Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

suurus ja pangale teatud kostja kohustused vastasid laenukohustuse võtmise tingimustele, s.t kostja oli võimeline tasuma igakuiseid osamakseid summas 130,44 eurot. Kostja sissetulek laekus krediidiandjale ning arvestades kostjale laekunud sissetulekut, sh töökohana Eesti suurt mainekat ettevõtet ja kohustuste suurust, ei saa hageja hinnangul teha järeldust, et krediidiandja oleks pidanud laenulepingu sõlmimise ajal leidma, et kostja ei suuda enda sissetulekust tasuda 5100 euro suurust laenu. Hageja hinnangul ei ole krediidiandja oma kohustusi rikkunud. Lepingupoolel on üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist valeinfoga ning esitatavad andmed peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus olema tõesed. Seega kui kostja ei esitanud krediidiandjale andmeid enda teistest kohustustest, kui olid konto väljavõttes kajastatud või omas muid kohustusi, mille tõttu ei oleks tohtinud kostjale laenu anda, siis nimetatud andmete mitte avaldamisest tulenevat riski kannab kostja ise. Lähtuvalt eeltoodust ei olnud krediidiandjal nimetatud infot ka võimalik iseseisvalt teistelt krediidiandjatelt kontrollida, sest need on andmekaitsega kaitstud ning teised krediidiandjad ei avalda nimetatud andmeid kolmandatele isikutele. Hageja märgib, et ainus koht, kust krediidiandja sai lisaks kostja esitatud andmetele kostja maksekäitumist kontrollida oli maksehäireregistri andmesüsteem ning kostjal puudusid kehtivad maksehäired. Seega ei esinenud kostjal lepingu sõlmimisel laenu andmist takistavaid asjaolusid. Hageja selgitab, et krediidiandja võttis kostjale pakkumist tehes arvesse Swedbank AS-i kontole laekuvaid regulaarsed sissetulekud ning kohustusi Swedbank AS-i ees. Enne lepingu sõlmimist hoiatati kostjat, et kui tal on finantskohustusi väljaspool Swedbank AS-i, siis tuleb krediidiandjaga ühendust võtta. Lepingut sõlmides kinnitas kostja, et tema esitatud andmed on tõesed. Juhul, kui laenu võttes oli kostjal teisi kohustusi väljaspool Swedbank AS-i, mida Swedbank AS-is olevatelt kontodelt ei nähtunud, esitas kostja krediidiandjale valeandmeid. Hageja on seega arvamusel, et kostja vastuväited vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimata jätmisele tuleb jätta tähelepanuta, kuna kostja on ise avaldanud, et viimasel puuduvad muud kohustused väljaspool Swedbank AS-i. Lisaks eeltoodule nähtub kostja kontolt ilmekalt igakuine töötasu laekumine viimasel kuuel kuul XXX AS-ilt ca 1530 eurot netosummana ja igakuiste kohustustena 89 eurot. Hageja märgib ära, et kostja kohustus Inbank AS-i ees oli 33,41 eurot 14.03.2018, 33,41 eurot 08.04.2018 ja 33,31 eurot 12.05.2018. Seega lepingu sõlmimise ajaks oli Inbank AS-i ees kohustus täidetud, kuna viimane makse toimus kolm kuud enne lepingu sõlmimist. Kostja kohustus AS LHV Finance ees oli 31,07 eurot 07.04.2018, 30,22 eurot 04.05.2018, 30,18 eurot 04.06.2018, 30,18 eurot 05.07.2018 ja 30,18 eurot 04.08.2018. Seega oli lepingu sõlmimise ajal kostjal igakuised kohustused AS LHV Finance ees summas ca 31 eurot. Kostja kohustus AS Koduliising ees oli 57,81 eurot 07.03.2018, 57,81 eurot 10.04.2018, 57,81 eurot 17.05.2018, 57,81 eurot 04.06.2018, 57,81 eurot 11.07.2018 ja 57,81 eurot 14.08.2018. Seega oli lepingu sõlmimise ajal kostjal igakuised kohustused AS Koduliising ees summas ca 58 eurot. Hageja leiab, et kostja kinnitus teiste kohustuste puudumise kohta ning kostja sissetuleku ja väljamineku suurus on ilmselgelt piisav KAVS § 49 korras. Pooltevahelise lepingu punkti 12.8 kohaselt kinnitab kostja, et ta teab oma laenueesmärki ja finantsolukorda ja on esitanud pangale isikuandmete, enda vajaduste, finantsolukorra (regulaarse sissetuleku, finantskohustuste, regulaarsete kulude jm) ja eelistuste kohta õiget, asjakohast ja piisavat informatsiooni ja selle töötlemine on toimunud tema nõusolekul. Hageja on tõendanud minimaalselt 6 kuu kostja pangakonto väljavõtte esitamist, et adekvaatselt hinnata kostja krediidivõimelisust. Seega saab lugeda tõendatuks, et kostjal ei tulnud täita arvelduskrediidilepingu nr 19-117078-KX limiidiga 2900 eurot ja arvelduskrediidilepingu nr 18052364-CL limiidiga 1700 eurot igakuiseid kohustusi ning kostja paljasõnalised väited tuleb jätta

tähelepanuta, kuna kostja ei ole konto väljavõtetest lähtuvalt neid teenindanud. Isegi, kui kostja neid mingil viisil täitis, siis krediidiandja on kinnitanud, et krediidiandja võttis kostjale pakkumist tehes arvesse kostja regulaarsed sissetulekud ja kohustused Swedbank AS-i ees. Hageja hinnangul ei tähendaks kostja täiendavate laenude olemasolu ka iseenesest krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumist. Krediidiandja on piisava hoolega uurinud kostja andmekogudest andmeid kostja varandusliku olukorra kohta, tema kõiki kohustusi, sh Swedbank AS-i ees, sissetulekuid ning nõudnud kostjalt teavet sissetulekute, kohustuste kohta väljaspool Swedbank AS-i. Hageja hinnangul piisab eelviidatud kohustuse täitmiseks päringu tegemisest maksehäireregistrisse ja kontode väljavõtetest ilmnenud andmetest tema raha liikumiste kohta, sh kostjalt endalt selgitusi teiste kohustuste või laenude kohta väljaspool Swedbank AS-i. Hageja väidab ja on tõendanud, et kostja sissetuleku suurust 1530 eurot ja kohustuste suurust 89 eurot kuus, mida kogumis arvestades ei olnud krediidiandjale usutav, et kostja ei suuda tasuda laenu kuus 130,44 eurot. Nimetatu võimaldab järeldada, et krediidiandja ei pidanud eelviidatud sätetest tulenevalt kontrollima tõhusamalt kostja krediidivõimet. Hageja hinnangul on krediidiandja teinud seda piisava hoolega, st on neid andmeid kogunud, sh on kogunud neid kostjalt endal, ning seega on ta piisava hoolega analüüsinud VÕS § 4034 lg 6 mõttes kostja krediidivõimet. Arvestades mh asjaoluga, et tegemist oli tagatiseta tarbijakrediidilepinguga, ei saa pidada lepingu intressimäära 18% aastas ülemäära kõrgeks. Eeltoodust tulenevalt leiab hageja, et krediidiandja ei rikkunud laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista laenulepingust nr 18-095810-VL tuleneva põhivõlgnevuse 3931,83 eurot, intressi 192,39 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 946,22 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot ja edasiulatuva viivise määras 18% aastas alates 26.03.2021 kuni põhivõlgnevuse summas 3931,83 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõlgnevuse ulatuses. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagiavalduse rahuldamata. Kostja on seisukohal, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet VÕS 4034 lg 1 ja VÕS 4036 lg 6 alusel. Vastavalt KAS § 83 lg 3 kohustus krediidiasutus koguma ja kontrollima kliendi kohta andmeid ning arvutama mõistliku laenukoormuse. Kostja leiab, et antud juhul on krediidiandja eiranud hoolsusmeetmeid. Kostja märgib ära, et enne lepingu sõlmimist oli kostjal juba kohustusi kokku üle 4600 euro. Kostjal tekib küsimus, kuidas sai krediidiandja väljastada tarbijale veel 5100 eurot. Kostja on seisukohal, et krediidiandja ei ole mh põhjalikult välja toonud, kuidas on krediidiandja analüüsinud kostja finantsvõimet. Hageja rõhub asjaolule, et kostja oli võimeline tasuma igakuised osamakseid summas 130,44 eurot, kuid märkimata jääb, et enne lepingu allkirjastamist olid kostjal juba sama krediidiandja ees ka teised kohustused summas 4600 eurot. Kostjale jääb arusaamatuks asjaolu, et kui krediidiandja hindab ainult ühte lepingut, siis miks öeldi üles kolm lepingut korraga. Kostja on seisukohal, et krediidiandja ei ole tõendanud, et enne 22.08.2018 lepingu sõlmimist on krediidiandja kostja krediidivõimet kontrollinud. Kostja pöörab tähelepanu asjaolule, et kostja ei ole huvitatud ise laenu võtma, vaid krediidiandja on ise teinud pakkumise kasumi eesmärgil, mitte lähtudes kostja vajadustest. Kogu asjaajamine oli internetipangas (ühtegi selgitust ja nõustamist ei toimunud), kus oli meeletult palju teksti lugemiseks. Kostja leiab, et krediidiandja oleks pidanud kohtule esitama kostja krediidivõimelisuse hindamise, krediidiskoori, kostja tulude/kulude

analüüsi, komitee taotluse ja otsuse ning protokolli. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas on krediidiandja piisavalt hinnanud olemasolevaid kohustusi ja kuidas need mõjutasid kostja finantsseisundit. Kostja hinnangul oli näha, et kostja kasutas igakuiselt lisavahendeid tarbimiseks, mis näitas, et sissetulekutest ja olemasolevate kohustuste tasumise kõrvalt ei piisanud kostjal vahendeid elamiseks. Kostja hinnangul pidi krediidiandja hindama KAVS § 49 lg 1 punkte 1-7. Kostja on seisukohal, et krediidiandjal oli kõik informatsioon olemas. Kostja ei ole midagi varjanud. Kostja hinnangul nägi krediidiandja analüüsi tegemisel, millised olid kostja igakuised maksed. Kostja leiab, et krediidiandja peab vastutama oma tegemata töö eest ning selle eest, et ei ole täidetud seaduses ettenähtud krediidiasutustele määratud nõudeid. Kostja lähtus sellest, et krediidiandja on suurorganisatsioon, kes oli kohustatud enne laenupakkumist kontrollima kõiki kohustusi ja väljaminkuid ning olema seisukohal, et rohkem kostjal kohustusi pole. Kostja ei omanud sellel ajal rohkem kontosid muudes pankades. Kostja ei nõustu esitatud viivise summaga, kuna tegemist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega, mistõttu tuleb lugeda viivisemäär seadusevastaseks. Riigikohus on leidnud, et tühine on kokkulepitud viivisemäär, mis ületab seaduslikku viivisemäära üle kahekümne korra. Kohtu põhjendused

krediidiandja kostjale laenusumma 5100 euro kasutamist tema vajaduste finantseerimiseks (dtl 5-14); 14.05.2018 sõlmisid krediidiandja ja kostja arvelduslaenulepingu nr 18-052364CL, millega anti kostjale krediidilimiiti 1700 eurot (dtl 17-22); krediidiandja teavitas 01.11.2019 kostjat arvelduslaenulepingu nr 18-052364-CL ennetähtaegsest lõpetamisest ja andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 18.11.2019 (dtl 26). Pooled vaidlevad käesoleval juhul selle üle, kas: krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid; viivisemäär on ebaseaduslik. Kostja on seisukohal, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid VÕS § 4034 lg 1 ja VÕS § 4036 lg 6 alusel. Kostja leiab, et krediidiandja on eiranud mh hoolsusmeetmeid. Kostja hinnangul pidi krediidiandja hindama krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 punkte 1-7. Kostja on juhtinud täiendavalt tähelepanu krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3.

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. VÕS § 4034 lg 8 alusel on lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule tarbijal õigus kasutada muid asjakohaseid õiguskaitsevahendeid, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. VÕS § 14 lg 2 kohaselt lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Krediidiasutuste seadus (KAS) § 83 lg 3 järgi krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. KAS § 83 lg 31 kohaselt krediidiasutus peab tarbijale laenu andmisel või tarbijale krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 7 ja 51 nimetatud nõustamisteenuse osutamisel järgima krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §des 47–531 sätestatut. Krediidiasutusel tuleb tagada, et krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 2 lõikes 8 nimetatud krediidiasutuse konsolideerimisgruppi kuuluva tarbijatele laenu andva või vahendava tütarettevõtja tegevus vastab krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 38, 40, 43, § 44 lõigetes 2 ja 3 ning §-des 46–531, 57 ja 58 sätestatud tingimustele. KAVS § 50 lg 3 ja 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus selgitab, et kostjal oli VÕS § 14 lg 1 järgne kohustus esitada lepingu ettevalmistamise käigus tõesed andmed. Samuti pidi kostja ka ise hindama enda võimekust kohustusi täita. Kohus selgitab täiendavalt, et laenuandmisel ja –võtmisel on teatavad olemuslikud riskid, mis on vältimatud ja kostja hilisem makseraskustesse sattumine ei tähenda, et krediidiandja oleks laenu väljastamisse suhtunud hooletult. Vaidluse korral tuleb VÕS § 4034 lg 13 järgi krediidiandjal tõendada, et ta järgis vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Käesoleval juhul on nimetatud põhimõtte rakendamise osas vaidlus. Seega pidi hageja tõendama, et krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtte vajalikke kohustusi.

maksegraafikust tulenevalt oli laenu viimaseks osamakse kuupäevaks 25.08.2023. Kostja on tasunud laenulepingust tuleneva põhiosa katteks ajaperioodil 25.09.2018-25.08.2019 kokku 681,29 eurot ning pärast lepingu erakorralist ülesütlemist 19.11.2019 veel 486,88 eurot (dtl 15-16). Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Seega on kostjal tasumata põhivõlgnevus 3931,83 eurot. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on rahalise kohustuse sissenõudmise eelduseks VÕS § 108 lg 1 järgi kehtiva rahalise kohustuse olemasolu ja selle rikkumine kostja poolt. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-50-06 punktist 15 tulenevalt rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla. Krediidiandja andis kostjale võlgnevuse tasumiseks tähtaja hiljemalt 18.11.2019. VÕS § 82 lg 1 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7 järgi kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Laenulepingust tulenev kohustus muutus sissenõutavaks 19.11.2019. Hagejal tekkis seega 19.11.2019 VÕS § 82 lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda kohustuse täitmist, kuna kostja kohustus muutus sissenõutavaks. Kostja rikkumine ei ole vabandatav, seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kohtu hinnangul tuleb seega kostjalt hagejale välja mõista põhivõlgnevus 3931,83 eurot.

osamakse on 65,40 eurot ja 25.11.2019 intressi osamakse on 66,65 eurot. Seega saab hageja nõuda novembrikuu eest intressi 18 päeva eest summas 39,98 eurot (66,65/30*18). Kokku on kostjal tasumata intressi makseid seega 173,89 eurot. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustuse täitmata, siis on hageja intressinõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista intress 173,89 eurot.

kuni 25.03.2021 eest summas 946,22 eurot ja alates 26.03.2021 määras 18% aastas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2985,61 eurot.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.