Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
23. märts 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-21-11504
Tsiviilasi
Ragnar Kiivit hagiavaldus Meri-Liis Aleksejevi vastu mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise ning viivise nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
4080 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 26. novembri 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ragnar Kiiviti apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Ragnar Kiivit (ik XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Raivo Kiisk Vastustaja (kostja): Meri-Liis Aleksejev (ik XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Harland Paas
RESOLUTSIOON
1.Viru Maakohtu 26. novembri 2021 otsus tühistada osaliselt menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas ning täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon järgmiselt: Jätta Ragnar Kiiviti hagi Meri-Liis Aleksejevi vastu mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise ja viivise nõudes rahuldamata.
4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Ragnar Kiivit (hageja) esitas 22. juulil 2021 Viru Maakohtule hagi Meri-Liis Aleksejevi (kostja) vastu, milles palus välja mõista kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel, hüvitise varalise kahju eest 300 eurot ja ning viivise. Hagiavalduse kohaselt saatis kostja 29. aprillil 2021 oma isikliku e-posti teel hageja tööandjale Urmas Aberutile alljärgneva e-kirja: “Tere, Tartu YIT firmas üritati sooritada vargus, kas olete sellest teadlik. Panen juurde ka pildid. Lisaks saatis kostja samal päeval veel ühe e-kirja lisades, et „Tegemist on Ragnar Kiivitiga“. Kostja kahjustas avaldamisega oluliselt hageja mainet. Hagejat küll ei vallandatud, kuid kostja tegu tekitas hagejale põhjendamatut selgitusvajadust. Hageja maine rikkumine seisneb ebaõigete faktiväidete avaldamises. Kostja avaldatud faktiväited, nagu oleks hageja „üritanud sooritada vargust“, on ebaõiged. Hageja au teotavate ebaõigete andmete avaldamisega põhjustas kostja hagejale märkimisväärse moraalse kahju, mis seisneb selles, et hageja on pidanud tundma avalikult häbitunnet nii oma ülemuse kui teiste kolleegide ees ning taluma süüd, mida ta ei tunnista. Keskmisele mõistlikule isikule jääb kostja e-kirjast ekslik mulje, et hageja on soovinud toime panna tööandja vara vargust. Hagejal on esinenud olulisi meeleolulangusi ning negatiivseid emotsioone, tal on äärmiselt muserdav õigustada end e-kirja teel avaldatud laimu vastu. Hageja peab õiglaseks mittevaralise kahju hüvitiseks vähemalt 2000 eurot. Hageja varaliseks kahjuks on kohtueelne õigusteenuse kulu.
2.Kostja vaidleb hagile vastu. Vaidluse pooled on endised elukaaslased. Poolte omavahelised suhted on halvad. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et ta saatis hageja tööandjale 29. aprillil 2021 hagis märgitud sisuga e-kirjad. Kostja möönab, et tema tegevus võib olla eetiliselt küsitav, kuid kindlasti ei käitunud ta õigusvastaselt. Kostja tegevus oli tingitud hageja survestavast ja kiuslikust käitumisest. Kostja ei nõustu hagiavalduses esitatud seisukohaga, et tegemist on ilmse ebaõige faktiväitega. Kostja lähtus hageja tööandjale info edastamisel asjaolust, et 16. märtsil 2021 pöördus hageja kostja poole järgmiste tekstisõnumitega: „Kui soola tahad võin tuua kottidega su vanematele“, „Mul 100t kaupa olemas seda ja mõned kartuli kottid kaduma lähevad on ok“, „See muidugi
paras mürk„, „Tabiverre ma oma tänavale ei pane seda mürki“, „Lubama pead, et kui sa mind vihkad. Ei tohi rääkida selles“, „Kui räägid kaotan töö“. Vaatamata konarlikule väljendusviisile ja kirjavigadele on tsiteeritud tekstist keskmisele mõistlikule inimesele üheselt arusaadav, et hageja tegi kostjale ettepaneku, et vajadusel on ta valmis kostja vanematele tooma (varastama /omastama) tema valdusesse antud tööandjale kuuluvat soola. Seega on kogu hagiavalduses esitatud mõttearendus termini „vargus“ keelelise ja õigusliku tähenduse üle täiesti sisutu – fakt on see, et hageja väljendas omal initsiatiivil kostjale valmidust võõra vara omastamiseks. Hageja ei ole tõendanud mittevaralise kahju tekkimist. Ainuüksi asjaolu, et kostja edastas hageja tööandjale info tegelikkusele vastavate asjaolude kohta ei tõenda kahju tekkimist.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 26. novembri 2021 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 559,90 eurot. Maakohus tuvastas, et hageja saatis 16. märtsil 2021 kostjale järgmise sisuga tekstisõnumid: „Kui soola tahad võin tuua kottidega su vanematele“, „Mul 100t kaupa olemas seda ja mõned kartuli kottid kaduma lähevad on ok“, „See muidugi paras mürk„, „Tabiverre ma oma tänavale ei pane seda mürki“, „Lubama pead, et kui sa mind vihkad. Ei tohi rääkida selles“, „Kui räägid kaotan töö“. Kostja on seisukohal, et hageja tööandjale saadetud e-kirjades väidetu vastab tegelikkusele.
25.oktoobril 2021 toimunud kohtuistungil selgitas hageja tekstisõnumi saatmist kostjale sellega, et ta käis sõpra asendamas tema enda firmas. Sõber soolatas teid. Sõbra naine jäi Covid-sse ja hageja käis teda asendamas. Hageja pakkus kostjale tee hooldamise soola ja see ei ole üldse seotud selle firmaga, kus hageja töötab. Vaatamata sellele, et tekstisõnum on rohkete kirjavigadega ja lünklik, on tekstisõnumist ja hageja kohtuistungil antud ütlustest selgelt arusaadav kostjale saadetud sõnum. Hageja pakkus kostja vanematele mitmeid kotte tee hooldamise soola tingimusel, et kostja ei tohi sellest kellelegi rääkida. Hageja selgitas kostjale, et kui kostja räägib kellelegi sellest, et hageja on kostja vanematele soola pakkunud, siis võib hageja kaotada oma töö. Maakohus asus seisukohale, et hageja tekstisõnumist on selgelt mõistetav, et hageja pakkus kostjale õigusvastast tööandjat kahjustavat tehingut, mille avalikuks tulemisel võib tööandja temaga töölepingu lõpetada. Seega üritas hageja sooritada tööandja juures vargust. Seega oli kostja väide tõene ehk kostja ei ole avaldanud hageja tööandjale ebaõigeid andmeid ning sellega ei rikutud hageja isiklikke õigusi. Asjas ei oma tähtsust, kas hageja soovis varastada soola oma tööandjalt või nagu hageja selgitas, sõbrale kuuluvast firmast. Oma tekstisõnumis kostjale tunnistab hageja, et soola viimine oleks olnud õigusvastane ja selle avalikuks tulekul võib ta kaotada töö.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtul maakohtu otsus tühistada ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning mõista menetluskuludelt välja viivis seadusjärgses määras. Maakohtu otsusest ei ole arusaadav, kas maakohus pidas vaidluse all olevate e-kirjade sisu faktiväideteks või väärtushinnanguteks. Kohus ei ole faktiväidete tõele vastavust sisuliselt
kontrollinud. Hageja on seisukohal, et kui isiku kohta avaldatakse, et ta on toime pannud kuriteo, siis ei ole tegemist mitte arvamuse avaldamisega, vaid asjaolu, st faktiväite avaldamisega VÕS § 1047 mõttes. Hageja hinnangul ei ole maakohus hageja tõendeid: väljavõtet Eesti keele seletavast sõnaraamatust 23. augustil 2021 esitatud KMG OÜ kinnituskirja analüüsinud. Samuti ei ole maakohus võtnud põhjendatud seisukohta hageja väidete kohta, et hageja ei oleks saanud ühelgi moel ega viisil väidetavat vargust toime panna. Maakohus on jätnud eristamata hageja tööandja ja isiku, kellele osutati soolamistööde teenust. Hageja on korduvalt selgitanud, et ta oma tööandja juures soolamistöid ei teinud, mistõttu oli juba ainuüksi väär see, et selline e-mail KMG OÜ-le saadeti. Kohus ei ole hagejat varguse katses süüdi mõistnud, seega ei saa hagejat vargaks nimetada. Maakohus on jätnud analüüsimata ümberpööratud tõendamiskoormise. Hageja on selgitanud, et vastustaja on kahju tekitanud tahtluse vormis (VÕS § 104 lg 5). Juhul kui faktiväide on isiku au teotav (tema mainet kahjustav), siis tuleb sellise faktiväite avaldamise õigusvastasust hinnata VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1047 järgi. Hageja leiab, et VÕS § 1047 lg-s 3 sätestatud asjaolude tõesuse kontrollimise kohustus lasub isikul juhul, kui ta tahab avaldada teise isiku au teotavaid andmeid. Seega pidi vastustaja kontrollima väite, et apellant on üritanud toime panna kuritegu (vargust), tõesust. Kostja on selgelt väitnud, et hageja üritas Tartu YIT firmas sooritada vargust, mitte kuskilt kolmandast kohas.
5.Kostja apellatsioonkaebusega ei nõustu ja palub jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole hagejat kordagi vargaks nimetanud. Kostja teavitas hageja tööandjat hageja valmidusest tööandjale kuuluva vara varguse üritamiseks. Seega on õige ja üheselt arusaadav maakohtu seisukoht, et hageja tekstisõnumist on selgelt mõistetav, et hageja pakkus kostjale õigusvastast tema tööandjat kahjustavat tehingut, mille avalikuks tulemisel võib tööandja temaga töölepingu lõpetada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt menetluskulude jaotuse ja hagejalt väljamõistmise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätab menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ülejäänud osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi hagi rahuldamata jätmisel. Hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
7.Maakohus tuvastas, et kostja edastas hageja tööandjale OÜ YIT Teed (uus ärinimi KMG OÜ) e-kirjaga teate, et „Tartu YIT firmast üritati sooritada vargus, kas olete sellest teadlik. Panen pildid juurde. Tegemist on Ragnar Kiivitiga“. Pooled on endised elukaaslased ja eelnevalt oli hageja avaldanud kostjale SMS-des, et ta on valmis tooma kostja vanematele mõned kartulikotid soola libedatõrjeks, tööandjal on seda piisavalt, kuid kostja ei tohi sellest rääkida, sest muidu kaotab hageja töö. Nimetatud asjaolude osas pooltel vaidlust ei ole. Ringkonnakohtus ei ole vaidluse all ka see, et hageja ei teostanud libedatõrje töid KMG OÜ-le, vaid sõbrale kuuluvas firmas asenduskorras. KMG OÜ 19. augusti 2021 kinnituskirja kohaselt ei ole KMG OÜ tegevusalaks teede soolamine ega libedustõrje teostamine, talle ei kuulu soola ja hageja ole KMG OÜ töötajana sellist töökohustust kunagi täitnud. Kostja ei ole asjas vastupidist tõendanud. Seega on kostja poolt KMG OÜ-le avaldatud faktiväide selle kohta, et hageja üritas Tartu YIT firmast sooritada vargust, osaliselt ebaõige ning kostja on avaldanud
OÜ-le YIT Teed hageja kohta ebaõigeid faktiväiteid VÕS § 1046 ja § 1047 lg 1 tähenduses. Maakohtu vastupidine seisukoht ei ole õige.
8.Isiku suhtes ebaõigete faktiväidete esitamine on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, st et eeldada tuleb teise isiku isiklikku õigust rikkuva teo õigusvastasust. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Seega tuleb kohtul õigusvastasuse tuvastamisel teha väärtusotsustus, mille käigus tuleb hinnata nii rikkumise liiki (st seda, millisel viisil õigust rikuti), rikkumise põhjust ja ajendit, sh seda, kas rikkumise põhjustas või ajendas kannatanu enda tegu ning kas kahju tekitaja tegu, mille õiguspärasust hinnatakse, on adekvaatne ja lubatav reaktsioon sellise kannatanu teo suhtes, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16 (p-d 35-36). VÕS § 1047 lg 3 järgi ei loeta andmete edastamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Seega on avaldajal ka hoolsus e käibekohustus andmete kontrollimisel. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et kostjale saadetud SMS-st on üheselt arusaadav, et hageja avaldas valmisolekut tuua kostja vanematele tema valdusesse antud tööandja vara (kartulikottidesse pakendatud sool libedatõrjeks). Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi tähendab tegusõna „varastama“ võõrast vara omaniku loata ja teadmata ära võtma ja sellistele tunnustele vastavat tegevust saab nimetada „varguseks“. Selles, et kellegi tegevust nimetada eraõiguslikus suhtes varguseks, ei ole vajalik kriminaalõiguslikku hinnangut isiku tegevusele kohtu poolt. Seega oli kostja õigustatud käsitlema hageja poolt lubatud tegevust (tööandja teadmata tänavalibeduse tõrjumiseks ettenähtud soolakottide toomine tema vanematele) vargusena või varguse üritamisena.
9.Kostja on selgitanud, et ta teadis, et hageja töötab teetööde firmas, mistõttu ta edastas talle teatavaks saanud informatsiooni (faktilised andmed) isikule, keda ta pidas libedatõrje tööde osas hageja tööandjaks. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei rikkunud hoolsuskohustust, kui ta eeldas hagejalt saadud informatsioonist, et hageja teeb öisel ajal libedatöid samale tööandjale, kelle juures ta töötab päeval. Sellele viitavad hageja enda väited SMS-des, et „“tulin öösel teid soolatama.....kedagi ei koini kas 8-17 tööl päeval Kuna kõik teised puhkusel siis ülemusi ei koini see...). Arvestades info saamise ja edasiandmise asjaolusid (kostja sai info hagejalt endalt), ei pidanud kostja andmeid tööandja isiku osas rohkem kontrollima. Vaatamata sellele, et kostja tegutses talle teadaolevate asjaolude avaldamisel isiklikul ajendil ja sooviga mõjutada endale soodsamas suunas pooltevahelist kohtuvaidlust lapse hooldusõiguse küsimuses, ei saa kostjale ette heita soovi jagada hagejalt saadud infot tööandja vara võimaliku väärkasutuse kohta tööandjaga. Kui libedustõrjesool oleks kuulunud OÜ-le Yit Teed, oleks ka kostja poolt avaldatu tõele vastanud. Kostja eksis tööandja isikus. Ringkonnakohus ei pea kostja käitumist andmete avaldamisel õigusvastaseks ning kostjalt hageja kasuks kahju välja mõistmiseks puudub õiguslik alus. Seetõttu ei võta ringkonnakohus seisukohta ka hagejal mittevaralise ja varalise kahju olemasolu ja selle suuruse kohta.
10.Ringkonnakohus märgib alternatiivselt, et kui pidada kostja tegevust ebaõigete andmete avaldamisel hageja kohta KMG OÜ-le õigusvastaseks, tuleks VÕS § 1050 lg 1 alusel hinnata kostja süüd kahju tekitamisel. Süü olemasoluks piisab, kui kostja pani õigusvastase teo toime vähemalt hooletusest VÕS § 104 lg 3 järgi. Õigusvastase teo toimepannud isik saab vastutusest vabanemiseks VÕS § 1050 lg-te 1 ja 2 järgi muu hulgas tõendada, et talle ei saa hooletut käitumist ette heita, kuivõrd mõistlikult võttes ei olnud tal võimalik ette näha põhjuslikku seost
oma teo ja kahju vahel (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Ringkonnakohus leiab, et kostja on asjas tõendanud, et hageja ise avaldas talle mõtte, et ta võib tuua tema vanematele tööandjale kuuluvat soola libedatõrjeks. Seetõttu ei saanud kostja mõistlikult ette näha, et kui ta avaldab selle info hageja tööandjale, siis tekitab ta sellega hagejale mittevaralist kahju hageja au teotamisega. Ka sellisel juhul jääks hagi rahuldamata.
11.Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus veel järgmist. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et maakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud, kuid ainuüksi see ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus on võtnud seisukoha ka hageja väidete osas, et tuleb eristada hageja tööandjat KMG OÜ-d ja isikut, kellele hageja osutas soolamisteenust. Ringkonnakohus nõustub hageja sisukohaga, et kostja poolt hageja tööandjale avaldatud kahtlust, et hageja on toime pannud kuriteo tunnustega teo (varguse) tööandja vara suhtes saab käsitleda faktiväitena VÕS § 1047 lg 1 tähenduses, mis osutus menetluses osaliselt ebaõigeks, kuid tegemist ei ole õigusvastase faktiväite avaldamisega. Kohtud, sh maakohus ei riku hagi rahuldamata jätmisega süütuse presumptsiooni. Hageja nõuab kostjalt üksnes mittevaralise ja varalise kahju hüvitamist ning selle nõude jätab kohus rahuldamata. Muid nõudeid, sh nõuet ebaõigete andmete ümberlükkamiseks VÕS § 1047 lg 4 alusel ei ole hageja kostja vastu esitanud. Puudub vaidlus, et hagejat ei ole varguses KarS § 199 lg 1 järgi kohtuotsusega süüdi mõistetud ning ka käesoleva hagi rahuldamata jätmine ei too kaasa tema süüdimõistmist kuriteos. Süütuse presumptsioon, mille kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ning põhimõte, et kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud oma süüd tõendama (KrMS § 7 lg 1 ja 2, PS § 22), on isiku kohtumenetluslik põhiõigus kriminaalmenetluses, kus süü tõendamise kohustus lasub riigil. Samas ei laiene süütuse presumptsiooni toime täiel määral eraisikute omavahelisele käitumisele ja seega ei saa süütuse presumptsiooni pidada universaalselt sobivaks vahendiks ühiskonnas viisaka ning üksteisest lugupidava käitumise tagamisel (vt E. Kergandberg. Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, lk 57). Kui eraisik tugineb oma avaldustes teise isiku kuriteo tunnustega teole (vargus seda vaieldamatult on), peab ta vaidluse korral suutma tsiviilkohtumenetluses tõendada oma väidete tõesust ka juhul, kui kriminaalmenetlust ei algatata või see lõpetatakse süü küsimust kindlaks tegemata. Ringkonnakohus kordab, et käesoleval juhul ei ole kostja menetluses tõendatud, et hageja üritas varastada libedusetõrjeks mõeldud soola just KMG OÜ-lt, mistõttu on kostja avaldanud hageja suhtes KMG OÜ-le osaliselt ebaõigeid faktiväiteid.
12.Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04 on selgitatud, et isiklike õiguste rikkumisega tekitatakse kannatanule eeldatavalt mittevaralist kahju, kuid igale au teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed. Lisaks kohtumenetlusele ja kohtulahendile, võib kohus au teotamisega tekitatud moraalse kahju rahalises väljenduses lugeda heastatuks ka kahjutekitaja vabandusega (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05 p 29).
13.Kostja on menetluses aktsepteerinud, et tema tegevuses võis esineda eetilisi küsitavusi, samas ei ole ta selgel ja arusaadaval viisil ka hageja ees vabandanud. Kostja on möönnud, et vaidlusaluse avalduse tegemise ajal oli pooleli kohtumenetlus poolte ühise lapse suhtluskorra osas. Seega ei olnud kostja avalduse põhiliseks eesmärgiks mitte õiguskorra kaitse, vaid soov mõjutada teist kohtumenetlust endale soodsamas suunas. Arvestades kostja eesmärke andmete avaldamisel ja asjaolu, et kostja avaldas talle teatavaks saanud andmeid hageja kohta ikkagi ebaõigele isikule, ei ole hagi rahuldamata jätmise tõttu põhjendatud kostja menetluskulude
väljamõistmine hagejalt TsMS § 162 lg 1 alusel. See oleks hageja suhtes ebaõiglane. Menetluskulud maakohtus tuleb jätta TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.
14.Kuna hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, jäävad poolte menetluskulud ka ringkonnakohtus poolte endi kanda (TsMS § 171 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.