Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
08.04.2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-1553
Kohtuasi
Nauvitsman OÜ hagi OÜ Suurekivi vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16.04.2021
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ Suurekivi apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
16 841.13 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Nauvitsman OÜ (registrikood 11107899), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul Kostja OÜ Suurekivi (registrikood 10378515), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Repp
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 16.04.2021 otsus jätta muutmata, kuid täiendada lahendi resolutsiooni otsustusega kohaldatud hagi tagamise abinõude kohta.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada. 2) Mõista OÜ-lt Suurekivi välja Nauvitsman OÜ kasuks põhivõlgnevus 14 194.43 eurot ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisvõlgnevus 1468.03 eurot. 3) Mõista OÜ-lt Suurekivi välja Nauvitsman OÜ kasuks tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis alates 30.01.2020 kuni põhivõlgnevuse 14 194.43 eurot täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
2-20-1553 4) Harju Maakohtu 30.01.2020 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud jätta jõusse otsuse täitmise tagamise abinõudena. 5) Menetluskulud maakohtus jätta kostja kanda.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale ringkonnakohtu otsuse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja asjaolud
5.Hageja omandas võlgnevuse nõudeõiguse 08.02.2019 Pro Grupp Invest OÜ-lt (edaspidi ka PGI). PGI (müüja) nõudeõigus kostja (ostja) vastu tulenes pooltevahelisest loomasööda müügilepingust. Müüja esitas 31.08.2018 arve nr 006036-18KON4 summas 7507.26 eurot maksetähtajaga 30.09.2018 ja 30.09.2018 arve nr 006256-18KON4 summas 6687.17 eurot maksetähtajaga 30.10.2018. Arved on tasumata.
6.Hageja palub mõista kostjalt välja 15 702.46 eurot, millest 14 194.43 eurot on tasumata võlasumma, 1468.03 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja 40 eurot sissenõudmiskulude hüvitis ning alates hagi esitamisest kuni võlasumma täieliku tasumiseni lisanduv viivis seaduses sätestatud määras.
7.Kostjal puudub tasaarvestuse aluseks olev kahju hüvitamise nõue. 07.09.2018 tarnitud sööt, mille toksilisus tuvastati ja millest peaaegu 100% kostja juurest ära toimetati ja mis võis loomadeni jõuda ehk vaid minimaalses koguses, ei saanud põhjustada sellist kahju. Kostja seisukohad
8.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta menetluskulud hageja kanda.
9.PGI-l ei saanud olla nõudeid kostja vastu, vaid hoopis PGI tekitas kostjale kahju, mida tõendab e-kirjavahetus, kus PGI kinnitas ebakvaliteetse ja toksilise sööda tarnimist. Kostja laskis hinnata eriteadmistega isikul kahju suurust. Arvamusest nähtub, et kostjale tekitatud kahju summas 22 500 eurot, mille kostja palub tasaarvestada hageja arvetest tuleneva nõudega.
2-20-1553 Kuna tasaarvestuse tulemusena lõpevad poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, langeb tasaarvestuse tõttu tagasiulatuvalt ära ka viivisenõue kostja vastu. Maakohtu otsus
10.Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.
11.Asjas ei ole vaidlust, et PGI müüs kostjale loomasööta. Sööt tarniti kostjale ning esitati arved. 31.08.2018 ja 30.09.2018 arved on täies ulatuses tasumata. Vaidlust ei ole ka, et 07.09.2018 tarne järgselt võetud proovide kohaselt oli täiendsööt mittekvaliteetne ning hageja asendas selle 15.09.2018.
12.Hageja sõnul tarnis ja andis ta kostja esindajale üle nõuetekohase kauba, kuid kostja jättis arved tasumata. Kostja leiab, et üle anti puudustega kaup, millega tekitati talle kahju. See, et 07.09.2018 tarnitud kaup asendati, ei tähenda, et kostjal ei oleks tekkinud kahju eelnevatest tarnetest, kus toodi ebakvaliteetset täiendsööta, mis tingis piimatoodangu languse. Kostja tasaarvestab oma nõude hageja nõuetega.
13.Nõude lahendamiseks peab kohus analüüsima, kas hageja andis üle nõuetekohase kauba, kas kostjal on arvete tasumise kohustus ja kas kostjal on hageja vastu tasaarvestatav nõue.
14.Esmalt analüüsib kohus, kas müüdud asi vastas lepingutingimustele ning kas pooled täitsid lepingut nõuetekohaselt. Hageja tunnistab, et 07.09.2018 tarnitud kaubaga oli probleeme, kuna katseprotokoll näitas sööda toksilisust. Samas lepiti kokku, et müüja asendab ebakvaliteetse kauba, mida ka tehti. Kostja leiab, et puudused olid ka eelnevate tarnetega. Kostja juhatuse liige teavitas toksilisest söödast põhjustatud kahjust ning mainis sellest tingitud piimatoodangu langust. Kostja esindaja kirjutas 10.10.2018 e-kirjas hagejale, et piimatoodang langes pärast PGI poolt 03.07.2018 tarnitud täiendsööta. Toodangu langus jätkus pärast 24.07.2018 ja 16.08.2018 tarneid. Kostja soovis, et hageja krediteeriks juba tasutud arved ja teeks kostjale ülekanded.
15.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lõike 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 217 lõike 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. VÕS § 23 lõike 1 punktist 2 tuleneb, et lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka nende vahel väljakujunenud praktikast. VÕS § 111 lõikest 3 tuleneb, et kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. VÕS § 89 lõike 1 kohaselt võlgnik võib kohustuse täitmiseks vajaliku teo asemel teha teistsuguse teo (täitmise asendamine) üksnes võlausaldaja nõusolekul, isegi kui teistsuguse teo väärtus on sama, mis võlgnetaval teol või sellest suurem. Kui võlausaldaja võtab teise teo kohustuse täitmisena vastu, loetakse kohustus täidetuks. Kohtupraktikas on leitud, et seadusest (eelkõige VÕS § 77 lõikest 1, § 217 lõike 2 punktidest 1 ja 2, § 218 lõikest 4, §-dest 220 ja 221) nähtub, et teistsuguse kokkuleppeta peab müüja tagama ostjale üldjuhul vähemasti keskmise kvaliteediga müügieseme ja vastutab kõigi selle puuduste eest, isegi kui ta neist ei teadnud (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-100-15 (punkt 35), 3-2-1-115-04 (punkt 24)).
2-20-1553
16.Kohtu hinnangul on kostja vastuväited tasumise välistamiseks otsitud ja paljasõnalised. Hageja tarnis 07.09.2018 kostjale kauba, mis osutus mittekvaliteetseks, kuid vahetas tarnitud kauba kvaliteetse vastu 15.09.2018. Hageja esitas kohtule müüja 18.09.2018 e-kirjavahetuse, millest nähtub, et müüja tellis teenuse ca 24 tonni sööda äraveoks ostja asukohast 18.09.2018. Kostja ise on 10.03.2020 vastusele lisanud e-kirjavahetuse, millest nähtuvalt on ta 10.10.2018 kinnitanud, et „7. septembril 2018 toimunud tarne järgselt võetud proovide kohaselt oli täiendsööt mittekvaliteetne ning selle sööda te asendasite 15. septembril 2018. Nimetatud tarne eest palume arve väljastada ning selle tasume.“ Müüja väljastas asenduskauba eest 30.09.2018 arve, millest nähtuvalt on tegemist 15.09.2018 tarnitud kaubaga koguses 24 020 kilo. See on sama arve, mille tasumist hagis nõutakse ja mille kohta kostja kinnitas 10.10.2018, et see tasutakse. Juunis, juulis ja augustis 2018 tarnitud loomasööda kohta ei ole mingeid tõendeid, et see oleks olnud kahjulik või mürgine.
17.Kohtu hinnangul oli puudustega kaup asendatud poolte kokkuleppel asenduskauba tarnimisega ning kostja on kohustatud hagejale tasuma tarnitud kauba eest. Tulenevalt eelpool öeldust on kohus tuvastanud, et müüja on müügilepingut täitnud nõuetekohaselt ja ostja jättis saadud kauba eest tasumata alusetult. Kohus leiab seega, et hageja nõue on põhjendatud ning kostjal tuleb hagejale tasuda põhivõlgnevus 14 194.43 eurot.
18.Hageja palub kostjalt välja mõista 1468.03 eurot sissenõutavaks muutunud viivist ja alates 30.01.2020 kuni võlasumma täieliku tasumiseni lisanduva viivise seaduses sätestatud määras. Kostja ei ole viivise arvestusele vastuväiteid esitanud. Samas leiab kostja, et hageja põhinõue ei ole põhjendatud, mistõttu ei saa olla põhjendatud ka viivisnõue.
19.Kohus leiab, et kuivõrd hageja põhinõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, on kostja olnud raha tasumisega viivituses ja hageja viivisenõue on samuti põhjendatud. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
20.Pooled ei olnud kokku leppinud kõrgemas intressimääras kui seadusjärgne viivisemäär. Seega tuleb lähtuda seadusjärgsest viivisemäärast 8% aastas. Arvestades arvete maksetähtaegade algust ning seadusest tulenevat viivisemäära, oli viivise kogusumma hagi esitamise hetkeks 1468.03 eurot. Arve nr 006036-18KON4 alusel 7507.26 euro tasumisega oli kostja hagi esitamise seisuga viivises 486 päeva, seega viivis 799.68 eurot. Arve nr 00625618KON4 alusel 6687.17 euro tasumisega oli kostja viivituses hagi esitamise ajaks 456 päeva, seega viivis 668.35 eurot.
21.TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja taotles ka viivist hagi esitamisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Kohus leiab, et ka edasiulatuva viivise nõue on põhjendatud.
2-20-1553
22.Hageja nõuab sissenõudekulude hüvitamist 40 eurot. VÕS § 1131 lõige 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus märgib, et hüvitis ei sõltu otseselt võlausaldajast, tema konkreetsetest pingutustest ega tema tegelikest kuludest võlgnevuse sissenõudmisel. Vastupidiselt viivisele ei ole sissenõudmiskulude hüvitise suurus ajas muutuv. Võlausaldaja ei pea võlgnevuse sissenõudmisega seonduvaid kulusid tõendama, kui tema hüvitise nõue ei ületa 40 eurot. Oluline on silmas pidada, et 40 euro suuruse hüvitise nõudeõigus tekib võlausaldajal juba juhul, kui täidetud on viivisenõude esitamise eeldused – sisuliselt tekib võlausaldaja vastav nõue võlgniku poolt viivitusse jäämisega. Täiendavalt ei ole oluline, kas viivisenõudega on põhimõtteliselt juba kaetud teatud osa kulutustest, mida võlausaldaja on võla sissenõudmise tõttu kandnud. Seega on hageja nõue põhjendatud ja kostjal tuleb hagejale tasuda kahjuhüvitisena sissenõudekulud 40 eurot.
23.Kostja andis 27.04.2020 menetlusdokumendis teada, et tasaarvestab hageja põhinõude 14 194.43 eurot enda kahjunõudega 22 500 eurot ning seetõttu tuleb lugeda hageja nõue lõppenuks. Kuna tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, langeb tasaarvestuse tõttu tagasiulatuvalt ära ka viivisenõue kostja vastu.
24.VÕS § 197 lõige 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Sama sätte lõige 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 200 lõike 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväide.
25.Riigikohus on selgitanud asjas nr 3-2-1-81-00, mida kohus peab tegema, kui kohtumenetluses esitatakse vastuväide seoses teostatud tasaarvestusega: „Kui nõuded olid tasaarvestatavad ja puudus tasaarvestuse tegemise keeld, siis jätab kohus tasaarvestatud summa sissenõudmiseks esitatud hagi rahuldamata”. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-129-11, et tasaarvestus ei ole lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (ka Riigikohtu otsused nr 3-2-1-59-10 (punkt 10), 3-2-1-95-11 (punkt 17)). Seega, kui kostja on esitanud hageja nõudele tasaarvestuse vastuväite ning hageja väidab vastu, et tasaarvestus ei kehti, peab kohus hindama, kas kostja vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning seega ka tasaarvestuse kehtivuse.
26.VÕS § 115 lõike 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, v.a juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kohus leiab, et juunis, juulis ja augustis 2018 tarnitud loomasööda osas ei ole tõendeid, et sööt oleks olnud kahjulik või mürgine. Seda, kas septembri mürgine sööt ka loomadeni jõudis ja kahju võis põhjustada, ei ole samuti tõendatud. Kohtu hinnangul oli eriteadmistega isiku arvamus vaid teoreetiline kinnitus, kuid seda, et toodangu langus ka tegelikkuses aset leidis, ei ole tõendatud. Kostja kinnitas 23.03.2021 kohtuistungil, et neid proove, kus probleemid peale hakkasid, enam ei ole. Fakt on, et septembris tuvastati toksiline sööt. Jõuti järeldusele, et seetõttu toodang langes. Kohus selgitas, et sellest, et üks proov oli halb, ei saa eeldada, et kõik tarned olid samasugused.
2-20-1553
27.Kohus leiab, et kostja ei ole usutavalt tõendanud, et tal on tekkinud kahju ja et see kahju tulenes hageja õiguseellase poolt tarnitud ebakvaliteetsest söödast. Seega ei ole kostja tõendanud, et tal on samaliigiline nõue hageja vastu, mida saaks tasaarvestada hageja tõendatud nõudega.
28.TsMS § 162 lõike 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldati täielikult, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
29.Kohus leiab, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Apellatsioonkaebus
30.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palus kostja saata tsiviilasi uuesti arutamiseks Harju Maakohtule.
31.Kostja jääb maakohtus esitatud kõigi seisukohtade juurde. Maakohus rikkus oluliselt hagimenetluse võistlevuse põhimõtet, hindas tõendeid ebaõigesti ja vastuoluliselt ning jättis hindamata kostja seisukohad / tõendid (TsMS § 5 lõiked 1 ja 2, § 7, § 230 lõige 1, § 436 lõiked 1 ja 4, § 442 lõige 8). Maakohus jättis igasuguse põhjenduseta kostja tõendid kõrvale ja andis hageja paljasõnalistele väidetele suurema tõendusliku jõu kui kostja tõenditele.
32.Hageja ei tõendanud kostjale arvete aluseks oleva kvaliteetse kauba tarnimist ning maakohtul oleks tulnud tasaarvestada hageja õiguseellase poolt toksilise sööda tarnimisega tekitatud kahju. Kostja jääb 10.03.2020 menetlusdokumendis esitatud seisukoha juurde, et PGIl ei saa olla nõudeid kostja vastu, vaid PGI tekitas kostjale kahju, mida tõendab nt kostja ekirjavahetus PGI-ga. Kostja laskis hinnata eriteadmistega isikul kahju suurust. Eriteadmistega isiku arvamusest nähtub, et hageja õiguseellane tekitas kostjale kokku kahju 22 500 eurot. Ühtlasi palus kostja 27.04.2020 menetlusdokumendis kohtul lähtuda kahju kindlaks määramisel TsMS §-st 233. Kostja jääb seisukoha juurde, et hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud tagasiulatuvalt ning hagejal ei ole kostja vastu ka viivisenõuet.
33.Hageja küll tõstatas 07.05.2020 menetlusdokumendis kriitika, et kostja ei ole esitanud lisaks eriteadmistega isiku arvamusele täiendavalt tõendina arvutiprogrammi väljavõtteid ega proovide kohta tõendeid. Seejärel kostja (vastavalt kohtu juhistele) esitas 28.05.2020 eriteadmistega isiku arvamuse täienduse, kus viimane kinnitas, et kostjale tekitatud kahju on hinnatud arvutiprogrammi väljatrüki alusel ning tuginedes eriteadmistele. Pärast 28.05.2020 menetlusdokumendi saamist ega 25.03.2021 istungil hageja tõendite kogumist ei taotlenud ega täiendavaid tõendeid ei esitanud.
34.Iseenesest nõustub kostja maakohtu varasemas menetluses ja otsuses toodud seisukohaga, et toksilise sööda tarnimise tõttu tekkinud kahju võiks VÕS § 115 lõike 1 ja TsMS § 233 koostoimes hageja esitatud nõudega tasaarvestada. Samas ei saa kostja nõustuda seisukohaga, et toksilise sööda tarnimine ja sellest tekkinud kahju on tõendamata. Maakohtu seisukoht, et eriteadmistega isiku arvamus ja selle 09.05.2020 täiendus on üksnes teoreetiline käsitlus, on arusaamatu. TsMS § 272 lõigete 1 ja 2 kohaselt on eriteadmistega isiku arvamuse näol tegemist dokumentaalse tõendiga. Eriteadmistega isik on tuginenud arvamuses ja selle täienduses
2-20-1553 arvutuste tegemisel mh kostja arvutiprogrammi väljavõtetele. Järelikult on olemas tõend piimatoodangu languse ja karjale tekkinud kahju kohta ning seose kohta toksiliselt tarnitud söödaga. Hageja ei ole suutnud välja pakkuda ühtegi elulist või usutavat selgitust, mis võiks seada kahtluse alla emeriitprofessorist eriteadmistega isiku järeldused piimatoodangu languse või tekkinud kahju suuruse kohta. Ka hageja ise tõdes 07.05.2020 seisukohas, et kostja karjani jõudis toksiline sööt, kuid peab kogust minimaalseks (ca 24 tonni vs 24 020 kilo). Seetõttu on ilmselgelt ebaõige ning poolte seisukohtade ja esitatud tõenditega vastuolus maakohtu otsuse punktis 51 toodud seisukoht „... Seda, kas septembri mürgine sööt ka loomadeni jõudis ja kahju võis põhjustada, ei ole ka tõendatud. ...“. Seejuures on märkimisväärne, et antud juhul jõuti piimatoodangu languse põhjuste otsimisel PGI toksilise sööda tarnimise jälile ning PGI tõdes 03.10.2018 e-kirjas (ref) „Seega problemaatiline on praegu septembri alguse koorem, mis oli reaalselt toksiline, kuid mille me tänu Suurekivilt saadud operatiivsele infole suutsime kiiremas korras asendada ja suurema kahju ära hoida.“. Kirjeldatud olukorras on keeruline uskuda, et varasemad tarned olid probleemivabad.
35.Maakohus jättis tõendamiskoormise jagamisel arvestamata Riigikohtu otsuse nr 2-14-62992 punktis 15 toodud seisukohad, et ajas tõendite hävinemine võib tuua kaasa tõendamiskoormise ümberpööramise. Antud asjas puudub iseenesest vaidlus selle üle, et PGI tarnis kostjale toksilist sööta ning on selle osaliselt välja vahetanud. Seejuures on ebaõige hageja 07.05.2020 toodud väide, et kostja tegi kahjust juttu esmakordselt 2,5 aasta möödudes. Nimelt nähtub kostja 10.10.2018 e-kirjast, et juhatuse liige tegi koheselt juttu toksilisest söödast põhjustatud kahjust ning mainis toksilise sööda andmisest tingitud piimatoodangu langust (ref) „... Vastavalt kohtumisel selgitatule langes OÜ Suurekivi piimatoodang pärast Pro Grupp Invest OÜ poolt 3.juulil 2018.a. tarnitud täiendsööta. Toodangu langus jätkus pärast 24. juulil 2018.a. ja 16. augustil 2018.a. toimunud täiendsööda tarneid. ...“. Lisaks leidis kostja, et hagejal tuleb krediteerida juba tasutud arved ja teha kostjale ülekanded (ref) „OÜ Suurekivi on
3.juulil, 24. juulil ning 16. augustil tarnitud ebakvaliteetse täiendsööda eest tänaseks tasunud. Kuivõrd sööt oli ebakvaliteetne oleme selle eest tasunud alusetult ning palume nende tarnete eest tasumiseks ülekantud summad OÜ-le Suurekivi tagastada ning väljastada meile kreeditarved.“. Kostja võis vastuseta jäänud kirjavahetusest eeldada, et erimeelsused on lahendatud ja müüja ei pöördu ligi 2,5 aastat hiljem halvas usus kohtusse. Vastustaja seisukoht
36.Hageja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
37.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud otsuse muutmiseks ega tühistamiseks apellatsioonkaebus alust ei anna (TsMS § 657 lõike 1 punkt 1). Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6), küll aga tuleb lahendi resolutsiooni täiendada otsustusega maakohtu poolt kohaldatud hagi tagamise abinõu kohta (TsMS § 442 lõige 5). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetluse kulud.
38.Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal oli müüja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta sai kasutada hageja nõude tasaarvestamiseks (VÕS § 197). Maakohus leidis, et kostjal kahju tekkimine seoses müüdud ebakvaliteetse söödaga (tsiviilasja materjalides ja tõendites nimetatud ka jõusööt, täiendsööt) ei ole tõendatud (täpsemalt – kostja ei suutnud veenvalt tõendada, et ebakvaliteetne
2-20-1553 oli ka 03.07., 24.07. ja 16.08.2018 ostetud sööt ning et 07.09.2018 müüdud sööda tõttu tekkis ostjal kahju). Kostja sellega ei nõustu, leides, et maakohus jagas ebaõigesti tõendamiskoormuse ja hindas ebaõigesti tõendeid.
39.Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. TsMS § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Sama sätte teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lõikest 1 tulenevalt on pool hagimenetluses kohustatud tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama sätte lõike 2 esimese lause kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised.
40.Kolleegium on veendumusel, et maakohus hindas kõiki kogutud tõendeid TsMS § 232 lõike 1 kohaselt juhindudes seadusest igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Praeguses asjas puuduvad pooltevahelised kokkulepped tõendamise kohta ja ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt selliseid rikkumisi, mis annaksid aluse tõendite ümberhindamiseks. Samuti ei tuvastanud kolleegium TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud sisulise kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumist.
41.Kohtupraktikas on üheselt asutud seisukohale, et lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude maksmapanekuks tuleb nõude esitajal tõendada kõik seadusest (sh VÕS § 115 lõige 1, § 127, § 128) tulevad kahjunõude eeldused ning et neist ühe tõendamatuse korral nõue rahuldamisele ei kuulu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et praeguses asjas ei suutnud ostja tõendada, et ostetud kaubast oleks ebakvaliteetne olnud rohkem kui 07.09.2018 ostetu, mille müüja täies ulatuses ümber vahetas. Samuti, et kostja ei suutnud tõendada, kui palju 07.09.2018 ostetud ebakvaliteetsest söödast tegelikkuses tarbimisse läks ja et asjatundja arvamuses esiletoodud piimatoodangu langus oli tingitud nimelt sellest söödast.
42.Kaebusest nähtuvalt sai kostja maakohtus aru TsMS § 230 lõikest 1 tulenevast üldisest kahju hüvitamise nõude tõendamiskoormusest, kuid leiab, et kohus oleks pidanud tõendamiskoormuse ümber pöörama, kuna ajas on tõendid hävinenud. Kolleegium on seisukohal, et maakohtus esiletoodud elulistest asjaoludest nähtuvalt ei ole alust nõustuda kaebaja arusaamaga, et praeguses asjas oleks kohus pidanud tõendamiskoormuse ümber pöörama. Kaebuses ei ole täpsustatud, millise asjas tähtsust omava elulise asjaolu tõendamiskoormuse oleks kostja arvates pidanud kohus ümber pöörama. Tsiviilasja muude materjalide pinnalt saab kolleegium aru, et selleks saaks olla juulikuus ja 16.08.2018 ostetud sööda toksilisus, kuna müüja 03.10.2018 e-kirja kohaselt ei hoita söödaproove laboris üle 60 päeva (t lk 25). Ainult asjaolu, et labor ei hoia söödaproove üle 60 päeva, ei anna alust tuvastada müüja hea usu põhimõtte vastast tegevust / tegevusetust, mille tõttu oleks alust ostja poolt vastuvõetud ja äratarvitatud kauba vastavuse kvaliteedinõuetele tõendamiskoormuse panna müüjale enne, kui ostja ei ole vähemalt põhistanud vastuvõetud kauba mittevastavust kokkulepitud kvaliteedinõuetele. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et söödaproovide mitte üle 60 päeva laboris säilitamine oleks käsitletav lepingurikkumisena või vastuolus seadusega või hea usu põhimõttega. Kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamatult üle vaatama (VÕS § 219 lõige 1). Ostja peab teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul, kui ta mittevastavusest teada sai või pidi teada saama ning majandus- ja kutsetegevuses tegutsev ostja peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama (VÕS § 220 lõiked
2-20-1553 1, 2). Praegusel juhul puuduvad tõendid, et ostja oleks teatanud juulis / augustis ostetud sööda mittevastavusest lepingule enne, kui müüja andis 03.10.2018 teada, et saatis vastavalt kokkuleppele laborisse ka augustikuu esimesel poolel ja 16.08 tarnitud kauba proovid ja et tulemused on lisatud failiga (t lk 25). 10.10.2018 e-kirjaga on tõendatud, et peale seda, kui ostja oli võtnud 07.09.2018 saadud söödast proovid ja saanud teada, et saadu oli ebakvaliteetne, hakkas ta väitma (viidates piimatoodangu langusele), et ebakvaliteetne oli ka juulis ja augustis saadud sööt (t lk 25). Kuigi e-kirjas nimetatud tulemusi pooled maakohtule ei esitanud, saab asuda e-kirjavahetust mõistlikult hinnates seisukohale, et müüja saadetud proovid augustikuu kauba kohta ei näidanud sööda ebakvaliteetsust (toksilisust), kuna vastasel juhul oleks ostja 10.10.2018 e-kirjas saadud laboritulemustele viidanud. Kui proovid oleksid näidanud toksilisust, oleks kostja saanud need ka maakohtule esitada või kui saadud faile ei oleks tal säilinud, oleks saanud teha vastava päringu Saku laborile või kohtule taotluse laborist tõendi väljanõudmiseks. Vandeadvokaadist lepingulisele esindajale peavad olema sellised menetluslikud võimalused teada. Kostja ei püüdnud nimetatud tõendeid kohtule esitada, vaid asus selle asemel väitma, et müüja peab tõendama, et müüdud kaup oli kvaliteetne. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud, et ostja oleks teatanud müüjale juulis / augustis ostetud sööda lepingule mittevastavusest õigeaegselt, samuti, et nimetatud kaup oleks olnud mittekvaliteetne.
43.Puudub vaidlus, et 07.09.2018 üleantud kaup ei vastanud lepingutingimustele (oli toksiline). Samuti puudub vaidlus, et müüja asendas ebakvaliteetse kauba 15.09.2018 kvaliteetsega, mille eest lubas ostja maksta. Hageja tõendas, et tellis 18.09.2018 transpordi ca 24 tonni jõusööda äraveoks kostja juurest (t lk 59). Samuti tõendas hageja 30.09.2018 arvega, et tarnis 07.09.2018 kauba asendamiseks 15.09.2018 24 010 kg täiendsööda (t lk 10). Asemele toodud ja ära veetud koguste võrdlemise alusel esitas hageja vastuväite, et toksilise sööda kogus, mida lehmad said reaalselt ära tarbida, pidi olema minimaalne. Kostja ei vaielnud vastu hageja väidetele ega tõendanud, kui palju konkreetsest söödast jõudis kostja lehmadele sööta enne, kui tal tekkisid kahtlused selle kvaliteedis. Eelmises põhjenduste punktis viidatud müüja 03.10.2018 ja ostja 10.10.2018 e-kirjadest saab järeldada, et ostja väidete kohaselt algas piimatoodangu langus juba juulikuus ja proovid võeti koheselt peale 07.09.2018 kauba saamist ning juba 15.09.2018 saabus asendussööt. Arvestades, et enne asendussööda saatmist võeti proovid, saadi nende vastused ja teatati asjaoludest müüjale ja arvestades, et kostja oli juba alates juulikuust tõdenud piimatoodangu langust, ei ole eluliselt usutav, et mõistlik loomapidaja oleks enne proovide tulemustest teadasaamist seda sööta loomadele üldse söötnud. Arvestada tuleb ka, et vaidlus käib täiendsööda üle, st, et enamuse karja toidust moodustas muu sööt, mis müügilepingu objektiks ei olnud. Isegi kui kostja jõudis anda toksilist täiendsööta loomadele mingis koguses, ei ole tõendatud, et sellise söödakoguse tarbimine oleks põhjustanud asjatundja poolt tuvastatud ajavahemikul 07.09. kuni 16.09.2018 saamata jäänud piimatoodangut 7791 kg või et selle sööda tagajärjel oleks karjal ka tegelikult ilmnenud muid asjatundja arvamuses esiletoodud võimalikke kaudseid kahjusid. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kaudsete kahjude osas puudub asjatundja arvamus mistahes viide konkreetse karjaga seotud elulistele asjaoludele ja et esitatud on arvamus, mis teoreetiliselt võib karjaga juhtuda, kui ta sööb toksilist täiendsööta. Kuna kostja ei tõendanud kahju tekkimist, ei olnud maakohtul vajalik võtta seisukohta kahju suuruse osas ja sellega seonduvalt ka TsMS § 233 (sama VÕS § 127 lõige 6) kohaldamise võimalikkust praeguses asjas. Kuna kolleegium nõustub maakohtuga, ei võta ka ringkonnakohus nimetatud menetlusliku asjaolu kohta seisukohta.
44.Maakohtu otsust tuleb täiendada TsMS § 442 lõike 5 kohase otsustusega kohaldatud hagi tagamise abinõu kohta. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kohaldas maakohus 30.01.2020 määrusega hagi tagamise abinõuna kostjale kuuluvale 2 kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmist kummalgi juhul suuruses 7851 eurot (t lk 12). Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb
2-20-1553 kohaldatud hagi tagamise abinõud jätta täies ulatuses kohtuotsuse täitmise tagamise abinõuna jõusse (TsMS § 445 lõige 2).
Menetluskulude jaotus
45.Kuna ringkonnakohus hagi rahuldamise ulatust ei muuda ega tühista, ei ole alust muuta maakohtu poolt TsMS § 162 lõike 1 alusel teostatud menetluskulude jaotust.
46.Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
47.Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest (TsMS § 174 lõige 4, § 177 lõige 2).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.