Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu võlgnevuse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.03.2022 tagaseljaotsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus, hind 2 285,24 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital 11919806), esindaja Jekaterina Morozova
(registrikood
Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX) Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 02.03.2022 tagaseljaotsuse peale menetlusse.
2.Otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel.
3.Tühistada Harju Maakohtu 02.03.2022 tagaseljaotsus osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivisenõude 621,44 eurot ületavas osas ja edasiulatuva viivisenõude 8% aastas ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
5.Toimetada kostjale käesolev otsus kätte avalikult ning lugeda see talle kätte toimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Edasikaebamise kord Otsuse (v.a resolutsiooni p 1. ja p 5.) peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 13.08.2021 Harju Maakohtule hagi X (kostja) vastu, milles palus välja mõista võlgnevuse 5 000 eurot, intressi 477,75 eurot, viivise 2 011,68 eurot, sissenõudekulud 35 eurot ja kohustada kostjat tasuma hagejale viivist põhinõudelt alates 14.08.2021 kuni põhinõude täitmiseni 25,9% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt välja kulude hüvitis 920 eurot (riigilõiv 500 eurot ja õigusabikulud 420 eurot 3,5 tunni eest tasumääraga 100 eurot, millele lisandub käibemaks 70 eurot) ning kohustada kostjat tasuma menetluskuludelt viivist seadusjärgses määras ja ulatuses.
2.Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid AS LHV Finance (pank/laenuandja) ja kostja 10.09.2019 laenulepingu nr 2656038 laenusummas 5 000 eurot. Kostja pidi laenu tagastama maksegraafiku alusel. Kostja jättis oma lepingulised kohustused nõuetekohaselt täitmata ja laenuandja ütles lepingu üles. Pank loovutas 24.01.2020 oma nõuded kostja vastu hagejale. Laenulepingus oli kokkulepitud intressi tasumise kohustus 25,9% aastas. Intressi arvestamisel lähtus pank tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360-päevasest aastast ning laenusumma kasutuses olemise päevast alates. Kostja pidi tasuma intressi 477,75 eurot (201,44+107,02+106,11+63,18). Kostja pidi võla tagastamise viivitamise eest tasuma põhinõudelt viivist lepingus kokkulepitud intressimääras (25,9% aastas). Viivis perioodi 24.01.2020 - 13.08.2021 eest moodustas 2 011,68 eurot. Kostja vastuväited
3.Kohus toimetas menetlusse võtmise määruse ja hagimaterjalid kostjale kätte 04.02.2022 väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostja kohtu määratud tähtajaks (25.02.2022) hagile ei vastanud. Maakohtu otsus
4.Maakohus lahendas hagi tagaseljaotsusega, kuivõrd kostja hagile ei vastanud. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla 5 000 eurot, intressi 477,75 eurot, viivise 621,44 eurot ja sissenõudmiskulud 35 eurot ning kohustas kostjat maksma viivist põhinõudelt alates 14.08.2021 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni seadusjärgses määras. Hagi jäi rahuldamata osas, millega hageja palus kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 1 390,24 eurot ning edasiulatuv viivise alates 14.08.2021 põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni lepingujärgses määras 25,9% aastas.
5.Kostja oli tarbija ning laenuandja oli kutse- või majandustegevuses tegutsev isik. Lepingutingimus, millega lepiti kokku viivisemäär 25,9% aastas, oli tühine, kuna see ületas seadusjärgset viivisemäära kolmekordselt. Kuivõrd kokkulepitud määr oli tühine, siis tuli lähtuda seadusjärgsest määrast, mis tulenes võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-st 1. Seega viivis perioodi eest 24.01.2020-13.08.2021 moodustas 621,44 eurot. Samuti tuli edasiulatuv viivis mõista välja seadusjärgses määras. Muus osas oli hagi põhjendatud.
6.Kuivõrd hagi kuulus rahuldamisele osaliselt, siis jättis kohus hageja menetluskuludest 73,26% kostja kanda ja 26,74% hageja enda kanda. Kostja menetluskulud jäid 26,74% hageja
kanda ja 73,26% kostja enda kanda. Kostjal menetluskulud puudusid. Hageja õigusabikulud olid põhjendatud 1 tunni ulatuses hinnaga 120 eurot, arvestades vaidluse keerukust ja mahtu. Muus osas olid kulud (riigilõiv) põhjendatud ja moodustasid kokku 620 eurot (riigilõiv 500 eurot+õigusabikulud 120 eurot). Tulenevalt menetluskulude jaotusest mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja kulude hüvitise 454,21 eurot. Kostjal tuli tasuda menetluskuludelt viivist alates otsuses jõustumisest kuni nõude täitmiseni seadusjärgses määras. Hageja apellatsioonkaebus
7.Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata viivisenõude lepingus kokkulepitud intressimääras ning saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda. Tarbijakrediidilepingu puhul oli võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis oli lepingus kokkulepitud intressimäär. Kui tarbijakrediidilepingus oli kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loeti viivise määraks lepinguline intressimäär. Viivise nõudmine 25,90% aastas polnud vastuolus VÕS § 415 lg-ga 1 ja VÕS 113 lg-ga 1. Samuti ei esinenud muid asjaolusid, mis viitaks sellise kokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. Lepingu sõlmimise hetkel ei ületanud krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse kolmekordset määra. Ringkonnakohtu seisukoht
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu tagaseljaotsus tuleb viivisenõude osas TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsust vaid rahuldamata jäänud viivsenõude osas (nii sissenõutavaks muutunud kui ka edasiulatuv viivis). Muus osas (põhinõue, intress ja sissenõudmiskulud) ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus jõustunud.
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, jättes hagi osaliselt rahuldamata. Hageja nõudis kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist 2 011,68 eurot perioodi eest 24.01.2020-13.08.2021. Hagiavalduse kohaselt lähtus hageja viivise arvestamisel laenulepingus kokkulepitud intressimäärast 25,9% aastas. Hageja nõudis ka edasiulatuvat viivist samas määras. Maakohus rahuldas viivisenõude osaliselt, mõistes hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti mõistis kohus ka edasiulatuva viivise seadusjärgses määras. Maakohus põhjendas seda sellega, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära rohkem kui kolm korda, mistõttu on tegemist tarbijat ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus jättis hageja viivisenõuet lahendades põhjendamatult tähelepanuta tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS § 415 lg 1, mis viis selleni, et kohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses viidatud viivisemäära. Selle käigus rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), jättes hageja viivisenõuet osaliselt rahuldamata ja jättes
käsitlemata hageja väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Samuti ei ole maakohus vaidlustatud otsuses analüüsinud VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause kohaldamist, mistõttu nende sätete kohaldamata jätmise põhjused ei ole jälgitavad.
10.Hagiavaldusest nähtub, et laenulepingu näol oli tegemist tarbijakrediidilepinguga. Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 kohaselt krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Sellele, et hageja nõuded tulenevad tarbijakrediidilepingust, viitavad hagiavalduses tehtud põhjendused (sh põhjendused laenulepingus kokkulepitud intressimääraga võrdses määras viivise nõudmise kohta). Seda kinnitavad ka hagiavaldusele lisatud laenuleping ja selle üldtingimused. Laenulepingu poolteks olid füüsilisest isikust kostja ja pank. Ka maakohus lähtus vaidlustatud otsust tehes eeldusest, et laenuleping oli sõlmitud tarbijaga. Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses erinorm viivisemäära kohta. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Riigikohus on osundanud sellele, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS § 415 lg 1 ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus selgitas, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kuivõrd laenuandja loovutas nõuded hagejale, siis on hagejal õigus nõuda viivist laenulepingus kokkulepitud määras. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. Praegusel juhul oli laenulepingus kokkulepitud intressimääras 25,9% aastas. Seega oli tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maakohus ei ole viidanud vaidlustatud otsuses ka sellistele asjaoludele, millega võiks kaasneda laenulepingus sisalduva intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muu hulgas ei ole maakohus tuvastanud, et tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületaks VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri. Kuna praegusel juhul on hagist ja selle lisadest nähtuvalt tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille puhul VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud intressimäära kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohased maakohtu viited VÕS § 42 lg-le 1 ja lg 3 p-le 5 ega ka Riigikohtu seisukohtadele viivise määra piiramise kohta tsiviilasjades nr 3-2-1-66-05 (p 24) ja nr 3-2-1-25-16 (p 13) tehtud lahendites. Viidatud asjades ei olnud tegemist tarbijakrediidilepingutega ning nende puhul ei olnud lepingus kokku lepitud intressimääras. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär kehtib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivisemäärana üksnes siis, kui selle suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat) viivisemäära.
11.Maakohtu eksimused viivisenõude osaliselt rahuldamata jätmisel annavad aluse vaidlustatud otsus selles osas tühistada. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, siis ei saa ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtul ei oleks praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal. Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle ka tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt (TsMS § 651 lg 1).
12.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
13.TsMS § 646 kohaldamisel ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (vt ka Riigikohtu 24.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11). Kohus toimetab käesoleva otsuse kostjale kätte avalikult TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.