Provide OÜ (registrikood 11204906, asukoht Teguri tn 30c, 51013 Tartu) hagi Swedbank P&C Insurance AS (registrikood 11269248, Liivalaia tn 8, 10118 Tallinn) vastu kindlustushüvitise nõudes
Hagihind
29 301,15 eurot
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
2.Jätta menetluskulud Provide OÜ kanda.
3.Jätta Swedbank P&C Insurance AS menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata kulude puudumise tõttu. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hageja nõue ja selle põhjendused
Hageja nõue: 1) Mõista kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitis summas 26 961,54 eurot. 2) Mõista kostjalt hageja kasuks välja alates 7. aprillist 2020. a põhisummalt sissenõutavaks muutunud viivis kuni hagi esitamiseni summas 182,69 eurot ja hagi esitamisest alates viivis põhisummalt VÕS § 113 lg 1 järgses määras kuni nõude kohase täitmiseni.
2.Provide OÜ (edaspidi ka hageja või kindlustusvõtja) ja Swedbank P&C Insurance AS (edaspidi ka kostja või kindlustusandja) sõlmisid eliitkaskokindlustuse lepingu (edaspidi ka leping) hageja sõidukile. Kostja väljastas 29.08.2019 lepingu alusel hagejale kaskokindlustuse poliisi nr xxx. Tingimuste alusel on kindlustatud mh kogurisk, mille puhul kindlustusjuhtumiks on mistahes äkiliselt toimunud ettenägematu sündmus, s.h liiklusõnnetus.
3.Sõidukiga toimus 18.09.2019 kella 23.00 paiku liiklusõnnetus Jõgeva maantee alguses Tartust välja sõites.
4.Liiklusõnnetuse tagajärjel sõidukile tekkinud kahju ulatust ning selle taastamise perspektiivi hindas kindlustusandja ametlik koostööpartner AS A A P, kelle hinnangul ei olnud sõiduki taastamine enam mõistlik ega mõttekas. Kostja on keeldunud kahju hüvitamisest.
5.Õnnetuse põhjustas juhti (hageja juhatuse liiget) tabanud ootamatu ent tugev terviserike, mistõttu ei tulnud juht enam sõiduki juhtimisega toime ning sõitis teelt välja. Ootamatu terviserikke näol oli tegemist paanikahooga (s.t. psüühilise mitte füüsilise terviserikkega). Paanikahoog on tugev ja ootamatu hirmuhoog, millega kaasnevad intensiivsed füüsilised reaktsioonid ehkki nende jaoks ei ole ilmselget objektiivset põhjust. Paanikahood arenevad kiirelt ja jõuavad tavapäraselt haripunkti 10 minuti jooksul ning lõppevad täielikult 20-30 minuti möödumisel. Seega ei oleks kiirabi saanud peale õnnetuse toimumist hageja jaoks midagi teha, mistõttu ei pidanud hageja ka vajalikuks kiirabi kutsumist. Hageja hinnangul ei ole võimalik järeldada kiirabi kutsumata jätmise asjaolust alkoholijoovet ega muud põhjust „midagi varjata“. Mõistlik inimene ei kutsu kiirabi olukorras, milles kiirabist mingit objektiivset kasu ei ole. Hagejal on diagnoositud raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta, millega ta pöördus esmakordselt psühhiaatri juurde 27.11.2018. Hageja on sellest ajast saati tegelenud depressiooni ravimisega ning võtnud olukorra parandamiseks ka regulaarselt ravimeid. Hagejal ei ole varem paanikahooge sellisel kujul esinenud, mistõttu ei pidanud ta võimalikuks, et midagi sellist saab temaga juhtuda. Enamikel juhtudel esinevad paanikahood inimese elus ühel või kahel korral, kuid mõned inimesed kannatavad sagedaste paanikahoogude all (ehk paanikahäirete all). Siiski on depressioon ning paanikahood ja – häired omavahel vaieldamatult seotud. Kostja hinnangul on hageja käitunud raskelt hooletult, kui hageja emotsionaalselt häiritud seisundis autot juhtima asus. Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et terviserike tabas teda ootamatult autoga sõitmise ajal, mitte enne seda. Hageja ei saanud selle esinemist ette näha. Hageja täitis autoga sõitma asudes enda kui autojuhi üldkohustusi ja oli m.h. sõidu alustamisel veendunud, et tema terviseseisund võimaldab tal sõidukit juhtida. Samuti ei esinenud hagejal enne sõitma asumist ühtegi liiklusohtlikest terviseseisunditest. Hagejal diagnoositud depressioon ei ole käsitletav liiklusohtliku terviseseisundina. Hageja depressiooni iseloomustab närvilisus, motivatsioonipuudus, masendunud ja kurb olek, tühjusetunne, ükskõiksus, väsimus, ärevus, tahtetus jms sümptomid, mis ei takista objektiivselt isikute võimet autot juhtida. Samuti ei olnud depressioon õnnetusjuhtumi toimimise otseseks põhjuseks. Ka Tartu Maakohus asus väärteoasjas nr 4-20-325 seisukohale, et P M ei ole võimalik käesoleva hagi aluseks olevate asjaolude põhjal ette heita liiklusohtlikus terviseseisundis auto juhtimist. Nimelt karistas PPA Lõuna Prefektuur oma 08.01.2020. a otsusega väärteoasjas nr 2780,19,011456
(PPA otsus) P M hagi aluseks oleva õnnetusjuhtumi põhjustamise tõttu LS § 70 lg 1 rikkumise ja LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest. Tartu Maakohus tühistas oma 08.04.2020 otsusega PPA otsuse ja lõpetas väärteomenetluse. Seega ei saa hagejale ette heita auto juhtimist depressiooni all kannatades ega mingil muul põhjusel raskelt hooletut käitumist autot juhtima asudes.
6.Õnnetusjuhtumi järgselt helistas sõiduki hädaabisüsteem häirekeskusesse, keda juht teavitas liiklusõnnetuse toimumisest. Seepeale pakuti häirekeskusest politseipatrulli saatmist kohapeale. Kuivõrd juhi hinnangul oli kahju tekkinud üksnes sõidukile ega olnud kannatanuid, siis ei pidanud juht vajalikuks ka politseipatrulli kohaletulekut. Politseipatrulli ei saadetud ka häirekeskuse poolt. Ühtlasi ei kohustanud häirekeskus juhti politseipatrulli kutsuma ega ootama. Seepeale mõtles juht probleemi lahendada ise järgmisel hommikul, kui on šokiseisundist täielikult taastunud. Eeltoodu tõttu lahkus juht õnnetuspaigalt. Politsei-ja Piirivalveamet alustas 19.09.2019 teadmatusest juhi suhtes väärteomenetlust liiklusõnnetusest mitteteatamise tõttu. Sündmuskohal käinud avariipolitseinik R J tegi väärteomenetluse raames kindlaks, et häirekeskusele tuli sõiduki automaatne hädaabikõne tuvastamata numbrilt. Eeltoodu tõttu lõpetati väärteomenetlus. Hageja möönab, et peale võrdlemisi suurel kiirusel toimunud kokkupõrget kaotas ta hetkeks teadvuse, kuid teadvusele tulles rääkis ta kellegagi läbi autotelefoni, keda ta pidas hädaabikeskuse esindajaks, sest hageja kõne oli ühendatud automaatselt ning hageja käest küsis tema jaoks võõras isik küsimusi seoses juhtunud õnnetuse ning hageja tervisliku seisundi kohta. Hagejale teadaolevalt oli kõne hädaabikeskusega toimunud ning hageja oli selle kõne vahendusel keskust teatanud, et tal on kõik korras ning abi vajalik ei ole. Mõistlik inimene ei pea sellises olukorras vajalikuks hädaabinumbrile üle helistamist ja kontrollimist, kas hädaabikõne on ikka toimunud. Hageja on käitunud mõistlikult isikult eeldatava hoolsusega õnnetusest teatamisel ja lahkus enda teada sündmuskohalt peale seda, kui ta oli õnnetusest hädaabikeskusele teada andnud. Kostjal on tingimuste kohaselt õigus piirata hüvitise maksmist üksnes ja ainult juhul, kui juht lahkub sündmuskohalt ning samaaegselt jätab politsei või häirekeskuse liiklusõnnetusest teavitamata. Käesoleval juhul juht küll lahkus sündmuskohalt, kuid teavitas eelnevalt liiklusõnnetuse toimumisest häirekeskust ning toimetas häirekeskuse juhiste kohaselt. Kõnealune sõiduk on varustatud tootja poolt sisse integreeritud telefoniga ja avariiteavitussüsteemiga, mis õnnetusjuhtumi järgselt saadab sõiduki tootja rahvusvahelisse serverisse õnnetuse toimumiskoha koordinaadid. Seeläbi tuvastatakse asukohariik ning server suunab automaatse telefonikõne asukohariigi häirekeskusesse. Antud juhul saatiski sõiduk tootja rahvusvahelisse serverisse õnnetuse toimumiskoha koordinaadid, tuvastati asukohariik ning kokkuvõttes ühendati kõne Eesti Vabariigi häirekeskuse hädaabinumbriga 112. Kuigi A A P vastuse kohaselt puudub info, kas hädaabikõne oli häirekeskusega ühendatud või mitte, siis tegelikkuses toimub kõne ühendamine automaatselt. Kokkuvõtvalt teavitas sõidukijuht liiklusõnnetusest häirekeskust. Kuivõrd üks kahest kahju hüvitamise piiramise kumulatiivsest eeldusest on täitmata, siis puudub kostjal õiguslik alus keelduda kahju hüvitamisest sündmuskohalt lahkumise tõttu.
7.Arvestades, et õnnetuse toimumise ajal oli pime ning hageja vahetult esinenud paanikahoogu ja kokkupõrke tagajärjel tekkinud šokki, ei olnud hageja teadlik, et õnnetusega oli tekkinud kahju eraomandis olevale hekile. Hageja kohapealse hinnangu kohaselt oli ta maandunud põlluäärsesse
hekki ning ta pidas mõistlikuks minna sõidukile järgi järgmisel päeval. Kui ta oleks teadnud, et viibib oma sõidukiga kellegi koduaia hekis, ei oleks ta mõistetavalt sündmuskohalt niimoodi lahkunud.
8.Hageja ei vaidle vastu sellele, et ta piirkiirust ületas. Ehkki hageja oli õnnetuse toimumise hetkel ja pärast seda veendunud, et tema kiirus oli alla 100 km/h, annab hageja endale aru, et antud olukorras ja ootamatult tekkinud terviserikke mõju all olles, võis tema hinnang ümbritsevale olla ebatäpne. Pole välistatud ka see, et just hageja ootamatu terviserike oli kiiruse piirmäära nii olulise ületamise põhjuseks. Isegi juhul, kui sõiduki liikumiskiirus oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel 133 km/h, siis ei ole kostjal õigust keelduda kahju hüvitamisest täies ulatuses. Liiklusõnnetust ei põhjustanud väidetavalt ebaõige sõidukiirus, vaid juhi ootamatu terviserike. Kuivõrd Politsei- ja Piirivalveamet ei tuvastanud piirkiiruse ületamist, siis ei tehtud juhile ka ühtki etteheidet. Kindlustushüvitise vähendamine või selle hüvitamisest keeldumine on sõnastatud kostjapoolse diskretsioonotsusena. Nimelt tekib kostjal õigus kindlustushüvitist vähendada, kui piirkiirust ületatakse vähemalt 30 km/h. Järelikult tekib kostjal õigus keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest täies ulatuses, kui piirkiirust ületatakse oluliselt rohkem kui 30 km/h. Antud juhul ületas juht piirkiirust väidetavalt 43 km/h, s.t 13 km/h rohkem, kui määr, millest alates on kostjal õigus kindlustushüvitist vähendada. Kõnealuste määrade vahe, s.t 13 km/h, ei saa aga pidada sedavõrd suureks, et kindlustusandjal on õigus täielikult keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest.
9.Kostja tüüptingimus, millega on ette nähtud kostja õigus vähendada kindlustushüvitist või keelduda selle väljamaksmisest juhul kui piirkiirust on ületatud 30 km/h või rohkem on teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine. Hageja ja kostja vahel sõlmitud vabatahtliku vastutuskindlustuse lepingus on hagejale antud kitsam eksimisruum piirkiiruse ületamisel võrreldes kohustusliku liikluskindlustusega liikluskindlustuse seaduse järgi. LKindlS § 53 lg 2 p 1 järgi tekib kindlustusandjal tagasinõudeõigus sõidukijuhi vastu kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi seetõttu, et ta ületas lubatud sõidukiirust 41 km/h või rohkem. Vabatahtliku vastutuskindlustuse eesmärk on olemuslikult vabastada kindlustusvõtja majanduslikust vastutusest, mis m.h. tekib tema hooletu käitumise või ebamõistlike riskide võtmise tõttu. Ehkki ka kindlustusandja ei pea vastutama täiesti äärmuslike riskide võtmise eest, ei saa siiski mõistlikuks pidada seda, et kohustuslik liikluskindlustus jätab kindlustusvõtjale rohkem vabadust riskide võtmisel kui vabatahtlik vastutuskindlustus. Samuti on VÕS § 37 lg 3 mõttes üllatuslik ja seega mitte lepingu osaks saanud tüüptingimus, mis välistab kindlustushüvitise väljamaksmise täielikult pärast lepingus sätestatud 30km/h piirkiiruse ületamist. Kostja tüüptingimused on sõnastatud selliselt, et piirkiiruse ületamisel 30km/h või rohkem on kostjal „õigus vähendada kindlustushüvitist või keelduda hüvitamisest“. Objektiivse mõistliku isiku seisukohalt tähendab see, et piirkiiruse olulisel ületamisel vähendatakse väljamakstavat kindlustushüvitist proportsionaalselt rikkumise raskusega (s.t. mida rohkem juht kiirust ületas, seda väiksem on talle väljamakstav kindlustushüvitis). Vabatahtliku vastutuskindlustuse olemuslik eesmärk on kindlustada m.h. juhi hooletusest või õigustamata riskide võtmisest tekkinud kahju. Seega peaks kindlustusvõtja saama mõistliku isikuna eeldada, et oluline kiiruseületamine toob kaasa vaid väljamakstava kindlustushüvitise vähendamise, mitte täieliku kindlustuskaitse kaotuse. Eksperthinnangu kohaselt ületas hageja õnnetuse toimumise hetkel kiirust 43 km/h ehk 13 km/h rohkem kui kostja tüüptingimustega lubatud oli. Tegemist ei ole nii olulise
ületamisega, et saaks pidada proportsionaalseks või õigustatuks kostja poolt vähendada väljamakstavat kindlustushüvitist nullini. Arvestades, et nimetatud kiiruse piirmäära ületamise tingimus on tühine ja et VÕS § 39 lg 2 välistab tüüptingimuse kehtivussuunalise tõlgendamise võimaluse, puudub kostjal õigus vähendada hagejale väljamakstavat kindlustushüvitist või keelduda hüvitise maksmisest hageja kiiruse ületamise tõttu. Siiski möönab hageja VÕS § 139 lg 1 mõttes oma osa kahju tekkimisel, mistõttu on põhjendatud kostja poolt makstava kindlustushüvitise vähendamine.
10.Liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid arvestades on õige ja õiglane, et kostja kohustub hüvitama hagejale 75% kindlustushüvitisest, s.o 27 750 eurot. Arvestades, et kostjal on kindlustushüvitisest õigus maha arvata selle vähenemine 1% summas 277,50 eurot, tasumata kindlustusmaksed summas 320,96 eurot ning omavastutus summas 190 eurot, siis kohustub kostja hagejale hüvitama 26 961,54 eurot (27 750 – 277,50 – 320,96 – 190). Kostja vastuväited hagile
11.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta see rahuldamata.
12.Swedbank P&C Insurance AS kaskokindlustuse tingimuste 15 (edaspidi ka tingimused) kohaselt eeldatakse, et kindlustusvõtja esitatud teave on õige ja täpne ning kui esitatud on teadlikult valeandmeid, võib kindlustusandja kindlustuslepingust lähtudes muuhulgas kindlustushüvitise väljamaksmisest keelduda. Tingimuste kohaselt on kindlustusandjal õigus keelduda hüvitamisest muu hulgas juhul, kui: 1) kahju on tekitatud raske hooletuse tõttu; 2) sõidukiga on ületatud lubatavat kiiruse piirmäära üle 30 km/h ning see on mõjutanud kahju tekkimist; 3) sündmuskohalt on lahkutud, jättes täitmata kohustus informeerida juhtunust politseid või päästeametit. Kindlustusandjal on õigus keelduda hüvitamisest iga üksiku tingimuse asjaolude esinemise korral.
13.Terviserikke tõttu õnnetusjuhtumi toimumine on hageja poolt tõendamata. Sõiduki juht P M ei kutsunud liiklusõnnetuse järgselt sündmuskohale kiirabi ega pöördunud hilisemalt tervisekontrolliks haiglasse. Arvestades asjaolu, et hageja väidete kohaselt toimus liiklusõnnetus just terviserikke tagajärjel, ei ole eluliselt usutav, et sellisel juhul jätaks mõistlik isik kiirabi kutsumata või tervisekontrolli pöördumata, eriti veel juhul kui tegemist oli väidetavalt ootamatu ja tugeva terviserikkega. Iga mõistlik isik pöördub sellises olukorras arsti poole, tuvastamaks enda tervislik seisund, seda muidugi juhul kui isikul ei ole midagi varjata (nt alkoholijoove). Hageja esitletud asjaolude kohaselt tekkis P M kodus elukaaslasega järjekordne tüli, mis lõppes emotsionaalse lahkuminekuga ja varade jagamise sooviga ning tüli järgselt lahkus ka P M kodust, kuivõrd kodune õhkkond tekitas stressi ja ängistust. Sellises emotsionaalselt häiritud seisundis auto juhtimine ei ole mõistlikult käituva isiku tegevus, kirjeldatud seisundis auto juhtimine on ohtlik ning sellega võib kaasneda raskeid tervislikke ja/või varalisi kahjusid. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. See tähendab, et käitumine on rikkujaga sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõtmatu. Kostja hinnangul saab selliseks juhtumiks pidada nt äärmiselt emotsionaalselt häiritud seisundis auto kui kõrgema ohu allika juhtimist, samuti liikluseeskirjade jämedat eiramist.
Arvestades P M kirjeldatud asjaolusid, mis võivadki inimese emotsionaalset seisundit oluliselt mõjutada, ei saa kostja hinnangul sellist emotsionaalset seisundit pidada selliseks, mis lubab sõidukit juhtida. Iga mõistlik isik oleks sellises olukorras läinud õue jalutama, helistanud mõnele teisele lähedasele isikule vms, mitte võtnud ette pikka autosõitu, mille ajal hakkab inimene läbitud tüli analüüsima ja selle tõttu võib tähelepanu hajuda ka alkoholi mitte tarbinud isikul. P M oli võimalik sõiduk viivitamatult peatada ja koheselt kiirabi kutsuda kui tundis tervise halvenemist. Arusaamatu on, millele tuginedes väidab hageja, et kiirabist ei oleks pärast juhtunut mingit kasu olnud. Kust teab hageja, mida meditsiinitöötajad oleksid saanud tuvastada P M tervisliku seisundiga seonduvalt, kui ta oleks esimesel võimalusel kiirabi kutsunud, eriti arvestades asjaolu, et esitatud väidete kohaselt ei ole P M varem paanikahooge sellisel kujul esinenud. Kui see oli esmakordne kogemus, mis lõppes avariiga, milles P M kaotas ka teadvuse, kutsunuks iga mõistlik isik kiirabi. Hageja esitatud P M ambulatoorsest epikriisist nähtuvalt esineb viimasel kalduvus alkoholi kuritarvitamisele. Epikriisi kohaselt on alkoholi tarbimise põhjuseks muuhulgas ka erimeelsused elukaaslasega, kellega P M tülitses ka enne õnnetuse toimumist. Seega on vägagi tõenäoline, et P M oli sõiduki juhtimise ajal alkoholi tarvitanud ja just see on tegelik põhjus, miks ta sündmuskohalt lahkus politseid, päästeametit, kiirabi teavitamata. P M tekitas teadlikult olukorra, kus puudus võimalus tuvastada, kas ta juhtis sõidukit liiklusohtlikus terviseseisundis või mitte ning seda üritab ta nüüd pahatahtlikult ära kasutada ka vaidluses kostjaga. Tartu Maakohtu 08.04.2020 väärteoasjas nr 4-20-325 tehtud kohtuotsuse punktist 4.1 nähtuvalt on kohtuväline menetleja avaldanud, et nimetatud asjaolu ei saanud tuvastada, kuna menetlusalune isik lahkus sündmuskohalt enne avariigrupi sündmuskohale saabumist ja tegi sellega LS § 70 lg-tes 4 ja 5 sätestatud nõuete täitmise võimatuks. Lisaks on kohtuväline menetleja avaldanud, et P M ütlustega on tõendatud, et tal oli selline terviseseisund, mis takistas liiklusolude täpset tajumist. Nimetatud lahendis on kohus asjakohaselt märkinud (p 12.3), et mittespetsialistina ei pruukinud P M diagnoosi mõttes olulistele sümptomitele tähelepanu pöörata. See on sama asjaolu, millele kostja eelnevalt viitas, märkides, et P M ei olnud ega saanud olla teada asjaolud, kas ja mida saanuks meditsiinitöötajad tema tervisliku seisundi osas tuvastada kui ta oleks sündmuskohale kiirabi kutsunud. Selliselt käitudes on isik tekitanud olukorra, kus kostjal puudus võimalus kindlaks teha, kas õnnetus oli kindlustusjuhtum tingimuste tähenduses. P M on ise teinud kõik selleks, et kostjal esineks põhjendatud alus kindlustushüvitise väljamaksmata jätmiseks. Kostja ei nõustu hagejaga ka selles, et depressiooni ja ärevushäire all kannatavad isikud suudavad alati autot juhtida. Nagu hageja on ka ise märkinud, tekib paanikahoog ootamatult ja kui P M on diagnoositud raske depressioon, mis võib viia paanikahooni, peaks viimane olema autoga sõitma asudes eriti tähelepanelik ja ettevaatlik, mida ta aga ei olnud. Nagu eelpool toodust nähtub, oli õnnetuse päev P M juba õnnetusele eelnevalt äärmiselt häiriv, kuid sellest hoolimata otsustas viimane ärritatud seisundis ja pimedas autoga sõitma minna. P M käitumine ei vasta üheski osas mõistlikult isikult eeldatavale hoolsusele.
14.P M poolt 06.12.2019 e-kirjas antud selgituste kohaselt oli tema mäletamist mööda sõidukiirus lubatu piires, kindlasti alla 100 km/h. Kostja tellitud ekspertiis tuvastas aga, et 1,5-5,0 sekundit enne teelt väljasõitu ja turvavarustuse avanemist oli sõiduki liikumiskiirus vahemikus 135-140 km/h ning et sõiduk sõitis teelt välja kiirusel vähemalt 133 km/h. Ekspert tuvastas arvestades sõiduki liikumistrajektoori ja sõiduki poolt teeservale jäetud rattajälgi, et sõiduk kaldus kurvist välja tsentrifugaaljõudude mõjul kurvi läbimiseks sobimatu liikumiskiiruse valiku tõttu. Asjaolu, et
Politsei- ja Piirivalveamet ei tuvastanud piikiiruse ületamist, ei muuda fakti, et piirkiirust ületati oluliselt, sest nimetatu on riiklikult tunnustatud eksperdi arvamusega kostja poolt tõendatud. Arvestades, et tegemist oli märkimisväärse kiiruse piirmäära ületamisega ning seda ka kurvis (mitte vaid sirgel teel, kus auto juhtimine lubatust suuremal kiirusel on lihtsam kui kurvis), kust sõiduk välja kaldus sobimatu liikumiskiiruse valiku tõttu, siis on igati põhjendatud hüvitise maksmisest keeldumine.
15.Kostja ei nõustu hageja seisukohaga tüüptingimuse tühisuse või üllatuslikkuse kohta. Tingimus, mis kutsub seadusekuulekalt käituma, ei saa mingil juhul olla tühine. Lisaks sellele, on 30 km/h või enam kiiruse ületamine märkimisväärne ja mitte mingil juhul pisieksimus. Lisaks on tegemist vabatahtliku kindlustusega ja kui kostja tingimused hagejale ei sobinud, oli hagejal õigus ja võimalus jätta leping kostjaga sõlmimata, valida endale sobivam kindlustusandja vms. Seega on asjakohatu hageja võrdlus liikluskindlustuse seadusega. Kui tingimuses on piirkiiruse ületamine välja toodud keeldumise alusena, ei saa see olla keskmise isiku eeldatava arusaamisvõime juures kuidagi üllatuslik ja seega pidi hageja sellega arvestama. Nimetatud tingimuse sõnastus on lihtne, lühike ja üheselt mõistetav, st võimalik on piirkiiruse ületamisel hüvitise vähendamine või selle väljamaksmisest keeldumine, st diskretsiooniotsus on kindlustusandjal. On igati mõistetav kui kindlustusandja tagab endale kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumise alusena piirkiiruse olulise ületamise, millega kindlustusvõtjal tuleb arvestada kui asub liiklusreegleid eirama, sest sellisel määral (43km/h) piirkiiruse ületamine ei ole keskmise mõistliku heas usus tegutseva lepingupoole käitumine.
16.Lisaks piirkiiruse olulisele ületamisel lahkus juht sündmuskohalt, jättes täitmata kohustuse informeerida juhtunust politseid või päästeametit. Hageja esitatud A A P vastus päringule ei kinnita hageja väidet, mille kohaselt helistas väidetavalt sõiduki hädaabisüsteem õnnetusjuhtumi järgselt häirekeskusesse, keda juht teavitas liiklusõnnetuse toimumisest, sest ainuüksi hageja enda esitatud tõendist nähtub, et puudub info, kas kõne on olnud ühendatud või mitte. Ka Politsei- ja Piirivalveameti 06.01.2020 vastuskirjast nähtuvalt ei olnud kõne sisu võimalik avalda ning pole teada, kas kõne on olnud ühendatud. P M poolt väidetud automaatse kõne toimumist politsei ei kinnitanud. 05.11.2019 kostja teatise sõnastus asjaolude kirjeldamisel ei tähenda kostja kinnitust kõne toimumise osas. Kostja tegi päringu Häirekeskusesse, kust saadud vastuse kohaselt ei ole 18.09.2019 ajavahemikus 20.00 – 00.00 sellesisulist kõne Häirekeskuse andmebaasis registreeritud. Eeltoodust tulenevalt on rikutud ka tingimustes toodud kohustust teavitada liiklusõnnetusest politseid või päästeametit, mistõttu ei olnud kostjal võimalik kindlaks teha, kas kõnealune liiklusõnnetus oli kindlustusjuhtum tingimuste tähenduses ja ka sel põhjusel oli hüvitise maksmisest keeldumine igati põhjendatud.
17.Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja püüab vahendeid valimata pääseda kindlustushüvitise maksmisest, vaid vastupidi - just hageja püüab vahendeid valimata kostjalt kindlustushüvitise välja petta. Käesoleval juhul esinesid mitmed asjaolud, mis nii eraldiseisvalt kui ka kogumis andsid aluse keelduda kahju hüvitamisest.
Hageja seisukoht kostja vastuse osas
18.Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja sõidukiga toimus liiklusõnnetus ehk kindlustusjuhtum. Hageja ei ole kohustatud täiendavalt tõendama, et liiklusõnnetus toimus teatatud põhjusel, olgu selleks kas paanikahoog, libe tee või vastutuleva sõidukiga seonduv.
19.Vale on kostja väide, mille kohaselt hageja juhatuse liige hakkas autot juhtima ärritunud seisundis. Hageja selgitas kostjale juba kohtuväliselt, et pärast tüli tekkimist elukaaslasega ning enne autorooli istumist, oli P.M kodus ning rahunes. P.M veendus enne sõidu alustamist, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Vastupidisel juhul ei oleks P.M mõistetavalt sõidukit juhtinud. Kummastav on kostja väide, et P.M oli võimalik sõiduk viivitamata peatada ja koheselt kiirabi kutsuda, kui ta tundis tervise halvenemist. P.M ei näe tulevikku ega osanud mh autoroolis olles arvata, et tal tekib kiirelt arenev paanikahoog. Subjektiivne on kostja arusaam, et P.M pidanuks kindlasti endale kiirabi kutsuma. Õnnetusjuhtumi seisukohalt ei muutnuks see sündmust tagantjärele olematuks. Häirekeskus ei pidanud vajalikuks kutsuda päästeametit, kiirabi ega politseid. Kui mh kiirabi kutsumist ei pidanud vajalikuks isegi Häirekeskus, siis on arusaamatu, miks kostja arvates pidanuks seda tegema P.M. Äärmiselt pahatahtlik, paljasõnaline ja vale on kostja argumentatsioon, et P.M justkui oleks „kalduvus alkoholi kuritarvitamisele“, P.M juhtis sõidukit tõenäoliselt olles tarvitanud alkoholi ning P.M tekitaks teadlikult olukorra, kus puudub võimalus tuvastada, kas ta juhtis sõidukit liiklusohtlikus terviseseisundis.
20.Tõendamata on kostja väited, et kiiruse ületamine mõjutas kindlustusjuhtumi tekkimist, st põhjustas selle. Seevastu hageja on selgitanud, et teelt väljasõit juhtus ootamatult tekkinud terviserikke tõttu. Järelikult on kostjal kohustus tekkinud kahju hagejale hüvitada. Antud juhul ületas juht piirkiirust väidetavalt 43 km/h, st 13 km/h rohkem, kui määr, millest alates on kostjal õigus kindlustushüvitist vähendada. Kõnealuste määrade vahe, st 13 km/h, ei saa aga pidada sedavõrd suureks, et kindlustusandjal on õigus täielikult keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest. Arvestades, et sõiduki kiirus kindlustusjuhtumi toimumise hetkel oli väidetavalt üle lepingujärgse piirmäära, siis esitaski hageja haginõude üksnes 75%-le kindlustushüvitisest.
21.Kostja ei keeldunud kindlustushüvitist väljamaksmast põhjusel, et hageja oli väidetavalt raskelt hooletu. Kostja esitas nimetatud väite alles kohtumenetluses. Sisuliselt otsib kostja tagantjärele põhjuseid, miks keelduda oma kohustuse täitmisest. Kindlustusjuhtumit ei põhjustanud hageja raske hooletus. Hageja võinuks olla raskelt hooletu juhul, kui P.M pidanuks enne autorooli minemist võimalikuks, et tal võib sõidu ajal tekkida terviserike ning möönnuks seda.
22.Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud oma väited Häirekeskuse teavitamise osas ja kostja on seevastu tõendanud, et hageja kirjeldatud kõne ei ole Häirekeskuses registreeritud. Kostja esitatud tõendist nähtub, et (i) kostja küsis üksnes, kas sõiduki poolt on tehtud kõne häirekeskusesse ning (ii) Häirekeskuse vastus, et kõne ei ole Häirekeskuse andmebaasis registreeritud. Teisisõnu nähtub tõendilt üksnes, et sõiduki, registreerimisnumbriga XXX, poolt tehtud kõne ei ole andmebaasis registreeritud, mitte teavitusekõne ei ole tehtud. Kostja saab kõnealusel juhul keelduda hüvitise väljamaksmisest üksnes ja ainult, kui juhtunust ei informeeritud politseid ega Päästeametit, st kui kõne ei tehtud. Kostja ei saa keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest põhjusel, et kõne ei ole andmebaasis registreeritud. Nimetatust ei saa järeldada, et teavituskõne ei tehtud. Hageja ei
tea, kui kaua andmebaasis andmeid säilitatakse, mingil hetkel kirjutatakse andmed uute andmetega üle. Kõne võis olla tehtud sõiduki tootja rahvusvahelisest serverist ja seepärast ei ole kõne leitav sõiduki reg. nr järgi otsides. Sõltumata asjaolust, kas Häirekeskusele tegi otsekõne sõiduki avariitelefon või tehti kõne läbi välismaa telefoninumbri, siis kostja päringule vastuse koostanud ametnik ei pruukinud vastavasisulisi numbreid teada ega otsida. Kostja ei ole tõendanud, et eelnimetatud numbritelt ei tehtud kõne Häirekeskusele. Kostja esitatud tõendilt nähtuv on vastuoluline teistelt tõenditelt nähtuvaga. Nimelt järeldub ning nähtub üheselt A A P AS vastusest, et kõne on kokkuvõttes tehtud hädaabinumbrile 112. Politseija Piirivalveameti vastuskirjast nähtub, et sündmuskohal käinud politseinik tegi kõne Häirekeskuse spetsialistile, kes kinnitas, et Häirekeskusele on õnnetusjuhtumi ajal tehtud kõne tuvastamata numbrilt. Kuna kõne tehti tuvastamata numbrilt, siis on põhjendatult alust arvata, et kõne tegi sõiduki avariitelefon eespool nimetatud SIM numbrilt ning seepärast kostjale vastanud ametnik ka ei osanud otsida või märganud registreeritud kõne. Ka kostja esialgsest otsusest nähtub, et kahjukäsitluse käigus on selgunud, et liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduk helistas häirekeskusesse. Seega ei nähtu kostja esitatud tõendilt asjaolusid, mis tingiksid hagi rahuldamata jätmist ning igal juhul on tõendilt nähtuv vastuoluline teistelt tõenditelt nähtuvaga. Kohtu põhjendused
23.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, millised kohus loeb tuvastatuks: 1) Hageja ja kostja sõlmisid eliitkaskokindlustuse lepingu hageja sõidukile Volkswagen Arteon (reg. XXX, tehasetähis XXX). 2) Kostja väljastas 29.08.2019 lepingu alusel hagejale kaskokindlustuse poliisi nr xxx (hagiavalduse lisa 1), mille kohaselt katab kindlustuskaitse kostja kaskokindlustuse tingimustes 15 25.05.2018 (hagiavalduse lisa 2) Eliitkasko peatükis nimetatud riskid. 3) Sõidukiga toimus 18.09.2019 kella 23.00 paiku liiklusõnnetus Jõgeva maantee alguses Tartust välja sõites. 4) Juht lahkus õnnetuspaigalt. Hageja on selgitanud sellega seonduvaid asjaolusid kostjale (hagiavalduse lisa 4). 5) Politsei-ja Piirivalveamet alustas 19.09.2019 juhi suhtes väärteomenetlust liiklusõnnetusest mitteteatamise tõttu. Väärteomenetlus hiljem lõpetati. 6) AS A A P hinnangul ei olnud sõiduki taastamine enam mõistlik ega mõttekas (hagiavalduse lisa 6). 7) Hageja teavitas 20.09.2019 kostjat kindlustusjuhtumist ning esitas kahjuavalduse. 8) Kostja tegi 05.11.2019 otsuse, milles keeldus hagejale kindlustusjuhtumiga tekkinud kahju hüvitamisest (hagiavalduse lisa 7). 9) Hageja esitas 13.11.2019 kostjale nõudekirja (hagiavalduse lisa 8), milles nõudis hiljemalt 27.11.2019 sõiduki väärtuse hüvitamist, millest on maha arvatud omavastutus ja kindlustusperioodi eest tasumata kindlustusmaksed. 10) Kostja teatas 28.11.2019, et teatavad seisukohast 30 päeva jooksul. 11) Kostja kaasas riiklikult tunnustatud ekspert R P, kes eemaldas sõiduki juhtmoodulid ning edastas need tehnilisse ekspertiisi (hagiavalduse lisa 9). R.P koostas 28.03.2020 ekspertarvamuse (hagiavalduse lisa 10). 12) Kostja tegi 06.04.2020 täiendava otsuse kahju hüvitamisest keeldumiseks (hagiavalduse lisa 11).
24.VÕS § 422 lg 1 kohaselt kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma
kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. VÕS § 476 lg 1 sätestab: „Kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Asja kindlustamise korral peab kindlustusandja muu hulgas hüvitama kahju, mis tekkis kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena, samuti kahju, mis tekkis kindlustatud asjade kaotsimineku tõttu kindlustusjuhtumi toimumisel.“ VÕS § 423 lg 1 järgi on kindlustusjuhtum eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse.
25.Alates 25.05.2018 kehtivate kostja kaskokindlustuse tingimuste kohaselt (lk 5-6) on kostjal õigus vähendada või keelduda hüvitamisest mh kui kahju on tekitatud tahtlikult või raske hooletuse tõttu; sõidukiga on ületatud lubatavat kiiruse piirmäära üle 30 km/h ning see on mõjutanud kahju tekkimist; sündmuskohalt on lahkutud, jättes täitmata kohustuse informeerida juhtunust politseid või päästeametit.
26.Kohus käsitleb esmalt tüüptingimuse tühisuse küsimust. Nimelt peab hageja ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks tingimust, millega on ette nähtud kindlustusandja õigus vähendada hüvitist või keelduda hüvitise väljamaksmisest kui piirkiirust on ületatud 30km/h või rohkem. Hageja hinnangul on tingimus, mis välistab täielikult hüvitise väljamaksmise 30km/h piirkiiruse ületamisel ka üllatuslik ja seega mitte lepingu osaks saanud. VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Antud juhul saab käsitleda kaskokindlustuse tingimusi 15 tüüptingimustena, vastupidisele ei ole tuginenud ka kostja. Vaidluse all ei ole küsimus, kas tüüptingimused on saanud lepingu osaks VÕS § 37 lg 1 järgi. 26.1 Vaidluse all on, kas tingimus, mis võimaldab hüvitise tasumisest keelduda piirkiiruse ületamise korral rohkem kui 30 km/h on lepingu osaks saanud VÕS § 37 lg 3 järgi. Nimetatud normi kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaandes (2016; lk 205-208) on selgitatud tingimuse arusaadavust ja ebatavalisust järgmiselt. Tüüptingimuse arusaadavust hinnatakse objektiivselt, võttes aluseks keskmise isiku eeldatava arusaamisvõime. Tüüptingimuse arusaadavus tähendab, et selles ei ole kasutatud keerulisi lauseid, ebatavalisi sõnu, erialast terminoloogiat, mille tundmist ei saa keskmiselt lepingu sõlmijalt oodata. Mõistetav peab olema kogu lepingu majanduslik ja õiguslik tähendus. Oluline pole mitte üksnes lepingu sõnastus, vaid ka süsteemne struktuur. Näiteks tingimused, mis on oma sisult seotud, ei tohi olla lepingus eraldatud, lepingutes ei tohiks paigutada tingimusi tavaliselt eeldatavast oluliselt erinevalt jne. Tingimuse ebatavalisus ei tähenda selle ebaselgust või raskestimõistetavust, vaid ainult üllatavat sisu või asukohta või muud üllatuslikku momenti, mille tõttu ei võinud lepingu pool sellise tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata. Tingimuse ebatavalisuse puhul eristatakse ebatavalist esituslaadi (nt olulise tähtsusega tüüptingimused on väikeses kirjas peidetud vähetähtsa teksti sisse, mistõttu teine pool seda ei märka; oluline lepingutingimus on paigutatud väheinformatiivse pealkirja alla jne) ja ebatavalist sisu (nt kohviautomaadi müügilepingu tingimus, mille kohaselt kaasneb kohustus osta edaspidi kindlat kohvisorti või teatud tootjalt).
Kohtu hinnangul on kostja kaskokindlustuse tingimused ilmselt ühed kõige tarbijasõbralikumalt sõnastatud ja vormistatud tingimused, mida praktikas näha saab. Tingimuste üldine struktuur ja kujundus on arusaadav ning loogiline. Kasutatavad mõisted on lahti seletatud keskmisele isikule arusaadavalt. Kuigi tingimused on 10 leheküljel, siis on teksti maht hoomatav (ei ole üritatud suruda võimalikult palju teksti kokku ja see tõenäoliselt suurendab tõenäosust, et tingimusi ka loetakse). Konkreetne piirkiirust puudutav tingimus on vormistatud järgmiselt: „Meil on õigus vähendada kindlustushüvitist või keelduda hüvitamisest, kui: /../ • olete sõidukiga ületanud lubatavat kiiruse piirmäära üle 30 km/h ning see on mõjutanud kahju tekkimist;“
Tingimus ei asu ebatavalises kohas, ei ole peidetud muu teksti sisse ning see ei ole sõnastatud keeruliselt ei kasutatavate sõnade ega lausekonstruktsiooni tõttu. Tingimus ei ole ka sisu poolest ebatavaline. Hageja on ebatavaliseks pidanud seda osa, et „võib keelduda hüvitamisest“, kuid kohtu hinnangul ei ole see ebatavaline kogu tingimuse sisu arvesse võttes. Tingimuse sõnastus annab kindlustusandjale õiguse kas hüvitist vähendada või selle väljamaksmisest keelduda, seega on kindlustusandjal selles osas diskretsioon. Hageja on tingimuse üllatuslikkust põhjendanud mh käesoleva asja asjaoludega (hageja ületas kiirust kõigest 13km/h võrra rohkem, kui on tingimus piirmäär), kuid see ei ole tingimuse üllatuslikkuse analüüsimisel asjakohane argument (lisaks on kostja põhjendanud hüvitise maksmisest keeldumist mitme asjaoluga). Objektiivselt võetuna hõlmab tingimus olukordi, kus kiirust on ületatud 31km/h võrra ja ka 100 km/h võrra. Hageja hinnangul saab mõistlik inimene aru asjast nii, et piirkiiruse olulisel ületamisel vähendatakse hüvitist proportsionaalselt rikkumise raskusega. Kohtu hinnangul oleks keeruline ja ebaotstarbekas lihtsalt mehhaaniliselt tekitada tingimustesse nt tabel, et millise kiiruseületuse puhul kui palju hüvitist vähendatakse. See eeldaks, et on välja mõeldud ka selline piirkiirus, mille ületamisel kindlasti hüvitist ei saa ja siis 30km/h ületamisel kuni selle piirkiiruseni toimuks mingite protsentide arvestamine. Lisaks ei võimalda selline mehhaaniline arvestamine võtta arvesse muid asjaolusid – nt kus toimus kiiruseületus (linnas, maanteel), millised olid ilmastiku ja teeolud jms. Võib eeldada, et kiiruseületamisega kuival sirgel teel ja jäisel kurvilisel teel on erinevad tõenäosused õnnetuse juhtumiseks. Kohus on seisukohal, et nimetatud tingimus annab kokkuvõttes mõistliku paindlikkusse võtta arvesse kõiki asjaolusid ja neid arvestades kas hüvitist vähendada või siis jätta hüvitis välja maksmata. Tingimust ei saa pidada üllatuslikuks ning tingimus on saanud lepingu osaks. 26.2 Teine küsimus on, kas tingimus on ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine. VÕS § 42 lg 1 sätestab: „Tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.“ Hageja on seisukohal, et kostjaga sõlmitud lepingus on hagejale antud kitsam eksimisruum piirkiiruse ületamisel võrreldes kohustusliku liikluskindlustusega liikluskindlustuse seaduse järgi (LKindlS § 53 lg 2 p 1 järgi on tagasinõudeõigus sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi seetõttu, et ta ületas lubatud sõidukiirust 41km/h või rohkem). Vabatahtliku vastutuskindlustuse olemuslik eesmärk on kindlustada m.h. juhi hooletusest või õigustamata riskide võtmisest tekkinud kahju ja kuigi ka kindlustusandja ei pea vastutama täiesti äärmuslike riskide
võtmise eest, ei saa siiski mõistlikuks pidada seda, et kohustuslik liikluskindlustus jätab kindlustusvõtjale rohkem vabadust riskide võtmisel kui vabatahtlik vastutuskindlustus. Kohtu hinnangul on hageja võrrelnud asju, mis ei ole võrreldavad. LKindlS § 12 esimese lause kohaselt kohustub liikluskindlustuse lepinguga üks isik hüvitama sõiduki valdaja asemel kahjustatud isikule käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja tingimustel kahju, mis on tekkinud kindlustusjuhtumi tagajärjel. Hüvitamisele ei kuulu kahju põhjustaja enda kahju – LkindlS § 33 p 7 kohaselt käesoleva seaduse alusel ei hüvitata iseendale tekitatud kahju, välja arvatud käesoleva seaduse § 44 lõikes 1 sätestatud kindlustusjuhtumi põhjustanud sõidukijuhi ravikulud. Seega lihtsustatult on liiklusõnnetuse põhjustaja jaoks negatiivne tagajärg see, et tema enda kahju ei hüvitata. Olenevalt asjaoludest võib liiklusõnnetuse põhjustajaks olla ka isik, kes ületas kiirust nt 10km/h või ei ületanud üldse kiirust. Tagasinõude esitamise õigus on aga erandlikel ning seaduses sätestatud juhtudel, mh kui kahju põhjustaja rikkumine on märkimisväärne – nt juhtimine joobeseisundis, tahtlik liiklusõnnetuse põhjustamine ja ka lubatud sõidukiiruse ületamine 41km/h või rohkem (LKindlS § 53). Kui kindlustusandja on esitanud põhjendatud tagasinõude, siis tekitab see kahju põhjustajale täiendava negatiivse tagajärje - lisaks enda kahjude kandmisele tuleb isikul kanda ka kahjustatud isiku kahjud, mille kindlustus on viimasele hüvitanud. Neid asjaolusid arvestades ei saa kohtu hinnangul võrrelda tagasinõudeõiguse esitamise aluseks olevat piirkiiruse ületamise määra ja vabatahtlikus lepingus määratletud piirkiiruse ületamise määra. Tegu ei ole ebamõistlikult kahjustava tingimusega. „Hooletust käitumisest või ebamõistlike riskide võtmise tõttu majanduslikust vastutusest vabastamise“ kontekstis on kostja määratud piirmäär mõistlik ja päriselus esinevaid olukordi (nt kiiruse ületamine möödasõidul) arvestav. Seega ei ole tegu tühise tüüptingimusega.
27.Teine lahendamist vajav küsimus on, kas kostjal on kohustus kahju (osaliselt) hüvitada või mitte. Kostja on hüvitise väljamaksmisest keeldumist põhjendades tuginedes kaskokindlustuse tingimuste 15 järgmistele punktidele: 1) kahju on tekitatud raske hooletuse tõttu - juht asus sõidukit juhtima emotsionaalselt häiritud seisundis, mis oli tingitud elukaaslasest lahkuminekust. Ei ole ka usutav, et kui liiklusõnnetus on tekkinud terviserikke tagajärjel ja avarii tagajärjel juht kaotas ka teadvuse, siis jätaks mõistlik isik kiirabi kutsumata või tervisekontrolli pöördumata. 2) sõidukiga on ületatud lubatavat kiiruse piirmäära üle 30 km/h ning see on mõjutanud kahju tekkimist - teelt välja sõideti kiirusel vähemalt 133 km/h, sõiduk kaldus kurvist välja sobimatu liikumiskiiruse tõttu. 3) sündmuskohalt on lahkutud, jättes täitmata kohustus informeerida juhtunust politseid või päästeametit. 27.1 Paanikahoog iseenesest võib tekkida äkki (ilma eelhoiatuseta) ning see võib tekkida ka (näiliselt) ilma põhjuseta. Isiku jaoks, kellel paanikahooge olnud ei ole, on tegu ootamatu ja sageli
kiirelt eskaleeruva olukorraga. Kaasnevate füüsiliste reaktsioonide tõttu võib mh tekkida ka ohtlikke olukordi. Samas, kuna hoog tekib ootamatult ja pruugi olla ettenähtav, siis iseenesest paanikahoo saamist ei saa ette heita kui juhi hooletust. Küll aga võib hooletusena käsitleda seda, et sõidukit asuti üldse juhtima emotsionaalse stressi olukorras. Hageja on väitnud, et pärast tüli elukaaslasega ja enne autorooli istumist oli P.M kodus ja rahunes. 14.09.2019 e-kirjas (hagiavalduse lisa 4) on P.M selgitanud tüliga seonduvat – õhtul tekkis tüli, mis lõppes emotsionaalse lahkuminekuga; tülijärgselt võttis elukaaslane tütre ja lahkus; pärast tema lahkumist oli P.M hetke kodus ja rahunes. Kuivõrd kodune õhkkond tekitas stressi ja ängistust, siis soovis P.M eemale saada. Sisuliselt sama on P.M selgitanud 06.12.2019 e-kirjas (kostja 26.06.2020 vastuse lisa 1). Väärteomenetluses antud ütlustest, mis on kajastatud väärteoasja 4-20-325 lahendi (hageja 03.07.2021 seisukoha lisa 2) punktis 11, nähtub järgnev: “Nimelt ilmneb P M ütlustest, et 18.09.2019. a õhtu oli talle emotsionaalselt väga kurnav olnud. Enne sõitma asumist oli tema vaimne seisund perekondlikest sündmustest tulenevalt viidud raskesse olukorda. Sõidu ajal pinged kerisid ja tekkis paanika- või ärevushoog, mille tagajärjel ei tulnud ta sõiduki juhtimisega toime ning sõitis lauges paremkurvis teelt välja vasakule poole. Teelt välja sõitmise hetkel mäletab ta, et sõiduk kaldus vastassuunda ja tal oli hetkeks silme ees must.“ Väärteomenetluses ei saanud teha kindlaks, kas P.M eiras LS § 70 lg 1 nõuet (juht ei tohi olla sellises haigus- või väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist ning käesoleva seadusega või selle alusel kehtestatud nõuete kõrvalekaldumatut täitmist), kuna selle kohta ei tehtud vahetult pärast liiklusõnnetust ekspertiisi ja nende asjaolude kohta ei olnud võimalik enam avariist möödunud aja tõttu hiljem tõendeid koguda. Esitatud tõenditest nähtub seega, et P.M suur soov kodust lahkuda, tüli järel elukaaslase lahkumise järgselt oli P.M hetke kodus, avarii toimus samal õhtul (kl 23.00 paiku). Sellest järelduvalt ei saa asuda seisukohale, et P.M rahunes enne sõitma asumist kodus piisavalt, arvestades, et pinged hakkasid kerima sõidu ajal. P.M oli juba varasemalt diagnoositud ka depressioon ja epikriisist (hageja 03.07.2021 seisukoha lisa 1) nähtuvalt oli ka ärevust, mis täiendavalt viitab sellele, et P.M oleks suure emotsionaalse stressi olukorras pidanud loobuma sõiduki juhtimisest. VÕS § 104 lg 4 sätestab, et raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Kohtu hinnangul saab P.M poolt sõitmaasumist, arvestades ülaltoodud asjaolusid, pidada raskeks hooletuseks. 27.2 Hageja ei vaidlusta seda, et juht ületas kiirust rohkem kui 30 km/h ning on sellest tulenevalt ka vähendanud oma nõuet. Täie kindlusega ei ole võimalik väita, kas kiiruseületamine põhjustas avarii. Samas aga saab seda pidada eluliselt usutavaks. R P eksperdiarvamusest nähtuvalt sõitis sõiduk teelt välja kiirusel vähemalt 133 km/h (1,5-5 sekundit enne teelt väljasõitu ja turvavarustuse avanemist oli sõiduki kiirus vahemikus 135-140 km/h). Arvestades, et maanteel on piirkiirus 90km/h, siis on tegu lubatavast märgatavalt suurema kiirusega. Samuti nähtub eksperdiarvamusest, et väljasõit toimus lauges kurvis ja seda asjaolu kinnitavad ka arvamuses sisalduvad fotod. Teeolud olid avarii ajal head, tee oli kuiv. Nendest asjaoludest tulenevalt saab pidada usutavaks, et peamine faktor avarii tekkimisel oli kiirus. Ka juhul kui möönda võimalust, et paanikahoo tekkides suurendas juht sõidukiirust (nt vajutas juht ekslikult piduri asemel gaasi), siis ei kaasne paanikahooga teadvusekadu või automaatsete reflekside kadu, mis vabandaks pikema aja jooksul niivõrd suurt sõidukiirust. Eksperdiarvamuses ja sellele
lisatud dokumentides (eksperdiarvamuse lisa 4, record 4 mis on selle hetke kohta, kui avanes turvavarustus) on kiiruseandmed kajastatud 5 sekundit enne avariid (turvavarustuse avamist), seejuures 1-5 sekundit enne avariid oli sõidukiirus suhteliselt stabiilne (üle 130kmh). Nimetatust tulenevalt on kohus seisukohal, et kiiruspiirangut ületati rohkem kui 30kmh ja see on mõjutanud kahju tekkimist (põhjustas kahju). 27.3 Vaidluse all ei ole, et juht lahkus sündmuskohalt ega see, et politsei kohe pärast avariid kohale ei tulnud ja juht seda ka ei nõudnud. Hageja väitel kõne toimus, häirekeskus pakkus politseipatrulli saatmist sündmuskohale aga juht ei pidanud seda vajalikuks. Hageja on seda põhjendanud sellega, et plaanis oli tegeleda asjaga järgmisel päeval ning juht ei saanud aru, et ta oli kellegi vara kahjustanud. A A P vastusest nähtub, et sõiduki süsteemide kaudu on tehtud kõne esialgselt numbrile xxx ja hilisemalt numbrile 112, kuid puudub info, kas kõne on ühendatud (hagiavalduse lisa 3 ja selle lisa 3). Politsei- ja Piirivalveameti 05.12.2019 kirjast (hagiavalduse lisa 5) nähtub, et pole teada, kas kõne on olnud ühendatud; isiku enda sõnade kohaselt tegi sõiduk automaatse kõne häirekeskusele, kus tühistas väljakutse ja samuti pidas ebavajalikuks teha täiendavat kõnet häirekeskusele. Häirekeskuse vastusest kostjale nähtuvalt „18.09.2019 ajavahemikus 20.00-00.00 ei ole sellesisulist kõne Häirekeskuse andmebaasis registreeritud“, kostja palus anda infot selle kohta, kas „sõiduki poolt on tehtud kõne 18.09.2019 ajavahemikus 20:00-00:00“ (26.06.2020 kostja vastuse lisa 2). Nimetatud tõendite valguses ei ole võimalik asuda seisukohale kas kõne toimus või mitte. Samas ei ole selle kindlakstegemine ka peamise tähtsusega. Nimelt on kohus seisukohal, et esineb kaks alust, mis võimaldavad kostjal vähendada väljamakstavat hüvitist või selle tasumisest keelduda – raske hooletus ja kiiruse ületamine. Seejuures on põhjendatud – arvestades käesoleva asja asjaolusid ja nende aluste koosesinemist – jätta hüvitis välja mõistmata. Isikuna, kellel on olnud probleeme vaimse tervisega ja kes satub stressirohkesse olukorda, pidanuks P.M valima mõne muu viisi rahunemiseks. Kuigi kodust lahkumine oli isiku soov ning see on mõistetav, siis ei olnud kodust lahkumiseks vajalik tingimata sõidukit kasutada. Kui sõidu ajal hakkasid pinged kerima, siis tulnuks sõiduk peatada – ka ilma paanikahoota on selline olukord juhi tähelepanu hajutav. Sõidukiiruse ületamine on kohtu hinnangul peamine avarii põhjus ning kiiruse ületamine oluliselt üle lubatud kiiruse suurendas eeldatavasti oluliselt ka tekkinud kahju suurust (arvestades, et teelt välja sõites sõitis auto esmalt üle muru, seejärel läbi ühe heki ning lõpuks peatus teises hekis). Nende asjaolude tõttu jääb hagi rahuldamata.
28.Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1).
29.TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määratakse menetluskulud kindlaks kohtulahendis. Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ja 23.08.2021 seisukohas on kostja kinnitanud, et tal menetluskulud puuduvad. Kuna kostja pole tasunud menetluses riigilõive või muid kulusid ning kostjat esindab töötaja, siis puudub vajadus kostja menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks kulude puudumise tõttu. /Allkirjastatud digitaalselt/
Kadi Kark Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.