Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

tehingud (pank saadab automaatselt iga öö andmed raamatupidamisprogrammi, sõlmitud Gateway lepingu number 22938 Swedbank AS ja Mayze Concept OÜ) ja e-arved. Hageja selgitas, et arve nr 2021327 summas 84 eurot on teostatud tööde eest 01.03.202131.03.2021, mille hulgas on 2020.a majandusaastaaruanne ja märtsi raamatupidamisteenuse tasu. Tööde teostamine nähtub pearaamatust. Hageja selgitas, et 2 kuu keskmise tasu nõude esitas ta seetõttu, et kostja jättis tahtlikult dokumendid saatmata ja seetõttu on teostatud tööde maht väiksem kui reaalselt oleks pidanud olema. 07.03.2022 täpsustas hageja, et sõlmis kostjaga suuliselt käsunduslepingu raamatupidamisteenuse osutamiseks, kuid selle detailid on kirja teel kokku lepitud. Kostja aktsepteeris saadetud teenuse tingimusi, kuna alustas teenuse tellimist. Hageja ei nõustunud sellega, et suuliselt sai kokku lepitud individuaallepingus. Kostjaga lepiti kokku täpselt samades tingimustes nagu on kirjas saadetud teenuse tingimused ja hind. Kontoris toimunud koosolekul tutvustati täpselt samu teenuse tingimusi Teenus telliti tähtajatult. Hageja loeb lepingu lõppenuks 26.04.2021, s.o kahe kuu pärast alates 26.02.2021 kostja kirjast. Raamatupidamises peab olema iga kuu 20. kuupäevaks kajastatud kõik eelneva kuu majandustehingud. Eelnevast lähtudes koostab hageja raamatupidamisteenuste arved iga kuu 20. kuupäeval eelneval kuul kajastatud tehingute arvu järgi. 20.04.2021 väljastatud arvele nr 2021327 on tõesti jäänud periood arvele lisamata, mis on 01.03.2021-31.03.2022. Arve on koostatud inglise keeles, et kostjal oleks mugavam aru saada, kuna ta ei räägi eesti keelt. Arvel on toodud „Annual report“, mis on tasu koostatud aastaaruande eest ja „Accounting services“ on raamatupidamisteenus märtsi eest, st märtsis kajastatud tehingud (tõendiks „Pearaamat märts 2021“). Hagisse on ekslikult kirja pandud vale summa, s.o 85 euro asemel on õige 84 eurot. Kuna 20.04.2021 arve nr 2021327 on koostatud märtsi teenuste eest ja kostja teatas soovist lõpetada teenus 26.02.2021, siis oleks kostja pidanud veel aprillis 2021 tellima teenust, mille eest oleks väljastatud arve 20.05.2021. Hageja viitas VÕS § 195 lg-le 3 ning teenuse tingimuste p-le 1.7, mille eesmärgiks on reguleerida lepingu ülesütlemise korda. Mõistlik etteteatamistähtaeg võib sõltuda nii pooltevahelise õigussuhte olemusest (käsundusleping), osutatava teenuse sisust (raamatupidamisteenus), kui sa selle kutsetegevuse reeglitest, mille valdkonda osutab teenus kuulub. Hageja selgitas, et raamatupidamisteenust osutatakse jooksvalt, kus igapäevaselt kinnitatakse panga tehingud (pank saadab automaatselt iga öö andmed raamatupidamisprogrammi). Sellisest metoodikast lähtumine on vajalik põhjusel, et tagada osutatava raamatupidamisteenuse vastavus raamatupidamisseaduse nõuetele. Seega lepingu ülesütlemise etteteatamiseks tähtaja määramine on vajalik raamatupidamisteenuse osutamiseks ja teenuse lõpetamiseks vastavalt raamatupidamisseaduse nõuetele ja on kooskõlas seadusega. Hageja selgitas, et kostja ei esitanud enam raamatupidamisdokumente juba märtsis. Dokumentide mitte saatmine on oluline aspekt, kuna teenuse hind sõltub töömahust ja kui klient dokumente ei saada, siis hageja ei saa kajastada kõiki tehinguid ning saamata jääb ka tulu mitte kajastatud tehingute eest. Dokumentide esitamine on tellija juhatuse liikme kohustus vastavalt teenuse tingimuste punktile 1.2. Kuigi kostja raamatupidamisdokumente (arveid) ei edastanud, oli kostja kontodelt tehinguite toimumine siiski näha. Lisaks ei saatnud kostja ka laenulepinguid. Tasu maksmist käsunduslepingu lõppemise korral reguleerib VÕS §

12.04.2022 toimunud kohtuistungil jäi hageja üldiselt nõude juurde. Hageja aktsepteeris, et viivise kokkuleppeks ei ole selle määra märkimine arval ja palus viivis välja mõista seadusjärgses määras. Hageja selgitas, et märtsis esitati arve veebruari teenuse eest ja aprillis märtsi teenuse eest. Märtsi arve koosneb kahest teenusest- raamatupidamisteenus ja aastaaruande koostamine-, kokku 70 euro pluss käibemaks. Kostja ei esitanud kostja kõiki dokumente, mida oli vaja aastaaruande koostamiseks. Aastaaruanne tuleb koostada juuniks, mistõttu ei ole hageja seda aprillis esitades kuidagi ebakohaselt teenust osutanud. Kuna kostja jättis märtsis kõik arved saatmata, siis ei olnud hagejal võimalik aprilli eest teha õiglast arvet ja ta arvutas viimase tasu välja kuue kuu keskmise teenustasu alusel ning sai 94 eurot. Hageja möönis, et sellisel viisil ei ole teenustingimustes arve esitamise laused määratud ja ka leppetrahvi ei ole tingimustes kirjas. Vastavalt VÕS-le tuleb tehtud töid tasustada. Hageja tegi kogu raamatupidamise ära ja selle võrra on ka õiglane tasu, mida ta küsib. Arvet ei saanud esitada seetõttu, et kostja jättis dokumendid saatmata. Hageja aktsepteeris, et võiks aprilli eest saada nn baassumma 35 eurot + km. Hageja vastas kostja etteheitele kirjadel mittevastamise kohta, et kostja saadetud kirjade ja selgistnõuetega tegelemisele kulus rohkem aega kui teenuse põhipanketti oli planeeritud (see oli üldiselt 1 tund kliendi kohta) ja kostja oleks pidanud tellima konsultatsiooni. Kostja soovis pidevalt, et hageja arveid lahti selgitas ja vaidles. Pärast lepingu ülesütlemist oli hageja kostja kirjadele mitmel korral vastanud ja asjaolusid selgitanud, kuid kostja saatis ikka sama sisuga kirju ja nõudeid, mistõttu hageja ei pidanud vajalikuks sama sisuga vastused enam saata. Hageja ei soovinud enam sedasama asja kogu aeg vastata ja sellepärast enam ei kirjutanud. Kostja vastuväited 04.10.2021 esitas kostja vastuse hagile, milles palus jätta hagi rahuldamata ja kohustada hagejat koostama õige arve summas 42 eurot, tunnistada hageja teenustingimused ilma pooltevahelise lepinguta tühiseks, kohustada hagejat esitama vabanduskiri. Vastuse kohaselt osutas hageja kostjale raamatupidamisteenust perioodil 10.09.2019-22.04.2021. Kostja ei sõlminud hagejaga ühtegi vastastikust kirjalikku lepingut. Hageja saatis kostjale ühepoolsed teenusetingimused. Hageja on kostjat teavitamata uuendanud teenusetingimusi võrreldes algsete teenusetingimustega. Koosolekul hageja kontoris lepiti kokku, et raamatupidamisteenused kohandatakse vastavalt kostja vajadustele ehk kokkulepe oli sõlmida individuaalne leping. Kostja teatas, et maksab hagejale tehtud töö eest ainult nii nagu on hinnakirjas. Hageja teenustingimused ei andnud võimalust esitada kaebusi halva teeninduse, rahulolematuse või muude kaebuste üle. Kostja teavitas hagejat 26.02.2021, et soovib lõpetada teenuse individuaalse lepingu tõttu. Hagejal oli vaja siiski esitada veel kostja 2020.a majandusaastaaruanne, sest hagejal olid selleks kõik vajalikud dokumendid (perioodil 10.10.2019-31.12.2020) olemas. Ainuke asi, mida polnud, oli juhatuse otsus, mida hageja esmakordselt 08.03.2021 kostjalt nõudis ja mille kostja esitas. Alates ajast, mil kostja teavitas lepingu lõpetamise soovist, hakkas hageja tekitama probleeme ega vastanud kostja 11.03.2021 kirjale. Hageja teatas kostjale, et tal ei ole õigust lepingut lõpetada, kui ta ei ole rahul hageja tööga või kui tekib hädaolukord ja hageja nõudis 2-kuulist etteteatamist. 24.03.2021 saatis hageja arve nr 2021208, milles väitis, et see oli töö 01.02.2021-28.02.2021 perioodi eest. Kostja tasus arve ja talus hageja ebaprofessionaalset käitumist. Hageja ei teinud uut tööd, vaid kandis üle jaanuari töötaja palga deklaratsiooni ja esitas selle 01.03.2021. Kostja ainukese töötaja tööleping lõppes jaanuaris 2021. Kostja arvates soovis hageja aastaaruande esitamist põhjuseks tuues jätkuvalt esitada kostjale arveid. Aruande esitamise vajalikud andmed tal olid olemas. Pärast selle arve tasumist ei suhelnud hageja kostjaga aastaaruande esitamise teemal kuni kostja kirjutas 19.04.2021, milles hageja esitas lõpuks aruande 20.04.2021. Taotluse esitamisest oli möödas rohkem kui 54 päeva. Alates 26.02.2021 ei antud hagejale ühtegi uut dokumenti, välja arvatud juhatuse otsus, mida nõuti 08.03.2021 majandusaasta aruande jaoks.

Kostja leidis, et hageja lükkas tahtlikult tööd edasi, et nõuda arveid. Hinnakirja kohaselt on selge, et majandusaastaaruande esitamise eest tuleb maksta 42 eurot (sh km) ja see pidanukski olema rida arvel. Hageja jättis arvel märkimata ajavahemiku, millal ta konkreetselt raamatupidamisteenuseid osutas. Kostja esitas hagejale ka kaebekirja, millele hageja ei vastanud. Kostja ei maksnud arvet, sest teab, et arve osaline tasumine tähendab arvega nõustumist. Kostja hinnangul on ebamõistlik tasu etteteatamisaja rikkumise eest. Kostja oli seisukohal, et hageja teenustingimused on rikkunud VÕS § 42 lg 1, lg 3 p 1, 2, 3, 5, 6, 10, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 23, 26, 29, 31, 36, 37 ning tuleks tunnistada tühiseks. 17.12.2021 esitas kostja täiendava arvamuse, milles jäi varasemalt esitatu juurde. Kostja oli seisukohal, et pearaamat ei ole tõendiks arve väljastamise perioodi eest tehtud tööde osas. Kostjale oli arusaamatu, miks viivitas hageja arve esitamisega 2020.a majandusaastaaruande kohta, kui kõik selle koostamiseks dokumendid olid tal olemas 2021.a jaanuarist. Hageja nõudis 2021.a märtsi arvet, kuid esitas aruande kuu aega hiljem. See on ebaloogiline, sest kõik väljastatud arved on tasutud. Hageja tööks on töötasu ja käibemaksu koostamine ja on ebaselge, mis tööd ta siis 01.03.2021-31.03.2021 teostas. 07.03.2022 täpsustas kostja, et antud juhul oli tegemist individuaalse kokkuleppega, mis on suuline leping hageja teenusetingimuste kõrval. Individuaalne leping asendab hageja tüüptingimusi mistahes sisus. Kostja arusaamise järgi saab teenuseid lõpetada igal ajal kui neid ei vajata enam, ilma tingimusteta, hüvitisteta või tasumisega hagejapoolse töö täitmata jätmisega. See ongi nn ettevõtte vajadusest lähtumine. Kostja tugines VÕS §-le 38. Kostja teatas lepingu lõpetamise soovist, sest see ei olnud individuaalse kokkuleppe tõttu enam vajalik. Kostja viitas ka VÕS §-le 1, 2, 6 ja 7 ning § 37 lg-le 3. Hageja teenusetingimustes ei ole kunagi sätestatud, kuidas käsitleda kostja (kliendi) kaebusi ja rahulolematust, mis võib tekkida juhul, kui hageja ei vastanud kliendi ootustele. Tegemist on jämeda rikkumisega, mille tõttu tuleb teenusetingimused kehtetuks tunnistada. Teenusetingimused on kostja suhtes ebaõiglased ja tasakaalust väljas, sest need ei anna kostjale õigusi ega kohustusi. Hageja teenusetingimused näevad ette ainult lepingutingimuste tõlgendamise ja dikteerimise. 2kuuline etteteatamistähtaega on omakasupüüdlik. Kostja oli seisukohal, et halvimal juhul saaks raamatupidamistöö teha 30 päevaga: Maksustamisperiood on Eestis 1 kalendrikuu, TSD esitatakse iga kuu 10. kuupäevaks, KMD esitatakse maksustamisperioodile järgneva kuu 20. kuupäevaks. Kostja loobus vanaduse esitamise nõudest. 12.04.2022 toimunud kohtuistungil selgitas kostja, et individuaalsed tingimused seisnesid selles, et hageja lubas pakkuda teenust vastavalt vajadusele. Teenus pidi olema tingimustel, milline on ettevõtte suurus ja kostja pidi saama öelda hagejale mingil hetkel, et ta ei soovi enam teenust. Kostja sõnul on osutatud kaks teenust: aastaaruande koostamine ja raamatupidamisteenus, enne arve esitamist ei olnud esitatud arvet raamatupidamise kohta. Tüüptingimused ei ole samad, mis olid individuaalkokkuleppes, mille kohaselt võis ta teenust saada vastavalt olukorrale. Kostja sõnul ei ole leping tühine ja hageja ei saa nõuda teenuse eest raha, mida ei ole osutatud. Pärast seda kui 26.02.2021 sai leping üles öeldud, saatis hageja veel üks arve märtsis. E-kirjas palus kostja vormistada aastaaruanne, millega hageja venitas kaks kuud. Aruande sai kostja 20.04.2021 ja aruande on kostja kätte saanud. Kostja ei olnud nõus sellega, et ta ei esitanud kõiki raamatupidamiseks vajalikke dokumente. Hageja tegi talle raamatupidamist ja tal olid kõik dokumendid olemas. Kostja oli juba varem saatnud dokumendid ja hageja küsis neid uuesti. Kostja ei olnud nõus tasuma aprilli eest 35 eurot+käibemaks. Kostja leidis, et hageja oleks pidanud temaga piiramatult suhtlemavastama kõigile ta kirjadele ja tegema seda isiklikult, mitte sekretäri vahendusel.

Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt. Esmalt lahendab kohus kostja taotluse TsMS § 43 rakendamiseks, hageja kohustamiseks arve nr 2021327 muutmiseks ja vabanduse esitamiseks. Kostja on taotlused esitanud kirjalikult. Kohus selgitab, et TsMS § 43 reguleerib kohtuistungil korra tagamist ning pole kohaldatav väljaspool kohtuistungit. Kostja taotlus on asjakohatu ja selle rahuldamiseks puudub alus. Kostja taotlus TsMS § 43 kohaldamiseks jääb rahuldamata. Lisaks selgitab kohus kostja väitele seoses TsMS § 329 lg-ga 4, et nimetatud säte reguleerib eelmenetluses kohtu poolt menetlusosalistele korralduste andmist ega näe menetlusosalistele keeldu dokumentide esitamiseks või piiranguid dokumentide sisu osas ega kohtult selleks nõusoleku taotlemiseks. Kostja viide nimetatud paragrahvile on põhjendamatu. Kostja taotluse osas kohustada hagejat muutma tema poolt esitatud arvet ja vabandama, kohus seisukohta ei võta, sest need nõuded ei ole kohtu menetlus- veelgi enam, nõudeid esitab hageja mitte kostja. Arvel märgitud teenuste üle on pooltel sisuline vaidlus, mille kohus lahendab allpool. Pooltel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: - Hageja osutas kostjale raamatupidamisteenust, selleks oli sõlmitud suuline leping (ekirja vahetus dtl 45-49). - Hageja esitas kostjale arve nr 2021327 summas 84 eurot (dtl 36), millel oli märgitud kaks teenust: majandusaastaaruanne ja raamatupidamisteenused. Kostja võttis omaks neist ühe rea, so majandusaastaaruanne, ning aktsepteerib selle summat. - Kostja esitas 26.02.2021 e-kirjas lepingu lõpetamise soovi (dtl 44). Kohus leiab, et poolte vahel oli sõlmitud käsundusleping raamatupidamisteenuste osutamiseks VÕS § 619 mõttes. Käsunduslepingu sõlmisid pooled vähemalt alates 08.10.2020, mil kostja teavitas hagejat e-kirja teel, et ta sooviks hagejat enda raamatupidajaks (dtl 46-47). Puudub vaidlus, et hageja osutas kostjale teenust ja kostja tasus teenus eest vähemalt kuni 2021.a veebruarini. Selline poolte käitumine tõendab, et nende vahel oli lepinguline suhe. Kohus leiab, et lisaks poolte poolt kokkulepitud hinnakirjale on lepingu lahutamatuks osaks ka hageja teenusetingimused (dtl 198), mille kostja on ka isiklikult allkirjastanud 04.10.2021 (dtl 74-80). Seega on kostja teenusetingimustega tutvunud ja neid aktsepteerinud. Teenusetingimused on tüüptingimused VÕS § 35 mõttes ning neid pole eraldiseisvalt läbi räägitud. Kostjale on neid tutvustatud. Poolte poolt eraldi kokkulepitud tingimused (hinnakiri) kehtivad koos tüüptingimustega. Kohus selgitab, et kui tüüptingimused on vastuolus eraldi kokkulepitud tingimustega, siis kehtib eraldi kokkulepitud tingimused (VÕS § 38). Kui pooled ei ole eraldi tingimustes kokku leppinud, tuleb lähtuda tüüptingimustest ning kui neid ei ole ka tüüptingimustes, tuleb lähtuda seadusest. Kostja on asunud väärale arusaamisele, et kokkulepitud tingimused asendavad mistahes ulatuses, s.o täielikult, tüüptingimusi. Kostja on väitnud, et tegemist on individuaalse lepinguga ning tüüptingimused on tühised (VÕS § 42 lg 1, lg 3 p 1, 2, 3, 5, 6, 10, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 23, 26, 29, 31, 36, 37) ning et pooled leppisid kokku, et teenust osutatakse vastavalt kostja vajadustele, s.o milline on ettevõtte suurus ja kostja võis igal ajal öelda, kui ta teenust enam ei taha. Kostja sai aru, et ta võib teenuse lõpetada igal ajal kui seda ei vajata. Kostja hinnangul on teenusetingimused on ebaõiglased ja tasakaalust väljas, sest ei anna talle õigusi ega kohustusi ega anna mingeid võimalusi kaebuste esitamiseks hageja suhtes.

Esmalt märgib kohus, et kostja pole tõendanud oma väidet, et temaga sõlmiti leping mingitel muudel individuaalselt kokku lepitud tingimustel kui need on kohtule esitatud teenusetingimused, so tingimused, mis olid edastatud ka kostjale, ja millega ta oli tutvunud. Kohus viitab, et teenuste hinnakiri on paindlik ja teenuste hind sõltub teenuste mahust ja valitud lisateenustest- seega vastavad teenuste tingimused juba üldiselt kostja arvamusele, et teenust osutatakse vastavalt teenuse ostja vajadusele ja tema ettevõtte suurusele. Hinnakirja kohaselt oli kehtestatud nn baashind 35 eurot+ käibemaks, millise hinnaga osutati teenust väikese käibemahuga äriühingutele (selle eest sai kuni 63 raamatupidamise kannet) ning selle, mahu ületamisel oli igal kandel nn tükihind, kusjuures, mida rohkem kandeid, seda odavam oli ühe kande hind. Seega oli teenuse hinnakiri selgelt sõltuvuses iga äriühingu individuaalsest vajadusest, eelkõige tehingute mahust. Lisaks oli võimalik tellida tasulisi teenuseid, nt aastaaruande koostamine, konsultatsioon jne. Kohus ei nõustu kostjaga, et teenusetingimused olid tühised. Esmalt märgib kohus, et teenusetingimustest pidi kostja kindlasti aru saama, kuivõrd teenusetingimused olid kirjutatud nii eesti kui ka inglise keeles. Kostja valdab inglise keelt. Hageja teenusetingimused ei kahjusta kostjat ebamõistlikult ning õiguste ja kohustuste tasakaalu ei ole kostja kahjuks oluliselt rikutud. Teenusetingimused näevad ette poolte kohustused ja korraldavad punktid, mis tagab teenuse sujuva osutamise ning milleta teenust osutada pole võimalik. Tegemist on sisuliselt nö baastingimustega. Kohus selgitab, et teenusetingimused ei pea sisaldama kõiki võimalikke tingimusi- on õigusi ja kohustusi, mis tulenevad seadustest või pooltevahelisest tavast. Seega pole põhjendatud kostja väited, et teenusetingimustes polnud võimalusi esitada hageja suhtes kaebusi. Kaebuste esitamise õigus tuleneb sellisel juhul võlaõigusseadusest, sh ka õigused (VÕS § 619 jj, lisaks VÕS üldnormid). Pooled on kokku leppinud paindlikus hinnakirjas (dtl 45-46), mis vastab kostja suurusele, s.o lähtub teenuse osutamise vajalikkusest ja mahust. Samuti ei ole piiratud hageja õigust leping igal ajal lõpetada, mis on kooskõlas VÕS § 630 lg-ga 1, ning ainuke tingimus selleks on etteteatamistähtaja järgimine, muid tingimusi lepingu lõpetamisega ei kaasne. Etteteatamistähtaja määramine on kooskõlas VÕS § 195 lg-ga 3. Kohus märgib, et kostja poolt viidatud VÕS § 42 lg 3 punktide alusel vaid eeldatakse, et tingimused on ebamõistlikult kahjustavad (VÕS § 44), mitte ei ole tühised. Liiati hinnatakse iga punkti võimalikku tühisust eraldi, mitte ei tunnistata tühiseks kogugu tingimuste paketti. Kui ka mõni lepingupunkt osutubki tühiseks, jääb leping muus osas üldiselt kehtima, kui just lepingut ei oleks ilma selle punktita üldse sõlmitud (TsÜS §85). Ainuke kostja poolt viidatud punkt, mida võiks käesolevas vaidluses üldse võimaliku kahjustava tüüptingimusena kaaluda, tuleneb viidatud paragrahvi lg 3 p-st 31, ülejäänud punktide osas ei ole teenusetingimustes midagi kirjas või ei ole pooled sellistes tingimustes üldse kokku leppinudki. VÕS § 42 lg 3 p 31 (koosmõjus §-ga 44) kohaselt on lepingus eeldatavalt ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse lepingu lõpetamiseks teisele lepingupoolele ette ebamõistlikult pikk etteteatamistähtaeg. Kohus leiab, et kahekuuline etteteatamistähtaeg ei ole ebamõistlikult pikk. Arvestades raamatupidamise eripärasid ei ole mõistlik jätta lepingu lõpetamisel n.ö lahtisi otsi, millest võib tõusetuda seaduse rikkumise, kahju tekkimise ja vastutuse küsimused. Hageja selgitused jooksva teenuse osutamise kohta on eluliselt usutavad ning lepingu lõppemisel on vaja korraldada teenuse lõpetamine. Raamatupidamisteenuse osutamist ei ole võimalik lõpetada n.ö päeva pealt, sest osa aruandeid ja deklaratsioone tuleb esitada alles tehingu tegemisele järgneval kuul. Seega on kaks kuud etteteatamist kohtu hinnangul täiesti mõistlik aeg. Samuti märgib kohus, et kostja ei olnud hageja ainuke klient ning ei saa eeldada, et hageja teeb kostja raamatupidamise jaoks vajaliku otsekohe- kuna aastaarunne tuleb äriregistrile esitada juuni lõpuks, ei pidanud hageja selle koostamisega kiirustama ja võis sellega tegeleda kuni lepingu lõppemistähtaja tähtaja lõpuni (so ülesütlemise avalduse saamist 2 kuud). Seega ei ole kostja väited hageja poolt töö venitamise osas põhjendatud. Kohus on

seisukohal, et teenusetingimused ei ole ühegi punkti osas tühised. Etteteatamistähtaeg 2 kuud kuulub kohaldamisele. Vastavalt teenusetingimuste p-le 1.7 on teenuse lõpetamise etteteatamise tähtaeg 2 kuud. Kostja teatas hagejale 26.02.2021, et soovib teenuse lõpetada. Teenus lõppes seega 26.04.2021. Kohus selgitab, et kui lepingu ülesütlemiseks on kokku lepitud etteteatamise tähtaeg, siis sellest tähtajast tuleb kinni pidada ning selle tähtaja jooksul toimub teenuse osutamine edasi ja teenuse eest tuleb maksta. Etteteatamise tähtaja jooksul leping veel kehtib. Alates lepingu ülesütlemise kuupäevast tulevikku suunatult ei teki enam uusi kohustusi. Kõik enne seda tekkinud kohustused jäävad alles ja need tuleb täita (VÕS § 195 lg 2). Hageja nõuab arvel nr 2021327 märgitud summa 84 eurot väljamõistmist. Kostja on võtnud omaks nimetatud arvel märgitud tasu majandusaastaaruande eest summas 42 eurot (sh km) ning selles osas vaidlus puudub. Nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohus ei pea vajalikuks võtta sellega seoses seisukohta kostja väidete osas, ( hagejal olid aruande esitamiseks kõik dokumendid olemas ja ta ei jätnud midagi esitamata), sest aruande summa ja aruande esitamise osas vaidlust pole. Kostja ei nõustu arvel märgitud ülejäänud summaga 42 eurot (sh km), mis on raamatupidamisteenus. Kostja sõnul ei ole arvel märgitud perioodi, hageja ei teinud sellel perioodil tööd, sest vaja oli teha vaid majandusaastaaruanne, milleks hagejal olid kõik dokumendid olemas. Hageja täpsustas, et arvel märgitud teenust osutati perioodil 01.03.202131.03.2021. Poolte kirjavahetusest perioodil 26.02.2021-08.03.2021 nähtub, et hageja selgitas kostjale, et raamatupidamine lõpetatakse 28.02.2021 seisuga ning selleks on vaja täiendavalt ühte arvet ning majandusaastaaruande jaoks juhatuse otsust dividendide andmise kohta, mis maksti 2020.a. Eeltoodu tähendab, et erinevad kanded jm vajalik raamatupidamise lõpetamiseks pidi toimuma märtsis 2021.a, sest raamatupidamise periood pidi selleks enne lõppema. Kuna kostja on enda kohustuste täitmiseks tellinud raamatupidamise teenuse, siis teenuse raames pidi hageja mh korraldama kostja raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine kostja finantsseisundist, finantstulemusest ja rahavoogudest, dokumenteerima kõiki kostja majandustehinguid, kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki kostja majandustehinguid raamatupidamisregistrites, koostama ja esitama majandusaasta aruande ning muud finantsaruanded raamatupidamise seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud korras (vt nt RPS § 4). RPS § 6 lg 2 kohaselt on raamatupidamiskohustuslane kohustatud kõiki majandustehinguid dokumenteerima ning kirjendama raamatupidamisregistrites mõistliku aja jooksul pärast majandustehingu toimumist selliselt, et oleks tagatud õigusaktidega ettenähtud aruannete tähtaegne esitamine. Pearaamat on sisuliselt raamatupidamise seaduse § 9 lg 2 kohane raamatupidamisregister. Hageja on pidanud kostja osas pearaamatut ning on selle esitanud kohtule. Hageja selgitas, et kuna tal oli ligipääs ka kostja pangakonto andmetele, oli ta teadlik konto kaudu tehtud tehingutes ja kajastas need tehingud pearaamatus, kuigi tehingute alusdokumente kostja talle ei esitanud. Pearaamatust perioodil 26.02.2021-26.04.2022 (dtl 190-196) nähtuvad kõik hageja poolt tehtud kanded/kirjed lepingu lõpetamise etteteatamise tähtaja jooksul. Kostja väitis, et pearaamat ei tõenda midagi. Kostja ei ole põhjendanud ega tõendanud, miks tema arvates pearaamat ei ole usaldusväärne tõend ning miks see ei tõenda hageja poolt tehtud tööd. Kohus selgitab, et lisaks teenuse osutaja kohustusele täita lepingut kuni etteteatamise tähtaja lõppemiseni oli ka teenuse ostjal õigus seda täimist nõuda. Seega oli kostjal tegelikult õigus saada hagejalt kuni 26.04.2021 raamatupidamisteenust. Kui ta ise ei täitnud selle lepinguga tal lasuvaid kohustusi- ei esitanud raamatupidamise alusdokumente-, siis ei see olla põhjuseks jätta teisele poolele tema tehtud töö eest tasumata.

Kostja väited selles osas on paljasõnaliselt. Kohus leiab, et pearaamat on kohane tõend ja seda on võimalik arvestada. Pearaamatut peavad kõik raamatupidajad. Pearaamatust nähtuvad jooksvalt sissetulnud kirjed nt pankadest, samuti hageja poolt tehtud kirjed aga ka erinevad kirjed isegi pärast lepingu lõppemist (pangamaksed jm), s.o ajal, mil hageja enam kostjale mingit teenust ei osutanudki ning mis kinnitab hageja väiteid, et nt pangakanded tulevad automaatselt ning hageja on jooksvalt teenust osutanud. Kohtu hinnangul on seega põhjendatud ka arvel nr 2021327 märgitud teine rida ehk raamatupidamisteenused märtsis 2021 ning kostjal on kohustus nende teenuste eest tasuda. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista teenuse osutamise eest märtsis 2021.a 42 eurot (sh km). Hageja palus hagis kostjalt välja mõista ühe kuu keskmise kuutasu etteteatamise tähtaja rikkumise eest 94,02 eurot. Sisult on tegemist leppetrahvi nõudega, milles pooled kokku ei leppinud. Selline kokkulepe ei tulene ka teenusetingimustest. Hageja selgitas istungil, et sisuliselt oli tegemist tasuga aprilli kuu teenuste eest. Hageja asendas leppetrahvi nõude, sest selle nõudmiseks puudub tal alus. Kohus leiab, et TsMS § 376 lg 4 p 3 alusel on hagejal õigus nõue alus asendada ning seda ei peeta hagi muutmiseks. Hageja nõustus istungil, et kuna selliseks olukorraks teenustetingimustes regulatsioon puudus, saab ta nõuda aprillikuu eest tasu vaid nö. baasmääras, milleks on 35 eurot + käibemaks. Baasmäär kuulub poolte poolt kokkulepitud tingimuste kohaselt rakendamisele siis, kui raamatupidamiskandeid on kuni 63 tk. Pearaamatust nähtub, et hageja tegi aprillis vähem kui 15 raamatupidamislikku kannet. Kostja on vaielnud aprilli tasunõudele vastu, leides, et hageja ei ole teenust osutanud ning ta ei pea hagejale midagi rohkem maksma. Poolte kokkulepitud tingimuste kohaselt kuulub baasmäär tasumisele ka siis, kui hageja ei tee kandeid jms või teeb neid nt 1 tk kuus ning kuna ettetatamisaja eest pidi kostja teenuse eest ka tasuma (vt ülal), siis leiab kohus, et baasmääras tasunõue on aprilli eest põhjendatud ja kostjal tuleb see tasuda. Hageja on palunud välja mõista viivise arve nr 2021327 tasumisega viivitamisel. Kuna kohus on rahuldanud hageja nõude nimetatud arve osas, siis on hagejal õigus nõuda ka viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on hagis arvestanud viivist 0,2% päevas alates arve maksetähtajale järgnevast päevast 28.04.2021 kuni hagi esitamiseni 09.09.2021. Viivisemäär oli märgitud arvele. Pooled ei ole sellises määras eraldiseisvalt kokku leppinud. Kohus märgib, et ainuüksi arvele viivise protsendi märkimine ei ole poolte kokkulepe viivise määra kohta. Sellist seisukohta on avaldanud ka Riigikohus (3-2-1-144-09 p 11). Seega tuleb viivisenõude rahuldada osaliselt ning viivis tuleb välja mõista seadusjärgses määras kuni otsuse tegemiseni. Viivise summaks kujuneb 6,87 eurot (8% aastas 84 eurolt perioodil 28.04.2021-02.05.2022) Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 132,87 eurot, millest 126 eurot on põhivõlgnevus ja 6.87 eurot viivis. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb

kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes TsMS §-st 163 ning arvestades nõuete rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud 64% ulatuses kostja kanda ja 36% ulatuses hageja kanda. Pooled esitasid menetluskulude nimekirjad kohtule. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 260,36 eurot. Nimetatud kulud koosnevad riigilõivust 120 eurot, tõlkekuludest 120,36 eurot ja sõidukuludest istungile 20 eurot. Kostja esitatud nimekirja kohaselt on kostjal seoses menetlusega kulusid kokku 120 eurot, mis on tõlkekulud istungil osalemiseks. Pooled ei vaielnud üksteise menetluskuludele vastu. Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 120 eurot, mida on tasutud vastavalt seadusele. Samuti on põhjendatud tõlkekulud TsMS § 143 p 1 alusel. Põhjendatud ja mõistlikud on ka hageja seadusliku esindaja sõidukulud istungil osalemiseks. Nimetatud kulud on kohtuvälised kulud TsMS § 144 p 2 alusel. Hageja põhjendatud menetluskulud on kokku 260,36 eurot. Kostja tõlkekulud summas 120 eurot on kohtu hinnangul samuti põhjendatud. Need on asja läbivaatamise kulud TsMS § 143 p 1 alusel. Arvestades menetluskulude jaotust (vt ülal) tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 43,20 eurot (36% 120 eurost) ning kostjalt hageja kasuks 166,63 eurot (64% 260,36 eurost). Ülejäänud osas jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohus tasaarvestab TsMS § 445 lg 1 alusel hageja ja kostja menetluskulud ning tasaarvestamise tulemusena mõistab kostjalt hageja kasuks välja 123,43 eurot (166,63-43,20).

/Allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.