Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 18. märts 2022
Tsiviilasja number
2-20-6619
Tsiviilasi
Osaühingu ProInkasso hagi N.R. Energy Osaühingu vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 23 975 eurot 20 senti Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
N.R. Energy Osaühingu apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
22. veebruar 2022
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Apellant (kostja): N.R. Energy Osaühing (registrikood 12364776), lepinguline esindaja vandeadvokaat Monica Pihlak Vastustaja (hageja): (hageja) (registrikood esindaja Evelin Jõgar
RESOLUTSIOON
Osaühing ProInkasso 11078689), lepinguline
1.Jätta N.R. Energy apellatsioonkaebus rahuldamata.
Osaühingu
2.Jätta Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2021. a otsus muutmata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud N.R. Energy Osaühingu kanda.
Määrata Osaühing ProInkasso menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus
eurot (käibemaksuta).
5.Mõista N.R. Energy Osaühingult Osaühingu ProInkasso kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 684 eurot (käibemaksuta). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Osaühing ProInkasso (hageja) esitas 6. mail 2020 hagi N.R. Energy Osaühingu (kostja) vastu töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja 65 380 eurot, s.o 57 540 eurot põhivõlg, sissenõutavaks muutunud viivis 7800 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud 40 eurot ja edasiulatuv viivis seaduses sätestatud määras alates
7.maist 2020. Menetluse kestel hageja loobus osaliselt nõudest, lõplikuks nõudeks jäi võlgnevus 14 940 eurot, 6. mai 2020. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 7800 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud 40 eurot ja edasiulatuv viivis. Hagiavalduse koaselt sõlmisid Entronik OÜ (esialgne võlausaldaja, töövõtja) ja kostja
5.septembril 2019 töövõtulepingu nr 1909-1 elektripaigaldise ehituseks Tapa katlamajas. Lepingu p-i 7.1 kohaselt oli lepingu hind 130 000 eurot, millele lisandus käibemaks. Lepingu lisaks oleva hinnapakkumise nr 654 tööde loetelus olid märgitud järgnevad tööd: väliselektrivõrgu paigaldise ehitus; hoone üldelektripaigaldise ehitus; tehnoloogia elektripaigaldise ehitus; nõrkvoolupaigaldise ehitus; elektrikilbi ehitamine + materjalid; elektriautomaatika kilbi ehitamine + materjalid; UPS (Eaton 3000VA, 2700W). Esialgne võlausaldaja on esitanud kostjale neli teostatud tööde akti ning aktide alusel arved.
Kostja on arved osaliselt tasunud. Kostjale väljastati akti nr 3 alusel 13. detsembril 2019 koostatud arve nr 20190088 summas 42 588 eurot (sh käibemaks), maksetähtaeg 12. jaanuar 2020 ja akti nr 4 alusel 13. jaanuaril 2020 koostatud arve nr 20200001 summas 14 952 eurot (sh käibemaks), maksetähtaeg 12. veebruar 2020. Esialgne võlausaldaja on esitanud kostjale arved tehtud tööde eest. Kostja tähtaegselt arveid nr 20190088 ja nr 20200001 ei tasunud. Kostja tasus kohtumenetluse ajal 14. mail 2020 arve nr 20190088 summas 42 588 eurot ja osaliselt arve nr 20200001 summas 12 eurot, kokku 42 600 eurot (sh käibemaks). Hageja nõudeks peale haginõude osalist tasumist on töövõtulepingujärgne tasunõue 14 940 eurot. Töövõtulepingu p-i 11.2. kohaselt on viivise määr 0,2% iga maksetähtaja ületanud päeva eest tasumisele kuuluvalt summalt, kuid kokku mitte rohkem kui 5% töövõtulepingu kogumaksumusest. Hageja viivisenõue hagi esitamise seisuga oleks 12 192 eurot 9 senti. Kuivõrd poolte vahel on viivise piirangu kokkulepe, saab hageja nõuda lepingujärgset viivist maksimaalselt 5% töövõtulepingu kogumaksumusest, s.o 7800 eurot. Pooltevaheline viivise kokkulepe ei piira seadusjärgse viivise nõudmist. Kostja on jätnud pahauskselt tasumata arved kogusummas 57 540 eurot ning hagejal on õigus nõuda jooksvat viivist seadusjärgses määras ning kostja ei saa tugineda tulenevalt VÕS § 113 lg-st 9 viivise piiramise kokkuleppele. Kostja on nõuet tunnistanud, tasudes 14. mail 2020 esialgsele võlausaldajale 42 600 eurot. Seega puudub kahtlus aktide ja arvete, mis on edastatud kostja kontaktisikutele (sh Ahto Tislerile e-posti aadressil [email protected]) kättesaamise osas. Ka aktid nr 1 ja 2 edastati kostja esindaja e-mailile [email protected], mida kostja esindaja aktsepteeris aktide allkirjastamisega. Seega saab lugeda ka samal viisil edastatud aktid nr 3 ja 4 ning nende alusel koostatud arved vastavalt pooltevahelisele praktikale kostjale kättetoimetatuks. Tööde teostamise akti puhul pole tegemist sellise dokumendiga, millel on õiguslikud tagajärjed. Esialgne võlausaldaja esitas ka varasemalt teostatud tööde akti allkirjastamata kujul kostjale, kes ei esitanud pretensioone selle vormistuse osas. Teostatud tööde akt nr 3 ja vastav arve on digiallkirjastatud esialgse võlausaldaja juhatuse liikme poolt 14. jaanuaril 2020, mil esialgne võlausaldaja esitas kostjale teatise töö vastuvõtmiseks lugemise kohta. Teostatud tööde akt nr 4 ja vastav arve on digiallkirjastatud vastavalt 14. jaanuaril 2020. Kostja ei ole teostatud tööde akte nr 3 ja 4 allkirjastanud ega motiveeritult allkirjastamisest keeldunud (lepingu p 9.4), mistõttu luges esialgne võlausaldaja, et tööd on kostja poolt vastuvõetud ja seega on nõue muutunud sissenõutavaks. Esialgne võlausaldaja esitas akti nr 3 kostjale 9. detsembril 2019, kuid kostja ei allkirjastanud akti ega esitanud kirjalikke pretensioone, mistõttu luges töövõtja töö vastuvõetuks. Esialgne võlausaldaja esitas akti nr 4 kostjale 9. jaanuaril 2020 ning kostja edastas e-kirja sellele vastuseks samal kuupäeval, väites, et töövõtuleping on kostja poolt 3. jaanuaril 2020 üles öeldud. Seejuures ei tuginenud kostja akti nr 3 puhul õigeaegselt puudustele ning ei tuginenud vastavatele puudustele ka akti nr 4 esitamise järel, seega ei järginud kostja lepingu p-is 9.4 nimetatud korda tööde vastuvõtmisel. Teostatud tööde aktides nr 3 ja 4 märgitud tööd on akteeritud vastavalt seisuga 30. november 2019. a ja 31. detsember 2019. a, s.o vastavad tööd on teostatud täies ulatuses enne lepingu ülesütlemist kostja poolt. Lepingu ülesütlemine kostja poolt ei mõjuta töövõtja õigust saada tehtud tööde eest lepingus kokkulepitud tasu (VÕS § 655 lg 1). Kostja ei ole esitanud konkreetseid väiteid ega tõendeid tööde puuduste kohta. Isegi, kui kostja esitab kohtule vastuväited tehtud tööde puuduste kohta, siis on need hilinenud. Kostjal ei ole võimalik tugineda võlausaldaja poolsetele võimalikele kohustuste rikkumisele, kuivõrd rikkumise põhjustas kostja enda käitumine. Kostja 3. jaanuari 2020. a ülesütlemise avalduse kohaselt oli lepingu ülesütlemise põhjuseks osaliselt esitamata dokumentatsioon. Seega ei tuginenud kostja lepingu ülesütlemisel töövõtja poolt tehtud tööde viivitusele või tehtud tööde aktides märgitud tööde puudustele. Kostja ülesütlemine saab olla korraline. 3. jaanuariks 2020
oli lepingus kokkulepitud töö valminud, kuid kostja viivituse tõttu oli osaliselt esitamata vajalik dokumentatsioon, mis esitati täielikult 8. jaanuaril 2020. Viivituse põhjustas esmalt asjaolu, et kostja ei edastanud käidukorraldaja kontaktandmeid kuni 19. detsembrini 2019.
3.jaanuaril 2020 lepingu ülesütlemine kostja poolt on ka üllatuslik, kuivõrd kostja edastas vajalikud andmed alles 19. detsembril 2019 ning töövõtja esitas dokumentatsiooni esimesel võimalusel, st 8. jaanuaril 2020. Seega ei andnud kostja mõistlikku tähtaega oma kohustuste täitmiseks. Seejuures tuleb arvestada, et detsembrikuu lõpus on tööpäevade arv väiksem tulenevalt riigipühadest – 19. detsembri 2019. a ja 3. jaanuari 2020. a vahel oli vaid 6 tööpäeva, mistõttu ei eelnenud kostja ülesütlemisele mõistlikku aega vastava dokumentatsiooni korda ajamiseks. Kuna dokumentatsiooni esitamine viibis kostja ja ehitustööde venimise tõttu, ei olnud kostjal õigust tugineda võlausaldaja poolsele kohustuse rikkumisele. Töövõtja püüdis kostjaga kohtuvälisel teel lahendada pärast lepingu ülesütlemist tekkinud probleeme, olles nõus tegema kompromissi sõlmimisel teatud lisatöid, kui kostja olnuks nõus tasuma aktide nr 3 ja nr 4 alusel väljastatud arvetel nimetatud võlgnevuse. Nähtuvalt töövõtja kommentaaridest 25. mai 2020. a e-kirjas kostjale, on tegemist väikses mahus vigade parandamisega ja pisitöödega (lõppviimistlusega). Seetõttu ei olnud kostjal õigust keelduda võlgnevuse tasumisest. Isegi kui kostja poolt märgitud puudused töös esinesid, siis on tegemist ebaolulise puudusega, mie ei oleks andnud kostjale õigust tööde vastuvõtmisest keelduda.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Hageja ei ole tõendanud aktides nr 3 ja nr 4 nimetatud tööde tegemist ega seda, et aktid ja aktide alusel koostatud arved nr 20190088 ja nr 20200001 on kostjale edastatud ning kostja on dokumendid kätte saanud. Samuti ei ole hageja tõendanud nõude loovutamise teate kostjale edastamist ja kostja poolt kättesaamist ning kohtuvälise nõude esitamist kostja vastu. Hageja nõue ei ole muutnud sissenõutavaks, kuna täidetud ei ole lepingus sätestatud tasu nõude sissenõutavaks muutumise eeldused – kostja ega omanikujärelevalve ei ole kinnitanud akte nr 3 ja 4 ning ilma selleta ei ole esialgsel võlausaldajal õigust esitada kostjale arveid väidetavalt tehtud tööde eest (lepingu p 9.3); ei ole tõendatud aktidel nr 3 ja 4 nimetatud tööde teostamine. Tööd ei valminud tähtaegselt. 18. detsembri 2019. a seisuga puudus elektripaigaldise kasutuselevõtule eelnev audit, mis oli vajalik tähtajatu võrgulepingu sõlmimiseks ning järjepideva elektrivarustuse tagamiseks. Kostja esitas 19. ja 20. detsembril 2019 nõude puuduolevate dokumentide esitamiseks, kuid ka 2. jaanuari 2020. a seisuga ei olnud antud üle kõiki töödega seotud dokumente. Esialgne võlausaldaja ei ole teinud lepingus kokkulepitud töid nõuetekohaselt, töödes esinevad puudused on välja toodud 17. märtsi 2020. a tööde teostamise koha ülevaatuse protokollis, mille on allkirjastanud muuhulgas omanikujärelevalve. 25. mai 2020. a e-kirjas tunnistas esialgne võlausaldaja vaegtööde olemasolu. Hageja ei saa esitada edasiulatuva viivise nõuet, kuna tasunõue ei ole sissenõutavaks muutunud ning lepingus oli kokku lepitud piiratud viivisenõude suurus. Alternatiivselt ning vaid juhuks, kui kohus peaks hageja nõuet aktsepteerima sissenõutavana, tasaarvestas kostja enda 37 680 eurose kahju hüvitamise nõude hageja väidetava 14 940 eurose arve nr 20200001 tasumise nõudega.
30.augustil 20121 võttis maakohus menetlusse (tsiviilasi nr 2-21-13316) kostja nõude esialgse võlausaldaja vastu, mida kostja kasutas tasaarvestusavalduses hageja vastu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 20. oktoobri 2021. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 14 940 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 7800 eurot, võla sissenõudmiskulud 40 eurot ning viivise põhivõla tasumata osalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 7. maist 2020 kuni põhivõla tasumiseni ning jättis rahuldamata kostja tasaarvestusnõude. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, määras hageja menetluskulude suuruseks 3744 eurot 75 senti, mõistis nimetatud summa kostjalt hageja kasuks välja märkides, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hageja kasuks kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Pooled ei vaidle, et 5. septembril 2019 sõlmisid esialgne võlausaldaja ja kostja töövõtulepingu nr 1909-1 elektripaigaldise ehituseks Tapa katlamajas, hinnapakkumise nr 654 alusel. Poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping (VÕS § 635 lg 1). Hageja nõuab tehtud tööde eest tasu, mis VÕS § 637 lg 4 järgi muutub sissenõutavaks töö vastuvõtmisest. Lepingus oli kokku lepitud tööde vastuvõtmise ja tööde eest tasumise kord. Kostja ütles 3. jaanuaril 2020 lepingu üles, seoses töös esinevate puudustega, s.t kasutusloa vormistamiseks vajaliku dokumentatsiooni esitamata jätmisega (IV kd, tl 144). Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on töövõtulepingut rikkunud ning kas kostjal oli sellest tulenevalt õigus jätta hagejale töövõtulepingu alusel tasumisele kuulunud summad tasumata. VÕS § 655 lg 1 kohaselt võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. VÕS § 655 lg 2 kohaselt ei kohaldata lepingu ülesütlemisega kaasnevaid tagajärgi juhul, kui tellija on lepingu üles öelnud töövõtja lepingurikkumise tõttu. Vaidlust ei ole selles, et kostja tellijana ütles töövõtulepingu üles 3. jaanuaril 2020, viidates e-kirjas, et kostja on taotlemas kasutusluba Tapa Leina 14a katlamajale, kuid töövõtjal on esitamata oluline kasutusloa vormistamiseks vajalik dokumentatsioon: kaablite läbiviigud tuletõkke konstruktsioonidest (kasutatud tuletõkkemansettide info), ATS hooldusreglement, evakuatsioonivalgustus (seadmete vastavusdeklaratsioon, seadmete spetsifikatsioon, hooldusplaan, kasutusjuhend, valgustuse toimimise aja akt) ja piksekaitse (materjalide sertifikaadid, teostusjoonis, kaetud tööde aktid, hooldusplaanid). Kuna loetletud puudustele oli kostja tähelepanu juhtinud ka varem, kuid vaatamata sellele töövõtja puuduseid ei likvideerinud, luges kostja töövõtulepingu nr 1909-1 töövõtja poolt täitmata jäetuks ning ütles lepingu erakorraliselt üles (IV kd, tl 144). Seega tuleneb ülesütlemise avaldusest, et töövõtja rikkus töövõtulepingu järgseid kohustusi. Samas ei ole kostja viidanud tehtud tööde viivitusele või tehtud tööde aktides märgitud tööde puudustele. Töö peab vastama lepingutingimustele ning lepingutingimustele peavad vastama ka töö juurde kuuluvad dokumendid (VÕS § 641 lg 1). Töövõtulepingu p-i 1.1 kohaselt on lepingu esemeks Tapa Leina 14A Katlamaja elektripaigaldise ehitus lepingus ja selle lisades toodud mahus, tingimustel ja korras. Töövõtulepingu lisast 4 „Töövõtu ulatus (piirid)“ nähtub, et töövõtu ulatusse kuulub ka enda teostatud tööde teostus- ja muu dokumentatsiooni valmistamine ja tellijale esitamine (digitaalselt bwg ja pdf failidena ning paberkandjal 3 eks). Lepingu p-i 6.1.13 kohaselt on töövõtja kohustatud tellija nõudmisel sellised dokumendid andma üle tellijale. Vaidlust ei ole selles, et esialgsel võlausaldajal oli kostjale 3. jaanuaril 2020 osaliselt esitamata vajalik dokumentatsioon ning kostja oli vastavasisulise nõudmise esitanud. Asjas esitatud tõenditega on tuvastatud, et viivituse põhjustas kostja poolt käidukorraldaja kontaktandmete
edastamata jätmine (s.o kuni 19. detsembrini 2019) ning hoone ehituslike tööde viibimine (IV kd, tl 201-202). Eeltoodust tulenevalt ei olnud võimalik väljastada elektripaigaldise nõuetekohasuse auditit (IV kd, tl 203). Kuna kostja edastas töövõtjale vastavad andmed alles
19.detsembril 2019 (IV kd, tl 203) ja töövõtja esitas dokumentatsiooni esimesel võimalusel, s.o 8. jaanuaril 2020, oli kostja poolt töövõtulepingu ülesütlemine üllatuslik, sest kostja ei andnud mõistlikku tähtaega kohustuste täitmiseks. Dokumentatsiooni esitamine viibis kostjast tulenevate asjaolude tõttu, mistõttu ei saa dokumentatsiooni õigeaegset esitamata jätmist lugeda lepinguliste kohustuste oluliseks rikkumiseks. Kuna tuvastatud ei ole töövõtja poolne töövõtulepingu oluline rikkumine on täidetud eeldused lepingu ülesütlemiseks. Tulenevalt VÕS § 655 lg-st 1 võib lepingu üles öelda igal ajal ning selleks ei ole vaja erilist ajendit ega põhjust, kostja poolt lepingu ülesütlemine on õiguskaitsevahendina põhjendatud ning leping tuleb lugeda võlaõigusseaduse VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelduks tellija algatusel 3. jaanuarist 2020. Kui tellija on töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelnud, on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Töövõtja saab nõuda tasu üksnes kokkulepitud töö osas ja üksnes kokkulepitud tasu. Erinevalt tavapärasest VÕS § 637 lg-test 3 ja 4 ei ole tähtis see, kas tellija on need tööd, mis on ülesöeldud lepingu alusel valmistatud, ka vastu võtnud. Seega on oluline tuvastada, kas
3.jaanuaril 2020 olid tasunõude aluseks olevad tööd valminud.
9.jaanuaril 2020 edastati kostjale tööde teostamise akt nr 4 e-kirja teel (IV kd, tl 188), milles on fikseeritud tehtud tööd seisuga 31. detsember 2019. a (lepingu p 9.3 kohaselt) (IV kd, tl 189). Vastuseks akti nr 4 edastamisele teatas kostja, et leping on erakorraliselt üles öeldud (IV kd, tl 189). Viidatud teates puuduvad põhjendused, miks kostja akteeritud töid vastu ei võta, st puuduvad ka pretensioonid teostatud tööde osas. Kuna käesoleva vaidluse kontekstis ei ole oluline tööde vastuvõtmine, on oluline tuvastada, kas aktis nr 4 akteeritud tööd olid valmis
31.detsembril 2019 ehk vastavad tööd olid tehtud enne lepingu ülesütlemist kostja poolt. Kostja ei ole üheski töövõtjale edastatud kirjas viidanud, et akteeritud tööd oleksid tegemata või et teostatud tööd on puudustega. Kostja on esitanud kohtule objekti elektri tugevvoolu ja nõrkvoolu ehitustööde ülevaatuse protokolli, mis on koostatud 17. märtsil 2020 toimunud ülevaatuse alusel (IV kd, tl 147-161), millest nähtub, et puuduste kõrvaldamine läheb maksma hinnanguliselt 32 600 eurot. 17. märtsil 2020 toimunud ülevaatuse käigus tuvastati töös esinevad puudused, kuid ei ole tõendatud, et teostatud tööde aktis nr 4 akteeritud tööd oleksid olnud tegemata. Asjaolu, et esialgse võlausaldaja poolt akteeritud tööd olid 3. jaanuaril 2020 tehtud, on tõendatud sellega, et kostja taotluse alusel on lepingu objekt saanud 3. veebruaril 2020 kasutusloa (V kd, tl 24). Kasutusloa taotlusega koos on kostja esitanud kogu teostusdokumentatsiooni ja kontrollide tulemused, sh elektritöödega seotud auditid, seadistusja katseprotokollid, mis tõendab, et esialgne võlausaldaja oli vajaliku dokumentatsiooni kostjale edastanud ja dokumentatsiooni aluseks olevad tööd olid tehtud (V kd, tl 25-41). Seega olid lepingujärgsed tööd tehtud ja leping täidetud, millest tulenevalt on tasunõue muutunud sissenõutavaks ja vastav summa kuulub kostja poolt hüvitamisele. Kuna kostja tasus menetluse kestel esialgsele võlausaldajale 42 000 eurot, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 14 940 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
Lepingu p-i 11.2 kohaselt juhul, kui tellija ei tasu tähtaegadeks kokkulepitud tasu, arvestatakse iga maksetähtaja ületanud päeva eest viivist 0,2% tasumisele kuuluvalt summalt, kuid mitte rohkem kui 5% töövõtulepingu kogumaksumusest. Hageja on hagis väljendanud selgesõnaliselt, et kuivõrd poolte vahel on sõlmitud viivise piirangu kokkulepe, saab hageja nõuda lepingujärgset viivist maksimaalselt 5% töövõtulepingu kogumaksumusest (130 000 eurot + käibemaks 26 000 eurot, s.o kokku 156 000 eurot), s.o 7800 eurot. Kuna on tuvastatud, et tasunõue on muutunud sissenõutavaks ja kostja on viivitanud tasu maksmisega, kuulub vastavas osas hageja viivisenõue 7800 eurot rahuldamisele. Hageja hinnangul on lepingu p-i 11.2 puhul tegemist võlausaldajat ebamõistlikult piirava kokkuleppega. Lisaks tuleb arvestada, et vastav säte lepingusse on lisatud kostja poolt ja kostja tegevus on olnud pahatahtlik, mistõttu oleks seadusjärgse viivisenõude välistamine ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 113 lg 9 kohaselt majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlgnik ei või tugineda kokkuleppele, millega piiratakse VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise nõudeõigust, kui see kokkulepe on võlausaldaja suhtes asjaolude kohaselt äärmiselt ebaõiglane. Viivise eesmärgiks on tagada võlgniku poolt rahaliste kohustuste täitmine. Olukorras, kus kostja oleks jäänud tasumisega viivitusse kogu lepingumaksumuse (156 000 eurot, sh käibemaks) tasumisega, oleks aastane seadusjärgne viivis põhivõlgnevuselt 12 480 eurot. Lepingu p-is 11.2 sisalduva viivisepiirangu kokkuleppe mõjul oleks 5% kogu lepingumahu maksumusest, s.t 7800 eurot, saanud täis juba seitsme viivituskuuga ehk esialgsel võlausaldajal/hagejal ei oleks sellest pikema viivituse korral olnud õigust nõuda isegi seadusjärgsele viivisele vastavat viivist. Selline piirang lepingus on võlausaldaja jaoks äärmiselt ebaõiglane, kuna see võimaldab kostjal pärast viivise piirmäära täitumist maksmisega lõputult venitada, teades, et viivisenõue ei saa suureneda. Seega on edasiulatuva viivise väljamõistmine alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras põhjendatud. Sissenõudmiskulud 40 eurot on kohtu hinnangul põhjendatud. VÕS § 1131 lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kostja on esitanud tasaarvestusavalduse kahju 37 680 euro hüvitamiseks (V kd, tl 66). Võlgnik ei saa talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõuet uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, kui võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või pidi teada saama (VÕS § 171 lg 3 p 2). Loovutatud nõudeks on töövõtulepingust ja arvest nr 20200001 tulenev töövõtja tasu maksmise nõue, mis muutus sissenõutavaks arve maksetähtaja saabumisega 12. veebruaril 2020. Selleks ajaks ei olnud kostjal tekkinud esialgse võlausaldaja vastu kahjunõuet. Väidetavad puudused on kostja fikseerinud alles 17. märtsil 2020 objekti ülevaatuse käigus, kuhu esialgne võlausaldaja ei olnud kaasatud. Nõude loovutamisest sai kostja teada hiljemalt hagimaterjalide kättetoimetamisel
11.mail 2020. Kahjunõude esitas kostja alles 15. septembri 2020. a menetlusdokumendis. Seega on kostja kahjunõue tekkinud ja muutunud sissenõutavaks hiljem kui muutus sissenõutavaks loovutatud nõue ning hiljem, kui kostja sai teada esialgse võlausaldaja poolt tasunõude loovutamisest hagejale. Seega ei saa kostja tulenevalt VÕS § 171 lg-st 3 hageja poolt omandatud nõude suhtes tasaarvestust teostada. Kohtute Infosüsteemist nähtub, et kostja on esitanud hagi esialgse võlausaldaja vastu kahju hüvitamiseks tsiviilasjas nr 2-21-13316. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Riigilõivu puhul on tegemist põhjendatud kuluga, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hagejale on osutatud õigusabi 2020. a-l tunnitasu määraga 45 eurot ja 2021 a.-l tunnitasu määraga 90 eurot, kokku ajaliselt 43 tundi 13 minutit. Maakohus leidis, et tegemist on täies ulatuses põhjendatud ja vajalike menetluskuludega.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt jõudis maakohus väärale järeldusele justkui poleks ülesütlemise põhjuseks esialgse võlausaldaja poolne lepingu rikkumine. Kostjale oli 3. jaanuaril 2020 osaliselt esitamata vajalik dokumentatsioon ning kostja oli vastavasisulise nõudmise esialgsele võlausaldajale esitanud. Maakohus eksis, leides, et viivituse dokumentide koostamisel põhjustas kostja poolt käidukorraldaja andmete edastamata jätmine ning hoone ehituslike tööde viibimine. Samuti on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et kostja ei andnud mõistlikku tähtaega kohustuste täitmiseks. Kui esialgne võlausaldaja teatas 19. detsembril 2019, et elektripaigaldise auditi väljastamiseks vajavat nad objekti käidukorraldaja andmeid, edastas kostja küsitud andmed samal päeval. 19. detsembri 2019 vastuses kostja pretensioonile teostusdokumentatsiooni puudumise kohta on esialgne võlausaldaja vastanud, et ta on valmis ka käidukorralduse teenust pakkuma ja kui käidukorraldaja andmed saadakse samal päeval (19. detsembril 2019), siis hiljemalt 23. detsembril 2019 saab esitada elektripaigaldise nõuetekohase auditi. Esialgne võlausaldaja ei ole kordagi teavitanud kostjat, et vajab lepingutäitmiseks käidukorraldaja andmeid kostjalt. Väär on maakohtu järeldus, et kostja poolt käidukorraldaja andmete edastamata jätmine põhjustas lepingu mittetäitmise, et kostja ei olevat andnud mõistlikku tähtaega ning et dokumentide esitamine hilinenult oli põhjendatud. Väär on kohtu hinnang, et kuna kostja kasutusloa taotluse alusel on lepingu objekt saanud
3.veebruaril 2020 kasutusloa, on sellega tõendatud, et esialgne võlausaldaja poolt akteeritud tööd olid 3. jaanuaril 2020 tehtud. Maakohus oleks pidanud juhtima menetlusosaliste tähelepanu tõendamist vajavale asjaolule – kelle dokumentide alusel kasutusluba väljastati. Maakohus seda ei teinud ning tegemist on kohtu selgitamiskohustuse rikkumisega. Maakohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta esialgse võlausaldaja 19. detsembri 2019 e-kirja. Kuigi esialgne võlausaldaja kinnitas 19. detsembri 2019. a e-kirjas, et kui saab andmed
19.detsembril 2019 (mida ta ka sai), suudab ta kohustuse täita hiljemalt 23. detsembriks 2019. Seega oli 3. jaanuariks 2020 ehk 10 päeva peale lubatud tähtaja möödumist mõistlik tähtaeg möödunud. Väär on maakohtu järeldus, et esialgse võlausaldaja poolt dokumentatsiooni esitamine viibis kostjast tulenevate asjaolude tõttu, mistõttu ei saa dokumentatsiooni õigeaegset esitamata jätmist lugeda töövõtulepingus fikseeritud kohustuste oluliseks rikkumiseks. Väär ja tõenditele mittevastav on maakohtu järeldus, et leping tuleb lugeda üles öelduks mitte esialgse võlausaldaja poolse töövõtulepingu olulise rikkumise tõttu vaid kostja algatusel. Aktis nr 4 on märgitud, et 31. detsembril 2019 olid kõik tööd 100% tehtud, seega väidetavalt ka lepingu kohane dokumentatsioon. Ometi on nii hageja, kui kohus kinnitanud, et 3. jaanuari 2020. a seisuga lepingu ülesütlemisteates toodud puudused eksisteerisid 3. jaanuaril 2020, seega ka 31. detsembril 2019. Maakohus on ekslikult leidnud, et kostja ei ole üheski kirjas viidanud, et akteeritud tööd oleksid tegemata või teostatud puudustega. Esialgne võlausaldaja vastas kostja 22. novembri 2019. a pretensioonile e-kirjas järgmiselt: mõistan, et tellijal on vaja katlamaja koos kasutusloaga töösse saada 30. novembril 2019. Kasutusloa saamine oli selgelt kostja jaoks oluliseks eesmärgiks, kasutusloa taotluse koostamise aluseks vajalik dokumentatsioon oli lepingu kohaselt töövõtja kohustus ning selle mitte koostamine ja tellijale esitamata jätmine oli tellija jaoks oluline lepingu rikkumine ja piisav alus leping üles öelda töövõtjast tingitud põhjusel.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda.
Vastuse kohaselt on kostja maakohtu menetluses hageja nõude suures osas rahuldanud, tasudes
14.mail 2020 42 600 eurot. Nimetatud summa ulatuses on kostja seega igal juhul hageja nõuet tunnistanud, mistõttu ei saa vaidluse all olla ka hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivisenõue 7800 eurot ega võla sissenõudmiskulu nõue 40 eurot. Kostja tugines väidetavatele puudustele teostatud töödes, mitte esitamata dokumentatsioonile. Dokumentatsiooni esitamisega viivitamist tõi kostja esile üksnes selleks, et õigustada lepingu ülesütlemist 3. jaanuaril 2020 ning kaitsta oma seisukohta, et tegemist oli erakorralise ülesütlemisega. Maakohus on õigesti tuvastanud, et lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks puudus alus ning luges lepingu üles öelduks korraliselt vastavalt VÕS § 655 lg-le 1, millest tulenevalt on töövõtjal õigus saada kokkulepitud töö eest kokkulepitud tasu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et dokumentatsiooni esitamine viibis kostjast endast tuleneva asjaolu tõttu ning et kostja ei andnud esialgsele võlausaldajale mõistlikku tähtaega dokumentide esitamiseks. Töövõtulepingust ei tulenenud mingit kindlat loetelu esialgse võlausaldaja poolt esitamisele kuuluvast dokumentatsioonist, vaid töövõtulepingu lisa 4 sätestas üldiselt, et töövõtu ulatusse kuulub ka esialgse võlausaldaja enda teostatud tööde teostus- ja muu dokumentatsiooni valmistamine ja kostjale edastamine. Lepingu p 6.1.13 teise lause ja p 6.1.14 kohaselt oli tuli dokumendid üle anda kostjale kostja poolt määratud mõistliku tähtaja jooksul. Kostja edastas loetelu vajalikest dokumentidest esimest korda 19. detsembri 2019. a kirjas. Seejuures ei esitanud kostja mingit konkreetset tähtaega ega hoiatanud ka lepingu ülesütlemisest. Seda ei teinud kostja ka 20. detsembri 2019. a kirjas. Kostja refereerib moonutatult asjas esitatud tõendit. Esialgse võlausaldaja 19. detsembri 2019. a e-kirjas räägitakse üksnes elektripaigaldise nõuetekohasuse auditi esitamisest, mille esitamine seisis kostjalt käidukorraldaja andmete saamise taga. Muudest dokumentidest selles e-kirjas ei räägita. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust väita, et kostja poolt nõutud dokumentatsiooni esitamata jätmine või hilinenult esitamine oleks töövõtjapoolne lepingu rikkumine või et see oleks olnud selline rikkumine, millele tuginedes oleks kostjal olnud õigus töövõtuleping erakorraliselt üles öelda. Kui kostja on seisukohal, et ta tellis kasutusloa saamiseks vajalikud dokumendid mujalt, kuigi need oleks pidanud esitama talle väidetavalt esialgne võlausaldaja, siis oleks ta saanud esitada selles osas kulude hüvitamise nõude. Kostja ei ole sellist nõuet esitanud. See ei mõjutanud aga tasu sissenõutavaks muutumist, mistõttu on maakohus hagi tasu nõude osas õigesti rahuldanud. Lepingu esemeks oli elektripaigaldise ehitus. Töödega seotud dokumentatsiooni koostamist tuleb vaadelda kui kaasnevat kohustust, mille täitmise asjaolud ei mõjuta töövõtja tasu sissenõutavaks muutumist. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et akteeritud tööd olid
3.jaanuari 2020. a seisuga tehtud. Esialgse võlausaldaja tasu nõue muutus sissenõutavaks VÕS § 655 lg 1 alusel ning esialgsel võlausaldajal on õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Kuna tööd oli teostatud, siis ei hoidnud esialgne võlausaldaja midagi kokku ning puudus alus kokkulepitud tasunõudest midagi maha arvestada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad kostja kanda.
7.Ringkonnakohtus ei vaidlusta pooled maakohtu poolt tuvastatut, et hageja õiguseellane Entronik OÜ kui töövõtja ja kostja kui tellija sõlmisid hinnapakkumise nr 654 alusel
5.septembril 2019 töövõtulepingu nr 1909-1 elektripaigaldise ehituseks Tapa katlamajas. Hageja nõuab kostjalt töövõtulepingu järgset tasu. Kostja vaidleb hageja tasunõudele vastu leides, et hageja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud, kuna hageja ei ole tõendanud, et nõude aluseks olevad tööd on tehtud. Lisaks on tehtud tööd puudustega. Kostja on töövõtjale
3.jaanuaril 2020 edastanud lepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud pooltevahelise lepingu puhul tegemist kestvussuhtega (lepingu esemeks oli elektripaigalduse ehitus), mistõttu tuleb juhul, kui tegemist on erakorralise tellijapoolse lepingu lõpetamisega, kostja avaldust käsitleda kui lepingust taganemise avaldust. Vaidlust ei ole selles, et hageja on kostja avalduse kätte saanud. VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). VÕS § 116 lg 2 p 1 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist juhul, kui rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud. VÕS § 647 lg 1 kohaselt loetakse töövõtja, kelle töö ei vasta lepingutingimustele, lepingutingimusi oluliselt rikkunuks muu hulgas juhul, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või see ebaõnnestub. Riigikohus on nimetatud sätetele tuginedes töövõtulepingust taganemise puhul leidnud, et töö lepingutingimustele mittevastavuse korral saaks olla VÕS § 116 lg 2 p 1 kohaldatav lepingust taganemise alusena juhul, kui lepingu eesmärgi saavutamine on rikkumise tõttu sisuliselt nurjunud, st selle eesmärk on jäänud suures osas saavutamata ega ole eeldatavalt enam saavutatav ja selle tagajärjel teise poole huvi kaotus lepingu vastu pidi olema lepingut rikkunud poolele objektiivselt ettenähtav. Kui lepingupool taganeb VÕS § 116 alusel lepingust seetõttu, et asi on puudustega, on kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganemine lubatud üldjuhul üksnes siis, kui lepingupool on andnud teisele poolele täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. (Riigikohtu 24. novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13432, p 18.1jj).
8.Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole menetluses tõendanud, et VÕS §-de 116 lg 1 ja 647 lg 1 järgse lepingust taganemise materiaalsed eeldused oleksid täidetud. Kokkulepitud tööde valmimise tähtaeg oli 19. november 2020 (lepingu p 7.2, I kd, tl 15). Kostja on tuginenud taganemise eeldustena töövõtjale saadetud kirjadele 12. novembrist 2019, 18., 19. ja
20.detsembrist 2019 ning 2. jaanuarist 2020. Ringkonnakohtus nimetas kostja taganemise alusena ka suulist suhtlust töövõtja ja kostja esindajate vahel lepingu täitmisega seonduvate probleemide osas. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene aga ühestki kostja poolt töövõtjale saadetud kirjast, et kostja ei soovi töövõtjaga lepingulisi suhteid jätkata. Kostja viitab talle võimalikule tulevikus tekkivale kahjule ning soovile selle hüvitamist töövõtjalt nõuda, kuid on kirjades selgelt avaldanud soovi, et töövõtja väidetavad puudused kõrvaldaks. 2. jaanuaril 2020 (seega päev enne taganemisavalduse tegemist) saadetud kirjas leiab kostja esindaja, et ta paneb kokku kasutusloa materjale ning nimetab, milliseid dokumente ta veel töövõtja poolt soovib („Palun saatke need esimesel võimalusel“ IV kd, tl 199). Töövõtja esindaja on 19. detsembril 2019 juhtinud kostja tähelepanu sellele, et kostjal on töövõtjale saatmata käidukorraldaja andmed, mis on vajalikud nõuetekohasuse auditi tegemiseks. Kui ka tööl esinevad olulised puudused, mis takistavad töö eesmärgipärast kasutamist, ei too ainuüksi töö lepingutingimustele mittevastavus üldjuhul kaasa olulist lepingurikkumist, kui puudused on võimalik parandamise või uue töö tegemisega kõrvaldada ning töövõtja on valmis seda tegema (Riigikohtu
24.novembri 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-13432, p 18.3). Kostja ei ole määranud konkreetset täiendavat tähtaega väidetavate puuduste kõrvaldamiseks, pigem vastupidi: töövõtja on ise leidnud, et suudab nõutud auditi esitada 23. detsembriks 2019. Kui töövõtja ise määrab tähtaja, mille jooksul ta peab võimalikuks puuduste kõrvaldamise, ei anna see alust tellijale lepingust erakorraliselt taganeda VÕS § 116 lg 1 alusel juhul, kui töövõtja hiljem sellest kinni ei pea. Kostja ei ole menetluses esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et töövõtja on kostjale küsitud dokumentatsiooni esitanud 8. jaanuaril 2020. Seega ei ole kostja toonud esile ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et töövõtja keeldus tööde parandamisest või oleks sellest keeldunud mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. See, et kostja tegi projekteerija esindaja ja omanikujärelevalve esindajaga objekti ülevaatuse
17.märtsil 2020 (seega enam kui kaks kuud pärast taganemisavalduse tegemist) ja on edastanud selle tulemuse (väidetavate puuduste kirjelduse) ka töövõtjale, ei tõenda taganemise eelduste täitumist 3. jaanuaril 2020.
9.Ringkonnakohtu hinnangul saab pooltevahelise lepingu lugeda lõppenuks kostjapoolse ülesütlemisega VÕS § 655 lg 1 alusel. Taganemise kõrval on tellijal VÕS § 655 lg 1 järgi võimalus töövõtuleping igal ajal üles öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud (vt Riigikohtu 20. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-16, p 12). Kuigi VÕS § 116 lg 1 järgse taganemise õiguslikud tagajärjed erinevad oluliselt VÕS § 655 lg 1 järgsest lepingu ülesütlemisest, tuleneb kohtule esitatud töövõtja ja kostja tahteavaldustest poolte soov leping lõpetada kostja 3. jaanuaril 2020 tehtud tahteavalduse järel. Töövõtja ja tellija vaheline suhtlus oli suunatud eelkõige töövõtja soovile saada tasu tehtud tööde eest. Töövõtja viitab
22.novembri 2019. a kirjas (IV kd, tl 201–202) ebaõiglasele olukorrale, mis on tekkinud kostjapoolse tasu maksmisega viivitamise tagajärjel töövõtja tarnijate ja töötajate ees. Töövõtja ja kostja vahel jätkus suhtlus puuduste kõrvaldamise osas vähemalt kuni 25. maini 2020. Iseenesest on küll võimalik, et pärast kujundusõiguse kohaldamist otsustavad pooled õigussuhet jätkata (vt Riigikohtu 19. aprilli 2017 a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-17, p 26). Ringkonnakohtu istungil olid nii hageja esindaja kui ka kostja seisukohal, et pooled ei soovinud pärast kostja taganemisavalduse tegemist lepingulisi suhteid ümber kujundada, mistõttu tuleb lugeda leping kostja 3. jaanuari avalduse järel lõppenuks.
10.Kui tellija on töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada (VÕS § 655 lg 1 teine lause). Seejuures peab töövõtja tõendama, et tööd, mille eest ta kostjalt tasu nõuab, olid lepingus kokkulepitud, samuti nende tööde eest lepingu järgi makstava tasu suurust. Tähtis ei ole see, kas kostja on need tööd ka vastu võtnud (vt Riigikohtu
11.veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 15). Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et töövõtja nõudis tellijalt tasu lepingus kokkulepitud tööde eest. Töövõtja esitas kostjale vastavalt lepingule teostatud tööde aktid ning nende alusel arved, viimane tööde teostamise akt nr 4 saadeti kostjale e-kirja teel (IV kd, tl 188) 9. jaanuaril 2020, milles on fikseeritud tehtud tööd seisuga 31. detsember 2019. a (lepingu p 9.3 kohaselt) (IV kd, tl 189). Kostja on töövõtja poolt esitatud arved osaliselt tasunud, tasumata on 14 940 eurot akti nr 4 alusel 13. jaanuari 2020 kuupäevaga arvest nr 20200001. Töövõtja tugineb tehtud tööde tõendamisel sellele, et lepingu p 9.4 kohaselt on tellija kohustatud tööd üle vaatama ja akti allkirjastama või sellest motiveeritult keelduma kolme tööpäeva jooksul selle saamisest arvates. Kostja ei ole lepingus kokkulepitud viisil teatanud töövõtjale, et tasunõude aluseks olevaid ja töövõtja poolt tehtud tööde aktis nimetatud töid ei ole tehtud. Ringkonnakohus nõustub
maakohtuga, et kostja ei ole ka üheski töövõtjale edastatud kirjas viidanud, et akteeritud tööd oleksid tegemata. Maakohus on õigesti leidnud, et ka 17. märtsil 2020 (seega enam kui kaks kuud pärast lepingu ülesütlemist) toimunud ülevaatuse käigus tuvastati kostja poolt väidetavad töös esinevad puudused, kuid ei ole tõendatud, et teostatud tööde aktis nr 4 akteeritud tööd oleksid olnud tegemata. Kostja ei ole maakohtu menetluses esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et töövõtja on kostjale tema poolt nõutud dokumentatsiooni esitanud 8. jaanuaril 2020. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluses tõendanud, et töövõtja on lepingus kokkulepitud tööd teinud. Kostja ei ole tõendanud, et töövõtja ei oleks lepingut täitnud. See, kas objekti kasutusloa saamiseks vajalike dokumentide koostamisel osalesid ka kolmandad isikud (apellatsioonkaebuse p 9), ei mõjuta hageja tasunõuet, sest kostja ei ole menetluses tuginenud sellele, et pooled oleks kokku leppinud objektile kasutusloa saamises, kui töövõtjapoolses lepingulises kohustuses, mis oleks kokkulepitud tasunõude eelduseks. Hageja nõude suurust ei mõjuta ka kostja menetluses tehtud tasaarvestus enda kahju hüvitamise nõuetega hageja vastu. Hageja on menetluses avaldanud, et Tartu Maakohus võttis 30. augusti 2021. a määrusega tsiviilasjas nr 2-21-13316 menetlusse kostja hagi Entronik OÜ (hageja õiguseellane) vastu kahju hüvitamise nõudes, tegemist on sama nõudega, mida kostja on käesolevas menetluses osaliselt kasutanud tasaarvestamiseks hageja nõudega ja kostja nõude suurus ületab lepingulise tasu maksmise nõuet. Seega on maakohtu menetluses kostja tasaarvestatav nõue samal alusel, esitatuna hageja õiguseellase vastu. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtupoolset kostja tasaarvestuse avalduse rahuldamata jätmist.
11.Maakohus rahuldas hageja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude 7800 eurot, võla sissenõudmiskulud 40 eurot ning viivise põhivõla tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 7. maist 2020 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus leidis, et lepingu p-is 11.2 sisalduv viivisepiirangu kokkulepe on võlausaldaja jaoks äärmiselt ebaõiglane (VÕS § 113 lg 9), kuna see võimaldab kostjal pärast viivise piirmäära täitumist maksmisega lõputult venitada, teades, et viivisenõue ei saa suureneda. Maakohus luges põhjendatuks edasiulatuva viivise väljamõistmist alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus täielikult. Samas ei esitanud kostja apellatsioonkaebuses ühtegi vastuväidet maakohtu poolt tuvastatud asjaoludele, mis puudutas kostjalt hageja kasuks viivise väljamõistmist, kostja ei vaidlustanud eraldi temalt väljamõistetud viivise suurust. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse kostjalt viivisenõude väljamõistmise osas muutmata. Ka hageja sissenõudmiskulud 40 eurot on põhjendatud.
12.Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust ja kindlaksmääratud suurust maakohtu menetluses. Maakohus ei ole menetluskulude suurust kindlaks määrates diskretsiooniõigust ületanud.
13.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulu enne ringkonnakohtu istungit 607 eurot 50 senti (ilma käibemaksuta). Samuti palub hageja mõista kostjalt välja lepingulise esindaja kulu istungil osalemise eest vastavalt istungi kestusele ning tunnitasuga 90 eurot (ilma käibemaksuta). Istung ringkonnakohtus kestis 51 minutit, seega on esindaja kulu istungil osalemise eest 76 eurot 50 senti. Seega on hageja menetluskulud kokku 684 eurtot (ilma käibemaksuta). Kostja ei ole hageja menetluskuludele sisulisi vastuväiteid esitanud.
Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluskulud põhjendatud (TsMS § 175 lg 1). Hageja esindaja tunnitasu 90 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ning esindaja poolt apellatsiooniastmes hageja esindamisele kulutatud aeg 7 tundi 36 minutit (5 t 25 min + 1 t + 20 min + 51 min) vastab tsiviilasja keerukusele ja materjalide mahukusele. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse apellatsioonimenetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskuludelt viivist kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Vahur-Peeter Liin
Indrek Parrest
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.