Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi NORVIDA OÜ vastu võlgnevuse 70 euro nõudes
Tsiviilasja hind
70 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood: 10811490; asukoht Estonia pst 9, Tallinn 10143); Hageja lepinguline esindaja: Elari Arjakas (EFTA Legal OÜ; e-post: [email protected]) Kostja: NORVIDA OÜ (registrikood: 11900296; asukoht Karuohaka tee 10, Alliku küla, Saue vald, Harju maakond, 76403)
Menetlustoimingu tegemise viis
Kirjalik lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Välja mõista kostjalt NORVIDA OÜ hageja OÜ Europark Estonia kasuks leppetrahvivõlgnevus 30 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot, kokku 70 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3.Jätta menetluskulud kostja NORVIDA OÜ kanda.
4.Välja mõista kostjalt NORVIDA OÜ hageja OÜ Europark Estonia kasuks menetluskulud 295 eurot (s.o riigilõiv 75 eurot ja õigusabikulud 220 eurot).
Välja mõista kostjalt NORVIDA OÜ hageja OÜ Europark Estonia kasuks viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4). Edasikaebamise kord Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt
mõjutada lahendit. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Hagiavalduse kohaselt on kostja sõiduki numbrimärgiga xxx (edaspidi Sõiduk) omanik/vastutav kasutaja vähemalt alates 04.06.2018. Nimetatud sõiduk pargiti hageja opereeritavale parkimisalale parkimistingimusi rikkudes. Parkimislepingu rikkumiste tõttu on väljastatud leppetrahvinõue, mis on käesoleva ajani tasumata: 12.06.2018 Lubja 5, leppetrahvinumber xxx, maksetähtaeg 26.06.2018.
2.Sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna 12.06.2018 puudus sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andev parkimiskaart ning mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist.
3.Hageja esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõude, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele, mis on käesoleva ajani tasumata. Kostja leppetrahvinõudele vastuväiteid ei esitanud, kuigi sellele võimalusele on leppetrahvil viidatud.
4.Hageja saatis kohtueelselt kostjale meeldetuletuse võlgnevuse kohta, kuid kostja sellele ei vastanud.
5.Hageja on parkimisteenust osutav ettevõte ning iga hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde on paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad tingimusi sõiduki parkimiseks. Ühtlasi on hageja avaldanud tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto hageja parklasse pargib. Lisaks parkimistingimustele on parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja eraparkla operaator on seal parkimiseks kehtestanud tingimused. Eeltoodust tulenevalt pidid kostjale olema liiklus- ja teavitusmärgid nähtavad ja kostjal oli võimalik parkimistinigmustega tutvuda enne kui ta võttis vastu otsuse parkimislepingu sõlmimiseks sõiduki parkimise näol. Võttes arvesse, et sissesõidul on sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks hagejale kuuluvale eraparkla alale sisenemise teave koos lepingutingimustega või viide lepingutingimustele ja hageja avaldas tüüptingimustes sõnaselgelt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda hageja poolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks. Sõiduauto parkimisega avaldas sõiduki kasutaja (kostja) lepingu sõlmimiseks nõustumuse. Seega oli poolte vahel sõlmitud leping.
6.Hageja on seisukohal, et parkimislepingu pooleks on kostja. Vastavalt Maanteeametist saadud teabele oli kostja sõiduki omanik/vastutav kasutaja leppetrahvinõude esitamise ajal, mis tähendab, et üksnes kostjal oli seadusest tulenev ainuõigus sõidukit vallata, kasutada ning otsustada, kellele sõidukit kasutada antakse. Eeltoodu alusel on parkimise operaatoril õigus eeldada, et sõidukit kasutas, sh parkis hagejale kuuluvale parkimisalale sõiduki omanik/vastutav kasutaja kuni ta ei tõenda vastupidist.
7.Hageja leiab, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes – puudus parkimisluba. Hageja ja kostja vahel tekkis sõiduki parkimisega lepinguline suhe. Parkimislepingu
tingimuste kohaselt tuleb parkimistingimuste rikkumisel tasuda leppetrahvi. Võttes arvesse, et parkimislepingus oli kokku lepitud leppetrahvi tasumise kohustus, oli hagejal õigus esitada leppetrahvi nõue. Hageja esitas leppetrahvinõue kohe pärast rikkumise tuvastamist, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele. Leppetrahvi summas 30 eurot ei ole tasutud.
8.Sissenõudmiskuludesse (40 eurot) on hageja arvestanud Transpordiametile ja äriregistrisse saadetud päring Sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks. Saadud andmetele tuginedes saadeti kohtueelne meeldetuletuskiri e-posti vahendusel võlgnevuse kohta Sõiduki omanikule/vastutavale kasutajale.
9.Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse 30 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
10.Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja, et kehtiva õiguspraktika järgi on õigus hagejal eeldada, et leppetrahv on kätte toimetatud, kui see on asetatud kojamehe alla, sest parkimislepingut rikkunud isikul on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt RKTKo nr 2-17-117146 p 12).
11.Kostja ei pruugi olla rikkunud parkimistingimusi, kuna antud alal on võimalik sõidukit parkida tasuta registreerides see büroohoones. Hageja hinnangul on ka selline kostja väide paljasõnaline ja väär. Esiteks, kui Sõiduk oleks registreeritud Büroo 83 parkimiskioskis, siis ei oleks olnud põhjust leppetrahvi väljastada, sest lepingutingimusi ei oleks rikutud. Teiseks, hageja parkimiskorraldaja sisenes viidatud alale kell 16:23. See asjaolu on tõendatud ka hagiavalduse lisas nr 2. Sõidukile on väljastatud leppetrahv 16:28 (st viis minutit pärast parkimisalale sisenemist, millel juba sisenemisel on tuvastatav, et sõiduk parkis). Parkimisõiguse olemasolu kontrollis parkimiskorraldaja kell 16:28 ning sai hageja andmebaasist vastuse, et sõiduki eest ei ole tasutud parkimistasu ega ei ole see registreeritud ka Büroo 83 parkimiskioskis. Veelgi enam, kui kostja väidab paljasõnaliselt, et sõiduk oli registreeritud büroohoones parkima, siis leppetrahvi saamise järgselt esitaks mõistlik sõidukijuht pretensiooni hagejale seoses sellega, et sõiduk oli juba sisestatud parkimiskioskis ning märgitud parkima. Kui kostja tõsikindlalt soovib väita, et sõiduk oli parkima pandud, peaks seda asjaolu tõendama see osapool, kes väite on esitanud.
12.Kostja hinnangul ei ole võimalik teha kindlaks mis on jäetud sõiduki kojamehe vahele. Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus 06.12.2017 lahendis nr 2-15-3430 märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Seejärel oleks parkijal võimalik tõendada, et vaidlusalust autot ei ole sel ajal kõnealuses parklas pargitud. Lisaks hagiavalduses ja selle lisades väljatoodule kui ka käesoleva seisukoha esitamisel on hageja jätkuvalt seisukohal, et sõiduk on parkinud hageja opereeritaval maal. Seda kinnitavad mitmed fotod mis on tehtud sõidukist kui ka parkimiskorraldaja enda poolt tehtud foto, kui ta sisenes parkimisalale ja kostja sõiduk pargib liiklusmärgi taustal. Hageja juhib tähelepanu sellele, et hagiavalduses esitatud lisa nr 1 on väljatrükk esitatud leppetrahvist. Erinevuseks on üksnes paber – leppetrahv väljastatakse ilmastikukindlale kollasele paberile. Tallinna Ringkonnakohus oma otsuses nr 3-2-1-123666 p-s 14.5 on toonud välja, et erinevuseks on vaid paberi materjal, millele nõue on taasesitamiseks prinditud – kojamehe alla jäetud leppetrahvinõue oli prinditud kollasele ilmastikukindlale paberile, asja materjalide juurde esitatud leppetrahvinõue on prinditud aga tavalisele paberile. Ringkonnakohtul ei ole hagile lisatud fotodelt nähtuvaid sõiduki detaile ning kellaaegasid arvestades käesoleval juhul mõistlikku põhjust kahelda hageja väites, et kollastel teatistel sisaldusid samad leppetrahvinõuded, mis on tõenditena lisatud hagile.
Lisaks ei ole kostjal praegusel juhul ka tõsikindlat alust väita, et hagile lisatud leppetrahvinõuded erinevad kojamehe alla jäetud teatiste sisust, kuna kostja kinnitusel ei ole ta ühtegi sõidukile jäetud teatist kätte saanud. Hageja on seisukohal, et kui kostja soovib väita, et tegemist ei ole olnud leppetrahviga, vaid millegi muuga, siis lähtuvalt TsMS § 230 lg 1 peaks kostja oma väiteid tõendama.
13.Kostja on toonud oma vastuse p.2.2.4 välja, et hageja ei ole tõendanud parkimistingimuste rikkumist Sõiduki parkimisel. Hagejale jääb selline väide arusaamatuks. Hageja lisab käesolevale dokumendile originaalfotod parkimisalalt, mis on tehtud märtsis 2017 (Lisad 1-3). Samad fotod on lisatud ka hagiavalduses, kuid ühise PDF-failina. Kuna tegemist on tüüptingimustel sõlmitava lepinguga, siis ta neid tingimusi sageli ei vaheta. See tähendab, et 12.06.2018.a. on sõiduki parkimisel kehtinud samad tingimused, mis kehtisid märtsis 2017. Hageja muutis viidatud alal lepingutingimusi järgmine kord alles 17.07.2018 (Lisa 4). Arvestades, et rikkumine leidis aset enne 17.07.2018, siis kehtisid parkimistingimuste rikkumisel tingimused, mis on kehtestatud alates märts 2017. Veelgi enam, parkimistingimuste alusel on EP teinud pakkumise lepingu sõlmimiseks ning sõiduki parkimisega loetakse, et sõiduki juht nõustub lepingutingimustega (vt parkimistingimuste p.1).
KOSTJA SEISUKOHAD
14.Kostja vaidleb esitatud hagiavaldusele vastu ega tunnista esitatud nõuet. Kostja ei välista, et 12.06.2018 sõiduk võis olla pargitud EP opereeritavale parkimisalale Lubja 5.
15.Kostja ei nõustu faktiväitega, et Sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes. Parkimistingimuste rikkumine ei ole tõendatud. Parkimistingimuste kohaselt parkimisalal Lubja 5 oli võimaldatud tasuta parkimine, parkimisala infotahvlil on sätestatud: „Registreerides sõiduki Büroo 83 hoone ühes asutuses, on parkimine kuni 1,5 tundi tasuta.” Hagi dokumentides ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et Sõiduk ei olnud registreeritud Büroo 83 hoone ühes asutuses mis välistaks tasuta parkimise õigust ning seega tõendaks parkimistingimuste rikkumist. Vastav parkimistingimus on nii hagiavalduses kui sellele lisatud trahvinõudes eiratud.
16.Kostja ei ole leppetrahvi nõuet kätte saanud. Hagi dokumentide koosseisus olevas leppetrahvi nõude dokumendis sisalduvatest fotodest ei ole võimalik tuvastada, mis ese ja mis sisuga oli paigutatud Sõiduki kojamehe vahele, puudub foto kojamehe vahele paigaldatud trahvikviitungist, millest on nähtav et tegemist on just trahvinõudega. Kostja sai leppetrahvi nõudest teada alles maksekäsu kiirmenetluse raames ning esitas vastuväite selle kohta. Trahvinõue on vormistatud kuupäevaga 12.06.2018, samas maksekäsu kiirmenetluse avaldus oli esitatud alles 21.06.2022. Hageja ei ole kostjale leppetrahvist mõistliku aja jooksul teatanud (VÕS § 159 lg 2).
17.Kostja ei ole hageja kohtueelselt saadetud meeldetuletust võlgnevuse kohta kätte saanud. Hagi dokumentides puuduvad tõendid selle kohta, mis ajal ja mis viisil meeldetuletus võlgnevuse kohta oli kohtueelselt kostjale kätte toimetatud. Kostja sai leppetrahvi nõudest teada alles maksekäsu kiirmenetluse raames ning esitas vastuväite selles kohta.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
18.Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja asjas esitatud tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
19.Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on sõiduki numbrimärgiga xxx (edaspidi Sõiduk) omanik/vastutav kasutaja alates 04.06.2018 ning et 12.06.2018 oli sõiduk pargitud hageja opereeritavale parkimisalale Lubja 5.
20.Hageja palub kostjalt välja mõista leppetrahvi 30 eurot tulenevalt asjaolust, et kostja on rikkunud 12.06.2018 hageja poolt opereeritavas parklas parkimistingimusi, parkides sõiduki, mille vastutav kasutaja kostja oli, hageja opereeritavatesse parklasse ilma selle eest tasumata.
21.Pooled vaidlevad, kas: kostja (i) kostja on parkimistingimusi rikkunud; (ii) kostja on leppetrahvi kätte saanud; (iii) kostja on kohtueelse meeldetuletuskirja kätte saanud; (iv) hageja on leppetrahvinõudest kostjat teavitanud mõistliku aja jooksul.
22.Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul saab hageja nõude alus olla võlaõigusseaduse (VÕS) § 271, mille kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 271 mõttes on parkimisleping üürileping, kuna parkija üürib omale parkimise ajaks parkimiskoha.
23.Kohus märgib, et hageja parkimistingimuste punkti 1 kohaselt loetakse sõiduki sisenemisel parklasse sõidukijuhi ja hageja (edaspidi: parklaoperaatori) vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat vastavalt parkimistingimustele. Hageja opereeritavatesse parklatesse sissesõidu juurde on parkimistingimusi ning maksumust kajastavad infotahvlid (dtl 30-34 – fotod) paigaldatud viisil, et parklasse sisse sõitvale isikule on need igal juhul hästinähtavad. Lisaks ei ole parklast pärast sõiduki parkimist võimalik väljuda ilma parkimistingimusi ning maksumust kajastavatest infotahvlitest möödumata.
24.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-3-16 p-s 11 märkinud, et kui sõiduki juhti ei ole tuvastatud, ning parklaoperaator ei suuda tõendada, kes sõidukit juhtis, eeldatakse olukorras, kus parkimistingimustes on kokku lepitud, et parkimislepingu sõlmis ning parkimistingimuste rikkumise eest vastutab sõiduki omanik. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et tema (seadusliku esindaja vahendusel) sõiduki omaniku/vastutava kasutajana kõnealuses parklas viidatud kuupäeval sõiduki parkis.
25.Infotahvlilt nähtuvalt on parkimine Lubja 5 parklas tasuline. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks parkimise eest tasunud või et ta oleks sõiduki registreerinud Büroo 83 hoone ühes asutuses, mis andnuks õiguse 1,5h tasuta parkida. Seega on kohus seisukohal, et parkimislepingu rikkumine (parkimine ilma tasu maksmata) on tõendatud. Hagiavaldusele on lisatud fotodelt (dtl 30-31) nähtub, et sõiduki kojamehe vahele on asetatud leppetrahvinõue (kollast värvi ilmastikukindel paber). Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (Riigikohtu otsus 05.06.2019 nr 2-17-117146 p 12). Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus lahendis nr 2-15-3430 märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et leppetrahvinõuete esitamine ja nende sisu on tõendatud.
26.Kostja märgib, et leppetrahvinõue on vastavalt VÕS § 159 lg-le 2 esitatud hilinenult. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja teatas 12.06.2018 leppetrahvinõudest, pannes vastavad teate sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. Samuti tegi hageja töötaja sellest ka fotod. Pooled ei ole esile toonud, et hageja oleks üritanud muul viisil kostjale leppetrahvinõudeid kätte toimetada. Leppetrahvinõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvinõuet oma edasises käitumises arvestada, kuid leppetrahvinõudest teatamine ei
eelda leppetrahvi suuruse märkimist (Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-28-08, p 14). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 16). Kohus leiab, et kostja vastavad väited on alusetud. Hageja on määranud kostjale leppetrahvi 12.06.2018 toimunud rikkumise eest ning on kostjat leppetrahvinõudest teavitanud samaaegselt, jättes vastava teate sõiduki kojamehe vahele. Kuivõrd kostja ei ole esile toonud erandlikke asjaolusid (orkaan jms), mille pinnalt saaks järeldada, et kostja ei saanud leppetrahviteadet kätte, siis eeldab kohus, et kostja on saanud selle kätte samal päeval. Seega puudub alus väita, et hageja oleks leppetrahvi nõudnud hilinenult. Kostja ei ole tuginenud leppetrahvinõude aegumisele, mistõttu kohus seda ka ei analüüsi.
27.Kohus leiab tulenevalt eeltoodust, et kuna antud juhul ei ole kostja esitanud kohtule andmeid selle kohta, et sõidukit kasutas kolmas isik, vastutab parkimistingimuste rikkumise eest sõiduki vastutava kasutajana/omanikuna kostja. Seega loeb kohus tuvastatuks, et leppetrahvi väljastamise kuupäeval on hageja ja kostja sõlminud parkimiskoha üürilepingud VÕS § 271 mõttes. Kohus loeb tuvastatuks ka asjaolu, et sõiduk on leppetrahvi väljastamise kuupäeval parkinud hageja poolt opereeritavas parklas, kuna eelnimetatud asjaolu on tõendatud leppetrahvi ning hageja poolt tehtud fotodega.
28.Hageja parkimistingimuste punkti 5 kohaselt juhul kui sõidukijuht eirab tingimustes sätestatud korda, on sõidukijuhil kohustus parkimisoperaatori nõudmisel tasuda leppetrahvi summas kuni 30 eurot. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et hageja on kostjale esitanud leppetrahvi nõude kooskõlas parkimistingimuste punktiga 5 ja 9 ning leppetrahvinõue 30 eurot kuuluvad kostjalt VÕS § 271 ja § 158 lg 1 alusel väljamõistmisele.
29.VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kohtueelse meeldetuletuse kostja e-postile saatnud (esitatud tõendina üksnes meeldetuletus, kuid kostja vastuväidetest hoolimata ei ole esitatud selle saatmisega seotud tõendeid). Samas VÕS § 1131 lg 1 sätestatud kuluhüvitist saab nõuda olukorras, kus võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult viivist ning võlgnik on majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Puudub vaidlus, et juriidilisest isikust kostja on majandusvõi kutsetegevuses tegutsev isik. Käesoleval juhul on viivise nõudmise eeldused täidetud. Kuivõrd kostja pidi leppetrahvi tasuma hiljemalt 26.06.2018, muutus hageja nõue sissenõutavaks 27.06.2018 (VÕS § 82 lg 7) ning alates nimetatud päevast võis hageja nõuda ka viivist (VÕS § 113 lg 1). Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt lepingule täitnud. VÕS § 1131 lg 1 sätestatud nõude eeldused on täidetud ning kostja kohustub hagejale tasuma sissenõudmiskulude hüvitise summas 40 eurot.
30.Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada täies ulatuses ja kostjalt välja mõista leppetrahv 30 eurot ja vastavalt VÕS § 1131 lg-le 1 sissenõudmiskulu 40 eurot, kokku 70 eurot. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine
31.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse
kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
32.TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kohtu hinnangul ei esine asjaolusid, mis annaksid alust kõrvale kalduda menetluskulude jaotamisel TsMS § 162 lg 1 sätestatust.
33.TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
34.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuludeks riigilõiv 75 eurot, õigusabikulud 220 eurot (2,75h tööd, tunnitasu 80 eurot ilma KM-ta), kokku 295 eurot. Hageja esindaja on teinud järgmised toimingud: maksekäsu kiirmenetluses vastuväitega tutvumine, hagiavalduse esitamine ja lisade komplekteerimine, dokumentide esitamine ja riigilõivu tasumine – 2h; kostja 12.02.22 vastusega tutvumine, analüüs ning seisukoha koostamine, lisade komplekteerimine ning selle esitamine – 45 min.
35.Riigikohtu lahendi nr 2-19-10324 p-des 18 – 20 on kajastatud järgmine seisukoht: „Kolleegiumi varasema seisukoha järgi tuleb TsMS § 175 lg 1 kohaldamisel kaaluda ka seda, kas menetlusosaliselt on põhjendatud mõista lepingulise esindaja kulu välja rohkem, kui oli tema nõude suurus. Töötaja rahalise nõudega vähekeerukate asjade puhul on kolleegiumi arvates üksnes erandlike asjaolude esinemise korral vajalik ja põhjendatud mõista tööandja lepingulise esindaja kulu välja suuremas ulatuses, kui oli töötaja nõue (tsiviilasja hind) (nt Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 14; Riigikohtu 2. mai 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-6057/45, p 22). Seda põhimõtet on kolleegium rakendanud menetluskulude väljamõistmisel üldisemalt ka teistes rahaliste nõuetega tsiviilasjades, leides, et üldjuhul ei tohiks teiselt menetlusosaliselt väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi varem väljendatud hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Seetõttu on kolleegium varasemas praktikas asunud seisukohale, et tsiviilasja hinnast suurema menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul (Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Kolleegiumi täpsustuse kohaselt tuleb menetluskuludena eeltoodud kontekstis mõista esmajoones esindajakulusid, st mitte arvestada seejuures nt hüvitatavat riigilõivu (vt Riigikohtu 8. mai 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 13.1). Kolleegium peab vajalikuks muuta 6. mai 2015. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15 ja
27.veebruari 2012. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11 väljendatud seisukohta, mille järgi võib teiselt menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suurus ületada tsiviilasja hinda üksnes eriti keerukates ja suuremahulistes asjades. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud siduda menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja hinnaga.
Menetluskulude jaotuse üldise põhimõtte kohaselt kannab kulud menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehakse (TsMS § 162 lg 1, § 168 lg 5, § 477 lg 1). TsMS § 175 lg 1 ega ükski teine säte ei näe ette menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude rahalist piirmäära. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistetakse menetlusosaliselt teise menetlusosalise esindajakulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et menetluskulude jaotamise ja esindajakulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise reeglid ei tohi muuta kohtumenetluses professionaalse lepingulise esindaja õigusabi kasutamist majanduslikult ebamõistlikuks ja selle kaudu kohtusse pöördumise õigust näiliseks. Esindajakulude hüvitamine üksnes tsiviilasja hinna ulatuses ei pruugi tagada menetlusosalisele minimaalselt vajaliku õigusabi hüvitamist ja võib seega ebamõistlikult piirata isiku õigust saada kohtulikku kaitset. Kolleegiumi hinnangul tuleb menetluskulude regulatsiooni (eelkõige TsMS § 175 lg-t 1) tõlgendada selliselt, et ka väikese väärtusega hüve üle peetavas kohtuvaidluses võib menetlusosaline arvestada, et kohtuasja tema kasuks lahenemisel hüvitatakse talle lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud. Menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks tuleb lähtuda kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust (vt ka määruse p 17). Kolleegiumi hinnangul tagab eeltoodud tõlgendus paremini kohtuvaidlusega seotud esindajakulude kandmise riski õiglase jaotuse. Kolleegium märgib, et eelkõige on seadusandja ülesanne tagada menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude suuruse mõistlik tasakaal tsiviilkohtumenetluses taotletava hüve väärtusega. Seni, kuni seadusandja kehtestab esindajakulude hüvitamise täpsema korra ja selgemad piirid, peab kohus igal üksikjuhtumil hindama menetlusosalisele hüvitatavate menetluskulude suuruse põhjendatust ja vajalikkust kooskõlas kolleegiumi TsMS § 175 lg 1 eeltoodud tõlgendusega. Kolleegium rõhutab, et seadusandjal on õigus menetlusosalisele hüvitatavate esindajakulude suurust piirata, tagamaks hüvitatavate menetluskulude ettenähtavus ja mõistlik seos vaidlusaluse hüve väärtusega.“ Käesoleva tsiviilasja hind on 70 eurot ning hageja esindajakulude kogusuurus on ca 4 korda suurem kui tsiviilasja hind. Kuivõrd Riigikohus on muutnud varasemat seisukohta esindajakulude piiramise osas väikese nõudega rahalistes asjades, hindab kohus esindajakulusid sisuliselt. Kohus leiab, et hageja esindaja poolt tehtud toimingud on põhjendatud ja vajalikud ega ole tsiviilasjas materjale arvestades ülemäärase ajakuluga. Hageja esindaja tasumäär on kooskõlas kohtupraktikas aktsepteeritud tasumääradega.
36.Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis summas 295 eurot (220 + 75).
37.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas vastava taotluse. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskulult alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
38.TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.