Aktiva Finance Group OÜ hagi L E ́i vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
1 196,63 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), asukoht Toompuiestee 35, Tallinn Hageja lepinguline esindaja: S R, e-post xxx Kostja: L E (isikukood xxx), elukoht xxx
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta hagi põhinõue rahuldamata ja rahuldada hagi alternatiivne nõue tagaseljaotsusega L E ́i suhtes osaliselt, kuna kostjana ei ole ta kohtu poolt määratud tähtaja jooksul hagile vastanud.
Mõista välja kostjalt L E ́ilt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks Xxx AS ja kostja vahel 15.11.2021 sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenev põhivõlg 259,96 eurot ning alates 16.11.2024 viivis põhivõlalt (259,96 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 259,96 eurot.
Mõista välja kostjalt L E ́ilt hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks Xxx AS ja kostja vahel 18.02.2022 sõlmitud laenulepingust nr XXX tulenev põhivõlg 334,73 eurot ning alates 16.02.2025 viivis põhivõlalt (334,73 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 334,73 eurot.
Jätta hagi rahuldamata hageja Aktiva Finance Group OÜ nõudes mõista kostjalt L E ́ilt välja põhivõlg 594,69 eurot ületavas osas, intress summas 47,14 eurot, haldustasu 45,60 eurot, sissenõudmiskulud 60 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 89,35 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:
4.1.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulu sellise jaotuse korral puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.
Tagaseljaotsus kuulub tagatiseta viivitamata täitmisele.
Edasikaebamise kord Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja Harju Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättetoimetamisest juhul, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega kohtuistungil või elektrooniliselt; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja esitamisel tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Asjaolud
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 07.09.2023 Harju Maakohtule hagi L E ́i (kostja) vastu võla nõudes.
2.Xxx AS ja kostja sõlmisid 15.11.2021 laenulepingu nr XXX ning 18.02.2022 laenulepingu nr XXX. Nimetatud lepingutest tulenevad kohustused on kostja jätnud täitmata. Xxx AS loovutas eelnimetatud lepingutest tulenevad kostja-vastased nõuded hagejale. Hagis palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlg 808,93 eurot, intress 47,14 eurot, haldustasu 45,60 eurot, sissenõudmiskulu 60 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivis 89,35 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivis alates 08.09.2023 kuni lepingu nr. XXX põhinõude (387,04 eurot) tasumiseni intressimääraga võrdses määras 18% aastas ning kuni lepingu nr. XXX põhinõude (421,89 eurot) tasumiseni intressimääraga võrdses määras 18% aastas.
3.Hagis on välja toodud, et krediidiandja omandas teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kogutud andmete alusel. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik krediidivõimelisuse hindamiseks. Info varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas esialgne võlausaldaja lisaks eelnevale ka avalikest andmebaasidest. Hageja esitas kohtule laenutaotlused ja maksehäireregistri väljavõtte. Selgituste kohaselt tehti krediidivõimelisuse hindamise protsessis päringuid maksehäireregistritesse ning Maksu- ja Tolliameti (MTA) registrisse. Krediiditaotluste esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid ei olnud. Hagi kohaselt analüüsis krediidiandja teavet ning hindas tarbija krediidivõimelisust. 2
4.Hageja 04.10.2023 menetlusdokumendi kohaselt teostas laenuandja põhjaliku krediidihindamise. Laenude väljastamisel lähtuti printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. 15.11.2021 lepingu sõlmimise eel esitas kostja taotluse, milles märkis sissetulekuks 768 eurot ning kohustusteks 0 eurot. Otsus tehti MTA-st saadud keskmise igakuise sissetuleku alusel, mille kohaselt oli sissetulekuks 708,57 eurot. 18.02.2022 lepingu sõlmimise eel esitas kostja taotluse, milles märkis sissetulekuks 760 eurot ning kohustusteks 0 eurot. Otsus tehti MTA-st saadud keskmise igakuise sissetuleku alusel, mille kohaselt oli sissetulekuks 539,24 eurot. Samuti võeti arvesse 15.11.2021 sõlmitud lepingut (nr XXX). Laenuandja arvestas regulaarseteks majapidamiskuludeks 250 eurot kuus. Selgituste kohaselt kujunes lepingu igakuiseks osamakseks lepingu XXX alusel 24,04 eurot ja lepingu XXX alusel 23,61 eurot. Laenuandja on arvestanud 15.11.2021 sõlmitud lepingu nr XXX puhul, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 433,96 eurot (708-24,04-250,00) ning 18.02.2022 sõlmitud lepingu nr XXX puhul, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 241,96 eurot (539-24,04 – 23,00 -250,00). Hageja tõi välja, et esialgsel võlausaldajal ei ole säilinud tõendeid, kuna päringud teostati läbi andmevahetuse platvormi. Hageja väitel tegi laenuandja päringu maksehäireregistrisse, millest nähtus, et lepingute sõlmimise kuupäeval ei olnud kostjal ühtegi maksehäiret. Hageja on seisukohal, et mitte ükski seadus ega õigusakt ei kohusta laenuandjat vastutustundliku laenamise põhimõtte (VLP) täitmisel nõudma laenusaajalt tema igakuise sissetuleku ja väljaminekute suuruse kontrollimisel ilmtingimata laenusaaja pangakonto väljavõtte esitamist. Käesoleval juhul oli muu kogutud teave piisav krediidisaaja krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja tõi välja, et arvestades hagi aluseks olevate lepingute laenusummasid, osamaksete suurusi ning lepingutega kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Laenuandja on omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline krediidi kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Laenuandja hindas tarbija krediidivõimelisust ja andis tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Kostja poolt edastatud andmete põhjal oli kostja laenuvõimeline. Kostja omas piisavalt rahalisi vahendeid, seega oli kostja igati usaldusväärne ja laenukõlblik klient.
5.04.10.2023 menetlusdokumendis esitas hageja VÕS § 403 4 lg 7 järgse ümberarvestuse. Hageja tõi välja, et kostja on teinud lepingu XXX alusel tagasimakseid kokku summas 240,04 eurot. Hageja lisas menetlusdokumendile tabeli ümberarvestusest ja märkis, et lähtuvalt graafikust oleks VLP rikkumise korral kostja poolt tasutud maksete arvelt tasutud osamaksed 15.12.2021 kuni 15.07.2023. Esitatud graafiku kohaselt on kostja osaliselt võlas alates 15.07.2023 ning 04.10.2023 seisuga oli sissenõutavaks muutunud põhiosa ümberarvestuse kohaselt 32,95 eurot. Lepingu nr XXX alusel tegi kostja tagasimakseid kokku summas 165,27 eurot. Hageja esitas tabeli ümberarvestusest ja märkis, et lähtuvalt graafikust oleks VLP rikkumise korral kostja poolt tasutud maksete arvelt tasutud osamaksed 15.03.2022 kuni 15.05.2023. Esitatud graafiku kohaselt oli kostja võlas alates 15.06.2023 ning 04.10.2023 seisuga oli sissenõutavaks muutunud põhiosa ümberarvestuse kohaselt 65,54 eurot. Juhul kui kohus leiab, et lepingut ei saa lugeda kehtivalt üles öelduks, millega hageja ei nõustu, esitab hageja alternatiivselt lepingu täitmise nõude ning palub hagi rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja palub välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed.
6.Harju Maakohus võttis 09.10.2023 määrusega hagiavalduse menetlusse. Hagiavaldus ja 09.10.2023 määrus toimetati kostjale kätte e-toimiku menetlemise infosüsteemi kaudu 11.12.2023. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks (27.12.2023) ega käesoleva ajani hagile vastanud. 3
Kohtu põhjendused
1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.
2.Kohus jätab hagi põhinõude rahuldamata ning rahuldab hagi alternatiivse nõude osaliselt tagaseljaotsusega.
3.VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid Xxx AS ja kostja 15.11.2021 laenulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu summas 500 eurot. 18.02.2022 sõlmisid Xxx AS ja kostja laenulepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu veel 500 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingud seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega.
4.Kohtu hinnangul vastavad käesolevas asjas hagi aluseks olevad laenulepingud tarbijakrediidilepingute tunnustele VÕS § 402 lg 1 mõistes ning nendele kohalduvad VÕS 22. peatüki 2. jaos olevad tarbijakrediidilepingu erisätted, sh VÕS §-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (VÕS § 404 lg 2 p 2 ja § 4031 lg 1 p 7 ja 9) ja VLP-d järgida (VÕS § 4034 lg 1) ning VÕS §-des 4062 ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused.
5.Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole vastuväidetest.
6.Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas lepingud kehtivad. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal ehk hagejal.
7.Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg-d 2–4 näevad ette, et 4
hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. VLP rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-test 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja VÕS-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva VÕS § 403 4 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja.
8.Kohus asub hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohale, et VLP-d ei ole nõutaval viisil järgitud. VLP järgimise kohta selgitas hageja, et nii 15.11.2021 sõlmitud laenulepingu nr XXX kui ka 18.02.2022 sõlmitud laenulepingu nr XXX sõlmimise eel hinnati kostja maksevõimet tema enda poolt avaldatud info (taotlustes väljatoodud andmed) ning avalikest andmebaasidest (MTA ning Maksehäireregister) saadud info alusel. Maksevõime hindamisel lähtuti MTA-st saadud keskmise igakuise sissetuleku suurusest (vastavalt 708,57 eurot ning 539,24 eurot), majapidamiskuludeks arvestati 250 eurot. Välja on toodud ka see, et kostjal ei olnud maksehäireregistrist saadud informatsiooni alusel lepingute sõlmimise kuupäeval ühtegi maksehäiret. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrollimisel lugeda piisavaks vaid avalike andmebaaside ning registrite kontrollimist. Krediidiandja peaks kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Hagis väljatoodu pinnalt ei saa jõuda järeldusele, et laenulepingute sõlmimisel tuvastati nii kostja sissetulekute kui ka kohustuste suurus. Praeguses asjas krediidiandja kostjalt pangakonto väljavõtet kummagi lepingu sõlmimise eel ei nõudnud. Ka ei ole tuginetud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud mingeid täiendavaid dokumente krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Ainuüksi avalikesse registritesse päringute tegemisest ei piisa, sest nimetatud päringute tegemine ei kinnita, millised olid krediidisaaja reaalsed sissetulekud ja kohustused. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, millistesse avalikesse registritesse päringuid tehti ja millised olid päringute vastused. Ainuüksi väide, et kliendil maksehäired puudusid, ei ole piisav. Eeltoodust tulenevalt on krediidiandja jätnud sisuliselt kostja krediidivõimelisuse tuvastamata. Kohtu hinnangul ei saa kohustuste kontrollimisel lugeda piisavaks infot, mida taotleja on ise esitanud laenutaotlusel (nt on teise laenu võtmisel kostja märkinud, et tal on 0 kohustust, kuigi tal oli sama laenuandja juures varasemalt võetud laenust juba tekkinud igakuine kohustus). Lisaks avalikesse registritesse päringute tegemisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei järginud kummagi lepingu sõlmimisel VLP-d ega veendunud piisava hoolega tarbija krediidivõimelisuses.
9.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja 5
hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja VÕS § 4034 lg-t 6.
10.Eeltoodust tulenevalt on VLP rikkumise tagajärjeks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja
1.juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
11.VÕS § 4034 lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb sel juhul tarbija tehtud makseid, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena VÕS § 411 tähenduses.
12.Kohus palus hagejal esitada oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (VÕS § 403 4 lg 7) ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud.
13.09.10.2023 menetlusdokumendis tõi hageja välja, et kostja on teinud lepingu XXX alusel tagasimakseid kokku summas 240,04 eurot. Hageja lisas menetlusdokumendile tabeli ümberarvestusest ja märkis, et lähtuvalt graafikust oleks VLP rikkumise korral kostja poolt tasutud maksete arvelt tasutud osamaksed 15.12.2021 kuni osaliselt 15.07.2023. Esitatud graafiku kohaselt on kostja võlas alates osaliselt alates 15.07.2023 ning 04.10.2023 seisuga oli sissenõutavaks muutunud põhiosa ümberarvestuse kohaselt 32,95 eurot. Lepingu nr XXX alusel tegi kostja tagasimakseid kokku summas 165,27 eurot. Hageja esitas tabeli ümberarvestusest ja märkis, et lähtuvalt graafikust oleks VLP rikkumise korral kostja poolt tasutud maksete arvelt tasutud osamaksed 15.03.2022 kuni osaliselt 15.05.2023. Esitatud graafiku kohaselt oli kostja võlas alates 15.06.2023 ning 04.10.2023 seisuga oli sissenõutavaks muutunud põhiosa ümberarvestuse kohaselt 65,54 eurot. Juhul kui kohus leiab, et lepingut ei saa lugeda kehtivalt üles öelduks, millega hageja ei nõustu, esitab hageja alternatiivselt lepingu täitmise nõude ning palub hagi rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja palus välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed.
14.Kohus asus seisukohale, et krediidiandja ei järginud hagi aluseks olevate laenulepingute puhul kostja suhtes VLP-d nõutaval viisil. Kui laenulepingu lõpptähtaeg ei ole saabunud, tuleb VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tagasimaksed uuesti määrata.
15.Esmalt käsitleb kohus lepingut nr XXX. Leping sõlmiti 15.11.2021, laenu summa oli 500 eurot, lepingu periood oli 36 kuud, esimese tagasimakse tähtaeg oli 15.12.2021 ja viimase tagasimakse tähtaeg 15.11.2024. Hageja määras tagasimaksed uuesti 04.10.2023. Ümberarvestuses on igakuised maksed algse maksegraafiku järgsed põhiosamaksete summad. Kostja sai lepingu nr XXX alusel krediiti summas 500 eurot ning tegi lepingu katteks tagasimakseid summas 240,04 eurot. Kostjal tuli lepingust tulenevad kohustused täita maksegraafiku alusel, perioodil 15.12.2021 kuni 15.11.2024. Hagi kohaselt öeldi leping üles 26.01.2023. Ümberarvestuse maksegraafiku järgi on kostja tasunud täielikult 1. – 19. osamakse ning osaliselt 20. osamakse. 20 osamakse tähtaeg oli 6
15.07.2023. Hageja poolt 04.10.2023 esitatud ümberarvestuse korral lepingu ülesütlemine ei kehti, kuna lepingu ülesütlemise seisuga (26.01.2023) ei olnud kostja viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega. Kohus tuvastab, et kostja ei olnud 26.01.2023 seisuga viivituses kolme põhiosa tagasimaksega, mistõttu ei olnud kostja rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi. Järelikult ei ole täidetud lepingu ülesütlemise eeldus VÕS § 416 l eeldus ehk tarbijapoolne viivitus vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Seega ei olnud krediidiandjal alust lepingut 26.01.2023 üles öelda. Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on leping lõppenud (viimase tagasimakse tähtaeg möödus 15.11.2024) ning kohtu hinnangul on hageja õigustatud nõudma kostjalt põhivõlga summas 259,96 eurot (500 – 240,04). Kohus mõistab nimetatud summa kostjalt välja.
16.Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt lepingu XXX alusel ka intresse 22,48 eurot (lepingus kokku lepitud intressimääras 18% aastas). Kuivõrd kohus tuvastas, et algne krediidiandja rikkus lepingu sõlmimisel VLP-d, ei kehti VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgne intressimäär juhul, kui see on seadusjärgsest intressimäärast kõrgem. Käesoleval juhul on lepingujärgne määr seadusjärgsest kõrgem ning hageja nõuet lepingujärgses määras intressi väljamõistmiseks rahuldada ei saa. Alternatiivses nõudes ei ole hageja intressinõuet esitanud. Hageja ei ole esitanud intresside ümberarvutust, mistõttu on hagis esitatud intressinõue selles osas ebaselge ning kohus seda rahuldada ei saa. Kohus menetleb hagi lähtudes hageja nõudest (TsMS § 5). Seega jätab kohus intressinõude rahuldamata. Kohus jätab rahuldamata ka hageja nõude haldustasu väljamõistmiseks. Haldustasu 23,60 väljamõistmine VLP rikkumisel põhjendatud ei ole.
17.VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane viivise tasumise kohustusest. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
18.Riigikohus on (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 33) leidnud, et viivist saab nõuda ka VLP rikkumise korral, st viivist ei peetud VÕS § 4034 lõige 7 kohaseks tasuks, mida tarbija ei võlgne. Kuid kui viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub VLP rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär). Kuna kohus on käesolevas asjas jõudnud seisukohale, et 15.11.2021 lepingu sõlmimisel on rikutud VLP-d, oleks põhjendatud viivise väljamõistmine VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
19.Hagiavalduses palus hageja 15.11.2021 sõlmitud lepingu alusel kostjalt välja mõista perioodil 27.01.2023 kuni 07.09.2023 sissenõutavaks muutunud viivis 42,75 eurot ning viivis alates 08.09.2023 kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 18% aastas. Arvestades, et kostjal tekkis osamaksete tasumisega võlgnevus alates 15.07.2023 osamakse osaliselt tasumata jätmisega, ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja perioodil 27.01.2023 kuni 07.09.2023 sissenõutavaks muutunud viivis summas 42,75 eurot. 04.10.2023 menetlusdokumendis hageja viivise osas selgitusi esitanud ei ole. Kohus ei tee hageja eest ümberarvestusi ning seega ei ole sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhjendatud. Kohus leiab, et põhjendatud on kostjalt välja mõista viivis alates viimase osamakse kuupäevale järgnevast päevast, s.o alates 16.11.2024. Kohus mõistab kostjalt alates 16.11.2024 välja viivise põhivõlalt (259,96 eurot) VÕS 7
§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 259,96 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.
20.Hagi kohaselt on hageja nõudeks lepingu XXX alusel sissenõudmiskulu 30 eurot. Hagis väljatoodu kohaselt on hageja pärast lepingu lõppemist kohtuvälises menetluses korduvalt saatnud kostjale maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele kostja võlgnevust ei likvideerinud. VLP rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Hageja nõuab võla sissenõudmiskulu hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 alusel järgmiste kostjale saadetud kirjade eest: 09.02.2023 kiri 15 eurot; 13.03.2023 kiri 5 eurot; 01.05.2023 kiri 5 eurot; muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise ajal oli leping kehtiv (lepingut ei öeldud kehtivalt üles) ning VÕS § 1132 lg 2 p 2 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Hageja alternatiivne nõue sissenõudmiskulu hüvitamist ei hõlma. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus sissenõudmiskulu nõude rahuldamata.
21.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja nõuded osaliselt ning mõistab kostjalt 15.11.2021 sõlmitud lepingust nr XXX tulenevalt välja põhivõla summas 259,96 eurot ning alates 16.11.2024 viivise põhivõlalt (259,96 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 259,96 eurot.
22.Järgnevalt käsitleb kohus lepingut nr XXX. Leping nr sõlmiti 18.02.2022, laenu summa oli 500 eurot, lepingu periood oli 36 kuud, esimese tagasimakse tähtaeg oli 15.03.2022 ja viimase tagasimakse tähtaeg 15.02.2025. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et nimetatud lepingu sõlmimisel rikkus krediidiandja VLP-d. Hageja määras tagasimaksed uuesti 04.10.2023. Ümberarvestuses on igakuised maksed algse maksegraafiku järgsed põhiosamaksete summad. Kostja sai lepingu nr XXX alusel krediiti summas 500 eurot ning tegi lepingu katteks tagasimakseid summas 165,27 eurot. Kostjal tuli lepingust tulenevad kohustused täita maksegraafiku alusel, perioodil 15.03.2022 kuni 15.02.2025. Hagi kohaselt öeldi leping üles 26.01.2023. Ümberarvestuse maksegraafiku järgi on kostja tasunud täielikult 1. – 14. osamakse ning osaliselt 15. osamakse. 15. osamakse tähtaeg oli 15.05.2023. Hageja poolt 04.10.2023 esitatud ümberarvestuse korral lepingu ülesütlemine ei kehti, kuna lepingu ülesütlemise seisuga (26.01.2023) ei olnud kostja viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega. Kohus tuvastab, et kostja ei olnud 26.01.2023 seisuga viivituses kolme põhiosa tagasimaksega, mistõttu ei olnud kostja rikkunud lepingust tulenevaid kohustusi. Järelikult ei ole täidetud lepingu ülesütlemise eeldus VÕS § 416 l eeldus ehk tarbijapoolne viivitus vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Seega ei olnud krediidiandjal alust lepingut 26.01.2023 üles öelda. Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on leping lõppenud (viimase tagasimakse tähtaeg oli 15.02.2025) ning kohtu hinnangul on hageja õigustatud nõudma kostjalt põhivõlga summas 334,73 eurot (500 – 165,25). Kohus mõistab nimetatud summa kostjalt välja.
23.Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt lepingu XXX alusel ka intressi 24,66 eurot (lepingus kokku lepitud intressimääras 18% aastas). Kuivõrd kohus tuvastas, et algne krediidiandja rikkus lepingu sõlmimisel VLP-d, ei kehti VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgne intressimäär juhul, kui see on seadusjärgsest intressimäärast kõrgem. Käesoleval juhul on lepingujärgne määr 8
seadusjärgsest kõrgem ning hageja nõuet lepingujärgses määras intressi väljamõistmiseks rahuldada ei saa. Alternatiivses nõudes ei ole hageja intressinõuet esitanud. Hageja ei ole esitanud intresside ümberarvutust, mistõttu on hagis esitatud intressinõue selles osas ebaselge ning kohus seda rahuldada ei saa. Kohus menetleb hagi lähtudes hageja nõudest (TsMS § 5). Seega jätab kohus intressinõude rahuldamata. Kohus jätab rahuldamata ka hageja nõude haldustasu väljamõistmiseks. Haldustasu 22 eurot väljamõistmine VLP rikkumisel põhjendatud ei ole.
24.VLP rikkumisel ei vabane kostja viivise tasumise kohustusest. Kuna kohus on käesolevas asjas jõudnud seisukohale, et lepingu nr XXX sõlmimisel on rikutud VLP-d, oleks põhjendatud viivise väljamõistmine VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
25.Hagiavalduses palus hageja lepingu nr XXX alusel kostjalt välja mõista perioodil 27.01.2023 kuni 07.09.2023 sissenõutavaks muutunud viivis 46,40 eurot ning viivis alates 08.09.2023 kuni põhinõude täitmiseni lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 18% aastas. Arvestades, et kostjal tekkis osamaksete tasumisega võlgnevus alates 15.05.2023 osamakse osaliselt tasumata jätmisest, ei ole põhjendatud mõista kostjalt välja perioodil 27.01.2023 kuni 07.09.2023 sissenõutavaks muutunud viivis summas 46,60 eurot. 04.10.2023 menetlusdokumendis hageja viivise osas selgitusi esitanud ei ole. Kohus ei tee hageja eest ümberarvestusi ning seega ei ole sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmine põhjendatud. Kohus leiab, et põhjendatud on kostjalt välja mõista viivis alates viimase osamakse kuupäevale järgnevast päevast, s.o alates 16.02.2025. Kohus mõistab kostjalt alates 16.02.2025 välja viivise põhivõlalt (334,73 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 334,73 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.
26.Hagi kohaselt on hageja nõudeks lepingust XXX tulenevalt sissenõudmiskulu 30 eurot. Hagis väljatoodu kohaselt on hageja pärast lepingu lõppemist kohtuvälises menetluses korduvalt saatnud kostjale maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele kostja võlgnevust ei likvideerinud. VLP rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Hageja nõuab võla sissenõudmiskulu hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 alusel järgmiste kostjale saadetud kirjade eest: 13.03.2023 kiri 15 eurot; 20.03.2023 kiri 5 eurot; 27.04.2023 kiri 5 eurot; muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise ajal oli leping kehtiv (lepingut ei öeldud kehtivalt üles) ning VÕS § 1132 lg 2 p 2 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Hageja alternatiivne nõue sissenõudmiskulu hüvitamist ei hõlma. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus sissenõudmiskulu nõude rahuldamata.
27.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja nõuded osaliselt ning mõistab kostjalt 18.02.2022 sõlmitud lepingust nr XXX tulenevalt välja põhivõla summas 334,73 eurot ning alates 16.02.2025 viivise põhivõlalt (334,73 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 334,73 eurot.
9
28.Kokkuvõtlikult rahuldab kohus hagi alternatiivse nõude osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla kokku summas 594,69 (lepingust nr XXX tulenevalt 259,96 eurot + lepingust nr XXX tulenevalt 334,73 eurot). Lepingust nr XXX tulenevalt mõistab kohus kostjalt välja viivise põhivõlalt (259,96 eurot) alates 16.11.2024 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni ning lepingust nr XXX tulenevalt mõistab kohus välja viivise põhivõlalt (334,73 eurot) alates 16.02.2025 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Hagi jääb rahuldamata hageja nõudes mõista kostjalt välja põhivõlg 594,69 eurot ületavas osas, intress 47,14 eurot, haldustasu 45,60 eurot, sissenõudmiskulu 60 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 89,35 eurot ning viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras. Menetluskulud
1.Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks sõltumata poolte sellekohasest taotlusest, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
2.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
3.Kohus jätab põhinõude rahuldamata ja rahuldab hagi alternatiivse nõude osaliselt. Kohtu hinnangul on antud juhul põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulu sellise jaotuse korral puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.
4.TsMS § 178 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja nende suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Kohtu täiendavad selgitused
5.Kohus selgitab, et TsMS § 456 lg 3 järgi tagaseljaotsus jõustub, kui selle peale ei esitata kaja ega apellatsioonkaebust või kui kaja jäetakse läbi vaatamata või rahuldamata või kui jõustub ringkonnakohtu lahend apellatsioonkaebuse kohta.
6.TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. /allkirjastatud digitaalselt/ Helina Luksepp kohtunik 10
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.