Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

tegi võlausaldaja võlgnikule kompromissettepaneku. Avalduse kohaselt teatas võlausaldaja 10.01.2022 võlgnikule, et 28.07.2021 kompromissettepanek enam ei kehti ning esitas nõude tasuda 19 254 809,84 USD ehk 17 012 555,08 eurot, hiljemalt 25.01.2022. Vastavalt lepingule pidi lastitasude ning tühiseisaku hüvitise tasumine toimuma võlausaldaja poolt esitatavate arvete alusel. Selliselt muutusid vastavad nõuded sissenõutavaks pärast teenuse osutamist ja arvete edastamist võlgnikule. Võlausaldajal on võlgniku vastu lasti eest tasumise ja tühiseisaku hüvitamise nõuded ja saamata jäänud tulu nõue. Võlausaldajal on võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud nõudeid kokku summas 17 012 555,08 eurot. Võlgnik nõudeid täitnud ei ole. Võlausaldaja palub välja kuulutada võlgniku pankroti. 08.02.2022 määrusega jättis kohus avalduse käiguta ning andis võlausaldajale tähtaja 15 päeva puuduste kõrvaldamiseks ja deposiidi summas 3000 eurot tasumiseks. Võlausaldaja tasus deposiidi summas 3000 eurot 09.02.2022. Võlausaldaja kõrvaldas pankrotiavalduses esinenud puudused 15.02.2022. 01.03.2022 andis kohus võlgnikule tähtaja vastuväite esitamiseks. Võlgniku vastuväide 28.03.2022 esitas võlgnik vastuväite pankrotiavaldusele. Võlgnik vaidleb täies ulatuses vastu võlausaldaja esitatud pankrotiavaldusele, kuna see on täielikult alusetu ja põhjendamatu. Vastuväite kohaselt pankrotiavalduse lisas 1 esitatud leping ei ole kehtiv ning on fiktiivne. Võlgnik ei vaidle vastu, et võlausaldajal võib olla 21 170,22 USD suurune nõue võlgniku vastu tulenevalt pankrotiavalduse lisas 2 esitatud arve nr 0008002 jäägist, sest selline kohustus tulenes võlgnikule õigussuhtest kolmanda isikuga. Vastuväitest nähtuvalt oli võlgnik õigussuhetes Venemaa äriühinguga OOO Progress Energetika, kes naftasaaduseid tarnis ja korraldas ka logistikat, võlausaldaja näol on aga tegemist Seišellide tühja juriidilise kehaga, keda kasutatakse Venemaal äriajamise hõlbustamiseks. Võlgnik selgitas, et on valmis arve jäägi summas 21 170,22 USD kompromissi korras tasuma, kuid seda eeldusel, et ülekanne ei ole sanktsioonide tõttu keelatud ning võlausaldaja esitab kokkulepitud dokumentatsiooni maksuriskide maandamiseks lähtudes tänasest olukorrast. Ülejäänud arved on võlgnikule teadaolevalt võltsitud ehk koostatud tagantjärgi mineviku kuupäevaga. Vastuväite kohaselt ei saa võlgnik olla võlausaldaja fiktiivsete nõuete pärast maksejõuetu, sest võlgnikul ei ole võlausaldaja ees kohustust, mida ta ei suuda täita. Võlgnik märkis, et juhul kui võlausaldaja leiab, et tal on ilma teenust osutamata õigus tasule, siis seda tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust vastavalt kokku lepitud kohalduvale õigusele ja jurisdiktsioonile. Võlgniku hinnangul on võlausaldaja pelgalt juriidiline tühi keha, mida kasutati rahvusvaheliste maksete tegemiseks. Võlausaldaja ei ole võlgnikule teenuseid osutanud ega teinud mistahes ettevalmistusi teenuste osutamiseks, mistõttu võlausaldaja tasunõue ja saamata jäänud tulu nõue on fiktiivne. Seega ei ole võlausaldajal iseseisvat nõuet võlgniku vastu, kuid võlgnik on nõus tasuma kompromissi korras arve jäägi, et täita lõpuni tarnija ees antud lubadus. Võlgnik palub kohtul jätta ajutine haldur nimetamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda.

Kohtu seisukoht Pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p 1 järgi kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldaja nõue põhineb 01.02.2020 sõlmitud tankeri reisiprahilepingul, mille alusel pidi võlausaldaja võimaldama võlgnikule kasutamiseks kindlaksmääratud lastiruumi ning mille eest on võlgnik jätnud tasumata. Võlgnik väidab, et nimetatud leping ei ole kehtiv ning on fiktiivne, kuivõrd võlgnik oli õigussuhetes Venemaa äriühinguga OOO Progress Energetika. Võlgniku vastuväite kohaselt ei ole võlausaldaja võlgnikule teenuseid osutanud, mistõttu võlausaldaja tasunõue ja saamata jäänud tulu nõue on fiktiivsed. Võlgniku sõnul on võlausaldaja näol tegemist Seišellide tühja juriidilise kehaga, keda kasutatakse Venemaal äriajamise hõlbustamiseks. Kohus leiab, et võlgniku vastuväited ei ole ilmselgelt perspektiivitud. Võlgniku väiteid, et lepinguline suhe on tegelikult võlgniku ja Vene Föderatsiooni äriühinguga toetab asjaolu, et võlausaldaja lepingus märgitud aadress on hoopis Moskvas. Samuti on lepingus märgitud laadimissadamaks Vene Föderatsiooni sadam. Seišellidega sellel lepingul seost ei ole. Seetõttu peab kohus võlgniku väiteid, et tegelik õigussuhe on Vene Föderatsiooni äriühinguga võimalikuks, s.o mitte ilmselgelt perspektiviituks. Seda, kas leping on fiktiivne kohus aga pankrotimenetluses tuvastada ei saa. Kohtul on pankrotimenetluses piiratud võimalused vaidlusaluste asjaolude hindamiseks. Pankrotiasja menetlev kohus ei saa ajutise halduri nimetamise etapis asuda hindama poolte vaidlust sisuliselt samas mahus, mida kohus teeks hagimenetluses. Kui leping osutub võlgniku ja võlausaldaja vahel fiktiivseks, puudub võlausaldajal nõue, mille alusel esitada pankrotiavaldus võlgniku vastu. Seetõttu on antud küsimus olulise tähendusega. Samuti, kui lepingust tulenev tegelik kasusaaja asub Vene Föderatsioonis, tõusetub küsimus kohustuse täitmise võimalikkusest (võimatusest) seoses Vene Föderatsiooni suhtes kehtestatud sanktsioonidega. Ka selle küsimuse õiguslik analüüs väljub pankrotimenetluse raamidest. Ja veel, lepingust nähtub, et lepingulised vaidlused lahendatakse hoopis arbitraažikohtus inglise õiguse alusel. See piirab veelgi kohtu õigust lepingule õiguslikku hinnangut anda. Võlgniku vastuväiteid aga eirata ei saa, sest need ei ole ilmselgelt põhjendamatud. Võlgnik on nõus tasuma kompromissi korras võlausaldajale arve jäägi summas 21 170,22 USD, et täita lõpuni tarnija ees antud kohustus, kuid see väide ei tähenda, et võlgnik tunnistab võlausaldaja nõuet – võlgnik tunnistab võlgnevust kolmanda isiku, tarnija, ees. Ka see väide ei anna kohtule alust ajutist haldurit nimetada ja pankrotimenetlusega jätkata. Võlgnik ei väida, et ta oleks enda poolt tunnistatud kohustuse ulatuses maksejõuetu. Seega ei ole pankrotimenetluses võimalik hinnata poolte vahel sõlmitud reisiprahilepingu kehtivust (sh kas võlausaldaja poolt esitatud nõuded on fiktiivsed). Neid küsimusi ei ole võimalik pankrotimenetluses selgeks vaielda. Kohus leiab, et seda tuleb hinnata väljaspool pankrotimenetlust vastavalt poolte vahel kokku lepitud kohalduvale õigusele ja jurisdiktsioonile. Kohus ei leia, et võlgniku vastuväited on ilmselgelt perspektiivitud või võlausaldaja nõue ilmselgelt põhjendatud. Seetõttu leiab kohus, et võlgnik on nõudele põhjendatult vastu vaielnud ning see vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kohus jätab PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel ajutise halduri nimetamata. PankrS § 15 lg 6 alusel jäävad menetluskulud võlausaldaja kanda.

Võlgnik ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust ega nimekirja, seetõttu puuduvad rahaliselt kindlaks määratavad menetluskulud. Võlausaldaja on 09.02.2022 tasunud pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti 3000 eurot. Kuna kohus ajutist haldurit ei nimeta, pole kulusid tekkinud ning deposiit tuleb võlausaldajale tagastada pärast käesoleva määruse jõustumist. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.