Referte Group OÜ hagi DOS2000.IT OÜ vastu kahjuhüvitise, leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks DOS2000.IT OÜ vastuhagi Referte Group OÜ vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.11.2021 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
Referte Group OÜ apellatsioonkaebus, hind 26 117,31 eurot DOS2000.IT OÜ apellatsioonkaebus, hind 28 282,71 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Referte Group OÜ (registrikood 12990574), esindaja vandeadvokaat Kristo Kallas Kostja DOS2000.IT OÜ (registrikood 14636824), esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 19.11.2021 otsus osas, milles Harju Maakohtu 07.02.2020 määrusega kohaldatud hagi tagamine jäi tervenisti tagama otsuse täitmist. Tühistada hagi tagamine osas, milles hageja kasuks oli arestitud kostja pangakontol olevad rahalised vahendid suuremas summas kui 10 077,69 eurot.
2.Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 19.11.2021 otsus muutmata.
5.Poolte menetluskulud apellatsioonimenetluses jätta nende endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Maakohtu menetluses kantud hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Referte Group OÜ (hageja/tellija) esitas 06.02.2020 Harju Maakohtule hagi DOS2000.IT OÜ (kostja/töövõtja) vastu (hagi terviktekst esitatud 22.03.2021), milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahju 36 195 eurot või alternatiivselt leppetrahv 10 077,69 eurot ning kohustada tasuma väljamõistetud summalt viivist seadusjärgses määras alates 06.02.2020 kuni kohustuse täitmiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 02.09.2018 töövõtulepingu nr 02092019 (edaspidi ka leping) eluhoone karkasside ja keraamilistest plaatidest fassaadi ehitamiseks Tallinnas Kuusenõmme tee 19 kinnistul. Töövõtulepingu p 7.1 järgi pidi kõikide tööde lõpetamine ja töö üleandmine toimuma hiljemalt 20.11.2019. Kostja selleks ajaks töid ei lõpetanud ja hagejale üle ei andnud. Tööd jäi olulises osas lõpetamata ja kostja lahkus objektilt. Lisaks esinesid kostja töös puudused. Hageja tõi e-kirjavahetuses kostjaga välja töövõtja töös esinevad puudused. Kostja oma vigu ei tunnistanud, puudusi ei kõrvaldanud ja õigustas puudusi alusetult. Hageja tellis OÜ-lt Finants & Ekspertiis ehitise erakorralise auditi nr 810/12-19. Ka sellega tuvastati kostja töös puudusi. Hageja teatas kostjale 18.12.2019, et kui kostja viivitamatult kokkulepitud töid ei jätka, ei ole hageja töövõtulepingu jätkamisest huvitatud ja tellib tööde lõpetamise mujalt töövõtjale veel tasumata rahaliste vahendite arvelt. Hageja hoiatas, et tööde kallinemise korral lisanduvad kulud nõuab tellija sisse töövõtjalt. Kuna töövõtja ei asunud töövõtulepingut hoolimata korduvatest nõuetest täitma, ütles hageja 27.12.2019 töövõtulepingu üles. Töövõtulepingu p 7.4 kohaselt oli töövõtja kohustatud töö üleandmisega viivitamisel ilma lepingust või seadusest tuleneva aluseta maksma tellijale leppetrahvi 0,3% lepingu hinnast iga töö üleandmisega viivitatud päeva eest. Töövõtulepingu p 7.2 järgi oli lepingu hind 90 789,57 eurot (lisandub käibemaks). Leppetrahv oli seega 272,37 eurot päevas. Kuna lepingu p 7.2 järgi pidi kostja tööd üle andma 20.11.2019, siis moodustas leppetrahv alates selles hetkest kuni lepingu ülesütlemiseni kokku 10 077,69 eurot (272,37 × 37 päeva). Selleks, et ehitustegevus lõpuni viia, tellis hageja ehitustööd KC City Ehitus OÜ-lt hinnaga 76 500 eurot. Nende töödega kaasnes hagejal lisakulu. Hageja ja kostja töövõtulepingu p 9.2 kohaselt hüvitab lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmisega või mittenõuetekohase täitmisega teisele osapoolele tekitatud kahju lepingut rikkunud osapool teisele osapoolele faktilises ulatuses. Hageja pidi maksma kostjale nõuetekohase töö eest 90 789,57 eurot (lisandub käibemaks). Hageja oli tasunud kokku 60 581,48 eurot (21 789,48 + 10 000 + 10 000 + 18 792; summa käibemaksuta 50 484,57 eurot). Töö nõuetekohase valmimise eest pidanuks hageja kostjale seega tasuma veel 40 305 eurot (90 789,57 – 50 484,57, millele lisandub käibemaks). KC City Ehitus OÜ töö maksumus oli sellest 36 195 euro (lisandub käibemaks) võrra kallim (76 500 – 40 305). Seda summat ei oleks hagejal tulnud tasuda, kui kostja oleks oma tööd teinud nõuetekohaselt. Hagejale tekkis seega asendustehingust täiendava kulu näol kahju. Hagejal polnud objektiivselt võimalik objekti sama hinnaga lõpuni ehitada.
Kostja vastuväited ja vastuhagi
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja esitas 12.05.2020 vastuhagi ning 22.03.2021 vastuhagi tervikteksti ja nõudest osalise loobumise avalduse. Kostja palus välja mõista hagejalt võlgnevuse 14 920,08 eurot, viivise 1 285,11 eurot ning kohustada hagejat tasuma seadusjärgses määras viivist võlalt alates 23.03.2021 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja tõi esile, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, kuid kostja polnud lepingut rikkunud. Töövõtulepingu kohaselt ei hõlmanud töövõtuleping kohustust teostada fassaaditöid tervikuna, vaid kostja pidi toestama fassaaditöödest teatud osa. Töövõtulepingu p 2.3 kohaselt kuulusid töövõtu alla kõik lepingu lisade nr 1, nr 2 ja nr 3 täitmiseks vajalikud materjalid, toimingud, tööd ja töövahendid. Töömahu sisse ei kuulu PIR soojustus, vill soojustus, keraamilise fassadi plaat, terastalad ja puitkonstruktsioonid. Kostja teostas fassaaditöid Sika-Track Panel System liimsüsteemi tehnoloogiaga. Liimimistööde tegemisel ei tohi õhutemperatuur langeda alla +5 C ega tõusta üle +35 C, suhteline õhuniiskus ei tohi ületada 75% ja 5 tunni jooksul pärast paigaldamist ei tohi temperatuur langeda alla +5 C. Ajavahemikul 15.09.2019 – 20.11.2019 oli kokku 12 päeva, millal ilmastikuolud võimaldasid tootja poolt ettenähtud tehnoloogia järgi fassaaditöid teha (septembris 6, oktoobris 3 ja november 2 päeva). Ehitustöid ei olnud võimalik teostada septembris 24 päeva, oktoobris 28 päeva ja novembris 28 päeva (kokku 80 päeva). Fassaaditööde tegemine vastuolus tootja ette nähtud nõuetega oleks olnud vastuolus ehitusseadustiku § 8 sätestatud nõuetega. Regulaarselt toimuval ehituskoosolekul nõustuti ühiselt, et fassaaditöid ei saa tootja poolt ette nähtud ilmastikualaseid nõudeid rikkudes teostada ja fassaaditööde teostamise lõpptähtaeg lükkub nende päevade võrra edasi. Seega lükkus tööde teostamise lõpptähtaeg jooksvalt edasi kokku 80 päeva võrra (vorminõue edasilükkamiseks puudus). Kostja tegi siiski lepingu raames töid, mida ilmastikuolud võimaldasid teha. Töövõtulepingu p 7.3 kohaselt oli arveldamine kokku lepitud selliselt, et kostja esitab hagejale iga kuu lõpus teostatud tööde akti ja arve, mis tasutakse 14 päeva jooksul alates arve esitamisest. Töövõtulepingu p 5.8.5 kohaselt oli kostjal õigus taotleda lepingu tähtaegade muutmist hilinetud päevade võrra, kui tööde teostamisega hilinemine oli tekkinud seoses erakorraliste ilmastikutingimustega või asjaoludega, mille eest kostja ei vastuta. Hageja oli 08.09.2019 tasunud kostjale ettemaksu 20% lepingu maksumusest, st 21 789,48 eurot (lepingu p 7.3). Kostja esitas hagejale 07.10.2019 septembris tehtud tööde teostamise akti nr 1 ja väljastas selle alusel arve 18 793,20 euro tasumiseks. Hageja akti ei allkirjastanud, kuid maksis arve 22.10.2019. Kostja esitas 12.11.2019 hagejale oktoobris tehtud tööde teostamise akti nr 2 ja väljastas selle kohta arve nr 191112-003 summas 34 409,17 eurot. Hageja 14.11.2019 allkirjastas akti ja ühtegi vastuväidet ei esitanud. Hageja maksis arvest 04.12.2019 10 000 eurot ja 12.12.2019 10 000 eurot (tasumata jäi 14 409,17 eurot). Kostja saatis 17.12.2019 hagejale pretensiooni ja nõudis arve tasumist kahe päeva jooksul ning avaldas, et kui hageja ei maksa siis peatab kostja tööde tegemise. 18.12.2019 teatas hageja, et ta kostja nõuet ei tunnista. Pärast seda pidasid pooled kirjavahetust, mille tulemusena ütles hageja lepingu üles (kostja hinnangul ütles hageja lepingu üles võlaõigusseaduse (VÕS) § 655 lg 1 alusel, mitte ei taganenud lepingust kostja poolse rikkumise tõttu). Kuivõrd hageja ütles lepingu ennetähtaegselt üles, siis oli kostjal õigus nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni tehtud tööde eest tasu maksmist. Selle tarbeks esitas kostja hagejale teostatud tööde akti nr 3 ja arve nr 200204-001. Akti kohaselt oli kostja perioodil 01.11.2019 – 18.12.2019 teostanud töid kuni lepingu ülesütlemiseni kokku 22 300,08 euro ulatuses. Hageja ei esitanud aktile nr 3 mitte ühtegi vastuväidet. Kostja nõudis 06.02.2020 nõudekirja aktide nr 2 ja 3 alusel teostatud tööde eest tasumist, kuid hageja tööde eesti ei tasunud. Kostja hinnangul tekkisid probleemide sellest, et hageja oli makseraskustes. Kostja selgitas, et kuna hageja tasus
kostjale ettemaksuna 21 789,48 eurot, siis ta tasaarvestab aktist nr 2 ja arvest nr 191112-003 tuleneva nõude hageja poolt tasutud ettemaksuga täies ulatuses. Aktist nr 3 ja arvest nr 200204001 tuleneva nõude tasaarvestab hageja ülejäänud 7 380,31 euro ulatuses. Kostja märkis, et tema lõplik nõue hageja vastu tulenes arve nr 200204-001 eest täitmata kohustusest 14 920,08 eurot (22 300,08 – (21 789,48 – 14 409,17)). Sõltumata sellest, kas kostja töös esines ebakvaliteetsust või mitte, oli hageja etteheidete esitamise õiguse kaotanud, kuna need esitati hilinemisega ning samuti puudusid iga akti osas konkreetsed vastuväited. Hageja oleks pidanud nõudma konkreetselt puuduste kõrvaldamist. Hageja polnud nõuetekohaselt esile toonud ega tõendanud kostja töödes esinevaid puudusi. OÜ Finants & Ekspertiis ekspertarvamus ei omanud tõenduslikku väärtust, see oli asjatundmatu ja sisaldas vigu. Hageja väited töö puuduste kohta olid alusetud. Hagejal polnud leppetrahvinõuet, kuna ta ütles lepingu üles enne töövõtulepingu tähtaja saabumist. Samuti põhjusel, et leppetrahvinõue, mis oli olemuselt kahjunõue, siis oli hageja kahjunõudega juba hõlmatud. Kui kahjunõue ei sisaldanud endas leppetrahvi sisuks olevat nõuet, palus kostja leppetrahvinõude vähendada nullini. Tööde lõpetamise kallinemisega seotud nõue oli samuti alusetu, kuna kostja polnud lepingut rikkunud. Igal juhul polnud hagejale kahju tekkinud. Hagiavalduse kohaselt oli hageja kahju töövõtulepingus kokkulepitud tulemuse kallinemine. Tööde lõpetamise kulude tõendamiseks hageja esitatud hinnapakkumised olid ebausaldusväärsed ja nende pinnalt ei saanud ehitustööde lõpetamise kulusid tuvastada. Töövõtulepingus ettenähtud ehitustööde lõpetamiseks oleks hageja pidanud kostjale tasuma veel 34 305 eurot (lisandub käibemaks), kuid ehitustööde lõpetamise kulu on TS ekspertarvamuse kohaselt 18 400 eurot (lisandub käibemaks). Seega oli tellijal võimalik tulemus saavutada ca 22 000 eurot odavamalt. Seega polnud tellija kahju kannatanud sõltumata sellest, kas töövõtuleping lõpetati töövõtja rikkumise tõttu või mitte. Kahju hüvitamine ei tohtinud olla rikastumise allikas. Hageja vastuväited vastuhagile
4.Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja töö ei olnud tehtud ja kostjal polnud õigust tasu küsida. Arve osaline tasumine ei tähendanud, et tellija oleks aktsepteerinud kogu arve summat ja selle aluseks olnud tööde akti. Hageja tasus arvest proportsionaalse osa tehtud töö mahust. Kostjal polnud alust nõuda tasu akti nr 3 alusel väljastatud arve alusel. Tegemist oli tagantjärele koostatud akti ja arvega, millel ei olnud puutumust objektil tegelikult teostatud töödega. Neid töid ei saanud lugeda ka tellija poolt vastuvõetuks. Akt koostati ainult töövõtja poolt ja see ei vastanud 19.12.2019 ehitise hetkeolukorra fikseerimise aktis märgitud tööde seisundile. Kostja väited ebasobivate ilmaolude ja töö tegemise takistusega seoses olid vastuolulised, kuna tegelikult kostja neid töid objektil tegi. Asjakohane polnud märkus, et hageja ei esitanud aktile nr 3 vastuväiteid. Hageja ütles töövõtulepingu 27.12.2019 üles ja kostja oli selleks ajaks ka töötamise lõpetanud ning objektilt lahkunud. Üleantavaid töid enam ei olnud ja kostja ei saanud akte esitada. Pooled polnud pärast lepingu lõppemist lepingus sätestatud tingimustega seotud ja hagejal ei olnud lepingust tulenevat kohustust kostja aktile vastata. Kuna hageja ütles töövõtulepingu üles põhjusel, et kostja rikkus lepingut, siis ei olnud kostjal VÕS § 655 lg 1 tulenevat nõuet saada kokkulepitud tasu. Isegi kui kostjal oleks selline tasunõue, siis tuli sellest maha arvestada see, mille kostja lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Isegi, kui hagejal tekkis võlg kostjale arvete tasumisega, ei vabastanud see kostjat töö mittetähtaegse valmimise kohustusest. Kuna töövõtjal ei ole nõuet tellija vastu, siis polnud tal õigust nõuda hagejalt ka viivist.
Maakohtu otsus
5.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 10 077,69 eurot (leppetrahv) ja kohustas kostjat maksma sellelt summalt viivist seaduses sätestatud määras alates 06.02.2020 kuni kohustuse täitmiseni. Hagi jäi rahuldamata 36 195 euro ulatuses ja sellelt summalt viivise väljamõistmiseks. Kohus võttis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 3 ja § 429 lg 1 alusel vastu kostja loobumise 21 789,17 euro osas ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmiseks ning jättis vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud jäid 25% ulatuses hageja kanda ja 75% ulatuses kostja kanda. Kohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud. Kohus jättis TsMS § 445 lg 2 alusel 07.02.2020 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse otsuse täitmist tagava abinõuna. Kohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooled ei vaielnud. Pooled sõlmisid 02.09.2018 töövõtulepingu, mille alusel pidi kostja ehitama Kuusenõmme tee 19 kinnistul asuva eluhoone karkassi ja keraamilisest plaadist fassaadi ning hageja maksma selle eest tasu. Tööde teostamise tähtaeg oli 20.11.2019 (lepingu p 7.1.). Lepingu tasu oli kokku 90 789,57 eurot (käibemaksuta, lepingu p 7.2). Hageja tasus kostjale 08.09.2019 lepingu p 7.3 tuleneva ettemaksu 21 789,48 eurot ja septembris tehtud tööde eest esitatud akti alusel 18 793,20 eurot. Oktoobris tehtud töö eest koostas kostja 12.11.2019 akti nr 2 (mille pooled allkirjastasid) ja väljastas arve 34 409,17 euro tasumiseks. Sellest tasus hageja 04.12.2019 10 000 eurot ja 11.12.2019 samuti 10 000 eurot. Hageja saatis kostjale 27.12.2019 kirja, milles teatas, et ei pea lepingu jätkamist enam võimalikuks ja ütleb töövõtulepingu erakorraliselt üles. Novembris ja detsembris tehtud tööde kohta koostas kostja 06.02.2020 akti nr 3 ja arve 22 300,08 eurot, arve oli maksmata. Hageja sai kostja poolelijäänud töö lõpetamiseks ehitustööde hinnapakkumise KC City Ehitus OÜ-lt hinnaga 76 500 eurot (lisandub käibemaks). Maakohtu hinnangul tuli esmalt kindlaks teha, kas ja millisel alusel oli töövõtuleping lõppenud ning seejärel hinnata lepingu lõppemisest tulenevaid võimalikke nõudeid.
6.Hageja edastas kostjale 27.12.2019 e-kirja, milles teatas, et arvestades kostja objektilt lahkumist, ei ole töövõtulepingut enam võimalik jätkata ja ta ütleb lepingu erakorraliselt üles. Nimetatud avaldus oli esiletoodud asjaoludel käsitletav taganemisavaldusena VÕS § 116 tähenduses, sest töövõtulepingut ei saanud kohustuse rikkumise tõttu üles öelda, kuna tegemist polnud kestvuslepinguga (VÕS § 116 lg 1, lg 6 ja § 196). Toimingu sisu ja selle õiguslikke tagajärgi ei mõjutanud selle ekslik nimetus ning kohus ise hindab, millistele omadustele tahteavaldus vastas. Puudus vaidlus, et kostja sai 27.12.2019 avalduse kätte. Lepingust taganemise formaalsed eeldused olid täidetud (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1). Samas puudusid lepingust taganemiseks materiaalsed eeldused (VÕS § 116 ja § 647). Kostja edastas hagejale 17.12.2019 hoiatuse lepingujärgsete tööde peatamise ja lepingu ennetähtaegse lõpetamise kohta. Kostja selgitas 18.12.2019 hagejale, et tööde lõpetamine eeldab esitatud arvete tasumist, uue graafiku kooskõlastamist, trahvide mittetegemist, koosolekute edaspidi protokollimist ja isikliku käenduse saamist. Kostja peatas ehitustööde tegemise põhjusel, et hageja ei suutnud tasuda kostjale tema poolt 12.11.2019 esitatud arvest 14 409,17 eurot. Kohtu hinnangul oli kostjal VÕS § 110 lg 1 alusel oli õigus keelduda oma lepingust tulenevate kohustuse täitmisest, kuna hageja ei olnud täitnud tema sissenõutavaks muutunud kohustust kostja ees. Kostja õigus keelduda tööde jätkamisest kuni arve tasumiseni sõltus sellest, kas kostjal oli hageja vastu tema viidatud arvest tulenev nõue. Töövõtulepingu p 7.3 kohaselt olid pooled kokku leppinud, et enne tööde alustamist esitab töövõtja ettemaksuarve 20% lepingu mahust. Ülejäänud tööde osas pidi töövõtja esitama iga kuu lõpus tellijale teostatud tööde akti, mis tasutakse 14 päeva jooksul alates arve esitamisest. Kostja esitas hagejale 12.11.2019 oktoobrikuus tehtud tööde kohta tööde teostamise akti nr 2 ja
selle alusel koostatud arve nr 191112-003 summas 34 409,17 eurot. Hageja allkirjastas akti 14.11.2020 ja tasus viidatud arvest kokku 20 000 eurot (14 409,17 eurot jäi tasumata). Pooled vaidlesid, kas kostjal oli õigus nõuda arve tasumata osa maksmist. Praegusel juhul oli töövõtulepingus kokkulepe tehtud tööde mahtude perioodilise akteerimise ja nende eest tasumise kohta. Kuna hageja allkirjastas akti nr 2, siis oli ta tööd aktis märgitud mahus vastu võtnud. Kui võlausaldaja võtab talle kohustuse täitmisena pakutu vastu, siis tuleb lugeda, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Töövõtja tasunõue muutus sellega sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7, § 637 lg 3, lg 4, § 76 lg 4). Hageja väide, nagu oleks igakuised aktid tööde finantseerimise aluseks, kuid ei tähendanud tööde vastuvõtmist, oli vastuolus lepingu p-s 7.3 ja VÕS § 76 lg-s 4 sätestatuga. Tellija tõlgendus muudab iga kuu teostatud tööde kohta akti ja arve koostamise mõtte arusaamatuks. Kui hageja aktiga ei nõustunud, siis oleks ta saanud jätta selle allkirjastamata (lepingu p 5.5). Hageja vastupidist seisukohta ei toetanud lepingu p 12.1. Tehtud töö mahtude heakskiitmine ei mõjuta iseenesest hageja õigust tugineda sellele, et aktis märgitu ei ole õige. Hageja ei toonud esile asjaolusid ja tõendeid, mille alusel saaks jõuda järeldusele, et aktis märgitud tööd polnud tegelikult tehtud. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal õigus keelduda oma kohustuse täitmisest ja hagejal ei olnud alust lepingust taganeda põhjendusel, et töövõtja peatas tööd. Kuna hageja ei tuginenud taganemisel sellele, et kostja töös esinevad puudused, ei saanud kohus käsitleda väiteid puudustega töö kohta taganemise sisulise alusena. Samal põhjusel ei saanud käsitleda taganemise alusena hagiavalduses esitatud väiteid selle kohta, et kostja ei olnud töid tähtaegselt üle andnud. Viimati nimetatu kohta ei toonud hageja esile, et tegemist oleks lepingu olulise rikkumisega. Kuigi tellijal oli iseenesest õigus lepingust taganemise avaldust ka hiljem (sh kohtumenetluses täiendada), siis polnud praegusel juhul tegemist avalduse täiendamisega. Hageja viitas täiesti uutele elulistele asjaoludele, millele ta 27.12.2019 taganemise avalduses ei tuginenud (hageja tugines lepingust taganemisel sellele, et kostja lahkus objektilt). Kuna sisulised eeldused lepingust taganemiseks ei olnud täidetud, siis oli hageja 27.12.2019 avaldus käsitletav töövõtulepingu ülesütlemisavaldusena VÕS § 655 lg 1 esimese lause tähenduses. Viidatud sätte kohaselt võis tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda.
7.Hageja nõudis kostjalt kahju hüvitamist. Kohus leidis, et kuna hagejapoolne lepingust taganemine polnud kehtiv, siis ei olnud tellijal VÕS § 135 lg-st 1 tulenevat asendustehingu hinnavahe hüvitamise nõuet. Tellijal polnud töövõtja vastu ka puuduste kõrvaldamisega seotud kulude hüvitamise nõuet VÕS § 646 lg 5 alusel (vt ka VÕS § 646 lg 1, lg 6). Hageja ei eristanud töid, mis puudutasid tööde lõpetamist ja töid, mis puudutasid puuduste kõrvaldamist, välja arvatud plaatide eemaldamine ja uue paigaldamine ning teipide ja soojustuse parandamine ja vahetamine. Hageja nõude rahuldamine ei oleks seega tervikuna igal juhul võimalik, kuna nõue polnud selge. Kohus sai hinnata hageja nõuet käesolevas asjas üksnes osas, mis puudutas plaatide eemaldamist ja uute paigaldamist ning teipide ja soojustuse parandamist ja vahetamist. Hageja tugines sellele, et ta heitis 21.11.2019 kostjale ette järgmisi töös esinevaid puudusi ja nõudis nende parandamist: olemasolev ankurdus ei olnud piisav, lisaks juba paigaldatud ankrute vahele tuli lisada projektijärgsed 10 mm ankrud. Kuigi pooled nõustusid hiljem, et kasutatakse 8 mm ankruid, mis lisatakse olemasolevate ankrute vahele, ei tehtud ka seda. Kirjas toodi esile ka see, et karkassi samm oli vale ja plaatide vuugid ei toetanud karkassile. Lisaks heideti ette valesti paigaldatud Kingspani, liimimata teipe, valesti paigaldatud villa, kooskõlastamata karkassikonstruktsiooni. Töödega jätkati ja keraamikat hakati paigaldama, kuigi vajalikud ja kokku lepitud ankrud endiselt puudusid. Hageja viitas kostja töös esinevatele puudustele ka 25.11.2019 kirjavahetuses. Selles kirjavahetuses heideti kostjale ette töökorralduse puudulikkust, kaootilisust, juhiste ja märkuste järgimata jätmist, tööd ei vastanud projektile. Hageja esitas OÜ Finants & Ekspertiis ehitusinsener IP auditi nr 810/12-19, kus ekspert teostas objekti ülevaatuse 19.12.2019. Auditi alusel heitis hageja
kostjale ette mitmeid puudusi töös ja poolikuid töid. Auditi kohaselt olid tööd lõpetamata ja tehtud osaliselt valesti ning vastuolus projekti nõuetega. Hageja polnud 21.11.2019 ja 25.11.2019 kirjades esile toodud puudusi ja auditis viidatud asjaolusid seostanud käesolevas asjas esitatud kahju hüvitamise nõudega. Kostja 17.12.2019 kiri, mis tingis lepingu lõpetamise hageja poolt, ei olnud seotud tööde kvaliteediga, samuti ei olnud tööde kvaliteediga seotud hageja ülesütlemisavaldus. Hageja viidatud poolte 21.11 ja 25.11.2019 e-kirjadest nähtus, et pooled pidasid kirjavahetust töid puudutavates küsimustes ja heideti ette probleeme omavahelises suhtluses ja üldiselt tööde tegemises, kuid ei nähtunud, et hageja oleks andnud kostjale konkreetse tähtaja konkreetse töö (antud juhul plaatide eemaldamiseks ja uute paigaldamiseks ning teipide ja soojustuse parandamiseks ja vahetamiseks), misjärel oleks kostja keeldunud nende tööde tegemisest või oleks need ebaõnnestunud. 25.11.2019 e-kirjas hageja üksnes küsis kostja käest, milline oli kostja ajakava objekti lõpetamiseks. Kostja ja KA pidasid kirjavahetust ja sellest ei järeldunud, et kostja oleks keeldunud plaatide või teipide ja soojustusega seotud tööde parandamisest või et see oleks ebaõnnestunud. Kohtu hinnangul polnud tellija selgelt esile toonud, et ta oleks teatanud kostjale konkreetsetest puudustest, mille kõrvaldamiseks ta teise töövõtjaga lepingu sõlmis, ja oleks nõudnud puuduste kõrvaldamist, mida kostja ei teinud. Üksnes pooltevaheline läbirääkimine ja arutelu objekti teemal või ka eriarvamus objektil tehtud tööde kohta, sellist järeldust teha ei võimaldanud. Kuna hageja ütles töövõtulepingu üles olukorras, kus tööd olid veel lõpetamata, siis polnud kostjal sisulist võimalust töid lõpetada ja neid lepingutingimustega vastavusse viia. Seega polnud hagejal asendustehingu hinnavahe hüvitamise nõuet, sh puuduste kõrvaldamise kulu hüvitamise nõuet. Kahju hüvitamise nõue jäi tervikuna rahuldamata (sh ka viivisenõue).
8.Hageja nõudis kostjalt leppetrahvi tasumist (vt VÕS § 158 lg 1, töövõtulepingu p 7.4.). Töövõtulepingu p 7.1 kohaselt pidi kostja lõpetama kõik tööd ja andma need üle hiljemalt 20.11.2019. Kostja ei toonud esile ega tõendanud, et ta oleks esitanud hagejale lepingu tähtaegade muutmiseks põhjendatud taotluse (lepingu p 5.8.5). Kostja väitis, et pooled leppisid lepingu tähtaja muutmises kokku töökoosolekutel. Kohus kostjaga ei nõustunud. Lepingu muutmise kohta polnud lepingu nõuetele vastavat kokkulepet sõlmitud. Lepingu p 13.1 ei välistanud võimalust muuta lepingut muus kui kirjalikus vormis (VÕS § 13 lg 3). Tunnistaja (kostja allhankija Nexirem OÜ töödejuhataja AA) ja hageja seadusliku esindaja JM ütlusi kogumis hinnates leidis kohus, et kokkulepet tähtaja edasilükkamise kohta ei sõlmitud. Puudus alus pidada viimase ütlusi ebausaldusväärseteks. Objektil arutati ilmast tingitud probleeme ja tähtajaks valmis jõudmise küsimust, kuid seda, et hageja oleks nõustunud tähtaja edasilükkamisega ja et tähtaja edasilükkamise kohta ei soovita kirjalikku kokkulepet sõlmida, tunnistaja ütlused ei kinnita. Tunnistaja ütlustest võis järeldada üksnes seda, et tunnistaja sai aru, et kõik mõistavad, et ilmastikuolud töid teha ei võimalda. Sellest ei järeldunud aga kokkulepe lepingu tingimuste muutmise kohta. Selline kokkulepe eeldaks pooltevahelisi selgeid tahteavaldusi (VÕS § 9). Tunnistaja ütlustest polnud võimalik järeldada, et tellija oleks nõustunud lepingu kirjaliku vormi nõudele mittevastava tähtaja edasilükkamisega. Kostja väide, et pooled saavutasid tähtaegade muutmise kohta suulise kokkuleppe, oli vastuolus asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega. Nimelt kirjutas hageja kostjale juba 25.11.2019 (s.o viiendal päeval pärast tähtaja möödumist) ja tuletas meelde, et fassaadi üleandmine pidi olema 20.11 ja töö tempot tuleb tõsta. Kui pooled oleksid kokku leppinud tööde tähtaja muutmises, siis ei oleks tellijal olnud põhjust töövõtjale esialgsest lepingust tulenevat tähtaega meelde tuletada. Asjaolul, kas kostja täitis või ei täitnud lepingulised kohustused tähtaegselt, ei omanud tähtsust see, milline ilm septembrist novembri lõpuni tegelikult oli. Kostja, majandus- ja kutsetegevuses
tegutseva isikuna, võttis kohustuse teostada tööd tähtaegselt. Seejuures sõlmis kostja töövõtulepingu septembrikuus, lubades, et tööd valmivad novembri lõpus. Asjaolu, et Eestis on sügisel külm ja päevased temperatuurid võivad langeda alla +5C, on üldteada asjaolu. Eesti tingimustes ei ole tegemist erakorraliste ilmastikutingimustega ega vääramatu jõuga. Kostja pidi võimalikku külma ilma ette nägema ning majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna sellega arvestama. Kostja selgitused selle kohta, et tööde tegemine sellise ilmaga oleks olnud ohtlik, ei omanud hageja leppetrahvi nõude seisukohast tähtsust. Kohus nõustus hagejaga, et kostja väited olid vastuolulised, kuna objekti valvekaamerast 20.11., 21.11 ja 27.11.2019 tehtud fotodelt nähtus, et fassaadiplaate tegelikult paigaldati. Kusjuures plaate paigaldati ka 27.11.2019 kell 08.14 kuni 11.24, kuigi õhutemperatuur oli sellel ajal –0,2C kuni +0,4C, s.o vähem, kui nägi ette toote juhend. See, et kostjal oli kohustus lõpetada tööd ja anda need üle 20.11.2019, oli kostja kui töövõtja, mitte hageja riisiko ja kostja ei vabane leppetrahvi nõudest põhjendusega, et septembrist novembrini oli ilm külm. Tõendamata oli kostja väide, nagu oleks töö tähtaeg 80 päev võrra jooksvalt edasi lükkunud ja pooltel oli tööde tähtaja edasilükkamise kohta kokkulepe, mida aktsepteeriti muus kui kirjalikus vormis. Kostja kinnitas, et ta ei lõpetanud töid töövõtulepingus kokku lepitud tähtajaks ja kohus ei tuvastanud ka muid asjaolusid, mis seadusest või lepingust tulenevalt oleks andnud õiguse töid tähtaegselt mitte lõpetada. Hagejal võis seega olla kostja vastu lepingust tulenev leppetrahvi nõue. Hageja teatas kostjale, et nõuab leppetrahvi 19.12.2019 (28 päeva pärast lepingu tähtaja möödumist). Nõue oli esitatud mõistliku aja jooksul. Kostja nõude esitamise tähtaegsusele vastuväiteid ei esitanud. Kostja ei toonud esile asjaolusid, mis annaksid aluse leida, et leppetrahv oli ebamõistlikult suur (VÕS § 162 lg 1). Hageja nõue leppetrahvi saamiseks kuulus rahuldamisele ja kostjal tuli sellelt tasuda viivist (VÕS § 113 lg 1, § 94 lg 1 ja TsMS § 367).
9.Kostja nõudis hagejalt tehtud töö eest tasu (VÕS § 655 lg 1, § 635 lg 1 ja § 108 lg 1, § 76 lg 4, töövõtulepingu p 7.3.). Kostjal tuli esile tuua ja tõendada tasunõude rahuldamise eeldusi. Üksnes akt ja arve polnud tasunõude tekkimise aluseks. Kostjal tuli nõude maksmapanemiseks esile tuua ja tõendada, millistes töödes kokku lepiti; millised tööd, mille eest kostja hagejalt tasu nõuab, olid tehtud; millises tasus kokku lepiti ja see et tasunõue muutus sissenõutavaks. Kohus ei saanud nõuet ise sisustada ega nõude aluseks olevaid asjaolusid tõenditest otsida. Töövõtja polnud tasunõude sissenõutavaks muutumist kinnitavaid asjaolusid esile toonud. Kostja viitas üksnes sellele, et aktis olid näidatud tööde etapid vastavalt töövõtulepingu lisaks olevale Exclile, kuid ei tõendanud, mis tööd ja millises mahus olid tehtud ja et need tööd olid tehtud nõuetekohaselt. Akt ise ei tõendanud kohustuse tekkimist ja olukorras, kus akt oli teise poole poolt allkirjastamata, ei piisanud tasu sissenõutavaks muutumiseks üksnes viitest kostja loetletud töömahtudele. See, et hageja kostja poolt enam kui kuu aega pärast lepingu ülesütlemist esitatud aktile vastuväiteid ei esitanud (VÕS § 644 lg-le 3), ei vabastanud kostjat kohustusest tuua esile ja tõendada, mis tööd ja millises mahus olid akti nr 3 alusel valmis tehtud. AA tunnistajana antud kinnitus selle kohta, et aktis nimetatud tööd olid tehtud, seda ei tõendanud. Kostja selgitas, et kuna tellija ütles lepingu üles, oleks ta saanud talt enne üles ütlemist tehtud tööde eest nõuda raha ka ilma akti esitamata, kuid akt hõlbustas kostjal aru saada, milliseid töid tehti. Seda, milliseid töid tehti, kostja siiski esile ei toonud. Kostja jättis hoolimata kohtu selgitustest asjas tähtsust omavad asjaolud esile toomata. Kuna töövtõja ei tõendanud, et tal on hageja vastu aktist nr 3 tulenev tasunõue, siis jäi kostja tasunõue rahuldamata. Kuna põhinõue jäi rahuldamata, siis jäi rahuldamata ka viivisenõue. Hageja apellatsioonkaebus
10.Hageja palus tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäänud osas, saata hagi kahjunõude osas uueks läbivaatamiseks maakohtule või alternatiivselt teha uus otsus, millega
mõista kostjalt hageja kasuks välja 26 117,31 eurot (s.o arvestades, et osa kahjust oli kaetud juba väljamõistetud leppetrahviga). Menetluskulud tuli jätta kostja kanda. Hageja tõi esile, et ta oli korduvalt nõudnud kostjalt töö puuduste kõrvaldamist ja juhtinud tähelepanu olulisele mahajäämusele tööde ajagraafikust. Samas kostja ei kõrvaldanud puudusi, keeldus nende tegemisest ja lahkus objektilt. See oli käsitletav kohustuse täitmisest keeldumisena, mis andis hagejale aluse lepingust taganemiseks. Seega oli tellija taganenud lepingust just nimelt kostja töö puuduste kõrvaldamisest keeldumise tõttu. Kohtu seisukoht justkui taganes hageja lepingust seetõttu, et kostja oli objektilt lahkunud, ei olnud õige. Kohus leidis otsuses (p-d 36 ja 37) ekslikult, et kostjal oli hageja vastu nõue ning et tal oli õigus tööde teostamine peatada. Kohus lähtus ekslikult üksnes eeldusest, et akt oli allkirjastatud ja et selle alusel väljastatud arve tuli lepingu alusel tasuda. Kohus jättis tähelepanuta või hindas valesti muid asjas tähtsust omavaid asjaolusid, mis andsid hagejale aluse kõnealust arvet mitte tasuda. Kostja tööd olid puudustega ja hageja ei pidanud nende eest tasuma. Töövõtjal polnud alust keelduda puuduste kõrvaldamises. Maakohus eksis selles, et tellija polnud tõendanud neid asjaolusid, mis viitasid aktis märgitud tööde ebaõigusele. Hageja teatas kostjale tema töös esinenud puudustest, esitades detailse kirjelduse töö puuduste kohta ning nõudes töö parandamist ehk vastavusse viimist töövõtulepingu tingimustega. Kohtu seisukoht, et tellija nõue oli ebaselge (p-des 47. ja 48.) oli arusaamatu, st mida hageja oleks pidanud veel välja tooma, tõendama ja eristama. Kohtuotsusest ei ilmnenud, kuidas see väidetav puudus takistas kahjunõude lahendamist. Hageja selgitas, milline osa KC City Ehitus OÜ hinnapakkumisel märgitud töödest oli otseselt seotud kostja puudustega, töö parandamisega ning milline osa seni tegemata tööde teostamisega (hagi tervikteksti p 2.3.6). Asjaolu, et kostja püüdis enda väitel midagi parandada ega keeldunud sellest, ei tähenda mingil juhul seda, et hagejal ei tekkinud alust lepingust taganemiseks kostja lepingurikkumise tõttu. Kuna hageja esitas selgelt pretensioonid töö puuduste kohta, siis oli ekslik teha järeldusi, et tegemist oligi vaid aruteluga, mitte viitega kostja töö puudustele kui lepingurikkumisele. Hageja esitatud pretensioone tuli vaadelda mõistliku kõrvalseisja pilguga, mitte ehitusvaidlustele spetsialiseerunud juristi pilgu läbi. Ehkki pooled olid majandus- ja kutsetegevuses ehitussektoris tegutsevad isikud, ei saanud eeldada, et nad formuleerivad oma pretensioonid ja nõuded detailselt viisil, mille osas ei oleks võimalik kriitikat esitada. Tuli lähtuda pretensiooni üldisest olemusest, sellest, kas puudusele oli tähelepanu osutatud, kas sellest oli võimalik selgelt aru saada ja milline oli etteheidetav puudus. Kostja apellatsioonkaebus
11.Kostja palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles põhihagi osaliselt rahuldati ja vastuhagi jäeti rahuldamata ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada. Kohaldatud hagi tagamise abinõu tuli tühistada ning menetluskulud tuli jätta hageja kanda. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et tööde teostamise tähtajaks tuli lugeda lepingus märgitud 20.11.2019. Ehitustööde teostamise ajal toimusid pidevalt ehituskoosolekud (keskmiselt kaks korda nädalas), kus ühiselt nõustuti, et fassaaditööde teostamise lõpptähtaeg lükkub edasi päevade võrra, millal ei saa ilmastikuolude tõttu töid teha. Sellest tulenevalt lükkus lepingus ettenähtud tööde teostamise lõpptähtaeg jooksvalt edasi kokku 80 päeva võrra. Ajavahemikul 15.09.2019 – 20.11.2019 oli üksikuid päevi, millal ilmastikuolud võimaldasid fassaaditöid teha. Kokkuleppe tähtaja edasilükkamiseks võis olla suuline ja kohtus oleks saanud tuvastada, et kokkulepe sõlmiti konkludentselt (VÕS § 13 lg 3). Hageja käitus selliselt, et kostja sai mõistlikult aru, et lepingu tähtajad lükkuvad edasi. Tootjatehase poolt ettenähtud ilmastiku olusid järgimata fassaaditööde teostamine olnuks otseses vastuolus seadusega (100 kg kaaluvad
plaadid võisid seinalt kukkuda ja tekitada vigastusi). Seega olid maakohtu etteheited arusaamatud osas, mida oleks kostja pidanud tegema, st kas tegema töid vastuolus tootjajuhistega. Tööde teostamise lõpptähtaeg oli 27.12.2019 ja seega polnud kostja lepingu tähtaega ületanud ning hagejal puudus õigus nõuda leppetrahvi. Juhul, kui maakohtu hinnangul oli kostja poolt ehitustööde peatamisele õiguspärane, siis puudus hagejal alates sellest ajast õigus leppetrahvi nõuda. Nimelt leppetrahvi oli õigus nõuda õigusvastase ehk lepingut rikkuva käitumise eest, aga mitte seaduse alusel ehitustööde peatamise tulemusena tekkinud tööde tähtaja ületamisega. Isegi kui tähtaeg ei lükkunud edasi, siis jättis kohus vääralt leppetrahvi vähendamata. Hagejale polnud tegelikkuses kahju tekkinud. Kohus oleks leppetrahvi nõude vähendamata jätmisel pidanud selgitama, miks oli selle täielikult vähendamata jätmine antud juhul põhjendatud olukorras, kus hageja ise kahju ei kannatanud. Maakohus sellekohaseid põhjendusi ei esitanud, mistõttu oli otsus selles osas põhjendamata jäänud. Lisaks oli kohtu seisukoht ebaõige, et TS ekspertarvamus polnud usaldusväärne tõend. Kohus leidis ebaõigesti, et töövõtja ei toonud esile, millistes ehitustöödes kokku lepiti, milliste ehitustööde eest ta tasu nõuab ja kas ehitustööd teostati nõuetekohaselt. Kohtu õiguslike seisukohtadega nõustumise korral ei ole võimalik ehitustööde reaalset teostamist kirjaliku akti ega tunnistaja ütlustega tõendada. Selline seisukoht ei baseerunud seadusel. Ühtlasi kohus ei selgitanud kostjale, et kui sedasi polnud tööde faktilist teostamist võimalik tõendada, siis kuidas oli kostjal võimalik ehitustööde faktilist teostamist tõendada. Kostja tõi vastuhagi aluseks olevad asjaolud detailselt esile ning viitas konkreetsetele tõenditele. Lisaks oli kostja seisukohal, et akti nr 3 ja tunnistaja ütluste valguses läks tõendamiskoormis üle hagejale – juhul, kui hageja aktis nr 3 märgitud ehitustööde ja nende mahtudega ei nõustunud, siis pidanuks hageja tõendama, et selliseid ja sellises mahus ehitustöid ei teostatud. Kui akt nr 2 alusel oli võimalik ehitustööde üle andmine, siis polnud arusaadav, miks akti nr 3 puhul see võimalik ei olnud. Kohus leidis ebaõigesti, et aktiga nr 3 ei saanud tööde üleandmist tõendada. Kuivõrd hageja ütles lepingu ennetähtaegselt üles, siis oli kostjal õigus nõuda kuni töövõtulepingu ülesütlemiseni tehtud tööde eest tasu maksmist. Vastustajate seisukohad
12.Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu ja palusid jätta kumbki kaebus rahuldamata ning menetluskulud vastaspoole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus ei tühistanud osaliselt hagi osalise rahuldamise korral hagi tagamise abinõu, so vähendanud hagi tagamiseks arestitud summat. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse TsMS § 657 lg p 1 alusel muutmata. Hageja apellatsioonkaebus jääb tervikuna rahuldamata ja kostja kaebust ei ole samuti alust sisulises osas rahuldada. Kuivõrd kostja taotles hagi tagamise tühistamist ja see taotlus on osaliselt edukas, siis rahuldatakse kostja kaebus osaliselt.
14.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
15.Järgnevalt vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste väidetele. Maakohus ei rikkunud otsuse tegemisel apellatsioonkaebustes väidetud menetlusõiguse norme ja kohaldas õigesti
materiaalõigust. Pooled kordavad apellatsioonkaebustes oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid poolte väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, millega ringkonnakohus nõustub (TsMS § 654 lg 6).
16.Esmalt märgib ringkonnakohus, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt Riigikohtu 20.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587, p 10; Riigikohtu 20.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Nii sätestab TsMS § 5 lg 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
17.Vaidlust ei olnud selles, et kostja kohustus 02.09.2018 sõlmitud töövõtulepingu alusel ehitama Kuusenõmme 19 kinnistul asuva eluhoone karkassid ja keraamilistest plaatidest fassaadi ning hageja kohustus tasuma lepingu p 7.2 kohast tasu 90 789,57 eurot. Tööde lõpetamise tähtajaks olid pooled kokku leppinud töövõtulepingu p 7.1 järgi 20.11.2019. Vaidlus puudus, et hageja saatis 27.12.2019 kostjale lepingust taganemise avalduse, mille kostja oli kätte saanud. Hageja märkis kostjale 27.12.2019 saadetud teates, et arvestades kostja keeldumist töödega jätkamisest ja sisuliselt objektilt lahkumist, ei pea ta võimalikuks töövõtulepingut enam jätkata (I kd, lk 50 jj). Pooltel oli maakohtus vaidlus, kas hagejal oli alust lepingust taganeda, st kas kostja oli töövõtulepingut oluliselt rikkunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga ning TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda põhjendusi, mille kohaselt olid lepingust taganemise formaalsed eeldused täidetud, kuid lepingust taganemiseks puuduseid materiaalsed eeldused. Hageja oli tasunud lepingu p 7.3 kohase ettemaksu, 14.11.2019 allkirjastanud 12.11.2019 akti nr 2, kuid tasunud kostja esitatud arve osaliselt. Maakohus tuvastas, et kostjal oli VÕS § 110 lg 1 alusel õigus keelduda lepingust tulenevate kohustuste täitmine, so peatada ehitustööde tegemine, kuna hageja ei täitnud sissenõutavaks muutunud kohustust. Maakohus ei nõustunud põhjendatult hageja väidetega, mille kohaselt ei olnud aktis märgitud tööd tegelikult tehtud, kuivõrd hageja ei toonud maakohtus esile vastavaid asjaolusid ega tõendanud oma väiteid.
18.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheidetega tõendite ebaõige hindamise kohta. Pooltel olid maakohtus õigusteadmistega esindajad, kohus täitis selgitamiskohustust (02.03.2021 määrus III kd, lk 61-64) ning andis pooltele tähtaja hagi- ja vastuhagiavalduse tervikteksti esitamiseks. Nii toimides ei rikkunud maakohus asja lahendamisel kaebustes väidetud menetlusõiguse norme. Arvestada sai ka sellega, et pooled olid majandus- ja kutsetegevuses ehitussektoris tegusevad äriühingud. Maakohus on tõendeid õigesti hinnates tuvastanud, millele hageja tugines lepingust taganemisel. Hagiavalduses ei toonud hageja esile avalduse täiendusi, vaid esitas uued asjaolud, siis oli 27.12.2019 avaldust võimalik käsitleda töövõtulepingu ülesütlemisavaldusena VÕS § 655 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid.
19.Ringkonnakohus ei nõustu hageja apellatsioonkaebuses väidetuga, et maakohus ei hinnanud hageja etteheiteid kostja tööle ja puudustele kogumis. Maakohus on analüüsinud poolte kirjavahetust, sh hageja 21.11 ja 25.11.2019 kirju kostjale, milles heidetakse ette probleeme suhtluses, üldises töö tegemises, kuid konkreetset tähtaega konkreetse töö (sh plaatide eemaldamiseks ja uute paigaldamiseks, teipide ja soojustuse parandamiseks või vahetamiseks) ei olnud hageja määranud, misjärel oleks kostja nende tööde tegemisest keeldunud või oleks tööd ebaõnnestunud. Nõustuda saab maakohtuga, et hageja ei eristanud selgelt tööde
parandamise ja tööde lõpetamisega seotud asjaolusid ja nõudeid ning seda vaatamata kohtu selgitusest ja ettepanekust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei olnud selgelt esile toonud, et oleks nõudnud konkreetse puuduse kõrvaldamist või teatanud kostjale konkreetsest puudusest, mille kõrvaldamiseks tuli sõlmida teise töövõtjaga leping. Lepingu ülesütlemisavaldus ei olnud seotud tööde kvaliteediga. Maakohus tuvastas tõendeid hinnates, et poolte kirjavahetusest ei olnud võimalik järeldada, et kostja oleks keeldunud plaatide, teipide ja soojustusega seotud tööde parandamisest või et see oleks ebaõnnestunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ei olnud alust. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks kaebuse väited alust ei anna.
20.Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt pooled muutsid töövõtulepingu lõpptähtaega, mis lükkus jooksvalt 80 päeva edasi tulenevalt ilmastikuoludest, mis võimaldasid teha fassaaditöid. Pooled olid lepingu p-s 13.1 kokku leppinud lepingu muutmise kirjalikus vorminõudes (I kd, lk 13). Maakohus tuvastas tõendeid hinnates, et ka objektil toimunud aruteludel ei lepitud lepingu tähtaja muutmises kokku. Kostja väide, et ilmatikutingimustest tulenevalt sai lepinguperioodil tööd teha vaid 11 päeval, ei ole asjas olevate tõenditega kooskõlas. Kostja on ise 25.11.2019 e-kirjavahetuses avaldanud, et plaatimine oleks tulnud lõpule viia 20.11.2019 seisuga, kuni ilmad olid soodsad ning hiljem möönnud, et tööde tempot tuleb tõsta (I kd, lk 21 jj).
21.Ringkonnakohtu hinnangul rahuldas maakohus õigesti hageja leppetrahvi nõude ja kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsust selles osas tühistada. Tõendamist leidis, et kostja tööd lepingus kokkulepitud tähtajal üle ei andnud, millega rikkus oma lepingulist kohustust. Leppetrahvi nõudest teatas hageja 19.11.2019 (I kd, lk 50) ja selle vähendamiseks ei olnud alust. Samuti ei toonud kostja maakohtus esile asjaolusid, et leppetrahv oleks ebamõistlikult suur. Leppetrahvi arvestusele (otsuse p 66) vastuväiteid esitatud ei ole.
22.Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tühistada maakohu otsus vastuhagi 14 920,08 euro väljamõistmise nõude rahuldamata jäetud osas. Kostja lahkus objektilt 18.12.2019. Oma nõudes tugineb kostja peamiselt 06.02.2020 aktile nr 3 ja selle alusel koostatud arvele, millest oli maha arvatud ettemaksu jääk 7380 eurot. Maakohus ei eksinud tõendamiskoormise jaotamisel, kui leidis, et kostjal oleks tulnud nõude esitamisel tööde teostamist tõendada. Kostja väide, et teostatud tööde akt nr 3 ja tunnistaja ütlused on piisavad, et tõendamiskoormis läheb üle hagejale, ei ole õige. Kuivõrd akt nr 3 ei olnud hageja poolt allkirjastatud, st tööd ei olnud vastu võetud, tuli kostjal tõendada aktis märgitud mahus tööde tegemist. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kostja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ei ole.
23.TsMS § 386 lg-st 4 tuleneb, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ning teeb seda üldjuhul ka siis, kui hagi tagamise on otsustanud teine kohus. TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muu hulgas ka menetluse jooksul kohaldatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Maakohus arestis 07.02.2020 määrusega hageja kasuks kostja arvelduskontod kõigis Eestis tegevusloa alusel tegutsevates krediidiasutustes ja kõigis Eestis registreeritud välisriigi krediidiasustuste filiaalides 46 272,69 euro ulatuses. Selliselt oli tagatud hageja kahju nõue 36 195 eurot ja leppetrahvi nõue 10 077,69 eurot (kokku 46 272,69 eurot).
24.Kuna hageja nõue rahuldatakse osaliselt, tuleb TsMS § 386 lg 4 järgi vastavas ulatuses tühistada ka hagi tagamine (Riigikohtu 06.06.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-4981, p 26). Ringkonnakohus tühistab eeltoodut arvestades kõnealuse hagi tagamise osas, milles hageja kasuks oli arestitud kostja pangakontod 10 077,69 eurot ületavas ulatuses. Kuna hagi tagamine
ei hõlmanud viivisenõuet ega menetluskulusid (I kd, lk 74-75), siis puudub alus nendega arvestada hagi tagamise tühistamisel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
25.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud 25% hageja kanda ja 75% kostja kanda. Ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Mõlemad apellatsioonkaebused jäävad sisuliselt rahuldamata, mistõttu on põhjendatud jätta apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.