Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik
Määruse tegemise aeg ja koht 21. aprill 2022, Tallinn Kohtuasja number
2-21-114983
Kohtuasi
X hagi AnnaBella kinnisvara OÜ vastu 1000 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18. veebruari 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Roman Antonov Kostja AnnaBella kinnisvara OÜ (registrikood 14798757), seaduslik esindaja RJ
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X 8. märtsi 2022. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 18. veebruari 2022. a otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. AnnaBella kinnisvara OÜ-l ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.X (hageja) esitas 21. mail 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse AnnaBella kinnisvara OÜ-lt (kostja, maakler) 1001 euro 98 sendi saamiseks. Kostja esitas maksekäsule vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas 11. juuni 2021. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 28. juunil 2021 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 1000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 10 eurot 34 senti ning alates 29. juunist 2021 kuni põhivõla tasumiseni sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise koos kohustusega tasuda hüvitiselt seadusjärgses määras viivis.
2.1.Hagiavalduse kohaselt leidis hageja 2021. a märtsis city24 kinnisvaraportaalist endale sobiva korteri. Hageja võttis ühendust korteri omaniku esindajaga (kostjaga), pooled pidasid korteriga seoses läbirääkimisi, mille lõpus otsustas hageja, et korter sobib talle. Kostja saatis
26.märtsil 2021 hagejale lepingu, notariaalse müügilepingu projekti ning esitas arve 1000 eurot tasumiseks. Arve kohaselt oli tegemist käsirahaga kinnisvara ostmise eest. Lepingu p-d 3.1, 3.1.1, 3.2, 3.3 ja 4.1.1 ning notariaalse müügilepingu projekti p 2.1 viitavad sellele, et tegemist oli kinnisvara ostmisele suunatud kokkuleppega. Hageja kandis 26. märtsil 2021 oma ostukavatsuse kinnituseks kostjale üle 1000 eurot. 29. märtsil 2021 esitas hageja kostjale pretensiooni, et korteri pindala ei vasta tegelikkusele, ning nõudis raha tagasi. Kostja vastas, et kuulutuses märgitud korteri üldpindala on õige, ning keeldus raha tagastamast. Kuigi korteri üldpind ei vastanud väljakuulutatule, oli ka müügilepingu eelleping vormivea tõttu tühine. Hageja juhtis sellele kostja tähelepanu ja nõudis raha tagastamist hiljemalt 12. mail 2021, kuid kostja ei ole sellest hoolimata raha tagastanud.
2.2.Müügilepingu eelleping peab asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 ja VÕS § 33 lg 1 järgi olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis ning on vormivea tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 järgi tühine. Kuna hageja kandis kostjale raha üle vormivea tõttu tühise lepingu alusel, peab kostja tühise lepingu alusel saadu hagejale VÕS § 1028 lg 1 alusel tagastama.
2.3.Arvestades seda, et hageja nõudis kostjalt raha tagastamist hiljemalt 12. mail 2021, kuid kostja ei ole raha tagastanud, peab kostja tasuma alates 13. maist 2021 hagejale ka VÕS § 113 lg 1 kohaselt viivist. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
3.1.Kostja vastuväidete kohaselt oli poolte vahel suuline maaklerileping ja selle tagamiseks käsirahaleping, mille kohaselt pidi käsirahana tasutud 1000 eurot jääma kostjale, kui hageja keeldub tehingust. Käsirahalepingule ei näe seadus ette kohustuslikku vorminõuet. Hageja pöördus 18. märtsil 2021 kostja poole maakleriteenuse saamiseks, et osta Tallinnas XXX asuv korteriomand. Pooled sõlmisid suulise maaklerilepingu, mille järgi kohustus hageja ostma objekti ja maksma müüjale ostusumma ning maaklerile vahendustasu 1000 eurot. Maakler kohustus võtma objekti müügist maha, mitte pakkuma seda teistele klientidele,
2-21-114983 informeerima ja konsulteerima klienti ning valmistama ette notariaalselt tõestatava lepingu. Kokkuleppe kindlustamiseks ja oma kavatsuste kinnitamiseks tasus hageja kostjale käsiraha. Kostja tegi hagejale ettepaneku sõlmida kirjalik kohustuste täitmise ja käsirahaleping, kuid hageja keeldus seda kirjalikult sõlmimast. Hageja oli teadlik sellest, et tehingust keeldumise korral jääb lepingu p 5.5 järgi käsiraha maakleritasuna kostjale. Lepingu eesmärgiks oli tagada maaklerile käsiraha arvel tasu saamine juhul, kui töö on tehtud, kuid klient keeldub tehingust. Kostja esindas hageja kui ostja huve ja ei saanud olla samal ajal tehingus vastaspool. Maakler täitis vastavalt kokkuleppele oma kohustused, sh käis hagejaga kaks korda korterit üle vaatamas, märkis korteri broneerituks ja ütles ära teistele potentsiaalsetele ostjatele, pidas omanikuga läbirääkimisi, leppis notariga kokku müügilepingu notariaalselt tõestamise aja ning kooskõlastas tehingu tingimused. Pärast ettevalmistavate toimingute tegemist keeldus hageja tehingut tegemast.
3.2.Pooled ei ole sõlminud korteriomandi müügi eellepingut. Eellepingu saab sõlmida üksnes omanik, kuid kostja ei olnud müüdava korteriomandi omanik. Korteriomandi omanik ei ole andnud kostjale volitust sõlmida enda nimel ostjatega lepinguid. Asjaolul, et hageja nõudel märgiti notariaalse lepingu projekti p 2.2, et maakleritasu arvatakse ostuhinna hulka, ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust, sest seda lepingut ei ole sõlmitud ning pooled ei ole seda lepingupunkti arutanud. Kostja ei ole võtnud lepingut sõlmides kohustust anda korteriomand tulevikus hagejale üle ning seda ei ole läbi räägitud. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus jättis 18. veebruari 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määras, et kostjal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.
4.1.Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: -
pooled sõlmisid suulise lepingu 1000 euro üleandmiseks; kostja esitas 26. märtsil 2021 hagejale arve nr 65P summaga 1000 eurot, arvele märgitu kohaselt oli tegemist käsirahaga XXX kinnisvara ostmise eest; hageja tasus 26. märtsil 2021 kostjale 1000 eurot selgitusega „Käsiraha XXX kinnisvara ostmise eest. Broneering“; notariaalse lepingu projekti kohaselt oli korteriomandi hind 55 000 eurot; hageja esitas 29. märtsil 2021 kostjale pretensiooni selle kohta, korteri pindala ei vasta tegelikkusele, ja nõudis 1000 euro tagastamist; kostja ei nõustunud raha tagastamisega.
4.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 463 lg 7 järgi seotud menetlusosaliste õiguslike väidetega. Kuna pooled vaidlevad omavahelise õigussuhte kvalifikatsiooni üle, tuleb kohtul VÕS § 29 järgi tõlgendada, millise lepingu pooled sõlmisid.
4.2.1.Hageja ei toonud kohtu ette selliseid asjaolusid ja tõendeid, mis annaksid alust järeldada, et pooled sõlmisid kinnisasja müügi eellepingu, mis tuleb AÕS § 119 lg 1 ja VÕS § 33 lg 1 järgi sõlmida notariaalselt tõestatud vormis.
2-21-114983 Kuigi kostja leidis, et tegemist ei saanud olla eellepinguga, sest kostja polnud kinnisasja omanik, ei mõjuta VÕS § 12 lg 1 järgi lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. Riigikohus on leidnud, et kinnisasja müügi eellepinguga võib tegemist olla ka juhul, kui lepingu poolteks on ostja ja tehingu vahendaja (RKTKo 2-168456, p 13). Müügi eellepinguga võetakse kohustus sõlmida müügileping, müügilepinguga võtab müüja kohustuse asi üle anda ja teha võimalikuks omandi üleminek ostjale ehk teha käsutustehing (sõlmida asjaõigusleping). Hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid ega tõendanud, et hageja võttis suuliselt sõlmitud lepinguga kohustuse sõlmida müügileping. Lepingu projekt ei tõenda eellepingu sõlmimist. Eellepingust peab selguma, millistel tingimustel on pooled endale põhilepingu kohustuse võtnud. Lepingu projektist ei nähtu ostuhinda ega muid olulisi tingimusi, millistel võtsid pooled endale põhilepingu sõlmimise ja mh võõrandamise kohustuse. Lepingu projektist nähtuvalt väljendab ostja oma põhimõttelist nõusolekut kinnisasja ostmiseks. Eellepingu sisuks on kohustus sõlmida põhileping. Hageja ei ole tõendanud, et hageja kohustus sõlmima põhilepingu.
4.2.2.Kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest saaks järeldada, et pooled sõlmisid maaklerilepingu VÕS § 658 lg 1 tähenduses. Vahendamine tähendab lepingu sõlmimiseks käsundiandja ja kolmanda isiku kokku viimist, samuti lepingu sõlmimiseks vajalike ettevalmistuste tegemist. Hagist nähtuvalt leidis hageja endale sobiva korteri city24.ee kinnisvaraportaalist. Seega saab hagejat pidada maaklerilepingu puhul kolmandaks isikuks, mitte maaklerile käsundiandjaks.
4.2.3.Asjas esile toodud asjaolude kohaselt vastab poolte kokkulepe broneerimislepingu tingimustele. Broneerimislepingut kui lepinguliiki ei ole võlaõigusseaduses eraldiseisva lepinguliigina reguleeritud. Samas on sellise kokkuleppe sõlmimine põhimõtteliselt võimalik. Kohtupraktikas on kinnisasja müügilepingu eellepingust eristatud broneerimislepingut. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on müüja kohustus jätta teatud ajaperioodi vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest (RKTKo 3-2-1-70-07, p 14). Broneerimislepingule on omaseks, et ostjale ostmise kohustust ja müüjale müümise kohustust broneerimiselepingust ei teki (RKTKo nr 3-2-1-32-06, p 16). Broneerimislepingule seaduses sätestatud kohustuslikku vormi ei tule. Kostja märkis, et poolte kokkulepe oli, et hageja maksab käsiraha ja kostja kohustub võtma objekti müügist maha, mitte pakkuma seda teistele ostjatele ning valmistama ette tehingu. Seega oli lepingu sõlmimise eesmärk saada kostjalt kinnitust, et ta ei müü kinnisasja edasi. Riigikohus on märkinud, et poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud (vt RKTKo nr 3-2-1-32-06, p 16). Kuna hageja maksis kostjale 1000 eurot, kuid korteriomandi hind oli lepingu projekti järgi 55 000 eurot, kinnitab tasutud summa samuti broneerimislepingu sõlmimist, sest tegemist on mõistliku summaga broneerimise eest. Hageja tahe oli kinnisasi broneerida, kuna hageja märkis
2-21-114983 ka maksekorraldusele, et tegemist on broneeringuga. Leping ei olnud suunatud hageja poolt asja omandamisele. Vastasel juhul oleksid pooled kokku leppinud suurema summa.
4.3.Arvestades seda, et pooled sõlmisid broneerimislepingu, võiks hagejal olla õigus nõuda lepingu alusel makstud raha VÕS § 189 lg 1 järgi tagasi juhul, kui kostja oleks lepingut oluliselt rikkunud ja hageja oleks seetõttu lepingust taganenud. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kostja oleks broneerimislepingut rikkunud. Seetõttu ei ole hagejal õigust nõuda 1000 euro tagastamist. Sellest tulenevalt ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt ka viivist.
4.4.Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulude hüvitis koos kohustusega tasuda hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.
5.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et hageja ei ole tõendanud kinnisasja müügi eellepingu sõlmimise aluseks olevaid asjaolusid.
5.2.Maakohus jättis seda järeldades hageja esitatud tõendid ja selgitused kohaselt hindamata ega selgitanud, miks ei ole hageja tõenditel asjas tähtsust, kuigi need kinnitasid, et poolte vahel oli sõlmitud kinnisasja müügi eelleping.
5.3.Maakohus jättis vääralt arvestamata, et ka kostja ise kinnitas, et hageja kohustus objekti ostma, samuti asjaolu, et pooled jõudsid notariaalse müügilepingu projektini.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
7.Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja 1000 eurot, millele lisandus hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud ja sellele järgneva aasta eest arvestatav viivis TsMS § 133 tähenduses kokku 90 eurot 52 senti. Seega ei ületa hageja põhinõue 3500 eurot ega põhinõue koos viivisega 7000 eurot, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
8.Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud
2-21-114983 menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
9.Maakohus ei ole otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus.
10.Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse.
10.1.Pooled vaidlevad asjas sisuliselt selle üle, millise kohustuse täitmiseks tasus kostja hagejale 2021. a märtsis 1000 eurot ning kas kostja peab selle hagejale tagastama ning tagastamisega viivitamise tõttu tasuma sellelt viivist. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid hinnates põhjendatult seisukohale, et poolte kokkulepe, mille alusel hageja tasus kostjale 1000 eurot, vastas broneerimislepingu tingimustele. Seda, et hageja käsitas raha maksmise aluseks olevat kokkulepet lepingu sõlmimise ja raha maksmise ajal broneerimislepinguna, kinnitab hageja poolt maksekorraldusele märgitud selgitus „Broneering“ (dtl 26). Samuti ei ole hageja vaidlustanud asjaolu, et kokkuleppe alusel kohustus kostja võtma korteriomandi müügikuulutuse maha ning mitte pakkuma seda kolmandatele isikutele müüa, kuna hageja soovis seda osta. Seega sisaldas poolte kokkulepe kindlasti korteriomandi broneerimise kokkulepet ja selle eest tasu maksmist.
10.2.Iseenesest ei ole välistatud, et lisaks korteriomandi broneerimise kokkleppele võinuks pooled sõlmida ka korteriomandi müügi eellepingu ja tagada seda käsiraha maksmisega. Selleks on iseenesest ka kostja hagejale soovi avaldanud, kui edastas kostjale lepinguprojekti, mis oli pealkirjastatud „Kohustuste täitmiseleping ning käsirahaleping No ______“ (dtl 57–58) ning mille p-s 3 sisaldus mh ettepanek leppida kokku müügilepingu olulisemates tingimustes. Paraku on lepinguprojekt poolik ning p-s 3 sisalduvate tingimuste juures lüngad poolte väidetavalt kokkulepitud andmetega täitmata. Samuti ei ole pooled lepinguprojekti allkirjastanud. Seetõttu ei saa kohus lepinguprojekti alusel järeldada, et pooled saavutasid lepinguprojekti tingimustes kokkuleppe ning sõlmisid müügi eellepingu ja tagasid sellest tulenevaid kohustusi käsirahaga. Korteriomandi müügi eellepingu sõlmimist ei saa järeldada ka asjaolust, et kostja märkis hagejale edastatud arvele „Käsiraha XXX kinnisvara ostmise eest“. Arvestades seda, et kostja saatis hagejale ülalnimetatud lepinguprojekti, millega kavandati müügi eellepingu sõlmimist ja selle tagamiseks käsiraha tasumist, on mõistetav, et hageja samal ajal edastatud arvele oli samuti märgitud viide käsirahale. Samuti on arve tõttu mõistetav, et ka hageja märkis maksekorraldusele sama selgituse, mis kajastus kostja esitatud arvel, täiendades seda samas sõnaga „Broneering“. Kuna aga hageja ja kostja ei täiendanud ega allkirjastanud ülalnimetatud lepinguprojekti ning kohtule ei ole esitatud muid asjaolusid ja tõendeid, mille alusel saaks kohus veenduda, et pooled saavutasid kokkuleppe müügi eellepingu tingimustes, ei ole tähtsust sellel, et pooled kajastasid lepinguprojektist tulenevalt arvel ja maksekorraldusel ekslikku tähistust, mis viitas sõlmimata kokkuleppele.
2-21-114983 Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka see, et kostja on menetluses justkui kinnitanud, et hageja kohustus objekti ostma ja pooled nõustusid lepinguprojekti tüüptingimustega. Kostja väited on olnud kohtumenetluses vastuolulised, mistõttu ei saa neid pidada kostja omaksvõtuks TsMS § 231 lg 2 tähenduses. Seetõttu ei saaks kohus ka kostja omaksvõtule tuginedes tuvastada poolte vahel korteriomandi müügi eellepingu tingimustes kokkuleppe saavutamist. Lepinguprojektis sisalduvate tüüptingimustena ei saa aga käsitada neid tingimusi, mille sisu on lepinguprojektis poolik. Ka asjaolu, et korteriomandi müügiks oli notar valmistanud ette korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu (dtl 59–67), ei anna alust järeldada, et hageja ja kostja olid sõlminud enne seda korteriomandi müügi eellepingu. Notariaalselt tõestatud müügi- ja asjaõiguslepingule ei pea tingimata eelnema eellepingu sõlmimine. Ka sellest, et lepinguprojekti p 2.1 järgi pidi müüja lugema maaklerile tasutud 1000 eurot tasutuks (müügihinnana) endale, ei saa järeldada maakleri ja ostja vahel eellepingu sõlmimist. Kostja väitel lisati see lepingupunkt projekti hageja soovil ning hageja ei ole sellele vastu vaielnud. Lisaks on praktikas tavapärane, et nii eellepingu kui ka broneerimislepingu alusel tasutud summad loetakse müügihinna hulka.
10.3.Ülaltoodut arvestades saab asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel järeldada, et hageja tasus kostjale 1000 eurot korteriomandi broneerimise eest, sest hageja ei ole suutnud kohtumenetluses tõendada, et pooltel oli korteriomandi müügi eelleping ning et ta tasus kostjale 1000 eurot müügihinna osana. Seega ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua endaga kaasa vale otsuse. Iseenesest on õige hageja etteheide maakohtule, et maakohus ei ole otsuses hinnanud kõiki hageja esitatud tõendeid ja võtnud seisukohta kõigi hageja väidete kohta, kuid see ei muuda maakohtu otsuse lõppjäreldust vääraks. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse võtmata.
11.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
12.Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv.
13.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.