Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

katteks 600 eurot, sealhulgas käibemaks ja riigilõivu katteks 200 eurot.

2 (10)

Kostja pöördus 11.01.2021 e-kirja teel hageja poole ning palus lõpetada poolte vahel sõlmitud lepingu ning tagastada garaaživõtmed. 11.01.2021 edastas hageja seaduslik esindaja kostja avaldusele vastuseks väljavõtte kostja poolt tasumata arvetest. 12.01.2021 edastas kostja hageja seaduslikule esindajale vastuse, milles tunnistab enda võlgnevust hagejale ning lubas võlgnevuse tasuda, milleks soovis hagejaga kokku leppida võlgnevuse tasumise osamaksetena. 31.01.2021 allkirjastasid hageja ja kostja kirjaliku lepingu lõpetamise, milles fikseeriti ära kostja kohustus tasuda võlgnevus hagejale hiljemalt 01.06.2021 (lepingu viimane lehekülg). Kostja ei ole tasunud temale hageja poolt renditud garaažiboksi eest esitatud arveid vaidlustanud ega osaliselt tasunud. 17.08.2021 pöördus hageja X OÜ poole kostjalt võlgnevuse sissenõudmiseks. Hageja lepinguline esindaja edastas 24.08.2021 kostja e-postiaadressile: xxx võlateatise. Võlateatises selgitas hageja lepinguline esindaja kostjale võlgnevust ning palus võlgnevuse koos sellele lisanduvate kõrvalkuludega tasuda hiljemalt 31.08.2021. Kostja vastas hageja lepingulise esindaja edastatud võlateatisele ning kostja ja hageja lepinguline esindaja pidas võlgnevuse teemal kirjavahetust. Kuivõrd kostja ei nõustunud hageja nõudega ning pooled ei saavutanud kohtuvälist kokkulepet kostja poolse võlgnevuse tasumiseks, on hageja sunnitud enda õiguste kaitseks pöörduma hagiavaldusega kohtu poole. Hageja täitis oma lepingulisi kohustusi korrektselt, kuid kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi kohaselt täitnud. Kostja on 26.12.2017 sõlmitud lepingust tulenevad hageja poolt esitatud rendiarveid tasunud osaliselt ning jätnud tasumata arved nr 19063, 19076, 20005, 20020, 20041, 20044, 20053, 20066, 20071 ja 21005 kokku summas 429,90 eurot. Arvete maksetähtajad on saabunud ning seega on nimetatud arved muutunud sissenõutavaks. Kuivõrd kostja ei andnud hagejale renditud garaažiboksi peale 1 -aastase lepingu tähtaja möödumist üle, so 26.12.2018, siis muutus poolte vahel 26.12.2017 sõlmitud garaažiboksi rendileping alates 26.12.2018 tähtajatuks rendilepinguks ning kostja jätkas garaažiboksi kasutamist kuni 31.01.2021. Hageja esitas kostjale tähtajatu lepingu kehtivuse perioodil rendiarveid ning kostja jätkas temale esitatud rendiarvete tasumist. Kostja ei ole kohaselt täitnud endale võetud lepingulisi kohustusi, mis tulenevad lepingu punktidest 3.4 ja 3.4.1. (tasuda hagejale arve alusel jooksva kuu alguses renti ettemaksuna 39 eurot kuus ning garaažiühistu aastamaksu kord aastas või osadeks laiali jagatuna kord kuus 1/12 väärtuses) ning on sattunud osaliste arvete tasumisega viivitusse. Lepingu punkti 3.93 kohaselt rendi, aastamaksu või muude arvete õigeaegse tasumata jätmise korral tasub rentnik viivist 0,2% ulatuses võlgu olevalt summalt iga viivitatud päeva eest. Viivis on seisuga 02.09.21 333,68 €. Kostja kohustusi ei täitnud. Hageja saatis kostjale meeldetuletuskirju. Hageja sunnitud pöörduma võlgnevuste sissenõudmisega tegeleva äriühingu poole. Hageja lepinguline esindaja on edastanud kostjale nõudekirja (võlateatise). Samuti on hageja lepinguline esindaja edastanud kostjale lisaks veel 4 kirja, milles selgitab kostjale nõude sisu ja selle tekkimist. Vaatamata hageja ja hageja esindaja korduvatele meeldetuletustele ning 3 (10)

nõudekirjadele ei ole kostja nõuet tasunud. Võlgnevuse sissenõudmiskulu ei ole seotud hagejale tekitatud kahjuga, vaid asjaoluga, et hageja oli sunnitud võlgnevuse sissenõudmiseks pöörduma kolmanda isiku, võlgade sissenõudmisega tegeleva äriühingu poole. Hageja lepinguline esindaja on edastanud kostjale 5 kirja. Tulenevalt eeltoodust on hagejal võlaõigusseadusest (VÕS § 113. 2 lg 2 p 1) tulenev õigus esitada kostja vastu sissenõudmiskulude nõue summas 30 eurot, hageja nõue on alla 500 €. Hageja ei nõustunud kostja väidetega. Hageja palub mõista B. P. ́ilt Rehviliiga OÜ kasuks välja 26.12.2017 sõlmitud garaažiboksi rendilepingust tulenev põhivõlgnevus summas 429,90 eurot; viivised määras 0,2% päevas iga maksetähtaja ületanud päeva eest seisuga 02.09.2021 summas kokku 333,68 eurot; viivised alates 03.09.2021 määras 0,2% päevas iga maksetähtajaga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni ja sissenõudmiskulu summas 300 eurot. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ja märkida menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Lepingu kehtivus (rendilepingu punkt 5.1) oli 27.12.2017 – 27.12.2017. Kõik maksed mis on tehtud perioodil 27.12.2017 - 07.10.2021 on tehtud ekslikult. Kirjavahetust *.msg failides ei võta omaks ja lepingu viimasel lehel olev tekst on kirjutatud Rehviliiga OÜ juhatuse liikme pool. Kohtu põhjendused Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Eeltoodu alusel on otsuse põhjendused lihtsustatud vormis. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, 2, § 8 lg 1, 2 järgi tuleb lepingut täita vastavalt lepingus, seaduses kokkulepitule ja hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele. Kohustuse rikkumine on VÕS § 100 järgi kohustuse täitmata jätmine, osaliselt täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. Kui võlgnik rikub kohustust, on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult VÕS § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1 järgi kohustuse täitmist, viivist. VÕS 113.2 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui 4 (10)

võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 I lause sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 339 kohaselt rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). VÕS § 341 kohaselt rendilepingule kohaldatakse täiendavalt üürilepingu kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti. VÕS § 309 lg 1 tähtajaline üürileping lõpeb tähtaja möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud. VÕS § 310 lg 1 kohaselt kui pärast üürilepingu tähtaja möödumist jätkab üürnik asja kasutamist, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks, kui üürileandja või üürnik ei avalda teisele lepingupoolele kahe nädala jooksul teistsugust tahet. Avaldamise tähtaeg hakkab üürniku jaoks kulgema üürilepingu tähtaja möödumisest, üürileandja jaoks aga ajast, mil ta sai teada, et üürnik jätkab asja kasutamist; lg 2 sätestab, et kui vähemalt kaheks aastaks sõlmitud eluruumi üürilepingu puhul kumbki lepingupool ei teata vähemalt kaks kuud enne tähtaja möödumist, et ta ei soovi lepingu pikenemist, muutub üürileping tähtaja möödumisel tähtajatuks. Vaidlustamata asjaolud • Hageja ja kostja sõlmisid kirjaliku lepingu xxx asuva garaaži boksi nr 02 kasutamiseks. • Kostja kohustus tasuma hagejale tasu 39 € kuus. • Kostja jättis tasumata hagejale järgmiselt: - 5.09.2019 koostatud arve nr 19063 summas 39,00 eurot, maksetähtajaga 20.09.2019 ja selle katteks laekus 07.10.2020 5,10 eurot ning kostja jättis tasumata võlgnevus 33,90 eurot; - 17.11.2019 koostatud arve nr 19076 summas 39,00 euro, maksetähtajaga 22.11.2019; - 01.01.2020 koostatud arve nr 20005 summas 39,00 eurot, maksetähtajaga 06.01.2020; - 19.04.2020 koostatud arve nr 20020 summas 39,00 eurot, maksetähtajaga 20.09.2019; - 01.07.2020 koostatud arve nr 20041 summas 39,00 eurot, maksetähtajaga 24.04.2020; - 08.08.2020 koostatud arve nr 20044 summas 39,00 eurot, maksetähtajaga 13.08.2020; - 14.09.2020 koostatud arve nr 20053 summas 39,00 eurot, maksetähtajaga 19.09.2020; 5 (10)

- 08.11.2020 koostatud arve nr 20066 summas 84,00 eurot, maksetähtajaga 13.11.2020; - 05.12.2020 koostatud arve nr 50071 summas 39,00 eurot, maksetähtajaga 10.12.2020; - 11.01.2021 koostatud arve nr 21005 summas 39,00 eurot, maksetähtajaga 16.01.2021; • Kokku jättis tasumata tasu 429,90 €. • Lepingu p 3.93 kohaselt maksab rentnik rendi, aastamaksu või muude arvete õigeaegse tasumata jätmise korral viivist 0,2% ulatuses võlgu olevalt summalt iga viivitatud päeva eest. • Viivis on arvestuslikult seisuga 02.09.21 333,68 €. Lepingust (hagiavalduse lisa 1) nähtub, et see on sõlmitud 26.12.17, mistõttu pole õige kostja väide, et see on sõlmitud 27.12.17. Kuna lepingust nähtuvalt sõlmisid pooled 26.12.2017 lepingu, mille alusel sai kostja enda kasutusse garaažiboksi nr 02 aadressil xxx ja kostja kohustus tasuma hagejale tasu 39 € kuus, siis on poolte vahel sõlmitud VÕS § 339 järgi rendileping. Vaidlus VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe, lg 2 järgi ei või lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. Hageja poolt kohtule esitatud poolte vahel sõlmitud lepingu teksti järgi oleks leping sõlmitud üheks päevaks ehk 26.12.17. Hageja väitis vastuses kostja vastusele, et sellise 1- päevase kirjaliku lepingu sõlmimise tahet hagejal polnud ning tahe oli sõlmida leping aastaks, kuid lepingus on tegemist kirjaveaga ja inimliku eksitusega, lisaks ei oleks kunagi kirjalikku lepingut sõlmitud garaaži rendiks üheks päevaks. VÕS § 76 lg 1, 2 järgi tuleb leping täita vastavalt lepingule, seadusele. VÕS 78 lg 1 I lause sätestab, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Hageja on tõendanud kohtule esitatud pangakonto väljavõttega 01.07.16-11.08.21 (hagi lisa 4), et VÕS § 78 lg 1 I lause järgi on E. P. tasunud hagejale veebruari, märtsis, aprillis, mais 2018.a. igakuiselt 39 € vastavalt hageja esitatud arvetele nr 17070, nr 18012, nr 18014, nr 18023, nr18026. Kostja on ise tasunud 2018.a. jaanuaris hagejale 39 € ja VÕS § 78 lg 1 I lause järgi on T. P.a tasunud 2018.a. juunis hagejale arvete nr 18037, nr 18038 alusel 2* 39 € ja detsembris 79 € arve 18064 € järgi. Kostja on tasunud hagejale 2018.a. oktoobris, novembris arvete nr 18051, nr 18048 alusel, 2019.a. jaanuaris, veebruaris, märtsis, mais, juunis, juulis, septembris, novembris, detsembris (kord 39 €, kord 44,51 €, kord 80 €, kord 40 €, kord 43 € kord 55 €, kord 50 €) arvete nr 901332, nr 19052, nr 19066 alusel ha 2020.a. jaanuaris, veebruaris, aprillis, mais, augustis, oktoobris arvete nr 19079, nr 20008, nr 20017, nr 20029, nr 20032, nr 20057 alusel igakuiselt 39 €. 6 (10)

Kohus asub viidatud pangakonto väljavõtteid hinnates järeldusele, et kostja, tasudes hagejale esitatud arvete alusel tasu, on käitumisega näidanud üle seda, et tal on kohustused hageja ees, mida ta täidab. Kostja ei esitanud tõendeid, millest nähtuvalt oli tal tahe sõlmida vaidlusalune leping vaid üheks päevaks. Kostja on küll väitnud, et tasu on makstud ekslikult, ent pole väitnud, et tasu maksti hagejale millega muu kui garaažiboksi nr 02 kasutamise eest. Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kostja on tasunud 2018.a., 2019.a., 2020.a. hagejale garaažiboksi eest tasu, asub kohus järeldusele, et lepingus märgitud lepingu tähtaeg, mille järgi oli see sõlmitud 26.12.17 üheks päevaks, on ilme eksitus, mida ei saa võtta aluseks VÕS § 29 lg 2 järgi lepingu tõlgendamisel. Kuna kostja ei ole tõendanud, et pooled tahtsid lepingut sõlmida vaid üheks päevaks, siis asub kohus järeldusele, et poolte tahe oli sõlmida leping üheks aastaks ehk kuni 26.12.18, nagu hageja on väitnud. Hageja on esitanud kohtule hageja esindaja ja kostja vahelise e-kirjavahetuse 2021. augustist (lisa 8), milles vaidlevad pooled lepingu pikkuse üle (kostja arvates leping on 1- päevane, tasu makstud alusetult). Kostja väitis oma vastuses hagile, et ta ei võta e-kirjades midagi omaks. Seega on kostja väited vastuolulised lepingu pikkuse osas, kui väidab, et ta ei võta omaks e- kirjades kirjutatut. Teisisõnu, kui kostja ei võta e-kirjades märgitud omaks, saab järeldada, et kostja ei vaidlusta seda, et leping on pikem kui üks päev. Eeltoodu alusel leiab kohus, et vaidlusalune leping oli poolte vahel sõlmitud tähtajaliselt üheks aastaks kuni 26.12.18, nagu väitis hageja. Nii oli kostjal VÕS § 76 lg 1, 2, § 8 lg 1, 2 § 339 järgi kohustust täita pärast 26.12.17 vaidlusalust lepingut. Kuna 1) kostja tasus hageja esitatud arvete alusel hagejale garaažikski eest renti (tasu) ka 2018.a., 2019.a. ja 2020.a, 2) asjas ei ole esitatud väiteid, et kostja oleks rendilepingu eseme pärast 26.12.18 vabastanud, 3) kostja pole väitnud, et ta poleks ruume pärast 26.12.17 ja pärast 26.12.18 kasutanud, 4) hageja on väitnud, et kumbki pool ei avaldanud pärast 26.12.18 teisele lepingupoolele tahet, et pooled ei soovi lepingulisi suhteid jätkata VÕS § 310 lg 1 järgi, siis asub kohus järeldusele, et pooltevaheline rendileping muutus pärast 26.12.18 tähtajatuks VÕS 310 lg 1 järgi. Kuna leping muutuks tähtajatuks, oli kostjal kohustus VÕS § 76 lg 1, 2, § 8 lg 1, 2 § 339 järgi lepingut täita ka pärast 26.12.18 ning tasuda rendimakseid vastavalt poolte vahelisele rendilepingule. Nii on alusetud kostja väited, et kõik maksed on tehtud ekslikult, sest tegelikult kehtis poolte vahel leping 2018., 2019.a., 2020.a., 2021.a. jaanuarini (kaasa arvatud, nagu hageja väitis). Kostja väitis, et ei võta omaks ühtegi e-posti teel saadetud kirja. Nimelt on hageja esitanud kostja 11.01.21 e-kirja, milles ta soovib lepingut lõpetada (hagi lisa 5), kuid sellel pole tähtsust, sest hageja väitis ise, et leping lõppes 2021.a. jaanuaris ega ole nõudnud kostjalt renti pärast 2021.a. jaanuarikuud. Hageja on esitanud kostja 12.01.21 7 (10)

(hagi lisa 6) e-kirja, milles kostja kirjutas hagejale, et antud arved on tõesti jäänud tasumata, kuid kõiki arveid ei suutnud ta meilis leida ja palub need talle saata. Selle ekirja kohaselt on hageja kirjutanud kostjale, mis arved on tasumata. Kohtul puudub alus kahelda, et 12.01.21 e-kirja vastuse on koostanud kostja, sest e-kiri on saadetud temaga seotud e-posti aadressilt, mille on kostja märkinud ka oma menetlusdokumentides kontaktaadressiks ja pooltevahelises lepingus. Lisaks ei ole märgitud e-kirja sisul tähtust, sest hageja ei ole rajanud oma nõuet sellele e-kirjale kui võlatunnistusele VÕS § 30 järgi (leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus), vaid rendilepingu rikkumisele ja tähtajaks maksmata renditasude tasunõuetele. Kostja väitis, et rendilepingu viimasele lehele on teksti kirjutanud hageja (leping lõppenud 31.01.21, võlg tasutakse 01.06.21). Esiteks tuvastas kohus, et leping oli üheaastane, pikenes pärast 26.12.18 ja muutus tähtajatuks ja kostja pidi lepingut täitma pärast 26.12.17, teiseks on hageja ise väitnud, et leping lõppes 31.01.21 ja kolmandaks pole hageja tasu nõudnud pärast 31.01.21. Nii ei oma tähtust, kes ja mida on lepingu viimasele lehele kirjutanud. Vaidlust pole selles, et kostja jättis tasumata 5.09.2019 koostatud arve nr 19063 järgi 33,90 eurot, 17.11.2019 koostatud arve nr 19076 järgi 39,00 eurot, 01.01.2020 koostatud arve nr 20005 järgi 39,00 eurot, 19.04.2020 koostatud arve nr 20020 järgi 39,00 eurot, 01.07.2020 koostatud arve nr 20041 järgi 39,00 eurot, 08.08.2020 koostatud arve nr 20044 järgi 39,00 eurot, 14.09.2020 koostatud arve nr 20053 järgi 39,00 eurot, 08.11.2020 koostatud arve nr 20066 järgi 84,00 eurot, 05.12.2020 koostatud arve nr 50071 järgi 39,00 eurot, 11.01.2021 koostatud arve nr 21005 järgi 39,00 eurot, kõik kokku 429,90 eurot. Vaidlus puudub selles, et viivis on võlalt 02.09.21 (hagi esitamise aeg) seisuga 333,68 €. Nii asub kohus järeldusele, et kostja rikkus VÕS § 100 mõttes VÕS § 339 ja poolte vahelisest lepingus tulenevat rendi tasumise kohustust ja jäi viivitusse. Selle tõttu on hagejal õigus nõuda VÕS § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1 järgi lepingus kokkulepitud renti ning viivist lepingus kokkulepitud määras (lepingu p 9.39) 0,2% päevas ja TsMS § 367 järgi viivist alates 03.09.21. Hageja on tõendanud kohtule esitatud nõudekirjaga (hagi lisa 7), et tema esindaja (X OÜ esindaja A. P. esitas 24.08.21 (pärast lepingu lõppemist) kostjale võlanõude. Lisaks on tõendanud e-kirjadega 2021.a. augustist (lisa 8), et esindaja nõudis kostjalt võla tasumist, sealjuures selgitas e-kirjades lepingu tähtaega. Seega on hagejal õigus nõuda VÕS § 113.2 lg 1 p 2 alusel sissenõudmiskulusid 30 €, kuna võlanõue on alla 500 €. Ülaltoodu alusel leiab kohus, et hageja nõue on tõendatud ja põhjendatud. Kuna kostja ei ole nõus võlga ja viivist ja sissenõudmiskulusid hagejale hüvitama, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista VÕS § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1, 113.2 lg 1 p 2 järgi võlga 429,90 €, viivist seisuga 02.09.2021 kokku 333,68 €, viivised alates 03.09.2021 0,2% päevas võlgnetavalt põhivõlalt päevas kuni põhivõlgnevuse kohase täitmiseni ja lisaks sissenõudmiskulud hüvitamiseks 30 €.

8 (10)

TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel kuulub otsus viivitamatule täitmisele. Kohtul ei ole vaja hinnata hagiavalduse lisaks 3, 4 olevaid arveid, kuivõrd nende saatmise, saamise ning sisu üle vaidlust ei tõusetunud. Menetluskulude jaotus, rahaline suurus TsMS § 162 lg 1, 2 järgi kannab menetluskulud see pool, kelle kahjuks on otsus tehtud. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis jäävad poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1,2 järgi kostja kanda. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda ja kuna kostja kulude nimekirja ei esitanud, siis kohus nende kulude suurust kindlaks ei määra. Menetluskuludeks on TsMS § 138 lg 1, 2, § 144 p 1, § 175 lg 1 järgi lõiv, lepingulise esindaja põhjendatud kulud. Hageja menetluskulud on 23.03.22 avalduse kohaselt järgmised. Esindaja kulud on 1356,00 eurot 9 tunni ja 5 min eest; tunnitasu määr on 120 €, millele lisandub käibemaks. Lisaks on hageja tasunud lõivu 200 €, mis nähtub asja materjalidest. Hageja soovib, et kostja tasub menetluskulud hageja X OÜ arvelduskontole nr EExxx, AS LHV Pank, selgitusega tsiviilasja number ja võlgniku nimi. Lisaks leiab, et kostjal tuleb tasuda kuludelt viivist TSMS § 177 lg 2 ja VÕS § 113 lg 1 järgi. TsMS § 175 lg 1 järgi kontrollib kohus esindaja kulude põhjendatust, sõltumata sellest et kostja ei ole kuludele vastuväiteid esitanud ((tähtaeg 22.03.22 kirjas 06.04.22, hageja menetluskulud on kostjale kätte toimetatud 31.03.22 (e-postiga)). Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud ei ole täies ulatuses põhjendatud. Ebamõistlikult palju kulus hageja esindajal aega kohtu 17.09.21 määrusega tutvumiseks ja hagiavalduse käiguta jätmise määruses toodud puuduste kõrvaldamiseks. Kui hageja oleks kohe hagiavalduses põhjendanud oma sissenõudmiskulude nõuet, esitanud ka avalduses selle nõude ja tasunud hagihinnalt õigesti lõivu, oleks see võtnud vähem aega, sest sellisel juhul ei oleks vaja olnud uuesti materjale ette võtta ja neid üle kontrollida. Hageja esindaja tunnitasu määr on 120 € + käibemaks, mis tähendab sellise tasumääraga esindaja puhul seda, et hagiavaldus on esitatud koos põhjendustega ja nõudega nii, et see ei vaja korrigeerimist ja täpsustamist sissenõudmiskulude nõude põhjendamisel, nõude kirjapanemisel ja lõivu tasumisel. Tegemist ei ole eriliselt keeruliste õiguslike küsimuste ja toimingutega (sissenõudmiskulude põhjendamine ja nõude esitamine ning lõivu tasumine), mis võtaks hageja esindajal aega kokku 55 min. Kui hagiavaldus oleks koheselt korrektselt põhjendatud, nõue resolutsioonis esitatud ja lõiv tasutud, siis piisab selliseks tööks 30 minutist. Hageja on menetluskulude nimekirjades (neid on kaks, 27.09.21 ja 23.03.22, lisaks on osa kulusid märgitud hagiavalduses) tsiteerinud Riigikohtu lahendeid, mida ei ole vaja teha. Arvestada tuleb asjaoluga, et hagiavalduses endas oli juba esitatud osa kulusid, mistõttu vajas nimekiri vaid veidi täiendamist. Seega on hageja põhjendamatult suurendanud kulude nimekirjade koostamise aega ühele 9 (10)

tunnile, mis on ebamõistlik aeg nimekirjade koostamiseks ja kohus leiab, et vajalik aeg kulude nimekirja koostamiseks on kokku 30 min. Nii leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik tööaeg on 8 tundi ja 30 min (9 tundi ja 25 min – 25 min – 30 min). Seega oleks tasu 1224 € koos käibemaksuga. Arvestades tsiviilasja hinda ning asjaolu, et pooled vaidlesid vaid selle üle, kui pikk oli leping, kostja vastus on sisult lühike ehk mõne vastuväiteline, kostja ei esitanud tõendeid, siis leiab kohus, et sellises mahus esindaja kulusid ei saanud kostja ette näha. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et põhjendatud lepingulise esindaja menetluskulud, mille peab kostja hagejale hüvitama TsMS § 175 on 600 € (sh käibemaks). Märgitud 600 € tuleb hagejalt kostja kasuks TsMS § 162 lg 1, 2, § 144 p 1, § 175 lg 1 järgi välja mõista. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud lõivu 200 €, mis on hageja menetluskulu ja see tuleb kostjalt hageja kasuks TsMS § 138 lg 1, 2, § 162 lg 1, 2 järgi välja mõista. Lisaks tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda alates lahendi jõustumisest võlgnetavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kuni kulude tasumiseni. TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Hageja soovis, et menetluskulud tuleb kostjal tasuda esindaja kontole. Kooskõlas hageja taotlusega tuleb seega TsMS § 445 lg 1 järgi määrata kindlaks menetluskulude tasumise kord. Nii tuleb kostjal tasuda menetluskulud X OÜ arvelduskontole nr EExxx, AS LHV Pank, selgitusega „Tsiviilasi nr 2-21-13789 B. P.“. (digitaalne allkiri) Kohtunik

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.