Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi aeg Kohtuistungil osalesid
Harju Maakohus Andres Suik 11.05.2022, Tallinn 2-22-773 Saloni Büroomööbli AS hagi Projecta Balti OÜ vastu võlgnevuse ja viivise nõudes 345 288,05 eurot Hageja: Saloni Büroomööbli AS (registrikood 10289177; asukoht Vahe tn 4, Märja alevik, Tartu linn, 61406 Tartu maakond; e-post: [email protected]); Hageja lepinguline esindaja: M.N. (e-post: XXX); Kostja: Projecta Balti OÜ (registrikood 10203394; asukoht Sinilille tee 1, Peetri alevik, Rae vald, 75312 Harju maakond; e-post: [email protected]. Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Klen Laus (Advokaadibüroo
TRINITI
OÜ; e-post: [email protected]). 26.04.2022 Hageja lepinguline esindaja M.N. Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Klen Laus Kostja juhataja M. P.
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine: 3.1 Jätta menetluskulud hageja Saloni Büroomööbli AS kanda.
3.2.Mõista välja hagejalt Saloni Büroomööbli AS kostja Projecta Baltic OÜ kasuks menetluskulud summas 4330,68 eurot.
3.3.Hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (summas 4330,68 eurot) tuleb hagejal tasuda viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-post [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest,
2-22-773 kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Saloni Büroomööbli AS (hageja) esitas 17.01.2022 Harju Maakohtule hagiavalduse Projecta Balti OÜ (kostja) vastu võlgnevuse ja viivise nõudes. Kohus võttis hagi 19.01.2022 määrusega menetlusse. Hageja palub kohtul mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 261 799,20 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 62 544,91 eurot ja edasiulatuv viivise kuni kohtulahendi tegemiseni ja sealt edasi põhinõudelt (261 799,20 eurot) seadusjärgses määras kuni põhinõude nõuetekohase täitmiseni.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja viis müügilepingut: 1) 16.12.2016 müügileping nr 437, mille esemeks on plaadisaag Holzma HPP300/38/38/L ja automaatlao X Automation TLF211/17/12; 2) 16.12.2016 müügileping nr 438, mille esemeks on Weeke BHX500 CNC puurimispink; 3) 16.12.2016 müügileping nr 440, mille esemeks on Dürr OPB tõmbekapp; 4) 30.12.2016 müügileping nr 442, mille esemeks on servapealistuspink X KAL370/8/A3/L; 5) 03.01.2017 müügileping nr 441, mille esemeks on disaintarkvara IMOS. Lepingute punkti 2.2 kohaselt oli kostja kohustatud tooted üle andma 3-8 kuu jooksul alates ettemaksu tasumisest. Hageja tasus müügilepingute nr 437, 438, 440 ja 442 alusel kokkulepitud ettemaksu summas 240 912 eurot. Lisaks on hageja tasunud IMOS tarkvara lepingu nr 441 ettemaksu summas 8 119,20 eurot ja lepingu nr 440 alusel Dürr OPB tõmbekapi teise osamakse summas 12 768 eurot. Kokku tasus hageja kostjale lepingute alusel 261 799,20 eurot. Kostja on tarninud seadmetest üksnes Dürr OPB tõmbekapi, mille puhul selgus, et seadme elektrimootor ei ole plahvatuskindel, mille tõttu ei sobi see paigaldamiseks viimistlemisruumi, kus lenduvad plahvatusohtlikud keemilised ained.
3.09.11.2019 esitas kostja hagejale arved kogusummas 567 793,20 eurot tasumistähtajaga 20.11.2019. Kostja saatis 10.12.2018 hagejale teate, mille väitel on hageja lepinguid rikkunud ja viidanud seejuures TK Yleiset 2010 p-le 5.2. Kostja väitel on tal hageja vastu müügilepingutest tulenev nõue summas 573 676,80 eurot. Kostja nõudis 10.12.2018 avalduses hagejalt nimetatud summa tasumist hiljemalt 18.12.2018. Kui hageja ei tasu 573 676,80 eurot kostja arvelduskontole nimetatud kuupäevaks, siis taganeb kostja müügilepingutest. Hageja asus 15.01.2019 vastuses seisukohale, et kostja taganemisavaldus on kehtetu ja õigusliku aluseta. Hageja 15.01.2019 seisukoha järgi ei ole ta lepingut (oluliselt) rikkunud, mis võimaldas kostjal lepingutest taganeda ja seega on kostja taganemisavaldus kehtetu. Hageja leiab, et arvete esitamise aluseks saab olla poolte vahel sõlmitud müügilepingud. Kostja ei ole põhjendanud, millisel õiguslikul ja faktilisel alusel on ta kõnealused arved hagejale esitanud ning millistel asjaoludel on need arved sissenõutavaks muutunud. Seega jääb selgusetuks, millist rikkumist hagejale ette heidetakse ning millest lähtuvalt on 573 676,80 euro sissenõutavaks muutumist arvestatud. Hageja on seisukohal, et kostja nimetatud summa ei ole müügilepingute alusel sissenõutavaks muutunud ning kostja ei saanud temalt teise osamakse tasumist nõuda, ilma et ta ei kooskõlasta eelnevalt hagejaga
2-22-773 tarneprotsessi, sh tarnimiseelset seadmete ülevaatamist. Kuna kostja ei võimaldanud hagejal eelnevalt väidetavalt tarnimisvalmis seadmetega tutvuda, siis ei saanud kostja nõuda hagejalt selles olukorras arvete tasumist ja seda suures summas 573 676,80 eurot ainult 11 päeva jooksul. Kuna kostja taganemine oli kehtetu ja kostja oli müügilepingute tingimusi rikkunud ning kostja keeldus mõistlikust koostööst, mille tõttu oli kostja suhtes igasugune usaldus kadunud, siis 15.01.2019 avalduses hageja taganes müügilepingutest. Hageja palus kostjal tagastada lepingute alusel makstud 261 799,20 eurot hiljemalt 22.01.2019. 25.01.2019 kostja vastas, et hageja seisukohad ja taganemisavaldus on alusetud. Lisaks nõudis kostja, et hageja hüvitaks pärast tasaarvestust kostjale kahju summas 88 200,80 eurot. Kostja ei ole käesoleva ajani müügilepingus märgitud seadmeid tarninud, välja arvatud kõige soodsam seade Dürr OPB tõmbekapi (seegi puudustega), ega ka hageja poolt lepingute alusel makstud 261 799,20 eurot tagastanud.
4.Hageja on seisukohal, et kostja 10.12.2018 avaldus lepingutest taganemiseks on põhjendamata ja seega kehtetu ning õiguslikult tagajärjetu. Seega kehtib 15.01.2019 hageja taganemisavaldus. Lepingu nr 440 p 2.2 kohaselt oli Dürr OPB tõmbekapi üleandmise tähtaeg 3 kuud pärast ettemaksu laekumist. Lepingu p 1.1 alusel loetakse lepingu ese üle antuks, kui kostja on selle paigaldanud ning viinud läbi esmakoolituse. Tõmbekapp on tänaseni paigaldamata ning hagejale üle andmata, seega on kostja rikkunud lepingu p 2.2 ja oluliselt viivitanud lepingu täitmisega.
5.Detsembris 2016 sõlmitud lepingute nr-te 437, 438, 441 ja 442 punktide 2.2 kohaselt oli lepingu esemete üleandmise tähtaeg 8 kuud alates ettemaksu laekumisest. Hageja tasus ettemaksu 30.12.2016. Kostja ei olnud isegi alustanud lepingus kokkulepitud masinate tarnimisega ajal, kui oli juba saabunud lepingus sätestatud üleandmise tähtaeg (s.o 8 kuud), milliseks ajaks oli kostja kohustatud lõpetama masinate paigalduse ja esmakoolitused. Seejuures ei olnud kostja võimaldanud hagejal seadmetega tarnimiseelselt tutvuda. Kuna kostja ei tarninud seadmeid lepingus kokkulepitud ajaks (3-8 kuu jooksul alates ettemaksu tasumisest), varasemalt oli tarnitud puudustega seade (tõmbekapp oli plahvatusohtlik viimistlusruumis) ega võimaldanud hagejal seadmetega enne teise osamaksu tasumist tutvuda, siis rikkus kostja müügilepinguid ja millest tulenevalt hageja taganes 15.01.2019 avaldusega lepingutest. Arvestades, et 10.12.2018 avaldusega oli kostja hagejaga eelnevalt tekkinud olukorda arutamata esitanud täitmisnõude ülisuures summas 573 676,80 eurot korraga täitmiseks koos üllatusliku taganemisavaldusega, siis oli selge, et kostjaga edasine lepingute (koostöös) täitmine sellistel tingimustel ei ole enam objektiivselt võimalik.
6.Hageja on tasunud müügilepingute alusel kostjale 261 799,20 eurot. Seega on hagejal õigus VÕS § 189 lg 1 alusel tagasi saada makstud 261 799,20 eurot. Hagejal on õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 järgi. Hageja palus 15.01.2019 avalduses tagastada müügilepingute alusel makstud summad hiljemalt 22.01.2019. Hageja arvestab viivist seadusjärgses määras alates 23.01.2019 kuni hagi esitamiseni 17.01.2022 summas 62 544,91 eurot.
7.Hageja poolt 10.03.2022 kohtule esitatud täiendava seisukoha järgi kostja on saanud hagejalt müügilepingute alusel 261 799,20 eurot. Samas on kostja tarninud hagejale ainult tõmbekapi väärtusega 18 240 eurot (hind koos paigaldamisega, mida kostja teostanud ei ole). Teiste müügilepingute (nr-d 437, 438 ja 442) alusel ei ole kostja seadmeid hagejale tarninud. Müügilepingute nr 437, 438 ja 442 (tarneaeg 8 kuud alates ettemaksu tasumisest) alusel tasus hageja lepingus kokkulepitud ettemaksud 30.12.2016. Kooskõlas lepingu p-ga 2.2 oli kostja kohustatud seadmed tarnima hiljemalt 30.08.2017. Lepingu nr 440 (tarneaeg 3 kuud alates ettemaksu tasumisest) alusel tasus hageja samuti ettemaksu 30.12.2016, millest tulenevalt oli tõmbekapi tarnimise tähtaeg hiljemalt 30. märts 2017.
8.Kostja tugineb vastuses hagile ja taganemisavalduses väitele, et hageja rikkus müügilepingut sellega, et hageja ei tasunud tähtaegselt arvet nr 714534 summas 169 596 eurot (leping nr 438),
2-22-773 arvet nr 714675 summas 32 476,80 eurot (leping nr 441), arvet nr 710639 summas 1824 eurot (leping nr 440), arvet nr 714533 summas 345 996 eurot (leping nr 442) ja arvet nr 714532 summas 23 784 eurot (ladustamiskulud). Hageja hinnangul ei ole kostja taganemisavalduses tuginenud ühelegi müügilepingu nr 437 rikkumise väitele ega asjaolule. Seega ei ole ühelgi juhul kostja taganenud (kehtivalt) müügilepingust nr 437, mille alusel tasus hageja kostjale 89 952 eurot. Samuti on täitmata lepingutest nr 438, 440, 442 ja 441 taganemise materiaalsed eeldused.
9.Hageja on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud, et tal oli müügilepingu alusel õigus nõuda 9. novembril 2017 hagejalt arvetel märgitud summade tasumist. Seega ei ole kostja tõendanud müügilepingutest taganemise materiaalseid eeldused. Kostja viitab oma vastuses TK Yleiset 2010 tingimustele. Müügilepingute juurde TK Yleiset 2010 lisatud ei ole vastavalt lepingute punktile
5.2.Kuigi müüja väited ostja vastuvõtuviivitusest on ebaõiged ja tõendamata, siis juhib hageja tähelepanu, et TK Yleiset p 4.5 kohaselt on ostjast tingitud tarneviivituse olukorras eritingimusena sätestatud ainsa õiguskaitsevahendina, et müüja saab nõuda viivituse eest hüvitist vastavalt punktile 4.4. Lähtudes TK Yleiset 2010 tingimustest, ei ole müüja taganemisõigust ostja viivituse puhul ette nähtud.
10.Kostja tugineb 09.11.2018 kirjas 11.06.2018 kokkuleppele, milles olevat kokku lepitud seadmete tarnes novembris 2018. Hageja märgib, et sellist kokkulepet ei ole sõlmitud. Hageja hinnangul ei ole ka eluliselt usutav, et hageja oleks tasunud enam kui pool miljonit eurot ja lasknud selle tarnida, ilma et oleks eelnevalt saanud seadmeid üle vaadata ja veenduda nende vastavuses lepingutingimustele. Ühelgi juhul ei saanud olla väidetav 11.06.2018 kokkulepe sõlmitud kehtivalt. Müügilepingute p 3.2 sätestab, et lepingut võib muuta ja täiendada poolte kokkuleppel ning kõik muudatused ja täiendused peavad olema vormistatud kirjalikult ning alla kirjutatud mõlema poole poolt. Hageja hinnangul ei ole kostja viidatud 11.06.2018 kokkulepe seoses müügilepingute muutmise ja/või täiendamisega kehtiv ettenähtud vormi järgimata jätmise tõttu.
11.Selleks, et veenduda seadmete valmisolekust ja nõuetele vastavuses palus hageja võimaldada kaubaga tutvuda ning teatada, millal ja kus on see võimalik. Kostja ei võimaldanud hagejale seadmete valmistatud ülevaatamist. Hageja leiab, kui kostjal oleks seadmed olnud valmis ja kostja soovis seadmed hagejale tarnida, siis oleks kostja viivitamatult teatanud, millal ja kus saab hageja ülevaatamist teostada. Tõenäoline, et kostja ei suutnud kokkulepitud seadmeid valmistada ja seetõttu soovis tekitada 09.11.2018 arvete saatmisega näiliku olukorra, et lepingust taganemisega vältida enda lepingu rikkumisest tulenevat vastutust ja kohustust hageja poolt makstud 261 799,20 euro tagastamiseks. Kostjal puudus õigus tugineda hageja (väidetavale) kohustuse rikkumisele, kuna ta ise rikkus lepingut sellega, et ei valmistanud seadmeid lepingutes sätestatud ajaks (30.08.2017) ega võimaldanud hagejal seadmeid eelnevalt üle vaadata – mõlema kohustuse täitmise riisikot kandis kostja.
12.Kuna hageja hinnangul ei ole kostja lepingutest kehtivalt taganenud ja antud juhul on hageja 16.01.2018 avaldusega lepingutest taganenud, siis ei olnud hagi esitamise hetkeks saabunud nõuete aegumistähtaeg. Hageja määras taganemisavalduses kostjale tähtaja 22.01.2019, mille jooksul palus kostjal lepingute alusel tasutud summad tagastada. Seega saabub nõuete aegumistähtaeg 22.01.2022. a. Kuna hagi on esitatud enne kolm aastat enne aegumistähtaega (17.01.2022), siis ei ole haginõuded aegunud. Hageja on seisukohal, et nõuded ei oleks aegunud ka juhul, kui arvutada aegumistähtaja algust taganemisavalduse esitamisele järgnenud päevast. Sellisel juhul saabuks kolmeaastane tähtaeg 16.01.2022, mis langeb nädalavahetusele (puhkepäev). Kostja on tunnustanud hageja nõuet 25.01.2019 avalduses. TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama sätte lg 2 järgi võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Ilma hageja nõuet tunnustamata ei oleks kostja saanud tasaarveldusavaldust esitada.
2-22-773
13.Hageja tõi 04.04.2022 menetlusdokumendis täiendavalt esile, et pooled ei sõlminud kokkulepet lepingus sätestatud tähtaegade muutmiseks. Kostja saatis hagejaga kooskõlastamata
10.oktoobril 2017. a e-kirja, mille kohaselt oleks justkui pooled leppinud kokku lepingu muutmises, paludes need hagejal kinnitada. Hageja neid muudatusi kunagi ei kinnitanud, sest selliseid kokkuleppeid ei ole pooled sõlminud. Kostja rikkus lepingut, sest jättis lepingus sätestatud tähtajaks seadmed kokkulepitud ajaks valmistamata ja tarnimata. Kuna seadmed olid mõeldud hageja tehase uue tootmisüksuse jaoks, mille tarnest sõltus otseselt uue tehase planeerimis- ja ehitustegevus, siis kostja müügilepingute rikkumise tõttu oli hageja sunnitud tootmisüksuse ehitamise peatama.
14.Kostja on hagivastuses viidanud TK Yleiset 2010 tingimustele. Hageja märgib, et müügilepingute p 5.2 alusel pidi TK Yleiset 2010 olema lepingute lisana koos põhilepinguga allkirjastatud. TK Yleiset 2010 müügilepingutele ei olnud lisatud ja neid ei ole poolte poolt ka eraldi allkirjastatud. Kostja väitel oli hageja vastuvõtuviivituses. Hageja hinnangul on kostja seisukoht ebaõige ja tõendamata. Kuigi kostja väited ostja vastuvõtuviivitusest on ekslikud, siis märgib hageja, et TK Yleiset 2010 p 4.5 alusel on ostja vastuvõtuviivituse kohta õiguskaitsevahendid ammendavalt reguleeritud, st sel juhul on ettenähtud, et müüja saab nõuda kulude hüvitamist. Taganemisõigust TK Yleiset 2010 selles olukorras müüjale ei anna.
15.Kuna kostja ei suutnud koostada tellitud seadmetele vastavaid projekte ja hagejal ei olnud võimalik täielikult veenduda, et kostja kavatseb tarnida kokkulepitud seadmeid, siis palus hageja selguse saamiseni seadmete valmistamine peatada. 05.02.2018 teatas kostja, et tootmises olevate masinate tootmist ei saa peatada, millest tulenevalt selgitas kostja esindaja, et on kaks võimalust: 1) kas seadmed tarnitakse hagejale või 2) seadmed ladustatakse Xi laos, millega seotud kulud peaks tasuma hageja. Hageja hinnangul on kostja käsitlus kooskõlas TK Yleiset 2010 punktiga 4.5, mille kohaselt ostja vastuvõtuviivituse korral oleks müüjal õigus nõuda kulutuste hüvitamist ning muude õiguskaitsevahendite, sh lepingust taganemise, kasutamist ei ole ette nähtud.
KOSTJA VASTUVÄITED
16.Kostja esitas 08.02.2022 vastuse hagiavaldusele. Kostja ei tunnista hageja esitatud nõudeid ja vaidleb nendele vastu. Hageja on esitanud ebaõigeid ja mittetäielikke faktiväiteid, moonutades sellega tegelikku faktilist olukorda. Hageja oli müügilepingute täitmisega rikkumises ja seetõttu on kostja müügilepingutest kehtivalt taganenud. Hageja ei ole müügilepingutest kehtivalt taganenud, hageja nõue on aegunud ja ka kostja poolt kehtivalt tasaarvestatud ning hagi tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
17.Kostja nõustub, et sõlmis hagejaga müügilepinguid nr 437, 438, 440, 442, 441. Hageja tasus 30.12.2016 ülekandega müügilepingute nr 437, nr 438, nr 440, nr 442 p-des 1.2.1 sätestatud ettemaksuna kokku 240 912 eurot, s.o. 20% lepingu esemete müügihinnast. Lisaks tasus hageja 04.05.2017 ülekandega müügilepingu nr 441 p-st 1.2.1 tuleneva ettemaksu 8 119,20 eurot ja 19.06.2017 ülekandega müügilepingu nr 440 p-st 1.2.2 tuleneva põhiosa 12 768 eurot. Hageja taotlusel pikendati korduvalt müügilepingute esemeteks olevate seadmete tarnetähtaegasid ning 11.06.2018 leppisid pooled kokku, et seadmed antakse hagejale üle 2018 novembris. 01.11.2018 e-kirjas kinnitas kostja, et tellitud ja valmis seadmete tarneaeg on planeeritud 20.11.2018. 09.11.2018 e-kirjaga esitas kostja hagejale tasumiseks müügilepingu nr 438 p.1.2.2 alusel arve nr 714534 summas 169 596 eurot, müügilepingu nr 442 p.1.2.2 alusel arve nr 714533 summas 345 996 eurot, arve nr 714532 01.05.2018 tarnevalmis seadmete ladustamiskulude eest summas 23 784 eurot ning uuesti müügilepingu nr 441 p.1.2.2 alusel esitatud, kuid hageja poolt tasumata, arve nr 711405 summas 28 417,20 eurot. Kostja palus arvete kaaskirjas kõik arved tasuda 20.11.2018 kuupäevaks ning selgitas, et seadmete tarnimise eelduseks on arvete tasumine.
2-22-773
18.Kuna hageja arveid tähtaegselt ei tasunud, esitas kostja lepinguline esindaja 10.12.2018 hagejale teate, milles teatas, et seadmete tarne on viibinud hageja vastuvõtuviivituse ning tasumata arvete tõttu, hagejal on tasumata kostja arveid kogusummas 573 676,80 eurot, ning kui hageja ei likvideeri võlgnevust hiljemalt 18.12.2018, taganeb kostja müügilepingutest 19.12.2018 seisuga. Ühtlasi teatas kostja, et lepingust taganemisel tuleb hagejal tagastada tõmbekapp Dürr OPB ja hüvitada kostjale tekkiv kahju, mille kostja tasaarvestab hageja poolt müügilepingute alusel tasutud summadega. 19.12.2018 esitas kostja lepinguline esindaja hagejale teate müügilepingutest taganemise kohta (viitega 10.12.2018 teatele), nõude Dürr OPB tõmbekapi tagastamiseks, teate tasaarvestuse teostamise kohta ning nõude kahju hüvitamiseks.
19.16.01.2019 esitas hageja 15.01.2019 kuupäeva kandva vastuse kostja 10.12.2018 teatele ja 19.12.2018 taganemisavaldusele ning omapoolse avalduse müügilepingutest taganemiseks alates 15.01.2019. Hageja leidis, et arvete esitamine on põhjendamata, kostja nõuded ei ole sissenõutavaks muutunud ning hageja nõudis müügilepingute alusel tasutud 261 799,20 euro tagastamist. 25.01.2019 vastuses hageja 15.01.2019 vastusele teatas kostja, et hageja on rikkunud müügilepingute tingimusi, hageja väited kostja poolt müügilepingute rikkumiste kohta on ebaõiged, hageja taganemine ei ole kehtiv ning nõue summade tagastamiseks on alusetu.
20.Puudub vaidlus, et müügilepingu nr 440 esemeks olev Dürr OPB tõmbekapp on üle antud hageja valdusesse ning hageja ei ole vaatamata müügilepingutest taganemistele Dürr OPB tõmbekappi kostjale tagastanud. Hageja väited tõmbekapi puuduste kohta on paljasõnalised ja ebaõiged – müügilepingus ei ole sätestatud eritingimusi tõmbekapi elektrimootori omaduste osas, väited elektrimootori mittesobivuse osas on tõendamata ja hageja ei ole ka kostjale põhjendatud pretensioone tõmbekapi osas esitanud.
21.Müügilepingu p.-st 1.1 ega ühestki muust punktist ei tulene, et seade loetakse üleantuks alles pärast selle paigaldamist ja esmakoolituse läbiviimist. Hageja viidatud müügilepingute p 1.1 sätestab üksnes, et seadmete paigaldus ja esmakoolitus sisalduvad müügieseme ostuhinnas, kuid sellest ei saa tuletada kokkuleppe olemasolu, et üleandmine toimub alles pärast seadme paigaldamist ja esmakoolituse läbiviimist. Samuti tuleneb müügilepingutele kohalduva müüja müügitingimuste „TK Yleiset 2010“ p-dest 3.2 ja 3.3, et seade loetakse üleantuks alates selle ostjale või vedajale faktilisest üleandmisest. Hageja ei ole esitanud kostjale mingeid põhjendatud pretensioone seoses seadmete väidetavate paigaldamata jätmistega ning seega on sellekohase väited otsitud.
22.Hageja väited tarnete hilinemise kohta ei vasta tõele. Hageja enda esitatud nähtub, et seadmete tarne on olnud viivituses hagejast tingitud põhjustel. Samuti ei nähtu esitatud hagiavaldusest, et hageja oleks esitanud perioodil detsember 2016 – detsember 2018 kostjale ühtegi pretensiooni seoses väidetavate kostjast tingitud tarneviivitustega. On ilmne, et kui kostja oleks pidanud tarnima seadmed enne 2018 novembrit, oleks hageja esitanud selle kohta vähemalt mingisisulised sellekohased pretensioonid, mida aga praegusel juhul ei ole esitatud. Müügilepingute esemeks olnud seadmete tarnimine (v.a. hagejale kokkulepitult üleantud Dürr OPB tõmbekapp) viibis hageja palvel ja hagejast tingitud põhjustel. Müügilepingute tingimustest ei tulene seadmete tarnimiseelse tutvumise õigust või tutvustamise kohustust. Samuti ei ole hageja kunagi taotlenud kostjalt seadmete tarnimiseelset tutvumist ning kostja ei ole ka keeldunud hagejal seadmete tootmisega tutvuda, kui hageja oleks vastavat soovi avaldanud.
23.Hageja enda esitatud materjalidest nähtub, et kostja esitas müügilepingute alusel väljastatud arved 09.11.2018 e-kirjaga, tasumise tähtajaga 20.11.2018. Hageja esitatud arvetele vastu ei vaielnud, kuid ka arveid ei tasunud. Kuna pooled ei saanud kokkuleppele tarnetähtaegade järjekordses edasilükkamises, esitas kostja 10.12.2018 hagejale ultimaatumi, et arved tuleb tasuda
2-22-773 ning kui hageja seda ei tee, siis on kostja sunnitud müügilepingutest taganema. Müügilepingute alusel hagejale arvete edastamise ja taganemise vahele jäi tervelt 40 päeva, s.o 9.11.2018 kuni 19.12.2018. Kindlasti ei saa nimetatud olukorras kostja poolt müügilepingutest taganemist lugeda üllatuslikuks või pahatahtlikuks. Hageja jättis tasumata kostja poolt 09.11.2018 väljastatud arved kogusummas 573 676,80 eurot. Kostja väljastatud arved on kooskõlas müügilepingu nr 438 p-s 1.2.2, müügilepingu nr 442 p-s 1.2.2 ja müügilepingu nr 441 p-s 1.2.2 toodud summadega. Samuti on 01.05.2018 tarnevalmis seadme ladustamiskulu arve põhjendatud ja kooskõlas lepingu ja kohalduva õigusega. Hageja ei vaielnud kostja 09.11.2018 väljastatud arvetele vastu ning pooled ei sõlminud ka kokkulepet arvete maksetähtaegade pikendamiseks. Hageja rikkumine oli oluline (kogusummas 573 676,80 eurot) ning puudusid ka hageja rikkumist õigustavad asjaolud. Seega esinesid hagejal nii seadusest kui ka lepingust (sh TK Yleiset 2010 p 5.2) tulenevad alused müügilepingutest taganemiseks. Kostja on müügilepingutest taganemisele eelnevalt andnud hagejale täiendava tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks ning esitanud hagejale põhistatud taganemisavalduse. Eeltoodust tulenevalt on kostja poolt täidetud nii müügilepingutest taganemise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused ning taganemine on kehtiv.
24.Hageja taganes müügilepingutest tagasiulatuvalt, nimelt hageja esitas 16.01.2019 kostjale teate, millega teatas, et on müügilepingutest taganenud 15.01.2019 seisuga. Tahteavaldus saab olla üksnes etteulatuva mõjuga ning lepingust ei saa taganeda tagasiulatuvalt. Seega ei saa hageja taganemisavaldus olla kehtiv. Hageja ei saa taganeda mittekehtivast lepingust - hageja esitas kostjale müügilepingutest taganemise avalduse 16.01.2019 e-kirjaga. Samas oli kostja omalt poolt müügilepingutest taganenud juba 19.12.2018 seisuga. Hageja ei saa kehtivalt taganeda mittekehtivast lepingust.
25.Hageja nõuded müügilepingute alusel makstud summade tagastamiseks on aegunud. Nimelt aeguvad tehingust tulenevad nõuded kolme aastaga. Hageja esitas kohtule hagi 17.01.2022, samas kui kostja oli taganenud müügilepingutest juba 19.12.2018 seisuga. Seega on hagi esitatud enam kui kolm aastat pärast kostja poolt müügilepingutest taganemist ning hageja nõue summade tagastamiseks on aegunud. Samuti oli hageja poolt hagi kohtule esitamise hetkeks möödunud enam kui kolm aastat hageja poolt kostjale vaidlusaluste maksete teostamise kuupäevast, mistõttu on ka nimetatud põhjustel hageja nõue aegunud.
26.Isegi kui hageja nõue ei oleks aegunud, on hageja nõuded müügilepingute alusel makstud summade tagastamiseks ja viivise tasumiseks ka alusetud. Nimelt on hageja nii 10.12.2018, 19.12.2018 kui ka 25.01.2019 kirjades avaldanud, et müügilepingutest taganemisega kaasneb kostjale kahju, mis ületab hageja poolt tasutud summasid, kostja tasaarvestab oma nõuded hagejale tagastamisele kuuluvate summadega ning hagejal tuleb täiendavalt hüvitada kostjale tekkinud kahju. Kostja täpsustatud kahju moodustab kokku 326 438,43 eurot ning koosneb järgnevast: saamata jäänud tulu seoses tarnimata seadmetega summas 209 584 eurot; tootjale X tasutud summad, mis ei kuulunud kostjale tagastamisele, summas 55 163,20 eurot; teistele tootjatele tasutud summad, mis ei kuulunud kostjale tagastamisele, summas 39 520 eurot; kostja lisakulud perioodil 01.01.2017–01.01.2019, sh hageja viivitustest tingitud tööjõukulud ja transpordikulud, õigusabikulud summas 22 171,23 eurot.
27.Kostja tõi 04.04.2022 menetlusdokumendis täiendavalt esile, et kostja poolt müügilepingutest taganemise tõttu on aegunud ka hageja nõue müügilepingute alusel makstud summade tagastamiseks. Nii tuleneb TsÜS § 147 lg-st 2, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Samuti on ka kohtupraktikas sedastatud, et lepingu ülesütlemisega muutuvad sissenõutavaks kõik lepingujärgsed maksed (3-2-1-95-08 p.11). Analoogia korras kohaldub nimetatud põhimõte ka lepingust taganemisele. Kuna hageja esitas kohtule hagi 17.01.2022, samas kui kostja oli taganenud müügilepingutest juba 19.12.2018 seisuga (millisest kuupäevast alates oleks hageja
2-22-773 saanud ka nõuda lepingujärgsete summade tagastamist), on hagi esitatud enam kui kolm aastat pärast kostja poolt müügilepingutest taganemist ning hageja nõue summade tagastamiseks on aegunud. Samas, kui ka kostja taganemine ei oleks kehtiv on hageja nõue ikkagi aegunud. Kuna kostja on 19.12.2018 teatega avaldanud, et oma lepingulisi kohustusi edasi ei täida, siis sõltumata sellest kas taganemine oli kehtiv, tekkis hagejal müügilepingute alusel tasutud summade tagastamise nõue 19.12.2018 seisuga. Seega oli hagiavalduse esitamise seisuga möödunud TsÜS § 146 lg-st 1 tulenev kolmeaastane tähtaeg.
28.Ebaõige on ka hageja uus käsitlus, et hageja nõude aegumine on katkenud kostja poolt nõude tunnustamisega ja tasaarvestuse teostamisega. Esiteks ei ole 25.01.2019 vastusega teostanud hageja nõuete osas tasaarvestust – tasaarvestus teostati juba kostja 19.12.2028 e-kirjaga. 25.01.2019 vastuses ei tunnustanud kostja hageja nõudeid ning kostja nõudis hagejalt üksnes tasaarvestust ületava summa tasumist.
29.Hageja ja kostja vahel sõlmitud müügilepingute 437, 438, 440, 441 ja 442 p.1.2 kohaselt kohustus hageja tasuma 20% osamaksest ettemaksuna, 70% osamaksest 14 päeva jooksul enne seadmete tarnet tehasest (lepingu 441 kohaselt peale tarkvara koolitust) ning 10% osamaksest 14 päeva jooksul peale seadmete üleandmist (lepingu 441 kohaselt peale tarkvara seadmetega liidestamist). Hageja tasus 2016 detsembris ja 2017 mais müügilepingute 437, 438, 440, 441 ja 442 p 1.2.1 järgsed esimesed osamaksed. Lisaks tasus hageja kostjale 2017 juunis müügilepingu 440 p 1.2.2 alusel tasumisele kuuluva kostja poolt tarnitud Dürr OPB tõmbekapi teise osamakse. Rohkem makseid ei ole hageja kostjale müügilepingute 437, 438, 440, 441 ja 442 alusel teostanud. Seega on hageja poolt teostamata kõik teised osamaksed (v.a. tarnitud Dürr OPB tõmbekapp) ja kõik kolmandad osamaksed.
30.Kostja oli täitnud kõik oma lepingulised kohustused, seadmete tarnimise tähtaega lükati hageja initsiatiivil korduvalt edasi ning hageja oli nii seadmete vastuvõtuviivituses kui ka võlgnevuses arvete tasumisega. 03.04.2017 saatis kostja hagejale e-kirja, kust nähtub, et pooled arutasid seadmete paigaldamist kostja ruumidesse ning kostja tundis huvi, mis ajaks on võimalik tarneid planeerida. Perioodi 28.12.2017-22.01.2018 e-kirja vahetus, kust nähtub, et hageja oli võlgnevuses Dürr tõmbekapi kolmanda osamakse ja IMOS tarkvara teise osamakse arvete tasumisega, IMOS tarkvara koolitus oli teostatud, kostja palus hagejal järgida tarnegraafikut ja täita tarneks vajalikud ettevalmistused (sh saata tehase täpsustatud joonis). 30.01.2018 saatis hageja kostjale e-kirja, millele kostja vastas 1.02.2018 e-kirjaga, et masinad on projekteeritud ja ka osaliselt või täielikult valmis ning on ebaselge kas on võimalik hageja palve alusel seadmete valmistamine peatada. Samuti vastas kostja hageja väidetele varjatud puuduste kohta. 20.02.2018 saatis kostja hagejale e-kirja, kust nähtub, et kandimasin on valmis, pooled on kokku leppinud tarnetähtajas 2018 mai, kui hageja on vastuvõtuviivituses kaasneb sellega ladustamiskulu, hageja ei ole avaldanud millal soovib kostjalt seadmete tarnimist. 26.02.2018 pöördus kostja e-kirjaga allakirjutanu poole seoses sellega, et hageja ei ole ei ole vastanud kostja pöördumistele tootmise peatamise osas, ei ole võimalik tarnimist planeerida, hageja otsib erinevaid etteheiteid, miks tarnetega mitte jätkata, tegelik tarne viibimine on tingitud hageja tootmise ehitustööde viibimisest. 27.03.2018 saatis hageja kostjale e-kirja, millele kostja esindaja Kaido Käsik esitas 28.03.2018 omapoolsed kommentaarid. E-kirjast nähtub mh, et seadmete tootmine lükati edasi hageja palvel, tarne oli planeeritud 2018 maisse. 20.05.2018 e-kirjast nähtub, et hageja ja kostja pidasid konstruktiivset arutelu hagejale paigaldatud IMOS tarkvara uuenduse osas. Samuti andis kostja 08.06.2018 seisuga ülevaate IMOS tarkvara hetkeseisust. 01.11.2018 edastas kostja hagejale ekirja, milles märkis, et kostja on teostanud kõik lubatud tegevused, hageja pidi 29.10.2018 teatama kostjalt tellitud ja tootja laos valmis olevate ja veel valmistamata seadmete tarnimise ajad mida hageja ei ole aga teinud, hageja vastuvõtuviivituste tõttu tekivad hagejal lisakulud, kostjal ei ole võimalik tarnetega kauem venitada ja valmistatud seadmete tarnetähtajaks on 20.11.2018. Hageja kirjale ei reageerinud. 09.11.2018 e-kirjaga kinnitas kostja üle, et seadmed on tarnevalmis olnud
2-22-773 alates 01.05.2018 ning vastavalt poolte 11.06.2018 kokkuleppele on tarneaeg planeeritud 2018 novembrisse ning palus hagejal kooskõlas müügilepingute p.1.2.2 tasuda nii müügilepingute 438, 441 ja 442 teise osamakse arved, kui ka hagejast tingitud seadmete ladustamiskulu arve. Hageja 09.11.2018 e-kirjale ei reageerinud ega arveid ei tasunud.
31.Hageja ei ole 15.01.2019 eelselt väitnud, et kostja oleks ühegi seadme tarnega viivituses. Samuti ei ole hageja vastu vaielnud ühelegi kostja e-kirjale, milles kajastuvad tarnetähtaegade muutmised hagejast tingitud asjaoludel. Ühtlasi nähtub kirjavahetusest, et müügilepingute esemeks olnud seadmed olid valmis (v.a. üks seade, mille tootmine peatati hageja palvel), kostja teatas hagejale korduvalt, et seadmed on valmis ja tundis huvi, millal on võimalik valmistatud seadmed kostjale tarnida.
32.TK Yleiset tingimuste kohaldumisele viitas poolte vahel sõlmitud müügilepingute p 5.2. Teiseks olid TK Yleiset tingimused hagejale müügilepingute sõlmimise eelselt esitatud kostja pakkumiste osaks. Seega oli hageja müügilepingute sõlmimise eelselt teadlik TK Yleiset tingimuste sisust. TK Yleiset p 4.5 ei sätesta õiguskaitsevahendite kinnist loetelu. TK Yleiset p 5.2 näeb müüjale ette õiguse leping lõpetada, kui ostja viivitus kauba tasumisel on märkimisväärne või on ilmne, et kauba eest tasumine hilineb oluliselt või ostja ei täida oma kohustusi ega aita tehingule kaasa. Seega on ka TK Yleiset tingimuste kohaselt kostja poolne müügilepingutest taganemine kehtiv.
33.Kostja saamata jäänud tulu moodustab 247 141,75 eurot. Otsesed hageja rikkumisest tingitud kulud 74 239,63 eurot: müügilepingute 437, 438 ja 442 alusel tellitud seadmete tootja X ja kostja vahel saavutatud kokkulepe, millega X tagastab kostja poolt seadmete eest X’le tasutud 152 068,40 eurost 52 068,40 eurot ja tagastab kostjale 100 000 eurot. X’le jäänud summa kattis nii hagejast tingitud ladustamiskulud (mis on osaliselt kajastatud ka hagejale esitatud kuid hageja poolt tasumata arvel 714532) kui ka X’le tekkinud kahju seoses tootmise peatamisega ja seadmete tellimuse katkestamisega. Kostja tööjõukulud summas 19 800 eurot, mis seisnevad K. K. (89 tundi), M. T. (46 tundi) ja M. P. (30 tundi) poolt teostatud täiendavates töötundides, mis olid tingitud hageja korduvatest tähtaja pikendamistest ja projekti venimisest algse ca 8 kuu asemel ca 24 kuuni (2016 detsember – 2018 detsember). Töötajate tööjõukulu tunnitasu kohta on ca 120 eurot, mis teeb kulunud 165 töötunni kogukuluks 19 800 eurot. Kostja õigusabikulud 2 371,23 eurot, mis olid tingitud hageja korduvatest tähtaja pikendamistest ja projekti venimisest algse ca 8 kuu asemel ca 24 kuuni.
34.Dürr OPB tõmbekapp sai hagejale kokkulepitud tingimustel tarnitud ning hageja ei ole seda kostjale vaatamata kostja nõudmistele tagastanud. Seega sõltumata taganemise kehtivusest ei saa hageja nõuda Dürr OPB tõmbekapi maksumuse tagastamist ning kostjal on õigus müügilepingu nr 440 järgsele kogutasule summas 18 240 eurot. Samuti on kostja paigaldanud hagejale kokkulepitud tingimustel IMOS tarkvara ning sõltumata taganemise kehtivusest on kostjal õigus müügilepingu nr 441 järgsele esimesele ja teisele osamakse tasule kokku summas 36 536,40 eurot.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
35.Poolte vahel on käesolevas asjas vaidlus nendevahelistest müügilepingutest taganemise ja sellega seotud õiguslike järelmite osas. Kohus hindab esmalt seda, kas kostja on müügilepingutest kehtivalt taganenud (I); seejärel hindab kohus hagejapoolset müügilepingutest taganemist (II); käsitleb kostja aegumise vastuväidet hageja nõudele (III); ning lõpuks võtab kohus kokku asja lahendamise tulemuse ja jaotab menetluskulud (IV). I
2-22-773
36.Vaidlus puudub ja kohus loeb esitatud tõenditega tuvastatuks, et hageja sõlmis kostjaga perioodil 16.12.2016-03.01.2017 seadmete ja tarkvara müügilepinguid nr 437, 438, 440, 442, 441 (I kd, tl 6-11). Hageja tasus 30.12.2016 ülekandega seadmete müügilepingute nr 437, nr 438, nr 440, nr 442 p-des 1.2.1 sätestatud ettemaksuna kokku 240 912 eurot, s.o. 20% lepingu esemete müügihinnast (I kd tl 12). Lisaks tasus hageja 04.05.2017 ülekandega tarkvara müügilepingu nr 441 p-st 1.2.1 tuleneva ettemaksu 8 119,20 eurot (tl 13) ja 19.06.2017 ülekandega Dürr OPB tõmbekapi müügilepingu nr 440 p-st 1.2.2 tuleneva põhiosa makse 12 768 eurot (I kd, tl 14).
37.09.11.2018 esitas kostja hagejale arved kogusummas 567 793,20 eurot tasumistähtajaga 20.11.2018 (I kd, tl 15-17). Kostja märkis, et hageja soovis tellitud seadmete tarnet novembris 2018 ning et kostja poolt tellitud seadmed on olnud tarnevalmis alates 01.05.2018. Hageja esitatud arveid ei tasunud. Kostja saatis 10.12.2018 hagejale teate (taganemisavalduse), mille kohaselt on hageja lepinguid rikkunud ning kostja nõudis hagejalt lepingutest tulenevate kohustuste täitmist ja 573 676,8 euro tasumist hiljemalt 18.12.2018. Kostja hoiatas hagejat, et kui hageja ei tasu võlgnevust hiljemalt 18.12.2018, siis taganeb kostja kõikidest hagejaga sõlmitud müügilepingutest alates 19.12.2018 ning kostja 10.12.2018 teadet tuleb sellisel juhul vaadelda müügilepingutest taganemise avaldusena (I d, tl 18 ja 18 pöördel). Kostja kinnitas müügilepingutest taganemist 19.12.2018 (I kd, tl 37).
38.Hageja asus 16.01.2019 vastuses seisukohale, et kostja taganemisavaldus on kehtetu ja õigusliku aluseta. Hageja 16.01.2019 seisukoha järgi ei ole ta lepingut (oluliselt) rikkunud. Hageja leidis, et arvete esitamise aluseks said olla poolte vahel sõlmitud müügilepingud ning kostja ei olevat põhjendanud, millisel õiguslikul ja faktilisel alusel on ta vaidlusalused arved hagejale esitanud ning millistel asjaoludel on need arved sissenõutavaks muutunud. Hageja väitel jäi talle selgusetuks, millist rikkumist hagejale ette heideti ning millest lähtuvalt on 573 676,80 euro sissenõutavaks muutumist arvestatud (I kd, tl 19-21). Hageja leiab, et nimetatud summa ei olevat müügilepingute alusel sissenõutavaks muutunud ning kostja ei saanud temalt müügilepingute järgse teise osamakse tasumist nõuda, ilma et ta ei kooskõlastanuks eelnevalt hagejaga tarneprotsessi, sh tarnimiseelset seadmete ülevaatamist. Hageja on seisukohal, et kuna kostja ei võimaldanud hagejal eelnevalt väidetavalt tarnimisvalmis seadmetega tutvuda, siis ei saanud kostja nõuda hagejalt selles olukorras arvete tasumist.
39.Kohus hageja seisukohtadega ei nõustu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 kohaselt saab lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendust eirata üksnes juhul, kui see erineb lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et lepingupoolte ühine tegelik tahe oleks erinenud müügilepingutes kokkulepitust. Hinnates asjas tõenditena esitatud müügilepinguid, nõustub kohus kostjaga, et pooled ei ole kokku leppinud selles, et tarnimise/üleandmise eelduseks on see, et hagejal peab olema võimalus seadmeid tehases üle vaadata. Kohus märgib, et lepingu nn subjektiivne tõlgendamine poolte ühise tahte väljaselgitamise kaudu tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lepingu tingimused on formuleeritud segaselt või ebamääraselt, on kasutatud mitmetähenduslikke väljendeid vms (vt P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein; VÕS kommenteeritud väljaanne I, Tallinn 2016, lk 156). Käesoleval juhul on aga müügilepingute tekst sõnastatud selgelt - kõikides pooltevahelistes müügilepingutes sisaldus kokkulepe, et kostja tarnib müügieseme peale seda, kui hageja poolt on tasutud kaks esimest osamakset ja need on laekunud kostja arveldusarvele. Teistsugust kokkulepet ei nähtu ka poolte kirjavahetusest (vt tn I kd, tl 78, kus kostja nõuab hagejalt teise osamakse tasumist ettemaksuna sõltumata sellest, kas pooled planeerivad külastada tehast Saksamaal või mitte). VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Seetõttu on asjakohane ka kostja märkus, et hageja ei ole üheski kohtule esitatud kirjavahetuses öelnud, et jätab teise osamakse tasumata, sest soovib enne tutvuda seadmetega.
40.Kohus asub eelnevat arvestades seisukohale, et pooled ei seadnud hageja kohustust ostuhinna teise osamakse tasumiseks sõltuvusse sellest, et kostja pidanuks tarnitavad seadmed
2-22-773 enne tarnimist üle vaatama. Vaidlus puudub, et teise osamakse tasus hageja üksnes Dürr OPB tõmbekapi müügilepingu nr 440 alusel ja hageja kinnitab, et kostja on Dürr OPB tõmbekapi ka hagejale tarninud. Muude müügilepingute alusel ei ole hageja teist osamakset tasunud, kuigi hageja on kinnitanud ka tarkvara tarnet (I kd, tl 19 pöördel). Eelnevast tulenevalt oli kostja õigustatud esitama hagejale müügilepingute järgseid teise osamakse tasumise arveid (I kd, tl 7, 9, 11, 16, 17 ja 17 pöördel), sest seadmed ja tarkvara olid tarnevalmis (vt ka I kd, tl 15) ja hagejal oli lepinguline kohustust tasuda enne tarnet kaks esimest osamakset. Ilmselgelt põhjendamatu on hageja väide, et lepinguliselt polevat tarnimine ja üleandmine samastatavad ja kostja olevat rikkunud seadmete üleandmise kohustust. Kohus märgib, et pooltevahelisest müügilepingust ei tulene, et seadmed tuleks üle anda enne nende tarnimist ja selline tõlgendus oleks ka mõistliku isiku vaatest (VÕS § 29 lg 4) täiesti ebaloogiline. VÕS § 29 lg 4 kohaselt tuleks tõlgendada lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
41.VÕS § 116 lg 1 on sätestatud, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Kuna hageja jättis kostja poolt esitatud lepingujärgsed arved (vt I kd, tl 18) põhjendamatult tasumata, rikkus hageja sellega kohtu hinnangul oluliselt pooltevahelisi müügilepinguid. Kostja andis hagejale lepingurikkumise kõrvaldamiseks täiendava mõistliku tähtaja, kuid hageja ei kõrvaldanud rikkumist (ei tasunud lepingu järgseid arveid) ka täiendava tähtaja jooksul (I kd, tl 15, tl 18). Kuigi kostja taganemisavalduses ei sisaldu otseselt viidet müügilepingu nr 437 rikkumisele, nõustub kohus kostjaga, et kostjal oli õigus taganeda ka nimetatud lepingust VÕS § 116 lg 2 p 4 alusel (kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi). Poolte taganemisavaldustest (I kd, tl 18-21) ning kirjavahetusest (I kd, tl 50-51, tl 213-215) nähtub, et pooled käsitlesid seadmete müügilepinguid tervikliku komplektina koos ning mh on müügilepingud nr 437, 438 ja 440 sõlmitud samal päeval (I kd, tl 6-8). Ka pakkumised seadmete osas esitas hageja samal päeval 15.12.2016 (I kd, tl 91138; tl 189-196). Seetõttu on kohus seisukohal, et kuigi kostja ei olnud lepingu nr 437 alusel veel teise osamakse arvet esitanud, oli ilmne, et kui hageja ei suuda tasuda kokkulepitud osamakseid teiste seadmete eest, siis ei suuda hageja täita oma lepingulisi kohustusi ka müügilepingu nr 437 osas. Seda asjaolu kinnitab mh ka hageja vastus taganemisavaldusele, kus hageja ei nõustu enda lepinguliste kohustuste täitmisega ja keeldub kostja esitatud arvete tasumisest. VÕS § 208 lg 1 kohaselt on ostuhinna tasumine ostja põhikohustuseks, seega selle kohustuse rikkumine suures ulatuses on vaieldamatult oluliseks lepingurikkumiseks.
42.Kohus leiab, et lisaks VÕS § 116 lg 1 ja § 116 lg 2 p 4 oli kostjal õigus pooltevahelistest müügilepingutest taganeda ka müügilepingute osaks olnud Projecta üldiste müügitingimustele TK Yleiset 2010 p 5.2. alusel. Kõikide müügilepingute p 5.2. kohaselt olid TK Yleiset 2010 (I kd, tl 38 ja 38 pöördel) müügilepingute lahutamatuks osaks. Seetõttu on ebaõige hageja väide, nagu poleks TK Yleiset 2010 saanud müügilepingute osaks seetõttu, et pooled ei olevat seda eraldi allkirjastanud. Kostja märgib õigesti, et TK Yleiset tingimused olid ka hagejale müügilepingute sõlmimise eelselt esitatud kostja pakkumiste osaks (vt I kd, tl 116, 118 pöördel -119, tl 141). Seega oli hageja juba müügilepingute sõlmimise eelselt teadlik TK Yleiset 2010 tingimuste sisust. TK Yleiset 2010 punkt 5.2 andis kostjale õiguse leping lõpetada, kui viivitus kauba eest tasumisel on märkimisväärne või on ilmne, et kauba eest tasumine hilineb oluliselt või ostja ei täida oma kohustusi ega aita tehingule kaasa (I kd, tl 38 pöördel). Kohus leiab, et hageja viivitus ostetud seadmete ja tarkvara eest tasumisel oli märkimisväärne. Hageja jättis kohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt tasumata kostja poolt esitatud arved 573 676,8 euro ulatuses, sellest otseselt müüdud seadmete ja tarkvara eest 549 892,8 euro ulatuses (I kd, tl 18). Seetõttu on kohus seisukohal, et kostjal oli õigus pooltevahelistest müügilepingutest taganeda ka poolte kokkuleppe osaks olnud TK Yleiset 2010 alusel.
43.Asjakohatud on hageja väited, nagu ei näinuks TK Yleiset 2010 ette taganemisõigust ostja (hageja) viivituse puhul. Kohus nõustub kostjaga, et TK Yleiset 210 punkt 4.5 ei sätesta
2-22-773 õiguskaitsevahendite kinnist loetelu ega piira lepingust taganemise õigust. Sellist tõlgendust ei saa järeldada ka kostja 05.02.2018 e-kirjast (tl 69). Pealegi ei olnud antud juhul kostjapoolse lepingutest taganemise aluseks mitte tarne hilinemine (TK Yleiset 2010 p 4.5.), vaid kauba eest tasumata jätmine (TK Yleiset 2010 p 5.2.).
44.Eeltoodud asjaolusid arvestades (vt lisaks ka kohtuotsuse p-d 46-48) leiab kohus, et kostjal oli õigus hagejaga sõlmitud müügilepingutest taganeda. Kohus tuvastab, et kostja on hagejaga sõlmitud müügilepingutest kehtivalt taganenud vastavalt 10.12.2018 teatele alates 19.12.2018 (I kd, tl 18 ja 18 pöördel). VÕS § 103 lg 1 kohaselt eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Hageja ei ole seda eeldust ümber lükanud.
II
45.Poolte vahel on vaidlus ka selles, kas hageja taganes müügilepingutest õiguspäraselt. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole kostjaga sõlmitud müügilepingutest õiguspäraselt ja kehtivalt taganenud. Hageja poolt tehtud taganemisavaldus on õiguslikult toimetu ja tuleb jätta tähelepanuta. Kohus märgib, et lepingust taganemise kui kujundusõiguse kasutamise eelduseks on see, et täidetud oleksid formaalsed ja materiaalsed eeldused selle õiguskaitsevahendi rakendamiseks. Vastasel juhul ei too taganemine kaasa sellega taotletud tagajärge. Kuna kohus tuvastas eelnevalt kohtuotsuse I osas, et müügilepingud lõppesid 19.12.2018 kostja õiguspärase taganemisavaldusega, ei olnud hagejal ainuüksi seetõttu enam alust samast lepingust uuesti taganeda ja hageja 16.01.2019 taganemisavaldus on õiguslikult toimetu.
46.Kohus märgib täiendavalt, et asjas esitatud tõendid ei kinnita hageja taganemisavalduses (I kd, tl 19-21) esitatud väiteid ning hagejal puudus ka materiaalne alus müügilepingutest taganemiseks. Lepingust taganemise kehtivuseks vajaliku sisulise (materiaalse) eeldusena peab lepingust taganemiseks olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes. Kohtule ei ole esitatud selliseid tõendeid, mis kinnitaks hageja paljasõnalisi väiteid kostjapoolse müügilepingute rikkumise kohta. Ilmselgelt põhjendamatu on hageja väide, nagu olnuks kostja seadmete tarnimisega viivituses. Nagu kohus eelnevalt selgitas, oli seadmete tarnimise eelduseks vastavalt poolte kokkuleppele hageja poolt seadmete eest kahe esimese osamakse tasumine. Vaidlus puudub, et teise osamakse tasus hageja üksnes Dürr OPB tõmbekapi müügilepingu nr 440 alusel ja hageja kinnitab, et kostja on Dürr OPB tõmbekapi ka hagejale tarninud. Muude müügilepingute alusel ei ole hageja teist osamakset tasunud. Seega ei ole kostja rikkunud oma tarnekohustust ega sellega viivitanud. Vastupidi, poolte kirjavahetusest nähtub, et hagejale oli korduvalt antud lisaaega tellimuse täpsustamiseks, muutmiseks, tarneaja edasilükkamiseks ja seadmete hoiustamiseks (vt nt I kd, tl 64-68, 76-87, 213-215). Hageja oli see, kes pidurdas seadmete tarnet ja palus mh tarne peatamist (I kd, tl 51), millele kostja vastas, et „Me ei saa tootmises olevate masinate tootmist enam peatada, mistõttu need kas tarnitakse Salonile või ladustatakse lisatasu eest Xi laos (I kd, tl 69). Lisaks nähtub mõlema poole seisukohtadest, et seadmed pidid olema tarnevalmis 2018. mais (vt I kd, tl 15, tl 68) ning kostja on kinnitanud tarnevalmidust antud tähtajaks (I kd, tl 15). Ühestki dokumendist aga ei nähtu, et hageja oleks olnud valmis seadmed (välja arvatud Dürr OPB tõmbekapi) vastu võtma ja nende eest vastavalt müügilepingutele enne tarnet tasuma. Kostja korduvatest kirjadest nähtub, et hageja polnud võimeline andma kostjale adekvaatseid vastuseid seadmete tarne osas (I kd, tl 79, 82, 87, 88).
47.Paljasõnalised on hageja etteheited Dürr OPB tõmbekapi kvaliteedi osas. Hageja poolt alles hagiavalduses esitatud väite kohaselt olevat selgunud, et seadme elektrimootor ei ole plahvatuskindel, mille tõttu ei sobi see paigaldamiseks viimistlemisruumi, kus lenduvad plahvatusohtlikud keemilised ained. Lisaks hageja väite tõendamatusele ei nähtu asjas esitatud tõenditest ka seda, et hageja oleks selliseid pretensioone kostjale enne kohtumenetlust esitanud
2-22-773 Kohus nõustub kostjaga, et müügilepingu nr 440 p-st 1.1 ega ühestki muust punktist ei tulene, et seade loetakse üleantuks alles pärast selle paigaldamist ja esmakoolituse läbiviimist (I kd, tl 8). Samuti tuleneb müügilepingutele kohalduva müüja müügitingimuste TK Yleiset 2010 punktidest 3.2 ja 3.3, et seade loetakse üleantuks alates selle ostjale faktilisest üleandmisest.
48.Õige on ka kostja seisukoht, et müügilepingute tingimustest ei tulenenud seadmete tarnimiseelse tutvumise õigust või tutvustamise kohustust. Samas ei nähtu asjas esitatud tõenditest, et kostja oleks keelanud hagejal seadmete või nende tootmisega tarnimiseelset tutvuda.
III
49.Järgnevalt käsitleb kohus kostja aegumise vastuväidet hageja nõudele. Kostja palub kohaldada hageja nõudele aegumist, tuginedes sellele, et tehingust tulenevad nõuded aeguvad kolme aastaga. Kostja tugineb sellele, et hageja esitas kohtule hagi 17.01.2022, samas kui kostja oli taganenud müügilepingutest juba 19.12.2018 seisuga. Seega on hagi esitatud enam kui kolm aastat pärast kostja poolt müügilepingutest taganemist ning hageja nõue summade tagastamiseks on kostja hinnangul aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-st 1 kohaselt aeguvad tehingust tulenevad nõuded kolme aastaga.
50.Hageja nõue kostja vastu lähtub sellest, et hageja on tasunud müügilepingute alusel kostjale 261 799,20 eurot (vt kohtuotsuse p 36). Hageja leiab, et tal on müügilepingutest taganemise tõttu nimetatud summa kostjalt tagasi saada VÕS § 189 lg 1 alusel. VÕS § 189 lg 1 on sätestatud, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja ei ole kostjaga sõlmitud müügilepingutest õiguspäraselt ja kehtivalt taganenud ning müügilepingud lõppesid 19.12.2018 kostja õiguspärase taganemisavaldusega. Vaatamata sellele, et müügilepingud lõppesid kostja taganemisavalduse alusel, ei välista see iseenesest VÕS § 189 lg 1 alusel hageja nõuet müügilepingu alusel üleantu tagastamiseks. Seega hindab kohus alljärgnevalt hageja nõuete aegumist lähtuvalt sellest, et müügilepingud lõppesid kostja taganemisavalduse alusel alates 19.12.2018 ning hageja esitas hagi müügilepingute alusel tasutud summade tagastamiseks 17.01.2022.
51.Kostja aegumise vastuväite hindamisel on käesolevas vaidluses määrav tähendus aegumistähtaja algusel. TsÜS § 147 lg 1 on sätestatud, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostja väidab, et kuivõrd kostja oli taganenud müügilepingutest juba 19.12.2018 seisuga, siis sellest kuupäevast alates oleks hageja saanud ka nõuda lepingujärgsete summade tagastamist ja seega hakkas ka hageja nõuete aegumistähtaeg kulgema alates 19.12.2018. Õige on see, et TsÜS § 147 lg-st 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kostja seisukohta toetab ka Riigikohtu 12.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-195-08, mille p-s 11 on Riigikohus leidnud, et lepingu ülesütlemise korral muutuvad sellega seotud nõuded sissenõutavaks ja aegumistähtaeg algab lepingu ülesütlemisest. Arvestades lepingu ülesütlemise ja taganemise regulatsiooni sarnasust tagasitäitmise osas (vt VÕS § 195 lg 5) on kostjal iseenesest õigus, et nimetatud Riigikohtu lahendist tulenevad põhimõtted aegumistähtaja alguse osas võiksid analoogia korras kohalduda ka lepingust taganemisele. Kuna aga Riigikohus on aegumistähtaja algust käsitlenud ka konkreetselt seoses lepingust taganemisega, siis peab kohus siiski põhjendatuks lahendada käesolevat vaidlust aegumistähtaja alguse küsimuses lähtuvalt Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-80-10 antud tõlgendusest, mida kohus pooltega 26.04.2022 kohtuistungil arutas (vt II kd, tl 6 pöördel - tl 7).
52.Riigikohtu 12.10.2010 otsuses nr 3-2-1-80-10 p-s 15 on selgitatud, et: „VÕS § 189 lg 1 teise lause järgi peavad lepingupooled täitma taganemisest tulenevad kohustused ühel ajal,
2-22-773 kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. ... Kohustus muutub VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna müügilepingust taganemisel tekkiva müügihinna tagastamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab müüja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning ostja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub taganemise korral hageja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-33-09, p 10).“
53.Hageja lepinguline esindaja nõustus aegumise regulatsiooni osas eelviidatud Riigikohtu käsitlusega ja leidis, et suuremate summade puhul on mõistlik aeg vähemalt üks kuu (II kd, tl 7). Kostja lepinguline esindaja oli seisukohal, et aegumistähtaeg peaks hakkama antud juhul kulgema alates taganemisavalduse teatest (I kd, tl 18), mis esitati 10.12.2018. Samuti leidis kostja esindaja, et mõistlik aeg selleks, et teine pool saaks taganemisavaldusele reageerida ja oma nõude esitada, on lühem kui 1 kuu (II kd, tl 7). Kohus märgib, et antud juhul tuleb aegumistähtaja algus vastavalt TsÜS § 147 lg 1 ja lg 2 määratleda nõude sissenõutavaks muutmisega. Seetõttu on eksitav kostja seisukoht, justkui pidanuks hageja taganemisavaldusele reageerima ja oma nõude esitama vähem kui 1 kuu jooksul. Kohustuse sissenõutavaks muutumise aega ei saa samastada aegumistähtajaga nõude maksmapanekuks. Tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 oli hagejal aega oma nõuda maksmapanekuks kolm aastat. Küll aga nõustub kohus kostjaga, et mõistlik aeg taganemisega seotud kohustuste sissenõutavaks muutumiseks ei saa käesoleval juhul olla 1 kuu alates kostja poolsest müügilepingutest taganemisest.
54.Kohus võtab müügilepingutest taganemisel tekkinud müügihinna tagastamise kohustuse täitmise mõistliku aja määratlemisel arvesse, et mõistlikku tähtaja reegel VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 järgi kaitseb võlgnikku, mitte võlausaldajat. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljendades I (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein; Tallinn 2016) on selgitatud, et kohustuse täitmiseks vajalik mõistlik aeg tuleb otsustada vastavalt asjaoludele, arvestades mh täitmise viisi ja olemust. Seejuures võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist, mille täitmise tähtaega ei ole kokku lepitud, põhimõtteliselt igal ajal, kuid just võlgniku täitmise kohustuse hindamisel tuleb lähtuda „mõistlikust vajalikust ajast.“ Üldistades võib öelda, et reeglina on vaja rohkem aega selliste kohustuste täitmiseks, mis eeldavad mingi asja valmistamist või kellegi käest tellimist, võrreldes kohustusega, mille täitmine eeldab võlgnikul juba olemasoleva asja üleandmist. Rahalise kohustuse täitmiseks võib eeldada lühemat aega (vt VÕS kommenteeritud väljaanne lk 394-395).
55.Eeltoodust järeldub, et kuna käesoleval juhul oli pärast kostja poolset müügilepingutest taganemist müügihinna tagastamise kohustuse suhtes võlgnikuks kostja, siis võis hageja nõuda müügihinna tagastamise kohustuse täitmist igal ajal alates taganemise jõustumisest 19.12.2018. VÕS § 82 lg 3 ja lg 7 järgi kaitseb võlgnikku, mitte võlausaldajat. Hageja vaatest saanuks ja pidanuks hageja kostjalt müügihinna tagastamise kohustuse täitmist nõudma juba alates 19.12.2018, võttes mh arvesse ka asjaolu, et kostja oli juba 10.12.2018 avaldanud, et ta oma lepingulisi kohustusi hageja ees pärast lepingust taganemist ei täida (vt I kd, tl 18 pöördel). Seega tuleb antud juhul lähtuda hageja nõude sissenõutavaks muutumise aja määratlemisel sellest, milline oli müügihinna tasumise kohustuse täitmise mõistlik tähtaeg kostja kui müügihinna tagastamise kohustuse võlgniku jaoks.
56.Kohus leiab müügilepingutest taganemise asjaolusid arvestades, et müügilepingutest taganemisel tekkinud müügihinna tagastamise kohustuse täitmise mõistlik aeg ei ületanud antud
2-22-773 juhul 10 päeva. Kohus võtab seejuures arvesse asjaolu, et müügilepingutest taganemine ei olnud kostja jaoks kiire ega ootamatu otsus, vaid nagu kohus eelnevalt tuvastas, poolte kirjavahetusest nähtub, et hagejale oli korduvalt antud lisaaega tellimuse täpsustamiseks, muutmiseks, tarneaja edasilükkamiseks ja seadmete hoiustamiseks (vt nt I kd, tl 64-68, 76-87, 213-215). Lisaks nähtub mõlema poole seisukohtadest, et seadmed pidid olema tarnevalmis 2018. mais (vt I kd, tl 15, tl 68) ning kostja on kinnitanud reaalset tarnevalmidust antud tähtajaks (I kd, tl 15). Kostja korduvatest kirjadest nähtub, et hageja polnud võimeline andma kostjale adekvaatseid vastuseid seadmete tarne osas (I kd, tl 79, 82, 87, 88). Kostja esitas hagejale müügilepingute alusel väljastatud arved 09.11.2018 e-kirjaga, tasumise tähtajaga 20.11.2018 (I kd, tl 15-17). 10.12.2018 andis kostja hagejale veel viimase võimaluse oma kohustuste täitmiseks enne lepingust taganemist (I kd, tl 18 ja 18 pöördel). Seega oli müügilepingutest taganemine kostja läbikaalutud otsus ning kostja pidi olema valmis ka ise täitma taganemisega seotud tagasitäitmise kohustusi ilma viivituseta.
57.Lepingutest taganemisest tulenev müügihinna tagastamise kohustuse täitmise mõistlik aeg ei ületanud antud juhul 10 päeva ka põhjusel, et tegemist on rahalise kohustusega, mille täitmine eeldab lühemat aega. Sarnaselt on nt kostja andnud hagejale arve tasumiseks tähtaja 10 päeva (vt tl 16 pöördel). Seega on ka kostja ise pidanud mõistlikuks tähtajaks rahalise kohustuse täitmiseks 10 päeva. Lisaks tuleb arvesse võtta, et mõlemad pooled tegutsesid majandus- ja kutsetegevuses, kus rahaliste kohustuste täitmine on tavapärane tegevus ning kostja pidi seega olema valmis planeerima ja täitma rahalisi kohustusi, mis võisid tekkida müügilepingutest taganemisest.
58.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et müügihinna tagastamise kohustuse mõistlik tähtaeg kostja jaoks ei ületanud 10 päeva alates taganemise jõustumisest 19.12.2018, st müügihinna tagastamise tähtpäev kostja jaoks saabus 28.12.2018. Kuna 29.12.2018 – 30.12.2018 langes nädalavahetusele, siis TsÜS § 136 lg 8 kohaselt muutus hageja nõue müügihinna tagastamise kohustuse täitmiseks sissenõutavaks hiljemalt 31.12.2018. Seejuures tagasitäitmise kohustus muutus sissenõutavaks sõltumata sellest, et hageja kostjapoolset taganemisavaldust ei aktsepteerinud (vt Riigikohtu 17.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 15).
59.Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb hageja müügihinna tagastamise nõudele kohaldada TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevat kolmeaastast aegumistähtaega. Hageja nõuete aegumistähtaeg hakkas kulgema nõude sissenõutavaks muutumisest 31.12.2018 kell 00:00 ning nõuded aegusid TsÜS § 136 lg 2 järgi hiljemalt 31.12.2021 kell 24:00. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et hageja müügihinna tagastamise nõuded aegusid 31.12.2021. Hageja on käesolevas asjas hagi Harju Maakohtule esitanud aga alles 17.01.2022, s.o pärast aegumistähtaja möödumist.
60.Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid aegumise katkemisele või peatumisele (TsÜS § 158-169). TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega ning TsÜS § 158 lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Hageja leidis, et kostja on hageja nõuet tunnustanud 25.01.2019 avalduses (I kd, tl 2223), mistõttu olevat aegumine sellega katkenud. Kohus hagejaga ei nõustu. Kostja märgib õigesti, et nõude tasaarvestamine ei tähenda iseenesest nõude tunnustamist. Eelkõige on aga oluline see, et kostja 25.01.2019 vastuses ei ole teostatud tasaarvestust. Vastupidi, kostja rõhutas oma 25.01.2019 vastuses, et hageja nõue müügilepingute alusel tasutud summade tagastamiseks on alusetu ning kostja jääb oma 10.12.2018 taganemise teates (I kd tl 18) ja 19.12.2018 e-kirjas (I kd, tl 37) toodud põhjenduste juurde ning et tasaarvestus kostja nõudega on juba varasemalt teostatud (I kd, tl 22-23). Kohus märgib, et isegi kui lugeda kostjapoolset tasaarvestust teostatuks 19.12.2018, siis ei muudaks see kohtu poolt eelnevalt tuvastatud hageja nõuete aegumist. IV
2-22-773
61.Kokkuvõttes nõustub kohus kostjaga, et hageja nõue müügilepingute alusel makstud summade tagastamiseks oli käesolevas asjas hagi esitamise hetkeks 17.01.2022 aegunud. TsÜS § 142 lg 1 on sätestatud, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kuna kohtu hinnangul on hageja müügilepingutest tulenevad põhinõuded aegunud, siis on aegunud ka nendega seotud viivisenõuded ja hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kostja taotlus aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele.
62.Kohus selgitab, et kui kohus jätab hageja nõude aegumise tõttu rahuldamata, ei pea ta tuvastama rohkem asjaolusid, kui on vajalik aegumise kohaldamise hindamiseks (vt Riigikohtu 29.05.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 23). Seetõttu ei anna kohus käesolevas asjas aegumise kohaldamise tõttu hinnangut poolte muudele väidetele, mis ei seondu müügilepingutest taganemise ja hageja nõuete aegumisega. Muuhulgas ei hinda kohus poolte väiteid ja tõendeid seoses vaidlusega kostja kahjunõude ja tasaarvestuse osas (vt nt I kd, tl 148-150, tl 159, tl 175, tl 180-182).
63.Lõpetuseks määrab kohus vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 menetluskulud hageja kanda.
64.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Kostja esitas 26.04.2022 menetluskulude nimekirja, milles palub mõista välja hagejalt menetluskulud summas 5 946,18 eurot koos käibemaksuga. Kostja menetluskulude koosseis on järgnev: (1) 13.04.2022 esitatud tõlgete tõlkekulud: 154,68 eurot; (2) lepingulise esindaja kulu (advokaaditasu): 5 791,50 eurot ilma käibemaksuta. Kostja kinnitusel on advokaadibürooga sõlmitud kokkuleppe kohaselt on kostja esindamise tunnitasu suuruseks 195 eurot (ilma käibemaksuta). Õigusabile kulunud ajana on kostja lepinguline esindaja näidanud 29 tundi ja 42 minutit (II kd, tl 3-4). Kohus leiab, et TsMS § 143 p 1 alusel on kostja põhjendatud menetluskuluks kostja tõlgikulud summas 154,68 eurot.
65.Järgnevalt hindab kohus kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14).
66.Hageja hinnangul on kostja menetluskulud osaliselt üle paisutatud ning lepingulise esindaja tunnihind (195 eurot + km) ei ole antud kohtuasja keerukust arvestades põhjendatud. Hageja hinnangul on ülepaisutatud kostja esindaja ajakulu perioodil 14.03.2022 kuni 14.04.2022, mille väljendus kohtutoimikus on sisuliselt eelmenetluse viimasel päeval esitatud kostja 04.04.2022 menetlusdokument. Nimetatud perioodi ajakulu ei olnud hageja hinnangul põhjendatud ja vajalik. Hageja märgib, et kostja esindaja pidi olema 04.04.2022 menetlusdokumendile lisatud tõenditega tutvunud juba 2018. aastal, kui ta enda sõnul nõustas kostjat suhetes hagejaga. Seega pidi kostja lepinguline esindaja hageja arvates olema menetlusdokumendile lisatud dokumentaalsete tõenditega tutvunud ja kursis juba enne kohtumenetlust, millega seotud kulu ei ole põhjendatud käsitleda kohtumenetluses hüvitatava menetluskuluna.
67.Samuti juhib hageja tähelepanu, et kostja 04.04.2022 menetlusdokumendi sisulise osa maht on käsitletud 4,5 lehel. Sellestki enamus on tõendite refereerimine või viitamine, mida kostja
2-22-773 arvates tõendid kinnitavad. Nendele asjaoludele tuginedes leiab hageja, et 04.04.2022 menetlusdokumendi koostamise põhjendatud ajakulu on 6 tundi (nimekirjas näidatud 12,5 tunni asemel). Pärast eelmenetluse tähtaega esitatud menetlusdokumentide koostamise ajakulu ei ole hageja hinnangul põhjendatud menetluskuluna hüvitada. Kohus on 15.03.2022 määruses märkinud, et eelmenetlus lõpeb 04.04.2022. Kostja ei ole sisuliselt põhjendanud, miks ei olnud võimalik sellele järgnenud menetlustoiminguid teha kohtu määratud tähtajaks (04.04.2022). Hageja hinnangul ei ole tõendite tõlkimise korraldamine ja varasema toimingu puuduste kõrvaldamine hüvitatav lepingulise esindaja põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna. Lisaks märgib hageja, et lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinna määramisel tuleb arvestada mh kohtuasja keerukusega. Arvestades kohtutoimiku ja asjaolude suhteliselt vähest mahtu ning seda, et asi ei ole õiguslikult eriti keerukas, ei ole hageja hinnangul põhjendatud lepingulise esindaja tunnihind 195 eurot + käibemaks. Hageja leiab, et TsMS § 175 lõike 1 põhimõttega on kooskõlas käesolevas asjas lepingulise esindaja tunnihind kuni 160 eurot (+ km).
68.Kohus on seisukohal, et käesolev tsiviilasi ei ole sedavõrd keerukas ja mahukas, mis õigustaks kostja lepingulise esindaja tunnitasu 195 eurot/h. Kohus on seisukohal, et käesolev tsiviilasi ei ole oma olemuselt ega õiguslikult keskmisest keerukam. Kohus ei pidanud kohaldama välisriigi ega Euroopa Liidu õigust, asjas ei olnud vajalik määrata ekspertiise ega kuulata üle tunnistajaid. Eelnevat arvestades leiab kohus hagejaga nõustudes, et kostja lepingulise esindaja mõistlik tunnitasu käesolevas asjas ei ületa 160 eurot/h (ilma käibemaksuta).
69.Kohus nõustub hagejaga osaliselt ka selles, et kostja esindaja ajakulu perioodil 14.03.2022 kuni 14.04.2022 on ülepaisutatud. Kostja lepinguline esindaja on näidanud nimetatud perioodi ajakuluna kokku 15 h ja 36 minutit, kuigi antud perioodil koostas kostja lepinguline esindaja vaid 04.04.2022 menetlusdokumendi. Kohus leiab, et lepinguliste esindajate tegevus ja töö peab vormuma mingis objektiivselt vajalikus ja nähtavas tulemuses, eelkõige menetlusdokumentides. Teine pool ei pea üldjuhul tasuma vastaspoole menetluskulusid lihtsalt n-ö menetlemise eest, mille väljenduseks võib olla ka ülemäärane „tutvumine“, „analüüs“ või nt liigne ajakulu korralduslikele küsimustele nagu dokumentide komplekteerimine ja edastamine. Samas on kostja esindaja ajakulu perioodil 14.03.2022 kuni 14.04.2022 siiski valdavalt põhjendatud, olles tingitud vajadusest ennast põhjendamatu hagi eest kaitsta ning arvestades ka 04.04.2002 menetlusdokumendi ja sellega seotud dokumentatsiooni mahukust, sh tõlgete osas. Dokumentide tõlkimist pidas seejuures vajalikuks ka hageja (I kd, tl 184). Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kostja lepingulise esindaja ajakulu perioodil 14.03.2022 kuni 14.04.2022 on põhjendatud ja vajalik ajalises mahus kokku 12 tunni eest. Seega vähendab kohus kostja lepingulise esindaja ajakulu 3 h ja 36 minuti võrra. Muus osas ei pea kohus vajalikuks kostja lepingulise esindaja ajakulu vähendada. Kohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja ajakulu kokku põhjendatud 26 tunni ja 6 minuti ehk 26,1 h ulatuses (29 h ja 42 min – 3 h ja 36 min). Vastusena hageja kriitikale kostja õigusabikulude ülepaisutatuse osas märgib kohus võrdlevalt, et hageja lepinguline esindaja näitas enda ajakuluna 36 h ehk ligi 10 h võrra rohkem kui kostja lepingulise esindaja kohtu poolt põhjendatuks peetud ajakulu. Hinnates mõlema poole menetlusdokumente ja menetluses osalemist, ei ole täheldatav, et hageja lepingulise esindaja ajakulu pidanuks olema kostja lepingulise esindaja ajakulust oluliselt suurem.
70.Kokkuvõttes on kostja lepingulise esindaja õigusabi ajaline maht põhjendatud ja vajalik 26,1 h ulatuses, mis kohtu poolt mõistlikuks peetavat lepingulise esindaja tunnitasu määra 160 eurot/h arvestades vastab 4176 eurole. Sellele lisandub kostja tõlkekulu summas 154,68 eurot. Kohus määrab seega kostja menetluskulude rahalise suurusena kindlaks summa 4330,68 eurot (4176 + 154,68), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kuna kostja ei ole esitanud TsMS § 174 lg 10 ettenähtud kinnitust, siis kuuluvad menetluskulud kostjale hüvitamisele ilma käibemaksuta.
71.Vastavalt kostja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lõike 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (4330,68 eurot) tuleb hagejal tasuda kostjale käesoleva kohtuotsuse
2-22-773 jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks jääb rahuldamata summas 1615,5 eurot (taotletud summa 5 946,18 eurot – kohtu poolt vajalikuks peetud summa 4330,68 eurot). Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, siis puudub kohtul vajadus kindlaks määrata hageja menetluskulude rahalist suurust.
72.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.