Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
06.05.2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-6219
Kohtuasi
OÜ Aktiva Finants hagiavaldus X vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend, kaebaja, kaebuse hind
Pärnu Maakohtu 25.08.2021 X apellatsioonkaebus Kaebuse hind 9053.56 eurot
Apellatsioonimenetluse osalised ja nende esindajad
Hageja OÜ Aktiva Finants (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Marek Aunver Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Tiina Mölder
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Pärnu Maakohtu 25.08.2021 otsus tühistada. Teha uus otsus, millega jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulud maakohtus ja apellatsiooniastmes jätta hageja kanda.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
2-21-6219 Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist.
1.Hagiavalduse kohaselt tuleneb nõue kostja ja Nordea Bank Finlad Plc Eesti filiaali vahel sõlmitud laenulepingust nr 09320269215 summas 6500 eurot, mille sihtotstarbeks oli tagatiseta tarbimislaen LM Food OÜ laenulepingut nr 09321269177 tagavast käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja kohustus laenusumma ja intressi võlausaldajale tagastama vastavalt poolte vahel kokkulepitud tagastamise tingimustele ja graafikule. Kohaldatav intressimäär on tulenevalt laenulepingu punktist 4.3 11,5%.
2.Kostja laenulepingut ja intresse vastavalt graafikule ei tagastanud, mistõttu ütles laenuandja 20.05.2014 lepingu üles. 07.02.2020 loovutas laenuandja nõude kostja vastu hagejale.
3.Hageja nõuab kostjalt lisaks laenusummale 4767.45 eurot ja intressile 1495 eurot sissenõutavaks muutunud viivist perioodi 08.02.2020 - 20.04.2021 eest lepingu punktis 4.3 sätestatud määras 2409.71 eurot.
4.Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lõige 4 kehtestab erinormi, mille järgi loetakse lepinguliste nõuete aegumistähtajaks 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustust tahtlikult. „Tahtluse“ sisustamisel on selle sätte kontekstis kohtupraktika juhindunud võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lõikest 5, mille järgi on tahtlus „õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel“. Üldjuhul peab olema tahe teist poolt heade kommete vastaselt kahjustada. On ilmne, et kostja on soovinud hagejat heade kommete vastaselt kahjustada, kuivõrd ei ole kordagi vastu vaielnud, et oli sõlmitud leping, millest tekkisid talle kohustused. Asjaolu, et kostjal tekkisid lepingulised kohustused ja nende rikkumise tulemusena võlgnevus, oli kostjale teada. Laenu saades ning selle tagastamata jätmisel rikastub kostja laenuandja arvelt alusetult. Kostja on kohustuse rikkumisel ja sellest ise teadlik olles käitunud heade kommetega vastuolus. Kostja seisukoht
5.Kostja ei vaidle vastu asjaoludele seoses laenu taotlemisega ning lepingu ülesütlemisega ning kinnitab, et hagiavalduses esitatud andmed on faktiliselt õiged. Küll aga leiab ta, et nõue on aegunud. TsÜS § 146 lõike 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Laenuandja ütles lepingu üles 20.05.2014, millega muutus nõue sissenõutavaks, seega aegus nõue 21.05.2017.
6.Täiendavalt leidis kostja, et laenu tegelikuks saajaks oli LM Food OÜ ning laen tuli talle kui käendajale üle.
2-21-6219 Maakohtu otsus
7.Maakohus rahuldas hagi.
8.Vaidlust ei ole, et kostja ja Nordea Bank Finlad Plc Eesti filiaali vahel oli sõlmitud laenuleping nr 09320269215 summas 6500 eurot ja laenusummast 4767.45 eurot on tasumata. Ka ei vaidle kostja vastu intressi ega viivise nõudele ega sellele, et hageja nõue on muutunud sissenõutavaks.
9.Tegemist on poolte vahel VÕS § 402 alusel sõlmitud tarbijakrediidilepinguga, millega oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (t lk 3-6). VÕS § 76 lõike 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhetest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lõike 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
10.Kuna kostja on rikkunud raha maksmise kohustust, on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist. Hageja nõue põhivõla 4767.45 euro saamiseks hagis nõutud ulatuses on õiguslikult põhjendatud nagu ka intressinõue 1495 euro ulatuses.
11.VÕS § 113 lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ja seda nii seaduses kui lepingus kokkulepitud määras. Kostja ei täitnud omapoolset raha maksmise kohustust tähtaegselt, viivitades kostja kohustuse täitmisega. Viivise nõue on seega põhjendatud lepingujärgses määras 11,5%. Viivise arvestust on hageja hagiavalduses piisava selgusega kirjeldanud. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid summas 2409.71 eurot.
12.TsMS § 367 kohaselt võib viivist nõuda hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja nõue viivise saamiseks hagis nõutud ulatuses on asjaoludega õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada.
13.Kostja on esitanud aegumise vastuväite. Pooled vaidlevad, kas hageja nõue on aegunud TsÜS § 146 lõikes 1 ettenähtud 3-aastase aegumistähtaja möödumise tõttu või kohaldub nõudele sama paragrahvi 4. lõikes sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg. Vaidlust ei ole, et hageja ütles lepingu üles 20.05.2014 ning TsÜS § 147 lõike 1 alusel algas aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega 21.05.2014 (t lk 8).
14.Kostja on möönnud vastuses hagile, et oli teadlik võlgnevusest ja sellest, et tal on võlgnevuse aluseks olev leping olemas, seega oli ta ka teadlik oma lepingulistest kohustusest (t lk 27-28). Hageja on esitanud kostja vastused hageja meeldetuletustele, millest nähtub, et kostja ei ole soovinud asja lahendamist kohtuväliselt (t lk 43-49). Kohus nõustub hagejaga, et kostja selline käitumine ei ole kooskõlas heade kommetega, kuivõrd kohustuse mittetäitmisega on kostja soovinud õigusvastase tagajärje saabumist. Kostja on sõlminud lepingu ning ei ole alust eeldada, et ta ei teadnud lepingu sõlmimise tagajärgedest ega saanud aru sellest, et laenu võttes on tal kohustus see tagastada koos intressidega. Kostja on küll väitnud, et laenu saajaks oli LM Food OÜ, kuid lepingust nähtub, et laen kanti kostja arvelduskontole ning kuigi kostjal on kohustus oma väiteid TsMS § 230 alusel tõendada, on kostja vastavad vastuväited jäänud
2-21-6219 paljasõnalisteks. Käesoleval juhul on hageja õigesti osundanud, et kostja isegi ei varja, et ta teadis võlgnevusest ning teadlikult ei täitnud oma kohustusi. Asjakohane on hageja viide VÕS §-le 102, mille järgi peab võlgnik võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada. Ka Riigikohtu lahenditest nr 3-2-1-15-09 (punktist 14) ja 3-2-1-79-09 (punktist 11) tuleneb 10aastane aegumistähtaeg, kui kohustatud isik rikkus oma kohustust tahtlikult. VÕS § 104 lõike 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega on ekslik seisukoht, et TsÜS § 146 lõikes 4 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub vaid nõuetele, mis tulenevad ühe lepingupoole tahtlikust tegevusest eesmärgiga tekitada teisele poolele kahju. Eelnevast tulenevalt võib kohustuse rikkumine olla tahtlik ka siis, kui soovitakse muud õigusvastast tagajärge ning ka tegevusetust võib käsitleda tahtliku tegevusena.
15.Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et puudub alus nõude rahuldamata jätmiseks aegumise tõttu ning hageja nõue põhivõla, intressi ja viivise nõudes kuulub rahuldamisele.
16.TsMS § 173 lõike 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lõikele 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
17.TsMS § 174 lõige 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
18.Hageja menetluskulude nimekirja järgi koosnes tema menetluskulu maakohtus õigusabikulust kokku 4 tunni ulatuses summas 480 eurot, lisaks riigilõiv 550 eurot. Kostja on hageja menetluskulude nimekirja kätte saanud ning leidnud, et menetluskulud tuleks jätta hageja kanda. Menetluskulude suuruse osas kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Ka ei ole kostja esitanud omapoolsete menetluskulude nimekirja.
19.Hinnates nimetatud toimingute põhjendatust ja vajalikkust, sh esitatud menetlusdokumentide sisu ja kvaliteeti, loeb kohus hageja toimingute ajakulu põhjendatuks ja vajalikuks märgitud 4 tunni ulatuses. Käesolevas tsiviilasjas on esitatud kohtule hagi hinnaga 9053.56 eurot, millelt riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lõike 1 järgi tuleb tasuda riigilõivu 550 eurot. Vajadus riigilõivu kandmiseks tuleneb seadusest, st on põhjendatud ja vajalik. Hageja esindaja õigusabi tunnihind vastab asja keerukusele ega ole vastuolus Riigikohtu poolt aktsepteeritud põhjendatud ja mõistlike tunnihindadega. Seetõttu on kohtu hinnangul põhjendatud hageja õigusabi ajakulu 4 töötunni ulatuses (480 eurot). Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kohtus kokku 1030 eurot. Kostja apellatsioonkaebus
20.Kostja palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
21.Hageja nõue on aegunud. Kostja on läbi menetluse aegumisele tuginenud. Maakohus jättis aegumise ebaõigesti kohaldamata.
22.Puudub vaidlus, et laenuandja ütles lepingu üles 20.05.2014, millega muutus nõue sissenõutavaks. Seega aegus nõue 21.05.2017. TsÜS § 146 lõike 4 kohaldamiseks alust ei ole.
2-21-6219 Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja asus meeldetuletusi saatma alates 15.04.2020, seega ajal, mil nõude sissenõutavaks muutumisest oli möödunud üle 5 aasta ja kostjal oli õigus aegumise vastuväide esitada.
23.Apellant ei nõustu maakohtu käsitusega kohustuse tahtlikust rikkumisest ja leiab, et ta ei ole kohustust tahtlikult rikkunud. Apellant möönab, et oli sõlmitud lepingust teadlik, ent lepingulisi kohustusi ei rikutud eesmärgiga teist poolt õigusvastaselt tahtlikult kahjustada. Apellant sõlmis lepingu heas usus kavatsusega seda täitma asuda. Kahjuks ei võimaldanud tollane majanduslik seisund võetud kohustusi kohaselt kanda ja tekkisid võlgnevused. Apellant ei ole ennast kunagi vastustaja eest varjanud, tema ja tema pere elukoht on alati olnud Türi vallas (nähtub 2014. a ülesütlemise teatiselt ja käesolevas menetluses kohtule esitatud kontaktandmetest). Siiski ei ole vastustaja pidanud vajalikuks peale ülesütlemise teadet nõuet õigeaegselt maksma panna ega nõude olemasolu meeldegi tuletada.
24.Maakohus on jätnud piisavalt põhjendamata ja selgitamata, milles seisnes apellandi tahtlus kohustuse rikkumisel, mis tingis kohtu järelduse, et asjakohane ei ole TsÜS § 146 lõige 1 ja kohaldada tuleb lõiget 4. Kohustuse tahtliku rikkumise mõistet on Riigikohus selgitanud otsuses nr 3-2-1-79-09 (punktis 11). Hageja ei tõendanud väidet kostja poolt kohustuse tahtliku rikkumise kohta tõendanud. Maakohus jättis arvesse võtmata Riigikohtu seisukoha, et hageja väitest, et kostja tahtlus seisnes kohustuse täitmata jätmises TsÜS § 146 lõike 4 kohaldamiseks ei piisa. Vastustaja seisukoht
25.Hageja vaidleb kaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
26.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada aegumise vastuväite ebaõige rahuldamata jätmise tõttu. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et praeguses asjas ei ole alust kohaldada TsÜS § 146 lõiget 4. Ringkonnakohus teeb ise uue otsuse, millega jätab hagi aegumise tõttu rahuldamata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohus jaotab menetluskulud mõlemas kohtuastmes.
27.Praeguses asjas puudub vaidlus, et vaidlusalune õigussuhe tuleneb 22.02.2013 tarbijalaenulepingust, mis lõppes 20.05.2014 laenuandja poolt erakorralise ülesütlemisega. Hagiavalduse lepingust tuleneva tasumata laenusumma koos intressi ja viivisega sissenõudmiseks esitas laenuandja eriõigusjärglasena hageja kohtusse 20.04.2021 (TsMS § 362 lõige 1). Kostja esitas hagile nõude aegumise vastuväite (TsÜS § 142, § 143). Seega tuvastas maakohus õigesti, et aegumise vastuväite lahendamisel tuleb kohaldada TsÜS § 146 lõiget 1 ja et selle sätte alusel aegus laenuandja nõue 21.05.2017, kuna nõue muutus sissenõutavaks 21.05.2014. Selles osas maakohtu otsust ka ei vaidlustata.
28.Vastavalt hageja vastuväidetele kontrollis maakohus järgnevalt asjakohaselt, kas kohaldamisele võib kuuluda TsÜS § 146 lõige 4, st, kas hageja on tõendanud asjaolusid, mille alusel saab asuda seisukohale, et kostja rikkus laenu tagastamise kohustust tahtlikult. Samuti lähtus maakohus seejuures asjakohaselt tahtluse mõiste avamisel VÕS § 104 lõikest 5, mille kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.
2-21-6219
29.Küll aga ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga, et hageja poolt praeguses asjas tõendatud või poolte vahel vaidluse all mitteolevate eluliste asjaolude kogumi alusel oleks alust tuvastada kostja poolt laenulepingu osaliselt täitmata jätmises tahtlust tekitada laenuandjale õigusvastaselt kahju. Maakohus tuvastas aegumistähtaega 10 aastani pikendava tahtluse järgmiste eluliste asjaolude alusel (põhjenduste punkt 3): kostja oli teadlik lepingust ja võlgnevusest; kostja ei soovinud asja kohtuvälist lahendamist; kostja ei tõendanud, et tegelikuks laenusaajaks oli LM Food OÜ. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et selliste eluliste asjaolude alusel kohaldas maakohus TsÜS § 146 lõiget 4 vastuolus senise kohtupraktikaga. Kolleegium märgib, et maakohtu poolt arvesse võetud asjaolud tõendavad küll tahtlikku kohustuse täitmata jätmist, kuid mitte täitmata jätmisega hagejale õigusvastase tagajärje soovimist. Riigikohus on viimati 08.12.2021 lahendis nr 2-19-117829 (punktis 15) toonud veelkordselt esile, et jääb senises praktikas korduvalt avaldatud seisukoha juurde, et ainuüksi kohustuste tahtlik täitmata jätmine ilma õigusvastase tagajärje soovimiseta ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lõike 4 kohaldamiseks piisav (vt ka lahendid nr 32-1-79-09 (punkt 11), 3-2-1-67-14 (punkt 37), 2-16-14644 (punkt 20), 2-14-53081 (punkt 21)). Ringkonnakohus märgib, et praeguses asjas tuvastamist leidnud asjaolud näitavad, et tegemist on kohtupraktikas tavapärase tarbijalaenulepingu osalise täitmata jätmisega laenusaaja poolt ilma mistahes erandlike või erakorraliste eluliste asjaoludega laenusaaja tegevuses või tegevusetuses. Hagejaga ja maakohtuga sarnane TsÜS § 146 lõike 4 tõlgendamine tooks praktikas kaasa olukorra, kus selliste vaidluste puhul muutuks TsÜS § 146 lõige 1 sisutühjaks.
30.Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka maakohtu poolt esiletoodud kostja väited LM Food OÜ kui võimaliku tegeliku laenu kasutaja kohta ega hageja esiletoodud meeldetuletuskirjad. Kolleegium märgib, et 22.02.2013 laenulepingu punktist 2 tulenevalt saab asuda seisukohale, et kostja sai laenu sihtotstarbega tasuda käendajana LM Food OÜ poolt tagastamata laen, kuid nimetatud asjaolu praeguses vaidluses tähtsust ei oma. Meeldetuletuskirjadest nähtuvalt saatis hageja need kostjale aastal 2020 ja vastustes tugines kostja järjekindlalt nõude aegumisele. Kuna seadusest tulenevalt on kostjal õigus tugineda nõude aegumisele, ei saa pidada tema käitumist heade kommete vastaseks.
31.Riigikohus on lahendis nr 2-15-11465 (punktis 13.3) asunud seisukohale, et sõltumata sellest, kas menetlusosaline sellele sõnaselgelt tugineb, peab kohus aegumist kohaldades kontrollima poolte menetluses esitatud asjaolude alusel ka aegumise katkemise või peatumise võimalusi. Ringkonnakohus seisukohal, et praeguses asjas poolte esiletoodud elulised asjaolud ei anna alust tuvastada aegumise katkemist ega peatumist. Vastavalt TsÜS-i regulatsioonile katkeb aegumine nõude tunnustamisega ja täitetoimingu puhul (§ 158, § 159). Aegumise peatumise alused on sätestatud TsÜS §-des 160-167 (hagi esitamine ja sellega võrdsustatud toimingud; vahekohtumenetlus, vääramatu jõud jne). Praeguses asjas ei ole ühegi aegumise katkemise või peatumise võimalikku asjaolu poolte väidetest võimalik tuvastada.
32.Kohtu ette toodud asjaolud ei anna ka alust asuda seiskohale, et kostja poolt aegumisele tuginemine oleks praeguses asjas hea usu põhimõttega vastuolus. VÕS § 6 lõike 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama sätte lõike 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele mh seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Hageja ei ole esiletoonud, et kostja oleks enne nõude aegumist nõuet tunnustanud või muul viisil andnud hagejale mõistliku aluse eeldada, et ta aegumise vastuväitele kohtumenetluses ei tugine. Seega puuduvad ka alused lugeda kostja poolt aegumise vastuväite esitamine vastuolus olevaks hea usu põhimõttega.
33.Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata aegumise tõttu, mistõttu tuleb uuesti jaotada ka maakohtumenetlusega seotud kulud, mis jäävad TsMS § 162 lõike 2 alusel hageja
2-21-6219 kanda. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, jäävad sama sätte alusel hageja kanda ka kostja apellatsioonimenetluse kulud.
34.Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist (TsMS § 174 lõige 2, § 177 lõige 4).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.