Estmak Capital OÜ hagi ITAN Cars OÜ vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.05.2022.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
13 571,21 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Estmak Capital OÜ 27.06.2022.a apellatsioonkaebus (täpsustatud 05.07.2022.a)
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Estmak Capital OÜ (registrikood 11559160, aadress Kai tn 1, 10111 Tallinn), lepingulised esindajad vandeadvokaat Anton Sigal ja vandeadvokaat Maria Teder (e-post:XXX;XXX) Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): ITAN Cars OÜ (registrikood 12319758, likvideerimisel, aadress Lõõtsa tn 2b, 11415 Tallinn), lepingulised esindajad vandeadvokaat Elmer Muna ja vandeadvokaat Evelin Lisett Ratnik (epost:XXX;XXX)
Menetluse liik
Istungimenetlus, istung 01.12.2022
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 26.05.2022 otsus jätta lõppjärelduses muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendusi.
2.Estmak Capital OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta Estmak Capital OÜ kanda. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses
1(9)
Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi aluseks olevad asjaolud ja nõue
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 07.09.2012 laenulepingu nr 1/2012, mille alusel hageja andis kostjale laenu 1 285 000 eurot. Laenulepingu punkti 3.1 järgi tuli 940 000 eurot laenusummast tagastada hiljemalt 31.12.2013, punktide 3.1 ja 2.4 tuli ülejäänud osa laenusummast tagastada hiljemalt 30.09.2017, punkt 4.1 kohaselt tuli laenusummalt tasuda intressi 5% aastas. Laenusumma väljamaksmine leidis aset järgmiselt: 500 000 eurot maksti 13.09.2012, 750 000 eurot maksti 12.11.2012 ja 35 000 eurot maksti 06.02.2013. Enne tähtaja saabumist 30.09.2017 tegi kostja põhisumma tagasimakseid kokku 1 133 394 euro ulatuses ning maksis 42 500 eurot intressi. Selle tulemusena oli laenulepingu tähtaja seisuga 30.09.2017 põhisumma jäägiks 151 606 eurot ning intressivõla jäägiks 23 429,84 eurot. 06.12.2017 maksis kostja hagejale 86 724 eurot, millest ei piisanud laenu tagastamiseks. Ülejäänud laenu kostja tagasi ei maksnud, hageja esitas avalduse nimetada kostjale ajutine haldur ning kuulutada välja kostja pankrot tsiviilasjas 2-19-3523. 24.04.2019 määrusega nimetas kohus kostjale ajutise halduri. Ajutine haldur tuvastas, et kostja vara katab tema kohustusi ning kuna kostja astus pankrotimenetluse kestel samme oma likviidsuse parandamiseks, võttis hageja pankrotiavalduse tagasi ning kohus lõpetas 10.06.2019 menetluse. Kohus mõistis hagejalt sellega seoses välja menetluskulud 6010 eurot. 31.07.2019 maksis kostja hagejale 83 527,58 eurot ning luges laenu sellega täielikult tagasi makstuks. Hageja aga leiab, et osa laenust on seni tagastamata.
2.Poolte eriarvamuse põhjuseks on lepingu p 3.3: „Pooled jõudsid kokkuleppele, et laenu õigeaegse tagastamata jätmise korral leppetrahvi, viivist ja intresse juurde ei arvestata.“ Kostja tõlgendab nimetatud punkti selliselt, et alates 30.09.2017 ei olnud tal kohustust tasuda laenu pealt ei viivist ega intressi. Lepingut ei saa tõlgendada selliselt, et laenu tähtaja saabumisel lõpeb intressiarvestus ning laen muutub intressivabaks, olgugi, et võlgnik rikub laenu tagastamise kohusust. Selline kokkulepe oleks majanduslikult seletamatu, heade kommete vastane ning tühine TsÜS § 86 lg 1 järgi. See oleks tühine ka VÕS § 106 lg 2 järgi, mis näeb ette, et tühine on kokkulepe, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks. Antud juhul tähendaks kostja tõlgendus, et lepinguga on välistatud igasugune vastutus laenu tähtaegse tagastamata jätmise eest, mis vastaks VÕS § 106 lg 2 koosseisule. Hagejal on õigus nõuda viivist seaduses toodud määra alusel alates 01.10.2017 (k.a) kuni kohustuse täitmiseni. Vahepealsed maksed tuleb arvestada esmalt viivise katteks, seejärel intressi katteks ning viimaseks põhivõla katteks. Võttes arvesse seadusjärgset viivist ning arvestades kostjalt saadud makseid (86 724 eurot 06.12.2017, 6010 eurot menetluskulude tasaarvestuse teel 26.06.2019 ning 83 527,58 eurot 31.07.2019) esmalt viivise, seejärel intressi ja viimaseks põhisumma katteks, saab hageja võla põhisummaks hagi esitamise päeval 13 147,63 eurot ning viivise summaks 1078,11 eurot.
3.Hageja esitas 10.08.2020 hagiavalduse täienduse. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 13 147,63 eurot, viivis hagi esitamise päeva seisuga 1078,11 eurot ning viivis põhivõlalt pärast hagi esitamist kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduses 2(9)
toodud määras. Hagiavalduse täienduse kohaselt esitas 03.08.2020 hageja hagi, kuna kostjal on hagejale tagastamata osa laenust. Kostja suhtes käib likvideerimismenetlus. 01.07.2020 saatis kostja likvideerija hagejale lõppbilansi ja vara jaotusplaani. Lõppbilanss ei sisalda kostja kohustust hageja ees ning seetõttu ei kajasta õigesti osanikele tehtavaid väljamakseid, mis peaksid olema vastava summa võrra väiksemad. ÄS § 215 lg 4 kohaselt, kui bilansi või vara jaotusplaani koostamisel ei ole järgitud seaduse sätteid, võib kohus osanike, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/10 osakapitalist, hagi alusel otsustada uue bilansi või vara jaotusplaani koostamise või täiendava likvideerimise. Hagi võib esitada kahe kuu jooksul, alates bilansi ja vara jaotusplaani osanikele tutvumiseks esitamisest osanikele teatamise ajast. Et mitte mööda lasta ülaltoodud tähtaega, täiendab hageja oma hagi nõudega ÄS § 215 lg 4 alusel. Vaidluse pooled ning vaidlusalused asjaolud on samad. Hageja märgib, et lõppbilansis ja jaotusplaanis võib olla ka muid ebatäpsusi, mida hagejal ei ole veel õnnestunud tuvastada, sest kostja on seni põhjendamatult keeldunud võimaldamast hagejal tutvuda kostja dokumentidega, nt kostja kontoväljavõttega. Likvideerija lepinguline esindaja lubas dokumendid lõpuks tutvumiseks esitada millalgi pärast 12.08.2020. Dokumentide analüüsi põhjal võib hagejal uuesti tekkida vajadus hagi täiendamiseks. Hageja täpsustas 26.11.2020 menetlusdokumendis rahalise nõude suurust, palus põhinõude välja mõista summas 13 064.42 eurot, millele lisandus seadusjärgne viivis. Hageja täpsustas 13.04.2021 menetlusdokumendis hagi summat, palus välja mõista põhisumma 11 771.88 eurot, viivis hagi esitamise päeva seisuga 952.07 eurot ja edasi viivis kuni kohustuse täitmiseni.
4.Kohus eraldas täiendavas hagis toodud nõude, kostja kohustamiseks uue lõppbilansi ja varajaotusplaani koostamiseks, iseseisvaks menetluseks. Menetlus toimub tsiviilasjas 220-12848. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnista, hagi põhineb eeldusel, et laenuleping nr 1/2012 on TsÜS § 85 kohaselt osadeks jagatav. Pooltel puudub aga hageja seisukohtadest nähtuvalt vaidlus, et TsÜS §-le 85 tuginemiseks peavad kumulatiivselt olema täidetud kaks eeldust: (i) tehing peab olema osadeks jagatav ning (ii) saab eeldada, et tehing oleks tehtud ka ilma tühise osata. Samuti ei ole pooltel vaidlust, et TsÜS § 85 eelduste esinemist peab tõendama isik, kes soovib tugineda tehingu ühe osa tühisusele. Kostja on põhistanud ja tõendanud, et laenulepingu punktis 3.3 sisalduv viivise nõudeõigust piirav kokkulepe oli kostja osanikega sõlmitud laenulepingute lahutamatuks osaks. Ilma laenulepingu punktis 3.3 sisalduva kokkuleppeta ei oleks kostja laenulepingut sõlminud, sest tema ja osanike vahel sõlmitud laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmine sõltus omakorda kostja ja Luminor Liising AS-i vahel sõlmitud liisingulepingu täitmisest, aga ka äriplaani käima lükkamise edukusest. Viidatud seisukohta kinnitavad alljärgnevad tõendid: (a) laenulepingu p-s 1.1 sätestatud lepingu eesmärk, mille kohaselt oli Estmak kohustatud „andma laenuvõtjale laenu investeerimiseks raudtee veermisse“; (b) ITAN-i asutamislepingu p 4, mille kohaselt ITAN-i ainsaks tegevusalaks pidi saama raudteeveeremi rendile andmine; (c) laenulepingu p 3.1 teine lause koosmõjus ITAN-i ja Luminor Liising AS vahel sõlmitud liisingulepingutega, millest lähtuvalt olid osanikud ITAN-iga laenulepingu sõlmimise hetkel teadlikud, et panga poolt raudteeveeremi soetamise ja liisingusse andmise eeltingimuseks oli see, et ITAN on kohustatud kogu liisingulepingu kehtivuse aja garanteerima, et liisinguvõtja omakapitali miinimummäär on 30%. Samuti oli kostja kohustatud tagama, et ITAN ei tagasta ilma Luminori eelneva nõusolekuta osanikele omanikulaenu põhiosamakseid; ning (d) pooltel puudub Estmaki seisukohtadest nähtuvalt vaidlus, et samasugune viivise nõudeõiguse piirang sisaldus ka teiste ITAN-i osanike, AN Invest Group OÜ-ga ja Timeless Investments OÜ-ga sõlmitud
3(9)
laenulepingutes. Kehtib ÄS §-st 154 tulenev osanike võrdsuse põhimõte. Laenulepingu punktis 3.3 sisalduv lepingutingimus on üks osa mitmest laenu tagastamise tingimusest, millega kõik osanikud ja ITAN nõustusid, arvestades laenulepingute sõlmimise konteksti.
6.TsÜS § 86 lg 1 kohaldamiseks peavad esinema sellised ühiskonna jaoks olulised väärtused, mida vaidlusalune lepingutingimus ei järgiks. Üksnes kahe majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku vahelise kokkuleppe saavutamist õiguskaitsevahendite kasutamine piiramiseks ei ole poolte privaatautonoomiat arvestades kuidagi iseenesest selline asjaolu, mida saaks pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Laenulepingu allkirjastamisel ei esinenud sundolukorda või laenuandja ebamoraalset mõjutamist, mis oleks võinud tingida lepingu heade kommete vastasuse. Nii ITAN-i kui Estmaki poolelt kirjutas laenulepingule alla sama isik, hageja seaduslik esindaja TS. Teiste ITAN-i osanikega sõlmitud leping sisaldas sama tingimust, nagu ka vaidlusalune laenulepingu p
3.3.Üritati vältida osanike suhtes sellise laenusumma ja viivise tasumise kohustuse võtmist, kus ei olnud teada, millises ulatuses on 2017. aastaks õnnestunud ITAN-i tegevuse käima lükkamine.
7.Igal juhul nähtub ka AN Invest Group OÜ laenulepingu projekti edastamist kinnitavast ekirjast lepinguprojekti koostaja selgitus, et „Laenu tingimusi võib igal hetkel muuta“. Ühelegi osanikule ei sunnitud konkreetset lepingut peale, vaid kapitali kaasamine toimus osanike ja juhatuste liikmete vahelise arutelu tulemusel. TS saanuks teha teistele osanikele ettepaneku laenulepingu muutmiseks. ITAN on tõendanud, et osanike poolt antav laen pidi olema kapitalisüsti ja võlakirja vahepealne konstruktsioon, ühest küljest sarnanes laenu andmine osakapitali suurendamisele, kus osaühing ei pea osanikele nende sissemakset tagastama ega maksma viiviseid või leppetrahvi ning teisest küljest oli tegemist ikkagi laenu andmisega, st pärast Luminor Liising AS-i poolt seatud 30% omakapitali nõude äralangemist oli ITAN-il kohustus laenu põhiosa koos intressiga osanikele tagastada, st laen ei olnud kindlasti ühingule antud tasuta. Sellise majandusliku sisu olemasolu kinnitas Estmak ise enda seadusliku esindaja vahendusel laenulepingule allkirja andes nii laenusaaja kui laenuvõtja poolt.
8.Kostja juhib kohtu tähelepanu VÕS § 29 lõikele 8, mille kohaselt tuleks poolte kokkuleppe tõlgendamisel eelistada tõlgendust, et kokkulepe on seaduslik ja kehtiv. Kõikide õiguskaitsevahendite kasutamist laenulepingu p 3.3 ei piiranud. Selles osas jääb kostjale ka arusaamatuks, miks hageja arvab, et laenulepingu p 3.3 sõnastus viitas ka näiteks VÕS § 101 lg 1 p-st 1 või p-st 2 tulenevate õiguskaitsevahendite kasutamise piiramisele. Viivise nõudeõiguse piiramine on sellisel kujul VÕS § 106 kohaselt lubatav. Laenulepingu p 3.3 kehtivust tuleb hinnata lepingu sõlmimise hetkel kehtinud VÕS-i sätete kohaselt. Kuivõrd 2012. aastal VÕS § 113 lõiget 10 ei eksisteerinud, siis ei ole see säte ka asjassepuutuv laenulepingu p 3.3 kehtivuse hindamisel.
9.Hageja nõude rahuldamine oleks hea usu põhimõttega vastuolus. Estmaki seaduslik esindaja on ainuisikuliselt esindanud nii hagejat kui ka kostjat vaidlusaluse tehingu tegemisel, omades seega õigust igakülgselt lepingutingimusi mõjutada. Sellegipoolest ei ole Estmak enne osanike vaheliste erimeelsuste tekkimist kordagi väitnud, et leping on kuidagi Estmaki huve kahjustav. Vastupidi, ka hageja ise aktsepteeris, et sellised tingimused on kõikide osanike huve võrdselt arvestavad ja ühetaoliselt sobivad. Seega juhul, kui Estmakil õnnestuks nüüd saavutada olukord, kus tema erinevalt teistest osanikest saaks nõuda ITAN-ilt ka viivist, siis saaks Estmak kunagisest osanike kokkuleppest teistega võrreldes märkimisväärselt rohkem kasu. See oleks omakorda vastuolus ka osanike võrdsuse põhimõttega. Poolte tahteavaldust laenulepingu punktis 2.1 nimetatud summast suurema laenu üleandmiseks ei kinnita ka ITAN-i raamatupidamisaasta aruanded. ITAN ei ole enda majandusaasta aruannetes kajastanud 4(9)
sellist võlgnevust, nagu väidab ITAN-il olevat Estmak. Teiseks, saab lepingu sõlmimisele suunatud tahteavaldus olla antud ikkagi enne septembrit 2012, mitte alles pärast laenulepingu sõlmimist, s.o. aastatel 2013 – 2017. Esimese astme kohtu otsus
10.Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda.
11.Otsuse põhjenduste kohaselt pooled vaidlevad asjaolu üle, millise tähendusega on laenulepingu punkt 3.3, millega on kajastatud, et laenu õigeaegse tagastamata jätmise korral leppetrahvi, viivist ja intresse juurde ei arvestata.
12.Kohus ei nõustu hagejaga, et osa laenust on seni tasumata, kuivõrd hagi asjaolud ei ole tõendamist leidnud. Hageja toetub hagis toodud täienduste kohaselt tühisuse alusele VÕS § 113 lg 10 alusel. Kohus leiab, et hageja ei ole tuginenud kohasele sättele arvestades laenulepingu sõlmimise aega 07.09.2012, mil ei kohaldu lepingu tühisuse tõlgendamisel vaidluse korral hilisemalt vastu võetud norm. VÕS § 113 lg 10 säte jõustus 15.04.2013.
13.Kohus lähtub laenulepingu tingimustest ning leiab, et asja sisulise arutamise käigus ei ole tõendamist leidnud, et lepingu punkt 3.3. oleks tühine TsÜS § 86 lg 1 või VÕS § 106 lg 2 järgi. Kohus nõustub kostjaga laenulepingu allkirjastamisel ei esinenud sundolukorda või laenuandja ebamoraalset mõjutamist, ei ole tõendatud, mis oleks võinud tingida lepingu heade kommete vastasuse. Kostja on põhistanud lepingu sõlmimise eesmärki ja seotust teiste lepingutega. Kostja on esile toonud, et ITAN osanikud sõlmisid lepingu, mil punkt
3.3.oli üks tingimus, et saavutada kogu laenusuhte osas konsensus. Kostja on kirjeldanud lepingu sõlmimisel, et laenulepingu tingimuste määramisel arvestati võimalusega, et ITAN äriplaani õnnestumisel võib tekkida soov liisinglepinguid ja laenulepingut pikendada. Kõik osanikud olid nõus viivise nõudeõiguse piiramisega nimetatud põhjustel. Samuti nähtub lepingust, et nii ITAN-i kui Estmaki poolelt kirjutas laenulepingule alla sama isik, hageja seaduslik esindaja TS. Hageja ei ole ümberlükanud kostja väiteid lepingueelsete läbirääkimiste kohta ning seotust teiste asjaoludega, mis eesmärgil laenu anti. Kostja on esile toonud, et teiste ITAN-i osanikega sõlmitud leping sisaldas sama tingimust, nagu vaidlusalune laenulepingu punkt 3.3. Üritati vältida osanike suhtes sellise laenusumma ja viivise tasumise kohustuse võtmist, kus ei olnud teada, millises ulatuses on 2017. aastaks õnnestunud ITAN-i tegevuse käima lükkamine. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et tulevalt kokkuleppe punkti 3.3. kontekstist ei välistatud õiguskaitsevahendite kasutamine, vaid lepiti kokku ajalises mõõtmes intressi ja viivise suurus. Estmakil oli õigus laenu kokkulepitud tähtajaks tagastamata jätmise korral nõuda kohustuse täitmist, oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda kuni laenu tagastamiseni või nõuda laenu tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist (VÕS § 101 lg 1).
14.Õige ei ole kostja väide, et tehingu osadeks jaotamine ei ole tühisuse hindamisel mõeldav. See sõltub lepingust ja vaidlusalusest kokkuleppest. Kohus asub seisukohale, et kuivõrd lepingu punkti 3.3 tühisus ei ole tuvastamist leidnud, ei teki kostjal hageja ees ka vaidlusalusest laenulepingust täiendavat kohustust. Vaidlust ei ole kostja poolt ülekantud summade osas, kuivõrd laenulepingu punkt 3.3. on kehtiv ning hagejal ei ole õigust nõuda laenulepingu punkt 3.3. alusel viiviste tasumist, seega on kõik kostja laenulepingust tulenevad kohustused täidetud. Hageja apellatsioonkaebus
15.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse, milles hagi jäi rahuldamata ja menetluskulude jaotuse osas. Hageja palus teha uus otsus, millega saata asi maakohtule uueks lahendamiseks, alternatiivselt teha uus otsus, millega hagi rahuldada, menetluskulud jätta kostja kanda.
5(9)
16.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt välistab hageja ja kostja vahelise laenulepingu punkt 3.3 viivise nõude, seetõttu on see tühine, seda enam, et kostja rikkus laenulepingut tahtlikult ja ei tasunud põhivõlga kokkulepitud tähtajaks 30.09.2017. Viimased maksed kostjalt laekusid alles 06.12.2017 (86 724 eurot), 26.06.2019 (6010 eurot) ning 31.07.2019 (83 527,58 eurot). Hageja on õigustatud saama hüvitist (viivise näol või äärmisel juhul vähemalt lepingu tähtajani rakendatud intressimäära ulatuses) selle eest, et tema laen tagastati lubatust poolteist aastat hiljem.
17.VÕS § 113 lg 10 kohaselt on kokkulepe, millega välistatakse majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult viivise nõudmine (nagu vaidlusaluse lepingu punkt 3.3), tühine. Maakohtu hinnangul ei ole VÕS § 113 lg 10 aga asjakohane, arvestades laenulepingu sõlmimise aega 07.09.2012, kuna VÕS § 113 lg 10 jõustus 15.04.2013.
18.Asjas puudub vaidlus, et hageja nõue kostja vastu (s.o laenu tagastamise nõue) muutus sissenõutavaks 30.09.2017 laenutähtaja saabumisel. Seega laenulepingu rikkumine, laenukohustuse sissenõutavaks muutumine ning õiguskaitsevahendite rakendamine, nagu viivise arvestamine, toimus kõik pärast 15.04.2013, s.o ajaperioodil, kui seaduse tasandil oli viivise nõude välistamine tühine. Laenulepingu p 3.3 tuleks lugeda seega tühiseks olukorras, kus see välistab hagejal õigustatud hüvitise saamise viivise näol.
19.Säte on heade kommete vastane. Kui ka kohus peaks leidma, et VÕS § 113 lg-t 10 ei ole võimalik kohaldada, siis tuleks lepingusäte 3.3 lugeda TsÜS § 86 alusel heade kommetega vastuolus olevaks. Asjaolu, et juba 2013 aprillis jõustus säte, mille kohaselt viivise välistamise kokkulepe on tühine, on piisav, et lugeda, et sellised kokkulepped ei olnud kooskõlas heade kommetega ka aasta varem. Seejuures on oluline märkida, et TsÜS § 86 lg 2 kohaselt ei ole kohus seotud TsÜS § 86 lg-s 2 seotud eeltingimuste kontrolliga, vaid tegemist on lahtise loeteluga. Muu hulgas saab selliseks asjaoluks olla seaduse tasandil taunitav tegevus, mistõttu sellised kokkulepped tunnistati ka majandus- ja kutsetegevuses tühiseks.
20.Säte on tühine ka VÕS § 106 lg 1 alusel (välistab õiguskaitsevahendi kasutamise või piirab seda ebamõistlikult tahtliku rikkumise puhul). Kohus leidis, et viivise välistamise kokkulepe ei ole välista vastutust ega piiraks seda kohustuse tahtliku rikkumise puhul või muul viisil ebamõistlikult (VÕS § 106 lg 1), sest Estmakil oli õigus laenu kokkulepitud tähtajaks tagastamata jätmise korral nõuda kohustuse täitmist, oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda kuni laenu tagastamiseni või nõuda laenu tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist (VÕS § 101 lg 1). Selline lähenemine on igas mõttes ebaratsionaalne ning ebamõistlik. Viivis on peamine õiguskaitsevahend rahalise kohustusega viivitamise puhuks. Täitmisega viivitamise korral ei ole täitmise nõue seevastu üldse kohane õiguskaitsevahend, nagu ei ole kohane laenulepingu puhul ka võlgnetava kohustuse täitmisest keeldumine olukorras, kus võlausaldaja on juba laenu andud ning puudub kohustus, millest võlausaldaja saaks omakorda keelduda. Mis puudutab kahjunõuet, siis viivise nõue ongi oma olemuselt lihtsustatud kahju hüvitamise nõue. Välistamata üht, on ebaloogiline ja võlausaldaja suhtes ebamõistlikult kahjustav välistada teist.
21.Alternatiivne kahju hüvitise nõue. Alternatiivselt palubki hageja nõutud summa välja maksta kahjuhüvitisena. Nagu 26.11.2020 seisukohas selgitatud, siis viivise puhul on tegu iselaadi kahjunõudega, s.o kahju, mida hageja kannatas seetõttu, et tal ei olnud võimalik kasutada raha, mida talle võlgneti. Kui kohus ei pea võimalikuks viivist välja mõista VÕS § 113 alusel, palub hageja sama summa välja mõista kahju hüvitisena VÕS § 101 lg 1 alusel, nagu maakohus otsuses viitas. Äärmisel juhul saaks kohus kahjunõude rahuldada vähemalt osaliselt, mõistes välja kahju intressimäära alusel, mis rakendus lepingu kehtivuse perioodil.
6(9)
22.Lepingutingimuse tühisus ei sõltu poolte tahtest. Tähtsust ei ole sellel, et lepingule kirjutas mõlemalt poolt alla hageja esindaja. Hageja lepingu projekti ei koostanud; lepingupõhja saatsid osanikele kostja juhatuse liikmed. Pealegi on lepingutingimuse tühisus VÕS § 113 lg 10 või TsÜS § 86 alusel objektiivne, mitte subjektiivne küsimus. Lepingutingimus kas vastab ülalviidatud sätete tingimustele või mitte. Vastus apellatsioonkaebusele
23.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud teise poole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
24.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta lõppjärelduses muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuseks kaebusele toob ringkonnakohus esile järgmist.
25.Asja materjalidest nähtub: • 07.09.2012 poolte vahel sõlmitud laenulepingu nr 1/2012 alusel andis hageja kostjale laenu 1 285 000 eurot. • Laenulepingu punkti 3.1 järgi tuli 940 000 eurot laenusummast tagastada hiljemalt 31.12.2013 ja punktide 3.1 ja 2.4 järgi ülejäänud osa laenusummast hiljemalt 30.09.2017. • Laenulepingu punktis 3.3 leppisid pooled kokku, et laenu õigeaegse tagastamata jätmise korral leppetrahvi, viivist ja intresse juurde ei arvestata. • Laenusumma anti kostjale kolme maksega. • Laenu tagastamise tähtaeg oli 30.09.2017, kuid selleks hetkeks oli tagastatud 1 133 394 eurot ja intresse 42 500 eurot. • Kostja jäi osaliselt seega laenusumma ja intresside tasumisga viivitusse. • 30.09.2017 seisuga oli põhisumma võlgnevus 151 606 eurot ja intressivõla jäägiks 23 429.24 eurot. • 06.12.2017 tasus kostja 86 724 eurot, 26.06.2019 6010 eurot ja 31.07.2019 tasus 83 527.58 eurot, kokku 176 261.58 eurot. • Kui arvestada tehtud tagasimaksed põhivõla ja intressi katteks ning tuvastatamist leiab, et hoolimata lepingu rikkumisest maksete tasumisega viivitamisel ei olnud hagejal õigus viivist nõuda, siis kostjal võlgnevus hageja ees puudub. Seda asjaolu väljendasid mõlemad pooled Tallinna Ringkonnakohtus toimunud istungil.
26.Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte vahel sõlmitud laenulepingu p 3.3 on tühine. Esiteks tugineb hageja seda väites VÕS § 113 lg-le 10, mille järgi on kokkulepe, millega välistatakse majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult viivise nõudmine, tühine. Maakohtu hinnangul ei ole VÕS § 113 lg 10 aga asjakohane, arvestades laenulepingu sõlmimise aega 07.09.2012, kuna VÕS § 113 lg 10 jõustus 15.04.2013. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Nõustuda ei saa hageja väitega, et kuna laenulepingu rikkumine, laenukohustuse sissenõutavaks muutumine ning õiguskaitsevahendite rakendamine, nagu viivise arvestamine, toimus kõik pärast 15.04.2013, s.o ajaperioodil,
7(9)
kui seaduse tasandil oli viivise nõude välistamine tühine, tuleb laenulepingu p 3.3 lugeda tühiseks osas, milles see välistab hagejal õigustatud hüvitise saamise viivise näol. Ringkonnakohus on seisukohal, et laenulepingu kehtivuse hindamisel tuleb lähtuda lepingu sõlmimise ajal kehtinud õigusnormidest, mitte sõlmimise järgselt kehtestatud normidest.
27.Teiseks tugines hageja vaidlustatud laenulepingu tühisusele viidates TsÜS § 86 lg-le 1 või VÕS § 106 lg-le 2. Maakohtu arvates ei leidnud tõendamist lepingu punkti 3.3. tühisus TsÜS § 86 lg 1 või VÕS § 106 lg 2 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, kuid toob esile järgmist.
28.Tehing on heade kommetega vastuolus TsÜS § 86 lg 2 alusel, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. VÕS § 106 lg 2 kohaselt on tühine kokkulepe millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks, samuti kokkulepe, mis võimaldab võlgnikul täita kohustuse oluliselt erinevana võlausaldaja poolt mõistlikult eeldatust või muul viisil ebamõistlikult välistab vastutuse või piirab seda. Asjast nähtuvalt leppisid pooled laenulepingus kokku, et kostjal on piiratud vastutus laenu tagastamise kohustuse rikkumisel, sest välistati hageja poolt viiviste, intressi ja leppetrahvi nõudeõigus. Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 106 lg-s 2 nimetatud kokkulepete puhul võib tekkida konkurents TsÜS §-s 86 sätestatud heade kommete vastase tehingu tühiseks lugemise regulatsiooniga. Kuna TsÜS §-i 86 peaks kohaldama vaid juhul, kui ei ole erisätteid ühiskondlikult mitteaktsepteeritavate tehingute tagajärgede kõrvaldamiseks, kuid käesolevas asjas esitatud väidete tõendatuse hindamiseks on vajalik kohaldada VÕS § 106 lg-t 2, st erinorm vaidlustatud kokkuleppe kehtivuse hindamiseks on olemas, siis puudus maakohtul vajadus eraldi hinnata tehingu kehtivust TsÜS § 86 järgi.
29.Maakohus leidis, et tulevalt kokkuleppe punkti 3.3. kontekstist ei välistatud õiguskaitsevahendite kasutamine, vaid lepiti kokku ajalises mõõtmes intressi ja viivise suurus, sest hagejal oli õigus laenu kokkulepitud tähtajaks tagastamata jätmise korral nõuda kohustuse täitmist, oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda kuni laenu tagastamiseni või nõuda laenu tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist (VÕS § 101 lg 1). Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi nimetatud põhjendused ei anna alust väita, et poolte vahel sõlmitud vastutuse välistamise kokkulepet saaks kehtivaks pidada, sest ebamõistlikuks vastutuse piiramiseks saab esmajoones lugeda kokkuleppeid, mis vabastavad võlgniku olulisel määral vastutusest ja takistavad võlausaldajat kasutamast kõiki või enamikku õiguskaitsevahendeid, välistades seega võlausaldaja võimaluse oma õigusi reaalselt kaitsta, nagu see käesoleval juhul kokku lepitud oli.
30.Samas on maakohus esile toonud, et vaidlustatud lepingupunkti kehtivuse hindamisel on oluline ka lepingu sõlmimise eesmärk ja seotus teiste lepingutega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, millest saab järeldada, et kuigi poolte kokkuleppe järgi oli oluliselt piiratud hageja õigus kasutada kostja poolt lepingu rikkumisel õiguskaitsevahendeid, ei saa sellist kostja vastutuse piiramise kokkulepet pidada keelatuks, arvestades laenulepingu poolte eesmärki, milleks oli tulu teenimine mitte niivõrd laenulepingu kaudu (kuigi ka laenulepingu kehtivuse ajal oli kostjal kohustus tasuda intressi), vaid laenu kasutamise eesmärgi kaudu, st raudteeveeremi ostmise (ning sellega klientide teenindamise) kaudu. Eelnimetatud eesmärk on tuvastav osaühingu asutamislepinguga koosmõjus AS-iga Nordea Finance Estonia sõlmitud liisingu raamlepinguga ja liisingulepinguga (I kd, tlk 85-99) ning vaidlustatud laenulepinguga. 8(9)
Nõustuda tuleb maakohtuga selles, et oluliseks asjaoluks, tuvastades vaidlustatud lepingupunkti kehtivust on ka see, et nii ITAN-i kui Estmaki poolelt kirjutas laenulepingule alla sama isik, kes mh oli ka hageja seaduslik esindaja TS.
31.Maakohtus tugines hageja sellele, et vaidlustatud lepingupunkt on tühine, kuna piirab õiguskaitsevahendite kasutamist ka lepingu rikkumise tahtluse korral, samuti leidis hageja, et kostja on rikkunud lepingut tahtlikult. Maakohus neile väidetele seisukohta ei esitanud. Ringkonnakohus kõrvaldab maakohtu minetuse.
32.Ringkonnakohus leiab, et pooled ei leppinud kokku selles, et ka lepingu rikkumise tahtluse korral on välistatud hageja poolt teatud õiguskaitsevahendite kasutamine. See, et pooled leppisid kokku teatud õiguskaitsevahendite kasutamise välistamises ei tähenda seda, et selline välistus kehtib automaatselt ka rikkumise tahtluse korral. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud kostja tahtlust lepingu rikkumiseks, mistõttu ei ole ka hageja viivisenõue põhjendatud. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt.
33.VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega on kohustuse tahtliku rikkumise eelduseks õigusvastase tagajärje soovimine. Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg võib olla kahju tekkimine või muu õigusvastane tulemus (vt Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-115-09). VÕS § 104 lg 5 ettenähtud tahtlust tuleb ringkonnakohtu arvates sisustada selliselt, et kohustuse tahtliku rikkumisega on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine ei ole asjaolu, mille põhjal saaks teha järelduse, et kostja jättis tahtlikult oma kohustuse hageja ees täitmata. Hageja on lepingu rikkumise tahtluse sisustamiseks esile toonud, et kostja eelistas oma kohustuse täitmise asemel hageja ees anda kolmandale isikule laenu, kuid kostja on esile toonud, et selline valik oli seotud majandustegevuse jätkamise (ja selle kaudu ka hagejale kui kostja osanikule tulu teenimise) huvides. Hageja neid esiletoodud asjaolusid ei ole ümber lükanud ning kuigi asjast nähtub, et kostjal olid teatud ajavahemikul majanduslikud probleemid, mistõttu ta jäi hageja eest kohustuse täitmisega viivitusse, õigustasid kostja tehtud majanduslikud otsustused eesmärgi, milleks oli majandusliku olukorra parandamine. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seega seisukohal, et praegusel juhul ei ole hageja esitanud asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldust, et kostja käitus tahtlikult jättes oma kohustuse hageja ees täitmata.
34.Maakohtus nõudis hageja kostjalt viivise tasumist. Apellatsioonkaebuses väljendatust võib ringkonnakohtu arvates aru saada nii, et hageja arvates, juhul kui hageja viivisenõue ei ole põhjendatud, tuleks nõutud summa kostjalt välja mõista intressina või kahju hüvitisena. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on uue asjaoluga oma nõude põhjendamiseks, ning kuna hageja ei ole seda asjaolu põhjendanud jätab ringkonnakohus selle TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Menetluskulude jaotus
35.Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud poolte menetluskulud hageja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel. Menetluskulud määrab kindlaks maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.