Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. aprill 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-4143
Tsiviilasi
Mikk Jaegeri pankrotihaldur Mart Sikuti hagi Inno Iila vastu tehingu tagasivõitmiseks 22 500 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 5. novembri 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Inno Iila apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
5. aprill 2022
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Inno Iila (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv Vastustaja (hageja): Mikk Jaegeri (isikukood XXXXXXXXXXX) pankrotihaldur Mart Sikut, esindaja vandeadvokaat Alice Salumets
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 5. novembri 2021 otsus ja jätta Mikk Jaegeri pankrotihalduri hagi Inno Iila vastu rahuldamata.
2.Inno Iila apellatsioonkaebus rahuldada.
3.Tühistada Tartu Maakohtu 16. märtsi 2020 määrusega seatud hagi tagamine.
4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Mikk Jaegeri (pankrotis) kanda.
5.Välja mõista Mikk Jaegeri (pankrotis) pankrotivarast Inno Iila kasuks menetluskuluna maakohtus 830 eurot ja ringkonnakohtus 1788 eurot, kokku 2613 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Mikk Jaegeri (võlgnik) pankrotihaldur Mart Sikut (hageja) esitas 16. aprillil 2020 hagi Inno Iila (kostja) vastu tehingu tagasivõitmiseks. Hageja palus: -
-
tunnistada pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 3 alusel kostja võlgniku lähikondseks (kostja on võlgniku õe Rebeka Jaegeri isa); tunnistada kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 9. novembri 2017 korteriomandi XXXXX (registriosa nr XXXXXXX) 3⁄4 mõttelise osa müügileping; tuvastada, et kinnistusraamatu kanne, millega korteriomandi XXXXX 3⁄4 mõttelise osa omanikuna on sisse kantud kostja, on ebaõige; kohustada kostjat sõlmima hagejaga korteriomandi XXXXX 3⁄4 mõttelise osa omandi hagejale üleandmiseks asjaõigusleping, andma nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks ning lugeda tuvastatuks kostjal selliste kohustuste olemasolu; asendada kostja tahteavaldus kohtulahendiga ning tuvastada kostja nõusolek kanda võlgnik korteriomandi XXXXX 3⁄4 mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse.
Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt kuulutati 8. aprillil 2019 välja võlgniku pankrot. Hageja on võlgniku pankrotihaldur. Võlgnik müüs 9. novembril 2017 korteromandi XXXXX 3⁄4 mõttelise osa kostjale. Müügilepingu p 3.2.1. järgi oli ostuhind 22 500 eurot. Müügilepingu p 3.3.2 kohaselt pidi kostja tasuma ostuhinna võlgniku näidatavale kontole ühe aasta jooksul müügilepingu sõlmimisest arvates. Võlgniku pangakontodelt ostuhinna tasumine ei nähtu. Võlgnik on pankrotihaldurile andnud vara müügi kohta vastuolulisi ja paljasõnalisi ütlusi. Dokumente võlgnik pankrotihaldurile väidete tõendamiseks ei esitanud. 4. veebruari 2020 e-kirjas teatas võlgnik, et tasutud on sularahas (tasaarvestusega). Selline tasumine ei vasta müügilepingus kokku lepitud müügihinna tasumise tingimustele ega ole eluliselt usutav. Võlgnik on kostja lähikondne, sest kostja on võlgniku õe R. Jaegeri isa. Võlgnik on korteriomandi mõttelise osa müügitehingu teinud eesmärgiga vältida võlausaldajate nõuete rahuldamist vara müügist laekuvatest vahenditest. Pärast vara võõrandamist puudub võlgnikul igasugune vara, mille arvelt võlausaldajate nõudeid rahuldada, mistõttu kahjustati tehinguga pahatahtlikult nii võlgniku kui võlausaldajate huve.
Hageja tugineb oma nõudes PankrS § 109 lg-le 1, § 110 lg 1 p-dele 3 ja 4, § 111 lg 1 p-le 2 ja lg-le 3. Kuivõrd korteriomandi mõttelise osa müügi eest ei ole raha võlgnikule laekunud, oli müügilepingul kinke iseloom. Korteriomandi mõttelise osa võõrandamise tagajärjel muutus võlgnik maksejõuetuks. Korteriomand oli Rebeka Jaegeri ja võlgniku kaasomandis ning kostja on osalenud ka Victoria Jaegeri pärandvara jagamise kokkulepete sõlmimisel Rebeka Jaegeri seadusliku esindajana.
24.oktoobril 2017 ja 9. novembril 2017 tehti kaks tehingut, millega muudeti varatuks nii P. Jaeger kui võlgnik, kes mõlemad olid sisuliselt pankrotiseisus. Hageja leiab, et eeltoodud tehingud kujutavad endast ühtset skeemi, mis on korraldatud P. Jaegeri ja võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamiseks. 9. novembri 2017 müügilepingut ei saa pidada tavapäraseks, sest omand läks tehinguga kohe kostjale üle.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja on ekslikult leidnud, et kostja on võlgniku lähikondne pankrotiseaduse mõttes. Kostja on võlgniku õe R. Jaegeri isa, st ta on võlgniku õe ülenev lähikondne. Kostja ei kuulu võlgniku lähikondsete hulka PankrS § 117 lg 1 alusel. Antud loetelu on ammendav ega kuulu laiendamisele. Hageja ei ole tõendanud, et hagejal ja kostjal oleks varasemalt olnud ühine majanduslik huvi ning seda määral, et see annaks õigusliku aluse tunnistamaks hagejat kostja lähikondseks PankrS § 117 lg 3 alusel. Hagejal ja kostjal on oma perekond ja oma majapidamine. Kostja oli lepingu sõlmimisel heauskne ja tal puudus igasugune teave võlgniku majanduslikust seisust. Hageja ei ole tõendanud, et antud korteriomandi mõttelise osa võõrandamisel oleks olnud kinke iseloom. Kostja sai esmakordselt teada võlgniku maksejõuetusest alles 2020. aastal. Hageja peab tõendama, et antud tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Tehingus kokkulepitud hind vastas sel ajal analoogiliste võõrandamistehingute hinnale. Hageja on jätnud tähelepanuta asjaolu, et antud kinnistu oli ja on koormatud hüpoteegiga Swedbank AS-i kasuks. Hageja ei ole esitanud kostja vastu lepingu täitmise nõuet. Puudub õiguslik alus tehingu tagasivõitmiseks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas hagi ning tunnistas PankrS § 111 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 9. novembril 2017 sõlmitud korteriomandi 3⁄4 mõttelise osa müügilepingu. Maakohus kohustas kostjat andma tahteavaldused ja nõusolekud tehingu sõlmimiseks ning kinnistusraamatu kannete muutmiseks korteriomandi 3⁄4 mõttelise osa üleandmiseks võlgnikule; asendas vastavad (sh asjaõiguslikud) tahteavaldused ja nõusolekud TsÜS § 68 lg 5 alusel kohtuotsusega; jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja menetluskulud 2350 eurot. 16. märtsi 2020 hagi tagamise määrus jäi kehtima. PankrS § 111 lg 3 kohaselt võib kohus PankrS § 111 lg-s 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Maakohus selgitas, et viidatud sätte mõttes ei oma tähtsust, kas kinke saaja teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve.
Vaidlusalune tehing on tehtud 2017. a novembris, seega vähem kui viis aastat enne ajutise pankrotihalduri nimetamist 12. märtsil 2019 (PankrS § 111 lg 1 p 2). Maakohtu hinnangul on tõendatud, et võlgniku vara vähenes tagasivõidetava tehingu tagajärjel. Pärast korteriomandi mõttelise osa võõrandamist kostjale jäi võlgniku sissetulekuks vaid igakuine töötasu. Samuti ei saanud võlgnik vara võõrandamisel sellist vastusooritust, millele võlausaldajad oleksid saanud sissenõuet pöörata, kuna kohtu hinnangul on tuvastatav, et vara müümisel talle raha üle ei kantud. Võlausaldajate huvide kahjustamine on kohtu hinnangul tõendatud ka asjaoluga, et võlgnik pidi olema juba 2017. a teadlik oma võimaliku maksejõuetuse saabumisest. 8. aprilli 2019 pankrotimäärusest nähtub, et võlgnik avaldas ise esimeste makseraskuste tekkimise ajana 2012 lõpp – 2013 algus. Võlausaldajate huvide kahjustamine on tuvastatud ja seda kinnitavad hageja esiletoodud asjaolud. Võlausaldaja FEB AS poolt MJA Team OÜ-le esitatud arvete summas 16 148,51 eurot maksetähtaeg oli 2017. a märtsis-aprillis. Arved on tasumata ning nende tasumise eest vastutas võlgnik käendajana solidaarselt. Võlgnik pidi teadma, et kostjaga tehingut sõlmides väheneb tema enda vara ning seega ka võlausaldajate võimalused nõudeid rahuldada. Kostja ei vaidle vastu hageja väitele, et hageja kontole ei ole müügihinda aasta jooksul pärast müügitehingut tasutud (müügilepingu p-d 3.2.1 ja 3.2.2). Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et kostja on võlgnikule ostusumma tasunud või et ostusumma on tasaarvestatud kostja nõuetega, millele võlgnik viitab 4. veebruari 2020 e-kirjas. Tehinguosaliste selgitused müügihinna tasumise kohta viitavad vastuoludele pooltevahelistes tahteavaldustes, mis omakorda veenab kohut, et tegemist oli vastusoorituseta tehinguga.
9.novembri 2017 tehingul oli kinke iseloom. Asjas ei ole vaidlust, et kostja on võlgniku õe R. Jaegeri üleneja sugulane (isa). Võlgnik on oma
4.veebruari 2020 e-kirjas pankrotihaldurile (tl 29) selgitanud, et pärast ema surma otsustas ta müüa korteri osa oma kasuisale, st kostjale. Kohtu hinnangul on selle avaldusega tõendatud, et kostja näol oli tegemist võlgniku lähikondsega. PankrS § 117 lg 1 p 3 tekstist ei tulene, et võlgniku ülenejaks sugulaseks saab pidada tema kasuisa, kuid asjaolu, et võlgniku ja kostja vahel on perekondlik side, on kohtu hinnangul väljaspool mõistlikku kahtlust ning kasuisa, kes on ühtlasi võlgniku õe pärisisaks, saab pidada võlgniku lähikondseks nii PankrS § 117 lg 1 p-i 3 laiendavalt tõlgendades kui ka PankrS § 117 lg 3 alusel. Võlgniku õde R. Jaeger on sündinud 2001. aastal, mistõttu saab eeldada, et võlgniku ja kostja perekondlikud suhted said alguse hiljemalt sellest ajast. Kostja ega võlgnik ei ole avaldanud, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, siis PankrS § 119 lg 1 järgi peab teine tehingu pool tagasivõidetud tehingu järgi üleantud vara tagastama selles seisus, nagu see tagasivõidetud tehingu alusel teisele poolele kuulub, sh parendused, viljad ja muu kasu (vt Riigikohtu 4. aprill 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-7541, p 18; Riigikohtu 15. veebruar 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, p 15). Seega on kostjal kohustus tagastada võlgnikule korteriomandi 3⁄4 mõtteline osa, andes nõusoleku vastava asjaõigustehingu sõlmimiseks ning kinnistusraamatu kannete muutmiseks. Kostja vastavad tahteavaldused ja nõusolekud tuleb TsÜS § 68 lg 5 alusel asendada kohtuotsusega.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagiavaldus rahuldamata või saata
tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostja palub tühistada Tartu Maakohtu 16. märtsi 2020 hagi tagamise määrus ja jätta menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis ekslikult, et 9. novembri 2017 tehingul oli kinke iseloom. Hageja väide, et müügitehingust ei ole müüjale raha laekunud, ei tähenda veel seda, et tehingul oleks kinke iseloom. Kui müüja leiab, et on rikutud tema lepingust tulenevaid õigusi, on müüjal õigus nõuda VÕS § 101 lg 1 märgitud õiguskaitsevahendite kohaldamist. Hageja ei ole nõudnud kostjalt müügilepingu täitmist ega taganenud lepingust. Üksnes müügihinna tasumata jätmine ei anna tehingule kinke iseloomu. Kohus ei ole tundnud huvi, kas antud leping on kostja poolt täidetud või mitte. Kohus on rikkunud selgitamiskohustust kostja tõendamiskoormise osas. Kostja on müügilepingu täitnud. Seda kinnitab võlgniku 25. jaanuari 2018 kinnituskiri kostjale ja 4. jaanuari 2018 võla tasaarvestusleping. Kohus leidis ekslikult, et kostja on võlgniku lähikondne ning kohaldas vääralt PankrS § 117 lg-t 3. Kohus on otsuse p-s 35 viidanud Riigikohtu lahenditele, kus lähikondsuse hindamise aluseks on peetud võlgnikuga ühist olulist majanduslikku huvi (Riigikohtu 20. mai 2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-03, p 23 ja 9. mai 2007 otsus nr 3-2-1-43-07, p 11). Nimetatud seisukoha on Riigikohus kujundanud juriidilisest isikust võlgniku lähikondsuse hindamiseks ning kostja hinnangul ei saa Riigikohtu seisukohta automaatselt üle kanda füüsilisest isiku lähikondsuse hindamisele. Kohus on jätnud analüüsimata, millest kohtu arvates tuleneb võlgniku ja kostja vaheline ühine majanduslik huvi, mis annaks õigusliku aluse tehingu kehtetuks tunnistamiseks.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Maakohus tuvastas õigesti asjas kogutud tõenditele tuginedes, et 9. novembri 2017 tehing on kinkeleping. Maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja tuleb lugeda võlgniku lähikondseks. Nimetatu vastab ka kehtivale kohtupraktikale. Riigikohus on tsiviilasjades nr 2-16-8552, 3-2-1-43-07 ja 3-2-1-53-03 märkinud, et PankrS § 117 lg 3 kohaselt võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks ka PankrS § 117 lg-tes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Hageja ei nõustu kostjaga, et Riigikohtu praktika tuleb jätta tähelepanuta, kuna Riigikohus on kujundanud oma seisukohad juriidilisest isikust võlgniku lähikondse hindamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab ise teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Maakohtu 16. märtsi 2020 määrusega seatud hagi tagamine tuleb tühistada.
7.Pankrotihaldur esitas PankrS § 118 lg 1 alusel hagi vara tagasivõitmiseks võlgniku pankrotivarasse. Maakohus tuvastas, et võlgnik sõlmis vaidlusaluse korteriomandi mõttelise osa müügilepingu 9. novembril 2017. Müügilepingu tingimuste kohaselt võõrandas võlgnik müügieseme kostjale hinnaga 22 500 eurot ja kostja kohustus tasuma ostuhinna müüja poolt näidatavale kontole ühe aasta jooksul arvates lepingu sõlmimisest (lepingu p 3.2.2.). Kostja seadis müüja kasuks korteriomandile kinnistusraamatusse neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale hüpoteegi summas 25 000 eurot ostuhinna tagamiseks. Igakordne omanik on
kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (lepingu p 5.1.3). Nimetatud asjaolude osas ei ole pooltel vaidlust. Vaidlust ei ole ka selles, et müügilepingus kokku lepitud hind vastas lepingu sõlmimise ajal müügieseme turuväärtusele (ringkonnakohtu istungi protokoll lk 1). Kohus nimetas võlgnikule ajutise halduri 12. märtsi 2019 kohtumäärusega ja kuulutas välja võlgniku pankroti 8. aprillil 2019.
8.Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas müügilepingu tagasivõitmise korras kehtetuks PankrS § 109 lg 1, § 111 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel. PankrS § 109 lg 1 kohaselt saab PankrS §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks tunnistada võlgniku sellise tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 111 lg 1 p 1 võimaldab kehtetuks tunnistada kinkelepingu, mis on sõlmitud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, samuti ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Sama paragrahvi kolmandast lõikest tulenevalt võib kohus esimeses lõikes sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom.
9.Maakohus tuvastas, et lepingus kokkulepitud viisil ei ole müügilepingut täidetud. Maakohus pidas võlgniku väiteid ostuhinna tasumise osas vasturääkivateks ning tuvastas sellel alusel, et müügileping on kinke iseloomuga. Võlgniku vara vähenes, ta ei saanud vastusooritust, millele võlausaldajad oleksid saanud sissenõuet pöörata ja seetõttu said kahjustada võlausaldajate huvid. Ringkonnakohus maakohtu hinnanguga vaidlusalusele lepingule kui võlausaldajaid kahjustavale kinke iseloomuga tehingule ei nõustu. PankrS § 109 lg 1 järgi saab pankrotiseaduse tagasivõitmise sätete alusel tunnistada kehtetuks üksnes sellise tehingu, mis on tehtud enne võlgniku pankroti välja kuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Tehing, millega võlgnik võõrandab oma vara turuhinna alusel, ei ole üldjuhul võlausaldajate huve kahjustav, sest võlgniku varaline olukord kokkuvõttes ei halvene, muutub üksnes vara koosseis. Samuti ei saa tehing, kus poolte kohustused on võrdsed, olla kinke iseloomuga PankrS § 111 lg 3 tähenduses. Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 111 lg 3 mõttes tuleb kindlaks teha üksnes see, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1- 163-11 p 41). Maakohus ei ole tuvastanud, et kokkulepitud soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra ehk et võlgnik võõrandas korteriomandi mõttelise osa oluliselt alla turuhinna. Pooltel puudub selles osas ka vaidlus. Kokkulepitud vastusoorituse väärtust ei muuda asjaolu, et pooltel on vaidlus, kas kostja on oma lepingulisi kohustusi täitnud. Maakohus jättis tähelepanuta, et võlgniku ostuhinna nõue on tagatud võlgniku kasuks seatud hüpoteegiga summas 25 000 eurot ning kinnisasja igakordne omanik on allutatud ka kohesele sundtäitmisele. Seega ei kahjusta võlausaldajaid ka poolte kokkulepe ostuhinna hilisemas tasumises, sest võlgniku lepingu täitmise nõue on tagatud. Hageja ei ole seda õigust kasutanud. Ringkonnakohtu seisukohta PankrS § 109 lg 1 eelduse puudumise osas ei muuda ka hageja väited, et kostja osales V. Jaegeri pärandvara jagamise kokkuleppe sõlmimisel ning vaidlustatud tehing oli üks osa skeemist, mis oli korraldatud P. Jaegeri ja võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamiseks. Tehingu tagasivõitmise hagi lahendamiseks saab kohus hinnata üksnes konkreetse tehingu tingimusi ja selles sõlmitud kokkulepete kahjustavat mõju võlausaldajate huvidele.
10.Kuna asjas ei ole tuvastatav võlausaldajate huvide kahjustamine PankrS § 109 lg 1 järgi, on maakohus põhjendamatult rahuldanud hagi PankrS § 111 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel. Hagi ei saaks
rahuldada ka PankrS § 110 lg 1 p 3 või 4 alusel. Kuna vaidlusalune tehing on kehtiv, jäävad rahuldamata ka kõik ülejäänud hageja nõuded, mille rahuldamise eelduseks on tehingu kehtetuks tunnistamine tagasivõitmise sätete alusel. Puudub ka vajadus hinnata hageja väiteid kostja ja võlgniku lähikondsuse osas PankrS § 117 sätete alusel. Hagi jääb täielikult rahuldamata.
11.Hageja väidab, et kostja ei ole ostuhinda võlgnikule tasunud ning võlgniku sellekohased väited haldurile on vastuolulised. Vaidlused ostuhinna tasumise osas ei too kaasa aga võlausaldajate huvide kahjustamist PankrS § 109 lg 1 tähenduses. Kui hageja leiab, et kostja ei ole täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ja ei ole tasunud ostuhinda, on hagejal õigus esitada kostja vastu lepingu täitmise nõue VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel. Põhjendatud on kostja seisukoht, et kui ka müügitehingust ei ole müüjale raha laekunud, ei tähenda veel seda, et tehingul oleks kinke iseloom. Hageja ei ole nõudnud kostjalt müügilepingu täitmist ega taganenud lepingust ega ole ka vastavaid nõudeid esitanud käesolevas menetluses.
12.Kuna hagi jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulu suuruseks maakohtus 830 eurot (koos käibemaksuga), sh riigilõiv määruskaebuselt hagi tagamise määruse peale 50 eurot (lk 177). Ringkonnakohtus on kostja menetluskulu suuruseks 1788 eurot (koos käibemaksuga), sh apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 900 eurot. Hageja ei ole kostja menetluskulude suuruse osas vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus leiab, et kostja kulutused õigusabile on mõlemas kohtuastmes TsMS § 175 lg 1 järgi vajalikud ning põhjendatud. Riigilõiv on tasutud. Kostja menetluskulu nõue kuulub täies ulatuses rahuldamisele. PankrS § 541 lg 1 teise lause kohaselt on halduri tegevuse tulemusena tekkivate kohustuste kandjaks võlgnik, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega tuleb kostja menetluskulu 830 + 1788 eurot = 2613 eurot välja mõista võlgniku pankrotivarast.
(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.