Aktiva Finance Group OÜ hagi C. L. vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
822,80 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), asukoht Toompuiestee 35, Tallinn Hageja lepinguline esindaja: P. B., e-post [email protected] Kostja: C. L. (isikukood XXX), registrijärgne XXX, epost XXX
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta hagi põhinõue rahuldamata ja rahuldada hagi alternatiivne nõue tagaseljaotsusega C. L. suhtes osaliselt, kuna kostjana ei ole ta kohtu poolt määratud tähtaja jooksul hagile vastanud.
Mõista välja kostjalt C. L. hageja Aktiva Finance Group OÜ kasuks Telia Eesti AS ja kostja vahel 15.07.2021 sõlmitud järelmaksu müügilepingust nr 1906353 tulenev põhivõlg 373,03 eurot ning alates 21.01.2025 viivis põhivõlalt (373,03 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 373,03 eurot.
Jätta hagi rahuldamata hageja Aktiva Finance Group OÜ nõudes mõista kostjalt C. L. välja põhivõlg 373,03 eurot ületavas osas, intress summas 29,04 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 252,38 ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:
4.1.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulu sellise jaotuse korral puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Tagaseljaotsus kuulub tagatiseta viivitamata täitmisele.
Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja Harju Maakohtule 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättetoimetamisest juhul, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega kohtuistungil või elektrooniliselt; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja esitamisel tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Asjaolud
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 27.09.2024 Harju Maakohtule hagi C. L. (kostja) vastu võla nõudes.
2.Telia Eesti AS ja kostja sõlmisid 15.07.2021 järelmaksu müügilepingu, millest tulenevad kohustused on kostja jätnud täitmata. Telia Eesti AS loovutas nimetatud lepingust tulenevad kostja-vastased nõuded hagejale. Hagis palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlg 404,34 eurot, intress 29,04 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 252,38 eurot ning viivis alates 28.09.2024 kuni põhivõla (404,34 eurot) tasumiseni kokkulepitud viivisemääras, s.o 24% aastas. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista välja menetluskuludelt viivis nende kohase tasumiseni seadusjärgses määras.
3.Hageja 17.12.2024 menetlusdokumendi kohaselt oli kostjal järelmaksu müügilepingu sõlmimise ajal rahuldav koondreiting (sisemise taustakontrolli hinnangu näol, mis põhineb Telia poolt aktsepteeritaval riskiisul) ja ettearvutatud kõrgeim standardlimiit summas 1200 eurot. Välja on toodud, et järelmaksulepingu nr 1906353 osas hinnati isiku maksevõimet eeskätt kliendi enda ütluste alusel, kus faktilised asjaolud olid järgnevad: isik oli Riigiametnik/palgatöötaja (isik klassifitseeris iseennast; isiku peamised sissetulekuallikad: palk (isiku poolt märgistatud vastavad valikud); isiku igakuine netosissetulek oli vahemikus 1 050 eurot; isiku igakuiste laenukohustuste summa oli 300 eurot; isik ei olnu riikliku taustaga isik. Kostja maksevõimet hinnati järelmaksu taotlusel deklareeritud sissetulekuvahemiku ja olemasolevate kohustuste kohta avaldatud info ning muu teadaoleva asjakohase info alusel. Vastutustundliku laenamise nõuete täitmise tagamiseks kontrolliti maksehäireregistrit ja uuendanud Creditinfo Delphiskoori, olemasolevate maksekohustuste täitmise kohta (kasutades maksehäireregistri infot ja Creditinfo skoori) ning kasutati neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Arvestades deklareeritud sissetuleku vahemiku alam – ja ülempiiridega leiti vastavalt Telia Eesti AS-is nimetatud perioodil kehtivale maksimaalse kuumakse arvutamise metodoloogiale kliendi poolt 2
esitatud andmete põhjal kliendi arvestuslik netosissetulek, mis deklareeritud sissetuleku järgi oleks 750*0,8 = 600 eurot. Konservatiivsel lähenemisel arvestades tegelikest sissetulekutest väiksema arvestusliku summaga, võis lubatud kohustuste osakaal olla kuni 50%. Seejärel hinnati kliendi vabaraha osakaalu ning arvutati maksimaalselt lubatud kuumakset, mis antud juhul oli leitud kehtiva metodoloogia järgi järgnevalt vaba raha x 25% ehk 600 x 25% = 150 eurot. Kuivõrd kliendi lubatud maksimaalseks kuumakseks oli 150 eurot, siis antud lepingu nr 1906353 puhul moodustus kuumakseks vaid 11.02 eurot ning järelmaksu lepingu sõlmimisel kliendi poolt oli tasutud ka esmane sissemaks summas 99,60 eurot.
4.17.12.2025 menetlusdokumendis esitas hageja VÕS § 403 4 lg 7 järgse ümberarvestuse. Hageja selgitas, et järelmaksu müügilepingu 1906353 alusel sai kostja kokku 497 eurot, mille kostja pidi tagastama maksegraafiku alusel 15.07.2021-20.01.2025, igakuise osamaksega 14,34 eurot. Ümberarvestuse kohaselt tasus kostja 1. – 4. osamaksed täies mahus (summas 120,09 eurot) ja 5. osamakse (so 20.02.2022 osamakse) tasus kostja summas 4,87 eurot. Kokku on seega tasutud 124,96 eurot (120,09+4,87). Hageja tõi välja, et ümberarvestuse kohaselt ei ole lepingu ülesütlemine kehtiv. Hageja märkis, et 17.12.2025 menetlusdokumendi koostamise ajaks on sissenõutavaks muutunud osamaksed alatest 5. osamaksest (20.11.2021) kuni 41. osamakseni (20.11.2024) summas 364,66 eurot (362,45+2,21). Juhul kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet (VLP-d) on rikutud, ei saa lugeda lepingut kehtivalt üles öelduks ja hageja esitas alternatiivselt lepingu täitmise nõude. Hageja palus hagi rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel ning välja mõista sissenõutavaks muutunud osamaksete summa 364,66 eurot, (so osamaksed 20.11.2021 – 20.11.2024) ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhiosalt 364,66 eurolt alates 17.12.2024 kuni tasumiseni. Samuti palus hageja välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvad osamaksed TsMS § 369 alusel maksetähtapäevale järgnevast päevast ning ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate põhivõla osamaksete kohta viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni.
1.Harju Maakohus võttis 28.01.2025 määrusega hagiavalduse menetlusse. Kohus tuvastas, et väärteoasjas nr 4-24-2199 suhtleb käesolevas tsiviilasjas kostjaks olev isik kohtuga aadressilt XXX. Kohus saatis hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kostjale e-posti aadressile XXX 25.02.2025 ning menetlusdokumendid loeti TsMS § 3141 lg 2 alusel kättetoimetatuks 03.03.2025. Kostja ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks (17.03.2025) ega käesoleva ajani hagile vastanud. Kohtu põhjendused
2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.
3.Kohus jätab hagi põhinõude tagaseljaotsusega osaliselt.
rahuldamata
ning
rahuldab
hagi
alternatiivse
nõude
4.VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või 3
kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid Telia Eesti AS ja kostja 15.07.2021 järelmaksu müügilepingu nr 1906353, mille alusel soetas kostja järelmaksuga kauba maksumusega 497,99 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega.
5.Kohtu hinnangul vastab käesolevas asjas hagi aluseks olev järelmaksuleping tarbijakrediidilepingu tunnustele VÕS § 402 lg 1 mõistes ning sellele kohalduvad VÕS 22. peatüki
2.jaos olevad tarbijakrediidilepingu erisätted, sh VÕS §-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (VÕS § 404 lg 2 p 2 ja § 4031 lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (VÕS § 4034 lg 1) ning VÕS §-des 4062 ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused.
6.Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole vastuväidetest.
7.Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal ehk hagejal.
8.Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. VLP rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-test 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja VÕS-is sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva VÕS § 403 4 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja.
9.Kohus asub hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohale, et VLP-d ei ole nõutaval viisil järgitud. VLP järgimise kohta selgitas hageja, et kliendil (kostjal) oli Telias rahuldav koondreiting. Kostja maksevõimet hinnati eeskätte tema enda poolt avaldatud info alusel (taotluses väljatoodud andmed). Maksevõimet hinnati järelmaksu taotlusel deklareeritud sissetulekuvahemiku ja olemasolevate kohustuste kohta. Välja on toodud ka see, et kliendil ei olnud aktiivseid ega 4
varasemalt lõpetatud võlgnevusi Creditinfo maksehäireregistri andmetel. Selgituste kohaselt analüüsis laenuhaldur ka kostja igakuiseid kohustusi. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrollimisel lugeda piisavaks vaid avalike andmebaaside ning registrite kontrollimist. Krediidiandja peaks kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Hagis väljatoodu pinnalt ei saa jõuda järeldusele, et järelmaksulepingu sõlmimisel tuvastati nii kostja sissetulekute kui ka kohustuste suurus. Praeguses asjas krediidiandja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Ka ei ole tuginenud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud mingeid täiendavaid dokumente krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Ainuüksi avalikesse registritesse päringute tegemisest ei piisa, sest nimetatud päringute tegemine ei kinnita, millised olid krediidisaaja reaalsed sissetulekud ja kohustused. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, millistesse avalikesse registritesse päringuid tehti ja millised olid päringute vastused. Ainuüksi väide, et kliendil maksehäired puudusid, ei ole piisav. Eeltoodust tulenevalt on krediidiandja jätnud sisuliselt kostja krediidivõimelisuse tuvastamata. Kohtu hinnangul ei saa kohustuste kontrollimisel lugeda piisavaks infot, mida taotleja on ise esitanud laenutaotlusel. Lisaks avalikesse registritesse päringute tegemisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei järginud VLP-d ega veendunud piisava hoolega tarbija krediidivõimelisuses.
10.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja VÕS § 4034 lg-t 6.
11.Eeltoodust tulenevalt on VLP rikkumise tagajärjeks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja
1.juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
12.VÕS § 4034 lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb sel juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena VÕS § 411 tähenduses.
13.Kohus palus hagejal esitada oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (VÕS § 403 4 lg 7) ja mille alusel
5
saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud.
14.17.12.2024 menetlusdokumendis tõi hageja välja, et kostja sai lepingu alusel laenu kokku summas 497 eurot ja pidi lepingust tulenevad kohustused täitma igakuiste osamaksetena (summas 14,34 eurot) maksegraafiku alusel perioodil 15.07.2021 – 20.01.2024. Kostja tasus lepingu sõlmimisel sissemakse summas 99,60 eurot ning maksegraafikujärgseid makseid teostas kostja kokku summas 25,36 eurot. Hageja tõi ümberarvestuses välja, et kui arvestada kostja poolt teostatud tagasimaksed põhimakseteks, siis tasus kostja 1.-4. osamakse ning osaliselt 5.osamakse (summas 4,87 eurot). Hageja märkis, et ümberarvestuse kohaselt ei olnud lepingu ülesütlemine kehtiv, sest ümberarvestuse kohaselt tekkis kostjal võlgnevus alates 21.02.2022. Hageja palus kostjalt välja mõista 20.11.2021 – 20.11.2024 osamaksed summas 364,66 eurot ja seadusjärgne viivis nimetatult summalt alates 17.12.2024. Hageja palus välja mõista ka tulevikus (s.o 20.12.2024 ja 20.01.2025) sissenõutavaks muutuvad osamaksed ja seadusjärgne viivis iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast.
15.Kohus asus seisukohale, et krediidiandja ei järginud kostja suhtes VLP-d nõutaval viisil.
16.Kostja sai lepingu nr 1906353 alusel krediiti summas 497,99 eurot ning tegi lepingu katteks tagasimakseid summas 124,96 eurot (sh sissemakse 99,60 eurot). Kostjal tuli lepingust tulenevad kohustused täita maksegraafiku alusel, perioodil 15.07.2021 kuni 20.01.2025. Käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks on leping lõppenud (sh on sissenõutavaks muutunud ka 20.12.2024 ja 20.01.2025 osamaksed) ning kohtu hinnangul on hageja õigustatud nõudma kostjalt põhivõlgnevust summas 373,03 eurot (497,99 – 124,96). Kohus mõistab nimetatud summa kostjalt välja.
17.Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt ka intresse 29,04 eurot (lepingus kokku lepitud intressimääras 21,90% aastas). Kuivõrd kohus tuvastas, et algne krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei kehti VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgne intressimäär juhul, kui see on seadusjärgsest intressimäärast kõrgem. Käesoleval juhul on lepingujärgne määr seadusjärgsest kõrgem ning hageja nõuet lepingujärgses määras intressi väljamõistmiseks rahuldada ei saa. Alternatiivses nõudes ei ole hageja intressinõuet esitanud. Hageja ei ole esitanud intresside ümberarvutust, mistõttu on hagis esitatud intressinõue selles osas ebaselge ning kohus seda rahuldada ei saa. Kohus menetleb hagi lähtudes hageja nõudest (TsMS § 5). Seega jätab kohus intressinõude rahuldamata. Kohus jätab rahuldamata ka hageja nõude lepingutasu väljamõistmiseks. Lepingutasu 19,90 väljamõistmine VLP rikkumisel põhjendatud ei ole.
18.Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane viivise tasumise kohustusest.
19.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 6
20.Riigikohus on (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 33) leidnud, et viivist saab nõuda ka VLP rikkumise korral, st viivist ei peetud VÕS § 4034 lõige 7 kohaseks tasuks, mida tarbija ei võlgne. Kuid kui viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub VLP rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär). Kuna kohus on käesolevas asjas jõudnud seisukohale, et rikutud on VLP-d, on põhjendatud viivise väljamõistmine VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
21.Hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista perioodil 21.02.2022 kuni 27.09.2024 sissenõutavaks muutunud viivis 252,38 eurot ning viivis alates 28.09.2024 kuni põhinõude täitmiseni kokkulepitud viivisemääras, s.o 24% aastas. 17.12.2024 menetlusdokumendis on hageja palunud VLP rikkumise korral mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud osamaksete summalt 364,66 eurot (s.o osamaksed 20.11.2021 – 20.11.2024) viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 17.12.2024 kuni tasumiseni. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista 20.12.2024 ja 20.01.2025 sissenõutavaks muutuvatelt osamaksetelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates iga osamakse tasumise tähtpäevale järgnevast päevast. Kuna hageja on arvestanud ümberarvestuses summaga, mis sisaldab ka lepingutasu ja milline VLP rikkumisel põhjendatud ei ole, ei nõustu kohus, et 17.12.2024 oli sissenõutavaks muutunud kohustuste suurus 364,66 eurot. Arvestada tuleb sellega, et kostjal tuli perioodil 20.08.2021 kuni 20.01.2025 igakuiste osamaksetena (s.o 42 osamaksega) tasuda 398,39 eurot (497,99-sissemakse 99,60) ning kostja on tasunud osamaksete katteks 25,36 eurot. Kohtu hinnangul on hageja eksinud ümberarvestuse tegemisel summadega ja seega ka 17.12.2024 kuupäevaks sissenõutavaks muutunud summaga. Kohus ei tee hageja eest ümberarvestusi ning seega ei ole viivise väljamõistmine summalt 364,66 alates 17.12.2024 põhjendatud. Kohus leiab, et põhjendatud on kostjalt välja mõista viivis alates viimase osamakse kuupäevale järgnevast päevast, s.o alates 21.01.2025. Kohus mõistab kostjalt alates 21.01.2025 välja viivise põhivõlalt (373,03 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 373,03 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras.
22.Hagi kohaselt on hageja nõudeks sissenõudmiskulu 40 eurot. Hagis väljatoodu kohaselt on hageja pärast lepingu lõppemist kohtuvälises menetluses korduvalt saatnud kostjale maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele kostja võlgnevust ei likvideerinud. VLP rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Hageja nõuab võla sissenõudmiskulu hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 alusel järgmiste kostjale saadetud kirjade eest: 24.05.2024 kiri 15 eurot; 06.06.2024 kiri 5 eurot; 11.06.2024 kiri 5 eurot; muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud). Meeldetuletuskirjade saatmise ja muude väidetavate kulude kandmise ajal oli leping kehtiv (lepingut ei öeldud kehtivalt üles) ning VÕS § 1132 lg 2 p 2 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Hageja alternatiivne nõue sissenõudmiskulu hüvitamist ei hõlma. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus sissenõudmiskulu nõude rahuldamata.
23.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi alternatiivse nõude osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 373,03 eurot ning alates 21.01.2025 viivise põhivõlalt (373,03 eurot) 7
VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui 373,03 eurot. Hagi jääb rahuldamata hageja nõudes mõista kostjalt välja põhivõlg 373,03 eurot ületavas osas, intress 29,04 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 252,38 eurot ning viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast suuremas määras. Menetluskulud
1.Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses ka menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks sõltumata poolte sellekohasest taotlusest, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
2.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
3.Kohus jätab põhinõude rahuldamata ja rahuldab hagi alternatiivse nõude osaliselt. Kohtu hinnangul on antud juhul põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulu sellise jaotuse korral puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata.
4.TsMS § 178 lg-te 1, 2 ja 4 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja nende suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Kohtu täiendavad selgitused
5.Kohus selgitab, et TsMS § 456 lg 3 järgi tagaseljaotsus jõustub, kui selle peale ei esitata kaja ega apellatsioonkaebust või kui kaja jäetakse läbi vaatamata või rahuldamata või kui jõustub ringkonnakohtu lahend apellatsioonkaebuse kohta.
6.TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. /allkirjastatud digitaalselt/ Helina Luksepp kohtunik
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.