Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-21-127152 kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmisetaotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD

2-21-127152 esitanud. Hageja väidab hagiavalduse p-des 1.5 ja 1.6, et kostja on sõlminud laenulepingu ja selle lisad alljärgnevalt: 27.04.2016.a xxx-ga laenulepingu xxx, mille järgi on kostja kasutanud lepingu xxx alusel limiiti kuni 2000 euroni ja 12.03.2017.a, 02.07.2019.a ning 04.10.2019.a lepingu lisade alusel on limiiti tõstetud kuni 4000 euroni. Hagi p-s 1.7 väidab hageja, et on välja maksnud kostjale kokku 13 028,15 eurot. Hageja ise kinnitab, et hagi p-s 1.8, et laenulepingu xxx järgi on kostja kasutanud lepingu xxx alusel limiiti kuni 4000 eurot. Kostja hinnangul ei ole see matemaatiliselt võimalik, et 4000 euro suuruse limiidi puhul makstakse kostjale 13 028,15 eurot. Kostja ei tunnista hageja väidet. Kostja on lisaks märkinud, et hageja poolt esitatud lisad 1-7 ei kanna kellegi ei digitaalset ei omakäelist allkirja. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks saanud meeldetuletuskirja koos hoiatustega kätte. Ainuüksi kirjade edastamine ei tõenda, et teavitus oleksid jõudnud saajani. Hageja ei ole tõendanud kostjale meeldetuletuskirjade ja lepingu ülesütlemise hoiatuse kätte toimetamist. (hagi p 1.11). Lisaks asub kostja seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks saanud nõude loovutamise kirja kätte. Ainuüksi kirjade edastamine ei tõenda, et teavitus oleksid jõudnud saajani. Hageja ei ole tõendanud kostjale nõude loovutamise teate kätte toimetamist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 172 kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kostja keeldub kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale. Kuna hageja ei ole tõendanud, mille eest ja millisel alusel ta kostjalt raha nõuab, siis tuleb hagi kostja hinnangul jätta rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Käesolevas tsiviilasjas palub hageja kostjalt välja mõista 27.04.2016.a krediidilepingust nr 2688508 ning selle lisadest tuleneva võlgnevuse.

sõlmitud

Hageja on selgitanud, et krediidikonto taotlemiseks esitab klient elektroonilise taotluse krediidiandja veebilehel xxx või suulise taotluse telefoni teel, kasutades krediidiandja kontakttelefoni xxx. Taotluse esitamine ei kohusta krediidiandjat krediidikontot avama. Esmakordse taotluse esitamisel registreerib klient end veebilehel xxx ettenähtud korras. Klient loob isikliku identifitseerimistunnuse, mis koosneb kasutajatunnusest (kliendi isikukood) ning kliendi poolt loodud paroolist. Klient kinnitab oma isikusamasust ja valitud identifitseerimistunnuse õigsust Internetipanga kaudu, ID kaardiga või mobiili ID-ga. Esmakordsel taotluse esitamisel identifitseerib krediidiandja või tema esindaja kliendi vahetu kontaktiga kooskõlas krediidiandja poolt kehtestatud nõuetega. Leping loetakse sõlmituks pärast seda, kui krediidiandja on teinud otsuse krediidikonto avada. Hageja on täiendavalt selgitanud, et krediidikonto on kliendile avatav limiit, mille raames saab klient raha vabalt kasutusse võtta, seda tagastada ja uuesti kasutusse võtta. Eeltoodust lähtuvalt võiks hageja nõue kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1, § 396 lg 1 ning § 402 koosmõju alusel. VÕS § 108 lg 1 näeb ette, et võlausaldaja võib raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgniku poolt (VÕS § 100) nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 1 lg 5 kohaselt on tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohtu hinnangul on kõnesoleva laenulepingu ning selle lisakokkulepete näol tegemist tarbijakrediidilepinguga

2-21-127152 VÕS § 402 lg 1 mõistes. VÕS § 402 lg-st 1 tuleneb, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Laenulepingu üldregulatsioonist tulenevalt on laenusaaja aga kohustatud laenusumma tagasi maksma (VÕS § 396 lg 1). Arvestada tuleb ka VÕS § 621 järgseid arvutivõrgu abil lepingu sõlmimise erisusi. Hageja nõude rahuldamise eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks.

Käesolevas asjas vaidlevad pooled esmalt selle üle, kas kostja on krediidilepingu sõlmimiseks üldse tahteavalduse esitanud ning kas krediidilepingu saab esialgse võlausaldaja ning kostja vahel sõlmituks lugeda. Kostja hinnangul ei ole hageja sellist asjaolu tõendanud. Hageja on 02.12.2021.a menetlusdokumendis täiendavalt selgitanud, et lepingu sõlmimine käib läbi krediidiandja portaali ning kogu toote spetsiifika toimub veebikeskkonna. Kostja esitas taotluse xxx kodulehel 27.04.2016 ning taotlev krediidikonto limiit oli kuni 2000 eurot nagu hagiavalduses oli eelnevalt kirjeldatud. Lepingu sõlmimist tõendavad ka muud olulised asjaolud, näiteks kostja korduv raha kasutusse võtmine (vt hagiavalduse lisa nr 5), krediidikonto limiidi tõstmine ning kostja poolt tagasimaksete teostamine krediidiandjale. Lähtudes eeltoodust selgitustest on hageja arvates leping sõlmitud VÕS § 9 lg 1 tähenduses ning antud fakti ei saa seada kahtluse alla.

2-21-127152 lepinguga nr xxx (hagi lisa nr 2) tõsteti krediidilimiiti 2500 euroni; 02.07.2019.a, mil lepinguga nr xxx (hagi lisa nr 3) tõsteti krediidilimiiti 3000 euroni ning 04.10.2019.a lepinguga nr xxx (hagi lisa nr 4) tõsteti krediidilimiiti 4000 euroni. Krediidilepingu sõlmise ning krediidilimiitide tõstmisega nõustumist tõendab ka kostjapoolne raha korduv kasutusse võtmine ning võlgnevuse osaline tagasimaksmine. Nimelt nähtub hagiavaldusele lisatud laekumiste arvestuse tabelist (hagiavalduse lisa nr 8), et kostjale on tehtud krediidilepingu ning selle lisade alusel väljamakseid summas 13 028,15 eurot ning kostja on teinud tagasimakseid 14 681,27 euro ulatuses. Viimati on kostja talle pakutud krediiti kasutanud 26.12.2020.a, mil kostja võttis laenuks 50 eurot viies kasutuses oleva laenusumma 3993,81 euroni. Kohtu hinnangul on kostjapoolsed krediidisummade kasutamine (sh nende tagasimaksed) tegudeks TsÜS § 68 lg 3 mõistes, mille abil on kostja kinnitanud enda tahet olla õiguslikult krediidilepinguga ning selle lisadega seotud.

Lisaks on poolte vahel vaidlus nõue kujunemise osas – kostja on viidanud hagi p-le 1.8, mille kohaselt on kostja krediidilepingu nr xxx järgi kasutanud limiiti kuni 4000 eurot. Kostja hinnangul ei ole see matemaatiliselt võimalik, et 4000 euro suuruse limiidi puhul makstakse kostjale 13 028,15 eurot. Kohus nõustub siinkohal hagejaga selgitusega selles, et krediidikonto on kliendile avatav limiit, mille raames saab klient raha vabalt kasutusse võtta, seda tagastada ja uuesti kasutusse võtta. Eelneva selgituse ning hagile lisatud võlgnevuse kujunemise tabeli abil on selgelt tuvastatav, et kostja on krediidilimiiti korduvalt kasutusse võtnud ning teinud samas ka tagasimakseid. Seeläbi on selgitatav ka asjaolu, miks on krediidilepingu alusel tehtud väljamaksed ületamas sellele seatud limiiti.

Järgmisena tuvastab kohus, kas esialgne võlausaldaja on kostjaga sõlmitud krediidilepingu kehtivalt üles öelnud. VÕS § 186 p 6 kohaselt lõpeb võlasuhe lepingu ülesütlemisega. Selleks, et lepingu ülesütlemiseavaldus kehtiks ja lõpetaks võlasuhte, siis peavad olema täidetud taganemisavalduse materiaalsed ja formaalsed eeldused. Lepingu ülesütlemise formaalseks eelduseks on eelkõige ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele poolele.

2-21-127152 personaalsetes tingimustes kokku lepitud pikkusega perioodi. Minimaalne kuumakse arvutatakse ümber iga kord krediidikonto limiidi kasutamisel. Krediidilepingule kohalduvate üldtingimuste p 11.2.4 järgi on krediidiandjal õigus viivitamatult peatada krediidikonto kasutamine ja/või öelda leping üles ja/või nõuda sisse kogu krediit, intress ja muud maksmisele kuuluvad tasud, kui klient on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt 3 (kolme) üksteisele järgneva krediidi, intressi või tasu maksega ning krediidiandja on andnud kliendile vähemalt 2 (kahe) nädala pikkuse täiendava tähtaja viivitatud maksete tasumiseks koos avaldusega, et krediidiandja ütleb selle tähtaja jooksul maksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu lepingust tuleneva võla tasumist. Krediidiandja pakub kliendile hiljemalt koos käesolevas punktis nimetatud tähtaja andmisega võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Hagiavaldusele lisatud laekumiste arvestuse tabelist (hagiavalduse lisa nr 8) nähtub, et kostja on viimase tagasimakse teinud 23.02.2021.a summas 356 eurot. Kostja pole eeltoodut asjaolu endapoolsete väidete ega tõenditega ümber lükanud. Seega võib kohus asuda seisukohale, et lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused on täidetud.

2-21-127152 tegutseva adressaadi serverisse (vt selle kohta Riigikohtu 18. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-6538/82, p 14). Praegusel juhul on kostja kui krediidilepingu ülesütlemise teatise adressaat füüsiline isik, kelle puhul ei tule eeldada saabunud e-kirjade kontrollimist iga päev, ning teate sai lugeda kättesaaduks ühe nädala möödudes selle serverisse saabumisest. Kolleegium on lisanud, et kui tahteavaldus (teade) on jõudnud adressaadi mõjusfääri ja tal on edastatu sisuga mõistlik võimalus tutvuda, läheb TsÜS § 69 lg 2 teise lause järgi adressaadile üle ka avaldatu sisust teadasaamise risk (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 09.11.2021.a lahend asjas nr 2-19-14714, p-d 11.1 ja 11.2). Kohus leiab, et e-kirja teel teate edastamisega ning selle kaudu mõistliku võimalusega sellega tutvuda tuleb võrdsustada ka teate esitamine iseteenindussüsteemi kaudu. Seega saab esialgse võlausaldaja 31.05.2021.a teatise kostjale kättetoimetatuks lugeda nädala möödudes teates märgitud kuupäevast arvates, s.o 08.06.2021.a. Kohus leiab, et esialgse võlausaldaja poolt arvestatud teatise kättetoimetamise kuupäev on eelmainitud Riigikohtu seisukohta arvesse võttes mõistlik, kuna saajal oli piisav ajavaru sellega tutvumiseks. Seega loeb kohus antud juhul täidetuks ka ülesütlemise avalduse formaalse eelduse. Esialgne võlausaldaja on 31.05.2021.a teatises andnud kostjale täiendava tähtaja kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks ja võlgnevuse tasumiseks kuni 20.06.2021.a. Seega muutusid krediidilepingust ning selle lisadest tulenevad nõuded sissenõutavaks 21.06.2021.a.

Lisaks on kostja asunud seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks saanud nõude loovutamise kirja kätte. Kostja märgib, et ainuüksi kirjade edastamine ei tõenda, et teavitus oleksid jõudnud saajani. Hageja ei ole tõendanud kostjale nõude loovutamise teate kätte toimetamist. VÕS § 170 näeb ette, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. VÕS § 172 sätestab, et võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kohus on eelnevas alapunktis tuvastanud selle, et esialgse võlausaldaja on 31.05.2021.a teatisega kostjat lepingu ülesütlemisest ning selle loovutamisest kehtivalt teavitatud. Eelmainitud Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 09.11.2021.a lahendi pinnalt võib järeldada ka seda, et kostjale saab ka hagejapoolse 21.06.2021.a nõudekirja (s.o 02.12.2021.a menetlusdokumendi lisa nr 5) kättesaaduks lugeda. Seega ei ole puudub kostjal õiguslik alus keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale. Liiatigi on Riigikohus on märkinud, et hagi rahuldamist ei välista iseenesest see, kui kostjatele teatati võlanõude loovutamisest pärast hagiavalduse esitamist (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi lahend asjas nr 3-2-1-62-07, p 12).

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Käesolevas jaos võtab kohus kokku hageja nõuded.

2-21-127152 vabandatav (VÕS § 103 lg 1). Kohtu hinnangul ei ole kohustuse täitmiseks rahaliste vahendite puudumine vabandavaks asjaoluks VÕS § 103 lg 2 mõistes. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 27.04.2016.a krediidilepingu ning selle lisadele kohalduvate üldtingimuste punkt 7.1 sätestab, et klient peab maksma tagasi krediiti ja tasuma Intressi ning tasusid igakuiselt vastavalt kliendile saadetud arvetele. Hageja palub kostjal enda kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 3993,81 eurot. Kostjalt tuleb VÕS § 108 lg 1, § 402 lg 1, 27.04.2016.a krediidilepingule nr xxx, selle lisade ning neile kohalduvate üldtingimuste punkti 7.1 koosmõju alusel välja mõista põhivõlgnevus 3993,81 eurot.

2-21-127152 iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja märgib, et kohtuvälise menetluse käigus püüdis hageja korduvalt võtta võlgnikuga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks on hageja saatnud kostjale võlateatised nii kostja kodusele aadressile, kui ka e-posti aadressile. Hageja saatis kostjale esimese nõudekirja 21.06.2021.a. Seejärel on hageja saatnud 06.07.2021 ja 23.07.2021 kostjale meeldetuletusi, et kostjal on maksmata võlakohustus hageja ees. 09.08.2021.a saatis hageja kostjale hagihoiatuse teavitades kostjat kohtumenetlusega kaasnevate tagajärgedest. Samuti helistas hageja kostja mobiiltelefonile, kuid see ei andnud soovitud tulemust. Kõik kontaktandmed olid märgitud kostja poolt laenulepingu sõlmimisel. Kostja ei teavitanud oma kontaktandmete muutmisest. Kõik eelpool mainitud toimingud on vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks. Need kulutused tekivad küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid on samas tingitud võlgniku makseviivitusest. Kohtule on tõendina esitatud vaid 21.06.2021.a kostjale saadetud nõudekiri. 06.07.2021.a, 23.07.2021.a ning 09.08.2021.a kuupäevade meeldetuletuste saatmist ei ole hageja tõendanud. Hageja nõue kuulub siinkohal rahuldamisele 25 euro ulatuses, s.o esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest.

Käesolevas jaos määrab kohus kindlaks tsiviilasja menetluskulude jaotuse ning nende hüvitamise ulatuse.

/allkirjastatud digitaalselt Haide Rimmel kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.