Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Jelena Lehter Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu Y osaline loobumine hagist intressi 2500 euro saamise nõude osas. Tühistada Harju Maakohtu 29.06.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-18959 osas, milles rahuldati Y nõue X vastu intressi 2500 euro saamiseks, ja lõpetada tsiviilasja nr 219-18959 menetlus Y nõudes X vastu intressi 2500 euro saamiseks.
5.1.Jätta X 25.06.2021 ja 26.06.2021 esitatud menetlusdokumendid menetlemata.
5.2.Võtta vastu Y osaline hagist loobumine ning lõpetada tsiviilasja nr 2-19-18959 menetlus Y hagis X vastu intressi 2500 euro saamiseks.
5.3.Rahuldada hagi osaliselt ja mõista X-lt Y kasuks välja põhivõlg 90 000 eurot ja intress 2000 eurot.
5.4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus X kanda.
5.5.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista Xlt välja Y kasuks maakohtu menetluskulud 2418 eurot, s.o riigilõiv 1200 eurot
2-19-18959 ja õigusabikulud 1218 eurot. Ringkonnakohtus hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
5.6.Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb X-l tasuda Y-le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (2418 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Y (hageja) esitas 03.12.2019 Harju Maakohtule hagi X (kostja), C ja Z vastu võla ja intressi väljamõistmiseks.
2.05.05.2021 määrusega lõpetas maakohus menetluse hageja hagis C vastu ning kinnitas hageja ja C kompromissi, mille kohaselt tasub C hagejale maksegraafiku alusel 31 000 eurot. 05.05.2021 määrusega lõpetas kohus menetluse hageja hagis Z vastu võlgnevuse väljamõistmiseks ning kinnitas hageja ja Z kompromissi, mille kohaselt tasub Z hagejale maksegraafiku alusel 31 000 eurot.
3.Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt sõlmisid hageja, C, Z ja kostja 02.01.2017 laenulepingu nr 20170102/01, mille alusel andis hageja C-le, Z-le ja kostjale laenu 90 000 eurot, millest 76 000 eurot anti üle sularahas ja 14 000 eurot kanti C arvelduskontole. 02.01.2017 üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisega kinnitasid C, Z ja kostja, et laen on neile üle antud ja hageja on nõuetekohaselt täitnud laenu üleandmise kohustuse. Laenu tagastamise tähtpäev oli 30.06.2017 ning laenu kasutamise eest tuli tasuda intressi 10% laenusummast, s.o 9000 eurot. Seisuga 03.12.2019 tasus C intressi 4500 eurot. Teised laenusaajad laenusummat ega intressi ei tasunud. Kuna C, Z ja kostja on solidaarvõlgnikud, on hagejal õigus nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 90 000 eurot ja tasumata jäänud intressi 4500 eurot.
4.Vastuseks kostja seisukohale leiab hageja, et kuigi poolte vahel sõlmitud laenulepingu punktist 1.5 tuleneb, et laenuvõtja kasutab laenu F OÜ äritegevuse arendamiseks, siis laenulepingus ja selle lisades (sh raha üleandmise aktis) on selgelt sätestatud, et C, Z ja kostja võtavad laenu kui füüsilised isikud, mitte kui F OÜ esindajad. Kostja ei eita, et ta kirjutas laenulepingule alla, s.t ta on tutvunud lepingu sisuga ja oli sellega nõus. Samuti ei vaidlusta kostja seda, et laen oli laenusaajatele üle antud. Laenusaajate omavahelised kokkulepped laenulepingu täitmise osas ei mõjuta hageja õigust nõuda kohustuse täitmist vastavalt sõlmitud laenulepingule. Kostja on jätkuvalt F OÜ osanik. Hageja ei pea põhjendatuks ka kostja
2-19-18959 seisukohta, et laenulepingust tulenevat kohustust saaks vaadelda kui mittetäielikku kohustust VÕS § 4 lg 1 tähenduses. Võlgniku kohustus tagastada laenuandjale laen tuleneb kehtivast laenulepingust ja VÕS § 396 lg-st 2. Seega võlausaldajal on õigus ja alus nõuda ka kostjalt kohustuse täitmist. Hageja tõi esile, et poolte vahel on mitu laenulepingut ning vaidlusaluse laenulepingu alusel ei ole tagasimakseid tehtud. Kostja esitatud F OÜ pangakontode väljavõtted ja kirjalik analüüs on asjakohatud, kuna praeguse vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, kuidas on laenusaajad omavaheliste kokkulepete alusel saadud laenu kasutanud. Kostja vastuväited
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
6.Hagi on esitatud vale isiku vastu. Kostjal ei ole olnud kunagi F OÜ-ga finantssuhteid ega juurdepääsu F OÜ rahalistele vahenditele ning kostja ei ole kunagi firma rahalisi vahendeid käsutanud. C ja Z omastasid pidevalt laenuandjate raha ning ei kavatsenud kellelegi laenu tagastada, mida tõendab asjaolu, et F OÜ-l oli 2017. aastal maksuvõlg üle 102 000 euro. Kostja toob välja, et juhatuse liikmete solidaarse vastutuse rakendamise tingimuseks on muu hulgas asjaolu, et iga juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi osaühingu ees. Seega peab kostja hinnangul hageja tõendama, et kostja on rikkunud juhatuse liikme kohustust, mille tulemusena muutus firma maksejõuetuks. Alates 05.05.2017 ei ole kostja F OÜ juhatuse liige, mille tõttu ei saanud ta lepingut täita. Kostjal ei ole F OÜ-ga mingit seost ning laen jäi F OÜ-le. Kostja esitas tõendid laenu kasutamise kohta, millest nähtub, et kostja ei ole saanud laenu kasutada ning seda kasutasid teised laenusaajad.
7.Kostja on arvamusel, et allkirjastas laenulepingu F OÜ esindajana. Leping oli vene keeles ja selle sisu oli kostjale arusaadav. Kostja väidab ka, et tegemist on mittetäieliku kohustusega VÕS § 4 lg 1 tähenduses ning seadus ei näe selle eest vastutust ette. Lisaks ei ole hageja tõendanud laenu sularahas üleandmist. Maakohtu otsus
8.Maakohus rahuldas 29.06.2021 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 90 000 eurot ja intressi 4500 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2418 eurot ja viivise. Maakohus jättis menetlemata kostja 25.06.2021 ja 26.06.2021 esitatud menetlusdokumendid.
9.Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja, C, Z ja kostja sõlmisid laenulepingu nr 20170102/01 ning laenulepingu lisad nr 1 ja 2. Samuti puudus vaidlus selles, et kostja ei ole kohaselt täitnud laenulepingust tulenevaid maksekohustusi.
10.Maakohus ei nõustunud kostjaga, et laenu sularahas üleandmine ei ole tõendatud. Raha üleandmine on tõendatud maksekorralduste ja aktiga. Hageja, C, Z ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu lisaks nr 2 olevast rahaliste vahendite üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtuvalt andis hageja C-le, Z-le ja kostjale rahalised vahendid üle ning C, Z ja kostja võtsid 90 000 eurot vastu. Laenulepingu lisa nr 2 on kostja poolt digitaalselt allkirjastatud 10.02.2017.
11.Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et laenusaajaks oli F OÜ ja kostja allkirjastas laenulepingu F OÜ juhatuse liikmena. Laenulepingus oli sõnaselgelt kirjas, et laenuvõtjateks on füüsilised isikud ning laenulepingust ei nähtu, et kostja oleks allkirjastanud laenulepingu F OÜ esindajana.
2-19-18959
12.Asjakohatud on kostja vastuväited, mille kohaselt kostjal ei ole kunagi olnud F OÜ-ga finantssuhteid ega juurdepääsu F OÜ rahalistele vahenditele ning kostja pole kunagi firma rahalisi vahendeid käsutanud, kuna laenusaajaks on kostja füüsilise isikuna, mitte juriidiline isik. Samal põhjusel ei ole asjakohased ka kostja vastuväited, mis puudutavad juhatuse liikme kohustuse rikkumist ja F OÜ maksuvõlgnevust. Lisaks on kostja endiselt F OÜ osanik. Asjas ei oma tähtsust, kuidas laenusaajad laenu kasutasid, mistõttu ei omanud tähtsust ka selle tõendamiseks kostja esitatud tõendid, s.o F OÜ panga- ja finantsdokumentide analüüs ning kontode väljavõtted.
13.VÕS § 65 lg-st 1 tulenevalt on hagejal õigus nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist laenusaajatelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist ning laenusaajate omavahelised kokkulepped ei mõjuta hageja nõudeõigust kostja vastu. Tähendust ei oma, kes solidaarvõlgnikest sai laenu enda käsutusse. Kostja kinnitas 27.10.2020 kohtuistungil laenulepingu allkirjastamist ning kohustuse võtmist, mida ta ei ole hageja ees täitnud, ning tõi välja, et leping oli vene keeles ja selle sisu oli kostjale arusaadav. Kostja vastuväited solidaarvõlgnike, s.o C, Z ja kostja, omavaheliste suhete kohta ei puuduta hageja nõuet kostja vastu ning kostjal on võimalus esitada nimetatud vastuväited ja VÕS § 69 lg-st 2 tulenev tagasinõue teiste solidaarvõlgnike vastu eraldi menetluses.
14.Maakohtu hinnangul ei vasta kostja kohustus VÕS §-s 4 sätestatule, kuna kohustus tuleneb hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingust ning tegemist ei ole mittetäieliku kohustusega. Apellatsioonkaebus
15.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
17.Maakohus ei arvestanud C ja Z ning hageja vahel sõlmitud kompromissidega. Kohus oleks pidanud juhtima hageja tähelepanu asjaolule, et teised solidaarvõlgnikud väljusid kompromisside sõlmimisega esialgsest võlasuhtest, ning hageja ja kostja vahele ei saanud esialgne õigussuhe kehtima jääda. Maakohus jättis sõlmitud kompromissid täielikult tähelepanuta ja ei selgitanud, miks nimetatud kompromissid ei oma käesolevas vaidluses tähtsust.
18.Hageja kujundas kompromisside sõlmimisega võlasuhte ümber, s.t hageja asendas võlasuhte uuega ja hagejaga jäi õigussuhtesse üksnes kostja (VÕS § 89). Viidates VÕS § 67 lgtele 1–3, leiab kostja, et pärast hageja poolt õigussuhte ümberkujundamist ei saa kostja vastutada laenulepingu eest enam täies mahus, kuna solidaarvastutust ei eksisteeri. Kostja kohustus hageja ees saab olla ainult laenulepingust alles jäänud osas, s.t 31 000 eurot. Solidaarvõlgnike instituut eeldab vähemalt kahe solidaarselt vastutava isiku olemasolu. See tingimus ei ole pärast kompromisside sõlmimist täidetud. Üllatuslik on maakohtu järeldus ka osas, et kostjal on võimalus esitada VÕS § 69 lg-st 2 tulenev tagasinõue solidaarvõlgnike vastu eraldi menetluses.
19.Maakohus on loonud olukorra, kus lisaks kohtuotsusele on veel kaks täitedokumenti, s.o kompromissid, mille tulemusel on hagejal võimalik täitemenetluse korras sisse nõuda kokku 156 500 eurot (kostjalt 94 500 eurot, C-lt 31 000 eurot ja Z-lt 31 000 eurot).
2-19-18959
20.Eeltoodut kokkuvõttes leiab kostja, et kompromisse tuleb käsitada novatsioonina. Hageja lõpetas algse võlasuhte (laenulepingu) ning asendas abstraktse kohustusega (kompromiss). Teisisõnu taotles hageja C ja Z-ga sõlmitud kompromissidega laenulepingust tuleneva vaidluse kõrvaldamist kohtumenetlusest kompromissi sõlminud isikute osas. Järelikult ei saa hagejal olla kostja suhtes nõudeõigust 90 000 eurot ulatuses, sest see summa saaks eksiteerida vaid solidaarvõlasuhtest tulenevalt.
21.Kostja arvates jõudis maakohus valele järeldusele, et tähendust ei oma, kuidas laenusaajad laenu kasutasid, ning et see ei mõjuta hageja nõudeõigust kostja vastu. Hoolimata sellest, milline on võlatunnistuse sõnastus, tuleb lähtuda selle sisust. Ka laenulepingu puhul tuleb tuvastada, mis on olnud selle tegelik eesmärk ja poolte tahe. Kostja rõhutab, et üksnes laenulepingus kirja pandu ei kinnita, et tegemist on füüsiliste isikute vahel sõlmitud laenulepinguga, nagu järeldas kohus. Arvesse tuleb võtta lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid ning poolte huvisid. Kostja esitas maakohtule tõendid ja põhjalikud selgitused hageja antud laenu kasutamise kohta, millest ilmneb ka laenulepingu tegelik eesmärk.
22.Kostja rõhutab, et tema oli algusest peale teadlik, et laen võetakse F OÜ-le äriühingu arendamiseks. Kostjal ei ole kunagi olnud F OÜ-ga finantssuhteid ega juurdepääsu F OÜ rahale ning kostja ei ole kunagi firma raha käsutanud. 27.10.2020 kohtuistungil kinnitas kostja, et allkirjastas laenulepingu kui juhatuse liige. Kostja on küll F OÜ osanik, kuid ettevõtte finantsküsimustega ei ole kostja kunagi tegelenud. Kostja esitas oma väidete kinnituseks F OÜ panga- ja finantsdokumentide analüüsi ning kontode väljavõtted. Kostja arvates on veenvalt tõendatud, et poolte tahe oli tegelikult laenulepingu sõlmimine hageja ja F OÜ vahel. Vastustaja seisukoht
23.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Menetluse edasine käik
24.Ringkonnakohus tegi pooltele ettepaneku kompromissi sõlmimiseks ja palus hagejal juhul, kui pooled ei saavuta kokkulepet, esitada andmed selle kohta, kas ja millises ulatuses on C ja Z 05.05.2021 kinnitatud kompromisskokkuleppeid täitnud, s.t milline on tegelik laenulepingust tulenev võlg hageja vastuse esitamise seisuga, ja kas sellest tulenevalt soovib hageja oma nõuet kostja vastu täpsustada.
25.Vastuseks ringkonnakohtu nõudele teatas 11.03.2022 hageja, et Z ei ole hagejale kompromissi alusel midagi tasunud ja C on kompromissi alusel tasunud hagejale kokku 2500 eurot. Hageja esitas hagist osalise loobumise avalduse selle summa osas. Hageja vähendab nõuet intressi osas 2500 euro võrra, millest tulenevalt on hageja nõue kostja vastu 92 000 eurot, millest 90 000 eurot on põhivõlg ja 2000 eurot on intress.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
26.Vastavalt TsMS § 429 lg-le 1 võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. TsMS § 645 lg 1 järgi apellatsioonimenetluses hagist loobumise vastuvõtmisel tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse ja lõpetab asja menetluse. Ringkonnakohus võtab hagist osalise loobumise vastu, tühistab intressi 2500 euro väljamõistmise osas maakohtu otsuse ja lõpetab selles osas tsiviilasja menetluse. Ülejäänud
2-19-18959 osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
27.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud.
28.Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses ja ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, ja puudub vajadus maakohtu põhjenduste kordamiseks käesolevas otsuses. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Vastuseks kaebusele märgib kolleegium järgmist.
29.Maakohus tuvastas õigesti, et hageja, C, Z ja kostja sõlmisid laenulepingu nr 20170102/01 ning laenulepingu lisad nr 1 ja 2, samuti selle, et laen anti üle kostjatele ja et kostja sõlmis laenulepingu füüsilise isikuna. Õige on see, et vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, kes solidaarvõlgnikest sai laenu enda käsutusse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ka selles, et hageja nõude rahuldamisel ei ole asjakohased kostja vastuväited solidaarvõlgnike omavaheliste suhete kohta.
30.VÕS § 65 lg 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 67 lg 1 sätestab, et kui keegi solidaarvõlgnikest on kohustuse täielikult täitnud, ei pea ülejäänud võlgnikud kohustust võlausaldaja ees täitma. Kui solidaarvõlgnike vahelisest suhtest ei tulene teisiti, siis eelduslikult peavad nad ka omavahelises suhtes täitma kohustuse võrdsetes osades (VÕS § 69 lg 1). VÕS § 69 lg 2 kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas.
31.Hagejal on valikuvõimalus, milliselt solidaarvõlgnikult ning millises ulatuses kohustuse täitmist nõuda. Nõude esitamine ühe solidaarvõlgniku vastu ei mõjuta teiste solidaarvõlgnike vastutust ning ühe solidaarvõlgniku vastu esitatud hagi osas tehtud otsus ei kehti teiste solidaarvõlgnike suhtes. Seadus ei kohusta hagejat esitama hagi kõigi solidaarvõlgnike vastu.
32.Ringkonnakohus selgitab, et väär on kostja seisukoht, nagu ei saaks hageja enam esitada nõuet kogu võla väljamõistmiseks tema vastu, kuna on sõlmitud kompromissid võla tasumise kohta teiste solidaarvõlgnikega. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja on oma nõude sellega ümberkujundanud või võlasuhte asendanud.
33.Kostja on ebaõigel seisukohal, et vaidlusalusest laenulepingust tulenev solidaarkohustus lõppes sellega, et hageja jõudis C-ga ja Z-ga kompromissile ja sõlmis kummagagi eraldi kokkuleppe 31 000 euro tasumiseks. Eelnimetatud kokkulepete sõlmimisega lõppes küll hageja ning C ja Z vaheline kohtuvaidlus, kuid solidaarkohustus lõpeb siis, kui laenulepingust tulenev võlg on tasutud. Eelnimetatud kokkulepped tõid kaasa selle, et hageja ei saa enam C-lt ega Z-lt nõuda kogu võlga, vaid kummaltki üksnes 31 000 eurot, kuid kostjalt kui ühelt solidaarvõlgnikult võib hageja endiselt nõuda kogu võla tasumist.
2-19-18959
34.Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et teiste solidaarvõlgnikega sõlmitud kompromisside täitmisel makstu mõjutab hageja nõude suurust kostja vastu. Kuigi kompromissileping kehtib vaid selle sõlminud poolte vahel ega tekita õigusi kolmandale isikule, omab antud juhul tähtsust see, et tegu on sama kohustuse täitmisega, mida nõutakse ka kostjalt. Kui solidaarvõlgniku poolt tehakse võlausaldajale võla katteks mingis summas makse, siis on selle tagajärjeks, et hageja nõue teise solidaarvõlgniku vastu väheneb samuti reaalselt tasutud summa võrra. Praeguses asjas on üks solidaarvõlgnikest, kes sõlmis hagejaga kompromissi, tasunud hagejale 2500 eurot ja selle summa võrra vähendas hageja nõuet.
35.Maakohus ei pidanud lahendama küsimust, missuguses osas peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes laenulepingutest tulenevaid kohustusi kandma. Asjaolu, et hagejal on C ja Z-ga sõlmitud kompromissid, mille kohaselt on kumbki kohustatud hagejale tasuma 31 000 eurot, ei tähenda, et hagejal ei ole endiselt õigus nõuda kogu põhivõlga ja intressi kostjalt. Samas ei tähenda solidaarkohustus seda, et võlausaldaja nõue tuleb mitmekordselt täita (VÕS § 67 lg 1). Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada teiste solidaarvõlgnike poolt tasutuga. Samas praeguseks hetkes on hagejale tasutud üksnes 2500 eurot. Arvestades, et teised solidaarvõlgnikud leppisid 05.05.2021 hagejaga kokku võla tasumises maksegraafiku alusel ja maakohtu otsuse tegemise ajaks oli kompromisside sõlmimise ajast möödunud vähem kui 2 kuud, ei saa iseenesest maakohtule ette heita, et kohus ei arvestanud otsuse tegemisel võimalike tasumistega.
36.Hagiavalduses esitas hageja nõude 94 500 euro saamiseks, millest põhivõlg on 90 000 eurot ja intress 4500 eurot. VÕS § 88 lg 9 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Seega oli hagejal õigus arvestada ühe solidaarvõlgniku poolt tasutud summad esmalt intressi katteks. Hageja sai intressi katteks arvestada 2500 eurot, mille võrra väheneb kostjalt väljamõistmisele kuuluv intressi summa. Seega on hagejale endiselt tasumata põhivõlg 90 000 eurot ja intress 2000 eurot, mida hageja võib nõuda kostjalt. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
37.Hagist osaline loobumine solidaarvõlgniku poolt nõude osalise rahuldamise tõttu ei anna alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust (TsMS § 168 lg 4). Hagi rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel põhjendatult kostja kanda. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses menetluskulude suurust vaidlustanud.
38.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel samuti kostja kanda. Hageja ringkonnakohtule taotlust menetluskulude hüvitamiseks esitanud ei ole.
39.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.