Võlaõigus › Alusetu rikastumine

PKS § 31 lg 1 sätestab: abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. PKS § 32 järgi: abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud ühepoolne tehing on tühine. Kuivõrd B. U. ei andnud nõusolekut V. U. pangakontol olnud raha käsutamiseks ja kostja väidetavate tehingute tegemiseks, siis kõik need tehingud on tühised. Kostja väide, et V. U. olevat temale raha kinkinud on asjakohatu, sest V. U.’l ei olnud ühisvarasse (ja hiljem pärandvarasse) kuulunud raha kinkimiseks õigustatud. VÕS § 619 järgi: käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Kostja selgitustest tuleneb, et V. U. olevat teda pangakonto ja pangakaardi käsutamiseks volitanud. Volituse alusel tegutsemine vastab käsunduslepingu mõistele. VÕS § 620 lg 1 kohaselt: käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. VÕS § 620 lg 2 järgi: käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Kõik eeltoodud kohustused olid kostja poolt rikutud. Kogu V. U. ja B. U. raha ühe aasta jooksul iseendale ilma vastusoorituse kohustuseta võõrandamine on selgelt vastuolus lojaalsuse, volitaja huvidele vastava tegutsemise ja kahju ärahoidmise kohustusega. VÕS § 621 lg 1 kohaselt: käsundisaaja peab käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid. Hageja on seisukohal, et V. U. ei andnud (ega saanud anda) kostjale juhiseid kogu V. U. pangakontol olnud (ja ühisvarasse kuulunud) raha kostjale tasuta võõrandamiseks. VÕS § 623 lg 1 sätestab: käsundi puhul, mille esemeks on tehingu tegemine, võib käsundisaaja olla üheaegselt käsundi täitmiseks tehtava tehingu teiseks pooleks või tehingu teise poole käsundisaajaks üksnes juhul, kui huvide konflikt on välistatud. Eeltoodust tulenevalt ei tohtinud kostja volituse alusel issendaga tehinguid teha ega B. U. ja V. U. vara iseendale võõrandada. Kuivõrd vaidlusaluste tehingute iseendaga tegemisel olid kostja huvid B. U. ja V. U. huvidega konfliktis, siis VÕS § 623 lg-st 1 tulenevalt oli kostjal keelatud iseendaga tehingute tegemine. Seega kõik eeltoodud ja kostja poolt väidetavad tehingud on seadusest tuleneva keeluga vastuolus ja TsÜS § 87 järgi tühised. TsÜS § 128 lg 1 järgi: teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud ühepoolne tehing on tühine. TsÜS § 129 lg 1 kohaselt: teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Tehingute tegemiseks puudus B. U. nõusolek ja seetõttu on tehingud tühised. Kostja väidab, et V. U. olevat teda volitanud tehingute tegemiseks. See väide on tõendamata. Seetõttu tegutses kostja ilma volituseta ja kõik tema poolt tehtud tehingud on tühised. Pärandajad ja pärijad ei ole vaidlusaluseid tehinguid heaks kiitnud. Seega vaidlusalused tehingud on TsÜS § 128 lg 1 ja § 129 lg 1 järgi tühised, kui esindusõiguseta isiku poolt tehtud tehingud. Lisaks eeltoodule on kõik vaidlusalused tehingud ka heade kommete vastased ja seetõttu TsÜS § 86 lg 1 järgi tühised. Tehing, mille eesmärgiks on kogu isiku vara iseendale tasuta võõrandamine, varjamine ja tulevasest pärandvarast välja viimine, on taunitav, ebamoraalne ja heade kommete vastane, st. tühine. Riigikohus on otsuse 3-2-1-108-14 punktis 19 asunud seisukohale, et kui kohustused on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka sundolukorra (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik lepingu tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel. Antud juhul on vaidlusaluste tehingute poolte

kohustused ilmselgelt tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, sest nende tulemusel muutus omandas kostja ilma vastusoorituseta B. ja V. U. vara summas vähemalt 29 510,99 eurot. TsÜS § 84 lg 1 sätestab: tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja nõuab kostjalt raha tagastamist. Eeltoodust lähtudes palub hageja välja mõista kostjalt hageja, T. H.’i ja M. U. kasuks 7000 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Poolte puhul puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: -

kostja hoolitses B. U. ja V. U. eest nende elu lõpuaastatel; B. U. ja V. U. eest hoolitsemine nõudis kulutuste tegemist; kostja on tasunud V. U. matustega seotud kulud; hageja ei osalenud B. U. ja V. U. eest hoolitsemisel.

Hagejal puudub õigus esitada nõuet kolmandate isikute huvides Hageja nõuab kostjalt 7 000 euro väljamõistmist J. B., T. H.i ja M. U. kasuks. Seejuures tugineb kostja võlaõigusseaduse (VÕS) §72. Hageja eksib, kui peab eelnimetatud isikuid ühisomanikeks. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 kohaselt on ühisomand kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Pärimistunnistustest nähtub, et nii B. U. kui ka V. U. pärandi puhul on päritavad osad mõtteliste osadena kindlaks määratud. Vastavalt AÕS § 70 lg 3 on kahele või või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand kaasomand. Seega on J. B., T. H.i ja M. U. nii B. U. kui ka V. U. pärandi kaasomanikud. Hagejal puudub seadusest tulenev alus esitada nõuet T. H.i ja M. U. huvides. Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks õigus rahale, mille kasutamise kohta tehti otsused enne pärandi avanemist. Vastavalt pärimisseaduse (PärS) §4 lg1 läheb pärand üle pärijale alles pärandi avanemisel. V. U. suri 07.01.2019 – seega enne seda kuupäeva, so enne pärandi avanemist V. U. arvelt välja võetud ja teisele kontole ülekantud rahale ei ole hagejal õigust, sest see ei ole talle kui pärijale üle läinud. Seda raha võis V. U. kasutada või anda kasutada oma äranägemise järgi ning V. U. tahet ei ole enam võimalik välja selgitada. V. U.l oli B. U. eluajal õigus teha tehinguid ühisvaraga. Vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 29 lg 1 eeldatakse teise abikaasa nõusolekut, kui abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema väidet, et V. U. poolt abikaasa eluajal tehtud tehingud olid tehtud B. U. tahte vastaselt. Seega tuleb kõik V. U. poolt B. U. eluajal antud korraldused ja nõusolekud raha kasutamiseks lugeda õiguspäraseks. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et kostja on V. U. loal kasutatud raha tarvitanud enda huvides. Kostja selgitab, et kandis V. U. matustega seotud kulud kokku 1 751€ ja sularahas andis Püha Isale 150€ matuse tseremoonia läbiviimise eest. Matusekulud on möödapääsmatu kulutus iga inimese surma korral. Inimese loomuliku surma korral on tema lähedased kohustatud nii eetilistel kui ka õiguslikel põhjustel kandma kulutusi, mis kaasnevad lähedase surmaga. Seega pidid V.

U. matusekulud kandma kõik pärijad ühiselt. Kostja, kes ei olnud V. U. pärija, kandis kõik matustega seotud kulud. Lisaks tasus kostja V. U. korteri ja maja kommunaalmakseid, sideteenuste ja elektri eest kokku 883,58 eurot. Kostja tasus sularahas 100 eurot V. U. korteri koristuse ja prügi äraveo eest. Samuti tasus kostja notaritasu pärimistunnistuse eest kokku eurot. Järelikult on kostjal pärijate vastu nõue summas 3 450,16 eurot, millest hageja vastu on kostjal nõue summas 1 150,05 eurot (1/3). Kostja esitab tasaarvestusavalduse ja tasaarvestab oma nõude hageja nõudega. Ülejäänud summat 150 eurot kostja hagejalt ei nõua, kuid kinnitab, et pole sellest loobunud. Lisaks eelnevale on hageja kinnitanud, et on saanud kostjalt pangaülekandega 2 000 eurot. Et hageja kinnitusel õiguslikku alust selle ülekande tegemiseks ei olnud, leiab kostja, et hoopiski temal on 2 000 euro osas nõue hageja vastu. Nõue on esitatud vale kostja vastu. Kui hageja on seisukohal, et V. U. on rikkunud ühisomaniku õigusi, siis oleks ta pidanud esitama nõude V. U. pärijate vastu. Hageja ei ole selgitanud nõude (kahju) suuruse kujunemist. Hagiavalduses väidab hageja, et kostja on tekitanud pärandajatele(!?) ja pärijatele kahju, milles aga kahju seisneb jätab hageja jätkuvalt selgitamata. Hageja on ka esitanud erinevaid summasid, kuid kusagilt ei selgu, milline neist on väidetavalt tekitatud kahju suurus. Samuti ei ole selgitatud, millise arvutuskäiguga on jõutud summani 7 000 eurot, mida hageja kostjalt nõuab. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus, tutvunud hageja nõude ja kostja vastustega, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama. Poolte poolt vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: 07.11.2018 suri B. U.. 16.04.2019 väljastas notar pärimistunnistuse, mille kohaselt: 07.11.2018 surnud B. U. pärijateks on: 4/6 osas tema tütar M. U., 1/6 osas V. U. tütar ja pärija T. H., 1/6 osas V. U. pojatütar J. B. (tlk 8-8 pöördel). 07.01.2019 suri V. U.. 16.04.2019 väljastas notar pärimistunnistuse, mille kohaselt 07.01.2019 surnud V. U. pärijateks on: 1/3 osas tema tütar M. U., 1/3 osas tema tütar T. H., 1/3 osas tema pojatütar J. B. (tlk 7-7 pöördel). Seega on hageja B. U. pärijaks 1/6 osas ja V. U. pärijaks 1/3 osas. Kostja on selgitanud, et vanaisa B. U. ja vanaema V. U. ei suutnud ise enda eest hoolitseda (osta toitu, esmatarbekaupu, käia apteegis, tasuda arveid jne) nende elu lõpuaastatel ja nendega tegeles kostja. Vaidlust pole selle üle, et hageja ei osalenud B. U. ja V. U. eest hoolitsemisel nende elulõpuaastatel. Vaidlust pole selle üle, et kostja kasutas V. U. pangakaarti ja pangarekvisiite (PIN-koodi). Vaidlust pole ka selle üle, et kostja on kasutanud ja käsutanud V. U. pangakontot Swedbankis enne V. U. surma 07.01.2019 (perioodil 26.01.2018-05.01.2019). Kostja on V. U. pangakontolt Swedbankis välja võtnud, teinud ülekandeid ja tasunud ostude eest enne V. U. surma kokku summas 26 510,99 eurot. Vaidlust pole ka selle üle, et kostja on V. U. surmajärgselt (07.01.2019) V. U. kontolt välja võtnud 3000 eurot. 07.01.2019 oli V. U. arvelduskontol oli

10 433,73 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli õigus käsutada V. U. arveldusarvel olevat raha eelnimetatud summade ulatuses. Hageja on seisukohal, et kostja käsutas V. U. pangakontol olnud rahavahendid ilma õigusliku aluseta ning V. U. ja B.s U. nõusolekuta. Kõik kostja poolt väidetavad tehingud on tühised. Kostja on nende tühiste tehingutega alusetult rikastunud. Kostja omastas V. U. pangakontol olnud, B.s U. ja V. U. ühisvarasse (sellele järgnevalt pärandvarasse) kuulunud raha. Kostja tekitas B.s U.’le ja V. U.’le ning nende pärijatele kahju. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja, T. H.’i ja M. U. kasuks 7000 eurot. Hageja on oma nõude esitamisel tuginenud TsÜS §-dele 84 lg 1, 128 lg 1, 129 lg 1, VÕS §-dele 1028 ja 1043, 1045 lg 1 p 5 ja 1045 lg 1 p 8 . Hageja leiab, et tema nõude võib rahuldada mitmel erineval õiguslikul alusel. Pärimisseaduse § 3 lg 1 kohaselt avaneb pärand pärast isiku surma. PärS § 3 lg 2 kohaselt on pärandi avanemise aeg pärandaja surmapäev. PärS § 4 lg 1 sätestab, et pärandi avanemisel läheb pärand üle pärijale. Seega läks B. U. pärand 1/6 osas J. B.le 07.11.2018 ja V. U. pärand läks 1/3 osas J. B.le üle 07.01.2019. Vastavalt PärS §-le 130 lg 1 lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused. PärS § 147 sätestab, et kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt. Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid. Kaasomanike õigusi reguleerib AÕS § 71 lg 2, mille järgi kaasomanikule kuulub tema osale vastav osa ühisest asjast saadavast kasust. AÕS § 71 lg 4 sätestab, et kaasomanikul on ühise asjas suhtes kolmandate isikute ee kõik omaniku õigused. Seega on hagejal kui B. U. ja V. U. pärijal kostja suhtes nõudeõigus. Kuna hageja päris V. U.le 1/3 mõttelist osa pärandvarast, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt 1/3 kohustuse täitmist, sest selle nõue esitamine ei takista teiste kaaspärijate poolt oma nõuete esitamist kostja vastu. Hageja on palunud kostjalt välja mõista 7000 eurot. Kohus leiab, et tegemist võib olla kahju õigusvastase tekitamisega (võlaõigusseaduse (VÕS § 1043jj). Teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele (VÕS § 1043). Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige, kui see tekitati omandi või sellesarnase õiguse rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 5). VÕS 53. ptk 1. jaos sätestatust tulenevalt on süül põhineva deliktilise vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on 1) objektiivne teokoosseis; 2) õigusvastasus ja 3) süü. Seejuures toimub loetletud elementide olemasolu tuvastamine etapiviisiliselt, eespool nimetatud järjekorras. Lähtudes ülaltoodust, peab kohus vajalikuks käsitleda esmalt objektiivse teokoosseisuga – teisele isikule kahju tekitamine – seonduvat. Selleks on vaja analüüsida eeskätt seda, kas kostja põhjustas oma teoga kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Nimetatud põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb VÕS § 127 lg 4 alusel kontrollida, kas kostjale etteheidetava teo ärajäämise tagajärjel oleks jäänud ära kahjuliku tagajärje tekkimine hagejal. Kuna käesoleval juhul on väidetavalt kahjustatud hageja VÕS § 1045 lg 1 p 5 nimetatud õigushüve, tuleb tuvastada seos kostja tegevuse ning hageja omandi või sellega sarnase õiguse rikkumise vahel. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Rahaülekannete tegemine kannatanu arvelduskontolt teise isiku kontole, kui selleks puudub kannatanu nõusolek, kahjustab vaieldamatult kannatanu varalisi õigusi, kuna selle tulemusena väheneb kannatanu kontol olev vara. Panga arvelduskontol oleva raha näol on tegemist arvelduskonto omaniku varalise nõudega panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-83-07).

Kohus leiab, et hageja nõue lahendamisel tuleb eristada enne V. U. pärandvara avanemist tekkinud nõudeid ja pärast V. U. pärandvara avanemist tekkinud nõudeid. Vaidlust pole selle üle, et kostja on enne V. U. surma 07.01.2019 V. U. pangakontolt Swedbankis välja võtnud, teinud ülekandeid ja tasunud ostude eest kokku summas 26 510,99 eurot. Hageja on seisukohal, et kostja käsutas V. U. pangakontol olnud rahalisi vahendid ilma õigusliku aluseta ning V. U. ja B.s U. nõusolekuta. Kõik kostja poolt väidetavad tehingud on tühised. Hageja leiab, et kuna V. U. pangakontol olnud raha kuulus V. U. ja B. U. ühisvara hulka, siis V. U. ei saanud B. U. nõusolekuta nimetatud raha käsutada. B. U. eluajal, kuid tema nõusolekuta tehtud tehingute summa on 9 712,30 eurot. Seoses hageja etteheidetega kohus märgib, et vastavalt perekonnaseaduse § 29 lõikele 1 eeldatakse teise abikaasa nõusolekut, kui abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema väidet, et V. U. poolt abikaasa B. U. eluajal tehtud tehingud olid tehtud B. U. tahte vastaselt. Hageja on välja toonud, et pärast B. U. surma (07.11.2018) kuulus V. U. pangakontol olnud rahast 1⁄2 mõtteline osa B. U. pärandvarasse ja seda ei tohtinud ilma B. U. pärijate nõusolekuta käsutada. Hageja on küll välja toonud kuupäevad ja summad, mis on pärast B. U. surma ja enne V. U. surma (07.01.2018) V. U. pangakontolt välja võetud või ülekandeid tehtud, kuid ei ole välja arvutanud, mis summas kokku on V. U. väidetavalt käsutanud oma pangakontol rahalisi vahendeid ilma B. U. pärijate nõusolekuta. Kohus leiab, et kui hageja heidab ette, et V. U. on käsutanud B. U. pärandvara ja hagejal on jäänud saamata B. U. pärandvara arvelt mingi rahasumma (selle suurust ei ole hageja käesolevas menetluses välja toonud), siis oleks hageja pidanud nõude esitama B. U. pärijate vastu, mitte kostja vastu (kostja ei ole B. U. pärija). Hageja heidab ette, et kostja on V. U. pangakontolt Swedbankis välja võtnud, teinud ülekandeid ja tasunud ostude eest enne V. U. surma kokku summas 26 510,99 eurot. Hageja on väitnud, et V. U. näol oli tegemist väga eaka isikuga, tal puudus pangakaart ja tal puudus sisuliselt võimalus kasutada tema pangakontol olevat raha. Kohus leiab, et nimetatud väide ei vasta tõele. Kohtule esitatud V. U. pangakonto väljavõttest nähtub, et on toimunud tasumised Imatra Elekter AS-le, KÜ-le Regatt, Telia Eesti AS-le (tlk 9-12). Seega on V. U. kasutanud oma pangakontot erinevate arvete tasumiseks. Hageja leiab, et V. U. ei ole andnud kostjale õigust tema kontode ja pangakaartide kasutamiseks, mistõttu on kostja poolt pärandaja V. U. arveldusarvel olevate rahaliste vahendite käsutamise näol tegemist tühiste tehingutega VÕS § 84 lg 1 kohaselt. Hageja väitel sattus kostja kätte V. U. ID kaart paroolidega, selle abil sai kostja juurdepääsu pärandaja internetipangale ning tellis pärandaja nimele uue pangakaadi, mida sai kostja isikulikult kätte. Kohus leiab, et tegemist on hageja paljasõnaliste ja tõendamata väidetega. Kostja on kinnitanud, et ta sai V. U. pangakaardi ja selle kasutamiseks vajaliku rekvisiidid V. U.lt. Kohtul puudub alus kostja väidetes kahelda. Arvestades seda, et kostja hoolitses igapäevaselt oma vanaisa B. U. ja vanaema V. U. eest ja puuduvad tõendid, et kostja oleks V. U. pangakaardi ja selle kasutamiseks vajalikud rekvisiidid enda kätte saanud ilma V. U. tahteta (piltlikult öeldes varastanud), siis tuleb eeldada ei tal oli V. U. luba ja volitus V. U. pangaarvel olnud raha käsutada. Seega ei kujuta kostja poolt V. U. pangaarvel olnud raha kasutamine kuni V. U. surmani (07.01.2019) õigusvastaselt kahju tekitamist. Kohus märgib, et volituse alusel tegutsemine vastab käsunduslepingu tunnustele. VÕS § 619 sätestab, et käsunduslepinguga kohustus üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid, (täitma käsundi), käsundiandja aja maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Võlaõigusseadus ei näe käsunduslepingule ette vorminõuet, seega võib käsundusleping olla sõlmitud suuliselt. Eeltoodust tulenvalt järeldab kohus, et V. U. ja kostja vahel oli sõlmitud käsundusleping.

VÕS § 620 lg 1 kohasel käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. VÕS § 620 lg 2 järgi käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. VÕS § 621 lg 1 kohaselt käsundisaaja peab käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid. Kohus leiab, et hageja väited nagu oleks kostja V. U. pangakontolt teinud ülekandeid, välja võtnud raha ja teinud oste ilma V. U. nõusolekuta ja tema juhiseid järgimata on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja esitas kohtule teatise kriminaalmenetluses 20231701737 alustamata jätmise kohta, mille kohaselt kostja on selgitanud järgmist: D. ostis neile süüa, kodutehnikat ja maksis arveid vanaemaga kokkuleppel tema kontolt (samuti teadis vanaema pangakaardist). D. tõi alati vanaemale panga konto väljavõtteid ja oli vanaema pangaarvel tehtud tehingud temaga alati kooskõlastanud ja vanaema teadis alati kõigest, mis tema pangaarvel toimus. Neil oli vanaemaga kokkulepe, et D. hoolitseb vanaisa ja vanaema eest elu lõpuni ja nii ka D. tegi, kuni nende surmani. Vanaema andis D.le raha selle eest (tlk 61-62. Nimetatud ütlustes on kostja kinnitanud, et kõik ülekanded, sularaha väljavõtted ja ostud olid eelnevalt V. U.ga kooskõlastatud. Kostja ei võtnud V. U. arvelt välja raha ilma V. U. nõusolekuta. Eeltoodust tulenevalt kohus järeldab, et kostja järgis V. U. juhiseid ja tegutses V. U. nõusolekul ja tema tahtel. VÕS § 623 lg 1 sätestab, et käsundi puhul, mille esemeks on tehingu tegemine, võib käsundisaaja olla üheaegselt käsundi täitmiseks tehtava tehingu teiseks pooleks või tehingu teise poole käsundisaajaks üksnes juhul, kui huvide konflikt on välistatud. Eeltoodust tulenevalt ei tohtinud kostja volituse alusel iseendaga tehinguid teha ega B.s U. ja V. U. vara iseendale võõrandada. Samuti heidab hageja ette, et kõik vaidlusalused tehingud oli ka heade kommete vastased ja seetõttu TsÜS § 86 lg 1 järgi tühised. Kohus hageja etteheidetega ei nõustu. Vaidlust pole selle üle, et kostja hoolitses enne surma B. U. ja V. U. eest ja hageja oma vanavanemate eest hoolitsemises ei osalenud. Kostja käis apteegis, ostis poest süüa ja esmatarbekaupu ja muid vajalikke asju. Kostja on kinnitanud, et ülekanded, sularaha väljavõtted ja ostud olid eelnevalt V. U.ga kooskõlastatud. Kohus leiab, et kui U. otsustas osa enda rahast anda kostjale, kes tema eest hoolitses igapäevaselt, siis see oli V. U. õigus. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohal, et kostja poolt V. U. arvel olnud raha kasutamine enne V. U. surma näol ei kujuta ennast õigusvastaselt kahju tekitamisst. Lisaks märgib kohus, et kuna V. U. on surnud, siis ei ole võimalik surnu tahet käesolevas kohtumenetlus rohkem välja selgitada. Vastavalt TsÜS §-le 125 lg 2 p 9 volitus lõpeb esindatava surmaga. Seega puudus kostjal volitus pärandavaraks muutunud V. U. rahalisi vahendeid kasutada ja käsutada. Vaidlust pole selle üle, et kostja on pärast V. U. surma viimase kontolt 07.01.2019 välja võtnud sularaha 3000 eurot. Kostja näol ei ole tegemist V. U. pärijaga, pärandi hooldajaga ega muu isikuga, kellel oleks olnud õigus V. U. pärandvara kasutada või käsutada. Seega on kostja 07.01.2019 ilma õigusliku aluseta kasutanud V. U. arveldusarvel olevat raha summas 3000 eurot. Sellega on kostja tekitanud kahju V. U. pärijate omandile summas 3000 eurot. Kohtu hinnangul on tõendatud käesoleval juhul kahju tekkimine ja põhjusliku seose olemasolu rikkumise ja kahju vahel. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekkimise eest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole V. U. pärijatele kahju tekkimises süüdi. Kuna hagejale kuulub 1/3 V. U. pärandvarast, siis on kostja tekitanud hagejale VÕS § 127 lg 1 tähenduses kahju 1000 eurot, sest selle summa võrra oleks hagejal vara rohkem. Kostja esitas tasaarvestuse avalduse ja tasaarvestas oma nõude hageja nõudega tema vastu. Kostja väitel on ta tasunud V. U. matustega seotud kulud kokku summas 1 751 eurot, andis Pühale Isale 150 eurot matusega tseremoonia läbiviimise eest. Lisaks tasus kostja V. U. korteri ja maja kommunaalmakseid, sideteenuste ja elektri ees kokku 883,58 eurot. Kostja tasus

sularahas 100 eurot V. U. korteri koristuse ja prügi äraveo eest ning tasus notaritasu pärimistunnistuse eest kokku 122,70 eurot. Järelikult on kostjal V. U. pärijata vastu nõue summas 3 450,16 eurot, millest hageja vastu on kostjal nõue summas 1 150,04 eurot (1/3). Vastavalt VÕS § 186 p 2 lõppeb võlasuhe tasaarvestusega. Vastavalt VÕS § 197 lg 1 kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 197 lg 2 tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Vastavalt VÕS § 198 toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama ilmtingimata vastuhagi, vaid kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama (nt Riigikohtu 28. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16). Kui kostja kandis pärijate eest matusekulusid ja kandis pärandil lasuvaid kohustusi, siis võib kostjal olla pärijate vastu käsundita asjaajamisest tulenev nõue.Kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest, kui soodustatu kiidab asjaajamise heaks või asjaajamine vastas soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele (VÕS § 1023 lg 1 ls 1 ja § 1018). Pärija kannab pärandaja matusekulud, arvestades tavasid ning pärandi suurust (PärS § 131 lg 1 ls 1). Pärandil lasuvad kohustused, samuti pärandaja matuse, pärandvara valitsemise ja inventuuri kulud jaotatakse kaaspärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosaga, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti (PärS § 151 lg 1). Kuna kostja ei ole V. U. pärija, siis ei olnud kostjal kohustust tasuda pärandaja matusekulusid ega pärandvarasse kuuluva korteriomandi kulusid, samuti notaritasu pärimistunnistuse eest. Hageja ei ole vaielnud vastu sellele, et kostja on kandnud V. U. matustega seotud kulusid summas 1 751 00 eurot, ega sellele, et kostja on tasunud Pühale Isale 150 eurot, V. U. korteri kommunaalmaksed, sideteenuseid ja elektri eest 993,58 eurot, korteri koristuse ja prügi äraveo eest 122,70 eurot, pärimistunnistuse eest 100 eurot ja et kostjal on V. U. pärijate vastu kokku nõue summas 3 450,16 eurot. Seega on kostjal VÕS § 1023 lg 1 ls 1 ja § 1018 alusel kõigi V. U. pärijate vastu nõue kokku summas 3450,16 eurot, millest hageja vastu on kostjal nõue summas 1 150,05 eurot (1/3). Kostja on oma nõude hageja nõudega tasaarvestanud, seega on hageja nõue kostja vastu lõppenud vastavalt VÕS § 186 p 2 tasaarvestusega. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt) Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.