Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Tammann Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 05.04.2021 otsus osas, milles maakohus jättis hageja nõude 1440 euro ulatuses rahuldamata ja jaotas menetluskulud. Rahuldada hagi osaliselt ja jaotada menetluskulud vastavalt käesolevas otsuses toodud tervikresolutsioonile. Muuta maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles hagi jääb rahuldamata ja maakohtu otsuse lõppjäreldus muutmata.
2.Harju Maakohtu 05.04.2021 otsus on jõustunud osas, milles maakohus rahuldas hagi 2161,63 euro saamiseks.
4.3.Jätta rahuldamata X hagi Y vastu 1358 euro saamiseks.
4.4.Maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest jätta 73% Y ja 27% X kanda.
2-21-1636 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas Harju Maakohtule 02.02.2021 hagiavalduse Y (kostja) vastu kahju 4959,63 eurot hüvitamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt põhjustas 05.10.2017 kostja tema poolt juhitud ja talle kuuluva sõiduautoga Audi A4 registreerimisnumbriga KKKKKK (auto Audi A4) Keila linnas liiklusõnnetuse, milles sai kannatada sõiduk Mercedes-Benz ML 55.
3.If P&C Insurance AS (kindlustusandja) 13.11.2017 kahju hüvitamise otsuse E42176417L/02 kohaselt hüvitati kannatanule kahju 2161,63 eurot. 22.01.2018 esitas kindlustusandja hageja vastu tagasinõude 2161,63 eurot. Hageja ei olnud nõus tagasinõuet täitma, sest tema 05.10.2017 liiklusõnnetust ja seega liikluskahju ei põhjustanud. Kindlustusandja esitas Pärnu Maakohtule hagi, milles palus hagejalt välja mõista kahjuhüvitise 2161,63 eurot ja viivise (tsiviilasi nr 218-135226). Hageja vaidles hagile vastu.
4.Pärnu Maakohus kaasas 12.07.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-135226 menetlusse Y iseseisva nõudeta kolmanda isikuna X poolel. Kostjal oli selles tsiviilasjas võimalik esitada tõendeid muuhulgas selle kohta, et tema poolt 05.10.2017 juhitud sõidukil, millega ta avarii ja ühtlasi liikluskahju põhjustas, oli kehtiv liikluskindlustus. Kostja seda ei teinud. Kostja saatis 31.08.2019 kohtule e-kirja, milles paljasõnaliselt märkis, et hageja müüs talle auto Audi A4, kuid finantsilistel põhjustel polnud tal võimalik seda ümber vormistada, avarii hetkel juhtis autot kostja ja enne väljasõitu kodust tegi ta liikluskindlustuse, mille fikseeris ka kohalolnud politsei.
5.Pärnu Maakohus rahuldas 03.02.2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-135226 hagi ja mõistis hagejalt regressi korras välja kindlustusandja kasuks 2161,63 eurot liiklusõnnetuses kannatanule väljamakstud kulude hüvitamiseks. Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 7 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja Riigikohus hageja kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud.
6.Eelnimetatud otsusega on kostja tekitanud hagejale varalise kahju 4959,63 eurot, s.o hagejalt väljamõistetud liikluskahju 2161,63 eurot ja hageja kantud menetluskulud (kulud õigusabile) tsiviilasjas nr 2-18-135226 2798 eurot.
2-21-1636
7.Praeguses tsiviilasjas väidab kostja kohut eksitavalt, et kindlustusandja kahju hüvitamise otsusel on näha, et mõlemal autol on IF kindlustus ja et kohus on tuvastanud, et autol oli 12-päevane kindlustus. Eeltoodut kindlustusandja kahju hüvitamise otsusest ei nähtu, samuti ei tuvastanud Pärnu Maakohus 03.02.2020 otsuses, et autol oli 12-päevane kindlustus. Kostja vastuväited
8.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
9.Kostja väitel nähtub kahju hüvitamise otsusest, et mõlemal autol oli If kindlustus ning et liiklusõnnetusel politsei tuvastas, et autol Audi A4 on kehtiv kindlustus. Kostja tegi sellega kõik, et avarii korral ei tekiks tal varalist vastutust. Hageja jättis kasutamata kolm võimalust, mis oleks teda vastutusest vabastanud: 1) teatada Maanteeametisse, et auto on müüdud; 2) võtta auto arvelt maha; 3) kindlustada auto, kuna ta oli endiselt omanik, ja hiljem kostjalt kindlustuse eest raha sisse nõuda. Kostja kinnitusel oli omanik teadlik, et tal ei olnud raha ümbervormistamiseks. Kostja väitel on kohus tuvastanud, et autol oli 12-päevane kindlustus ning hageja on teinud kulutusi, mida oleks olnud võimalik vältida eelmainitud kolme tegevusega. Kostja märgib, et kui tema tehtud kindlustus autot ei kindlustanud, siis tegi kostja siiski kõik endast oleneva, et tekkinud olukorda vältida. Kohapeal olnud politsei ütles, et kõik on korras ja võib kohapeal avarii vormistada. Maakohtu otsus
10.Maakohus rahuldas 05.04.2021 otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 2161,63 eurot, ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.
11.Maakohus luges asjas esitatud tõendite alusel tuvastatuks, et: • 09.09.2017 müüs hageja kostjale auto Audi A4, kuid omanikuvahetus oli liiklusregistris vormistamata ja liiklusregistri andmetel oli sõiduki omanikuks 05.10.2017 seisuga hageja; • kostja põhjustas 05.10.2017 tema poolt juhitud autoga Audi A4 Keila linnas liiklusõnnetuse, milles sai kannatada sõiduk Mercedes-Benz ML 55, ja liikluskahju 2161,13 eurot hüvitas kannatanule If P&C Insurance AS; • kuna autol Audi A4 ei olnud liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtivat liikluskindlustust, esitas kindlustusandja hageja vastu LKindlS § 7 ja § 55 alusel tagasinõude kahju 2161,13 eurot hüvitamiseks ja kohus rahuldas hagi.
12.Asjaolust, et LKindlS §-st 7 ja §-st 55 tulenes hageja kui sõiduki liiklusregistri järgse omaniku vastutus kindlustusandja ees, ei järeldu, et kostja ei võiks omakorda vastutada tema poolt hagejale tekitatud kahju eest deliktiõiguse alusel. Maakohus leidis, et kostja poolt 05.10.2017 liiklusõnnetuse põhjustamisega hagejale tekitatud kahju osas esinevad kõik võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 1043 nimetatud vastutuse elemendid. Kohus tuvastas, et kostja rikkus 05.10.2017 sõidukiga liikluses osaledes LKindlS § 3 lg-st 2 tulenevat keeldu kasutada liikluses kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust. Samuti rikkus kostja liiklusseaduse (LS) § 33 lg 2 p-st 9 tulenevat kohustust enne sõidu alustamist veenduda sõiduki suhtes sõlmitud kohustusliku vastutuskindlustuslepingu (liikluskindlustuse lepingu) kehtivuses ja selle alusel väljastatud poliisi olemasolus. Paljasõnalised ja vastuolus asjas esitatud tõenditega on kostja vastuväited, justkui olevat liiklusõnnetusel politsei tuvastanud, et autol Audi A4 oli kehtiv liikluskindlustus. Kahjuteatest kostja väidetud liikluskindlustuse olemasolu ei nähtu ja samuti põhineb kindlustusandja tagasinõue asjaolul, et kostja juhitud ja avarii põhjustanud sõidukil
2-21-1636 kohustuslik liikluskindlustus puudus. Ka jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-18-135226 on tuvastatud, et puuduvad tõendid auto Audi A4 kindlustamise kohta ja kostja sellekohane väide on paljasõnaline. Kostja väidetud 12-päevane kindlustus avarii toimumise päeval kehtida ei saanud, sest see oli tehtud 12.09.2017, liiklusõnnetuse põhjustas kostja 05.10.2017.
13.Eelnevat arvestades luges maakohus tuvastatuks, et kostja põhjustas 05.10.2017 liikluskindlustuseta sõidukiga liiklusõnnetuse, millega tekitas hagejale õigusvastaselt kahju. Kostja õigusvastase teo ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, sest kui kostja poleks 05.10.2017 kindlustamata sõidukiga liiklusõnnetust põhjustanud, siis ei oleks kindlustusandja hageja vastu tagasinõuet esitanud ja hagejale ei oleks kahju tekkinud. Hagejal kahju tekkimise ja kahju suuruse 2161,13 eurot tuvastas kohus juba eelnevalt.
14.Kostja ei tõendanud tema teo õigusvastasust välistava asjaolu esinemist ega süü puudumist. LS § 77 lg 3 (maakohtu otsuses märgitud ebaõigesti LKindlS) kohaselt lasus kostjal kohustus pärast sõiduki ostmist 09.09.2017 esitada sõiduki registriandmete muutmiseks taotlus Transpordiametile viie tööpäeva jooksul andmete muutumisest arvates. Kostja oli sellest kohustusest teadlik ning väidetav rahapuudus ei vabastanud kostjat kohustuste täitmisest.
15.Kokkuvõttes asus maakohus seisukohale, et kostja tekitas 05.10.2017 liikluskindlustuseta sõidukiga liiklusõnnetuse põhjustamisega hagejale õigusvastaselt kahju 2163,12 eurot, millise summa mõistis maakohus kostjalt välja. Kohtu hinnangul ei toonud kostja esile asjaolusid, mis võimaldaks kahjuhüvitist vähendada.
16.Maakohus leidis, et hagi on täies ulatuses põhjendamatu hageja nõudes talle tsiviilasjas nr 2-18-135226 tekkinud menetluskulude 2798 eurot hüvitamiseks. Hageja ei tugine sellele, et antud kahjunõue põhineks lepingulisel suhtel. Seetõttu kontrollis kohus kostja võimalikku vastutust hageja ees deliktiõiguse alusel.
17.Maakohtu hinnangul on kostja vastutus hageja menetluskulude eest välistatud ainuüksi seetõttu, et puudub põhjuslik seos kostja teo ja hagejale tsiviilasjas nr 2-18-135226 tekkinud menetluskulude vahel. Hageja asjatud menetluskulud tsiviilasjas nr 2-18-135226 põhjustas mitte kostja, vaid hageja ise, kes pidas läbi kolme kohtuastme perspektiivitut kohtuvaidlust kindlustusandjaga. Hagejale pidanuks oma vandeadvokaadist esindaja kaudu selge olema, et LKindlS § 7 ja § 55 regulatsioon ja vastava valdkonna kohtupraktika ei võimalda hagejal kui liiklusregistri järgsel sõiduki omanikul vabaneda vastutusest kindlustamata sõidukiga tekitatud kahju eest.
18.Oli ootuspärane, et tsiviilasjas nr 2-18-135226 pidasid kõik kohtuastmed kindlustusandja tagasinõuet hageja vastu põhjendatuks ja mõistsid hagejalt välja kindlustusandja nõutud 2161,13 eurot liiklusõnnetuses kannatanule väljamakstud kulude hüvitamiseks. Seejuures jäid menetluskulud kõikides kohtuastmetes käesoleva menetluse hageja kanda. Kohtud ei jaganud hageja väiteid LKindlS § 7 lg 1 põhiseadusevastasuse osas. Ka hageja ise möönab, et tema väited ei viinud teda tsiviilasjas nr 2-18-135226 sihile. Hageja poolt läbitud edutust kohtumenetlusest tsiviilasjas nr 2-18-135226 aga ei järeldu, et hageja saaks kolm kohtuastet läbinud vaidluse taasavada käesolevas menetluses. Hageja lepingulise esindaja katsetuste eest saavutada nimetatud tsiviilasjas LKindlS § 7 lg 1 põhiseadusevastaseks tunnistamine ei ole rahaliselt vastutav käesoleva menetluse kostja. Hagejal olnuks võimalik menetluskulusid tsiviilasjas nr 2-18-135226 lihtsalt vältida, jättes pidamata perspektiivitu kohtuvaidluse ning tasudes kindlustusandja põhjendatud nõude kohtuväliselt või hiljemalt maksekäsu kiirmenetluse tulemusel.
2-21-1636
19.Lisaks eeltoodule välistab esitatud asjaoludel kostja vastutuse hageja ees ka VÕS § 1045 lg 3 regulatsioon. Kohtu hinnangul ei ole kostja poolt liikluskindlustusseaduse ja liiklusseaduse rikkumise (kindlustamata sõidukiga liikluses osalemine ja liiklusõnnetuse põhjustamine) puhul rikutud sätete eesmärgiks hageja kaitsmine vaidluses kindlustusandjaga tekkinud menetluskulude hüvitamise eest. Apellatsioonkaebus
20.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult ja jätta menetluskulud kostja kanda.
21.Hageja ei nõustu, et kostja vastutus hageja menetluskulude eest tsiviilasjas nr 2-18-135226 on välistatud ainuüksi seetõttu, et puudub põhjuslik seos kostja teo ja hagejale tsiviilasjas nr 218-135226 tekkinud menetluskulude vahel. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, s.o jättis kohaldamisele kuuluvad VÕS § 127 lg 1, VÕS § 127 lg 2 ja VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamata ning kohaldas ebaõigesti VÕS § 1045 lg 3.
22.Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb hinnata, kas nõutav kahju on diferentsihüpoteesi järgi põhimõtteliselt hüvitatav. Kostja kaasati kolmanda isikuna tsiviilasjas nr 2-18-135226 menetlusse, millega talle anti võimalus võtta vastutus tema poolt 05.10.2017 liiklusõnnetuse ja ühtlasi kannatanule 2161,63 euro suuruse liikluskahju põhjustamise eest, kuid kostja seda ei teinud. Kui kostja oleks tsiviilasjas nr 2-18-135226 võtnud vastutuse, siis ei oleks hageja pidanud viidatud tsiviilasjas edasikaebevõimalusi kasutama ja seega täiendavaid menetluskulusid kandma. Kostja pidi tema poolt tsiviilasjas nr 2-18-135226 liikluskahju vabatahtlikult hüvitamise võimalust (nt sõlmides tema poolt tekitatud kahju hüvitamiseks vastava kokkuleppe) kasutamata jättes vähemalt möönma, et tema sellise tegevusetusega tekib hagejale (kohtulahendi vaidlustamise korral) kahju. Seega sattus hageja kostja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist (kostja poolt hüvitamisele kuuluva kahju hüvitamata jätmist) ei oleks toimunud. Seega on nõutav kahju diferentsihüpoteesi järgi põhimõtteliselt hüvitatav.
23.Nendel asjaoludel on alust lugeda kostja käitumine tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi ning hagejal on õigus kostjalt nõuda sellise õigusvastase käitumisega põhjustatud kahju hüvitamist, mille ärahoidmine oli VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud heade kommete vastase käitumise keelu kaitse-eesmärgiga. Seetõttu ei saa pidada õigeks maakohtu väidet, mille kohaselt kohtu hinnangul ei ole kostja poolt liikluskindlustusseaduse ja liiklusseaduse rikkumise (kindlustamata sõidukiga liikluses osalemine ja liiklusõnnetuse põhjustamine) puhul rikutud sätete eesmärgiks hageja kaitsmine vaidluses kindlustusandjaga tekkinud menetluskulude hüvitamise eest.
24.Hageja juhib tähelepanu sellele, et kostja käitumise heade kommete vastasust peegeldab ilmekalt ka tõik, et kostjal oli tsiviilasjas nr 2-18-135226 võimalik esitada tõendeid muu hulgas selle kohta, et tema autol Audi A4 oli liiklusõnnetuse ajal kehtiv liikluskindlustus. Kostja seda ei teinud. Praeguses tsiviilasjas väidab kostja seevastu, et kahju hüvitamise otsusel on näha, et mõlemal avariis osalenud autol on kindlustus.
25.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et menetluskulud tsiviilasjas nr 2-18-135226 põhjustas hageja, kes pidas läbi kolme kohtuastme perspektiivitut kohtuvaidlust kindlustusandjaga.
2-21-1636
26.LKndlS § 7 lg 1 kehtestamise peamiseks eesmärgiks oli vähendada riske juhtudeks, mil ei ole võimalik üleüldse tuvastada, kes on tegelik sõiduki omanik ja liikluskindlustuse seaduses sätestatud kindlustuskohustusega isikuks. Tsiviilasjas nr 2-18-135226 ei olnud vaidlust selles, et enne liiklusõnnetuse toimumist võõrandas hageja auto Audi A4 kostjale, millega viimane liiklusõnnetuse põhjustas ja ühtlasi liikluskahju tekitas. Kuigi vaidlust ei olnud selles, et liiklusõnnetuse põhjustamise ja liikluskahju tekitamise ajal oli liiklusregistrisse auto Audi A4 omanikuna kantud hageja, oli selleks ajaks tegelikuks auto omanikuks ja kindlustuskohustusega isikuks kostja. Seega ei saanud LKindlS § 7 lg 1 olla konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal põhiseaduspärane ja puudub tõsiseltvõetav alus kõnelda perspektiivitu kohtuvaidluse pidamisest kindlustusandjaga. Vastupidi, kaebeõiguse realiseerimisel subjektiivteleoloogilisele tõlgendusargumendile toetumine on igati asjakohane ja eduväljavaateid sisendav ning kutsub mõistlikus kaebajas esile veendumuse, et kõrgema astme kohtu poolt leiab see argument teiste argumentide seas sisulist analüüsimist.
27.Hageja rõhutab, et lahendi põhjendamiskohustuse täitmiseks tuleb ringkonnakohtul võtta sisuline seisukoht kõigi hageja väidete ja argumentide osas.
28.Seoses menetluskuludega osutab hageja, et hagi osalise rahuldamise automaatseks õiguslikuks järelmiks ei ole menetluskulude poolte endi kanda jätmine. Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused, miks on konkreetse juhtumi puhul õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kuna see, millisel viisil kohus menetluskulud hagi osalise rahuldamise korral jaotab, on kohtu diskretsiooniotsus, siis on diskretsioonipiiride ületamisega tegemist ka juhul, kui kohus jätab otsuses diskretsiooniotsuse põhjendamata. TsMS § 163 lg‐te 1 ja 2 kohaldamisel tuleb kohtul lõppastmes tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane. Võimalik asjaolu, et kostja viibib vanglas, ei anna alust jätta menetluskulusid poolte endi kanda. Vastustaja seisukoht
29.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
30.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu kahju hüvitamiseks summas 1440 eurot ja jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja lisaks maakohtu otsusega välja mõistetud 2163,63 eurole 1440 eurot ja jaotab menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile. Osas, milles maakohus jättis hageja nõude kahju 1358 eurot hüvitamiseks rahuldamata, jääb maakohtu otsus lõppjäreldusena muutmata, kuid ringkonnakohus muudab selles osas TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi põhjendusi. TsMS § 654 lg 22 järgi esitab ringkonnakohus käesoleva otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
31.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Seega ei kontrollita käesolevas otsuses maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas osaliselt hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2161,63 eurot, kuna seda ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud.
32.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava
2-21-1636 ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuses tuvastatud asjaolusid, kuid ta ei nõustu maakohtu poolt tehtud järeldusega kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduste puudumise kohta. Seega võtab ringkonnakohus asja lahendamisel aluseks asjaolud, mis on maakohtu poolt tuvastatud (käesoleva otsuse p 11).
33.Tsiviilasjas nr 2-18-135226 tehtud otsusega mõisteti hagejalt If P&C Insurance AS kasuks tagasinõudena LKindlS § 36 lg 2 ja § 55 alusel välja liiklusõnnetuse kannatanule kindlustusandja poolt hüvitatud kahju 2161,63 eurot. Käesolevas menetluses ei ole hagejal võimalik enam vaidlustada seda, et ta oli kohustatud hüvitama If P&C Insurance AS-le kahju 2161,63 eurot. Eeltoodu tõttu ei hinda ringkonnakohus hageja väiteid LKindlS § 7 lg 1 kohaldamise ja põhiseadusepärasuse kohta, kuna eelviidatud sätet kohaldati ja selle põhiseadusepärasust hinnati tsiviilasjas nr 2-18-135226 tehtud otsuses, mis on jõustunud.
34.Käesolevas asjas tehtud maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus mõistis 2161,63 eurot kostjalt hageja kasuks VÕS § 1043 jj alusel välja. Maakohus on leidnud, et nõue kuulus rahuldamisele VÕS § 1043 jj järgi. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole vaidlustatud otsuses selgesõnaliselt tuvastanud, millise VÕS § 1045 lg 1 alapunkti järgi oli kostja poolt kahju tekitamine õigusvastane, kuid maakohtu otsuse põhjendustest saab järeldada, et kahju tekitamine oli õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, kuna maakohtu otsusest nähtuvalt on kostja rikkunud LKindlS § 3 lg-s 2 ja LS § 33 lg 2 p-s 9 sätestatud kohustust mitte kasutada liikluses sõidukit, mille suhtes ei ole kehtivat kohustuslikku liikluskindlustuse lepingut.
35.Pooled ei vaielnud selle üle, et hagejale on tekkinud kahju, milleks on tema poolt kantud menetluskulud tsiviilasjas nr 2-18-135226, kuid maakohus leidis, et kahju väljamõistmise välistab põhjusliku seose puudumine kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel (VÕS § 127 lg 4), ja see, et kostja poolt rikutud sätete eesmärk ei olnud hageja kaitsmine kahju eest, mis tekkis menetluskulude kandmisest. Ringkonnakohus eeltoodud osas maakohtuga ei nõustu.
36.Pooled ei vaidle, et hageja on kandud tsiviilasjas nr 2-18-135226 menetluskulusid (kulud õigusabile, riigilõiv ja kautsjon). Ringkonnakohus leiab, et tegemist on hagejale tekkinud kahjuga, kuna hageja on teinud menetluskulude kandmiseks kulusid ja tema vara on selle tõttu vähenenud. Kulude kandmise tõendamiseks on hageja esitanud menetluskulude nimekirja (tl 39), arved õigusabi eest tasumiseks (tl 41, 42 ja 44) ning maksekorraldused riigilõivu ja kautsjoni tasumise kohta (tl 43, 45, 46). Kostja kulude suurusele ja kujunemisele vastuväiteid esitanud ei ole.
37.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kahju tekitamine on praegusel juhul VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi õigusvastane. LKindlS § 3 lg 2 järgi ei tohi liikluses kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust. Kostja põhjustas 05.10.2017 liikluskahju sõidukiga, millel puudus kehtiv liikluskindlustus. Lisaks jättis kostja auto pärast hagejalt ostmist Transpordiametis registreerimata, kuigi kohustus selleks toiminguks tulenes talle LS § 77 lg-st
3.Nende seadusest tulenevate kohustuste rikkumine kostja poolt viis hagejale kahju tekkimiseni. Seega on kostja käitumine VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi õigusvastane.
38.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostja poolt kahju tekitamise õigusvastasuse välistab VÕS § 1045 lg 3, mis sätestab, et seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine ei ole õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud
2-21-1636 kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Ringkonnakohus leiab, et LS § 77 lg 3 eesmärgiks on kaitsta sõiduki võõrandanud isikut mh kahju eest, mis võib talle tekkida tema vastu tagasinõude esitamisest ja sh ka menetluskulude kandmisest tagasinõude lahendamisel kohtus.
39.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et kostja kahju tekitamine oli õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi, kuna hageja väitel tekitas kostja talle kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Sellest, et kostja oli kaasatud tsiviilasja nr 2-18-135226 menetlusse kolmanda isikuna kostja (kelleks oli praeguse menetluse hageja) poolel, ei saa teha hageja soovitud järeldust. If P&C Insurance AS ei esitanud nõuet kostja vastu, seega ei olnud kostjal kohustust tsiviilasjas nr 2-18-135226 If P&C Insurance AS nõuet täita. See, et hagejal on kostja vastu nõue samas ulatuses, kui hageja oli kohustatud hüvitama If P&C Insurance AS-le, ei tähenda, et kostja oleks käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt, see tähendab eesmärgiga põhjustada hagejale kulude kandmist mh menetluskulude ja õigusabikulude näol.
40.Järgnevalt tuleb tuvastada, kas kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel oli põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohtu järeldus põhjusliku seose puudumise kohta on ebaõige. Kindlustusandja esitas kohtusse hageja vastu hagi väljamakstud hüvitise tagasinõudmiseks LKindlS § 55 alusel, mille kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue isiku vastu, kes käesoleva seaduse alusel vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest, kui kindlustusjuhtum toimus 12 kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist ning ei peetud kinni LKindlS § 3 lg-s 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust. Juhul kui kostja, kellel oli kohustus sõlmida liikluskindlustuse leping ja kanda muudatus auto omaniku kohta registrisse, neid kohustusi ei täitnud, mistõttu oli kindlustusandja õigustatud esitama hageja vastu kohtusse tagasinõude, mille menetlemisega seoses tekkisid hagejale kulud, on hagejale tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel põhjuslik seos.
41.Kostja ei ole tõendanud süü puudumist ega õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist.
42.VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS § 139 lg 2 kohaselt kohaldatakse lg-s 1 sätestatut ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Riigikohus on selgitanud, et kui pooled on kahjuhüvitise vähendamise asjaolud esile toonud, siis on kohtul kohustus hinnata, kas kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel annab aluse hüvitist vähendada või mitte (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12).
43.Kostja on vastuses hagile esile toonud, et hageja jättis kasutamata kolm võimalust, mis oleks teda vastutusest vabastanud. Nimelt hageja ei teatanud Transpordiametile, et auto on müüdud, ega võtnud autot arvelt maha, lisaks oli hagejal endal võimalus auto kindlustada. Ringkonnakohtu arvates esinevad alused, et vähendada väljamõistetavat kahjuhüvitist. Nimelt oli hagejal võimalus kontrollida, kas kostja on auto omaniku andmeid registris muutnud, ja juhul, kui kostja seda 5 päeva jooksul ei teinud, oli hagejal kui endisel omanikul õigus teatada registrile omanikuvahetusest ja kustutada ajutiselt registrikanne (LS § 77 lg 8 p 1). Samuti oli hagejal võimalus sõlmida liikluskindlustusleping. Esitades registrile eelviidatud taotlused või andmed või sõlmides liikluskindlustuse lepingu, oleks hageja saanud välistada tema vastu tagasinõude esitamise. Lisaks pidi hagejale olema vähemalt pärast maakohtu otsuse tegemist
2-21-1636 selgelt ettenähtav, et ta peab kindlustusandja tagasinõude täitma, mistõttu apellatsioonimenetluses ja kassatsioonkaebuse esitamiseks tema poolt tehtud menetluskulude kandmist oleks ta saanud vältida. Maakohtu otsuse edasikaebamata jätmisel ei oleks ta pidanud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulusid kandma. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu tõttu tuleb kahju hüvistist vähendada ja välja mõista hüvitis 1440 eurot, mis on maakohtu menetluses kantud õigusabikulude suurus. Kuigi kostja ei ole kahju kujunemise ja suuruse kohta vastuväiteid esitanud, märgib ringkonnakohus, et Priit Palmiste Advokaadibüroo arvel nr 2017 kajastatud õigusabikulude koosseis nii teenuse osutamise aja kui tunnihinna osas on vastavuses menetluse keerukusega. Teenust osutanud advokaadil Marko Tammannil on kulunud maakohtu menetluses teenuse osutamiseks 10 tundi tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Hagi tuleb jätta ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel rahuldamata 1358 euro osas, s.o osas, milles hageja palus välja mõista hüvitise apellatsioonkaebuse esitamisel ja selle menetlemisel ning kassatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasjas nr 2-18-135226 kantud menetluskulude eest. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
44.Seoses maakohtu otsuse osalise tühistamisega ja hagi rahuldamisega suuremas määras, kui see oli rahuldatud maakohtu otsusega, leiab ringkonnakohus, et tühistada tuleb ka maakohtu otsuses toodud menetluskulude jaotus. Hagi rahuldamise proportsiooni arvestades tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jätta nii maa- kui ringkonnakohtu menetluskuludest 73% kostja kanda ja 27% hageja kanda.
45.Maakohus ei ole poolte menetluskulude rahalist suurust vaidlustatud lahendis kindlaks määranud. TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2 järgi tuleb hüvitatavate menetluskulude suurus kindlaks määrata maakohtul mõistliku aja jooksul pärast asjas tehtud sisulise lahendi jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.