Osaühingu Aktiva Finants hagi X vastu võlgnevuse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.01.2022 tagaseljaotsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus, hind 574,73 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479), esindaja Alla Žulinskaja Kostja X (isikukood XXXXXXXXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 12.01.2022 tagaseljaotsus osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivisenõude 144,91 euro ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Toimetada kostjale käesolev otsus kätte avalikult ning lugeda see talle kätte toimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Edasikaebamise kord Otsuse (v.a resolutsiooni p 3.) peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 14.07.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu võlgnevuse saamiseks. Pärnu Maakohus andis hageja nõude üle Harju Maakohtule selle menetlemiseks hagimenetluses, kuivõrd makseettepanekut ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kostjale kätte toimetada.
2.Hageja esitas 15.10.2021 hagi, milles palus mõista kostjalt välja võla 1 939,64 eurot, intressi 189,49 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, viivise 719,64 eurot ning kohustada kostjat tasuma põhivõlgnevuselt viivist seadusjärgses määras alates 16.10.2021 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt välja kulude hüvitis 780 eurot (riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulud 480 eurot 4 tunni eest tasumääraga 120 eurot käibemaksuta) ning kohustada kostjat tasuma kuludelt viivist seadusjärgses määras ja ulatuses.
3.Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja Placet Group OÜ (laenuandja) 13.12.2019 laenulepingu nr TL3492467, mille kohaselt kostja sai laenu 2 000 eurot ja pidi selle tagastama maksegraafiku alusel. Kostja tasus põhiosa katteks 60,34 eurot. Kuna kostja laenu ei tagastanud, siis ütles laenuandja lepingu üles 09.11.2020. Laenuandja loovutas lepingust tulenevad nõuded 10.11.2020 hagejale. Laenulepingus oli kokkulepitud intressi tasumise kohustus 39,73% aastas. Kostjal oli intressi võlgnevus alates esimesest osamaksest kuni ülesütlemisele eelnenud kolmanda osamakseni (25.08.2020-24.10.2020). Kostja intressi ei tasunud ja intressivõlg moodustas 189,49 eurot (64,22+63,18+62,09). Kostja pidi võla tagastamise viivitamise eest tasuma viivist lepingus kokkulepitud määras (39,73% aastas). Viivis perioodi 09.11.2020 - 15.10.2021 eest moodustas 719,64 eurot (1 939,64 eurolt 39,73% aastas 341 päeva eest). Laenuandja ja hageja saatsid kohtuvälises menetluses kostjale korduvalt maksemeeldetuletusi võla tasumiseks, kuid vaatamata meeldetuletusele kostja võlgnevust ei likvideerinud. Seega tuli kostjal tasuda sissenõudmiskulu kolme tasulise kirja eest 35 eurot (25 eurot + 5 eurot + 5 eurot) ja 15 eurot seoses muude kuludega (andmete töötlemine ja kontrollimine, otsingud ja päringud, suhtlemiskulud (telefoni ja e-posti teel) ning võlanõude avaldamisega seotud kulud). Kostja vastuväited
4.Kohus toimetas menetlusse võtmise määruse ja hagimaterjalid kostjale kätte 24.12.2021 väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostja kohtu määratud tähtajaks (07.01.2022) hagile ei vastanud. Maakohtu otsus
5.Maakohus lahendas hageja nõude tagaseljaotsusega, kuivõrd kostja hagile ei vastanud. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla 1 939,64 eurot, intressi 189,49 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja viivise 144,91 eurot ja kohustas kostjat maksma viivist põhinõudelt alates 16.10.2021 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni seadusjärgses määras. Hagi jäi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise osas 574,73 euro ulatuses. Kostja oli tarbija ning laenuandja oli kutse- või majandustegevuses tegutsev isik. Lepingutingimus, millega lepiti kokku viivisemäär 39,73% aastas, oli tühine, kuna see ületas seadusjärgset viivisemäära kolmekordselt. Kuivõrd kokkulepitud määr oli tühine, siis tuli lähtuda seadusjärgsest määrast, mis tulenes võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-st 1. Seega viivis perioodi eest 09.11.2020-15.10.2021 moodustas 144,91 eurot. Muus osas oli hagi põhjendatud. Kuivõrd hagi kuulus rahuldamisele osaliselt, siis jättis kohus hageja menetluskuludest 80,17% kostja kanda ja 19,83% hageja enda kanda. Kostja menetluskulud jäid 19,83% hageja kanda ja
80,17% kostja enda kanda. Kostjal menetluskulud puudusid. Hageja õigusabikulud olid põhjendatud 1 tunni ulatuses hinnaga 120 eurot, arvestades vaidluse keerukust ja mahtu. Muus osas olid kulud (riigilõiv) põhjendatud ja moodustasid kokku 420 eurot (riigilõiv 300 eurot + õigusabikulud 120 eurot). Tulenevalt menetluskulude jaotusest mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja kulude hüvitise 336,71 eurot. Kostjal tuli tasuda menetluskuludelt viivist alates otsuses jõustumisest kuni nõude täitmiseni seadusjärgses määras. Hageja apellatsioonkaebus
6.Hageja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutnud viivise lepingus kokkulepitud intressimääras, jättis menetluskulud hageja kanda ja vähendas hageja menetluskulusid. Hageja palus uue otsusega rahuldada sissenõutavaks muutunud viivisenõue täies ulatuses, jätta kõik menetluskulud kostja kanda ja mõista need välja täies ulatuses kostjalt. Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta kostja kanda. Tarbijakrediidilepingu puhul oli võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis oli lepingus kokkulepitud intressimäär. Kui tarbijakrediidilepingus oli kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loeti viivise määraks lepinguline intressimäär. Viivise nõudmine 39,73% aastas polnud vastuolus VÕS § 415 lg-ga 1 ja VÕS 113 lg 1. Samuti ei esinenud muid asjaolusid, mis viitaks sellise kokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. Viivisekokkulepe oli eraldi läbi räägitud ja tegemist polnud tüüptingimusega. Kohus oleks pidanud rahuldama hagi täies ulatuses ja sellest tulenevalt jätma kõik kulud kostja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramisel ületas maakohus diskretsioonipiire, kuna kohus ei hinnanud ega võtnud arvesse kõiki menetluses hageja poolt tehtud toiminguid. Hageja õigusabile kulunud aeg (4 tundi) oli vajalik ja põhjendatud. Vastustaja seisukoht
7.Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus TsMS § 657 lg-ga 2 osaliselt rahuldada, maakohtu otsus tuleb apellatsioonkaebuse piire arvestades vaidlustatud osas tühistada ning asi tuleb tühistatud osas saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsust vaid sissenõutavaks muutunud viivsenõude ja menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise osas. Muus osas (põhinõue, intress ja sissenõudmiskulud) ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus jõustunud.
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, jättes viivisenõude osaliselt rahuldamata. Hageja nõudis kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist 719,64 eurot perioodi eest 09.11.202015.10.2021. Hagiavalduse kohaselt lähtus hageja viivise arvestamisel laenulepingus kokkulepitud intressimäärast 39,73% aastas. Hageja nõudis edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras. Maakohus rahuldas viivisenõude osaliselt, mõistes hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus põhjendas seda sellega, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära
rohkem kui kolm korda, mistõttu on tegemist tarbijat ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus jättis hageja viivisenõuet lahendades põhjendamatult tähelepanuta tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS § 415 lg 1, mis viis selleni, et kohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses viidatud viivisemäära. Selle käigus rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), jättes hageja viivisenõuet osaliselt rahuldamata ja jättes käsitlemata hageja väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Samuti ei ole maakohus vaidlustatud otsuses analüüsinud VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause kohaldamist, mistõttu nende sätete kohaldamata jätmise põhjused ei ole jälgitavad.
10.Hagiavaldusest nähtub, et laenulepingu näol oli tegemist tarbijakrediidilepinguga. Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 kohaselt krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Sellele, et hageja nõuded tulenevad tarbijakrediidilepingust, viitavad hagiavalduses tehtud põhjendused (sh põhjendused laenulepingus kokkulepitud intressimääraga võrdses määras viivise nõudmise kohta). Seda kinnitavad ka hagiavaldusele lisatud laenuleping ja selle üldtingimused. Laenulepingu poolteks olid füüsilisest isikust kostja ja majandus- ja kutsetegevuses tegutsev äriühing. Ka maakohus lähtus vaidlustatud otsust tehes eeldusest, et laenuleping oli sõlmitud tarbijaga. Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses erinorm viivisemäära kohta. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Riigikohus on osundanud sellele, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS § 415 lg 1 ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus selgitas, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuivõrd laenuandja loovutas nõuded hagejale, siis on hagejal õigus nõuda viivist laenulepingus kokkulepitud määras. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. Praegusel juhul oli laenulepingus kokkulepitud intressimääras 39,73% aastas. Seega oli tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maakohus ei ole viidanud vaidlustatud otsuses ka sellistele asjaoludele, millega võiks kaasneda laenulepingus sisalduva intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muu hulgas ei ole maakohus tuvastanud, et tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületaks VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri.
Kuna praegusel juhul on hagist ja selle lisadest nähtuvalt tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille puhul VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud intressimäära kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohased maakohtu viited VÕS § 42 lg-le 1 ja lg 3 p-le 5 ega ka Riigikohtu seisukohtadele viivise määra piiramise kohta tsiviilasjades nr 3-2-1-66-05 (p 24) ja nr 3-2-1-25-16 (p 13) tehtud lahendites. Viidatud asjades ei olnud tegemist tarbijakrediidilepingutega ning nende puhul ei olnud lepingus kokku lepitud intressimääras. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär kehtib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivisemäärana üksnes siis, kui selle suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat) viivisemäära.
11.Maakohtu eksimused viivisenõude osaliselt rahuldamata jätmisel annavad aluse vaidlustatud otsuse selles osas tühistada. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, siis ei saa ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle ka tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt (TsMS § 651 lg 1).
12.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Arvestades, et maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel uuesti jaotada menetluskulud ja määrata kindlaks nende rahaline suurus, ei käsitle ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel hageja apellatsioonkaebuse väiteid menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, kuna ringkonnakohus ei tee tühistatud osas uus otsust ning ei analüüsi hageja väiteid menetluskulude kohta.
13.Kohus toimetab käesoleva otsuse kostjale kätte avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.