Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

80,17% kostja enda kanda. Kostjal menetluskulud puudusid. Hageja õigusabikulud olid põhjendatud 1 tunni ulatuses hinnaga 120 eurot, arvestades vaidluse keerukust ja mahtu. Muus osas olid kulud (riigilõiv) põhjendatud ja moodustasid kokku 420 eurot (riigilõiv 300 eurot + õigusabikulud 120 eurot). Tulenevalt menetluskulude jaotusest mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja kulude hüvitise 336,71 eurot. Kostjal tuli tasuda menetluskuludelt viivist alates otsuses jõustumisest kuni nõude täitmiseni seadusjärgses määras. Hageja apellatsioonkaebus

rohkem kui kolm korda, mistõttu on tegemist tarbijat ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus jättis hageja viivisenõuet lahendades põhjendamatult tähelepanuta tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS § 415 lg 1, mis viis selleni, et kohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses viidatud viivisemäära. Selle käigus rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), jättes hageja viivisenõuet osaliselt rahuldamata ja jättes käsitlemata hageja väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Samuti ei ole maakohus vaidlustatud otsuses analüüsinud VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause kohaldamist, mistõttu nende sätete kohaldamata jätmise põhjused ei ole jälgitavad.

Kuna praegusel juhul on hagist ja selle lisadest nähtuvalt tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille puhul VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud intressimäära kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohased maakohtu viited VÕS § 42 lg-le 1 ja lg 3 p-le 5 ega ka Riigikohtu seisukohtadele viivise määra piiramise kohta tsiviilasjades nr 3-2-1-66-05 (p 24) ja nr 3-2-1-25-16 (p 13) tehtud lahendites. Viidatud asjades ei olnud tegemist tarbijakrediidilepingutega ning nende puhul ei olnud lepingus kokku lepitud intressimääras. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär kehtib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivisemäärana üksnes siis, kui selle suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat) viivisemäära.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.