Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
16.03.2023, Tallinn
Kohtuasja number
2-22-773
Kohtuasi
Saloni Büroomööbli AS hagi Projecta Balti OÜ vastu lepingute tagasitäitmisest tuleneva võlgnevuse koos viivisega nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.05.2022 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Saloni Büroomööbli AS apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
345 288.05 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Saloni Büroomööbli AS (registrikood 10289177), lepinguline esindaja Mihkel Nukka Kostja Projecta Balti OÜ (registrikood 10203394), lepinguline esindaja vandeadvokaat Klen Laus
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 08.02.2023 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 11.05.2022 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt lahendi põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta Saloni Büroomööbli AS-i kanda.
Mõista Saloni Büroomööbli AS-lt välja Projecta Balti OÜ kasuks apellatsioonimenetluse kulude hüvitis 1680 eurot.
5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Saloni Büroomööbli AS-l tasuda Projecta Balti OÜ-le viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2-22-773 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja esitas 17.01.2022 Harju Maakohtule hagiavalduse kostja vastu põhivõlgnevuse 261 799.20 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 62 544.91 eurot ja edasiulatuva viivise kuni põhinõude täitmiseni välja mõistmiseks.
2.Pooled (hageja ostjana, kostja müüjana) sõlmisid 5 müügilepingut: 16.12.2016 lepingu nr 437, mille esemeks on plaadisaag Holzma HPP300/38/38/L ja automaatladu Homag Automation TLF211/17/12; 16.12.2016 lepingu nr 438, mille esemeks on Weeke BHX500 CNC puurimispink; 16.12.2016 lepingu nr 440, mille esemeks on Dürr OPB tõmbekapp; 30.12.2016 lepingu nr 442, mille esemeks on servapealistuspink Homag KAL370/8/A3/L; 03.01.2017 lepingu nr 441, mille esemeks on disaintarkvara IMOS.
3.Lepingute punkti 2.2 kohaselt oli kostja kohustatud tooted üle andma 3-8 kuu jooksul alates ettemaksu tasumisest. Hageja tasus lepingute nr 437, 438, 440 ja 442 alusel ettemaksu 240 912 eurot, lepingu nr 441 alusel 8119.20 eurot ja lepingu nr 440 alusel teise osamakse 12 768 eurot. Kokku tasus hageja kostjale lepingute alusel 261 799.20 eurot.
4.Kostja tarnis üksnes Dürr OPB tõmbekapi, mille puhul selgus, et elektrimootor ei ole plahvatuskindel ega sobi paigaldamiseks viimistlemisruumi, kus lenduvad plahvatusohtlikud keemilised ained.
5.09.11.2018 esitas kostja hagejale arved 567 793.20 eurot tasumiseks tähtajaga 20.11.2018. Kostja saatis 10.12.2018 teate, et hageja on lepinguid rikkunud, viidates TK Yleiset 2010 punktile 5.2 ja et tal hageja vastu lepingutest tulenev nõue 573 676.80 eurot, nõudes tasumist hiljemalt 18.12.2018 ning et tasumata jätmise korral taganeb ta lepingutest.
6.Hageja on seisukohal, et kostja taganemisavaldus on õigusliku aluseta, kuna hageja ei ole lepingut rikkunud. Arvete esitamise aluseks saavad olla lepingud. Jääb selgusetuks, millist rikkumist hagejale ette heidetakse ning millest lähtuvalt on 573 676.80 euro suurune summa sissenõutavaks muutunud. Kostja ei saanud teise osamakse tasumist nõuda eelnevalt tarneprotsesse hageja kooskõlastamata, sh enne seadmete ülevaatamist hageja poolt. Kostja ei võimaldanud hagejal väidetavalt tarnimisvalmis seadmetega tutvuda.
7.Kuna kostja taganemine oli kehtetu ja kostja rikkus müügilepingute tingimusi ning keeldus mõistlikust koostööst, taganes hageja 15.01.2019 avaldusega lepingutest ning palus ettemaksu
2-22-773 261 799.20 eurot tagastada hiljemalt 22.01.2019. Kostja on tagastamisest keeldunud ja nõuab, et hageja hüvitaks pärast tasaarvestust kostjale kahju 88 200.80 eurot.
8.Lepingu nr 440 punkti 2.2 kohaselt oli tõmbekapi üleandmise tähtaeg 3 kuud pärast ettemaksu laekumist. Punkti 1.1 alusel loetakse lepingu ese üle antuks, kui kostja on selle paigaldanud ja viinud läbi esmakoolituse. Tõmbekapp on paigaldamata ja üle andmata, seega on kostja rikkunud punkti 2.2 ja oluliselt viivitanud lepingu täitmisega.
9.Lepingute nr 437, 438, 441 ja 442 punktide 2.2 kohaselt oli esemete üleandmise tähtaeg 8 kuud alates ettemaksu laekumisest. Hageja tasus ettemaksu 30.12.2016. Kuna kostja ei tarninud seadmeid lepingus kokkulepitud ajaks, varasemalt oli tarnitud puudustega seade ega võimaldanud hagejal seadmetega enne teise osamaksu tasumist tutvuda, rikkus kostja lepinguid ja hageja taganes lepingutest 15.01.2019 avaldusega.
10.Kostja sai lepingute alusel hagejalt 261 799.20 eurot. Samas tarnis ainult tõmbekapi väärtusega 18 240 eurot, kusjuures hind sisaldas ka paigaldamist, mida kostja ei teinud. Teiste lepingute alusel kostja seadmeid hagejale ei tarninud.
11.Kostja ei tuginenud taganemisavalduses lepingu nr 437 rikkumisele hageja poolt. Seega ei ole kostja sellest lepingust kehtivalt taganenud. Hageja tasus kostjale selle lepingu alusel 89 952 eurot.
12.Kostja ei ole tõendanud, et tal oli müügilepingute alusel õigus nõuda 09.11.2018 arvetel märgitud summade tasumist. Kostja viitab TK Yleiset 2010 tingimustele, mida aga müügilepingute juurde lisatud ei ole. Kuigi väited hageja vastuvõtuviivitusest on ebaõiged, juhib hageja tähelepanu, et TK Yleiset punkti 4.5 kohaselt on ostjast tingitud tarneviivituse olukorras eritingimusena sätestatud ainsa õiguskaitsevahendina hüvitise nõue vastavalt punktile
4.4.Lähtudes TK Yleiset 2010 tingimustest ei ole müüjal taganemisõigust ostja viivituse puhul ette nähtud.
13.11.06.2018 kokkulepet seadmete tarneks novembris 2018 ei sõlmitud. Ei ole ka eluliselt usutav, et hageja oleks tasunud enam kui pool miljonit eurot ja lasknud tarnida ilma, et oleks eelnevalt saanud seadmed üle vaadata ja veenduda nende vastavuses lepingutingimustele. Ühelgi juhul ei saanud väidetav 11.06.2018 kokkulepe olla sõlmitud kehtivalt. Lepingute punkt 3.2 sätestab, et lepingute muudatused ja täiendused peavad olema vormistatud kirjalikult ning poolte poolt alla kirjutatud. 11.06.2018 kokkulepe ei ole kehtiv lepingute muutmisele ja / või täiendamisele ettenähtud vormi järgimata jätmise tõttu.
14.Selleks, et veenduda seadmete valmisolekus ja nõuetele vastavuses, palus hageja võimaldada kaubaga tutvuda ning teatada, millal ja kus on see võimalik. Kostja ei võimaldanud ülevaatamist. Kui kostjal oleksid seadmed olnud valmis ja ta oleks soovinud seadmeid tarnida, oleks ta viivitamatult teatanud millal ja kus saab hageja ülevaatamist teostada. On tõenäoline, et kostja ei suutnud seadmeid valmistada ja seetõttu soovis tekitada 09.11.2018 arvete saatmisega näiliku olukorra, et lepingust taganemisega vältida enda rikkumisest tulenevat vastutust ja kohustust hageja poolt makstu tagastada. Kostjal puudus õigus tugineda hageja (väidetavale) rikkumisele, kuna ta ise rikkus lepingut sellega, et ei valmistanud seadmeid kokkulepitud ajaks (30.08.2017) ega võimaldanud hagejal neid üle vaadata.
15.Kuna kostja kehtivalt ei taganenud, vaid hageja taganes 15.01.2019, ei olnud hagi esitamise hetkeks saabunud nõuete aegumistähtaeg. Hageja määras taganemisavalduses kostjale
2-22-773 tagastamise tähtajaks 22.01.2019. Seega saabub nõuete aegumistähtaeg 22.01.2022. Nõuded ei oleks aegunud ka juhul, kui arvutada aegumistähtaja algust taganemisavalduse esitamisele järgnenud päevast. Lisaks tunnustas kostja hageja nõuet 25.01.2019, millega aegumine katkes. Hageja nõuet tunnustamata ei oleks kostja saanud tasaarveldusavaldust esitada.
16.Pooled ei sõlminud kokkulepet lepingus sätestatud tähtaegade muutmiseks. Kostja saatis 10.10.2017 e-kirja, mille kohaselt oleksid pooled justkui leppinud kokku lepingu muutmises. Hageja muudatusi ei kinnitanud. Kuna seadmed olid mõeldud tehase uue tootmisüksuse jaoks ja tarnest sõltus uue tehase planeerimis- ja ehitustegevus, oli hageja sunnitud kostja lepingurikkumise tõttu ehitamise peatama.
17.Kuna kostja ei suutnud koostada tellitud seadmetele vastavaid projekte ja hagejal ei olnud võimalik täielikult veenduda, et kostja kavatseb tarnida kokkulepitud seadmeid, siis palus hageja selguse saamiseni seadmete valmistamine peatada. 05.02.2018 teatas kostja, et juba tootmises olevate masinate tootmist ei saa peatada ja selgitas, et on kaks võimalust: kas seadmed tarnitakse hagejale või seadmed ladustatakse tootja laos, millega seotud kulud peab tasuma hageja. Hageja hinnangul on kostja käsitus kooskõlas TK Yleiset 2010 punktiga 4.5, mille kohaselt ostja vastuvõtuviivituse korral oleks müüjal õigus nõuda kulutuste hüvitamist. Muude õiguskaitsevahendite kasutamist ei ole ette nähtud. Kostja vastuväited
18.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
19.Hageja taotlusel pikendati korduvalt seadmete tarnetähtaegu. 11.06.2018 leppisid pooled kokku, et seadmed antakse üle 2018. a novembris. 01.11.2018 e-kirjas kinnitas kostja, et tellitud ja valmis seadmete tarneaeg on planeeritud 20.11.2018. 09.11.2018 e-kirjaga esitas kostja hagejale tasumiseks lepingu nr 438 alusel arve 169 596 eurot, nr 442 alusel arve 345 996 eurot, arve 01.05.2018 tarnevalmis seadmete ladustamiskulude eest 23 784 eurot ning uuesti lepingu 441 alusel esitatud, kuid hageja poolt tasumata arve 28 417.20 eurot. Kostja palus arved tasuda 20.11.2018 ja selgitas, et tarnimise eelduseks on arvete tasumine.
20.Kuna hageja arveid ei tasunud, esitas kostja 10.12.2018 teate, et tarne on viibinud hageja vastuvõtuviivituse ja tasumata arvete tõttu ja kui hageja ei likvideeri võlgnevust hiljemalt 18.12.2018, taganeb kostja lepingutest 19.12.2018 seisuga. Ühtlasi teatas kostja, et taganemisel tuleb hagejal tagastada tõmbekapp ja hüvitada kostjale tekkiv kahju, mille kostja tasaarvestab hageja poolt lepingute alusel tasutud summadega. 19.12.2018 esitas kostja hagejale teate lepingutest taganemise kohta, nõude tõmbekapi tagastamiseks, teate tasaarvestuse teostamise kohta ja nõude kahju hüvitamiseks.
21.16.01.2019 esitas hageja vastuse ja avalduse lepingutest taganemiseks alates 15.01.2019. Hageja leidis, et arvete esitamine on põhjendamata, kostja nõuded ei ole sissenõutavaks muutunud ning nõudis lepingute alusel tasutud 261 799.20 euro tagastamist. 25.01.2019 teatas kostja, et hageja on rikkunud lepingute tingimusi, väited kostja rikkumiste kohta on ebaõiged, taganemine ei ole kehtiv ja nõue summade tagastamiseks on alusetu.
22.Puudub vaidlus, et lepingu nr 440 esemeks olev tõmbekapp on üle antud hageja valdusesse ja hageja ei ole vaatamata lepingust taganemisele tõmbekappi kostjale tagastanud. Väited puuduste kohta on ebaõiged. Lepingus ei ole sätestatud eritingimusi tõmbekapi elektrimootori kohta. Ka on väited mootori mittesobivuse kohta tõendamata ja hageja ei ole kostjale
2-22-773 põhjendatud pretensioone esitanud.
23.Lepingute punktist 1.1 ega ühestki muust punktist ei tulene, et seade loetakse üle antuks alles pärast paigaldamist ja esmakoolituse läbiviimist. Punkt 1.1 sätestab üksnes, et seadmete paigaldus ja esmakoolitus sisalduvad müügieseme ostuhinnas. Samuti tuleneb lepingutele kohalduva müügitingimuste TK Yleiset 2010 punktidest 3.2 ja 3.3, et seade loetakse üle antuks alates selle ostjale või vedajale faktilisest üleandmisest. Hageja ei ole esitanud kostjale põhjendatud pretensioone seoses seadmete paigaldamata jätmisega.
24.Hageja väited tarnete hilinemise kohta kostja tõttu ei vasta tõele. Tarned olid viivituses hagejast tingitud põhjustel. Hageja ei esitanud detsembrist 2016 kuni detsembrini 2018 ühtegi pretensiooni seoses väidetavate kostjast tingitud tarneviivitustega. Kui kostja oleks pidanud tarnima seadmed enne 2018. a novembrit, oleks hageja esitanud selle kohta pretensioone. Seadmete (v.a tõmbekapp) tarnimine viibis hageja palvel ja temast tingitud põhjustel. Lepingute tingimustest ei tulene tarnimiseelne tutvumise õigus või tutvustamise kohustus. Samuti ei ole hageja taotlenud seadmetega tarnimise eelset tutvumist. Kostja ei oleks sellest keeldunud, kui hageja oleks soovi avaldanud.
25.Hageja 09.11.2018 esitatud arvetele vastu ei vaielnud, kuid ka ei tasunud. Kuna pooled ei saanud kokkuleppele tarnetähtaegade järjekordses edasilükkamises, esitas kostja 10.12.2018 hagejale ultimaatumi, et arved tuleb tasuda ning kui hageja seda ei tee, on kostja sunnitud lepingutest taganema. Arvete edastamise ja taganemise vahele jäi 40 päeva. Kostja taganemist ei saa lugeda üllatuslikuks või pahatahtlikuks. Hageja jättis tasumata arved summas 573 676.80 eurot. 01.05.2018 tarnevalmis seadme ladustamiskulu arve on samuti põhjendatud ja kooskõlas lepinguga ning kohalduva õigusega. Hageja rikkumine oli oluline ja puudusid seda õigustavad asjaolud. Kostjal esinesid nii seadusest kui lepingust (sh TK Yleiset 2010 punktist 5.2) tulenevad alused taganemiseks. Kostja andis täiendava tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks ja esitas põhistatud taganemisavalduse.
26.Hageja taganes lepingutest tagasiulatuvalt, esitades 16.01.2019 teate, et on taganenud 15.01.2019 seisuga. Tahteavaldus saab olla üksnes etteulatuva mõjuga. Seega ei saa hageja avaldus olla kehtiv. Hageja ei saanud taganeda lepingust, millest kostja oli eelnevalt juba taganenud.
27.Hageja nõuded lepingute alusel makstud summade tagastamiseks on aegunud. Hageja esitas hagi 17.01.2022, samas kui kostja oli taganenud juba 19.12.2018. Seega on hagi esitatud enam kui 3 aastat pärast kostja taganemist ning hageja nõue summade tagastamiseks on aegunud. Samuti oli hageja poolt hagi kohtule esitamise hetkeks möödunud enam kui 3 aastat hageja poolt kostjale vaidlusaluste maksete teostamise kuupäevast, mistõttu on ka nimetatud põhjustel hageja nõue aegunud.
28.Isegi kui hageja nõue ei oleks aegunud, on see alusetu. Kostja avaldas nii 10.12.2018, 19.12.2018 kui 25.01.2019 kirjades, et taganemisega kaasneb talle kahju, mis ületab hageja poolt tasutud summasid, kostja tasaarvestab oma nõuded hagejale tagastamisele kuuluvate summadega ning hagejal tuleb täiendavalt hüvitada kostjale tekkinud kahju. Kostja täpsustatud kahju moodustab 326 438.43 eurot (saamata jäänud tulu seoses tarnimata seadmetega 209 584 eurot; tootjale tasutud summad, mis ei kuulunud kostjale tagastamisele, 55 163.20 eurot; teistele tootjatele tasutud summad, mis ei kuulunud kostjale tagastamisele, 39 520 eurot; kostja lisakulud 01.01.2017-01.01.2019, sh hageja viivitustest tingitud tööjõu-, transpordi- ja õigusabikulud 22 171.23 eurot).
2-22-773
29.Hageja nõude aegumist ei katkestanud kostja poolt tasaarvestuse teostamine. Kostja ei teostanud tasaarvestust 25.01.2019 vastusega, vaid 19.12.2018 e-kirjaga. 25.01.2019 vastuses ei tunnustanud kostja hageja nõudeid.
30.Hageja jättis tegemata kõik lepingutejärgsed teised (v.a tõmbekapp) ja kolmandad osamaksed. Kostja täitis kõik enda lepingulised kohustused, seadmete tarnimise tähtaega lükati hageja initsiatiivil korduvalt edasi ning hageja oli nii seadmete vastuvõtuga viivituses kui võlgnevuses arvete tasumisega. 03.04.2017 e-kirjast nähtub, et pooled arutasid seadmete paigaldamist ning kostja tundis huvi, mis ajaks on võimalik tarneid planeerida. 28.12.201722.01.2018 e-kirjavahetusest nähtub, et hageja oli võlgnevuses tõmbekapi kolmanda osamakse ja tarkvara teise osamakse tasumisega; tarkvara koolitus oli teostatud; kostja palus hagejal järgida tarnegraafikut ja teha tarneks vajalikud ettevalmistused (sh saata tehase täpsustatud joonis). 30.01.2018 hageja e-kirjale vastas kostja 01.02.2018, et masinad on projekteeritud ja osaliselt või täielikult valmis ning on ebaselge, kas on võimalik hageja palvel seadmete valmistamine peatada. Samuti vastas kostja hageja väidetele varjatud puuduste kohta. 20.02.2018 kostja e-kirjast nähtub, et kandimasin on valmis, pooled on kokku leppinud tarnetähtajas 2018. a mais ja kui hageja on vastuvõtuviivituses, kaasneb sellega ladustamiskulu; hageja ei ole avaldanud, millal soovib tarnimist. 26.02.2018 pöördus kostja e-kirjaga lepingulise esindaja poole seoses sellega, et hageja ei olnud vastanud pöördumistele tootmise peatamise osas; ei olnud võimalik tarnimist planeerida; hageja otsis erinevaid etteheiteid, miks tarnetega mitte jätkata; tegelik tarne viibimine oli tingitud hageja ehitustööde viibimisest. Vastuseks 27.03.2018 hageja e-kirjale teatas kostja esindaja Kaido Käsik 28.03.2018, et tootmine lükati edasi hageja palvel, tarne on planeeritud 2018. a maisse. 20.05.2018 e-kirjast nähtub, et pooled pidasid konstruktiivset arutelu paigaldatud tarkvara uuenduse osas. Samuti andis kostja 08.06.2018 seisuga ülevaate tarkvara hetkeseisust. 01.11.2018 e-kirjas teatas kostja, et on teostanud kõik lubatud tegevused, hageja pidi 29.10.2018 teatama tellitud ja tootja laos valmis olevate ning veel valmistamata seadmete tarnimise ajad, mida hageja ei ole aga teinud, vastuvõtuviivituste tõttu tekivad kostjal lisakulud, tal ei ole võimalik tarnetega kauem venitada ja valmistatud seadmete tarnetähtajaks on 20.11.2018. Hageja kirjale ei reageerinud. 09.11.2018 e-kirjaga kinnitas kostja üle, et seadmed on tarnevalmis olnud alates 01.05.2018 ning vastavalt poolte 11.06.2018 kokkuleppele on tarneaeg planeeritud 2018 novembrisse ning palus tasuda nii lepingute nr 438, 441 ja 442 teised osamaksed kui ladustamiskulu. Hageja 09.11.2018 e-kirjale ei reageerinud ja arveid ei tasunud.
31.Hageja ei ole 15.01.2019 eelselt väitnud, et kostja oleks tarnega viivituses. Samuti ei ole hageja vastu vaielnud ühelegi kostja e-kirjale, milles kajastuvad tarnetähtaegade muutmised hagejast tingitud asjaoludel. Ühtlasi nähtub kirjavahetusest, et lepingute esemeks olnud seadmed olid valmis (v.a üks seade, mille tootmine peatati hageja palvel), kostja teatas korduvalt, et seadmed on valmis ja tundis huvi, millal on võimalik valmistatud need kostjale tarnida.
32.TK Yleiset tingimuste kohaldumisele viitas lepingute punkt 5.2. Tingimused olid kostja pakkumiste osaks. Seega oli hageja lepingute sõlmimise eelselt teadlik tingimuste sisust, mille punkt 4.5 ei sätesta õiguskaitsevahendite kinnist loetelu.
33.Kostja saamata jäänud tulu moodustab 247 141.75 eurot. Otsesed hageja rikkumisest tingitud kulud on 74 239.63 eurot. Lepingute nr 437, 438 ja 442 alusel tellitud seadmete tootja ja kostja vahel saavutati kokkulepe, et tootja tagastab kostjale 100 000 eurot. Ülejäänu kattis nii hagejast tingitud ladustamiskulud (mis on osaliselt kajastatud ka hagejale esitatud, kuid tasumata arvel nr 714532) kui tootjale tekkinud kahju seoses tellimuse katkestamisega. Kostja
2-22-773 tööjõukulud seisnevad K. Käsiku (89 tundi), Markus Tasala (46 tundi) ja Martti Palmi (30 tundi) poolt tehtud töötundides, mis olid tingitud hageja korduvatest tähtaja pikendamistest ja projekti venimisest algse ca 8 kuu asemel ca 24 kuuni (2016 detsember – 2018 detsember). Töötajate tunnitasu on ca 120 eurot, mis teeb kogukuluks 19 800 eurot. Kostja õigusabikulud 2371.23 eurot olid tingitud hageja korduvatest tähtaja pikendamistest ja projekti venimisest.
34.Tõmbekapp sai kokkulepitud tingimustel tarnitud ning hageja ei ole seda tagastanud. Seega sõltumata taganemise kehtivusest ei saa hageja nõuda kapi maksumuse tagastamist ja kostjal on õigus lepingu nr 440 järgi kogutasule 18 240 eurot. Samuti on kostja paigaldanud hagejale kokkulepitud tingimustel tarkvara ning sõltumata taganemise kehtivusest on kostjal õigus lepingu nr 441 järgi esimesele ja teisele osamaksele kokku 36 536.40 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused
35.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt välja kostja kasuks kulude hüvitise 4330.68 eurot koos viivisega.
36.Vaidlus puudub ja kohus loeb tuvastatuks, et hageja sõlmis kostjaga perioodil 16.12.201603.01.2017 seadmete ja tarkvara müügilepingud nr 437, 438, 440, 442, 441 (t I kd lk 6-11). Hageja tasus 30.12.2016 ülekandega lepingute nr 437, 438, 440 ja 442 punktides 1.2.1 kokkulepitud ettemaksu 240 912 eurot, s.o 20% müügihinnast (t I kd lk 12). Lisaks tasus hageja 04.05.2017 lepingu nr 441 punktist 1.2.1 tuleneva ettemaksu 8119.20 eurot (t I kd lk 13) ja 19.06.2017 lepingu nr 440 punktist 1.2.2 tuleneva põhiosa makse 12 768 eurot (t I kd lk 14).
37.09.11.2018 esitas kostja hagejale arved summas 567 793.20 eurot tasumise tähtajaga 20.11.2018 (t I kd lk 15-17). Kostja märkis, et hageja soovis tellitud seadmete tarnet novembris 2018 ning et seadmed on olnud tarnevalmis alates 01.05.2018. Hageja arveid ei tasunud. Kostja saatis 10.12.2018 teate, mille kohaselt on hageja lepinguid rikkunud ning kostja nõudis kohustuste täitmist ja 573 676.80 euro tasumist hiljemalt 18.12.2018. Kostja hoiatas, et võlgnevuse tasumata jäämisel taganeb ta lepingutest alates 19.12.2018 ning tema teadet tuleb sellisel juhul vaadelda taganemise avaldusena (t I kd lk 18-18 pöördel). Kostja kinnitas taganemist 19.12.2018 (t I kd lk 37).
38.Hageja asus 16.01.2019 seisukohale, et kostja taganemisavaldus on kehtetu, hageja ei ole lepingut (oluliselt) rikkunud, kostja ei ole põhjendanud, millisel õiguslikul ja faktilisel alusel on ta arved esitanud ning millistel asjaoludel on need sissenõutavaks muutunud (t I kd lk 1921). Hageja leidis, et kostja esitatud summa ei ole müügilepingute alusel sissenõutavaks muutunud ning kostja ei saa teise osamakse tasumist nõuda hageja poolt tarneprotsessi eelneva kooskõlastamiseta, sh tarnimiseelselt seadmete ülevaatamiseta.
39.Kohus hageja seisukohtadega ei nõustu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lõike 1 kohaselt saab lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendust eirata üksnes juhul, kui see erineb lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Käesoleval juhul ei ole tõendatud, et lepingupoolte ühine tegelik tahe oleks erinenud lepingutes kokkulepitust. Hinnates tõenditena esitatud lepinguid, nõustub kohus kostjaga, et pooled ei olnud leppinud kokku, et tarnimise / üleandmise eelduseks on hageja võimalus seadmed tehases üle vaadata. Kohus märgib, et lepingu nn subjektiivne tõlgendamine poolte ühise tahte väljaselgitamise kaudu tuleb kõne alla eelkõige siis, kui tingimused on formuleeritud segaselt või ebamääraselt, on kasutatud mitmetähenduslikke väljendeid vms (Võlaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne I. Tallinn 2016, lk 156). Käesoleval juhul on aga lepingute tekst sõnastatud selgelt - kõigis sisaldus
2-22-773 kokkulepe, et kostja tarnib müügieseme peale seda, kui hageja poolt on tasutud kaks esimest osamakset ja need on laekunud kostja arveldusarvele. Teistsugust kokkulepet ei nähtu ka poolte kirjavahetusest (vt nt t I kd lk 78, kus kostja nõuab hagejalt teise osamakse tasumist ettemaksuna sõltumata sellest, kas pooled planeerivad külastada tehast Saksamaal või mitte). VÕS § 29 lõike 5 punkti 3 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada ka poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Seetõttu on asjakohane kostja märkus, et hageja ei ole üheski kirjavahetuses öelnud, et jätab teise osamakse tasumata, sest soovib enne tutvuda seadmetega.
40.Kohus asub eelnevat arvestades seisukohale, et pooled ei seadnud hageja kohustust ostuhinna teise osamakse tasumiseks sõltuvusse sellest, et hageja pidanuks tarnitavad seadmed enne tarnimist üle vaatama. Vaidlus puudub, et teise osamakse tasus hageja üksnes tõmbekapi lepingu nr 440 alusel ja hageja kinnitab, et kostja on tõmbekapi hagejale tarninud. Muude lepingute alusel ei ole hageja teist osamakset tasunud, kuigi on kinnitanud ka tarkvara tarnet (t I kd lk 19 pöördel). Eelnevast tulenevalt oli kostja õigustatud esitama hagejale lepingutejärgsed teise osamakse tasumise arved (t I kd lk 7, 9, 11, 16, 17, 17 pöördel), sest seadmed ja tarkvara olid tarnevalmis (vt ka t I kd lk 15) ja hagejal oli lepinguline kohustus tasuda enne tarnet kaks esimest osamakset.
41.Ilmselgelt põhjendamatu on hageja väide, et lepinguliselt ei olevat tarnimine ja üleandmine samastatavad ja kostja olevat rikkunud seadmete üleandmise kohustust. Kohus märgib, et müügilepingutest ei tulene, et seadmed tuleks üle anda enne tarnimist ja selline tõlgendus oleks ka mõistliku isiku vaatest (VÕS § 29 lõige 4) ebaloogiline. VÕS § 29 lõike 4 kohaselt tuleks tõlgendada lepingut nii, nagu pooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
42.VÕS § 116 lõikes 1 on sätestatud, et pool võib lepingust taganeda, kui teine pool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Kuna hageja jättis kostja poolt esitatud lepingujärgsed arved (vt t I kd lk 18) põhjendamatult tasumata, rikkus ta sellega kohtu hinnangul oluliselt pooltevahelisi lepinguid. Kostja andis rikkumise kõrvaldamiseks täiendava mõistliku tähtaja, kuid hageja rikkumist ei kõrvaldanud (t I kd lk 15, 18). Kuigi taganemisavalduses ei sisaldu otseselt viidet lepingu nr 437 rikkumisele, nõustub kohus kostjaga, et tal oli õigus taganeda ka nimetatud lepingust VÕS § 116 lõike 2 punkti 4 alusel (kohustuse rikkumine annab kahjustatud poolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine pool ei täida kohustusi ka edaspidi). Taganemisavaldustest (t I kd lk 18-21) ning kirjavahetusest (t I kd lk 50-51, 213-215) nähtub, et pooled käsitasid lepinguid tervikliku komplektina koos, mh on lepingud nr 437, 438 ja 440 sõlmitud samal päeval (t I kd lk 6-8). Ka pakkumised seadmetele esitati samal päeval 15.12.2016 (t I kd lk 91-138, 189-196). Seetõttu on kohus seisukohal, et kuigi kostja ei olnud lepingu nr 437 alusel veel teise osamakse arvet esitanud, oli ilmne, et kui hageja ei suuda tasuda kokkulepitud osamakseid teiste seadmete eest, ei suuda ta täita lepingulisi kohustusi ka selle lepingu osas. Seda asjaolu kinnitab mh hageja vastus taganemisavaldusele, kus ei nõustutud lepinguliste kohustuste täitmisega ja keelduti arvete tasumisest. VÕS § 208 lõike 1 kohaselt on ostuhinna tasumine ostja põhikohustuseks, seega selle kohustuse rikkumine suures ulatuses on oluliseks lepingurikkumiseks.
43.Kohus leiab, et lisaks VÕS § 116 lõikele 1 ja lõike 2 punktile 4 oli kostjal õigus lepingutest taganeda nende osaks olnud kostja üldiste müügitingimuste TK Yleiset 2010 punkti 5.2 alusel. Kõigi lepingute punkti 5.2 kohaselt oli TK Yleiset 2010 (t I kd lk 38, 38 pöördel) lepingute lahutamatuks osaks. Seetõttu on ebaõige hageja väide, nagu ei oleks TK Yleiset 2010 saanud lepingute osaks seetõttu, et pooled ei olevat seda eraldi allkirjastanud. TK Yleiset tingimused olid hagejale lepingute sõlmimise eelselt esitatud kostja pakkumiste osaks (vt t I kd lk 116, 118
2-22-773 pöördel-119, 141). Seega oli hageja juba sõlmimise eelselt teadlik tingimuste sisust. TK Yleiset 2010 punkt 5.2 andis kostjale õiguse leping lõpetada, kui viivitus kauba eest tasumisel on märkimisväärne või on ilmne, et kauba eest tasumine hilineb oluliselt või ostja ei täida oma kohustusi ega aita tehingule kaasa (t I kd lk 38 pöördel). Kohus leiab, et hageja viivitus ostetud seadmete ja tarkvara eest tasumisel oli märkimisväärne. Hageja jättis tuvastatud asjaolude kohaselt tasumata arved 573 676.80 euro ulatuses, sellest otseselt müüdud seadmete ja tarkvara eest 549 892.80 euro ulatuses (t I kd lk 18). Seetõttu on kohus seisukohal, et kostjal oli õigus lepingutest taganeda ka kokkuleppe osaks olnud TK Yleiset 2010 alusel.
44.Asjakohatud on hageja väited, nagu ei näinuks TK Yleiset 2010 ette taganemisõigust ostja viivituse puhul. TK Yleiset 210 punkt 4.5 ei sätesta õiguskaitsevahendite kinnist loetelu ega piira lepingust taganemise õigust. Sellist tõlgendust ei saa järeldada ka kostja 05.02.2018 e-kirjast (t I kd lk 69). Pealegi ei olnud antud juhul kostja poolt taganemise aluseks mitte tarne hilinemine (TK Yleiset 2010 punkt 4.5), vaid kauba eest tasumata jätmine (TK Yleiset 2010 punkt 5.2).
45.Eeltoodud asjaolusid arvestades leiab kohus, et kostjal oli õigus lepingutest taganeda. Kohus tuvastab, et kostja on kehtivalt taganenud vastavalt 10.12.2018 teatele alates 19.12.2018 (t I kd lk 18, 18 pöördel). VÕS § 103 lõike 1 kohaselt eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Hageja ei ole seda eeldust ümber lükanud.
46.Poolte vahel on vaidlus ka selles, kas hageja taganes müügilepingutest õiguspäraselt. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole õiguspäraselt ja kehtivalt taganenud. Hageja taganemisavaldus on õiguslikult toimetu ja tuleb jätta tähelepanuta. Lepingust taganemise kui kujundusõiguse kasutamise eelduseks on, et täidetud oleksid formaalsed ja materiaalsed eeldused selle õiguskaitsevahendi rakendamiseks. Kuna kohus tuvastas eelnevalt, et lepingud lõppesid 19.12.2018 kostja taganemisega, ei olnud hagejal ainuüksi seetõttu alust samadest lepingutest uuesti taganeda 16.01.2019 avaldusega.
47.Kohus märgib täiendavalt, et tõendid ei kinnita hageja taganemisavalduses (t I kd lk 19-21) esitatud väiteid ning hagejal puudus taganemiseks ka materiaalne alus. Lepingust taganemise kehtivuseks vajaliku materiaalse eeldusena peab taganemiseks olema õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid hageja väiteid kostja rikkumiste kohta. Põhjendamatu on väide, nagu olnuks kostja tarnimisega viivituses. Tarnimise eelduseks oli vastavalt poolte kokkuleppele hageja poolt kahe esimese osamakse tasumine. Vaidlus puudub, et teise osamakse tasus hageja üksnes tõmbekapi müügilepingu nr 440 alusel ja hageja kinnitab, et kostja on tõmbekapi tarninud. Muude lepingute alusel hageja teist osamakset ei tasunud. Seega ei ole kostja rikkunud tarnekohustust ega sellega viivitanud. Kirjavahetusest nähtub, et hagejale oli korduvalt antud lisaaega tellimuse täpsustamiseks, muutmiseks, tarneaja edasilükkamiseks ja seadmete hoiustamiseks (vt nt t I kd lk 64-68, 76-87, 213-215). Hageja oli see, kes pidurdas seadmete tarnet ja palus mh tarne peatamist (t I kd lk 51), millele kostja vastas, et „Me ei saa tootmises olevate masinate tootmist enam peatada, mistõttu need kas tarnitakse Salonile või ladustatakse lisatasu eest Homagi laos.“ (t I kd lk 69). Lisaks nähtub seisukohtadest, et seadmed pidid olema tarnevalmis 2018. a mais (vt t I kd lk 15, 68) ning kostja kinnitas tarnevalmidust antud tähtajaks (t I kd lk 15). Ühestki dokumendist ei nähtu, et hageja oleks olnud valmis seadmed (v.a tõmbekapi) vastu võtma ja nende eest vastavalt lepingutele enne tarnet tasuma. Kostja korduvatest kirjadest nähtub, et hageja ei olnud võimeline andma adekvaatseid vastuseid tarne kohta (t I kd lk 79, 82, 87, 88).
2-22-773
48.Paljasõnalised on hageja etteheited tõmbekapi kvaliteedi osas. Hagiavalduses esitatud väite kohaselt olevat selgunud, et seadme elektrimootor ei ole plahvatuskindel, mille tõttu ei sobi see paigaldamiseks viimistlemisruumi, kus lenduvad plahvatusohtlikud keemilised ained. Lisaks väite tõendamatusele ei nähtu esitatud tõenditest, et hageja oleks selliseid pretensioone esitanud kostjale enne kohtumenetlust. Kohus nõustub kostjaga, et lepingu nr 440 punktist 1.1 ega muudest punktidest ei tulene, et seade loetakse üle antuks alles pärast selle paigaldamist ja esmakoolituse läbiviimist (t I kd lk 8). Samuti tuleneb lepingutele kohalduva müüja müügitingimuste TK Yleiset 2010 punktidest 3.2 ja 3.3, et seade loetakse üle antuks alates selle ostjale faktilisest üleandmisest.
49.Õige on kostja seisukoht, et lepingute tingimustest ei tulenenud tarnimiseelse tutvumise õigust või tutvustamise kohustust. Samas ei nähtu tõenditest, et kostja oleks keelanud hagejal seadmete või nende tootmisega tarnimise eelselt tutvuda.
50.Kostja palub kohaldada hageja nõudele aegumist, tuginedes sellele, et tehingust tulenevad nõuded aeguvad 3 aastaga. Kostja tugineb sellele, et hageja esitas kohtule hagi 17.01.2022, samas kui kostja oli taganenud lepingutest juba 19.12.2018. Seega on hagi esitatud enam kui 3 aastat pärast kostja taganemist (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lõige 1).
51.Hageja nõue kostja vastu lähtub sellest, et hageja on tasunud lepingute alusel 261 799.20 eurot. Hageja leiab, et tal on lepingutest taganemise tõttu õigus saada nimetatud summa kostjalt tagasi VÕS § 189 lõike 1 alusel. Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja ei ole kostjaga sõlmitud lepingutest kehtivalt taganenud ja lepingud lõppesid 19.12.2018 kostja taganemisega. Vaatamata sellele, et lepingud lõppesid kostja taganemisavalduse alusel, ei välista see iseenesest VÕS § 189 lõike 1 alusel hageja nõuet lepingu alusel üleantu tagastamiseks. Seega hindab kohus järgnevalt hageja nõuete aegumist lähtuvalt sellest, et lepingud lõppesid 19.12.2018 ning hageja esitas hagi lepingute alusel tasutud summade tagastamiseks 17.01.2022.
52.Kostja aegumise vastuväite hindamisel on määrav tähendus aegumistähtaja algusel. TsÜS § 147 lõikes 1 on sätestatud, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostja väidab, et kuivõrd tema oli taganenud juba 19.12.2018, siis sellest kuupäevast alates oleks hageja saanud nõuda lepingujärgsete summade tagastamist ja seega hakkas hageja nõuete aegumistähtaeg kulgema alates 19.12.2018. Õige on, et TsÜS § 147 lõike 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kostja seisukohta toetab Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, mille punktis 11 on kohus leidnud, et lepingu ülesütlemise korral muutuvad sellega seotud nõuded sissenõutavaks ja aegumistähtaeg algab lepingu ülesütlemisest. Arvestades ülesütlemise ja taganemise regulatsiooni sarnasust tagasitäitmise osas (vt VÕS § 195 lõige 5) on kostjal iseenesest õigus, et nimetatud lahendist tulenevad põhimõtted aegumistähtaja alguse osas võiksid analoogia korras kohalduda ka lepingust taganemisele. Kuna aga Riigikohus on aegumistähtaja algust käsitanud ka konkreetselt seoses lepingust taganemisega, peab kohus põhjendatuks lahendada vaidlus aegumistähtaja alguse küsimuses lähtuvalt Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-80-10 antud tõlgendusest, mida kohus pooltega 26.04.2022 istungil arutas (vt t II kd lk 6 pöördel-7).
53.Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-80-10 punktis 15 on selgitatud, et: „VÕS § 189 lg 1 teise lause järgi peavad lepingupooled täitma taganemisest tulenevad kohustused ühel ajal, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut ... Kohustus muutub VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse
2-22-773 täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna müügilepingust taganemisel tekkiva müügihinna tagastamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab müüja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning ostja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub taganemise korral hageja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10).“
54.Hageja lepinguline esindaja nõustus aegumise regulatsiooni osas viidatud Riigikohtu käsitusega ja leidis, et suuremate summade puhul on mõistlik aeg vähemalt üks kuu (t II kd lk 7). Kostja lepinguline esindaja oli seisukohal, et aegumistähtaeg peaks hakkama antud juhul kulgema alates taganemise teatest (t I kd lk 18), mis esitati 10.12.2018. Samuti leidis kostja esindaja, et mõistlik aeg selleks, et teine pool saaks taganemise avaldusele reageerida ja nõude esitada, on lühem kui 1 kuu (t II kd lk 7). Kohus märgib, et antud juhul tuleb aegumistähtaja algus vastavalt TsÜS § 147 lõigetele 1 ja 2 määratleda nõude sissenõutavaks muutumisega. Seetõttu on eksitav kostja seisukoht, justkui pidanuks hageja taganemisavaldusele reageerima ja oma nõude esitama vähem kui 1 kuu jooksul. Kohustuse sissenõutavaks muutumise aega ei saa samastada aegumistähtajaga nõude maksmapanekuks. Tulenevalt TsÜS § 146 lõikest 1 oli hagejal aega oma nõude maksmapanekuks 3 aastat. Küll aga nõustub kohus kostjaga, et mõistlik aeg taganemisega seotud kohustuste sissenõutavaks muutumiseks ei saa käesoleval juhul olla 1 kuu alates kostja poolt taganemisest.
55.Kohus võtab lepingutest taganemisel tekkinud müügihinna tagastamise kohustuse täitmise mõistliku aja määratlemisel arvesse, et mõistliku tähtaja reegel VÕS § 82 lõigete 3 ja 7 järgi kaitseb võlgnikku, mitte võlausaldajat. VÕS-i kommenteeritud väljaandes I on selgitatud, et kohustuse täitmiseks vajalik mõistlik aeg tuleb otsustada vastavalt asjaoludele, arvestades mh täitmise viisi ja olemust; seejuures võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist, mille täitmise tähtaega ei ole kokku lepitud, põhimõtteliselt igal ajal, kuid just võlgniku täitmise kohustuse hindamisel tuleb lähtuda „mõistlikust vajalikust ajast.“; üldistades võib öelda, et reeglina on vaja rohkem aega selliste kohustuste täitmiseks, mis eeldavad mingi asja valmistamist või kellegi käest tellimist, võrreldes kohustusega, mille täitmine eeldab võlgnikul juba olemasoleva asja üleandmist; rahalise kohustuse täitmiseks võib eeldada lühemat aega (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, lk 394-395).
56.Eeltoodust järeldub, et kuna pärast kostja poolt müügilepingutest taganemist oli müügihinna tagastamise kohustuse suhtes võlgnikuks kostja, võis hageja nõuda müügihinna tagastamise kohustuse täitmist igal ajal alates taganemise jõustumisest 19.12.2018. Hageja vaatest saanuks ja pidanuks ta kostjalt müügihinna tagastamise kohustuse täitmist nõudma juba alates 19.12.2018, võttes mh arvesse asjaolu, et kostja oli juba 10.12.2018 avaldanud, et ei täida oma lepingulisi kohustusi hageja ees pärast lepingust taganemist (t I kd lk 18 pöördel). Seega tuleb antud juhul lähtuda hageja nõude sissenõutavaks muutumise aja määratlemisel sellest, milline oli müügihinna tasumise kohustuse täitmise mõistlik tähtaeg kostja kui müügihinna tagastamise kohustusega võlgniku jaoks.
57.Kohus leiab taganemise asjaolusid arvestades, et taganemisel tekkinud müügihinna tagastamise kohustuse täitmise mõistlik aeg ei ületanud antud juhul 10 päeva. Kohus võtab seejuures arvesse, et taganemine ei olnud kostja jaoks kiire ega ootamatu otsus, vaid nagu kohus
2-22-773 eelnevalt tuvastas, nähtub kirjavahetusest, et hagejale oli korduvalt antud lisaaega tellimuse täpsustamiseks, muutmiseks, tarneaja edasilükkamiseks ja seadmete hoiustamiseks (nt t I kd lk 64-68, 76-87, 213-215). Lisaks nähtub poolte seisukohtadest, et seadmed pidid olema tarnevalmis 2018. a mais (t I kd lk 15, 68) ning kostja kinnitas reaalset tarnevalmidust antud tähtajaks (t I kd lk 15). Kostja korduvatest kirjadest nähtub, et hageja ei olnud võimeline andma adekvaatseid vastuseid tarne osas (t I kd lk 79, 82, 87, 88). Kostja esitas lepingute alusel arved 09.11.2018 tasumise tähtajaga 20.11.2018 (t I kd lk 15-17). 10.12.2018 andis kostja hagejale viimase võimaluse kohustuste täitmiseks enne lepingust taganemist (t I kd lk 18, 18 pöördel). Seega oli taganemine kostja läbikaalutud otsus ning kostja pidi olema valmis ka ise täitma taganemisega seotud tagasitäitmise kohustusi viivituseta.
58.Lepingutest taganemisest tulenev müügihinna tagastamise kohustuse täitmise mõistlik aeg ei ületanud antud juhul 10 päeva ka põhjusel, et tegemist on rahalise kohustusega, mille täitmine eeldab lühemat aega. Sarnaselt on nt kostja andnud hagejale arve tasumiseks tähtaja 10 päeva (t I kd lk 16 pöördel). Seega on ka kostja ise pidanud mõistlikuks tähtajaks rahalise kohustuse täitmiseks 10 päeva. Lisaks tuleb arvesse võtta, et mõlemad pooled tegutsesid majandus- ja kutsetegevuses, kus rahaliste kohustuste täitmine on tavapärane tegevus ning kostja pidi seega olema valmis planeerima ja täitma rahalisi kohustusi, mis võisid tekkida müügilepingutest taganemisest.
59.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et müügihinna tagastamise kohustuse mõistlik tähtaeg kostja jaoks ei ületanud 10 päeva alates taganemise jõustumisest 19.12.2018, st müügihinna tagastamise tähtpäev kostja jaoks saabus 28.12.2018. Kuna ajavahemik 29.12.2018-30.12.2018 langes nädalavahetusele, siis TsÜS § 136 lõike 8 kohaselt muutus hageja nõue müügihinna tagastamise kohustuse täitmiseks sissenõutavaks hiljemalt 31.12.2018. Seejuures tagasitäitmise kohustus muutus sissenõutavaks sõltumata sellest, et hageja kostja taganemisavaldust ei aktsepteerinud (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-157-12, punkt 15).
60.Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb hageja müügihinna tagastamise nõudele kohaldada TsÜS § 146 lõikest 1 tulenevat 3-aastast aegumistähtaega. Hageja nõuete aegumistähtaeg hakkas kulgema nõude sissenõutavaks muutumisest 31.12.2018 kell 00:00 ning nõuded aegusid TsÜS § 136 lõike 2 järgi hiljemalt 31.12.2021 kell 24:00. Hageja esitas hagi 17.01.2022, s.o pärast aegumistähtaja möödumist.
61.Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid aegumise katkemisele või peatumisele (TsÜS §-d 158-169). TsÜS § 158 lõike 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega ning lõike 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Hageja leidis, et kostja on nõuet tunnustanud 25.01.2019 avalduses (t I kd lk 22-23), mistõttu olevat aegumine katkenud. Kohus hagejaga ei nõustu. Kostja märgib õigesti, et nõude tasaarvestamine ei tähenda iseenesest nõude tunnustamist. Eelkõige on aga oluline see, et kostja ei teostanud 25.01.2019 vastuses tasaarvestust. Vastupidi, kostja rõhutas vastuses, et hageja nõue tasutud summade tagastamiseks on alusetu ja kostja jääb 10.12.2018 taganemise teates ja 19.12.2018 e-kirjas toodud põhjenduste juurde ning et tasaarvestus on juba varasemalt teostatud (t I kd lk 22-23). Kohus märgib, et isegi kui lugeda kostja poolt tasaarvestus teostatuks 19.12.2018, ei muudaks see eelnevalt tuvastatud hageja nõuete aegumist.
62.Kokkuvõttes nõustub kohus kostjaga, et hageja nõue müügilepingute alusel makstud summade tagastamiseks oli käesolevas asjas hagi esitamise hetkeks 17.01.2022 aegunud. TsÜS § 142 lõikes 1 on sätestatud, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist
2-22-773 (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kuna kohtu hinnangul on hageja müügilepingutest tulenevad põhinõuded aegunud, on aegunud ka nendega seotud viivisenõuded ja hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kostja taotlus aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele.
63.Kohus selgitab, et kui kohus jätab hageja nõude aegumise tõttu rahuldamata, ei pea ta tuvastama rohkem asjaolusid, kui on vajalik aegumise kohaldamise hindamiseks (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-40-13, punkt 23). Seetõttu ei anna kohus käesolevas asjas aegumise kohaldamise tõttu hinnangut poolte muudele väidetele, mis ei seondu lepingutest taganemise ja hageja nõuete aegumisega. Mh ei hinda kohus poolte väiteid ja tõendeid seoses vaidlusega kostja kahjunõude ja tasaarvestuse osas (nt t I kd lk 148-150, 159, 175, 180-182).
64.Kuna hagi jääb rahuldamata, jätab kohus tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 menetluskulud hageja kanda.
65.Juhindudes TsMS § 174 lõigetest 1 ja 2 ning § 177 lõike 1 punktist 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks menetluskulude nimekirja või kohtutoimiku materjalide põhjal. Kostja esitas 26.04.2022 nimekirja, milles palub mõista välja hagejalt menetluskulud summas 5946.18 eurot koos käibemaksuga. Kostja menetluskulude koosseis on järgnev: 13.04.2022 tõlgete kulu 154.68 eurot, lepingulise esindaja kulu (advokaaditasu) 5791.50 eurot käibemaksuta. Kostja kinnitusel on advokaadibürooga sõlmitud kokkuleppe kohaselt esindamise tunnitasuks 195 eurot (käibemaksuta). Õigusabile kulunud ajana on kostja lepinguline esindaja näidanud 29 t 42 min (t II kd lk 3-4).
66.Kohus leiab, et TsMS § 143 punkti 1 alusel on kostja põhjendatud menetluskuluks tõlgikulu 154.68 eurot.
67.Järgnevalt hindab kohus kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 punkti 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lõike 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (Riigikohtu määrus nr 3-2-1-115-14, punkt 14). Hageja hinnangul on kostja kulud osaliselt üle paisutatud ning lepingulise esindaja tunnihind ei ole antud kohtuasja keerukust arvestades põhjendatud. Hageja hinnangul on üle paisutatud esindaja ajakulu perioodil 14.03.-14.04.2022, mille väljenduseks on kohtutoimikus sisuliselt eelmenetluse viimasel päeval esitatud 04.04.2022 menetlusdokument. Kostja esindaja pidi olema 04.04.2022 menetlusdokumendile lisatud tõenditega tutvunud juba 2018. a, kui ta enda sõnul nõustas kostjat suhetes hagejaga. Samuti juhib hageja tähelepanu, et kostja 04.04.2022 menetlusdokumendi sisulise osa maht on 4,5 lehel. Sellestki enamus on tõendite refereerimine või viitamine. Nendele asjaoludele tuginedes leiab hageja, et 04.04.2022 menetlusdokumendi koostamise põhjendatud ajakulu on 6 t (nimekirjas näidatud 12,5 t asemel). Pärast eelmenetluse tähtaega esitatud menetlusdokumentide koostamise ajakulu ei ole põhjendatud ja kostja ei ole sisuliselt põhjendanud, miks ei olnud võimalik sellele järgnenud toiminguid teha kohtu määratud tähtajaks 04.04.2022. Hageja hinnangul ei ole tõendite tõlkimise korraldamine ja varasema toimingu puuduste kõrvaldamine hüvitatav lepingulise esindaja põhjendatud ja vajaliku kuluna. Arvestades kohtutoimiku ja asjaolude suhteliselt vähest mahtu ning seda, et asi ei ole õiguslikult eriti keerukas, ei ole hageja hinnangul põhjendatud lepingulise esindaja tunnihind enam kui 160 eurot (+ käibemaks).
2-22-773
68.Kohus on seisukohal, et käesolev tsiviilasi ei ole sedavõrd keerukas ja mahukas, mis õigustaks lepingulise esindaja tunnitasu 195 eurot. Käesolev tsiviilasi ei ole olemuselt ega õiguslikult keskmisest keerukam. Kohus ei pidanud kohaldama välisriigi ega Euroopa Liidu õigust, asjas ei olnud vajalik määrata ekspertiise ega kuulata üle tunnistajaid. Eelnevat arvestades leiab kohus, et kostja lepingulise esindaja mõistlik tunnitasu käesolevas asjas ei ületa 160 eurot (käibemaksuta).
69.Kohus nõustub hagejaga osaliselt, et kostja esindaja ajakulu perioodil 14.03.-14.04.2022 on üle paisutatud. Esindaja on näidanud kuluna kokku 15 t 36 min, kuigi koostas vaid 04.04.2022 menetlusdokumendi. Kohus leiab, et lepinguliste esindajate tegevus ja töö peab vormuma mingis objektiivselt vajalikus ja nähtavas tulemuses, eelkõige menetlusdokumentides. Teine pool ei pea üldjuhul tasuma vastaspoole menetluskulusid lihtsalt n-ö menetlemise eest, mille väljenduseks võib olla ka ülemäärane „tutvumine“, „analüüs“ või nt liigne ajakulu korralduslikele küsimustele nagu dokumentide komplekteerimine ja edastamine. Samas on kostja esindaja ajakulu perioodil 14.03.-14.04.2022 siiski valdavalt põhjendatud, olles tingitud vajadusest klienti põhjendamatu hagi eest kaitsta ning arvestades ka 04.04.2002 menetlusdokumendi ja sellega seotud dokumentatsiooni mahukust, sh tõlgete osa. Dokumentide tõlkimist pidas seejuures vajalikuks ka hageja (t I kd lk 184). Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kostja lepingulise esindaja ajakulu perioodil 14.03.-14.04.2022 on põhjendatud 12 t ulatuses. Seega vähendab kohus kostja lepingulise esindaja ajakulu 3 t 36 min võrra. Muus osas ei pea kohus vajalikuks lepingulise esindaja ajakulu vähendada. Kohtu hinnangul on esindaja ajakulu kokku põhjendatud 26 t 6 min ulatuses (29 t 42 min - 3 t 36 min). Vastusena hageja kriitikale kostja õigusabikulude üle paisutatuse osas märgib kohus võrdlevalt, et hageja lepinguline esindaja näitas enda ajakuluna 36 t ehk ligi 10 t rohkem kui kostja esindaja kohtu poolt põhjendatuks peetud ajakulu. Hinnates mõlema poole menetlusdokumente ja menetluses osalemist, ei ole täheldatav, et hageja lepingulise esindaja ajakulu pidanuks olema kostja esindaja ajakulust oluliselt suurem.
70.Kokkuvõttes on kostja lepingulise esindaja õigusabi ajaline maht põhjendatud ja vajalik 26,1 t ulatuses, mis kohtu poolt mõistlikuks peetavat lepingulise esindaja tunnitasu määra 160 eurot arvestades vastab 4176 eurole. Sellele lisandub tõlkekulu 154.68 eurot. Kohus määrab seega kostja menetluskulude rahalise suurusena kindlaks 4330.68 eurot (4176 + 154.68), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kuna kostja ei esitanud TsMS § 174 lõikes 10 ettenähtud kinnitust, kuuluvad menetluskulud hüvitamisele käibemaksuta. Kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks jääb rahuldamata summas 1615.50 euro ulatuses.
71.Vastavalt kostja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lõike 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda kostjale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
72.Kuna menetluskulud jäävad hageja kanda, puudub kohtul vajadus kindlaks määrata hageja menetluskulude rahalist suurust. Apellatsioonkaebus
73.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevusena 261 799.20 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 62 544.91 eurot ja
2-22-773 viivise edasi ulatuvalt kuni põhivõlgnevuse täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Samuti palub hageja jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes kostja kanda.
75.Maakohus rikkus eelmenetluses selgitamise kohustust. Maakohus ei oleks tohtinud kostja uute väidetega TsMS § 329 lõike 1 teise lause alusel arvestada, kuna vastavalt kohtu 15.03.2022 kirjale lõppes eelmenetlus 04.04.2022 ning pärast eelmenetlust ei ole uute väidete esitamine lubatud. Kostja asus alles kohtuistungil asja sisulisel arutamisel väitma, et taganes lepingust nr 437 VÕS § 116 lõike 2 punkti 4 alusel. Kostja esitas uue asjaoluna, et lepinguid käsitati ühe tervikkomplektina, mille tõttu võis ta sõltumata konkreetse lepingu rikkumisest selle üles öelda. Hageja leiab, et kooskõlas TsMS § 329 lõikega 1 pidi maakohus pärast eelmenetluse lõppemist esitatud uued väited jätma tähelepanuta.
76.Maakohus rikkus eelmenetluse ülesandeid, kui ei selgitanud pooltele kohaldatavat õigust (TsMS § 392 lõike 1 punkt 41). Kohtul tuli eelmenetluses selgitada, et lepingu nr 437 taganemisele võib kohalduda VÕS § 116 lõike 2 punkt 4 ja anda pooltele võimalus esitada sellega seoses seisukohad ning neid kinnitavad tõendid. Kohus seda pooltega ei arutanud. Maakohus asus sisulist eelmenetlust läbi viima alles pärast eelmenetluse lõpetamist kohtuistungil.
77.Maakohtu otsus on vastuoluline. Kohus leidis, et lepinguid tuleb käsitada tervikkomplektina. Samas kohus ei põhjendanud, et kui seadmed moodustasid ühe müügiobjekti, siis mis alusel võis kostja seadmeid erinevatel aegadel tarnida. Lepingu nr 437 seadmeid kostja ei tootnudki ega teavitanud nende tarnevalmidusest. Kui seadmed oleksid olnud üks tervikobjekt, oleks tulnud need samal ajal tarnida. Hageja hinnangul ei saa lepinguid ühe tervikuna käsitada. Poolte tahe oli sõlmida iga seadme kohta erinev leping. Kui pooled oleksid soovinud sõlmida ühe lepingu, oleks kõik objektid loetletud lepinguobjektina ühes lepingudokumendis. Kõiki lepinguid tuleb käsitada eraldiseisvatena ka seetõttu, et kostja tarnis ja plaanis tarnida müügiobjektid erinevatel aegadel. Lepingu nr 437 objekt (plaatimissaag koos automaatlaoga) ei olnud kostjal valmis 2018. a lõpuks, seega ei saanud ta seda ka tarnida mais 2018 ega sama aasta lõpus. Sisuliselt ebaõige ja tõendamata on kostja väide kohtuistungil, et tooteid sai kasutada üksnes koos. Kõnealused tootmised on eraldiseisvad ja neid saab kasutada sõltumata teistest lepingute objektidest. Seega isegi juhul, kui hageja oleks teisi lepinguid rikkunud, puudus kostjal materiaalne alus lepingust nr 437 taganemiseks.
78.Põhjendamata on maakohtu järeldus, et arvete tasumata jätmise põhjuseks oli hageja suutmatus tasuda. Hagejal ei olnud tekkinud tasumise kohustust, sest tarneaeg ei olnud kindlaks määratud, millest lähtuvalt ei olnud kostjal õigust nõuda teise osamakse tasumist.
79.Isegi, kui kohus asub seisukohale, et hagejal ei olnud õigust tarneaega kindlaks määrata ja selle võis määrata ainuisikuliselt kostja, oli hagejal õigus keelduda VÕS § 213 lõike 3 alusel ostuhinna tasumisest. Hageja ei tasunud arveid, sest talle ei võimaldatud müügiobjektidega eelnevalt tutvuda. Maakohus leidis ekslikult, et lepingus peab olema eraldi kokkulepe VÕS § 213 lõikes 3 toodud ostja ülevaatamisõiguse tekkimiseks. Nimetatud õigus tuleneb seadusest. Kui pooled oleksid tahtnud ülevaatamise võimaluse välistada, tuli selles kokku leppida, mida aga ei tehtud. Õiguskirjanduses on selgitatud, et VÕS § 213 lõige 3 sätestab praktika jaoks olulise reegli, mille kohaselt ei pea ostja reeglina ostuhinda tasuma enne, kui tal on olnud
2-22-773 võimalus müügilepingu objektiks olev asi üle vaadata ja regulatsioon peab tagama ostjale, eelkõige müüja poolt lepingutingimustele mittevastava kauba üleandmise korral, võimaluse kaup enne müügihinna tasumist üle vaadata ja puuduste ilmnemisel müügihinna tasumisest vastavalt VÕS § 111 lõikele 1 keelduda (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2007, lk 22-23). Kostja ei võimaldanud seadmete ülevaatamist ega teatanud, millal ja millisel aadressil on võimalik nendega tutvuda. Kostja ei võimaldanud tutvumist ka siis, kui hageja oli väljendanud, et seadmetel võib esineda olulisi puudusi (hageja 10.03.2022 vastuse lisa 1, 04.04.2022 vastuse lisa 3). Selgus, et kostja ei olnud veel jaanuaris 2018 alustanud seadmete tootmisega, mida kinnitab 15.01.2018 e-kiri. Arvestades, et lepingu järgi kohustus kostja seadmed tarnima 30.08.2017, võis hageja hinnangul seadmetel esineda puudusi ja kui veel jaanuaris 2018 ei olnud olemas projekte, mille järgi pidi tootmine toimuma, on mõistlikult arusaadav küsimus, kas toodetavad seadmed vastavad kokkulepitud tingimustele ning kas need olid valmis või valmimas. Hageja ei saanud eeldada, et tasub üle poole miljoni euro ilma, et tal oleks võimalik ostetavaid tooteid üle vaadata. Kostja väitis, et osa seadmetest oli tarnevalmis alates 01.05.2018. Väide ei ole tõendatud. Kui kostja oleks võimaldanud hagejal seadmed üle vaadata ja veenduda, et need on valmis ja vastavad lepingute tingimustele, oleks hageja saanud nende eest tasuda. Ebaõige ja tõendamata on kostja väide, et ta pakkus ja võimaldas hagejal müügiobjektiga tutvuda. Kostja ei tõendanud, et teavitas ostjat, millal ja millisel aadressil on võimalik seadmed üle vaadata.
80.Kostja ei esitatud tõendeid, mille alusel saaks üheselt tuvastada seadmete tarnevalmidust alates 01.05.2018 või novembris 2018. Maakohus ei põhjendanud, milliste tõendite järgi ta tuvastas, et seadmed olid 01.05.2018 tarnevalmis. Samuti leidis maakohus ebaõigesti, et pooltel oli kokkulepe, et tarne toimub 01.05.2018. Kohtutoimikus olevate tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, et pooled olid tarneajas kokku leppinud. Kostja väited 11.06.2018 kokkuleppe sõlmimise kohta on ebaõiged. Lisaks oleksid sellised kokkulepped vorminõuete järgimata jätmise tõttu tühised müügilepingute punkti 3.2 alusel.
81.Selleks, et hinnata, kas kostjal oli õigus lepingust taganeda, tuleb tuvastada, kas tal oli õigus ühepoolselt määrata tarneaega. Lepingutes sellist kokkulepet ei ole. Seetõttu puudus kostjal alus 09.11.2018 arvete esitamiseks ja õigus nõuda nende tasumist. Lepingute ja nende täitmisega seotud kirjavahetuse alusel saab asuda seisukohale, et tarneaja määramise õigus oli hagejal. Lepingute punkti 1.2 alapunkt 2 sätestab, et 70% suurune osamakse tuleb tasuda 14 päeva enne tarnet tehasest. Seega oli ostjal õigus määrata, millal toimub seadmete tarne. Selline tõlgendus on kooskõlas poolte kirjavahetusega. Maakohus jättis hindamata kostja 04.04.2022 vastuse lisa 9 ja kohaldamata VÕS 29 lõike 5 punkti 3.
82.Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata hageja seisukohaga, et kostjal ei olnud õigust lepingust taganeda VÕS § 101 lõikest 3 tulenevalt. Tekkinud olukorra põhjustas asjaolu, et kostja ei valmistanud seadmeid kokkulepitud ajaks 30.08.2017. Kuna tarnimine viibis, tuli hagejal tootmishoone ehitusega ja renoveerimisega seotud tegevused peatada, sest ehituse planeerimiseks ja korraldamiseks oli vaja seadmete projekte, millega ehitamisel arvestada. Kostja projekte kõigi seadmete kohta ei esitanud.
83.Maakohus kohaldas mõistliku aja sisustamisel ebaõigesti VÕS § 82 lõiget 7 ja § 7. Isegi kui kostja taganemisavaldust saaks lugeda kehtivaks, tuvastas maakohus ebaõigesti hageja nõuete sissenõutavaks muutumise aja ning jättis sisuliselt põhjendamata järelduse, et mõistlikult vajalikuks ajaks kohustuse täitmisel oli 10 päeva. Mõistliku aja määramisel ei ole asjakohane asjaolu, et hagejale oli korduvalt antud lisaaega tellimuse täpsustamiseks, muutmiseks, tarneaja edasilükkamiseks ja seadmete hoiustamiseks ning kas ja millal olid seadmed tarnevalmis. Õiguskirjanduses on selgitatud, et tähtaja mõistlikkus sõltub konkreetsest asjaoludest, võlasuhte
2-22-773 olemusest, lepingu hinnast, pooltevahelisest praktikast, tavadest jne (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2006, lk 389). Hageja hinnangul tuleb mõistliku tähtaja määramisel arvestada asjaoluga, et lepingu lõppemisel tagastamisele kuuluv summa oli suur (249 031.20 eurot) ning kostja tegutses vahendajana, kes tasus hageja poolt tasutud ettemaksu edasi tootjale. Seega on oluline, et taganemise korral pidi ettemaksuna tasutud summa küsima kõigepealt tagasi tootjalt ja sõlmima temaga vastavad kokkulepped. 10 päeva ei olnud piisav tootjatega läbirääkimiste pidamiseks ja peaaegu 250 000 euro tasumiseks.
84.Mõistliku aja sisustamisel on võimalik juhinduda VÕS § 821 lõike 1 põhimõttest, millest tuleneb, et kui maksmise tähtpäeva või tähtaega kokku lepitud, muutub tasu maksmise kohustus sissenõutavaks hiljemalt 30 päeva möödumisel. Seega kõiki asjaolusid arvesse võttes oli mõistlik tähtaeg kostjal tagasitäitmise võlasuhtest tulenevate kohustuste täitmiseks 30 päeva ja hageja nõue oleks kostja taganemise kehtivuse korral muutunud sissenõutavaks 21.01.2019 (19.-20.01.2019 langes nädalavahetusele). Kuna hagi on esitatud 17.01.2022, ei ole nõuded aegunud.
85.Ebaõige on maakohtu järeldus, et hagejal ei olnud õigust müügilepingust taganeda. Maakohus jagas selles osas ebaõigesti taganemise asjaolude tõendamiskoormise. Kui kostja väitis, et on tarnetähtaega täitnud, tuli tal vastavalt TsMS § 230 lõikele 1 seda tõendada. Kostja seda ei teinud. Ei ole vaidlust, et hinna poolest kallimate lepingute nr 437, 438 ja 442 objektide tarnetähtajaks oli 30.08.2017. Selleks ajaks ei olnud seadmed valmis. Kostja ei ole toonud esile ühtegi asjaolu ega tõendit, millest oleks võimalik järeldada, et hageja jättis täitmata kohustuse, mis takistas kostjal kokkulepitud tähtajaks seadmeid valmistada. Kostja viivitas oluliselt tarnimisega ega andnud projekte, kuigi hageja oli seda korduvalt palunud. Hagejal oli õigus lepingust taganeda, kuna kostja loobus lepingute täitmisest ning teatas 25.01.2019, et ei kavatsegi lepinguid edasi täita. Samuti ei võimaldanud kostja hagejal müügiobjekte üle vaadata. Hagejal oli õigus lepingust taganeda VÕS § 116 lõike 2 alusel. Vastustaja seisukoht
86.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
87.Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Osas, milles kolleegium põhjenduste muutmiseks alust ei näe, nõustub kohus maakohus põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks hüvitamisele kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud.
88.Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlust mh järgmiste asjaolude üle: pooled sõlmisid ajavahemikul 16.12.2016-03.01.2017 viis seadmete ja tarkvara müügilepingut vastavates lepingudokumentides fikseeritud tingimustel, kusjuures lepingute osaks olid ka müüja üldised müügitingimused TK Yleiset 2010; kostja müüjana saatis 10.12.2018 hagejale (ostjale) taganemisavalduse; ostja vaidles taganemise aluseks olnud asjaoludele vastu ja esitas 16.01.2019 omapoolse taganemise avalduse. Hageja esitas nõude lõppenud lepingute alusel tasutud ostuhinna koos viivisega tagasi saamiseks. Pooled vaidlevad ka apellatsiooniastmes selle üle, kas lepingud lõppesid hageja või kostja poolt taganemisega. VÕS § 189 lõike 1 kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel
2-22-773 üleantu tagastamist. Selle üle, kui palju ostja lepingute alusel müüjale ostuhinnast tasus, vaidlust ei ole. Samuti ei ole vaidlus, et kahe lepingu objektiks olnud tõmbekapp ja disaintarkvara on ostja valduses.
89.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega järgmiste asjaolude kohta: lepingud nr 438, 440, 442 ja 441 lõppesid müüja poolt tagamisega alates 19.12.2018; nende lepingute osas olid müüja poolt täidetud nii formaalsed kui materiaalsed taganemise eeldused; kuna need lepingud olid lõppenud müüja poolt taganemisega, ei olnud nendest 16.01.2019 ostja poolt taganemisel õiguslikku toimet; alternatiivselt ei olnud tõendatud ostja taganemisel aluseks toodud sisulised asjaolud (oluline müüjapoolne rikkumine); ostja hagi lepingute nr 438, 440, 442 ja 441 alusel tasutu tagasi saamiseks on aegunud. Maakohus ei ole selles osas vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud ja ringkonnakohus võtab viidatud osas tuvastatud asjaolud TsMS § 652 lõike 1 punkti 1 järgi aluseks apellatsioonkaebuse läbivaatamisel. Hageja vastuväidetele kaebuses vastab kolleegium otsuses allpool.
90.Küll aga nõustub ringkonnakohus hagejaga selles, et kostja 10.12.2018 tahteavaldusest (t I kd lk 18) ei ilmne müüja tahe taganeda ka lepingust nr 437, milles oli 16.12.2016 lepitud kokku plaadisae ja automaatlao müügis (t I kd lk 6) ning seetõttu ei saa seda lepingut lugeda lõppenuks müüja poolt taganemisega. Maakohus tugines vastupidisele seisukohale asumisel kostja väitest kohtuistungil, et pooled käsitasid kõiki lepinguid tervikliku komplektina. Maakohtu seisukohast saab aru, et kuigi selle lepingu osas ei olnud 10.12.2018 avalduses toodud esile mistahes rikkumist, siis teiste lepingute rikkumine andis müüjale mõistliku põhjuse eeldada, et ostja ei täida edaspidi oma kohustusi ka selle lepingu osas (VÕS § 116 lõike 2 punkt 4). Maakohus tugines seejuures pooltevahelisele e-kirjavahetusele lepingute täitmise ajal (t I kd lk 50-51, 231215), samuti asjaoludele, et see leping oli sõlmitud samal päeval lepingutega nr 438 ja 440 ning et kostja oli esitanud pakkumised kõigi seadmete kohta samal päeval 15.12.2016.
91.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus rikkus viidatud tõendite hindamisel TsMS § 232 lõikest 1 tulenevat tõendite kogumis hindamise kohustust ja kolleegiumil on alust hinnata tõendid ümber (TsMS § 653). Ringkonnakohus põhjendab maakohtust erinevale seisukohale asumist järgmiselt. TsÜS § 69 lõike 1 kohaselt tuleb kindlale isikule suunatud tahteavaldus selle tegija poolt väljendada. TsÜS § 75 lõike 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Sama sätte kohaselt, kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb avaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kindlale isikule tehtud tahteavalduse tõlgendamisel ei ole oluline mitte avalduse teinud isiku enda seesmine tahe, vaid tahe, mis oli teada avalduse saajale ning et pool, kes tahteavaldust teatud viisil tõlgendab, peab tõendama, et avalduse saaja teadis tegija tegelikust tahtest või pidi seda teadma (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2010, lk 238-239). Seega pidi müüja praeguses asjas tõendama, et ostja teadis tema tahtest taganeda 10.12.2018 tahteavaldusega ka lepingust nr 437, kuigi avalduses oli ostja rikkumistena nimetatud konkreetsed tasumata summad (arved), millest ükski ei kuulunud tasumisele selle lepingu alusel (ükski arve ei olnud esitatud selle lepingu alusel) ning et avaldusest nähtuvalt oli see leping esile toodud vaid poolte vahel sõlmitud lepingute loetelus.
92.Ringkonnakohus on seisukohal, et müüja tõendamiskoormust selles osas kohaselt ei täitnud. Müüja tugines maakohtus asjaolule, et pooled tõlgendasid lepinguid kui ühte tervikut. Sellest saab järeldada, et müüja on seisukohal, et ostja pidi 10.12.2018 avaldusest saama aru, et taganedes neljast lepingust nende alusel ostuhinna tasumata jätmise tõttu, taganeb müüja ka
2-22-773 viiendast lepingust, mille alusel aga tasunõuet ei olnud esitatud ja mille objektideks olnud seadmete (plaadisaag, automaatladu) tootmine oli poolte kokkuleppel peatatud. Viimase asjaolu üle pooltel vaidlust ei ole ja see on tõendatud ka müüja 14.02.2018 vastusega (t I kd lk 213215; e-kirja 5.-nda lehe alguses punktid 2 ja 3) ostja 08.02.2018 kirjale (t I kd lk 68). Maakohtu viidatud ostja 30.01.2018 e-kirjast (t I kd lk 50-51) ega müüja 14.02.2018 vastusest 08.02.2018 kirjale ei saa teha järeldust, et pooled oleksid kõiki lepinguid tõlgendanud ühe tervikuna. Kolleegium käsitab kogumis nimetatud tõenditega ka poolte 03.04.2017 ja 11.04.2017 (t I kd lk 76), 10.10.2017 (samas lk 64), 14.01.2018 (samas 65 pöördel- 67), 15.01.2018 (samas lk 65), 18.01.2018 (samas lk 77-77 pöördel), 27. ja 28.03.2018 (samas lk 83-83 pöördel) e-kirju lepingute täitmise ajal. Nendest nähtuvalt käsitasid pooled koos vaid lepingu nr 437 objekte, kuid muid seadmeid ja disaintarkvara käsitati iseseisvalt nii projekteerimise, jooniste, tarneaegade, tootmise jmt osas. 14.02.2018 e-kirjas vastas müüja esindaja, et liinimasinate tootmisjuhtimise- ja halduse tarkvara puudumine ei takista tellitud seadmete eesmärgipärast kasutamist; tellitud põhiseadmed plaadisaag, kandimasin ja puurimiskeskus ei ole üksteisega füüsiliselt liiniks ühendatud. 14.01.2018 vastuses müüja kinnitas, et pakub seadmeid, milledest osad asuvad teineteisest lahus (nt plaadisaag ja kandimasin ning puurimiskeskus) ja osa on omavahel seotud (nt plaadisaag ja automaatlaud, puurimiskeskus ja söötmispuhver); Projecta ei ole pakkunud tehnoloogilist logistika lahendust; tehase planeeringu koos tehnoloogiliste lõikudega tellimisest ostja loobus. Seega tõlgendades lepinguid VÕS § 29 lõike 5 punktide 2-4 alusel ei ole kohtul võimalik nõustuda müüjaga, et kõik eraldi sõlmitud lepingud moodustasid tegelikult ühtse terviku ja et neist neljast taganemise korral pidi ostja teadma, et taganeti ka viiendast.
93.Eeltoodust tulenevalt tuleb seega maakohtu otsuse põhjendusi muuta osas, milles kohus tuvastas, et müüja tahteavaldusega lõppes alates 19.12.2018 ka leping nr 437. Samas on kolleegium seisukohal, et tuvastatud asjaolu ei muuda ebaõigeks maakohtu otsuse resolutsiooni, kuna kolleegium nõustub maakohtuga, et ostja 16.01.2019 tahteavaldus lepingute (seega ka lepingu nr 437) lõpetamiseks ei olnud materiaalselt põhjendatud, kuna tõendatud ei ole, et müüja oleks olnud seadmete tarnimisega viivituses. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles kohus tuvastas, et pooled olid muutnud algselt lepingutes kokkulepitud müügiesemete üleandmise aega. Konkreetse lepingu puhul ei ole poolte vahel vaidlust, et ostja enda algatusel olid pooled kokkuleppel peatanud tellitud plaadisae ja automaatlao koos lisavarustusega tootmise. Nimetatud asjaolu on tõendatud 30.01.2018, 01.02.2018 ja 14.02.2018 e-kirjadega. Seega ei olnud 16.01.2019 seisuga ostjal alust heita müüjale ette mh lepingu nr 437 alusel tarnega viivitamist ega sellise põhjendusega lepingust taganeda müüja vastu usalduse kaotust esile tuues. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et leping nr 437 ei ole lõppenud ja hagejal ei ole tagasitäitmise õigussuhte alusel õigust lepingu alusel tasutut tagasi nõuda.
94.Vastuseks eelpool käsitamata apellatsioonkaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kaebaja poolt esiletoodud võimalik eelmenetluse ülesannete ja selgitamiskohustuse rikkumine ei toonud praeguses asjas kaasa ebaõige otsuse tegemist maakohtu poolt. Hagejal oli võimalik esitada väiteid ja tõendeid vastuväiteks kostja väitele lepingute ühtse terviklikkuse kohta TsMS § 652 alusel. Kaebuses esitatud väiteid kolleegium eelpool arvestas, tõendite kogumiseks kaebaja taotlust apellatsioonimenetluses ei esitanud. TsMS § 4 lõike 2 ja § 5 lõike 2 teise lause kohaselt määravad hagimenetluses pooled mh menetluse käigu ja otsustavad taotluste esitamise, samuti määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
95.Maakohtu järeldus selle kohta, et ostjal ei olnud enne tarnet õigust nõuda seadmete ülevaatamist, ei ole põhjendamatu ega vastuolus VÕS § 213 lõikega 3. Nimetatud sätte kohaselt
2-22-773 ei pea ostja tasuma ostuhinda enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, v.a juhul, kui kokkulepitud üleandmis- või tasumisviisist tulenevalt ei ole see võimalik. Õiguskirjanduse kohaselt sätestab nimetatud säte reegli, mille kohaselt ei pea ostja üldjuhul ostuhinda tasuma enne, kui tal on olnud võimalus müügilepingu objektiks olev asi üle vaadata, kuid see säte ei kohaldu, kui pooltevaheline leping näeb ette ostuhinna tasumise enne kauba ülevaatamise võimaluse tekkimist; lõige 3 on dispositiivne, v.a tarbijalemüügi korral, mil see säte on tarbijast ostja kasuks imperatiivne (Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2019, lk 59). Praeguses asjas ei ole tegemist tarbijalemüügiga (tarbija mõiste vt VÕS § 1 lõige 5). Vaidlusalustest lepingudokumentidest nähtub, et pooled olid punktides 1.2 leppinud kokku ostuhinna tasumise kolme osamaksega ning punktides 1.3, et tarne toimub peale teise osamakse tasumist. Pooled ei olnud leppinud kokku teise osamakse tasumist alles peale seda, kui ostja on saanud kauba üle vaadata.
96.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et praeguses asjas ei olnud müüjal vajalik täiendavalt tõendada väidet, et kaubad, milles eest teise osamakse tasumiseks arved 09.11.2018 (t I kd lk 16-17 pöördel) esitati, olid 09.11.2018 e-kirjas (t I kd lk 15) väidetud kuupäevadeks (01.05.2018, 20.11.2018) tarnevalmis. Esmalt on kolleegium seisukohal, et vastav vastuväide ei oma praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust, sest arvete tasumisele ei vaielnud ostja vastu kaupade väidetava mittevalmimise alusel, vaid sel alusel, et müüja rikkus tarnetähtaegu ega suutnud seadmeid valmistada lepingudokumentides kokkulepitud ajaks augustis 2018 (16.01.2019 avaldus t I kd lk 19-21). Isegi juhul, kui asjaolu, kas seadmed olid 01.05.2018 või 20.11.2018 seisuga valmis, omaks praeguses vaidluses tähtsust, saaks selle asjaolu tuvastada tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava elulise usutavusega müüja poolt esitatud järgmiste tõendite kogumi alusel: 01.11.2018 ja 09.11.2018 e-kirjad (t I kd lk 87, 15), milles öeldi selgelt, et toodetud seadmed on tootja laos alates 01.05.2018; 30.01.2018, 01.02.2018, 14.02.2018 ja 20.02.2018 e-kirjad (t I kd lk 50-51, 79, 81, 213-215), milles müüja kinnitas mh, et tellitud masinad, v.a plaadisaag ja automaatladu ning ettekandepuhver, mille tootmine peatati ostja ettepanekul, olid projekteeritud ja valmis. Puuduvad tõendid, et ostja oleks viidatud e-kirju saades müüja väited kahtluse alla seadnud. Ka kohtumenetluses ei esitanud ostja tõendeid, mis oleksid tema kahtlustusi kasvõi põhistanud TsMS § 235 mõttes.
97.Ostja on ebaõigesti saanud aru maakohtu lahendist, kui väidab, et maakohus asus seisukohale, et seadmete tarne aja määramise õigus kuulus lepingutest tulenevalt müüjale. Vaidlustatud otsuse põhjenduste punktis 46 asus maakohus konkreetsetele tõenditele viidates seisukohale, et pooled olid seadmete osas kokkuleppel muutnud lepingudokumentides algselt kokkulepitud üleandmise aegu. Maakohtu viidatud müüja e-kirjades sisalduvad üheselt mõistetavad väited uute kokkulepitud tarneaegade kohta, millele ostja kohtueelselt vastu ei vaielnud. Kolleegium märgib, et ka kohtudokumentidest ei nähtu ostja selget väidet selle kohta, et selliseid suulisi kokkuleppeid ei olnud. Sellised kokkulepped ei olnud tühised lepingudokumentide punkti 3.2 alusel nagu väidab ostja. Lepingutes oli kokku lepitud, et neid võib muuta ja täiendada pooltel kokkuleppe ning kõik muudatused ja täiendused peavad olema vormistatud kirjalikult ja alla kirjutatud mõlema poole poolt. VÕS § 13 lõike 3 kohaselt kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse teatud vormis, ei või üks pool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine pool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingut muutma teistsuguses vormis. Praeguses asjas nähtuvad poolte suulised kokkulepped uute tarneaegade kohta müüja 10.10.2017 ja 09.11.2018 e-kirjadest (t I kd lk 64, 15). Ostja juhatuse liige kinnitas 08.02.2018 e-kirjas (t I kd lk 68), et „...Kuna... oli planeeritud ... ja seadmete tarne mai 2018 ...“. Seega on tõendatud pooltevaheline kokkulepe seadmete tarnimiseks mais 2018, kuid ostja ei olnud veel novembri alguseks avaldanud valmisolekut seadmed vastu võtta (ei vastanud ka müüja 01.11.2018 e-kirjale (t I kd lk 87)), mistõttu oli müüjal tulenevalt TsÜS § 138 lõikest 1 ning VÕS § 6 lõikest 1, § 7 lõikest 1 ja §-st 114 õigus
2-22-773 määrata ostjale müügilepingust tulenevate ostuhinna tasumise ja kauba vastuvõtmise kohustuste täitmiseks mõistlik tähtaeg. VÕS § 208 lõike 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga ostja tasuma müüjale asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kuna müüja ei rikkunud lepinguid seadmete tarnetähtaja osas, ei ole hageja viide VÕS § 101 lõikele 3 asjakohane.
98.Hageja nõude aegumise osas nõustub kolleegium samuti maakohtu põhjendustega ega korda neid. Maakohtu kaalutlusotsustus põhjenduste punktides 49-60 on põhjendatud jälgitavalt, lähtub konkreetses tsiviilasjas kohtu ette toodud asjaoludest ja tõenditest, samuti poolte praktikast arvete esitamisel ning kehtivast kohtupraktikast. Hageja viide VÕS § 821 lõikele 1 ei ole asjakohane, kuna nimetatud säte rakendub vastastikuste lepingute puhul, milles sisaldub tasu maksmise kokkulepe, ja on oluline eelkõige viivisearvestuse alguse määramiseks (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2016, lk 400). Praeguses asjas on küsimuse all tagasitäitmise võlasuhtest tulenev nõude aegumine. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
99.TsMS § 171 lõike 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.
100.08.02.2023 nimekirja kohaselt esindab vandeadvokaadist lepinguline esindaja kostjat apellatsioonimenetluses tunnitasuga 195 eurot (käibemaksuta) ja tegi järgmised toimingud: 31.05.2022 pidas kompromiss-läbirääkimisi vastaspoole esindajaga, suhtles kliendiga 18 min; 03.06.2022 arutas kliendiga kompromissi sõlmimist ja edasisest vaidlusest 12 min; 15.06.2022 tutvus apellatsioonkaebusega, andis ülevaate kliendile 30 min; 01.07.2022 koostas kaebusele vastust, suhtles kliendiga 2 t 12 min; 05.07.2022 koostas kaebusele vastust ja esitas selle kohtule 3 t 54 min; 06.07.2022 pidas e-kirjavahetust kliendiga vastuse ja edasise menetluse teemal 6 min; 27.09.2022 tutvus kohtukutsega, suhtles kliendiga 12 min; 07.02.2023 valmistas ette kohtuistungiks 1 t 18 min ja koostas menetluskulude nimekirja 18 min. Menetlusosaline kinnitab, et kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Kohtuistungil esitas esindaja taotluse lisada kulude hulka osalemine 08.02.2023 istungil. Seega lisandub eelnevatele toimingutele osalemine istungil 1 t 30 min (protokoll t II kd lk 54-55). Hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.
101.Ringkonnakohus on seisukohal, et lepingulise esindaja toimingud ja nendeks kulutatud aeg (kokku 10 t 30 min) on mõistlik ja põhjendatud, vastates konkreetse apellatsioonimenetluse mahule ja sisule (TsMS § 175 lõige 1). Küll aga ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud määrata lepingulise esindaja tunnihinnaks enam kui 160 eurot (käibemaksuta), s.o enam, kui määras maakohus. Kostja maakohtu otsustust ei vaidlustanud. Kohtumenetlus toimus sisuliselt ära maakohtus, kus esitati tõendeid, seisukohti, vaieldi asja üle sisuliselt. Ringkonnakohtus toimus vaidlus maakohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel. Seega tuleb hagejal kostjale hüvitada apellatsioonimenetluse kulude katteks 10,5 x 160 = 1680 eurot.
102.Kostja taotluse alusel märgib kolleegium, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda ringkonnakohtu otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.