Määruskaebusega seotud menetluskulud jätta X kanda. Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord Kohtumääruse peale (v.a resolutsiooni punkt 1) võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse vajaduse korral kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
MENETLUSE KÄIK
1.X (avaldaja) esitas 22. märtsil 2022 Harju Maakohtule avalduse Alexstone OÜ (kustutatud, puudutatud isik, edaspidi: ühing) likvideerimismenetluse läbiviimiseks ja likvideerija määramiseks. Avaldaja selgitas, et varasema likvideerimise järel selgus, et ühingu pangakontole on jäänud raha 2266,93 eurot. Avaldaja palus ennast määrata likvideerijaks.
MAAKOHTU MÄÄRUS
2.Maakohus tegi 8. aprillil 2022 määruse (vaidlustatud määrus), millega võttis avalduse menetluse ja rahuldas selle. Maakohus otsustas algatada ühingu likvideerimismenetlus ja määras likvideerijaks pankrotihalduri Ly Müürsoo (edaspidi: kohtu määratud likvideerija), kellele määras ka tähtaja likvideerimise lõpuleviimiseks ja aruande esitamiseks.
2.1.Maakohus põhjendas, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p 11 järgi tuleb avaldus vaadata läbi hagita asjana. Äriseadustiku (ÄS) § 218 lg 2 näeb ette, et kui pärast osaühingu registrist kustutamist ilmneb, et osaühingul jäi jaotamata vara ja vajalikud on täiendavad likvideerimisabinõud, võib kohus huvitatud isiku nõudel otsustada täiendava likvideerimise ja ennistada vanade likvideerijate õigused või määrata uued likvideerijad.
2.2.Äriregistri kohaselt on avaldaja ühingu endine osanik ja juhatuse liige, st likvideerimismenetluse läbiviimisest huvitatud isik. Avaldaja esitas vara jaotusplaani 26. veebruari 2022 seisuga, mille järgi on ühingu pangakontole jäänud 2266,93 eurot. Kui ühingul on vara, tuleb läbi viia likvideerimismenetlus, milleks määrata likvideerija.
2.3.TsMS § 602 alusel määrab kohus seaduses sätestatud juhul huvitatud isiku avalduse alusel või omal algatusel juriidilise isikule likvideerija. TsMS § 603 lg 1 sätestab, et kohus võib likvideerijaks määrata iga isiku, kes vastab seaduses nimetatud nõuetele ning on kohtu hinnangul võimeline likvideerimist vajalikul tasemel korraldama. Sama paragrahvi teine lõige lubab likvideerijaks nimetada mh pankrotihalduri ja kolmanda lõike kohaselt on isiku määramiseks vajalik tema nõusolek. TsMS § 604 lg 1 teise lause järgi ei ole kohus likvideerija isiku määramisel avaldusega seotud. ÄS § 206 lg 1 järgi on osaühingu likvideerijateks juhatuse liikmed, kui põhikirjas, osanike otsuse või kohtumäärusega ei ole ette nähtud teisiti. Likvideerijaks ei või olla füüsiline isik, kes ei või olla juhatuse liikmeks. ÄS § 206 lg 2 tulenevalt peab vähemalt üks likvideerija olema isik, kelle elukoht on Eestis.
2.4.Avaldaja palub määrata likvideerijaks iseennast. Maakohus leidis, et avaldaja ei põhjendanud oma sobivust likvideerijaks. Avaldaja viis juba läbi ühingu likvideerimismenetluse, aga tema tegevus tõi kaasa vajaduse täiendavaks likvideerimiseks. Seetõttu kohus avaldajat likvideerijaks ei määra.
2.5.Pankrotihaldur Ly Müürsoo andis 4. aprillil 2022 nõusoleku ühingu likvideerija ülesannete täitmiseks, mistõttu kohus määrab ta ühingu likvideerijaks. Kohus selgitas likvideerija ülesandeid ja tema üle teostatavat järelevalvet.
2.6.Likvideerija võib TsMS § 605 lg 1 alusel nõuda juriidiliselt isikult talle tekkinud kulutuste hüvitamist ja tasu oma tegevuse eest. Kui nad ei jõua selles kokkuleppele, määrab kohus tasu ja hüvitatavad kulutused avalduse alusel määrusega.
2.7.ÄS § 208 lg 2 sätestab, et kui likvideerija nimetatakse kohtulahendiga, saadab kohus lahendi äriregistrile kande tegemiseks. Maakohus edastas vaidlustatud määruse registriosakonnale likvideerija kande tegemiseks. Kooskõlas TsMS § 606 lg 1 määrus kehtib ja kuulub täitmisele alates edastamisest juriidilisele isikule, st ühingule.
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
3.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada likvideerija määramise osas ja määrata ennast likvideerijaks. Ühtlasi palub avaldaja keelata kohtu määratud 2 (4)
likvideerijal kohtumenetluse ajal likvideerija ülesannete täitmine kuni käesolevas asjas lõpplahendi jõustumiseni.
3.1.Vaidlustatud määrus on olulises osas põhjendamata. Piisav pole põhjendus, et avaldaja ei sobi likvideerijaks, sest tema tegevuse tulemusel on vajalik ühingu täiendav likvideerimine. Kohus jättis tähelepanuta, et avaldaja on sama juhatuse liige, kes lõpetas ühingu tegevuse, ning ainus vara on raha ühingu pangakontol. Puudub alus kahtluseks, et juriidilise isiku juhatuse liige ei ole võimeline viima läbi täiendavat likvideerimismenetlust. Samuti ei ole kolmandaid isikuid, kelle huvides oleks erapooletu likvideerija määramine vajalik.
3.2.Pankrotihalduri määramine likvideerijaks on ilmselgelt ebaproportsionaalne omandiõiguse piirang, sest nii kaasnevad ühingule kulud. Meedias ilmunud artiklite põhjal on alust uskuda, et pankrotihaldurile makstakse väga kõrget tasu. Sisuliselt muutub likvideerimismenetlus ühingule kahjulikuks, mis on vastuolus juhatuse liikmele seadusest tuleneva hoolsuskohustusega. Sellises olukorras on juhatuse liige kohustatud osaühingu huvides määruskaebuse esitama, vältimaks kahju tekkimist. Hagita menetluse põhimõtetega on vastuolus, et kohus eelistab pankrotihalduri huvi tulu teenida avaldaja huvile viia likvideerimismenetlus läbi võimalikult väikeste kuludega.
4.Maakohus tegi 14. aprillil 2022 määruse, millega võttis määruskaebuse menetlusse ja jättis tähelepanuta kaebuses sisaldunud esialgse õiguskaitse taotluse. Maakohus põhjendas, et TsMS ei näe ette likvideerija määramise menetluses esialgse õiguskaitse kohaldamise võimalust. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 21. aprillil 2022.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus täiendab vaidlustatud määrust otsustusega menetluskulude jaotuse kohta, aga jätab sama määruse sisulises osas muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (TsMS § 659 kaudu kohalduv § 657 lg 1 p 1). Ühtlasi jääb rahuldamata määruskaebuse tagamise taotlus. Avaldaja kannab kaebusega seotud menetluskulud.
6.Esmalt käsitleb ringkonnakohus määruskaebuse tagamise taotlust.
6.1.Maakohus märkis 14. aprilli 2022 määruses, et juriidilisele isikule likvideerija määramise menetluses ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine võimalik. See on kooskõlas TsMS § 4771 lg-s 1 sätestatuga, et esialgset õiguskaitset saab hagita menetluses kohaldada üksnes seaduses sätestatud juhul. Käesoleval juhul asjakohast menetlust kirjeldav TsMS-i 59. ptk ei sisalda tõepoolest normi, mis võimaldaks esialgse õiguskaitse rakendamist.
6.2.Samas jättis maakohus tähelepanuta, et TsMS § 665 lg 2 näeb ette võimaluse enne määruskaebuse lahendamist määruskaebus tagada, mh peatada vaidlustatud määruse täitmine või kohaldada muid esialgse õiguskaitse vahendeid. Sarnaselt tuleneb TsMS § 472 lg 1 p-st 1, et kui viivitamata täitmisele kuuluva lahendi peale esitatakse määruskaebus, siis saab kohus peatada lahendi täitmise. Need sätted kohalduvad ka neis hagita asjades, kus esialgne õiguskaitse pole TsMS § 4771 lg 1 järgi lubatav.
6.3.Määruskaebuse tagamine pole käesoleval juhul siiski vajalik ega põhjendatud. Avaldaja ei toonud esile, milles saaks avalduda eriline kahju juhul, kui kohtu määratud likvideerija asub vaidlustatud määrust täitma. Ringkonnakohtu hinnangul on ühingu vaatekohast mõistlik ja vajalik, et täiendav likvideerimine viiakse läbi mõistliku aja jooksul. Lisaks määras maakohus likvideerijale kuupäevalise tähtaja. Neil kaalutlustel jääb kaebuse tagamise taotlus rahuldamata.
7.Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust sisuliselt muuta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja märgib vastuseks kaebusele järgmist.
7.1.Juriidilise isiku likvideerija määramisel teostab kohus kaalutlusõigust, st teeb diskretsioonil põhineva otsustuse. Kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, 3 (4)
kui kohus on kaalumispiire oluliselt ületanud (vrd nt Riigikohtu 7. juuni 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-17, p 15 teine lõik).
7.2.Käesoleval juhul ei ületanud maakohus kaalumispiire ja põhjendas määrust piisavalt. Õige on maakohtu arusaam, et kui avaldaja ei tulnud eelmises likvideerimismenetluses toime kõigi likvideerija kohustuste täitmisega, siis puudub alus eeldada hakkamasaamist täiendava likvideerimisega. ÄS §-dest 209, 211 ja 215 tuleneb nende koostoimes, et likvideerijal peab olema ülevaade likvideeritava juriidilise isiku varast ja kohustustest. Maakohus põhjendas asjakohaselt, et kui avaldaja eelmisel korral sellist ülevaadet endale ei loonud, siis ei saa maakohus teda ka sel korral usaldada. Samas eeldab isiku likvideerijaks määramine, et kohtu hinnangul on ta piisavalt usaldusväärne.
7.3.Õige on avaldaja arusaam, et kohtu määratud likvideerija saab nõuda oma toimingute eest tasu. Siiski ei tähenda see, et tasu võiks olla ebaproportsionaalne või põhjendamatult suur. Maakohus märkis asjakohaselt, et kui kohtu määratud likvideerija ja ühing ei saavuta kokkulepet tasu suuruse osas, siis määrab tasu kohus. Ühingu huvides ei tarvitse olla võimalikult odava, aga see-eest puudustega likvideerimismenetluse korraldamine.
8.Maakohus rikkus TsMS § 173 lg 1, kui jättis tegemata otsustuse menetluskulude jaotuse kohta. Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada. TsMS § 172 lg 6 esimese lause alusel jäävad avaldusega seotud menetluskulud ühingu kanda.
9.Määruskaebusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2 järgi määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus, kui selleks esitatakse taotlusi.
10.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse sisulise osa peale saab kaevata TsMS § 606 lg 2 ja § 696 lg 1 teise lause alusel. Määruskaebuse tagamata jätmise peale seadus kaebeõigust ette ei näe. (allkirjastatud digitaalselt)
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.