Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. märts 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-20-16987
Kohtuasi
X hagi Y vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18. oktoobri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
32 472,60 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Priit Lantin Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Oleg Matvejev
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 18. oktoobri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-16987 muutmata.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 17. novembril 2020 (täpsustatud 24. novembril 2020) Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 32 472,60 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 2. detsembril 2016 müügilepingu (leping), mille alusel müüs kostja hagejale kinnistu asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXX) (kinnistu). Kinnistul asuval elamul ilmnesid olulised puudused, millest kostja hagejat ei teavitanud. Elamu oli kütmisest hoolimata külm. Samuti olid põrandat kandvad laagid mädanenud ega toetanud põrandakonstruktsiooni. Lisaks on elamu energiapass väljastatud üksikelamu renoveerimisprojektile, mitte olemasolevale elamule. Soojuspilt OÜ edastas hagejale 15. septembril 2020 kostja tellimusel 27. veebruaril 2012 teostatud termouuringu, milles leiti, et elamu soojuskoormust peamiselt mõjutavad tegurid on põhjustatud välispiirde isolatsiooniprobleemidest. Seega oli kostja puudulikust soojusisolatsioonist teadlik. Ka hageja tellitud Soojusaudit OÜ 2020. a termouuringu järgi on elamul ebapiisav soojusisolatsioon. Kostja kinnitas lepingueelsetel läbirääkimistel, et elamu on sobiv ja soe ning andis ka lepingus ebaõigeid kinnitusi (lepingu p 2.1.5). Samuti avaldas müüki korraldanud maakler, et elamu on soojapidav ning kinnistu müügikuulutuse järgi oli elamu renoveeritud. AMB Projekt OÜ hinnapakkumise järgi on isolatsiooniprobleemide kõrvaldamise maksumus 32 472,60 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt aegus hageja nõue kostja vastu 23. detsembril 2019, kuivõrd kostja andis kinnistu otsese valduse hagejale üle 22. detsembril 2016. Samuti on möödunud pettuse tõttu lepingu tühistamise õigustlõpetav tähtaeg. Hageja ei teavitanud kostjat puudustest mõistliku aja jooksul, sest hageja pidi probleemidest soojapidavusega aru saama kohe, kui ta kütteperioodil elamusse elama asus. Hagejale sai ka tutvustatud elamuga seotud dokumente, sh termouuringut, ning need anti hagejale üle. Lisaks on elamu lepingutingimustele vastav.
6.jaanuari 2012. a lepingu järgi, mille alusel kostja kinnistu ostis, oli aiamaja laiendusena valmis ehitatud 2-korruseline elamu ning aiamajal oli ka vajalik siseviimistlus selleks ajaks olemas. Pärast termouuringut paigaldas kostja uued infrapuna küttesüsteemid ja teostas ahjule hoolduse. Lepingu järgi ostis hageja aiamaja koos ehitusloaga valmisoleva ehitise laiendamiseks, kuid millel puudus kasutusluba. Hageja esitatud termouuringute koostajatel puudub nõuetekohane pädevus ning tõendamata on hinnapakkumise vastavus turuhinnale. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 18. oktoobri 2021. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt pidi hageja nõude esitama hiljemalt kolme aasta jooksul asja üleandmisest, s.o 22. detsembril 2019. Kuivõrd hageja esitas hagi 17. novembril 2020, siis on hageja nõue aegunud (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 146 lg 1). Aegumistähtaeg ei ole kümme aastat (TsÜS § 146 lg 4), sest hageja ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid, mille põhjal saaks järeldada, et kostja soovis õigusvastast tagajärge ja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt. Hagejale kinnistut tutvustanud maakleri JR ja kostja elukaaslase Q ütlustega
on tõendatud, et hageja ja kostja vestlesid enne kinnistu müümist elamu soojapidavusest ning hageja oli teadlik, et elamule oli tehtud soojusaudit ja kostja andis selle lepingu sõlmimisel hagejale. Lisaks ei ole hageja kohtu ette toonud asjaolusid, miks hageja olukorras, kus elamus oli talvisel ajal väidetavalt suuri probleeme soojapidavusega, ei pöördunud kolme aasta jooksul alates elamusse kolimisest vastavate pretensioonidega kostja poole. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses kordas hageja suures osas maakohtus väljatoodut. Täiendavalt märkis hageja, et tunnistaja ütlustele tuginedes ei ole võimalik järeldada, et kostja ei olnud lepingu sõlmimisel pahatahtlik ega soovinud õigusvastase tagajärje saabumist. Q ütlustest nähtub, et ta tutvustas hagejale termouuringu tulemusi ja selgitas, et elamu on heas seisus ning kui esmalt märgib ta, et ei ole elamus muudatusi teinud, siis hiljem väidab, et kõrvaldati puudus teise korruse magamistoas. Tegelikkuses puudus termouuringu kohaselt elamus soojusisolatsioon. Seejuures jättis maakohus arvestamata teiste tõenditega, mis on vastuolus Q ütlustega. JR ütluste kohaselt ei näidanud kostja termouuringut hagejale ega ka talle. Maakohus ei analüüsinud ka kostja müügilepingus antud kinnitust ega 23. septembri 2020. a vastust hageja nõudekirjale. Samuti jättis maakohus arvestamata, et JR ütluste kohaselt selgitas kostja kõigile, et uuringu kohaselt on soojapidavus hea. Lisaks valetas kostja kohtule, kui väitis, et elamus puudus 2012. a, kui ta uuringu tellis, küttesüsteem. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus ebaõigesti TsÜS § 146 lg 4 kohaldamata. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas hagi on aegunud. Aegumise kohta otsuse tegemisel peab kohus aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt pooltevahelise õigussuhte poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal õiguslikult kvalifitseerima (vt nt Riigikohtu 9. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-4918/86, p 10). Poolte vahel on sõlmitud müügileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 mõttes. Hageja nõue tuleneb müügilepingu rikkumisest – hagejale on tekkinud kahju, mis seisneb parandamiseks kuluvas summas 32 472,60 eurot (VÕS § 115 lg-d 2 ja 3). Maakohus hindas kostja aegumise vastuväidet ja leidis, et nõue on aegunud. Aegumise katkemise või peatumise võimalusi maakohus ei tuvastanud ning selliseid asjaolusid ei ole esile toodud ka apellatsioonkaebuses. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole aegumise aluseks olevate asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8) ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendusi ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid täies ulatuses ei korda.
8.TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult (TsÜS § 146 lg 4). VÕS § 227 lg 1 järgi müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab asja üleandmisest ostjale. Tegemist on erisättega müüdud
asja lepingutingimustele mittevastavusest tulenevate nõuete aegumise alguse määramiseks. Nimetatud sätet kohaldatakse eelkõige lepingutingimustele mittevastava asja üleandmise korral tekkivatele ostja täitmisnõudele (VÕS § 222 lg 1), sh parandamiskulu hüvitamise nõudele (VÕS § 222 lg 5) ning kahju hüvitamise nõudele (VÕS § 115 lg 1).
9.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 146 lg-st 4, ehk kümne aasta pikkusest aegumistähtajast.
9.1.Maakohus on kolleegiumi hinnangul hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Tunnistajate ütlused ei ole vastuolulised – see, et tunnistaja JR termouuringut klientidele ei näidanud, ei välista, et seda ei saanud teha tunnistaja Q. Tunnistaja Q ütluste kohaselt suhtles tema venekeelsete klientidega ning tunnistaja JR ütluste kohaselt ta müügiprotsessis lõpuni ei osalenud (vt kd II, tl 36 ja 57 pöördel).
9.2.Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus jättis asja lahendamisel tähtsust omavad tõendid hindamata – müügileping (selle p-s 2.1.5 antud kostja kinnitus) ja kostja 23. septembri 2020. a vastus hageja nõudekirjale (kd I, tl 6–13, 36). Kolleegiumi hinnangul ei pidanud maakohus nimetatud tõendeid nõude olemasolu tuvastamiseks hindama, vaid ta pidi üksnes tuvastama asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud (vt otsuse p 10). Kolleegium märgib, et aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi (Riigikohtu 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Maakohus on õigesti TsÜS § 146 lg 4 kohaldamisel arvestanud puuduse iseloomu, ehk kui elamus oli talvisel ajal probleem soojapidavusega, siis pidi hageja puuduse avastama 2016. aasta detsembris elamusse kolides või siis vähemalt järgmistel talvekuudel aasta hiljem. Hageja pöördus kostja poole alles
17.septembril 2020. Seega, isegi kui hageja hinnangul „kallutas kostja hagejat müügilepingut sõlmima“, avaldades müügilepingus lepingueseme kohta valeinfot (samuti on hageja apellatsioonkaebuses märkinud, et kostjale on etteheidetav ka passiivne tegu ehk tegevusetus – lepingueseme kohta tõese info andmata jätmine), nõustub kolleegium maakohtuga, et tegemist ei ole õigusvastase tagajärje soovimisega ja tahtlikult heade kommete vastase käitumisega (tahtlik rikkumine).
9.3.Ainuüksi rikkumine ei ole piisav TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks (vt Riigikohtu
22.novembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 21). Pikendatud aegumistähtaja kohaldamiseks on lisaks võlgniku tahtlusele olnud tarvis tõendada tema tahet teist poolt heade kommete vastaselt kahjustada (VÕS § 1045 lg 1 p 8 kontekstis) (Riigikohtu 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11), st sisuliselt kohustuse rikkuja pettuslikku tahet teist poolt kahjustada või omandada tema arvel ebaausalt eelis (seega juba algset eesmärgipärast käitumist). Praegusel juhul on maakohus tuvastanud, et kostja ei ole väidetavat puudust (elamu halb soojapidavus) pettuslikult maha vaikinud. Hageja poolt on ületähtsustatud müügilepingu p-s 2.1.5 antud kinnitus („Lepingu esemel, ka lepingu eseme oluliseks osaks oleval ehitisel ei ole mingeid eritunnuseid ega puudusi /.../ sealhulgas kuid mitte ainult: /.../ või ilmastikutingimuste mõjuga siseruumidele“). Lepingu eseme näol oli tegemist aiamajaga ja kaalutud energiakasutuse klassiga D. Lisaks sellele on kostja tõendanud, et hagejale anti üle kõik elamuga seotud dokumendid, sh termouuring, ning talle räägiti elamu soojapidavusest. Lisaks märgib kolleegium, et jääb oma seisukoha juurde, et tegemist ei ole olukorraga, kus puudus sai ilmneda alles kolme aasta möödumisel lepingueseme üleandmisest. Tuvastatud asjaoludel pidi nõue olema hagejale aegumistähtaja kestel äratuntav. Seega ei välista kostja tuginemist aegumisele ka hea usu põhimõte.
10.Maakohus ei pidanud hindama nõude eeldusi. Kohtupraktikas on leitud, et kui üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata (vt Riigikohtu 11. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02, p 19). Sellisel juhul ei ole vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele ka muid vastuväiteid. See põhimõte võimaldab protsessiökonoomiast lähtuvalt kokku hoida aega ja kulutusi, sest TsÜS § 142 lg 1 alusel kaotab isik aegumise tagajärjel nagunii õiguse nõuda teiselt isikult teo tegemist. Menetluskulude jaotus
11.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.
12.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
13.Poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.