2.Välja mõista A. K.lt OÜ Aktiva Finants kasuks võlg 3346 (kolm tuhat kolmsada nelikümmend kuus) eurot 25 senti (millest 3000 eurot on põhivõlg ja 346,25 eurot viivis).
3.Välja mõista A. K.lt viivis OÜ Aktiva Finants kasuks alates 14.01.2022 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid koos p-s 2 nimetatud viivisega mitte rohkem kui põhinõue.
Menetluskulud jaotada vastavalt hagi rahuldamise ulatusele (59% : 41%).
4.1 Jätta A. K. kanda 59% OÜ Aktiva Finants menetluskuludest, OÜ Aktiva Finants kanda 41% A. K. menetluskuludest. 4.2 Välja mõista A. K.lt OÜ Aktiva Finants kasuks menetluskulude katteks 705 (seitsesada viis) eurot 05 senti. 4.3 Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras.
Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest.
HAGEJA NÕUE
1.OÜ Aktiva Finants esitas 01.12.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse A. K. vastu võla nõudes. Kohus tegi 03.12.2021 võlgnikule makseettepaneku, millele A. K. esitas 05.12.2021 vastuväite. Pärnu Maakohtu 15.12.2021 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ning anti avaldaja nõue võlgniku vastu üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid A. K. ja X OÜ 20.04.2020 lepingu nr. 2101972202. Kuna kostja oma laenulepingulisi kohtusi korrapäraselt ei täitnud, ütles X OÜ lepingu 04.08.2020.a üles. 11.03.2021.a. loovutas X OÜ nõude A. K. vastu üle OÜ-le Aktiva Finants koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. 2.1 Kostja ja X OÜ vahel sõlmitud laenulepingu järgi sai A. K. laenu 3000,00 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama kokku lepitud maksegraafiku alusel 60 osamaksega perioodil 20.05.2020 - 25.03.2025. Kostjal on võlgnevus alates 1. osamaksest 20.05.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud 3. osamakseni 19.07.2020. Kostja ei ole tasunud mitte ühtegi maksegraafikujärgset osamakset. Põhinõue on 3000 eurot. 2.2 VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Laenulepingu põhitingimustes on kokku lepitud, et põhisummale lisandub täiendavalt intress. Laenulepingus nr. 2101972202 leppisid pooled kokku intressimääras 42,9% aastas. Laenulepingu alusel kohustus kostja tasuma intressi lepingus kokku lepitud maksegraafiku
alusel. Kostjal on intressi võlgnevus alates 1. osamaksest 20.05.2020 kuni ülesütlemisele eelnenud 3. osamakseni 19.07.2020 summas 319,89 eurot (107,17 + 106,63 + 106,09 = 319,89). Kostja intressi tasunud ei ole. Intressivõlg on 319,89 eurot. 2.3 Vastavalt laenulepingu tingimustele on laenusaaja kohustatud tasuma lepingutasu, mis on fikseeritud laenulepingus. Pooled on kokku leppinud, et lepingutasu laenulepingu nr. 2101972202 sõlmimise eest on 105 eurot. Kostja lepingutasu maksnud ei ole. Lepingutasu võlgnevus on 105 eurot. Laenulepingu sõlmimisel avaldas kostja soovi kiirmakseteenuse kasutamiseks, et kiirendada makse liikumist (saada kiiresti laenatud raha enda kontole). Kiirmakseteenuse tasu oli laenuandja poolt sisse arvestatud maksegraafikusse. Vastavalt laenuandja hinnakirjale on kiirmakse teenustasu summas 15 eurot, mida kostja tasunud ei ole, kuid on teenust kasutanud. 2.4 Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulu 50 eurot lähtudes VÕS § 1132 lg 1 ja lg 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 15.2. Hageja selgitab, et pärast lepingu lõppemist saatis hageja 11.03.2021 kostjale teate nõude loovutamisest 25.03.2021 ja 21.06.2021 saatis hageja kostjale meeldetuletusi võlgnevuse tasumiseks. 11.03.2021 saadetud kirja eest nõuab hageja VÕS § 1132 lg 2 p 3alusel 25 eurot. Kuupäevadel 25.03.2021 ja 21.06.2021 saadetud kirjade eest nõuab hageja kummagi kirja eest 5 eurot. Lisaks nõuab hageja sama sätte alusel võlgniku makseviivitusega seotud muude kulude hüvitamist summas 15 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulu; kontaktandmete otsingu ja päringu kulu; võlgnikule vastamisega seotud kulu, võlanõuete selgitamist ja vastuväidetele vastamist telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtud kõnede kulu; võlanõude avaldamisega tehtud kulu. 2.5 Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 05.08.2020 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 13.01.2022 põhivõlalt 3000 eurot laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 42,9% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 12.2.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 1856,78 eurot. Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamise järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni TsMS § 367 alusel so alates 14.01.2022 seadusjärgses viivisemääras 8%. 2.6 -
Hageja palub välja mõista A. K.lt OÜ Aktiva Finants kasuks välja põhivõlg 3000 eurot, intress 319,89 eurot, lepingutasu 105 eurot, kiirmakse teenustasu 15 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot,
sissenõutavaks muutunud viivis 1856,78 eurot ja alates 14.01.2022 viivis kuni põhinõude 3000 euro tasumiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (seadusjärgses määras). Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja hageja menetluskulude katteks riigilõiv summas 595 eurot ja hageja õigusabikulud 1200 eurot - kokku 1795 eurot.
3.Hageja selgitab, et nõuab viivist lepingutes kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras s.o 42,9% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste punktiga 12.2.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja on seisukohal, et hagis nõutud viivisemäär 42,9% ei saa olla liiga suur ja viivisekokkulepe tüüptingimusena kostjat kahjustava iseloomu tõttu tühine kuna viivis on kooskõlas VÕS § 113 lg 1 3 lausega sama suur kui laenulepingus kokkulepitud laenuintress. Riigikohus on 10.05.2016 kohtumääruses 3-2-1-25-16 leidnud, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Hageja hinnangul tuleb käesolevas asjas viivise mõisliku määra hindamisel muuhulgas arvestada alljärgnevat: Hageja esitatud hagi aluseks on laenuleping, mille alusel laenuandja andis kostja kasutusse laenusumma intressi eest, s.t. raha anti kostja kasutusse kokkulepitud hinnaga. Laenuandja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingus leppisid pooled kokku laenu eest tasumisele kuuluva intressimäära 42,9% aastas. Sama suur oli ka laenulepingus kokkulepitud viivisemäär. Laenu tagastamise tingimused on sätestatud laenulepingus ning selle üldtingimustes. Laenulepingu alusel kohustus kostja saadud laenu tagastama igakuiselt osamaksena vastavalt laenulepingu maksegraafikule. Lepingu sõlmimisel ei olnud vastastikuste kohustuste tasakaal kostja jaoks oluline. Kostja oleks võinud võtta laenu ka mõnelt teiselt laenuandjalt, kuid kostja pidas laenu võtmisel oluliseks protsessi lihtsust ja kiirust. Lepingu sõlmimisel kinnitas kostja, et ta on teadlik, millised juriidilised tagajärjed järgnevad siis, kui ta ei täida laenulepingut nõuetekohaselt. Kokkulepe kohaldatava intressi- ja viivisemäära suhtes paikneb laenulepingu põhitingimustes, mida kostja sai lepingu sõlmimisel mõjutada ja mida ta aktsepteeris. Seega ei ole kokkulepe viivisemäära suhtes tüüptingimus, vaid kostjaga eraldi läbi räägitud. Kokkulepitud intressimääraga võrdne viivisemäär on kooskõlas seaduse ja viivise eesmärgiga. Viivise eesmärgiks on makseviivitusega võlausaldajale tekitatud kahju hüvitamine ja võlgniku kohustuse täitmisele sundimine. Viivise eesmärgiga läheks vastuollu tõlgendus, kus olukorras, kui võlgnikupoolne kohustuse rikkumine on olnud sedavõrd raske, et võlausaldaja otsustab lepingu üles öelda, on tagajärjeks viivise määra vähenemine seadusjärgse viivisemäärani. Selline tõlgendus motiveeriks võlgnikku oma kohustust võimalikult rohkem rikkuma, et saavutada sanktsiooni leevenemine. Hageja leiab, et hagiavalduses esitatud viivisenõue lepingus kokkulepitud intressimäära järgi on mõistlik ja seadusega kooskõlas, mistõttu puudub alus viivisemäära vähendamiseks. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt võib kohus juhul kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hageja leiab, et kostja väited raske majandusliku seisukorra kohta ei ole tõendatud, põhjendatud ega õigustatud. Ei ole eluliselt usutav, et kostja on maksevõimetu. Kostja on jätnud sellekohased tõendid esitamata. Hageja on heatahte märgina juba hagiavalduse esitamise vähendanud edasiulatuvat viivist.
4.Enne laenu väljastamist on laenuandja teostanud kostjale krediidivõimelisuse analüüsi. Tulenevalt sellest, et krediidiandjatele ei ole sätestatud mitte ühegi regulatsiooniga sissetulekute ning kohustuste suhtarvu (näiteks nagu on kodulaenude väljastamise puhul maksimaalseks suhtarvuks 50%), siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet. Krediidivõimekuse analüüsimisel sai laenuandja teada, et kostja igakuine sissetulek on 1200 eurot ja väljaminekud 200 eurot. Kostja märkis laenutaotluses, et tal on olemas töökoht, on palgatööline. Laenuandja kontrollis EVK registrist kostja väljamaksete kohta pensionifondile ning saadu alusel sai laenuandja informatsiooni kostja sissetuleku kohta. Laenuandja kontrollis ka avalikke andmebaase: maksehäireregister, elamisloa register, pensioniregister, Ametlikud Teadaanded, rahvastikuregistri andmed, kinnistusregistri andmed, krediidiregistri andmed, ekrediidiinfo, krediidiinfo registri andmed, kostja dokumentide kehtivust ja finantssanktsiooni info andmeid. Hageja märgib lisaks ka seda, et kostja on sõlminud varem korduvalt laenulepinguid, ta on korduvalt võtnud laenu, seega on ta tuttav ka laenulepingu sõlmimisega kaasnevate kohustuste ning nende täitmata jätmisest tulenevate tagajärgedega. Kostja on laenuandjaga sõlminud 15 laenulepingut. Nendest 14 on ta täitnud korrapäraselt. Seega on kostja võimeline laenulepingulisi kohustusi täitma.
KOSTJA VASTUVÄITED
5.Kostja tunnistab hagi osaliselt. Kostja märgib, et kasvatab kahte väikest last ja talle on määratud 100% töövõimetus ning palub nende asjaoludega arvestada. Kostja soovib, et menetluskulud jagatakse hagejaga võrdselt pooleks. Kostja märgib, et on nõus hagejaga saavutama kokkuleppe kui hageja arvestab kostja töövõimetust ja alaealisi ülalpeetavaid. Lisaks eeltoodule on kostjal juba kolme võlanõudjaga kokkulepitud võlgade tasumiste graafikutest tulenevad kohustused täita. Maksimaalne summa kuus on 50 eurot, mida kostja suudaks maksta kui sissetulekutes muutusi ei toimu. Kostja arusaamist mööda on kompromiss kahepoolne kokkulepe aga antud juhul ei arvesta hageja ühegi kostja poolt pakutava lahendusega. Hageja on täielikult välja läinud kostja arvelt rikastumisele. Kompromissi mõte on leida mõlemale osapoolele sobiv lahendus, mitte ainult hagejale tulus tehing. Hetkel suurendab hageja järjepidevalt lõppsummat ja kostja poolseid argumente ei arvesta. Kostja tunnistab hageja nõuet summas 3500 eurot (millest põhinõue 3000 eurot ja kõrvalnõuded 500 eurot) ning nõustub selle tasuma hagejale Aktiva Finants OÜ-le osamaksetena annuiteetmaksegraafiku alusel. Kostja kohustub tasuma nimetatud summa alates 10.04.2022.a igakuiste maksetega 50 eurot kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni. Igakuised maksed sooritaks kostja hiljemalt iga kuu 10.ndaks kuupäevaks. Hageja viivise nõue laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 42,9% on täiesti ebamõistlik. Samuti on ebamõistlik viivise nõue kuni võla täieliku tasumiseni. See vähendaks niigi majanduslikes raskustes oleva kostja võla tasumise võimet. Kostja on juba eelnevalt seotud mitme nõude tagasimakstava graafikuga ning seetõttu ei ole võimalik tasuda võlgnevust ühekorraga või suurema summaga kuus kui 50 eurot. Tegemist on 100% töövõimetuspensionil oleva inimesega kelle tausta isegi ei uuritud kui laenu anti, seega lasub kostja arvates ka hagejal omavastutuse osa. Kostja taotleb viivise vähendamist tuginedes VÕS § 162 lg 1 ja § 113 lg 8 sätestatule.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, on seisukohal, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
8.Hageja nõuab kostjalt laenulepingust tuleneva võlga koos kõrvalnõuetega kokku 5346, 67 eurot ja lisanduvat viivist TsMS § 367 alusel. Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema võlasuhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 mõttes, mis õigustaks hagejat nõudma kostjalt tasu maksmist. Vastavalt VÕS § 3 võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. VÕS § 8 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Tahteavaldus muutub kehtivaks ja siduvaks juhul, kui teine pool mingil viisil selle tahteavaldusega nõustub. X OÜ ja A. K. sõlmisid 20.04.2020 interneti teel laenulepingu nr 2101972202, mille alusel sai kostja laenu 3000 eurot (dtl 29-47). Laen kanti üle A. K. arvelduskontole EExxx (dtl 49). Kostja ei ole vastu vaielnud laenu saamisele. Kostja tunnistab hageja nõuet 3500 eurot (sh põhinõue 3000 eurot ja kõrvalnõuded 500 eurot).
9.Hagiavalduse kohaselt ütles laenuandja 04.08.2020.a. poolte vahel sõlmitud lepingu üles, kostjapoolse lepingu rikkumise tõttu. 11.03.2021.a. loovutas X OÜ nõude A. K. vastu üle OÜ-le Aktiva Finants koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid (dtl 48). Kohus märgib, et hageja ei ole tõendanud ülesütlemisteate kättetoimetamist kostjale. Ainuüksi teate edastamine ei tõenda selle jõudmist adressaadini. Käesoleval juhul ei ole ka tõendatud seda, et ülesütlemisteade oleks A. K.le saadetud. Tegemist on tahteavaldusega, mille kätte toimetamist kostjale peab tõendama hageja. Hageja ei ole tõendanud nõude loovutamise kirja /teate kättesaamist. Kostja eeltoodud asjaoludele ei tugine, mistõttu loeb kohus, et kostja on omaks võtnud nii ülesütlemisteate kui nõude loovutamise teate kättesaamise.
10.A. K. füüsilise isikuna sõlmis lepingu tarbijana võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
Riigikohus on märkinud, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtul
kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12). Hageja tugineb oma nõudes kostjapoolsele lepingurikkumisele, kostja vaidleb vastu nõude (viivise) suurusele ja möönab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist hageja poolt.
9.VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kumbki pool ei ole tühisusele tuginenud. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1122-08 p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS § 406 lg 1) . Aprillis 2020.a so poolte vahel lepingu sõlmise ajal oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,52% (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 61,56% aastas. Hagiavaldusele lisatud tarbijakrediidi teabelehe järgi on kostjale väljastatud krediidi kulukuse määr 56,43% (dtl 33-35). Kuivõrd lepingujärgne krediidikulukuse määr ei ületa Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, ei ole pooltevaheline leping käesoleval juhul tühine VÕS 4062 lg 1 alusel krediidikulukuse määra suuruse tõttu.
10.Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab VÕS § 4034 , VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 26.05.2016.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 p 10) Krediidasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et leanuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19.02.2014.a. otsus tsiviiasjas nr 3-2-1-169-13 p 21) Kostja leiab, et käesoleval juhul ei ole hageja laenu andmisel arvestanud, et tegemist on 100%lise töövõimetuspensionil oleva inimesega ning taotleja tausta isegi ei uuritud.
Tulenevalt VÕS § 4034 lg 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Hageja ei ole käesoleval juhul kohtu hinnangul tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustuse täitmist. Kohus möönab, et laenutaotlejal (kostjal) oli VÕS § 14 lg 1 2. lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Laenutaotluses on A. K. märkinud sissetuleku suurusena 1200 eurot ja igakuiste kohustuste suurusena 200 eurot. Hageja selgitab, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet, kontrollis EVK registrist kostja väljamaksete kohta pensionifondile ning saadu alusel sai laenuandja informatsiooni kostja sissetuleku kohta. Laenuandja kontrollis ka avalikke andmebaase: maksehäireregister, elamisloa register, pensioniregister, Ametlikud Teadaanded, rahvastikuregistri andmed, kinnistusregistri andmed, krediidiregistri andmed, e-krediidiinfo, krediidiinfo registri andmed, kostja dokumentide kehtivust ja finantssanktsiooni info andmeid. Kuna kostja oli varem korduvalt sõlminud laenuandjaga laenulepinguid ja neid ka täitnud, arvestas hageja ka seda asjaolu (dtl 95, 100-140, 142). Kohtu hinnangul on küll hageja tõendanud seda, et on päringud kostja suhtes teinud (dtl 142), kuid hageja selgitustest ega esitatud tõenditest ei selgu, mil viisil hindas laenuandja kostja maksevõimelisust, sh asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, tarbija varalist seisundit, teisi varalisi kohustusi ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju (VÕS § 4034 lg 2). Ainuüksi krediidiinfo andmed ei ole piisavad vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise nõude täitmiseks VÕS § § 4034 lg 1 – 6 mõttes. Ka varasematele graafikujärgsete maksete korrektne teostamine ei saa olla määravaks/piisavaks laenutaotleja maksevõime hindamisel. Riigikohus on sedastanud, et laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseis andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui krediidiandja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib aga olla VÕS § 101 lg 3 alusel osaliselt või täielikult välistatud (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-14-21710/105 p 29.3). VÕS § 4034 lg 3 lg 2. lauses toodud tarbija kohustus ei vabasta laenuandjat oma kohustuste täitmisest.
11.Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Sama paragrahvi lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.
Kohus on seisukohal, et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning on rikkunud VÕS 4034 lg 6 toodut, mistõttu loeb kohus pooltevahelise tarbijakrediidilepingu määraks VÕS § 94 järgse intressimäära. Vastavalt VÕS § 94 lg 1 ja 2 kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga
põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti ning nimetatud intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Intressimäär aprillist 2020 (lepingu sõlmimisest) kuni käesoleva ajani on 0,00% aastas (vt https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar). Eeltoodut tulenevalt leiab kohus, et pooltevahelise lepingujärgse intressi määr on 0% ning muid tasusid (lepingutasu, kiirmakse teenustasu, sissenõudmiskulu) kostja ei võlgne.
12.Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole laenulepingujärgseid osamakseid teinud. Saadud laen 3000 eurot on täies ulatuses tasumata ning kostja tunnistab põhinõuet 3000 eurot. Kuivõrd kostja ei ole omapoolseid lepingulisi kohustusi täitnud, on võlausaldajal õigus kohaldada õiguskaitsevahendeid (VÕS § 101) kostja suhtes. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustust rikkunud võlgnikult viivist. Poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingujärgne viivise määr on 42,9% (lepingu põhitingimuste järgi) ja vastavalt lepingu üldtingimuste p 12 (12.2.1) arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras. 12.1 Kohus ei nõustu hagejaga selles, et kokkulepitud viivisemäär on mõistlik ja kooskõlas viivise eesmärgiga. Viivise eesmärgiks on makseviivitusega võlausaldajale tekitatud kahju hüvitamine ja võlgniku kohustuse täitmisele mõjutamine. Kohus on seisukohal, et võlgnikku ei saa seadusjärgsest mitmekordselt suurema viivise nõude kaudu viia olukorda kus ta on sunnitud oma kohustuste täitmiseks võtma üha uusi laene, sattudes sel viisil võlaorjusse. Iseenesest on õige, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Küll aga ei saa mõistlikuks ega eesmärgipäraseks pidada tarbijakrediidilepingus viivisemäära, mis on ca 5 korda suurem kui seadusjärgne viivisemäär. Riigikohus on seisukohal, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13, 17, 18). Kohus kohaldab nõudele seadusjärgset viivisemäära. Laenuandja ütles laenulepingu üles 04.08.2020.a Ülesütlemisega muutus nõue sissenõutavaks, seega tekkis laenuandjal õigus tasumisega viivitamise eest arvestada viivist- alates 05.08.2020 kuni hagi esitamiseni 13.01.2022 346,25 eurot. 12.2 Hageja nõuab viivist ka vastavalt TsMS § 367 sätestatule. TsMS § 367 kohaselt võib esitada viivisenõude koos põhinõudega hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostja taotleb viivise vähendamist tuginedes asjaoludele, et on töövõimetu ning tema ülalpidamisel on kaks alaealist last. Eelnimetaud asjaolusid on kostja tõendanud (dtl 75-77).
Kuivõrd kohus kohaldab seadusjärgset viivisemäära, on kostjalt väljamõistetav viivis oluliselt väiksem kui lepingujärgne. TsMS § 367 järgne viivisenõue on kohtu hinnangul põhjendatud. Kostja ei ole täitnud laenu tagasimaksmise kohustust, kostja ei ole teinud ühtegi tagasimakset.
13.Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hagi osaliselt. Lähtudes hagihinnast lahendas kohus tsiviilasja lihtmenetluses. Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Menetluskulude jaotus
14.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kulude jaotuse alusel kindlaks kohtuotsuses kui nende kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus rahuldab hagi osaliselt (59% ulatuses) Kooskõlas TsMS § 163 lg 1 jäävad menetluskulud poolte kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, st 59% hageja menetluskuludest jääb kostja kanda ja 41% kostja menetluskuludest hageja kanda. A. K. ei ole esitanud menetluskulude nimekirja, seega loeb kohus, et kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulu 1795 eurot, millest 595 eurot on hagi esitamisel tasutud riigilõiv ning 1200 eurot õigusabikulu. Kohus leiab, et hageja menetluskulude hüvitamise taotlus on põhjendatud osaliselt. Kohtu hinnangul on õigusabikulu ülepaisutatud ning taotluses märgitud õigusabitoimigutele väidetavalt kulutatud aeg ei vasta kahe menetlusdokumendi koostamisele ja tõendite kogumisele tavapärase keerukuse ja mahuga võlaõiguslikus vaidluses tegelikult vajaminevale ajakulule. Kohtu hinnangul on põhjendatud ja vajalik ajakulu 5 tundi tunnihinnaga 120 eurot. Hageja esindaja töötunni hind on mõistliku suurusega, Seega on hageja põhjendatud menetlusulu kokku 1195 eurot (595 eurot riigilõiv + 600 eurot õigusabukulu) 59% hageja menetluskuludest jääb kostja kanda. Kohus mõistab A. K.lt hageja menetluskulude katteks 705,05 eurot (59% 1195-st).
15.Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras vastavalt TsMS § 177 lg 4. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.