Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Osaühingu Aktiva Finants sissenõutavaks muutunud viivise nõue täies ulatuses, mõista Janus Laaguselt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja 1. novembri 2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 50 eurot 39 senti.
4.2.Mõista Janus Laaguselt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja Janus Laaguse ja Placet Group OÜ vahel sõlmitud laenulepingust nr SR3594759 tulenev põhivõlgnevus 185 eurot 73 senti, intress 14 eurot 35 senti, võla sissenõudmiskulud 25 eurot ja 1. novembri 2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 50 eurot 39 senti.
4.3.Mõista Janus Laaguselt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja viivis põhivõlalt (185 eurolt 73 sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates 2. novembrist 2021 kuni põhivõla täitmiseni.
4.5.Toimetada kohtuotsus Janus Laagusele kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu, milleks avaldada väljaandes Ametlikud Teadaanded otsuse resolutsioon ja edasikaebamise kord. Teates märkida, et kohtuotsus loetakse kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljaandes Ametlikud Teadaanded väljavõtte ilmumise päevast.
4.6.Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.
4.7.Jätta menetluskulud Laaguse kanda.
maakohtus
Janus
4.8.Mõista Janus Laaguselt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja menetluskulud 195 eurot.
4.9.Välja mõista Janus Laaguselt Osaühingu Aktiva Finants kasuks viivis menetluskuludelt (195
eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
7.Mõista Janus Laaguselt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 160 eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulud tuleb hüvitada Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr EE147700771000526428 viitenumbriga 713171200. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 10. augustil 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Janus Laaguse (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse, kuna kostjale ei õnnestunud makseettepanekut kätte toimetada. Kohus andis 7. oktoobri 2021. a määrusega asja üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja palus 1. novembri 2021. a hagiavalduses mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 185 eurot 73 senti, intressi 14 eurot 35 senti, võla sissenõudmiskulud 30 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 50 eurot 39 senti ja viivise 33,57% aastas põhinõudelt (185 eurot 73 senti) alates 2. novembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Placet Group OÜ 27. augustil 2020 laenulepingu nr SR3594759, mille alusel sai kostja laenu 200 eurot. Kostja oma lepingust tulenevat kohustust
laen tagastada ei täitnud. Placet Group OÜ ütles 10. jaanuaril 2021 lepingu üles. Placet Group OÜ loovutas 12. jaanuaril 2021 lepingust tuleneva nõude hagejale. Kostja on tasunud Placet Group OÜ-le põhivõla katteks 14 eurot 27 senti, seega on põhivõlgnevus 185 eurot 73 senti. Laenulepingu kohaselt kohustus kostja tasuma intressi 33,57% aastas. Kostjal on intressi võlgnevus 14 eurot 35 senti. Hageja palus mõista viivist põhivõlalt 185 eurolt 73 sendilt alates lepingu ülesütlemisest, s.o 11. jaanuarist 2021 kuni hagi esitamiseni 1. novembril 2021 lepingus kokkulepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 33,57%. Hagiavalduse esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 50 eurot 39 senti. Hageja nõudis ka viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates
2.novembrist 2021 laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 33,57 % aastas. Hageja palus mõista kostjalt välja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud 30 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Kostjale toimetati menetlusdokumendid avalikult kätte. Kostja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul vastanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 30. detsembri 2021. a otsusega hagi tagaseljaotsusega osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja kostja ja Placet Group OÜ vahel sõlmitud laenulepingust nr SR3594759 tuleneva põhivõlgnevuse 185 eurot 73 senti, intressi 14 eurot 35 senti, võla sissenõudmiskulu 25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1. novembri 2021 seisuga 12 eurot 5 senti ja viivise põhivõlalt (185 eurot 73 senti) alates 2. novembrist 2021 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras kuni põhivõla täitmiseni. Maakohus jättis hageja sissenõutavaks muutunud viivise 38 euro 34 sendi nõude ning sissenõudmiskulude nõude 5 eurot rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 195 eurot ning menetluskuludelt (195 eurot) viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Vastavalt VÕS § 164 lg-le 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Hageja on esitanud
12.jaanuaril 2021 kostjale adresseeritud teatise nõude loovutamise kohta, mille kohaselt on laenulepingust nr SR3594759 tulenevad nõuded loovutatud hagejale. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja ei ole oma laenulepingust tulenevaid kohustusi põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud. Kostja on tasunud laenu osaliselt, mistõttu on põhjendatud kostjalt välja mõista tasumata põhivõlgnevus 185 eurot 73 senti ja tasumata intress 14 eurot 35 senti. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja palub mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise 50 eurot 39 senti tasumata põhinõudelt lepingus kokkulepitud viivisemääraga 33,57% aastas alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on
nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingu tingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi. Viivise „mõistliku määra“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13; 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Lepingu tüüptingimustes sätestatud viivisemäär 33,57% aastas ületab seadusjärgse viivisemäära. Vaatamata asjaolule, et kostja ei ole oma rahalist kohustust õigeaegselt täitnud, on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiv kahju ebaproportsionaalselt väike, võrreldes viivisenõude suurusega. Kõrge viivisemäär ei täida eesmärki motiveerida võlgnikku kohustust täitma. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär on seadusandja seisukohalt olnud piisav saavutamaks viivise eesmärki. Lepingus kokku lepitud viivisemäär 33,57% aastas ületab kolmekordset seadusjärgset VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäära. Lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuna 33,57% suurune viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, s.o VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise seadusjärgne määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt oli perioodil 11. jaanuarist 2021 kuni 1. novembrini 2021 8% aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 12 eurot 5 senti ning viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 2. novembrist 2021 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Hageja taotleb kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist peale lepingu ülesütlemist summas 30 eurot. Hageja nõuab kostjale saadetud esimese meeldetuletuskirja eest 15 eurot ning teise ja kolmanda kirja eest kokku 10 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt muude makseviivitusega tekkinud kulude hüvitamist. See hõlmab nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid, kontaktandmete otsingu ja päringu kulusid, võlgnikule vastamisega seotud kulusid, võlanõuete selgitamise ja vastuväidetele vastamist telefoni ja e-kirja teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulusid ning võlanõude avaldamisega tehtud kulusid. Maakohus leidis, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt, summas 25 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Kohtu hinnangul ei ole hageja piisavalt põhjendanud ega tõendanud muude kulude kandmist summas 5 eurot. Sättes viidatud ülempiir ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija
on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hageja viivisenõude 38 euro 34 sendi saamiseks rahuldamata. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust muus osas. Hageja nõustub maakohtu otsusega osas, millega maakohus rahuldas hageja nõude põhivõlgnevuse, intressi ja võla sissenõudmiskulude summas 25 eurot osas ning millega maakohus mõistis kostjalt välja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja hagiavalduses nõudnud viivist seaduses sätestatud määras. Hageja on õigustatud nõudma viivist VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel sama suure viivisemäära alusel, nagu oli laenulepingus kokkulepitud intressimäär. Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivise määraks lepinguline intressimäär. VÕS § 415 lg-st 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest tulenevalt tuleb lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, kui see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses viidatud määrast. Käesoleval juhul on hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr. Ühtlasi on ka lepingus kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud intressimäär. Seetõttu saab ja tuleb praeguses olukorras lugeda kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, s.o 33,57% aastas. Juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib kokkulepitud intressimäär viivisemäärana. Ka olukorras, kus laenu tingimustes kokku lepitud viivisemäär on tühine või viivisemäär tuleb tüüptingimustest ega saa seetõttu olla õiguslik alus viivise nõudmiseks, tuleneb sama suur viivisemäär seadusest, s.o VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg-t 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Vähemalt eelduslikult võib sellise olukorraga olla tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Kuna käesolevas asjas sellised eeldused puuduvad, ei ole alust lugeda krediidilepingut tühiseks TsÜS § 86 lg 1 alusel.
5.Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hageja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamise seisuga (1. november 2021) sissenõutavaks muutunud viivise 50 eurot 39.
Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
7.TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. TsMS § 407 lg 6 järgi tehtav otsus ei ole tagaseljaotsus TsMS § 407 lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (TsMS § 407 lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (TsMS § 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu osaliselt rahuldamata. Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine lause). Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus jättis hageja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude osaliselt rahuldamata. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas, milles maakohus hagi tagaseljaotsusega rahuldas ning osas, millega maakohus rahuldas hageja sissenõudmiskulu nõude üksnes osaliselt, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.
8.Maakohus leidis, et lepingu tüüptingimustes sätestatud viivisemäär 33,57% aastas on tühine. Placet Group OÜ ja kostja vahel 27. augustil 2020 sõlmitud laenuleping nr SR3594759 on VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu
14.jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Lepingust tulenev viivise kokkulepe on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.
9.Tarbijakrediidilepingus kokku lepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir. Augustis 2020. a oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,09% (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldamiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 60,27% aastas. Kostjale väljastatud krediidi kulukuse määr oli 54,92%. Kuivõrd lepingujärgne krediidi kulukuse määr ei ületa Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, ei ole leping VÕS 4062 lg 1 alusel tühine.
10.Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et viivist arvestatakse VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause järgi, s.o intressimääraga võrdses määras, intressimäär on 33,57% aastas ning viivise määr on 0,09% päevas (laenuleping, dtl 23; üldtingimuste p 7.1., dtl 27). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 33,57% aastas. Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadest, millele maakohus on mh tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna selles varasemas asjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras.
11.Hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu lahend kõnealuses osas tühistada. Ringkonnakohus leiab, et kuna kohus ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (TsMS § 407 lg 1), vaid osas, millega maakohus on jätnud hagi TsMS § 407 lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata, siis TsMS § 657 lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse. Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses viivise vähendamist taotlenud (VÕS § 113 lg 8 ja § 162). Hageja viivise nõude tuleb rahuldada. TsMS §-st 367 lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates otsuse tegemisest sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks lepinguga ettenähtud intressimääras (33,57% aastas). Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja viivise põhivõlalt (185 eurolt 73 sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates 2. novembrist 2021 kuni põhivõla täitmiseni. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hageja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamise seisuga (1. november 2021) sissenõutavaks muutunud viivise summas 50 eurot 39 senti.
12.Kuigi maakohus rahuldas hagi osaliselt, jättis ta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab hageja nõude suuremas ulatuses, kui oli seda teinud
maakohus, siis kuulub endiselt kohaldamisele TsMS § 162 lg 1, mille järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Hageja ei ole menetluskulude jaotust ega rahalist suurust apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Ringkonnakohus hindab apellatsioonkaebuse korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrates diskretsiooniõigust ületanud. Seega puudub alus menetluskulude rahalise suuruse ümberhindamiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Ringkonnakohus määrab ise menetluskulude rahalise suuruse (TsMS § 174 lg 3). Hageja 2. mai 2022. a menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsiooniastmes apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 100 eurot ning lepingulise esindaja kulu 480 eurot (ilma käibemaksuta), s.o kokku 580 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluskulud põhjendatud ja vajalikud osaliselt (TsMS § 175 lg 1). Hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik, kuid esindaja poolt apellatsiooniastmes hageja esindamisele kulutatud aeg 4 tundi ei ole arvestades asja olemust, keerukust, mahukust, tsiviilasja hinda ja asjaolu, et hageja on esitanud sarnaseid apellatsioonkaebusi mitmes menetluses, mõistlik. Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooniastmes on esindajakulude ajaline maht põhjendatud ja vajalik poole tunni ulatuses. Apellatsioonkaebus on küll mahukas, kuid keskendub kokkuvõttes ühele kitsale õiguslikule küsimusele. Põhiseisukohad oleks saanud kaebuses välja tuua oluliselt lühemalt. Sarnaselt maakohtule esitatud hagiga on apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus. Kaebuse sisuline osa kattub hageja poolt mitmes teistes tsiviilasjas (nt asjades nr 2-21-112579, nr 2-21-128687 ja nr 2-21-109720) esitatud apellatsioonkaebustega. Kuivõrd tegemist ei ole keskmisest oluliselt keerulisema vaidlusega, siis põhjendatud ei ole mõista kostjalt hageja kasuks välja lepingulise esindaja kulu oluliselt suuremas summas, kui selleks on apellatsioonkaebuse hind. Käesolevas tsiviilasjas on apellatsioonkaebuse hind 38 eurot 34 senti. Ringkonnakohus loeb põhjendatud ja vajalikuks lepingulise esindaja ajakuluks 0,5 tundi, s.o rahaliselt 60 eurot (0,5 x 120). Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus kokku 160 eurot, s.o riigilõiv 100 eurot ning lepingulise esindaja kulu 60 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse ning määrab, et väljamõistetud menetluskulud tuleb kanda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr EE147700771000526428 viitenumbriga 713171200 (TsMS § 445 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Vahur-Peeter Liin
Indrek Parrest
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.