine haldur tuvastas, et kostja vara katab tema kohustusi ning kuna kostja astus pankrotimenetluse kestel samme oma likviidsuse parandamiseks, võttis hageja pankrotiavalduse tagasi ning kohus lõpetas 10.06.2019 menetluse. Kohus mõistis hagejalt sellega seoses välja menetluskulud 6010 eurot. 31.07.2019 maksis kostja hagejale 83 527,58 eurot ning luges laenu sellega täielikult tagasi makstuks. Hageja aga leiab, et osa laenust on seni tagastamata.
2.Poolte eriarvamuse põhjuseks on lepingu p 3.3: „Pooled jõudsid kokkuleppele, et laenu õigeaegse tagastamata jätmise korral leppetrahvi, viivist ja intresse juurde ei arvestata.“ Kostja tõlgendab nimetatud punkti selliselt, et alates 30.09.2017 ei olnud tal kohustust tasuda laenu pealt ei viivist ega intressi. Lepingut ei saa tõlgendada selliselt, et laenu tähtaja saabumisel lõpeb intressiarvestus ning laen muutub intressivabaks, olgugi, et võlgnik rikub laenu tagastamise kohusust. Selline kokkulepe oleks majanduslikult seletamatu, heade kommete vastane ning tühine TsÜS § 86 lg 1 järgi. See oleks tühine ka VÕS § 106 lg 2 järgi, mis näeb ette, et tühine on kokkulepe, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks. Antud juhul tähendaks kostja tõlgendus, et lepinguga on välistatud igasugune vastutus laenu tähtaegse tagastamata jätmise eest, mis vastaks VÕS § 106 lg 2 koosseisule. Hagejal on õigus nõuda viivist seaduses toodud määra alusel alates 01.10.2017 (k.a) kuni kohustuse täitmiseni. Vahepealsed maksed tuleb arvestada esmalt viivise katteks, seejärel intressi katteks ning viimaseks põhivõla katteks. Võttes arvesse seadusjärgset viivist ning arvestades kostjalt saadud makseid (86 724 eurot 06.12.2017, 6010 eurot menetluskulude tasaarvestuse teel 26.06.2019 ning 83 527,58 eurot 31.07.2019) esmalt viivise, seejärel intressi ja viimaseks põhisumma katteks, saab hageja võla põhisummaks hagi esitamise päeval 13 147,63 eurot ning viivise summaks 1078,11 eurot.
3.Hageja esitas 10.08.2020 hagiavalduse täienduse. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 13 147,63 eurot, viivis hagi esitamise päeva seisuga 1078,11 eurot ning viivis põhivõlalt pärast hagi esitamist kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduses toodud määras. Hagiavalduse täienduse kohaselt esitas 03.08.2020 hageja hagi, kuna kostjal on hagejale tagastamata osa laenust. Kostja suhtes käib likvideerimismenetlus. 01.07.2020 saatis kostja likvideerija hagejale lõppbilansi ja vara jaotusplaani. Lõppbilanss ei sisalda kostja kohustust hageja ees ning seetõttu ei kajasta õigesti osanikele tehtavaid väljamakseid, mis peaksid olema vastava summa võrra väiksemad. ÄS § 215 lg 4 kohaselt,
kui bilansi või vara jaotusplaani koostamisel ei ole järgitud seaduse sätteid, võib kohus osanike, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/10 osakapitalist, hagi alusel otsustada uue bilansi või vara jaotusplaani koostamise või täiendava likvideerimise. Hagi võib esitada kahe kuu jooksul, alates bilansi ja vara jaotusplaani osanikele tutvumiseks esitamisest osanikele teatamise ajast. Et mitte mööda lasta ülaltoodud tähtaega, täiendab hageja oma hagi nõudega ÄS § 215 lg 4 alusel. Vaidluse pooled ning vaidlusalused asjaolud on samad. Hageja märgib, et lõppbilansis ja jaotusplaanis võib olla ka muid ebatäpsusi, mida hagejal ei ole veel õnnestunud tuvastada, sest kostja on seni põhjendamatult keeldunud võimaldamast hagejal tutvuda kostja dokumentidega, nt kostja kontoväljavõttega. Likvideerija lepinguline esindaja lubas dokumendid lõpuks tutvumiseks esitada millalgi pärast 12.08.2020. Dokumentide analüüsi põhjal võib hagejal uuesti tekkida vajadus hagi täiendamiseks. Hageja täpsustas 26.11.2020 menetlusdokumendis rahalise nõude suurust, palus põhinõude välja mõista summas 13 064.42 eurot, millele lisandus seadusjärgne viivis. Hageja täpsustas 13.04.2021 menetlusdokumendis hagi summat, palus välja mõista põhisumma 11 771.88 eurot, viivis hagi esitamise päeva seisuga 952.07 eurot ja edasi viivis kuni kohustuse täitmiseni.
4.Kohus eraldas täiendavas hagis toodud nõude, kostja kohustamiseks uue lõppbilansi ja varajaotusplaani koostamiseks, iseseisvaks menetluseks. Menetlus toimub tsiviilasjas 2-2012848. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnista, hagi põhineb eeldusel, et laenuleping nr 1/2012 on TsÜS § 85 kohaselt osadeks jagatav. Pooltel puudub aga hageja seisukohtadest nähtuvalt vaidlus, et TsÜS §-le 85 tuginemiseks peavad kumulatiivselt olema täidetud kaks eeldust: (i) tehing peab olema osadeks jagatav ning (ii) saab eeldada, et tehing oleks tehtud ka ilma tühise osata. Samuti ei ole pooltel vaidlust, et TsÜS § 85 eelduste esinemist peab tõendama isik, kes soovib tugineda tehingu ühe osa tühisusele. Kostja on põhistanud ja tõendanud, et laenulepingu punktis 3.3 sisalduv viivise nõudeõigust piirav kokkulepe oli kostja osanikega sõlmitud laenulepingute lahutamatuks osaks. Ilma laenulepingu punktis 3.3 sisalduva kokkuleppeta ei oleks kostja laenulepingut sõlminud, sest tema ja osanike vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmine sõltus omakorda kostja ja Luminor Liising AS-i vahel sõlmitud liisingulepingu täitmisest, aga ka äriplaani käima lükkamise edukusest. Viidatud seisukohta kinnitavad alljärgnevad tõendid: (a) laenulepingu p-s 1.1 sätestatud lepingu eesmärk, mille kohaselt oli Estmak kohustatud „andma laenuvõtjale laenu investeerimiseks raudtee veermisse“; (b) ITAN-i asutamislepingu p 4, mille kohaselt ITANi ainsaks tegevusalaks pidi saama raudteeveeremi rendile andmine; (c) laenulepingu p 3.1 teine lause koosmõjus ITAN-i ja Luminor Liising AS vahel sõlmitud liisingulepingutega, millest lähtuvalt olid osanikud ITAN-iga laenulepingu sõlmimise hetkel teadlikud, et panga poolt raudteeveeremi soetamise ja liisingusse andmise eeltingimuseks oli see, et ITAN on kohustatud kogu liisingulepingu kehtivuse aja garanteerima, et liisinguvõtja omakapitali miinimummäär on 30%. Samuti oli kostja kohustatud tagama, et ITAN ei tagasta ilma Luminori eelneva nõusolekuta osanikele omanikulaenu põhiosamakseid; ning (d) pooltel puudub Estmaki seisukohtadest nähtuvalt vaidlus, et samasugune viivise nõudeõiguse piirang sisaldus ka teiste ITAN-i osanike, AN Invest Group OÜ-ga ja Timeless Investments OÜ-ga sõlmitud laenulepingutes. Kehtib ÄS §-st 154 osanike võrdsuse põhimõttega. Laenulepingu punktis 3.3 sisalduv lepingutingimus on üks osa mitmest laenu tagastamise tingimusest, millega kõik osanikud ja ITAN nõustusid, arvestades laenulepingute sõlmimise konteksti.
6.TsÜS § 86 lg 1 kohaldamiseks peavad esinema sellised ühiskonna jaoks olulised väärtused, mida vaidlusalune lepingutingimus ei järgiks. Üksnes kahe majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku vahelise kokkuleppe saavutamist õiguskaitsevahendite kasutamine piiramiseks ei ole poolte privaatautonoomiat arvestades kuidagi iseenesest selline asjaolu, mida saaks pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Laenulepingu allkirjastamisel ei esinenud sundolukorda või laenuandja ebamoraalset mõjutamist, mis oleks võinud tingida lepingu heade kommete vastasuse. Nii ITAN-i kui Estmaki poolelt kirjutas laenulepingule alla sama isik, hageja seaduslik esindaja TS. Teiste ITAN-i osanikega sõlmitud leping sisaldas sama tingimust, nagu ka vaidlusalune laenulepingu p 3.3. Üritati vältida osanike suhtes sellise laenusumma ja viivise tasumise kohustuse võtmist, kus ei olnud teada, millises ulatuses on 2017. aastaks õnnestunud ITAN-i tegevuse käima lükkamine.
7.Igal juhul nähtub ka AN Invest Group OÜ laenulepingu projekti edastamist kinnitavast ekirjast lepinguprojekti koostaja selgitus, et „Laenu tingimusi võib igal hetkel muuta“. Ühelegi osanikule ei sunnitud konkreetset lepingut peale, vaid kapitali kaasamine toimus osanike ja juhatuste liikmete vahelise arutelu tulemusel. TS saanuks teha teistele osanikele ettepaneku laenulepingu muutmiseks. ITAN on tõendanud, et osanike poolt antav laen pidi olema kapitalisüsti ja võlakirja vahepealne konstruktsioon, ühest küljest sarnanes laenu andmine osakapitali suurendamisele, kus osaühing ei pea osanikele nende sissemakset tagastama ega maksma viiviseid või leppetrahvi ning teisest küljest oli tegemist ikkagi laenu andmisega, st pärast Luminor Liising AS-i poolt seatud 30% omakapitali nõude äralangemist oli ITAN-il kohustus laenu põhiosa koos intressiga osanikele tagastada, st laen ei olnud kindlasti ühingule antud tasuta. Sellise majandusliku sisu olemasolu kinnitas Estmak ise enda seadusliku esindaja vahendusel laenulepingule allkirja andes nii laenusaaja kui laenuvõtja poolt.
8.Kostja juhib kohtu tähelepanu VÕS § 29 lõikele 8, mille kohaselt tuleks poolte kokkuleppe tõlgendamisel eelistada tõlgendust, et kokkulepe on seaduslik ja kehtiv. Kõikide õiguskaitsevahendite kasutamist laenulepingu p 3.3 ei piiranud. Selles osas jääb kostjale ka arusaamatuks, miks hageja arvab, et laenulepingu p 3.3 sõnastus viitas ka näiteks VÕS § 101 lg 1 p-st 1 või p-st 2 tulenevate õiguskaitsevahendite kasutamise piiramisele. Viivise nõudeõiguse piiramine on sellisel kujul VÕS § 106 kohaselt lubatav. Laenulepingu p 3.3 kehtivust tuleb hinnata lepingu sõlmimise hetkel kehtinud VÕS-i sätete kohaselt. Kuivõrd 2012. aastal VÕS § 113 lõiget 10 ei eksisteerinud, siis ei ole see säte ka asjassepuutuv laenulepingu p 3.3 kehtivuse hindamisel.
9.Hageja nõude rahuldamine oleks hea usu põhimõttega vastuolus. Estmaki seaduslik esindaja on ainuisikuliselt esindanud nii hagejat kui ka kostjat vaidlusaluse tehingu tegemisel, omades seega õigust igakülgselt lepingutingimusi mõjutada. Sellegipoolest ei ole Estmak enne osanike vaheliste erimeelsuste tekkimist kordagi väitnud, et leping on kuidagi Estmaki huve kahjustav. Vastupidi, ka hageja ise aktsepteeris, et sellised tingimused on kõikide osanike huve võrdselt arvestavad ja ühetaoliselt sobivad. Seega juhul, kui Estmakil õnnestuks nüüd saavutada olukord, kus tema erinevalt teistest osanikest saaks nõuda ITANilt ka viivist, siis saaks Estmak kunagisest osanike kokkuleppest teistega võrreldes märkimisväärselt rohkem kasu. See oleks omakorda vastuolus ka osanike võrdsuse põhimõttega. Poolte tahteavaldust laenulepingu punktis 2.1 nimetatud summast suurema laenu üleandmiseks ei kinnita ka ITAN-i raamatupidamisaasta aruanded. ITAN ei ole enda majandusaasta aruannetes kajastanud sellist võlgnevust, nagu väidab ITAN-il olevat Estmak. Teiseks, saab lepingu sõlmimisele suunatud tahteavaldus olla antud ikkagi enne septembrit 2012, mitte alles pärast laenulepingu sõlmimist, s.o. aastatel 2013 – 2017.
10.Kostja esitas 23.09.2020 taotluse menetluskulude katteks tagatise saamiseks. Kohus lahendas taotluse 16.10.2020 määrusega ning rahuldas selle osaliselt. Hageja tasus nõutud tagatise summa.
11.07.06.2021 lahendas kohus kostja täiendava taotluse menetluskulude tagatise nõudes. Kohus määras tagatise summas 2000 eurot.
12.Kostja soovis asja läbivaatamist kohtuistungil, kohus viis läbi korraldava istungi ning kohus jätkas 01.04.2021 poolte nõusolekul TsMS § 403 alusel kirjalikus menetluses. Kohtu põhjendused
13.Kohus, tutvunud kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega, ning hinnanud tõendeid kogumis, asub seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
14.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
15.TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed.
16.VÕS § 2 lg 1 järgi on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 1 lg 3 sätestab, et rohkem kui kahe poole vahel sõlmitud lepingutele (mitmepoolne leping) kohaldatakse käesolevas seaduses lepingute kohta sätestatut, kui see ei ole vastuolus lepingu olemuse ega eesmärgiga. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 29 esimest lõiget arvestades tuleb lähtuda iga konkreetse lepingu sõlmimise fakti kindlakstegemisel ja sisu tõlgendamisel poolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingueelseid läbirääkimisi, tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki, vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antud tähendust ja tavasid ning lepingupoolte vahelist praktikat.
17.VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt
selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Riigikohus on neid sätteid kohaldades märkinud, et leping sõlmitakse vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel (Riigikohtu 30.04.2008 otsus, 3-2-1-25-08, p 13). Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1). Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 2). Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). VÕS § 9 lg 3 järgi, kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 16 lg-s 1 sätestatakse, et pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg-s 1 sätestatakse, et nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.
18.Kohus juhindub antud asjas lahendamisel VÕS § 76 lõikest 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 järgi loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmiseks vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 14 lg 1 näeb ette, et lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. VÕS § 29 lg 3 järgi poolte tahte hindamiseks tuleb arvestada, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma siis tõlgendatakse lepingu tingimust selliselt nagu esimene pool seda mõistis. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha tõlgendatakse lepingut nii nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
19.VÕS § 101 lõike 1 punktist 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse nimetatud seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise vähendamine on seaduse alusel tehtav kohtu diskretsiooniotsus. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivist maksma kohustatud isik nõuda selle vähendamist VÕS § 162 järgi. VÕS § 162 lõikest 1 tuleneb samuti, et leppetrahvi võib vähendada kohustatud lepingupoole nõudmisel. Kohus ei vähenda viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel.
20.Vaidlustamata asjaolud, millest kohus lähtuda saab on järgmised: • • •
07.09.2012 sõlmitud laenulepingu nr 1/2012, alusel andis hageja kostjale laenu 1 285 000 eurot. Laenulepingu punkti 3.1 järgi tuli 940 000 eurot laenusummast tagastada hiljemalt 31.12.2013 ja punktide 3.1 ja 2.4 järgi ülejäänud osa laenusummast hiljemalt 30.09.2017. Laenusumma on laenusaajale üle antud kolme maksega.
•
Laenu tagastamise tähtaeg oli 30.09.2017, tagastatud oli 1 133 394 eurot ja intresse 42 500 eurot.
21.Pooled vaidlevad asjaolu üle, millise tähendusega on laenulepingu punkt 3.3, millega on kajastatud, et laenu õigeaegse tagastamata jätmise korral leppetrahvi, viivist ja intresse juurde ei arvestata. Seega on vaidlus selle üle, kas sisalduv kokkulepe viiviste ja leppetrahvi nõudeõiguse piiramise kohta on TsÜS § 86 ja VÕS § 106 lg 2 kohaselt kehtiv.
22.Hagiavalduses kirjeldatu kohaselt oli 30.09.2017 seisuga põhisumma võlgnevus 151 606 eurot ja intressivõla jäägiks 23 429.24 eurot, 06.12.2017 tasus kostja 86 724 eurot ja 31.07.2019 tasus 83 527.58 eurot, kokku 170 251.58 eurot. Kohus ei nõustu hagejaga, et osa laenust on seni tasumata, kuivõrd hagi asjaolud ei ole tõendamist leidnud. Hageja toetub hagis toodud täienduste kohaselt (tlk 109, Ikd, 26.11.2020 menetlusdokument) tühisuse alusele VÕS § 113 lg 10 alusel. Hageja viitab sellele alusele, mil kokkulepe, millega välistatakse majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult viivise nõudmine on tühine. Kohus leiab, et hageja ei ole tuginenud kohasele sättele arvestades laenulepingu sõlmimise aega 07.09.2012, mil ei kohaldu lepingu tühisuse tõlgendamisel vaidluse korral hilisemalt vastu võetud norm. VÕS § 113 lg 10 säte jõustus 15.04.2013. Kohus märgib ka, et arvestada tuleb, kelle ettepanekul see lepingutingimus lisati ning võlausaldaja suhtes on see ebaõiglane, eelkõige kui see ei ole ülejäänud võlgniku suhtes kehtivaid lepingutingimusi arvestades põhjendatud või kui selle põhiliseks eesmärgiks on võlgnikule täiendav likviidsus võlausaldaja arvelt. Kohtu hinnangul ei ole välistatud õiguskaitsevahendite kasutamine määral, mis tooks kaasa tehingu tühisuse. VÕS § 106 lg 2 kohaselt on tühine kokkulepe millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks, samuti kokkulepe, mis võimaldab võlgnikul täita kohustuse oluliselt erinevana võlausaldaja poolt mõistlikult eeldatust või muul viisil ebamõistlikult välistab vastutuse või piirab seda. Võlausaldaja ei saanud eeldada oluliselt erinevalt võlgniku poolt kohustuse täitmist.
23.Kohus lähtub laenulepingu tingimustest (tlk 4, Ikd) ning leiab, et asja sisulise arutamise käigus ei ole tõendamist leidnud, et lepingu punkt 3.3. oleks tühine TsÜS § 86 lg 1 või VÕS § 106 lg 2 järgi. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 398 lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad TsMS § 328 lg 1 kohaselt olema tõesed. TsMS § 235 kohaselt väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduste õigusust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
24.Kohus pidas asjas korraldava istungi 01.04.2021 (tlk 146, Ikd) ja selgitas hagejale vajadust sisustada asjaoludena hagis märgitud heade kommete vastasust. Kohus leiab, et oluline on lepingu sõlmimisele eelnenud aeg, sõlmimise eesmärk ning poolte tahe. Kohus nõustub kostjaga laenulepingu allkirjastamisel ei esinenud sundolukorda või laenuandja ebamoraalset mõjutamist, ei ole tõendatud, mis oleks võinud tingida lepingu heade kommete vastasuse. Kostja on põhistanud lepingu sõlmimise eesmärki ja seotust teiste lepingutega. Kostja on esile toonud, et ITAN osanikud sõlmisid lepingu, mil punkt 3.3. oli
üks tingimus, et saavutada kogu laenusuhte osas konsensus. Kostja on kirjeldanud lepingu sõlmimisel, et laenulepingu tingimuste määramisel arvestati võimalusega, et ITAN äriplaani õnnestumisel võib tekkida soov liisinglepinguid ja laenulepingut pikendada. Kõik osanikud olid nõus viivise nõudeõiguse piiramisega nimetatud põhjustel. Samuti nähtub lepingust, et nii ITAN-i kui Estmaki poolelt kirjutas laenulepingule alla sama isik, hageja seaduslik esindaja TS. Hageja ei ole ümberlükanud kostja väiteid lepingueelsete läbirääkimiste kohta ning seotust teiste asjaoludega, mis eesmärgil laenu anti. Kostja on esile toonud, et teiste ITAN-i osanikega sõlmitud leping sisaldas sama tingimust, nagu vaidlusalune laenulepingu punkt 3.3. Üritati vältida osanike suhtes sellise laenusumma ja viivise tasumise kohustuse võtmist, kus ei olnud teada, millises ulatuses on 2017. aastaks õnnestunud ITAN-i tegevuse käima lükkamine. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et tulevalt kokkuleppe punkti 3.3. kontekstist ei välistatud õiguskaitsevahendite kasutamine, vaid lepiti kokku ajalises mõõtmes intressi ja viivise suurus. Estmakil oli õigus laenu kokkulepitud tähtajaks tagastamata jätmise korral nõuda kohustuse täitmist, oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda kuni laenu tagastamiseni või nõuda laenu tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist (VÕS § 101 lg 1). Tehing on heade kommetega vastuolus TsÜS § 86 lg 2 alusel, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohus on lahendis 3-2-1-76-01 viidanud, et viidanud, et heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha tehingule koguhinnangu andmise teel. Sellised asjaolud ei ole tõendanud.
25.Õige ei ole kostja väide, et tehingu osadeks jaotamine ei ole tühisuse hindamisel mõeldav. See sõltub lepingust ja vaidlusalusest kokkuleppest. Kohus asub seisukohale, et kuivõrd lepingu punkti 3.3 tühisus ei ole tuvastamist leidnud, ei teki kostjal hageja ees ka vaidlusalusest laenulepingust täiendavat kohustust. Vaidlust ei ole kostja poolt ülekantud summade osas, kuivõrd laenulepingu punkt 3.3. on kehtiv ning hagejal ei ole õigust nõuda laenulepingu punkt 3.3. alusel viiviste tasumist, seega on kõik kostja laenulepingust tulenevad kohustused täidetud. Menetluskulud
26.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
27.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus leiab, et käesolevas asjas on menetluskulude rahaline suurus otstarbekas kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
28.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.